Kolmapäev, 30. detsember 2009

juba läheb...

Võtsin siis lõpud kokku. Arveametniku kiretusega ja blogipidaja kohusetundega.

Alustasin 15. mail 2007 delfis. Hoog oli sees ja aasta lõpuks lugesin kokku 75 postitust.
Detsembrikuu viimane lubadus kõlas: Olen homme parem kui olin eile. Mõningaid mõtteid sellest loost:
  • maikuust alates on blogi olnud mu parim kaaslane ja Esmatarbe Ese. Tänan sind sõber, et oled nii hea kui sopa ära kuulanud ja säilitanud...
  • kõige viledamaks kulub enesetunne pärast jaani, kui vihmased ilmad ja pärast jõulu, kui vihmased ilmad
  • ..vot selle brannega oleksin isegi läbi pori metsa läinud, väikse tule teinud ja enda sisse vaadanud. teised lihtsalt pole nii kreisid
  • Hemingway on öelnud, et vanadusega ei muutu inimesed targemaks, vaid lihtsalt ettevaatlikumaks
Ja kommentaare jagavad Trulla, Algarv, Nora, Toompea, päevalill, hundikutsikas Ja veel üks Hundikutsikas, kellest hiljem sai Paberihunt. Ei tea, mis neist saanud on?

2008 jaanuarist jätkasin ikka delfis. Kommenteerima tulid lisaks ahsooke, unihiir, kaalukas. Veebruaris ähvardab toompea delfist ära kolida ja teebki selle teoks. Trulla on juba läinud. Algarv kommenteerib ja arutleb iga loo juures üha rohkem. Lisandub thela.
Veebruari blogi lugu /milleks Mutile internett?/ ilmus Pävalehes. Kommenteerima on asunud Külaline ja MJ ja Weatherwax
Postitusi sai 38 ja juunist kolisin uude koju st. siia. delfi blogi koos kommentaaridega printisin välja. Oli tükk tööd.

Juuni alguses tegelesin sellega, et panin mällu kõik oma vanad lood ja lahterdasin need sildi alla kollektsioon. Siis hakkasin pisitasa endast uut andma.
Esimene lugu /Omal rajal/ tõi vanad tuttavad Algarvu, Toompea, Trulla ja Thela kohale. Nii muutusin julgemaks. Tehnilised probleemid olid alguses küll üle pea ja pisarad olid kerged tulema.

Ikkagi sain 2008 aasta lõpuks 34 uut postitust. Mida rääkisid detsembrilõpu lood. Viimane virisemine ütles:
  • Minu põlvkonna elu on niigi nihkes. Kõigepealt lubati meile õitsvat sotsialismi ja head elu suurel kodumaal. Siis lubati kommunismi, kus mitte keegi ei pidanud tööd tegema, vaid kõik ainult ehitasid riiki.
  • Järgmisena lubati kapitalismi, kus need, kes teevad palju tööd saavad selle eest väärilise tasu ja väärika vanaduspõlve.
  • Nüüd lubatakse tulevikuvõimalust surmani töötada. Miks mitte.
/Kogu elu on tee/ aga sõnas:
  • Mõtlemise tulemusena said Mõned tähtsad asjad uued mõõted ja mõned inimesed paigutusid puslesse.
  • Kui maailm muutub tihti korteriahtaks, siis on mitu võimalust: kas mõtled üle ja jääd mõtetele alla või muutud mõttelaisaks. Proovisin seda viimast tõrjuda nii pildinduse kui luuletustega. Ühed armsad mõlemad. Ja blogindus ka.
  • Ma parema meelega oleksin ise teel, kui loeksin teiste teelolekutest.
Ilus lubadus oli ka:
  • Igatahes uuel aastal võtan kätte ja hangin endale Haldja. ja kodustan ära ka. Vot!
Lubadus täitmata.

Mis veel 2008 juhtus? Pingutasin üle ja nökerdasin kohe mitu blogikest. Pojake pajatas oma jutud ära ja jäi puhkama. Koht, kus Emmeliina lood pidid ilmuma on ikka poolik ja ilmetu. Ainuke lemmik, see kus Emmeliina pildistab, ajab oma rida edasi. Argielust otsustasin teha sellise nurgataguse, mida igaüks esialgsel vaatamisel ei näe. ja siis komistasingi ämbrisse. Segamini need lood läksid ja tükati ei teadnud enam ise ka, mis kusagil on. Lugesin just, et 10 postitust panin sinna ikka paika. Pilte ka.

Uus koht tõi uued tuttavad. Juurde tulid Helle ja Anonüüm, kellest kahjuks midagi ei tea. Ja Tegelinski, Kukupai ja Marika, kes rändab ilmselt kusagil kaugel ja Hundiulg. Lugeda oli nii palju, et aega nappis. Oleksin tahtnud kõigile vastu ka kirjutada. Tuli hakata valikuid tegema.

