Teisipäev, 23. november 2010

Üks 481 000 -st

Eile sain ajakirjanduse vahendusel teada, et kuulun Eesti rahvastiku 36% protsendi hulka. Ühesõnaga, olen 1 viiekümne aastastest ja vanematest. Mida selle teadmisega peale hakata?
Kõigepealt valdas mind suur rahu. Küll on hea, et meid nii palju on! Siis nad ei saa ikka meid päris maha kanda, no seda hulka. Kuid edasi lugedes hakkas rahu mõranema ja asendus algul kõhkluse ja hiljem hirmuga.

Lause, mis rääkis vanemaealiste osatähtsuse pidevast kasvust mulle meeldis. No meeldis see sõna osaTÄHTSUS. Kes siis ei tahaks tähtis olla.
Edasine polnud enam nii roosiline, sest mulle tuletati meelde, kes ma olen. No et ikka see vanemaealine. Aga kui ikka öeldakse, et ühiskond peab rahvastiku vananemisega kohanema küllap siis saan ka mina selle vananemiskohanemisega hakkama. Õpetus ju olemas: minu sotsiaal- ja tervishoiuteenused kasvavad, tööjõud väheneb ja sotsiaalse kaitse kulud suurenevad.
Loogiline. Mida kõrgem vanus, seda kehvem tervis.

39% 50-59 aastasi hindas oma tervist heaks ja peaaegu pooltel oli pikaajaline haigus või puue. Ometi olevat nad teiste Euroopa riikidega võrreldes tööturul kauem aktiivsed. See tähendab, et tööd teevad puha haiged ja vigased, sest välja pole toodud konkreetselt kui palju nendest on töövõimetuspensionäre. Just see oleks olnud õige pildi saamiseks vajalik. Töövõimetuspension tööealisele on lihtsalt nii väike, et osalise töövõimega inimene pigem kahjustab enda tervist edasi ja pingutab vanaduspensioni eani täiskohaga töötades, tihti isegi töövõimetust maha salates.
Sest peale 60 eluaasta on nendel, kes on jõudnud enne töövõimetuspensionit tööl käia kasulikum vahetada töövõimetuspension vanaduspensioni vastu. Vot see ongi minu meelest üks mõtlemise koht.
Kas see, et naised oma tervist hindavad pisut kehvemaks kui mehed näitab, et nad on suuremad virisejad või on nende peas ohutuli kergem süttima. Kui meil teevad tööd pooled pikaajalise haigusega inimesed, siis pole ime, et 60-69 aastaste seas on puudega inimesi kaks kolmandikku.

Tegelikult oleme ju meie enamuses välja kasvanud külma vee ja välikemmerguga kodudest, kus pesumasin alles hakkas kodumasinaks, titad tegid oma häda marlimähkmesse ja kaks kolmandikku oma vabast ajast tuli kulutada piima ja vorstisabades seismisele. Vaevalt see meid tervemaks muutis. Või siiski?

Mida ma siis selle segase jutuga tahan öelda. Aga seda, et meie nõukogude inimene on ju hästi uhke selle üle kui ta haigena ja vigasena tööl käib. Ma ei räägi jõukohasest ja osalise tööajaga tööst, sest niisuguseid kohti peaagu polegi. Ja kui on, siis püütakse ikka täiskoht saada, sest muidu lihtsalt "ei ela ära".

Ja veel üks kiiksuke ei anna rahu. Nimelt, kui pensioniiga algab pea 65 aastaselt, kas siis ikka on põhjust 50 aastasi vanemaeliste uuringusse kaasata?

Laupäev, 13. november 2010

Vihmast, tirtsudest ja muust

Ütlen otse välja: oh kuidas mulle meeldib see raagus, vihmane, mudane, sopane, tuuline, pime, päikesevaene, hallitav aeg!

Algab ta enamasti novembris hingedepäeval, kuid mõnel aastal saabub juba pooles oktoobris. Alguses hakkavad värvilised lehed maas üha pruunimaks ja märjemaks muutuma ja puud näitavad üha enam raagus võresid. Eriti lummavad on vanad vahtrad, nende oksad on nagu vanade inimeste kronksus käed ja sõrmed, mis sirutuvad taeva poole. Kui palju halle ja rohelisi varjundeid ilmub välja. Neid võib jälgida erinevate taevavärvide taustal ja kui veab, siis lisandub sinna allesjäänud roheline murukamar. Imposantselt mõjuvad lindude poolt puutumata pihlakakobarad ja minu lemmikud, kibuvitsamarjad.

