Pühapäev, 22. veebruar 2015

Sant elab ka, kuid mis elu see on (folkloor)



Tahaks kirjutada, aga  tegemist valuliku protseduuriga. Kokku kulus kolm päeva.

ALGUS POLNUD HIRMUTAV
Kukkusin kõige labasemal moel rohkem kui kaks kuud tagasi ja vigastasin paremat õlga. Ühesõnaga, ühel ülilibedal detsembriesmaspäeva hommikul kaotasin sõna otseses mõttes "kodutee jalge alt" . Korjasin oiates kokku eemale libisenud koti, loobusin bussile jõudmisest ja sõitsin nagu boss taksoga lasteaia ukse ette. Oli laste jõulupeo päev. Kuna kolleeg oli nädalaid tagasi täies pikkuses maha prõntsatanud, siis polnud aega sellest isegi erilist sündmust teha. Kõik teavad, et hooletud libedal teel kukuvad.
Asi väljus veidi kontrolli alt ajal kui lapsed lõunaunne suikusid. Valu vastu leidsin "ravumit" ja nii möödus pidu ning sain veel päevakese hakkama. Siis loobusin üha sineneva küünarvarre imetlemisest ning läksin perearstile.
Kenatohter (nr. 1) arvas, et röntgen ei teeks paha. Sinna ma siis siirdusin. Mõtted lähenevatel jõulupühadel ja hinges soov, et see jama juba läbi saaks. Röntgenist  tuli välja hoopis teine inimene.

MU JUMAL, ÕLAVARRE MURD
Just sellise diagnoosiga kostitas mind peaaegu umbkeelne  meessoost keskealine arst (nr. 2). Suurema osa veerisin paberilt, mis kahjuks kadus järgmise arsti sahtlisse. Pisar põsel sõidutas kolleeg mind EMO-sse, nii nagu oli ette nähtud. Selgituseks lisan, et maakonnakeskuses on nii polikliinik kui haigla, aga mitte ühe katuse all, vaid teineteisest mõne kilomeetri kaugusel.
Vahemärkusena pean lisama, et pole olnud arstidele koormaks kuus pikka aastat. Välja arvatud mõned virisemised perearsti ukse taga. Erakorralises oli ikka jube küll: haiged, noh. Mõnd tassiti isegi kanderaamiga, mõni läks ise ja mõned, kahtlase odööriga, puhkasid lihtsalt jalgu. Õnneks ei pidanud kaua ootama. Valvesolev naistohter (nr.3) lohutas, et pidavat olema HEA murd ja nad konsulteerisid PERH -iga st. näidati röntgenipilti. Minuga tegeleti, kuigi sirmi taga oigas mingis psühhoosis meesisend, kes oli osaliselt raami külge teibitud. Kingituseks sain sinise riidetüki, mille küljes teipidega paelad ja mida ortoosiks kutsutakse. See aidati  kenasti kaela  ja käsi pakiti sisse. Oehh, parem käsi ju. Perearstilt soovitati valuvaigisteid ja anti käsk uuel aastal kirurgi juurde pöörduda. Nii algas mu kolgata tee ja öö. Ikka kuus tabletti päeva jooksul sisse ja vasemakäe muutmine juhtivaks jõuks. Ei õnnestunud. Olin valutav ja tükati abitu.

TARKUS TULEB TAGANT JÄRELE JA TASAPISI
Häda sunnib abi otsima.
 luuleviilma.ee: Luu on isa ja meessugu. Luu puruneb ainult äkkvihast. Mida suurem viha, seda suurem purustus. Äkkviha - traumaatiline luu vigastus. Kõik traumad on eranditult vihast. kes koheselt oma kehalt andeks palub, selle keha paraneb imekombel ruttu. Isegi nihkunud luud või luukillud liiguvad aeglaselt oma kohale.

Olin jah vihane. Koristamise liighoos avastasin salajase laenulepingu. Vedeles teine lauasahtlis ja vahtis mulle otsa nagu hirmus koletis. Olen alati olnud laenuvihkaja. Tundsin, et mind on alt veetud ja petetud. Hirmu tundsin ka. Aga mis tehtud, see tehtud. Jõulud on andestamise aeg.
Ma veidi vist püüdsin. Kodupidu läks küll ligadi logadi ja kingiks saadud peegelkaamera ei seisnud käes. Õnneks võttis AK kogu asjaajamise enda peale. Linnapreili kohaletulekuks ja aastalõpupeoks tundsin ennast enam - vähem. Viskasin ortoosi nurka ja ajasin peokleidi selga. Kaks paari sukkpükse lõhkusin küll jalga pannes ära, aga kolmandatega läks õnneks. Pidu möödus meeleolukalt. Nüüd tagantjärele mõistan, kui tähendusrikas oli meie viimne valss.