2009 algas kirjakriisiga. Läbi häda on ikka neid postitusi tulnud. Tükati tänu teile, kulla tagasiside andjad. Haiglas olles kohtusin silmast silma Algarvuga, kellest on vahepeal Bianka saanud. Teises haiglas Toompeaga.
27.aprillil sünnitasime koos Bianka ja Toompeaga ÜSK-i ehk Üksildaste Südamete Klubi. Mõned sätted põhikirjast:
  • Luban, et ka edaspidi kirjutan oma mure lahti, kahjustamata ennast ja oma lähikondlasi.
  • Liikmena seisan hea selle eest, et klubi tööd ei segaks halvasti ütlevad ja halvustavalt mõtlevad isikud (kustutan nii pildist kui mälust)
  • Juhukülalistel on alati lubatud sõna võtta, aga nagu viisakad külalised, peaksid nad ennast tutvustama.
  • Ei naera teiste pisimurede üle (mis ühele suur, see teisele väike)
  • Ei pissi teiste meeleheite peale.
  • Annan endast teada vähemalt kord nädalas.
  • Kui midagi uut avastan ei hoia küünalt vaka all, vaid jagan klubi liikmetega.
  • Teiste eludel hoian silma peal ja kasutan aktiivselt näpujoogat st. kommenteerin ja vastan kommentaaridele.

Sellest kujunes välja sõpruskond, mis viis suvise kokkusaamiseni. Kaasasime Trulla ka. Seoses ühise osaga ilmus vaatevälja osaline ja jäi lemmikute hulka. Nii nagu kaamose Tiiu. Ja kuidagi ei saa üle ega ümber Ninatagast. Mingil ajal avastasin Joanamari. No kui ikka seda tegevust tõsiselt võtta, siis tubli pool tööpäeva on kindlustatud. Või ööd. Samas aga on see nakkushaigus, millest enam ei pääse kui pisik sees on. Fotojaht veel takka otsa. siiski sain ennast niikaugele, et Emmeliina elu ENSV-s koos piltidega peaaegu paigas ja vanaema Nete oma ka.

Nii et tuleb aga jätkata, sest vanade asjade lugemiseks sain eile öösel sellise energialaksu, et anna minna. Ja kirjutada tuleb kohe, vähemalt minu puhul toimub asi ainult siis, kui see on hetkeemotsioon. Muidu vaed ja setid sõnu justkui tellimustöö puhul. aga see pole päevaraamatu mõte (minu meelest).
On seegi postitus eile alustatud ja täna lõpetatud.

Aitäh blogituttavad, et olemas olete. Muidu võib juhtuda nii nagu ühe mehega, kes kurtis, et on elu jooksul saanud ainult ühe kirja. Ja sellegi võttis postiljon tagasi, sest aadress oli vale.

HEAD VANA-AASTA LÕPPU (hüüe)

Lumeneitsi ootab kevadet...


Eile tabas mind "see kõik on juba aasta tagasi olnud " tunne.
Aga laulud ja neist tulevad sõnumid alati erinevad. Seekord siis seda viisi. Ega ikka enne aru saa, kui sõnadega lüüakse.

Olemine

Elame, kuid pole suudlus.
Isegi on külm puudutus põsele
kombeks kõrvuti olemiseks
harjumuste vangidena.
Hirm kaotusest,
millisest naeratus otsib tuge kibestuses,
etteheidetes, põlgamises.
Kuid ometi kulgeb elamine sõnatu piinana,
ohkava kannatusena teise süüdistuses, enda saamatuses.
Laul elust,
tõiv õnnest,
sina minuga,
mina sinuga.
Elame,
aga ometi suudlus isegi jääb külmaks,
nagu olemine, elamine kõrvuti,
harjumine.


Ants Juhani Neeme/ tekst Gunnar Neeme " Mälestades maalitud"

Nii et Austraalias elavad isa ja poeg tõid nüüd juba nii muusika kui laulu meieni. (Esimesel korral toimus ettekanne ainult kammerorkestrilt, nüüd aga koos kooriga)

