laupäev, 30. märts 2013

Lipsuga mees


Kes mõtleb, et ma President Ilvesest rääkida tahan, peab pettuma. Ei lähe, ei taha ja ei oska  ajakirjanike leivast raasukesi noppida.

Meie vastuvõtjaks oli eile lipsuga mees, kes sai nelja aastaseks.


Nelja aastasel on jubapisike  kroonika Vanaema Liina blogis

2009
 http://emmeliina.blogspot.com/2009/03/uueke.html
http://emmeliina.blogspot.com/2009/04/nagu-kaks-tilka-vett.html

2010
http://emmeliina.blogspot.com/2010/03/igal-uhel-on-ju-igal-uhel-on-ju.html

ja sadu fotosid.

Tore sünnipäevatamine algas paar päeva enne õiget aega teatrietendusega "Kunksmoor ja kapten Trumm". See oli lapselapse ja vanaema ühisaeg. Kuna ennegi teatrites käidud, siis lausa "ahaa" elamust ei tekkinud.  Mõned küsimused küll: miks kapten Trumm ei ole paks? Miks Kunksmoor kurjaks läks? Eks neid oleks veel tulnud, aga etenduse ajal peab ju kuss olema.

Päris pidupäev langes esimest korda Suurele Reedele. Külalisteks olid kolm tüdrukut vanuses 3, 5 ja 8. Ning muidugi väikevend, keda tuli pea kogu aeg hoida autode võidusõidurajast ohutusse kaugusse.
Õnnelik Põnn, kellel vanaemad-vanaisad ligidalt võtta ja vanavanaemad ka. Ning onud ja pisisugulased. Kui väike vanaema telefonis küsis, et mida kingiks tahad, siis vastas Juss: mul juba üks kink on :D

Peoperemees võttis meid viisakalt vastu, näitas, kuhu üleriided panna, tänas kinkide eest. Isa säras uhkusest. Hiljem saatis kenasti ära ka. Ühesõnaga - lips oli ikka asja ette.

Kui noored mehed lastega asjatasid, siis said naised jututada teema üle "meeskasvatajad lasteaias" . Töötasu pole ilmselt see kõige määravam - asi on suhtumises ja ameti ebapopulaarsuses. Vist. Tegelikult on sellest kahju. Õnneks käib üha rohkem isasid lapsi toomas- viimas. Minu ajal. st. 70-ndatel käis lasteaias lapsel järgi ÜKS mees. See ka meremees ja kaks korda aastas, kui kaugsõidust koju tuli.
Aitäh, mu suured pojad, et te nii mõnusalt lastelembesed olete!

Täna pidu jätkub. Veel sugulasi, mis on sulaselge rõõm! Ega külmal ajal korteris eriti ruumi asjatada  pole. Õnneks mahub häid .....palju ühte lauta.

Aaa, veel pean ütlema, et Rakveres asuva Päts sahvri toodang on tõesti muljetavaldav. Eriti pühadene pasha.

Koju tulles leidsin toakaselt üle hulga aja õie. See kask kingiti Poeg 3 ehk sünnipäevalapse isa sündimisel 26 aastat tagasi. Küll lill  teab, mis rõõmu teeb.






kolmapäev, 27. märts 2013

Pass ja priius



Tänasel pealesurutud päeval kirjutan üles enda jaoks vajalikku teavet saatest "Ajavaod" (24. märts)

Teil pole passi - kuidas maa teid kannab?
(passikontroll Otto Tiefile, kellelt teel Moskvasse pass varastati)

Pasport - pärast väravat- oli riigidokument, mida hakati kasutama pärast Prantsuse revolutsiooni.
Vene impeeriumis olid passid 19 sajandil kindlalt olemas.

20. sajandi alguses tuli uus passimäärus, mida karmilt kritiseeris Lenin: pass on selline asi, mida ei tohiks olla - see ahistab inimesi. Inimesel peab olema õigus elada seal, kus ta tahab ja minna sinna, kuhu ta tahab.
Bolševike võimule tuleku esimesi samme  oli passiasjanduse likvideerimine.

Stalini režiim võttis selle kõik uuesti kasutusele.
1932.a. võeti vastu passimäärus ja suuremates Nõukogude Liidu linnades hakati passe jagama, et puhastada linnad ebasobivast elemendist.
Töölised, kes midagi tegid, olid korralikud inimesed - kulakud, kes midagi ei teinud, olid ebasobivad ja nad tuli linnadest kuidagi välja saada.

Kui mujal riikides olid passid välisreisideks, siis N.Liidus just siseriikliku liikumise kontrollimiseks.

1941.a. algas Eestis suur passide väljaandmine koos propakandakampaaniatega.
8. jaan. 1941 kehtestati sissekirjutuse kohustus ilma milleta võisid olla ööpäeva.
Sisse tuli ennast kirjutada mistahes uude kohta saabumisel.

Balti riigid olid režiimialad ja Tallinn eritsoon.

1947-st aastast anti ENSV-s passid kõigile, mis oli Nõuk. Liidus suur erand.
Mõnes maakohas saadi passid alles 1982 a.

Esmakordne pass väljastati sünnitunnistuse alusel.
Hiljem viie aasta möödudes
1976 aastast muutusid passid eluaegseks.

PASS kui ELULUGU
Passis oli kirjas kõik võimalik inimese kohta: abiellumised, lahutused, laste sünnid, alimendid, nende mittetasumine, sõjaväekohustus, kriminaalkorras karistatus, veregrupp ja isegi mõningatel juhtudel vererõhk.
Loomulikult elukohtade muutused nn. sisse ja väljakirjutused ning piiritsooni külastamised.
Piirivöönd ehk piiritsoon oli merega piirnev, erilise jälgimise all ala, kuhu oli võimalik sõita piiritsooni loaga. Seda sai taotleda küllakutsel. Näiteks kui olin Karepa pioneerilaagris kasvataja, siis andis Siseasjade osakond ehk miilits mulle selleks ajaks piiritsooni loa. Ilma loata  poleks isegi liinibussi piletit osta saanud, rääkimata passikontrollist tõkkepuu taga.
Piiritsooni kontrollimiseks oli moodustatud eriosakond, sest teatud kontingent nagu riigikorra vastased, ei tohtinud seal elada. Isegi õpilastest moodustati valvegruppe, kes pidid võõrastest ja kahtlastest inimestest organitele teada andma.
Pass oli tööle võtmisel väga suur informatsiooni allikas.

Passi süsteem võimaldas kehtestada totaalse kontrolli, sest kui näiteks elasid süjaväeobjektide läheduses polnud võimalik taotleda välismaale sõidu võimalust et seal elavaid sugulasi külastada.
Välismaale sõitmisel kehtis Instruktsioon 227, kus reisijaid hoiatati välisluure eest, kes kasutab värbamiseks näiteks nõrkust alkoholi, kergete elukommetega naiste, hasartmängude jm. kapitalistlike pahede vastu.
Välismaale sõiduks vormistati välispass ja selleks ajaks võeti ära sisepass.