ILMSELT JÄI MIDAGI TEGEMATA
Esmaspäeva õhtupoolikul sain kogu edasist elu muutva teate. Oleks, oleks, oleks...Aga ei olnud. Ega ole ka. Nii võitlesin end läbi matuste uude aastasse. Ikka kuus valuvaigistit ööpäevas.
7. jaanuaril sõitsin taksoga haiglasse. Kirurgile külla. Tegemist oli noore eesti soost meesterahvaga. (nr.4) Ega ta muud teinud kui saatis mu röntgenisse. See haigla röntgen oli hoopis sõbralikum koht kui polikliiniku oma. Isegi riided aidati selga, st. kätte. Kirurg heitis pilgu arvutisse ja sõnas vaoshoitud ja kiretul moel: luu on hästi kokku kasvanud. Tore, aga mis nüüd edasi?  Kas te ravivõimlemises saate käia? Praegu, selle valuga ja käsi kaelas? Ei, edaspidi. Nojah, miks mitte, kui sellest kasu on.
Ja tulge kahe nädala pärast tagasi.  Ortoosi kandke edasi. Nuneh, tellisin uue portsu valuvaigisteid.
Õnneks ei pidanud tööle minema.
19. jaanuaril taksotasin uuesti haiglasse. Seekord oli tegemist noore, muukeelse tohtriga, naisterahvaga. (nr. 5) Jälle röntgen ja kuna minult kaebusi polnud  suunati viiele võimlemisele taastusravisse.

KLEIDINALI
No ega ma siis ainult tööl ja kodus  valutanud. Laupäeval ootas mind džässikohvik. Kalli D uue aasta kingitus. Kuna noored meil samal õhtul saunatamas kasutasin juhust ja palusin aidata selga tagant pika lukuga lemmikkleidi. Öösel taksoga teatrist koju jõudes avastasin tühja kodu. Laupäeva õhtu ja küllap noortel omad teed. Seisan siis keset magamistuba ja avastan: aga kuidas ma nüüd sellest kleidist välja saan???? Variant 1: kutsuda takso koos juhiga tagasi. Variant2: kutsuda naabrimees. Variant 3: heita kleidiga magama. Mulle ei sobinud ükski. Aga ma siis väänlesin ja välja ma sain! :)))

OHUTUNNE
Ohutunne ütles, et see võimlemine on vale. Ei tea, kas mängis kaasa üha süvenev üksindus, enesehaletsus ja lihtsalt tüdimus, aga mingi lootusetus võttis maad. Tööle oli minna väga raske, pea valutas valuvaigistitest, tükati viibisin nagu vati sees. Ja kartsin kohutavalt libedust.  Igal hommikul ärkasin hirmuvärinal.
Ja kehakaal hakkas tõusma. Stressisöömine ja vähene liikumine. Viis kilo tuli juurde nigu niuhti.
Viilma ütleb, et kui inimest ärritab kõik, nii isiklik kui üleüldine ja ta ei saa seda lahendatud või ei korralda seda ära, siis tekib rasvumine.
No eks ma pikkamööda korraldan ka. Homme. Kui käsi paraneb. Nii ma arvan.
Aga nüüd tagasi tervise või õieti haiguse juurde.
Läksin ma siis tulvil hirmu võimlema. Hirmu andis mulle mitte väga ammune Pealtnägija lugu ühest prouast, kes arstide soovitustel käega liiga energiliselt vehkima hakkas ja siis haiglasse tagasi sattus. Või no midagi sellist. Jagasin seda kena võimlejaprouaga. (nr.6) Talle see ei meeldinud. Kolm esimest päeva ja ööd polnud viga. Neljandal ei suutnud. valu võttis silmanägemise. Õnneks oli proua mõistev ja sai aru, et kui ei saa, siis ei saa. Vaikselt ja valutades tiksusin jälle nädalakese edasi.
Et jaanuari lõpus järjekordsele haiglavisiidile naasta.

POOLTEIST KUUD OLI LUU MURDMISEST MÖÖDAS
Sisenedes tohtri kabinetti olin valmis kohtuma järjekordse arstiga. Imekombel võttis mind vastu möödunud korrast tuttav naisarst nr. 5. Lihtsalt küsis, et kuidas läheb. Ja siis ma kurtsin, et midagi on läinud sootuks valesti, et selle asemel, et läheks paremaks, on läinud hoopis hullemaks. Hoidsin pisaraid tagasi, aga peaaegu olid nad pudenemas. Olen küllaltki suure valutaluvusega st. elanud pikaaegse harjumusvaluga. Kurtsin ka tablettide kõrvalmõju üle ja sain teise katsetuse.

luuleviilma.ee valust: valu on kui teeviit, mis mõtlemist õigesti suunata tahab.  valu on häirekell, et ära otsi teises või teistes süüd, kui enda keha valutab.
Valu on süüdlase otsimise viha, valu on õeluse viha.
sundolukord on stress, mida me ei oska stressiks pidada. Me vajame vabadust, aga oleme ennast sundides iseeennast iseenda orjaks muutnud. Me sunnime end hommikul äratuskellaga ärkama, sunnime tõusma, sunnime tööle minema, töötama, koju tulema... Sunnime isegi magama minema, et hommikul jälle tõusma sundida. Ma ei taha, ma pean, sest nii on kombeks, teisiti ei või...Ühesõnaga - me sunnime end elama. Me sunnime teisi enda järgi elama. Aga ise oleme siia ilma tulnud oma vaba tahtega.