Gunnar Neeme (1918 - 2005)
Et teada saada, kellega tegu, siis uurisin veidi. Panen lühidalt kirja.
Kirjanik ja kunstnik. Sündinud Tartus 1918.a., kus sai oma esimese hariduse Tartu algkoolis ja jätkas Tartu Poeglaste Gümnaasiumis, kus pandi alus ka tema tulevasele elukutsele, kui joonistusõpetajad Karl Ader ja Juhan Nõmmik ning gümnaasiumi tollane võimlemisõpetaja Eerik Haamer suunasid noore kunstihuvilise Pallase kooli kunsti õppima. Seal õppis ta joonistamist Kaarel Liimandi, maali Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu ja Villem Ormissoni ning skulptuuri Anton Starkopfi juhendusel.
Kui ta 1944.a. suvel põgenemise ajal sattus Saksamaale ja Ameerika tsooni põgenikelaagrisse, leidis ta tööd käsitööinspektori ja kooliõpetajana. 1946.a. korraldas seal pagulaskunsti näitusi.
1949.a. siirdus G. Neeme Austraaliasse. Ilmusid Neeme kunstikriitilised ja filosoofilised kirjutised, korraldatud näitustel esitati tema töid. Austraalias päris harvaesineva vabakutselise seisundi saavutas ta oma rahvusvahelise tuntuse tõttu. Näitused olid USA-s, Kanadas, Jaapanis, Inglismaal, Saksamaal.
Väga suur osa tema energiast on kulunud Austraalia eestlaste kunstimaitse arendamisele ja kunstielu edendamisele ja eestlaste näituste korraldamisele. Üheks osaks selles olid Eesti majades kunstniku Eesti-ainelised pannood.
Lisaks on ta olnud sõnalise kunsti looja, kellelt on ilmunud viis luulekogu eesti ja inglise keeles, mis ta on ise illustreerinud.



Miks ma sellest vaimustuses olen? Aga kui lugeda lauluridu:
/Lumeneitsi ootab kevadet sõlgmeelses pärjas/, siis ikka heliseb küll, see meie emakeel.




Teine üllatus oli omalinna mehe Jaanus Nurmoja kaks uut teost. Algselt eurolauluks kirjutet "ÖÖkuninganna" (Villu Kanguri sõnadele) ja "Aastaring". Tujukas oli ja meeleolukas. Tahaks veelkord kuulata. Aitäh!

Teisipäev, 29. detsember 2009

Päästke Paks !

Pühadevahe on see kõige hullem. No muidugi, korralikel ju tööpäevad, aga need, kes viilida saavad, mida nemad teevad? Loomulikult söövad ja joovad.

Korralikud pereemad hävitavad kõik selle, mida kodus käinud ja ära läinud lapsukesed ja muidu armsad kaaskondsed (ega sellist sõna vist pole) sahvrisse, rõdule ja külmkappi alles jätsid.

Ja arvuti taga saab ka süüa, sest kedagi pole kodus kontrollimas ja kamandamas. Mis veel mõnusam! Aga iga mõtlematu tegu peab karistet saama. Nii juhtus minuga ja loodan, et on kindlasti juhtunud teistegi blogijatega.

Veeres siis ümmargune "mina" öösel (teadagi kuhu, ära arvasite) ja ei pannud viisakusest magavate lähikondlaste vastu koridori tuld põlema. Koridor meil seitse meetrit pikk. Kes ei usu, tulge ja mõõtke ära. Korraga - aaaaaaiiiii, mu varvas, appikene kui valus, no kas tõesti komistasin Härjapõlvlase otsa?

Looda sa seda! Ühel jalal hüpates tuli põlema ja mida ma näen: see mu armas velodreno mille olime elutoast teleka tagant koridori lohistanud. Nii ta mulle kätte maksiski. Ja nüüd annab paistes varvas võimaluse (mida teha?) Loomulikult lohutuseks süüa. Arvuti ees. Miks ma küll enne kirjutasin, et süüa saab arvuti taga. Ikka ees, taha lihtsalt ei mahu..

Pilti igaks juhuks ei pane. Austan teie meeli.

Teisipäev, 22. detsember 2009

On või ei ole?

Hr. Hunt pani kahtluseiva kasvama http://hundiulg.blogspot.com/

Mõjutatav, nagu ma olen kontrollisin ühest oma riiuli vanimast lasteraamatust /1926/

Tõepoolest, või mida teie arvate?


Aga selle pisikese kohe kodustaks ära, isiklikuks kasutamiseks. Las kaubanduskeskused võtavad need suured ja punased, krussis krudiseva habemega.

Esmaspäev, 21. detsember 2009

Viimasel ajal


...koosnevad mu päevad ainult punasest


ja kui väikseid punaseid mehikesi tuletõrjeredeli kaudu põgenemas nägin, siis leidsin, et kõik algas punastest saabastest ja tuttidega sallist.