Passi väljastamine toimus 16 eluaastal ja oli pidi olema pidulik ning ainulaadne toiming Lenini pildi ja lipuga. Passe andsid välja pasportistid, kes kuulusid siseministeeriumi alluvusse ning olid läbinud lojaalsuskontrolli. Passide toorikud, eriline tint, liim ja klambrid olid hästi valvatud.
Ometi esines võltsimisi ja varjamisi.

1992 aastal esines kuni kaks tuhat passi võltsimist, 2012 alla saja.

PASS JA MINA
Oma esimese passi sain 1971 a. mille pidulikkusest külanõukogus ei mäleta mitte midagi. Minu jaoks oli kõige tähtsam pisipisikesel fotol hea välja näha.
Järgmise passi sain koos nime vahetusega 1976.a. Seal oli suur pilt ja sinna pandi kirja kõik mu lapsed.
Ju teda ikka vaja läks - töökoha ja elukoha vahetusel ja reisidel Musta mere äärde lennukipiletite ostmisel. Imelik, et passiga toimetamisel pole ühtegi eredat seika meeles. Ju ma siis olin seaduskuulekas kodanik. Ära ei kaotanud ja pesumasinas ei pesnud. Ainult see, et Võsule  sõidul pidi pass alati kaasas olema. Ning Saaremaale ekskursiooniks töökaaslastega taotleti  eraldi luba.

Arvan, et EV passi saamisel see punakaaneline ikka võeti ära. Vähemalt koduses arhiivis seda pole.
Küll aga on alles esimene EV pass koos mõne templiga Rootsi ja tagasi. Ühesõnaga esimene välisreis.

Praegu on mul 2004.a välja antud pass. Ilma lasteta ja mõningate templitega. kapisahtlis ta seisab, viimati kasutasin 2011 a. kui Inglismaalt koju tahtsin tulla.
Ei tea, millal jälle vaja läheb. Ja kas läheb.
ID kaart mahub paremini rahakoti vahele ja on tugevam ka.

Registrites olen niikuinii kirjas. Kuidas siis muidu valitsejad oma alamate arvu teaksid ja võimu suurust määratleksid. Ikka rahva arvu järgi - no et palju tööjõudu on võimalik kasutada, aga ka palju on võimalik toetada, et tööjõud elus püsiks.

Inimene, kui ressurss ikkagi.

esmaspäev, 25. märts 2013

Harmoonia



ehk väike mõtelus vaiksel nädalal.

Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu,
olgu sul voogava õhtu sügav rahu,
olgu sul vaikiva maapinna sügav rahu,
olgu sul säravate tähtede sügav rahu,
olgu sul rahu andva Poja sügav rahu.

Keldi palve


Kõige enam armastan ma reede õhtuid. Töönädal on läbi ja vabadus vabade päevade näol terendab. Mõnikord tekib selle pealevõidetud vabadusega probleeme nagu Tammsaare karjapoisil - et mida kõike jõuaks ja teeks ja tahaks...
Mida vanemaks, seda tasasemaks planeerimine läheb. Ja seda rohkem on õnnestumisi. Üht tean kindlasti - et mitte hallitada tuleb minna välja st. korterist. Ja tuleb jätta rahumeelselt tegemata kõik majapidamistööd, mis lausa näkku ei hüppa. Veel tuleb võimalikult vähe telekat vaadata ja arvutis istuda. Siis saavad patareid laetud ja esmaspäeval tunned ennast no kui mitte viis, siis vähemalt neli aastat nooremana.

Kaptenite küla Käsmu talvel! Keel lihtsalt tõrgub praegust  aastaaega kevadeks kutsuma
Ma lihtsalt pole selle peale tulnud, et randa võib ka talvel minna. Eriti sinna, kuhu muidu kuiva jalaga ei saa.

Et leida uusi paiku, tuleb käia vana rada pidi, kasutas  Anneli  Fred Jüssi sõnu.


soovikivihunnik 
Lumi oli kui tärklis, veidi krudisev, aga pehme. .........
Taamal Kuradisaar
maa poole ...ja mere poole


Puhtuse leek, sütita mind.
Kauniduse leek, sütita mind.
Tarkuse leek, sütita mind.
Sõpruse leek, sütita mind.
Õiglase jutu leek, sütita mind.
Õigesti nägemise leek, sütita mind.
Tiivustuse leek, sütita mind.
Läitmise leek, sütita mind."

Keldi palve

Keltidele kuuluvad Hebriidi saared sirutavad end Shotimaalt Atlandi ookeani suunas. See on viljatu, lage ning mägine maa. Nende hüljatud saaarte elanikud, põlluharijad ja meremehed saadavad oma päevi õhtusse ebaharilikult kauneid lugusid rääkides, palvetades ja maheda häälega lauldes.

P.S. kuna mul puudub Jaan Tammsalu koostatud raamat "Keldi palved", siis olen need kaks palvet leidnud internetist

neljapäev, 21. märts 2013

Püha müristus - mis toimub?

Kas saab ükskord  hooldekodudes toimuva  kontrolli alla?

Hea, et eile õhtul Pealtnägija vaatamata jäi. Öörahu huvides. Seepärast vahutan täna juba teist tundi üle ääre. Oi maeivõi!
See "juhatajatädi" (kõige leebem  nimi, mida klaviatuuril trükin, seesmiselt nimetan muidugi kõik oma leksikonis leiduvad vägisõnad) seal saates oli ikka nii süüdimatu, mis paneb arvama, et juhtivale kohale kandideerimise üks tingimus oli lauslolluse olemasolu.

Kuidas saab midagi sellist juhtuda ERIhooldekodu patsiendiga? Just "patsiendiga" mitte kliendiga nagu proua J (juhataja) korduvalt toonitas? Haige inimene on patsient, rääkitagu mis tahes.
Teovõimetu inimene tahtis jalutama minna ja ta pidi seda saama. Tiina Kangro ütles väga tabavalt, et kui joodik tahab kaheksanda korruse rõdupiirdel  balletti tantsida, siis kas ta peab seda teha saama.
Huvi pärast tahaksin teada missugune ülikool on J-le haridust tõendava diplomi andnud. Sellise, kus inimesel pole aimu, mis tähendab "skisofreenia" ja kuidas sellega toime tulla.

Ilmselt Lõuna - Eesti Haigla AS Erihoolekodusse võeti töötajateks või peenemalt klienditeenindajateks algharidusega inimesi, kes ei ole saanud mingit koolitust.
Sisekorraeeskirjad nõudsid, et teovõimetu inimene annab hooldekodust lahkudes allkirja?
Kõige hullem kogu loo juures oli see, et igasugune teovõime näis puuduvat just nimelt Juhatajal.