Päike tõuseb normaalsel ajal ja päikesetõusu vaatamiseks ei pea lõokest mängima. Õue minekuks võid selga toppida võimalikult palju kihiti esemeid kartmata näida paks, mida sa tegelikult ju oled. Kõige peale saad siduda kolm korda ümber kaela mähkuva rõõmsa triibulise salli ja silmini tõmmata mõnusa kootud mütsi mille alt siis inimesi piielda saad nii, et nad sind ei märka. Veel üks varjumise vahend on kapuuts, aga selle alt näed ise liiga vähe. Jalga saad panna madalad mõnusad saapad, kindlasti koos villaste sokkidega ja pläterdada lapse kombel poriloikudes. Või sahistada pargis lehtedes. Kartes libisemisohtu võib ju kaasa tarida käimiskepid, need viimase aja penskarite moodne varustus. Meiki pole vaja teha, sest igal pool vaatavad sulle vastu kooljakaamed näod. Väga kahtlane on olla nendest erinev. Nii võid veel kitli peale saada.

Mida pimedamaks läheb, seda rohkem saab rõõmu tunda tuledest. No et meil ikka see elekter on. Eriti muljeterohke on sõita pimedas bussiga näiteks üle Emajõe ja vaadata mööda libisevaid tulesid. Kui jõe vesi mustab, ja vihma udutab, siis heidavad tänavalaternad huvitavaid varje pargipingitel kössitavatele kujudele. Ütlen veelkord - see on müstiline!

Veel parema emotsiooni otsingul soovitan minna kindlasti kirikuaeda. Raagus puudel kraaksuvad ennastunustavalt varesed, igast põõsast või puust võib kujutleda tondi ja just see on tõeline hingede liikvel olemise aeg. Paketi juurde peab kuuluma südantlõhestav tuule vingumine ja krabisev vihm. Võimalusel ka üksikud põlevad küünlad.
Just sügisvihm! Tema ühtlane sahin, sabin või ladin vastavalt prognoosile, annab silmad ette igasugusele parimale vihmapillile.

Ja elus tulel pole minu meelest ühelgi kuul aastas minu üle nii palju võimu kui enne nn. jõulumelu. Ma üldse ei imesta, kui metsamees, kellele külmade tulekul mugavustega sotsiaalkorteris ulualust pakuti, lõkke elutoa põrandale tegi. Korter põles muidugi maha ja mees oli metsas tagasi, aga tema meelest oli midagi elusat ju midagi ilusat.

Ja kui armsaks muutuvad nende ilmadega kodud ja kodused! Siis, kui külm näppe näpistama kipub ja kõhus tühjus valitseb, tuleb vist ots kodu poole pöörata. Võttes aluseks eht "eestimaise" valmi rohutirtsust ja sipelgast saab igaüks enda rolli ise valida. Panen selle kirja. Juhuks, kui teil seda öökapiraamatus pole.

ROHUTIRTS JA SIPELGAS
Ivan Krõlov
(deklameerida valjusti, meeldivaid kohti rõhutades ja ebameeldivaid kurval häälel)

Rohutirtsul muretult
lauldes möödus kaunis suvi,
polnud temal hoolt ja huvi
näha talve tulekut.
Aga varsti - hallad maas,
kolletanud põld ja aas -
polnud enam kodu tal
ükstaskõik kus lehe all.
Külm ja nälg, et kas või sure -
Tirts ei enam laulu lase.
Mis sa laulad,
kui sul mure,
kus nüüd leidub toit ja ase!
Nüüd ta, tuju hall ja hale,
läheb külla sipelgale.

"Kallis, palun mitte jätta
oma naabrit näljahätta,
kevadeni, palun sind,
soojenda ja toida mind."
"Tirts, su jutt on imelik!
Suvi on ju küllalt pikk
selleks meil, et teha tööd,
koguda, mis talvel sööd."
Nõnda üsna imestas
naabri muret sipelgas.