Pühapäev, 13. detsember 2009

Ilm


Ma kohe kuidagi ei saa, kuigi panin selle sinna, kus Emmeliina pildistab, aga ikkagi pean veel ümber trükkima. Eriti tänase ilmaga

lumeta jõulud
vihma ja sadu
ennustas raadio ja rahvale kadu
kuulutas telekas läbi õhtu
vahiti silme ja täideti kõhtu

aga äkki üks pereisa
kes kuulis elutoast laste kisa
kes kaklesid missugust kanalit kaeda
viskas teleka alla aeda

viskas nagu polekski olnud
pihku jäid juhtmed ja lauale tolmu
viskas avatud köögiaknast
kilinal-kolinal kukkus see raudkast
kõmaki vastu vihmaveetoru
vastu kruusa ja koltunud muru

vastu ahtat ja avatud ilma
arglikult vaadati üksteisel silma
vastu pilkude tumeselget
pominal langesid lumehelbed

/Kristiina Ehin/

Esmaspäev, 7. detsember 2009

Minu advendiaeg




Advent on eesti rahvakalendris liikuv tähtpäev, mis tähendab tulemist ja tuleneb ladinakeelsest sõnast "adventus".

Advendiaeg tähendab Jeesus Kristuse tulekut ja tuleneb ladina keelest "Adventus Domini" - Issanda tulek.

Minule on see aeg täis imelisi muusikaelamusi. Aitäh Poeg 2 ja Poeg 4, eile oli Tallinnas Jaani kirikus väga ilus kontsert. Tean kui raske on teil töö ja pere ja õpingute kõrvalt kaugele proovidesse sõita, aga kuulates teid laulmas Mozarti "Ave verum" kaovad mured ja igasuguse masu asemel tuleb puhas rõõm.


Kirja saada on alati tore, sellist kirja veel eriti


Lp. lapsevanemad

Tänu teie peredest sirgunud Kalevi Poistekoori lauljatele sai teoks meeldejääv nädalavahetus kauni Mozarti muusikaga!

Kallist jõulurahu ja meeldivat koostöö jätku

soovivad

Kalevi Poistekoori dirigendid

Indrek , Kuldar ja Varje

Laupäev, 21. november 2009

mõista mõista


kust see kell metsa sai?


mis looma joonistasPoeg 3 vana koolimaja seinale?

Esmaspäev, 16. november 2009

TKT (Tahan Kõike Teada)

pakun huvilistele viimase koolituse üllitise (keegi ei öelnud, et patenteeritud)

Vali endale sobiv kujund, mis haakub sinu meeleoluga. ära piilu tulemuste poole (allpool)

RUUT
KOLMNURK
RISTKÜLIK
RING
SIK-SAK

ja nüüd tähelepanu!

Kõik RUUDUD
* teie loomuses on asjad lõpuni viia
* struktueeritud
* õigel ajal õiges kohas
* olete suurepärane administraator
* infokoguja
* tihti on teil raske otsustada
* te ei talu ebamäärasust

kõik KOLMNURGAD
* juhitüüpi
* otsustavad
* huvitet karjäärist
* oma huvid mängus
* valmis teistest üle astuma
* valmis teel tippu
* lähete eesmärgi poole
* teid austatakse ja kardetakse

kõik RISTKÜLIKUD
* valmis muutusteks
* huvitet karjäärist
* rahulolematus olemasolevaga
* ebakindlus enese suhtes ülemineku tõttu
* ennustamatud teiste silmis (nagu teine inimene)
* märksõnadeks "areng", "kasvamine"
* avatus uuele

kõik RINGID
* hoolivad, armastavad
* soov hoida teised õnnelikuna
* olete liim heade suhete jaoks
* tundlik, tihti ülitundlik
* hea suhtleja, kuulaja, empaatiline
* lasete end ära kasutada
* huvitatud tervikust
* loodusarmastaja
* lahendate teiste probleeme


kõik SIK - SAKID
* loovad
* teie mõtlemine on teistsugune
* haarate seoaseid
* olete uute ideede genereerija
* keskendute tulevikule enam, kui reaalsusele
* kuulutate oma ideid
* vajate vaheldust, stimulatsiooni
* eelistate iseseivat töötamist
* olete suurepärane algataja

Sõna (d)

Pildike Rakvere galerii sügisnäituselt. Loodan, et teema ja autor loetavad

Pühapäev, 15. november 2009

Eile olid mul kuldsed käed

mis pildilt hästi ei paista. Kuldsed seepärast, et kullavärvise templiga andsin vanale uue elu. Läbi fotode tahan teid ka harida, sest teema mulle tähtis. Niisiis toimus

Kui huvitab, siis kiika edasi sinna, kus Emmeliina pildistab

Esmaspäev, 9. november 2009

laske Mardid tuppa...