Meegomäe külas Võru külje all asuva asutuse tutvustavas osas on selgelt öeldud, et tegemist psüühikahäiretega inimestega (sh. tugevdatud toetusega hooldamine) Mida muud see siis tähendab kui ööpäevaringset valvet vastavalt haiguse kulgemisele.

Noormehel diagnoositud
Skisofreenia on psüühikahäire millele on omased häired tajumises (hallutsinatsioonid), mõtlemises (luulud, sundmõtted), tundeelus ja tahteelus (ükskõiksus enda ja ümbruse suhtes, omaalgatuse puudumine)
Skisofreenia sagedus üks saja inimese kohta
Kuna skisofreenia tekkepõhjused on selgusetud, siis põhjuslikku ravi ei ole.
Ravitakse neurolptikumitega (keemiliste ühenditega)
Skisofreenia on haigus, mis ei lõppe haigusest tekkinud surmaga.
Haigus on süvenev, kaasneb töövõimetus

Erihooldekodud ongi psüühiliste erivajadustega inimeste jaoks mõeldud hoolekandeasutused, kus vajadusel tagatakse ööpäevaringne järelvalve.


§ 13. Isiku teovõimetuks tunnistamine
(1) Kohus võib huvitatud isiku nõudel tunnistada teovõimetuks isiku, kes vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tõttu kestvalt ei suuda oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Tema üle seatakse eestkoste.
(2) Teovõimetuks tunnistatud isiku nimel teeb tehinguid tema eestkostja. Teovõimetuks tunnistamisel võib kohus otsustada, milliseid tehinguid võib teovõimetuks tunnistatud isik ise teha.

Nendele, kes ei tea, millest ma siin kokkuvõtvalt rääkisin: Paar nädalat tagasi lahkus nn. Meegomäe hooldekodust personali teadmisel 25 aastane noor inimene, kes leiti järgmisel päeval surnuna.
Artiklid ilmusid tänases Päevalehes, Õhtulehes ja toimunut kajastas Pealtnägija.

kolmapäev, 20. märts 2013

Tuulutamine



Pühapäevane tuulutamine teostus tänu Annelile ja ilusale ilmale. Kuna kevad on meid unustanud, siis tuli talvega leppida.


TOOLSE 
linnusesse polnud ma talvel sattunud. Ja nagu iga kord pean nentima: erinevad aastaajad annavad erinevad silmad. 
Kundast umbes viie kilomeetri kaugusel mere ääres see keskaegne linnus asubki. Või noh see, mis järgi jäänud ja renoveeritud. 
Odulinnuse valmimisajaks on kirjalikel andmetel pakutud 1473. Ammu, eks? Rajati Liivi ordu poolt kõige põhjapoolsemana. Liivi sõja ajal käis linnus käest kätte ja jäi lõpuks rootslastele. Kuni Põhjasõjani, mil lõplikult purustati. Linnuse algne ülesanne oli kaitsta sadamat mereröövlite eest.

Juba pea kümme aastat kuulub linnus sihtasutusele Virumaa Muuseumid.
Midagi vastikut ka: eelmise aasta augustis süütasid  kurikaelad puust  laevamaketi, mis meeldis turistidele ja oli pehmelt öeldes selle paiga miljööväärtus. Miks sellised asjad juhtuvad ei tea keegi.


Minu vana tuttav Karin Hansson on kogunud kaks ennemuistset lugu Toolse linnuse rüütlist von Vrappenist ja kenasti     mõisalegendide raamatusse kirja pannud. Minul on rõõm selle raamatu omanik olla ja seepärast saan teiega jagada 

Need lood on juhtunud mõnikümmend aastat enne Liivi sõda (1558- 1583). Toolse linnuses elanud tol ajal kaupleja Bernard von Vrappen, kes aadlikuseisuses olnud ja palju mööda võõraid maid ringi sõitnud. 
Aeg olnud soodne ja härrana teinud ta head kaupa. Seetõttu jätnud ta majapidamise oma kauni kaasa ja neiu eas tütre hoolde. Et rüütel sagedasti kodust ära pidanud olema, jätnud ta linnuse kõikide kambrite võtmed oma naise kätte ja keelanud neid tütre kätte usaldada. Iseäralik keeld käinud torni tipus asuva väikese kambri kohta, kuhu pääle rüütli enese ei tohtivat keegi sisse minna, kui vaid siis, kui neiu eas tütar pruudiseisusesse jõuab. Alles siis lubanud rüütel oma naisperele näidata, mis väikeses kambris varjul on.
Kord olnud rüütel jälle kaua kodust eemal. Naisperel hakanud igav. Läinud nad ajaviiteks linnuse pääle kõndima ja aega veetma. Noor preili käinud emale aegsasti pääle, et too talle näitaks, mida sääl väikeses tornikambris hoitakse. Viimaks pika lunimise pääle otsinudki naine suurest kilisevast võtmekimbust hõbedase võtme ja keeranud kambrikese ukse lukust lahti. Eks huvitanud ju asi tedagi.
Esialgu ei hakanud naistele midagi silma, sest kambri väikese akna kohale riideräbal riputatud oli. Noor preili säädis sammud kohe akna suunas,et palakas akna eest ära võtta ja kui ta seda teinud oli, vajus ta ilus suuke imestusest lahti. Kambris ei olnud midagi pääle laua, kuid selle pääl sädelesid kaks imekena läbipaistvat kalliskivi. Esimese üllatusega ei osanud naised midagi tarka pääle hakata, aina vaatasid ja imestasid. Preili arvas kohe, et küllap papa olnud need oma kaugetelt välisreisidelt ühes toonud. Sääl aga kostis väljas tõllarataste häält. Segaduses naised kiiganud torniaknast välja vaatama ja tundnud rüütli kohe ära. Ei aidanud siin midagi, et kambrikese ust uuesti lukustada püüti, rüütel oli naised pahateolt juba tabanud. Tulises vihas jooksnud ta mööda treppi kiiresti üles. Jõudnud kambri ja visanud läikivad kivikesed raevuhoos aknast alla vette. Rahvasuu kõneleb, et need kivid veel tänaselgi päeval vee all põhjamudas varjul olevat.
ja teine lugu
Teinekord olnud lugu jälle selline, kuid juhtunud mõned aastad hiljem. Sattunud keegi talupoeg teopäevalt õhtul Toolse linnuse varemete juurest mööda, kodu poole minema. Ilm kiskunud külmaks ja päev videvikuks. Talupoeg tõmmanud kuue hõlmad koomamale, et külm tuul põue ei tikuks. Peagi hakanud vihma sadama. Sääl näinud ta äkki üht tumedat kogu linnuse varemete kohale tõusvat. Noor talupoeg ehmatanud koledasti, sest kummaline kogu kui tume udu linnuse varemete kohale laskunud. Rutanud noorsand kiirustades ära kodu ja pärinud pimeda memme käest järele, mida säärane sündimine pidavat õige tähendama.
Memme lugu olnud järgmine: Mitu aastat tagasi olnud Toolse mõisa rüütel Bernard von Vrappen ühe kihlveo kaotamise tõttu õnnetu lõpu leidnud. Et ta seetõttu kuhugi Preisimaa kanti maha maetud, käivat ta sageli kodukanti vaimuna külastamas, et näha, kas sääl kõik paremas korras on. Vaimuga saavat ühenduse sedaviisi, et täiskuu neljapäeval tuleb kindluse varemete juurde minna ja seljaga müürivaremete vastu seista ja käed üles tõsta. Kui siis päikeseketta loojuv triip müüri ääres seisjat puudutab, saavat ka vana von Vrappeni rahutu hing rahu.

