Neljapäev, 17. märts 2022

kolmekümne kolmandat korda

 

Täiskasvanud lapse (poja) sünnipäev on emale eriliste tunnete päev. 

Kõigepealt uhkuse ja armastuse tunne: Kas tõesti on see minu ja mehe ühislooming? Kuidas ta tekkis? Kuidas tuli see ime siia ilma?

Teiseks on uhkuse ja armastuse tunne: Minu poeg! Vaata kui ilus ta on! Vaata kui tark ta on! Juba pöörab, juba roomab, juba kõnnib, juba räägib...

Kolmandaks on uhkuse ja armastuse tunne: Ta saab hakkama! Koolis, sõpradega suheldes, lauldes, viiulit mängides, palli mängides...

Neljandaks on uhkuse ja armastuse tunne: Nüüd on ta suur. Kuidas ta nii ruttu suureks sai? Ta saab hakkama! Valikutes, erinevaid töid ja ennast proovile pannes. Kiitused  paitavad ema südant. 

Viiendaks on uhkuse ja armastuse tunne: "Siis ma lähen, seisad keset tuba: Kaisutus: Nii lühike on seegi. Sest seal väljas mind ju ootab juba tähtis töö või veelgi tähtsam keegi. (Jaan Kross "Emale")

Kuuendaks ja tuhandeks aastaks on uhkuse ja armastuse tunne: Rõõmus lauluke. Ott Arder 

"Elu täis on muinasjuttu, muinasjutt täis elu. Kindlad piirid kaovad uttu, jäävad rõõm ja valu. Lootusetus olukorras ainult loota tasub. Mõne lihtsa rõõmu võti laulukeses asub.

Reede, 4. märts 2022

Kuhu ja kuidas edasi

 

Üks minule oluline tundepostitus, mille kirjutas Rasmus 24.02.2021 enda FB seinale:

Ma olen eestlane. Ma elan vabas Eesti riigis. Ma olen kodanik. Mul on mul on pere, lähedased ja sõbrad.Ma olen õnnelik, et mul on tervis. Aitäh kaasaegne Eesti meditsiinisüsteem ja teadus. Usaldan teid - olete mind aidanud väga palju ja püüan nüüd tagasi anda seda, mida olen saanud. Saan olla tänuvõlglane. Ma olen rõõmus selle üle, et mul on kodu, kus mul on laual toit. Ma rõõmustan selle üle, et mul on amet, mis teeb mulle rõõmu ja kuigi vahel on raske, siis tegelikkuses on see pinnavirvendus. Mind ei huvita enam väga see, mis toimub meie päevapoliitikas. Võiks isegi öelda, et see kõik on nii kauge, kummaline ja isegi tülgastav. Ei ole vahet, kas ollakse kollased, punased, sinised, rohelised või isegi kirjud. Sihid ja eesmärgid ei ole enam tajutavad - teenitakse justkui kellegi teise huve. Ma olen rõõmus, et vaatamata raskele ajale mu ümber inimesed pingutavad - kes vähem, kes rohkem, aga siiski.

Elagu Eesti!

Ja siin minu kirjutatu eelmisele postitusele kommentaariks:

Eile hommikul oli kõik muutunud. Sõitsime paraadile ja kuulasime sõjauudiseid. Vene saatkonna ees seisid tõsiste nägude ja tõsiste sõnumitega inimesed. Kevadel kolmeteistkümneseks saav lapselaps nõudis terve päeva jooksul seletusi. Jäid kõlama "kurjus" ja Killer Putin. Vahepeal veetsime aega omadega. Oli hea. Koju sõites kuulasime presidendi kõnet. Autos oli vaikne ja sõnad kõnetasid. Kodu lähedal võttis sõna kõige noorem meist kolmest: Ma ei taha, et sõda tuleb, ma ei taha, et minu perekond peaks kannatama. Selline päev 24.02.2022

Fotolavastus, mis sobib tänasesse päeva. Modell minu armas lapselaps, sall tema ema looming.