Meie pere isa pole Mart. Aga ikkagi seostub isadepäev mulle Mardipäevaga. Lähestikku teised, sellepärast vist. Ja et elu huvitavaks teha, käisime reedel Mardilaadal. Saku Suures hallis. Oli palju kaunist käsitööd ja pildistamine massis üks paras kunsttükk. Sellegipärast panen mõned siia üles. Las ripuvad. Ülejäänud lisan sinna, kus Emmeliina pildistab.

Nii et olgu selle meerikamaa isadepäeva kombega kuidas on, aga novembri teine nädalalõpp oma külma ja raagus ilmaga sobib isadepäeva tähistamiseks. Mart - Mortim - Mardus on vana aja inimene - mehine, julge, meelekindel. Nagu peaks üks isa olema.

Kolmapäev, 28. oktoober 2009

Teisipäev, 27. oktoober 2009

Selle sügise lemmikud

... sõbralikult kõrvuti. Hingele ja ihule. Ühte neist külastan pea iga päev.

Reede, 23. oktoober 2009

Veerevad kivid


ehk seal on hea, kus meid ei ole.

Ennevanasti, minu jaoks rohkem kui sada aastat tagasi elas enamik eestlastest maal. Igaühe unistuseks oli saada oma st. oma talu. Talu oli see keskkoht, mille ümber kogu maalaste elu keerles. Perepoeg, kes põlistalu pärijaks ei saanud pidi minema sulaseks või koduväiks. Lapsi oli rohkesti, kõik ei mahtunud marjamaale.
Hullemas olukorras olid need, kes sündisid moonakaperre. Nemad elasid mõisnikele kuuluvates moonakamajades karjakaupa koos ja lootus paremale elujärjele oli nullilähedane. Mõned mehed võtsid kätte ja kolisid linna. Osavamad nendest tulid 1905-ndal maale mõisaid põletama ja maad tagasi nõudma. Millega see lõppes, on meile teada. Teised aga jätkasid moonakaelu, pakkisid järjekordsel jüripäeval oma naise -lapsed vankrile ja padavai teise peremehe juurde parema lootes. Nii jäid juured juurdumata.

Niimoodi jätkas minu vaarisa Johann, Anni unehelichsohn (abieluväline poeg) koos naise, Tindi Liisuga, oma eluteed. Paari pandi noored Põlva kirikus aastal 1891. Peigmehel aastaid 28, pruudil veidi vähem, peiu elukohaks Warbus, pruudil Alexandershof (Pragi mõis). Nüüd võiks pere teekonna laste sünnimeetrikate abil kaardile kanda. Lapsed sündisid paari aastaste vahedega. Esimene poeg August Vana Koiolas, minu vanaema st. tütar Anette Schwartzenhofis, Johannes ja Oskar Moostes, Ernst ja Kristjan Ahjal ja Karl 1907 Luunja vallas. Nii pole ime, et vanaema oma lapsepõlvekodusid vanast peast mäletada ei jõudnud. Rääkis ta Kauksi ja Rasina külast ja Põlva kirikust, rääkis majast imekaunis kohas jõe ääres, aga see on ka kõik. Keerulise nimega Schwartzenhofi pole ma siiamaani tuvastanud. Peaks nagu tõlkes tähendama Mustmõisa, aga mida ajaloolisel Võrumaal pole, see on Schwarzenhof.

Vanaema ei saanud isegi külakooli tunnistust, sest jõudis kolme klassi asemel läbida kaks. Luunjast koliti jälle edasi Tartu külje alla Jaama mõisa. Nii oldigi vähem kui kahekümne aastaga rännatud Võrumaalt Tartumaale.
Sellega asi ei piirdunud ja kivid veeresid edasi.

1910 aastal sünnib Virumaal, Konos (Koonu) pere pesamuna, tütar Leida. Vanaema, vabandust, neiu Anette on siis juba 15 aastane. Tema isa Johann saab mõisas eestöötegijaks (tänapäeva töödejuhatajaks) ja Anette ei jää põllutöös meestele alla. Kahjuks ajaks, kui mina küsida mõistsin oli Koonu küla nii tundmatuseni muutunud, et vanaema ei tuvastanud ühtegi teist hoonet peale laguneva härrastemaja ja veski. Nii ei saagi ma teada, kus pere pea 15 aastat täpselt elas. Vanem poeg August läks ilmasõtta, sattus Saksamaal vangi, tuli elusana ja tervena tagasi, et Vabadussõjas edasi sõdida. Järgmised poisid, Johannes ja Oskar olid seitsmeteistkümnendamal aastal nolgivanuselt revolutsiooni teinud ja lõpuks Venemaale põgenenud. Ainuke, mis jäi neid mäletama oli Oskari poolt 1924 aastal vanematele saadetud foto oma pisipojast. Leeris käisid vanemad lapsed viie kilomeetri kaugusel Väike - Maarja kirikus.