Allikas: Kogunud Elisabet Köler, Triigi mõisa pesunaine. Sündinud 1893. aastal Väike-Maarja vallas, Ärina külas. 



Edasi tuulutasime ennast Kundasse, kus käisime nii vanal kui uuel kalmistul, mille väravad kohakuti ja mida lahutab ainult kalmistuvahi maja. Nendest piltidest saan kena täienduse enda vanadele kalmistulugudele, sest põimuvad seal nii eesti kui vene kultuur.
Möödudes Kunda mõisast saattusime keskaegsesse miljöösse, ainult ratsanike riided polnud raudrüüd. Elamusi jätkus!



17. märts, mil selle teekonna ete võtsime, on mulle suure tähendusega. Nimelt sündis sel kuupäeval 1989 meie noorim poeg, kes sai eesnimeks  Lennart. Olgu tal õnne!


Õhtuks koju!





laupäev, 16. märts 2013

Oi aegu ammuseid!


Nii noored, pange nüüd silmad kinni , vanamutt hakkab oma noorpõlvest lugu pajatama ja moraali lugema. See hoiatus on juhuks, kui lugeja alla 50-ne.

Nagu vanadel, nii läheb minulgi uni varahommikul ära ja igasugu mõtted kipuvad pähe, et kuidas me ikka omal ajal.... ja kuidas siiis rohi roosa (meelega) oli.

Ühesõnaga proovin kirjeldada ühe tavalise noore  elu seitsmekümnendatel ja kui hoog sees, siis ka kaheksakümnendatel - võttes kaasa teisi omavanuseid.

Kuidas see luuletus nüüd oligi: olles lõpetanud kooli, abiellus, lapsed sai...

Enam vähem nii see alevi koolis toimuski. Pärast kaheksandat klassi tuli õpilastel teha valik: tublimad või otsustusvõimetumad jäid edasi keskkooli, mehistunumad suundusid väljavalitud tehnikumikatsetele (populaarsed ehitustehnikum, polütehnikum ja Tihemetsa).
Kes hinnetega ja õpetajatega heas läbisaamises polnud, need läksid kutsekasse (autoremondilukksepad, elektrikud, traktoristid).
Mõned tüdrukud, aga siiski vähemus julges nii noorelt kodust kaugele minna ja ega emad heal meelel lubanud ka. Peamiselt jäädi keskkooli.
Pärast kolme aastat keskkooli proovis enamus  kõrgkoolidesse. Mõned olid aru saanud, et hinded ei võimalda sellest unistada ja nii valiti juuksuri- või kaubanduskool. Poisid, kes kõrgkooli ei saanud võeti sõjaväkke.

Ülikooli sissesaamine oli keeruline. Võitsid need eriti tublid maakad, kes peale kaheksandat klassi olid saanud rajooni ühe ja ainsa kooli matemaatika või keeleklassi. Ja muidugi suurte linnade eriklasside õpilased. Konkurss olenes erialast. Tallinna Pedasse oli kergem saada, a kes see ikka tööõpetuse õpetajaks tahtis. Õnnelikud olid need poisid, kes kutsumusest EPA (põllumajandusakadeemia) valisid.

Mõtlen, et mis oli seitsmekümnendatel unistuste eriala ja töökoht?  Ja ma ei oska öelda. Äkki  puhtatöötegija, nüüdses mõistes valgekrae. Või hoopis konsis (konservatooriumis) näitlejaks õppimine? Poistel autod ja ehitus, tüdrukutel kaubandus, et defitsiidi juurde pääseda. No lüpsja või traktorist mitte, kuigi nende palganumber paremal järjel majandites kolmesaja rublani küündis.

Kas paljud alevikooli lapsed tahtsid suurde linna? Kindlasti mitte, vähemalt polnud see eesmärk omaette, vaid ikka omandatud erialaga seotud.
Sisseastumiseksamid sai teha ühel aastal ainult ühte kooli. Uksetaha jäämine tähendas terve aasta kaotust, sest kaugeõppesse võeti ainult neid, kes töötasid. Olid veel sissesaamist soodustavad nn. ettevalmistuskursused, kus pidi (vist ) aasta tootval tööl käima ja kaugõppe teel sai süvendatult õppida. Hästi enam ei mäleta, aga keegi meie hulgast töötas aasta kanalas ja siis sai uue võimaluse.

Tehnikumis õpiti pärast põhikooli neli aastat, peale keskat (gümnaasium) kaks. Kõrgkoolides valdavalt viis aastat. Heade hinnetega sai stippi, vist 40 rbl. Miinimumpalk oli  60.

Kuna minu põhjendamatult  kõrge enesehinnang eriala valikul jättis mu TRÜ eesti filoloogide ukse taha, siis üliõpilaselust ma vestutada ei saa. Sõbranna valis keemia, tema sai küll sisse. Seal Tornis ehk Narva tn. uues ühikas sai külas käidud. Ja ülikooli klubis peol.

Küll saan väikese pildikese maalida Viljandi Kultuurikooli vanast ja jubedast ühikast: pikk, madal puumaja, naridega toad, kaheksa tüdrukud toas, ahjud, mida kordamööda kütsime, pika koridori lõpus mingisugune köögi moodi moodustis, kus värvitud ja vakstusisuga kapid, kuhu saiapätsigi ei saanud seisma jätta, sest hiired ja rotid olid seal igapäevaüürnikud. Teise koridori lõpus vetsud ja roostes duššid, kabiiniuksed ei käinud lukku...Puhkeruumis üks telekas ja oligi kõik.
Ma ei tulnud toime. Kuigi olin lapsena pioneerilaagrites ühiselu harjutanud ja õpilasmalevates olnud, ei tulnud ma nii tiheda kooseluga toime. Ja üürika jaoks emalt raha küsida tundus pea võimatu - isa surnud, väikevend ja vanaema kodus.

Arvate, et minusugusel heal õpilasel oli kerge koolist minema saada. Oi ei! Direktor ei uskunud, et "kolhoosielu", sest mis see kaheksa tüdrukut ühes toas siis muud oli,  mulle nii vastukarva, et sellepärast kohe paberid välja ja kõik! Väljavaade raamatukoguhoidjaks saada prooviti isegi asendada võimalusega kultuuritöötajate gruppi imbuda, kuhu millegipärast kõik nii kangesti minna tahtsid. Noh, et äkki mõni näitleja märkab või nii.
Mina tahtsin oma koju, oma patja, väikevenda ja vanaema.