Polnud vaja palju nutta. Arst suunas mind Tallinnasse MRT uuringutele. Loomulikult tuli ise kohale minna. Teadsin seda maja küll. Viis aastat tagasi asus alumisel korrusel väike juuksurisalong, kus käisin akusid laadimas. Lepistiku pargi poolt PERH.i poole minnes.
Med töötaja (nr. 7) asetas käe kenasti torusse ja palus 40 minutit vaikselt lamada. Mis juhtub inimesega kui ta sunnitakse liikumatult lebama? Kõigepealt tahaks pissile, siis tahaks juua, siis tahaks süüa ja siis hakkab kõikjalt sügelema.
 Lõpuks sai kõik mööda.
Väljas paistis päike ja Tallinn oli sõbralik.

JÄLLE ALGAB KÕIK
Uute tablettide mõjul tundsin ennast nagu rase naine. Toit ajas öökima ja tekkisid mingid kummalised isud. Lõpetasin enda piinamise ja jäin tavalise ibubrofeeni kasutajaks. Äärmisel vajadusel.
Mõne päeva pärast ootas mind jälle kirurg. Järjekordselt uus , minuvanune meesterahvas (nr. 8)
Et oli 13 ja reede, siis polnud midagi head oodata. Arst suhtus mõistvalt, rääkis mis rääkida oli MRT uuringu tulemustest ja andis sõbraliku soovituse saatel saatekirja esmaspäeval provintsilinna väisava professor-ortopeedi juurde. ahah, nojah, mis siis ikka. Soovitas võtta ibubrofeeni ja kirjutas uue saatekirja ravivõimleja juurde kümneks korraks. Mitte selle, kelle juures varem käisin kui pooleli jätsin, seletas aktsendiga õde. Sjee oli taastusravi, njuud on füsioteraapi.
Aga uuringu tulemused ütlesid nii: kõõluse distaalses osas totaalne rebend, kõõluse eesmiste kiudude osaline rebend ja veel mingi õlavarreluu poolne rebend.

luuleviilma.ee: kõõluste rebendid on vastassugupoolega lõpparve tegemine... seoses vastassugupoole surmaga ja katkenud abielusidemed...vot nii.

Professor, arst nr. 9 ei vaadanud ei pilti arvutiekraanil ega midagi. Palus seina juurde astuda ja sõrmedega mööda seina üles ronida ja veel veidi muid trikke teha. Rääkis kenasti, et enne ei saa midagi teha, kui õlg  liikuma saab. Kirjutas kaks süsti ja uued tabletid. Lugesin tema professorikäekirjast, et enne süstid ja siis füsioterapeudi konsultatsioon, aga seda tegin ma juba hiljem. Ilmaaegu. Ja veel, et operatsiooni näidustused selguvad kuu jooksul.

SUUR SEGADUS
 Kuna mind suunati uuesti võimlema (arst 8) olin seal juba käinud enne professori konsultatsiooni ja keegi ei öelnud, et ei peaks edasi käima. Füsioterapeut (nr. 10) hellitas õrnate harjutustega ja oli üldse üks tähelepanelik noor neidis. Ja siis ta tegi minuga ühe triki: st. teipis mu õla kinni. Viie raha eest. ise laskis veel teibivärvi valida. Esimest korda sain ma normaalselt magada.
Rääkisin, et pean neljapäeval süstima minema. Ta oli huvitatud, mis süstid need on. Ja mina olin imestunud, et kuidas selline asi toimub e-riigis, et üks ei tea, mida teine teeb. Et ravivõimleja ei näe arvutist minu röntgenipilte ega muud soovituslikku. Võtsin siis paberi välja, et asja uurida. 
Oi, teate, võimlemise ajal ma küll neid süste ei teeks. Need hormoonisüstid mõjuvad kõhre kahjustavalt. Armas aeg, ega mulle ka süstid ei meeldi. Helistasin arstikabinetti, palusin vabandust ja ütlesin, et teen enne need kümme füsioterapiid ära ja siis tulen süstima. Midagi halba ei öeldud, professori poolt antud kuust on kulunud kolm nädalat.

EDASI
Teibitud õlg laseb elada. Mitte, et valus pole, aga mitte niiii valus. Ja tablette ma ka peaaegu ei tarvita.
Muidugi ma ei oska sõnastada, mis toimub mu sees. Niipalju arste,  niipalju infot, niipalju ....
Liiga palju.
Arvan, et lisaks tohtritele võiks meie med. süsteemis olla ÜKS RÄÄKIJA JA KUULAJA. Selline halastajaõde-psühholoog, kellel patsientkliendi jaoks aega varuks. Et mitte musta auku kukkuda.