Ka Koonust mindi või tuli minna. Õnneks enam mitte teise eesti otsa, vaid paarikümne kilomeetri kaugusele Simuna kihelkonda Pudiveresse. Ega vanaema täpset aastat mäleta, kuid tema salmikus oli 1919 a. Konos armastusluuletusi kirjutanud "truu ja unustamatu Kaarel". Kaarel oli olnud vanaema tõeline armastus, hea lauluhäälega poiss, kes kannelt mänginud ja sõtta jäänud. Kahjuks rohkem me temast ei tea.
Kui poeg Ernst 1920 aastal leeris käis, oli tema elukohaks juba Pudivere. Ja vanaema juba 25 aastane ja ikka veel vallaline. Sõjad ju mehed võtnud. Õnneks tuli Vabadussõjast koju tagasi kohalik mees Rudolf, kel soov talu pidama hakata. Ja õnneks sattus tema pilk tublile töönaisele Anettele. Mõisateenijate lapsed mõlemad, aga ei tahtnud mitte olla vanemate moodi "veerevad kivid", vaid tublid ja paiksed oma talu rajajad. Nii mõõdetigi Rudolfile mõisa maade küljest "sõduritalu" ja unistuste elu võis alata. Ruudi ema Leenu tuli mõisa häärberi keldrikorruselt noorte juurde heal meelel, tema mees puhkas juba selleks ajaks Simuna surnuaial. Eluga oli kiire, lapsed Otto ja Ellen sündisid väikse vahega. Vanaema - lapsehoidja oli omast käest, sest nooriku abi ju põllul ja loomade talitamisel vajalik.

Lõpuks ometi olid ka Johann ja Liisa paikseks jäänud. Pisike elamine paar kilomeetrit mõisast, kus pere noorimate lastega koos toimetati, sai nende viimaseks koduks. Vaeselt alustati Võrumaal ja samamoodi lõpetati Virumaal. Nende ainuke rikkus, kaheksa last jätkasid oma teed.

1935 aastal kanti Johann oma viimsesse puhkepaika. 1941 läks Liisa järele. Nende kodupaika pole juba ammu. 1960-ndatel lükkasid tublid uue elu toojad, maaparandajad, kogu küla kivihunnikuks. Oli olnud ilus elamise koht, väike ojake voolanud maja kõrval.

Ja perelegend parunipojast vajus rohkem kui pooleks sajandiks ajalukku enne kui....

Esmaspäev, 12. oktoober 2009

Sügis minu fotokas



Johanna sügisel 2005

ja killuke eelmist sügist
http://emmeliina-pildid.blogspot.com/2008_10_01_archive.html

Kui sa ei tea, kust sa tuled, siis sa ei tea, kes sa oled

Oktoobris – novembris valitseb aasta kõige pimedam ja porisem aeg. Kuigi õues võib möllata maru, on inimesed loonud endale turvalised kodud ja kojad, et vihm katusest auku läbi närida ei saaks. Mihklipäevast mardipäevani on iidsete kommete järgi peetud hingedeaega. Aega, mil õhtuti ei võetud kohe tuld üles, vaid istuti üheskoos hämaras ja vesteti jutte möödunud aegadest ja inimestest. Mikk Sarve varasalvest olen teada saanud, et Hingedeaeg oli plaanipidamise aeg. Muistsete lugude meelde tuletamine ja lahkunute hingedelt toetuse palumine aitas läbi mõelda uue aasta ettevõtmised ja teod. Meil kõigil tasuks enne tulevikku pööramist meelde tuletada minevikku.


Meid igaüht ümbritsevad meie esivanemad, meie isad-emad, nende isad- emad ja nii tagasi. Oma sugupuu uurimine, mälestuste ja juttude üles tähendamine, oleks nagu mõlgutus elu algamise ja lõppemise üle. Mida mõtles mu kahekümne seitsme aastane ema, kui ta mind südame all kandis? Mida tundis mu vanaema, kui varavalgel mõisapõllule tööle läks? Kui tähtis oli isale uue mootorratta saamine? Kõike seda ja veel ja veel tahaks nüüd küsida.

Tihti on läinud nii, et kui küsija on küsimustevalmis, siis pole enam vastajaid. Nüüd hakkavad kõnelema perelegendid ja pildi inimesest loovad lood. Mõnest vaaremast- vaarisast räägitakse rohkem kui sada aastat pärast tema siitilmast minemist ja mõnest pole nagu ühtegi lugu.