Siis algasid kaugõppe võimaluste otsingud. Te ei kujuta ette, et saada võimalus kaugõppesse üle minna ja kool kenasti lõpetada oli vaja töökohta. Aga mitte lihtsat, vaid just nimelt seda raamatukogu oma. Ja minu aleviplikanaiivsus sai ikka kõva paugu kui tutvusin mulle pakutud töö ja elukohaga. Väike kõrvaline tee, rajoonikeskuseni 25 km. põld ja keset seda mansardkorrusega puumaja. Bussipeatus paari kilomeetri kaugusel. Oli talv ja puutrepp majas jäätunud. Sellest pole midagi, kuuris on puud ja tuba elamiseks samas seina taga. Kaev õues ja kemmerg ka. Aga minul oli juba viie aastaselt veeklosett ja vann. Kas ma siis nüüd 19 aastaselt pidin ürgaega tagasi ronima. No nii ma umbes mõtlesin, arvan nüüd. Ja kes siia raamatukokku üldse tulevad? Kooli pole, poodi pole,  vaene sovhoos ja ääremaa (seda sõna ma muidugi ei teadnud) Kellele ma siis neid oma peas kujutletavaid luuleõhtuid teen ja laule laulan?
Ja veel üksinda öösel - äkki tuleb mõni purjus traktorist kollitama. Ei, ei ja veelkord ei!

Kodus selgus, et kui ühe ukse kinni paned, siis teine juba lahti. Alevi lasteaia juhataja juba ootas ja mitmeks aastaks terendas "oh sa tuled ju lastega nii hästi toime ja lähed kindlasti edasi õppima! " võimalus. Ja kodu, kus vanaema, väikevend ja ema - WC ja dušš ning maja keldris saun. Maja taga lehtla, suur kask ja vahtrapuud. Minu armas alev, kus olin kasvanud, koolis käinud. Minu tuttav raamatupood ja rahvamaja. Ja oma raha. Kaheksakümmend rubla ning tasuta elekter ja osa küttest. Sellise boonusega meelitati õpetajaid maale.

Miks ma nii detailselt seda  40 aasta tagust veeretan. Sellepärast, et leida paralleele või hoopiski suuri erinevusi praegusaja kooli lõpetajatega ja olukorraga riigis. Aeg polnud ju niii ammmune. Küsisin abikaasa käest.

Esimene, mis ta ütles, et 1973 hakkasid kaubandusse ilmuma esimesed värvitelerid (sellest ei teadnud mina sel ajal midagi)
magnetofonide sortiment suurenes ja noored hakkasid neid kodudesse ostma (alates sajast malevas teenitud rublast)
maapoiss mootorratas Jawaga oli nõutud poiss
üha enam ilmus teedele mosude ja sapikate kõrval Ziguleid
majandikeskustesse ja KEK-idesse hakati ehitama kõikide mugavustega st. keskküttega kortereid, ridaelamuid ja ühepereelamuid.
kaks-kolm last peres oli tavaline
korterid  muutusid sisustuselt selle aja moe kohaselt (suured sektsioonkapid, diivanvoodid, lahtikäivad tugitoolvoodid, külmutuskapid
läks moodi suvilakooperatiivide moodustamine ja mere äärde suvilate ehitamine
tööealised inimesed kolisid küladest alevitesse mugavustega elamistesse ja maale jäid ainult vanad inimesed.
 alevinoored vaatasid maakatele natuke ülevalt alla
meie seltskonnas viina ei joodud, õllejoojad olid traktoristid. Jõime kuiva veini või Vana Tallinnat, mingid liköörid olid ka: ploomi ja kirsi.
populaarsed olid tantsupeod, kus mängis kitarrristide ansambel.
vaheaegadel rüübati nurga taga ja tehti tingimata suitsu. Suitsetamine oli suur olemise tunnus.
elukohtade järgi moodustusid poistekambad, kes omavahel tihti pidudel kaklesid.
seksist ei räägitud

linnades oli kõik muidugi teistmoodi


jätkub...

neljapäev, 14. märts 2013

Märtsimõtted



Kolades mööda "kobrulehti" jäid silma Juhan Partsi sõnad mingile naistelehele: tehke lapsi, siis on tulevik roosa.
Ministri arvates on nende kaks poissi kõige  eestimeelsem tegu ja palju lapsi kindlustab roosa ehk muretu tuleviku.

Kas ka lastele?
Päevadetagune  ajakirjandus tõi palju kommentaare loole, mis rääkis pooleteisekuuse lapse surmast, mille põhjustas vanemate hoolimatus. Alles nädal tagasi haaras meeli teise lapse surm. Seekord oli tegu vähevõimekatelt vanematelt lastekodusse paigutatud titaga. Mõlema loo kommentaatorid süüdistasid   eelkõige riiki (seda anonüümset "miskit"), valitsust ja hoolimatuid sotsiaaltöötajaid. Esimese juhtumi puhul lapsevanemaid ka.
Üks meie sotsiaalse närvi ja rikka südamega blogija on kordi kirjeldanud nende maapoiste elu, kel pole eluks kaasa võtta turvalise kodu pagasit, vaid kes peavad tõketest läbi murdma või murduma. Tavaliselt murdutakse. Miks?

Minu arvamus on, et just selle roosa tuleviku ootuslootuses. Kuna need lood on miskitpidi Eesti küljes kinni, siis veidi enda elukogemusele tuginedes hakkasin otsima ühist nimetajat.
Esimesed juured viivad paljude jaoks kiidetud nõuka aega, kus kõik oli "naši".
"Igaühelt tema võimete järgi ja igaühele tema vajaduste järgi" printsiip töötas ainult niikaua, kui vajadused olid minimaalsed, nõukogude inimesele kohased. "Ei" kapitalismi kiusatustele!

Üldistan: Kõigil oli tasuta hariduse saamise võimalus, selle järgselt töö saamise võimalus koos elamispinnaga, kui sa just pealinna parimete palade manu ei trüginud. Vähevõimekad jäid kodukolhoosi põllutöödele, alkohoolikuid ja abielurikkujaid karistas seltsimehelik kohus ja näljas ning paljas laste eest seisid ametiühingu naised, õpetajad ja kasvatajad, kes teatasid kuhu vaja ja siis tehti nende lastega mida vaja st. teisaldati parematesse tingimustesse. Väga harva oli vaja. Aitas internaatkoolist ja tasuta kutseõppest, et jalad alla saada.
Sante ehk peenema nimega invaliide hoiti reservaatides ja sellepärast neid polnud. Puudust kannatavaid vanureid ka peaaegu polnud, sest valitses märksõna "kasinus on elu norm". ja sõjast oli möödas veel vähe aega...
Muidugi oli ka neid, kes eriti peale Viru hotelli valmismist arvasid, et "väärivad muud", aga praegu ma ikka toetun enamusele. Hallile ja odavale.