"Kullakene, kus nüüd seda
suvel, halja rohu peal -
hõisata ja häälitseda
meie süda lustib seal..."
"Nii ka sina?"
"Nii ka mina,-
laulda siristas mu suu,
lauldes ununes kõik muu."
"Kui on laul su suvetöö,
eks siis talvel tantsu löö."

Just see lõpumantra annab eriti hea meeleolu ja on nagu rusikas silmaauku. Täitsa eneseabi õpetus sügismasenduse vastu.
Nii et miks mitte"Olen soo, tantsime koos..."

Esmaspäev, 8. november 2010

Häid uudiseid kodukandist




Parima koolisöökla tiitel läks sel aastal Sõmeru põhikoolile (Virumaa Teataja, 28.10.1010)

Täna, 28. oktoobril toidumessil Tallinn FoodFest peetud konkursi "Parim koolisöökla“ finaali võitis Sõmeru põhikool, mida esindasid Urmas Lindlo ja Marje Sõgel.

Sõmeru koolile tõid võidu kalarassolnik hapukoorega, porgandi-kirsikook ning panniomlett köögiviljadega. Žürii eriauhind läks noortele Valga põhikooli kokkadele, kelle eelvooru töö avaldas hindajatele kõige enam muljet.

Žürii esimehe, restorani C´est La Vie peakokk Vello Kivibergi sõnul oli tänavune võistlus väga tasavägine ja pingeline.

"Esimeste kohtade hinnete vahe oli vaid punkt-kaks. Sõmeru koolile tõi võidu nende ühtlane tase. Nende kolm rooga olid võrdselt head, kõigil nii ei olnud.“ Žüriisse kuulusid Kivibergi kõrval veel Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi õppejõud Sirje Jaansoo, Tallinna Ülikooli dotsent Kaie Pappel, Elektrolux Eesti tehnoloog Astra Teelem, Jüri Gümnaasiumi direktor Maria Tiro ja Audentese Erakooli õpilane Elisabet Visnapuu.

Hindamisel võeti arvesse toidu maitset, välimust, serveerimist, aga ka roa toiteväärtust ning valmistamise protsessi.

Lisaks Sõmeru koolile osalesid finaalis Martna põhikool, Paikuse põhikool, Sargvere lasteaed-Algkool, Tartu Raatuse gümnaasium, Valga põhikool ja Ääsmäe põhikool. Võidukad kokad said preemiaks erialase täiendkoolituse ja messikülastuse Helsingis

Tervise Arengu Instituut korraldas parima koolisöökla konkurssi viiendat korda. 2009. ja 2007. aasta parima koolisöökla tiitel läks Kivi-Vigala põhikoolile, 2008. aastal Jüri gümnaasiumile ja 2006. aastal Urvaste koolile. Konkursi eesmärk on juhtida avalikkuse tähelepanu koolitoidule ning selle valmistajatele ning tunnustada parimaid. Omavahel mõõtu võttes ja häid kogemusi jagades paraneb toitlustajate professionaalsus ja koolitoidu kvaliteet ning tõuseb ka selle tarbimise populaarsus õpilaste seas.

ja teine jutuke veel
http://www.tarbija24.ee/?id=332217



Noore naisena tagasi tahtsin ma hästi vaimne olla ja mitte mõelda söögist.
Loomulikult see ei õnnestunud ja mida aeg edasi, seda rohkem mõtted söögi poole kulgesid. Mitte et mida ise suhu panna, vaid ikka seda, mida lauale. Alguses oli laua ümber karuema - karuisa ja kaks poega. Meil oli isegi selline nelja kausi komplekt. Suurem asi toidutegija ma polnud, küpsetamine tundus loomingulisem ja tulemused olid ilusamad. Õnneks soosis nõuka aeg mu tegemisi - lasteaed võttis suurema toidumure kanda ja abi kaasa (meelega lahku) lõunatas koos minuga asutuse sööklas. See oli sellepärast vajalik, et mul lihtsalt puudusid uues elukohas poetutvused. (no need viinerid, lihad ja vorstid, mis tundusid teiste naiste kottides igal õhtul koju minevat) Siis kasvas pere veel kahe poja võrra.