Näiteks mina tean tänu kirikuraamatutes pusimisele, et olen isa poolt vähemalt seitsmendat põlve virukas. Mulle meeldib teadmine, et jalutades Simuna kirikuaias ja istudes jutlust kuulates ajahambast puretud pingil on teinud sedasama muu esiemad. Igaühel meist on oma tähtsad paigad, mis on seotud meie esivanematega. Miks mitte aaasta pimedamal ajal selle üle mõelda ja oma igapäevategemistes pöörata selg mineviku poole. Me keegi ju ei taha olla need Ivanid, kes ei mäleta oma suguvõsa (psühholoog Anatoli Nekrassov). Kui tore, kui meie lapselapsed loevad meie poolt kirjapandud nii lõbusaid kui kurbi lugusid, sest meie igaühe lood moodustavadki kokku ajaloo.

Tihtipeale ei tea tänapäeval kiirkõnnil läbi elu marssijad noored oma lähedaste viimseid puhkepaiku ja surnuaedades kohtab vaid väsinud vanainimesi, kes omakseid mälestavad, lehti riisuvad ja küünla süütavad. Ka seda saab parandada, kui vajalik järeltulevatele põlvedele kirja panna ja üles pildistada.

Ka mina ei mõistnud noorest peast vanaemadelt palju küsida, noorel inimesel ju tuul peas. Õnneks on mul nüüd juba piisavalt aega ja tarkust, et mõelda igavikust ja kaduvikust, elatud ja elamata elude eesmärkidest ning tunda rahuldust, et läbi kirjasõna ja vanade piltide on mul võimalik ajas tagasi minna. Süüdates kalmudel küünlaid tunnen heameelt selle üle, et nimed hauaplaatidel ei ole minu jaoks pelgalt nimed, sünni ja surmaastad, vaid paljude nimede taga on peidus ÜKS LUGU.

Algaja harjutused kodust väljumata

Kuijutage ette, mu vaarisa oli paruni sohipoeg! Juba jälle, mõtlete tüdinenult ja jätate lugemise pooleli. Soovitan siiski jätkata, sest juttu tuleb ka muust. Seda sohipoja perelegendi kandsin enda sees 2005 aastani, mil genealoogiaalasele kursusele läksin. ja korraga oli pea 50-seks saava "minu" edasine elu muutunud. Minust sai emapoolse vanaema sugupuu uurija. Mida ma siis, selleks ajaks kümme aastat maamullas puhanud vanaema elust teadsin. Seda, et ta oli sündinud kusagil Lõuna-Eestis, koos ema-isa ja vendadega Virumaale kolinud. teadsin tema vanemate haudasid ja vendade ja õe nimesid. Ja kõige tähtsamat - oletatava sohilapse ilmaletooja nime An. Ja oligi kõik. Mitte just lootustlubav materjal. Kursuse tänuväärsed juhid juhtisid mind internetiaadresside juurde. Kuigi perenimede koht Onomastika net näitas, et perekonnanime Raggas ei ole olemas. AIS (arhiiviotsing) igatahes reageeris ja näitas, et vaarisa Johann, kes 1920-ndal kaks kuud Lasnamäe vanglas istus, oli tõesti vallaslaps, Anna poeg. Seal oli veel teisigi ülemöödunud sajandi pahasid Raggaseid, kel kohtukulliga pistmist. Küll oli keegi mõisniku metsast puid lõiganud, jahil käinud ja naabriga kõrtsis kakelnud. Lootuskiireke hakkas paistma kohalikust perearhiivist, kus sai tuvastatud vaarvanemate ja nende laste sünnikohad. Aga mis ütleb mulle, põlisele virukale nimi Laheda, või veel hullem, mingi Schvartzenhof. Nii hakkasin kolama Võrumaa valdade kodulehtedel pöörates tähelepanu ajaloole (suured tänud Milvi Hirvlaanele!), samuti printisin välja portaalist mois.ee info Võrumaa mõisate kohta koos saksa keelsete nimedega. Kuna Johann on maetud Simunasse sirvisin eelmise sajandi kirikuraamtuid, kus surmakanded sees.

Kõik see toimus ajal, mil netis veel digitaalseid kirikuraamatuid ehk Saagat polnud. Pnin siis kõik mis teadsin kirja, joonistasin tapeedile. Vähevõitu nagu ja millegipärast jäi osa vanaema sugulasi üle. St. et ei osanud neid kuhugi paigutada. Võtsin ette vanaema rohelise pildialbumi ja leidsin sealt vahelt suure kaasaegse perepildi. Ja siis tabas mind algaja õnn. Pildi taha olid korralikult kirjutatud nimed, aadress ja isegi telefoninumber. veidike sebimist ja saimegi kokku. ja mina sain teada, et minu vanaema vanaema, vallaspojaga An oli mehele läinud ja veel vähemalt 12 last ilmale toonud. Sealt siis need teised sugulased: Sain ka Anni foto, mis üles võetud enne tema surma, 1932 aastal, kus ta 93 aasta vanune ja teadmise, et ta on maetud Põlva kalmistule. Nüüd tahan kõigile südamele panna, et pildist albumi vahel on järeltulevatele põlvedele ainult siis kasu kui tublid inimesed on sinna võimalikult täpsed andmed kirjutanud.