Tuli uus kord, kus paljusus pani paljudel pea ringi käima. Alguses, kui arvasime, et maa tuleb täita lastega, oli kõik veel hästi. Kui aga kohale jõudis arusaam, et need lapsed tuleb täiskasvanuks koolitada - siis oli kuri karjas. Esimestega, laulva revolutsiooni omadega, oleme kuidagi ühele poole saanud. Koos kartulikoori süües olid kasvutingimused veidi võrdsemad. Kui asja mõistusega võeti. Kui ei, siis hakkas vaesus vaevama. Nii hingeline kui ka ihuline.

Ja nüüd juba mitmed aastad ja loomulikult ikka veel maad lastega täites peame ajakirjanduse andmetele tuginedes nentima: 43 000 last elab meil vaesuses ja 11 000 vaesusriskis. Muide, kui ma neid kriteeriume loen, siis jõuab mulle teadmine, et kõik meie neli last on  vaesuses elanud ja kasvanud. Niikaua kuni kaks esimest tööle läksid. See ongi normaalne, sest on vaks vahet, kas kaks jagada nelja, kahe, ühe või nulliga. Või hoopis kümnega.
Ometi vastas kord meie pere kümne aastane: mul pole midagi tarvis - mul on kodu ja ema ja isa ja vennad ja koer.

Meie pole kunagi arvanud, et perekond koosnebki lapsest ja riigist. Mis siis on nüüdseid lapsevanemaid pannud niimoodi arvama? Või on seda kogu aeg arvatud? Ma ei räägi ajutistest raskustest nagu vanema ootamatu haigus või surm, ma räägin tundmusest, et paljud lapsevanemad ei suuda praegustes tingimustes oma lapsi suureks kasvatada.

Kogu aeg peab neil keegi kätt hoidma. Küll tugiisik, küll kodutunne, küll sotsiaaltöötaja. Just lapsevanematel, mitte lastel. Tegelikult on just laste kaitsmine meie kõigi kohus (tus) ja see pole isegi vaidlemise koht mitte. Nemad pole ju omatahetsi siia ilma sündinud ja perekonda valinud.

Kui me lapsevanemaid ei poputa, siis on....riik süüdi. Tegelikult ongi. Vead on eelkõige aukudega seadustes, mis võimaldavad lapsevanematel ennast ja lapsi varjata. Rahumeelega võib lapsed kokku pakkida ja anonüümselt uue korteri üürida, kui sotsiaalametnikud jalgealuse tuliseks teevad. Eriti linnades. Maal ikka keegi teab ja räägib ja märkab.

Räägitakse kenast võrgustikust, kus laste eest ja nimel peaksid koos võitlema omavalitsuse sotsiaalkomisjon, perearst ja kasvatus(haridus)asutuse esindaja. Utoopilise, aga miks ka mitte lahendusena näen "musta nimekirja" koos hoiatusega: ettevaatust, hoolimatud lapsevanemad! Aga meie seadused kaitsevad küll andmeid ja isikuid, kuid mitte lapsi. Kuidas saab suure linna sotsiaaltöötaja kaitsta imikut, kelle vanemad kusagilt Lõuna- Eestist sinna kolisid, nüüd korterit üürivad? Ta ju ei teagi selle pere olemasolust, sest meie riigis puudub sissekirjutuse kohustus.
Kuidas saab perearst valvata vastsündinut kui ta nimistus selliseid inimesi ei eksisteeri?
Võiks mõelda, et raha rihib. Seda küll. See sunnib vähemalt lapse sündi fikseerima, et paljukiidetud emapalk ikka kenasti pangaarvele jõuaks. Kuni kordusmudeli st. järgmise lapse sünnini. Nendele, kellele laps on sissetulekuallikas.
Kui teie ei usu, et "emapalk" paneb vähevõimekaid sünnitama, siis mina usun küll. Ja see on siis koht, kus riik peab vanema kohustused üle võtma ehk sissetulekulapsed elujõuliseks kasvatama. Seni pole see õnnestunud.

Vaatasin "Puutepunkti saadet, kus kunagine kolleeg Malle Kobin Hiiumaalt rääkis kasulastest. Seadused, mis peaksid kasulapsi kasvatavad vanemad pjedestaadile tõstma, viskavad hoopis kaikaid kodarasse. Nõudepesumasina ja nõutud ruutmeetrite olemasolu - täielik absurditeater! Samas läheb kasulaps riigile maksma veidi enam kui 200 euri kuus, kusjuures lastekodulapse ülalpidamine kordades rohkem. Lapsed, kellest saavad kasulapsed vajavad erihoolt ja erivajadusi. Paljusus rikastab ainult reklaamitegijaid.

Vanaema rääkis  mulle, et kunagi oli aeg (meie enda esivanemate näidetel) kus kasulapseks võeti eelkõige õdede- vendade jt. sugulaste lapsi. See tähendas toimivat kogukonda.  1812.a sündinud Adam anti kasulapseks tema onule, kuna lapse ema suri kaheksanda lapse sünnitamisel. Ann võttis 1910 a. enda perre ühe õe tütre, kuna temal ainult pojad olid jne.
Alles nägime Kodutunde saadet, kus 75 aastane vanaema tõi enda juurde vähevõimeka surnud poja pesakonna, et mitte jätta neid vastutusvõimetu lastesünnitaja juurde. Nii et kõik hea on meis endis. Oskame ainult üles leida ja anda.

Meie probleem on selles, et tähtsamaks kui hingesoojus hindame me materiaalset valmisolekut. Keegi kommenteerijatest arvas, et kodu algab riigist. Minu arvates algab riik kodust. Egiptuse reisid ja tehnikavidinad võivad olla, aga kui oleme lapsed õpetanud niikaugele, et ilma nendeta pole nad väärt ei sõpru ega sirge seljaga käimist, siis on midagi viltu.




 Iga kord üle hulga aja Eestisse tulles on imelik vaadata eesti koolipoisse ja noori mehi. Nende näoilme, riietus ja kehahoiak erinevad väga palju eakaaslaste omast mujal Euroopas. Nende pilk pole aval, nende silmad vilavad, nad ei kõnni sirgelt, vaid taarudes ja loivates, nad mõjuvad kuidagi ahistatult ja isegi kriminaalselt. Liiguvad kampadena, hulgakesi koos olles lärmavad agressiivselt, üksi olles mõjuvad depressiivselt ja infantiilselt. Tüdrukute juures on seda vähem märgata. Nende eakaaslased mujal näevad välja palju eneseteadlikumad ja enesekindlamad. Vastutavad iseenda eest. Reeglina ei tule neile pähegi avalikku ruumi määrida ega lõhkuda nii, nagu eesti koolipoisid teevad. Vahel jääb mulje, et olgugi Eestis raha vähe, siiski ei teadvusta inimesed asjade hinda ega õpeta seda lastele. Iga pargipink, mille eesti koolipoiss ära lõhub, maksab midagi. Ja kõik raha tuleb maksumaksja taskust.
Viivi Luik Õpetajate Leht











esmaspäev, 11. märts 2013

Usk, lootus, armastus - suurim neist on armastus



Selle kauni mõttega võttis värske noorpaari sõber, pastor Tauno Toompuu päeva tähtsuse kokku. Noorpaar hoidis kõvasti käest kinni, äiad ohkasid sügavmõtteliselt ja ämmad pühkisid pisaraid.