Nii et nn. näljast hakati minu mälestustes rääkima alles kaheksakümnendatel ja nii edasi. Mina ei mõista siiamaani, kus see Nälg ennast varjas, et siis äkki esile kargas. Tulid igasugused imelikud näljad: banaaninälg, ananassinälg, viinerinälg, lastevorsti nälg, jäätisenälg...
Mida ei olnud oli porgandinälg, kartulinälg, peedi ja kapsa ja kaalinälg. Need nagu polnudki need päris toiduained. Ja keldrimoosid polnud äkki need päris magusad, vaid ikka need pulgakommid, mis suu ära värvisid. Ja keldrimahlad polnud ka need päris mahlad, vaid Nälg ajas meetritepikkuselt riiulilt võtma kirjupakilisi nektareid. Kõlab ju kaunilt. Mis saab üks kodune õunamahl multinektari vastu. Õunanälga ju pole olnud? Või on, no talvel nii 25 krooni ulatuses.
Sest kaunilt kujundatud puuviljapüramiidid võistlevad ikka veel mahajäetud talude juures rohus ja puus kasvavate nn. pabulatega. Ja võidavad loomulikult. Sest meil on ju nälg.

Olen eriti kuri, kui kõnnin keset luksuslikku pakkumist, kus kohe kohe hakkab tähtaeg kukkuma. Minu lapsepõlvekodus tegi ema õhtul söögi valmis - supp jäi pliidile ja hakklihasoust praeahju. Kissell oli kapis kannus, küpsisepakk laual. Puudus "parim enne" silt. Hiljem, kui gaasipliidiga sõbraks sain, tulid maailma maitsvamad kõrbenud kartulid koos praemunaga. Nälg??? Moosisai ja piim aitas alati välja. Näljakustutuseks. Rääkimata seitsme kopikasest dropsist või koogelmoogelist.

Lugu sai kuidagi kallutatud, aga see on minu seisukoht. Nälga tunneme ikka peamiselt silmadega. Mitte kõhuga. Toidupangast abisaaja - naisterahva ütelus, et juba kõrini nendest makaronidest - no eks siis võiks ju vahelduseks kartuleid praadida.

Reede, 5. november 2010

Udus

Siilike, kas sa moosi tõid?


Elas kord Üks tüdruk. Oma tavalist igapäevaelu - kasvas suureks, käis koolis, abiellus, lapsed sai. Kõik oleks võinudki igavalt edasi jääda, aga siis sattusid Tüdruku teele raskused. Neid tuli ustest ja akendest, ühekaupa ja korraga. Tüdruk otsutas raskused võita ja sõitis suurde linna. Raskustega võitlema. Õnneks oli tal seal sõber. Isegi mitu. Ei tulnud tal üksindust tunda, sest Bloginduse Branne oli ennast settinud klaasi taha ootama. Ole ainult valmis ja küsi. Saad vastuse või sõiduplaani. Mida iganes. Aitäh Helve!

Siia pidi tulema pilt. Kas näete? Mina ka ei näe. Udu ju...



Aga nagu veel vähe oleks olnud seadis saatus tema teele veel teisegi linna. Sõbraliku ja heade mõtete. Kõik oleks olnud OK, kuid kuigi linn oli sõbralik ja heade mõtetega, oli tüdruk seal üksi. Ühe päeva. Senikaua, kui ilmus Teine Hea Blogisõber. Ega tüdruk palju tahtnudki. Natuke teadmist, et Sõber olemas on. Kellega peale raskuste ületamist koos teed juua ja tähti vaadata. Aga kui vähe tahta, siis palju saad.

Aitähhh Bianka!

Teisipäev, 2. november 2010

Esivanemad annavad jõudu

Meil kõigil on esivanemad.
Kunagi õpetas Mikk Sarv, et oma muredes ja küsimustes pöördu oma esivanemate poole. Õnnelikud on need, kes seda teha saavad nii, et silme ees konkreetne kuju kas pildi või peremälestuste toel.

Mulle on täna toeks kadunud eellaste elupaigad ja kalmud. Saagu mõttelised küünlad teie kõigi endiste kodude akendele. Et teaksite tulla sinna, kus kord õnnelikud olite.

Alustan isast. Kuna said elada väga kiire ja lühikese elu ja sellest ainult 17 aastat minuga koos, siis panen mõttes küünla meie ühise kodu elutoa akna peale. Sinna, mille all oli suur kirjutuslaud. Oled mulle sealt kaugelt õpetanud, et elu tuleb elada kiiresti, seda võimalikult mitmekesiste tegevustega täites, sest ei või iial teada millal tuleb sinu aeg. Olen nüüd juba 15 aastat vanem kui Sina. Veel oled mulle õpetanud, et ennast vormis hoida tuleb õppida ja veelkord õppida. Ja veel oled mulle õpetanud kui olulised on eluteel sõbrad. Ikka veel leidub inimesi, kes mind tuvastavad just sinu tütreks olemise järgi. Ja räägivad sinust head. Andsin su nime meie neljandale pojale. Ta on juba peaaegu Sinu pikkune. 1.86

Isaisa Eduard- see tark, pikk, mitme sentimeetri paksuste prilliklaasidega... Sulle panen ma küünla sinu kodumaja köögi aknale. Sinna, mille all Sa istuda armastasid raadiot kuulates või lehte lugedes ja vahel lihtsalt aknast välja vaadates. Kas nägid Sa seal aknatagustel karjamaadel oma endist auhinnatud tõukarja ja mõtlesid, et kuidas oleks elu läinud kui... Või mõtlesid oma õpetaja - aastatele, kui noore mehena andsid põllutöökoolis edasi enda teadmisi.
Hääbusid mõne aastaga peale seda kui olid mulda sängitanud oma esipoja kellest arvasid saavat maja pärija. Aga see käbi kukkus kännust kaugele. Masinate ja tehnikahuvi jättis loomad tahaplaanile. Ruttu, liiga ruttu läksid pojale järele. Olin siis 20 ja ei osanud ei küsida ega kuulata. Kahju, väga kahju. Sealt kaugelt õpetad mind jääma igas olukorras ja riigikorras väärikaks ja põhimõttekindlaks.

Isaema Anita - minu noor vanaema. Tulin Su ellu kui olid vaid 42 aastane, toibumas raskest operatsioonist. Meil oli Sinuga huvitav suhe, Sa nagu polnudki see päris vanaema, vaid rohkem nagu tädi sorti. Sa ei osanud lapselast poputada. Üha sagedamini taban endas neid sulle iseloomulikke jooni. Mida vanemaks ma lähen. Kui meil oleks teineteise jaoks rohkem aega olnud, siis oleksid meist väga head kaaslased saanud. Kui juba omaette elasin, astusid Sa alati haiglasse minnes sisse. Sa kurtsid palju. Nüüd tagantjärele saan aru, et tegelikult polnud Sul kellegile kurta. Sinu peres oldi uhked ja külarahva ees ei virisetud ega käidud silmad peos. Olid kodune proua, ei käinud laudas loomi talitamas. Arvan, et sulle meeldis ilu ja ilusad asjad. Nagu mullegi. Sellepärast on mul lõpmata hea meel, et pärandasid mulle oma isa mõisast pärit magamistoa mööbli. Sinu küünla panen sinu kodumaja suurde tuppa klaveri küljes olevasse küünlajalga. Mäletad, kuidas aitasin Sul suvel pärast keskkooli maja koristada. Kui tänulik Sa olid. Alles nüüd saan sellest aru. Läksid ju siis, kui olin 24 ja sina 71. Palju jäi rääkimata. Oleksin tahtnud Sult küsida, et kas Sa armastasid oma meest? Sünnitasid neli last kellest üks väiksena ära kutsuti. Olid sa õnnelik või igatsesid kogu aeg taga endist elu? Sinu vilets tervis oli su vaenlane. Ainult terved ei tea, mis tähendab elu koos sõralisega, kes üha uusi ja uusi kombitsaid ajab.
Aga õpetanud oled Sa mulle, et endast lugupidav naine ei käi süda peopesal ja ei laterda oma pere probleemidest nurga peal külanaistega. Need lahendatakse või jäetakse lahendamata koduseinte vahel.