Pidu sai kohe hoo sisse, sest kaasa aitasid Lahemaa Rahvamuusikud -
1975 a. asutatud folkloorikollektiiv. Viljeleb peamiselt Haljala, Kuusalu ja Kadrina kihelkonna pärimusmuusikat, tantsu ja regilaulu. Kollektiiv esineb peamiselt Lahemaa rahvuspargi turistidele kui ka folkloorifestivalidel Baltica ja Viru Säru.

Suur koosseis on 30 liikmeline, aga meid lõbustas, naerutas ja tantsitas väiksem seltsike väsimatu Viivi Vooranna eestvedamisel.


Nüüd on siis meie poeg koos värske miniaga regilaulu sisse pandud ja sealt enam välja ei saa. Laululugu algas sünniga ja vanemate osaga, vendade vendlusega ja lapsepõlve mänguradega. Jätkus kooliteega ja Viljandi Etnolaagriga. Kuni tuli äratundmine, et õige leitud.
Vanakuri pidi mitmed pastlad läbi kandma, aga nüüd, pärast kuut pikka aastat ja kooselu sai asi ametlikult kinnitatud ja kena peoga korraldatud. Kaks poisipõnni kasvama pandud, kolmas ootab heinakuul oma aega ja kodu koht välja valitud. Eestimaal ja maal, mille üle olen ütlemata rõõmus.

Pole vanad ajad, kus "lossides ainult krahvidel pulmad on hoos..." Nüüd võib ka "matsirahvas" toreda peo maha pidada torupilli ja kanneldamisega.
Kiltsi loss, kus mõisakool, on meil juba mitmeks peopaigaks kodustatud. Põnnidel keldrite salakäigud pähe kulunud ja trepid jookstud.

Kurb oli ainult see, et viirushaigused olid endiselt võimul ning mitmeid pidulisi tõvevoodis.




Kokkuvõtteks kaardisisu:

Ühiseks eluks klappi,
leiva jaoks mahukat kappi,
kure jaoks saabumisluba,
lastele mängutuba!

9. märts 2013

esmaspäev, 4. märts 2013

Märtsituisk ehk elus olgu filme ja põnevust



Kui eelmisel kirjakorral kahtlesin mõtete ja tegude kirja panemise mõttekuses, siis
 eieieie
kavatse loobuda.

Teod kõigepealt:
Tuisune märtsipäev sobis välja kutseks. Kuna veidi hingeabi alati kosutuseks, siis valis branne laenutusfilmi "Armastusega Rooma".  Oeh me siis nautisime. Tänatud, et ma koduskoopas istudes loobusin üdini depressiivsest "Kirjad Inglile" (Sulev Keedus), mis kindlasti hea, aga hetkel sobimatu st. ravivõimeteta. Tuleb meelde meieaegsete nali "kas põiehaige tohib Vaikset Doni lugeda?"

Ühesõnaga siis see Woodi Alleni film, mis oli rusikas silmaauku ja kus neurootiline pseudointellektuaal, näitsik Monica, oskas väikse sõrmenipsuga "võita sõpru ja anastada inimesi" - eelkõige mehi. Muidugi oli see vaid üks filmi liin, aga mind kõnetas kõige kõvemini, sest ka meil selline "itaalia pere  ", kus liikmeid jätkub. Nii et kes näinud pole, sellele soovitan, sest film räägib seiklustest ja seikadest, mis muudavad inimeste elu igaveseks.

Peale filmi tegime endale ühe väikese tuisuseikluse. Märksõnaks: vaatame, kuhu see tee viib? Mida lumisem, seda põnevam ja suurema riskiga. Mina ju ei juhtinud, seega ei võtnud riske. Ainus, mis ma teha sain oli riietuda võimalikult ilmaastikukindlalt ja laadida mobiiltelefon. Esimene väike tee viis taluni. Tee äärde jäid pompöösse perspektiiviga pooleliolevad hooned, palju laialipillutud tehnikat. Pöörasime ümber ehk tagasi.

Esimene suur tee viis Moele. Kuna väike tee, mida mööda oleks saanud piiritustehaseni, jäi leidmata, siis viis suur tee edasi huvitava nimega kohta Ambla ja Kadrina kihelkonna piiril.
VAHAKULMU
Alles siis, kui varemeid, mis hiljem selgudes osutusid vesiveskiks pildistama hakkasin tabas mind teadmine: kui lumeväli asendada veteväljaga ja kujutada sinna üks kena kalastusjärv siis...hopsti - ma olen siin kunagi käinud ja seda kohta pildistanud. Andmete kontrollimiseks helistasin sõbrale, kes kinnitas: ainult 15 aastat tagasi ehk alles see oli.


Suurel teel kohtasime üht põnevat ja tundmatut objekti, mis muidugi niiii viltu polnud.
Vahetult enne SAKSI mõisa leidsime uue väikse tee, mis oli kui lapsepõlve tuisutee ja mis viis lihtsalt võimaluseni ümber pöörata.

Juba viis aastat tagasi oli häärberil uus katus peal ja aknad kui sinisilmad. Seekord ligi ei saanud. Lumine.



Saksis polnud viie aastaga pealtnäha midagi muutunud. Kui ainult see, et eelmisel külaskäigul oli suvi ja seltskond teine. Mõisas asus kool-lastekodu ühe katuse all. Kuni 1984 aasta põlenguni. Siis hävis hoone täielikult seest ja osaliselt väljast. 

häärber ja ilmselt teenijatemaja
Pildid  juulis 2007..........Tookord rääkis endine õpetaja, et Saksis töötas 20 aastat, kuni põlenguni, Neeruti kandist pärit muusikaõpetaja ja rohkem kui kolmeasja lastelaulu looja Maria Wunderlich(1938)
....
Meie tee läks lehmalipu järgi. Kui see ikka on lehm.
Loomulikult pöörasime suurelt teelt väiksele. Ja loomulikult viis seegi tee ümberpööramiseni. Kui keegi oleks meid jälitanud, siis oleks selles juba midagi kahtlast tundunud. Seekordne talukoht meenutas muuseumit vabas õhus.

 Vahepeal oli aga kena päike välja tulnud. Autos oli soe. PARIISIS mitte. Sellepärast nautisin aknavaateid.