Emaisa Rudolf- Sinu nime kannab meie lapselaps. Ma ei mäleta sind, sest olin "pooleteise aastakene" kui sinu aeg otsa sai. Sinu tervis oli sõdadest vaevatud, kus Sul tuli olla kokku seitse pikka aastat. Sellepärast võtsid naisegi alles kolmekümneselt, kui osavõtu eest Vabadussõjas saadud asunikutalu piirid olid välja mõõdetud. Vanaema jutu järgi armastasid väga oma kodu, oma põldu, oma hobuseid. Oma kahte last koolitasid gümnaasiumist läbi - ju pidasid kooliharidust au sees. Väike mina olin su haiguspäevade soojendaja. Kahjuks ei vedanud Sinagi seitsmekümneni välja. Oled mu mälestustes nagu pildil - vene tsaariarmee vormis. Vuntsidega. Tumedat verd, üldse mitte meie moodi. Sinu eel -isa oli Laiusel Karl XII -ga jahil käinud. Naljatan ikka, et äkki oli keegi su esivanematest mustlaste hulgast. Oma tütrele igatahes pärandasid süsimustad lokkis juuksed.
Sinult olen ma õppinud diplomaatiat ja kavalust - vanaema rääkis , et Sa teise sõja ajal oskasid läbi saada nii sakslaste kui venelastega. Kuigi ise väike viinamees, oli puskariaparaat igaks elujuhtumiks metsas tilkumas. Ja Vana Testamendi lehtdest keerasid plotskit. Sellepärast ongi Su ema Piibel ilma alguseta.
Olgu sinu küünal Sinu ehitatud ja nüüdseks lagunenud talu köögis söögilaual. Sellel laual, mille sahtel lõhnas tubaka järele ja kus hoiti pisikest teravat nahanuga.

Emaema Anette - vanaema Nete. Sind teame ja mäletame kõik, sest olid meiega peaaegu saja aastani. Pisike küürus eideke, kes kõrge vanaduseni luges raamatuid ja ajalehti, uskus Gorbatšovi uutmisse ja sai mitu aastat elada taasiseseisvunud riigis. Kõik Su jutud ja luuletused, Su väga hea mälu, millelt sugulased käisid tõestust otsimas - kui olen nendest kümnendikugi pärinud, siis olen rikas naine. Aga sinu headuse ja tingimusteta armastuseni on mul veel pikk tee käia. Olen Sinu eluloo viis aastat tagasi mälu järgi kokku pannud, lisanud sinna vähesed fotod, aga ikka tuled mu unedesse midagi ütlema. Olen kokku korjanud ja üles pildistanud Su käsitööd ja nn. Nete kirstus on Su neiupõlve salmikud koos sõle ja pearätiga. Sina olid tõeline Vanaema, Helde lahke - minu lapsepõlve soojendaja päikene.
Las Sinu küünal paistab täna mu magamistoa aknal - valisid selle kui kõige turvalisema, äraminemise kohaks.

Aga mul on Teid veel. Kõigi Teie kaheksa vanavanavanemate hauad teada ja osadel veel rohkem tagasi. Ainult lugusid ja pilte on vähe. Kahjuks. Kuid õppida saab sellestki.
*Ema vanaema Leenu oli enne oma poja sünnitamist heinakuhja otsas ja kui ta tahtis kiiruga kodu poole punuma panna, oli vana Kaarel pobisenud: ega sa kurivaim ometi kuhja pooleli jäta. Kuhi jäi pooleli ja Rudolf nägi ilmavalgust. Leenu oli soravalt lugeda osanud. Kui siis enne laulatust kirikuhärra juurde"katsuma" mindi, oli ta kogemata lugenud kirjakohta, kus majas riid: need päevad on pühad. Ei, mu laps, need päevad on pahad, parandas kirikhärra.
*Ema emapoolse vanavanaema Anni legend, kui noorparuni poolt "rikutud" toatüdrukust, sai tänu arhiivi dokumentidele kinnitust ja nüüd Johanni haual tervitame teda viisakalt: lugupeetud parunipoeg.
*Isa isapoolne vanaisa Jüri oli olnud "säärikutes" peremees, kes oma kahe poja vahel kõik ehteestlaslikult ära jagas: vanem sai talu ja pidi noorema ära koolitama. Nii läkski
* Isa isapoolne vanaema Ann oli olnud kõrget kasvu uhke naine - kui tema kirikusse läinud, siis valis ikka esimese pingi. Õnneks on üks tema lapselaps ta raamatusse pannud.
*Isa emapoolne vanaisa läks a1908 aastal Ameerikamaale sibiks, teenis seal miljon senti ja ostis tagasi tulles mõisa. Lõpuks jättis oma Marie maha ja sai "mustlase Liisuga" lapse

Ja nii edasi ja edasi....Nii need lood jätkuvad.

Ei tea, mida nad kunagi minust räägivad?