JÕEPERE tundus sürrealistliku mängufilmi võttekohaks sobilik. Varesed veel puudu.


No mis arvate, mida me edasi tegime? Loomulikult pöörasime kõrvalteele. Silt näitas Kõrgemäe 2 km. Ja loomulikult... Ei, seekord me taluõueni ei jõudnud. Ohtlike teeolude tõttu tuli manööver sooritada. Tulemus on kahel pildil näha. Salapärane jäljejätja ka.

Kuna tee jäi lõpuni avastamata pidi lõpuks midagi juhtuma.


Loomulikult jõudis meile järele lumesahk ja loomulikult pöörasime tagasi. Mnjahh. 
Lahtilükatud tee lõppes .....otse lumesahaga. 
Dialoog nägi välja umbes nii: 
Kuhu see tee viib?
Aga kuhu te minna tahate?
Tegelikult ei kuhugi, aga ikkagi kuhu see tee viib?
See viib selle teise tee peale
AAAA  viigu siis seekord pealegi.




Ots ringi ja tagasi.
Arvan, et Anneli sõiduõpetaja oleks rõõmust käsi hõõrunud: Milline areng!

PS Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis vahepeal oli veel üks väiketee, mis viis ....taluõue.

Kell näitas 18.02 kui kodulinn paistma hakkas.
Oli ju seiklus?



Mõistatamismäng: kas pildil on sulanud pelmeenid pannil või....?




reede, 1. märts 2013

On nagu on

Ei mingit lubaduste täitmist. Seesmine segadus segab blogi kirjutamast.Ööseti, kui mõtted koos täiskuuga aknast sisse vaatavad juurdlen selle üle kas üldse tahan, et keegi tulevikus minu mõtetes ja tegudes sorib? Päeviti, kui ümbritsev kaine ja kaalutlev, siis tegutsen harjunud rada pidi. Hommikuti tavaliselt loen. Tänu kohalikule raamatukogule on viimane saak järgmine:
Õnnepalu "Mandala"
Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm"
Rein Raud "Rekonstruktsioon" veel pooleli
Kaks esimest ostaksin endale, et teatud kohti alla joonida. Olen Soodoma teguviisi, raamatuid joonida, heaks kiitnud. Kas just markeriga, seda ilmselt mitte, aga pliiatsiga küll. Minu raamat - ise tean, mis teen.
Lesed võiksid mul olla piltide pärast. Nii head fotod!
Ühesõnaga  - varahommikuti ma loen. Siis teen kohvi ja arvutisse. Vaatan, mis uudist. Teen FB lahti. Täna tabas mind kerge paanika. Maavanem kutsus sõbraks. Nüüd uurin, et kes seda tema eest öösel tegi. Nojah, öösel sõbraks, päeval poliitikasse ja oledki küps.

Kohv joodud, koperdan  korteris. Pealiskaudselt. Pühin tolmu. Peamiselt vaatan aknast õue. Ja mõtlen, et homme on hoopis parem päev koristamiseks. Alati.
Aa, astun kaalule. Mitte igal hommikul. Kui eelmine oli söögi ja joogipäev, siis tuju rikkuma ei hakka. Kaalun siis, kui sisetunne ütleb, et mida vähem, seda paremini. Harva ütleb.
Kella kümne ajal võiks midagi süüa. Teleka ees, siis saab kaks halba ühe hoobiga. Vaatan seda, kuidas tuju on. Kuna kasutan salvestusi, siis saan valida. Näiteks Jüri Üdi klubi ja Osooni ajal on hea triikida. Midsomeri mõrvade ajal aga süüa.

Siis tuleb telefoniaeg. Vahest tund, vahest pool, vahest mitte üldse. Oleneb. Kes kodus.
Ja ongi lõunane bussiaeg. Pakin  kotti trikoo ja saunaliina, kontrollin kas kaasas rahakott, telefon, töövõtmed, koduvõtmed, Aqva kuukaart ja minek. Päiksepaisteliste ilmadega on Aqvas hea, õues ujudes pardiislik. Ega ma tegelikult ei uju. Ma seisan lihtsalt vee peal, liigutan käsi ja jalgu ning tunnen sellest mõnu.
Koledate ilmadega on samuti hea. Saunasoe. Soolasaunasoe, aurusaunasoe, muidusaunasoe. Ega ma iga päev jaksa. Vahest tuleb muid argitegemisi teha. Näiteks kaltsukaid kammida. Neid jääb üha vähemaks. Kaubanduses hulkuda ma ei armasta. Kui, siis raamatupoes. Seal pole nii palju koledaid asju, kui mõnes muus poes. Üldse jääb ilusaid asju üha vähemaks. Kui avatakse uus näitus, siis vaatan üle. Vahest mitu korda.

Järgneb sundaeg. See on aeg, mil tuleb tööl olla. Pool aega - pool kohta. Tööl käia oleks hea. Kui poleks üht jama - kui poleks sel ajal vaja tööd teha. Siis saaks rõõmsate inimestega jutelda ja kasvõi lihtsalt teretada. Aga see töö...nujah, selle eest saab ju raha. Nii kenasti olen korraldanud, et selle, mis saab, saab ära tarbida. Naiselikult. Näputäis teatrit, kino, juuksurit, süüa-juua. Suitsu ma ei tee, veini ja õlut joon. Tean, mida söön ja seda head ostangi. Õhtul. Kavalalt. Viimasel tunnil.
Bussiga saan koju kaheksaks. Siis olen väsinud. Ja näljane. Söön, joon ja kui veab, siis vaatan telekat. Seda on meil kahepeale üks. Maitse ei ole. Kui ei vea, siis lähen arvutisse. Vahest uurin mõne loo ja kirjutan mõne asja. Tavaliselt olen väsinud ja vana.
Ja lähen voodisse. Õhtuti tavaliselt loen. Tänu kohalikule raamatukogule. Välismaist ajaviitekirjandust, krimkasid ja naisteajakirju. Loen ennast magama.

Öösel, kui uni ära, siis ma muretsen. Kõikide pärast. Mis siis, et sellest kasu pole. Ja otsin "muretsemise" asemel muud sõna. Kui leian, siis ütlen.

Nädala lõppusid ma armastan. Siis olen kõikidele pakkumistele avatud. Nii pere, kui brannede jaoks.

Mõnda kasulikku olen veel teinud. Iseenda jaoks. Näiteks käisin vaatamas Rakvere Teatri etendust "Jane Eyre". Pikk ja huvitav oli. Või vastupidi - huvitav ja pikk oleks õigem öelda. Köitev.

Töökohas pidasin aastapäeval loengu pärandkultuurist ja korraldasin mõistatamismängu Eestimaa huvitavatest paikadest. Tunti küll. Pojad näitasid kuidas slaidivärki teha. Ega mul korraga meelde jäänud, aga abiks ikka.

Ajaga tuleb ju areneda.