Ja siis tuli internetti Saaga (didgitaalsed kirikuraamatud). Kõigepealt avasin Põlva kirikukirjad ja asusin Anni sündi otsima. Ei midagi! Võtsin appi oma loogikariismed ja ette Võrumaa kaardi. Esimesena avasin Kanepi koguduse materjalid. Ja seal nad olidki, personaalraamatus, kõik Raggased. Seda tunnet, mis minu sisse puges ei oska kirjeldada. Nägin isegi 1810 aastal pandud perekonnanime, mis ilmselt eelvanaisa, Anni vanaisa, Sikka Jacobi kirjutatud. Edasi läks nagu ikka heas sõpruskonnas. Olin liitunud teiste genealoogidega ja nende listiga. Selle kaudu sain teada, et võrukesed kavatsevad näituse korraldada, kuhu ka oma tagasihoidlikud üllitised pakkusin.


Külastades 2006 aasta talvel Looduse Omnibussiga Võrumaad tundsin, et ka minus on peale viruka tükike võrukat. Kuid mind ootas veel üks üllatus. Võrumaa osakonna kodulehele pandud nimeotsingule tuli vastus. laiali hargnes veel üks liin mille olemasolust mul aimugi polnud. Ja jälle pidin nentima: sugupuu uurimine ja lugude kirja panek ei tohi olla ühe inimese töö ja looming.

Olen leidnud enda jaoks vähemalt seitse põhjust, miks tasub sellega tegeleda:

1. Minu kallis vanaema Nete elas väga vanaks, peaaegu saja aastaseks. tema mälestuseks võtsin ette just tema eellaste uurimise. Arvan, et talle oleks see meeldinud.

2. ajarännakute kaudu õpin tundma meie ajalugu ja geograafiat.

3. Vanad paigad, muistendid, legendid on mind alati lummanud

4. Mulle meeldib kui minu tegemisest jääb jälg

5. uurimistöö pakub põnevust ja võimalust leida tundmatuid sugulasi

6. olen piisavalt hull (perekonna arvamus) et sellise asjaga tegeleda

7. mul pole enam mitte kunagi igav

Aga lõpetuseks algusesse. Kuidas selle paruni sohipojaga siis jäi? Loomulikult lugu järgneb. See kõik siin oli ju aastatest 2005/2006


Laupäev, 3. oktoober 2009

Juhiks sündinud või juhiks valitud

Vanasõna ütleb, et „igaüks on oma õnne sepp“. Seda võib võtta tõena, aga minu jaoks on see müüt. Maailmas elab kuus miljardit inimest ja kõik tahavad olla õnnelikud ja seda igaüks omal viisil. Ilmselgelt lähevad erinevate inimeste huvid lahku ja tulemuseks pole muud kui konfliktid. On idealiste kes arvavad, et maailm on üks tervik ja me kõik tahame ühte ja sama. Minu tähelepanekud on küll sellised, et inimesed ei ole ühesugused ja nende õnne soovid :P samuti mitte. Kui keegi püüab mulle selgeks teha, et me kõik istume ühes ja samas paadis tekib minul kohe küsimus: „aga kes on see, kes aerutab?“

Loomariigis valib kari endale juhi loodusliku valiku meetodil. Katsetes selgitatakse välja kõige tugevam ja teised alluvad juhile vaieldamatult. Kui keegi võtab nõuks mässu tõsta, siis surutakse see maha isendi kõrvaldamise teel. Kui mässajaid on mitu, toimuvad uued jõu katsed. On olukordi, kus vana juht hukkub ja asemele valitakse järelejäänute hulgast füüsiliselt kõige tugevam. Inimeste hulgas asi päris nii ei käi, meetodid ei põhine ainult toore jõu kasutamisel, vaid on hulga rafineeritumad.

Miks kujuneb juba lasteaias välja oma boss, kellele teised lapsed kuuletuvad? Miks murdeealiste hulgas on liidripositsioon nii oluline, aga samas ka nii kõikuv? Miks täiskasvanute hulgas kasutatakse ütlust: ta on nagu juhiks sündinud?

On tõestanud, et suurte juhtide valikuperiooriood toimub varases lapseeas. Inimese "mina" kujuneb ümbritsejate hinnangu, tema tegevuse ja selle tulemuse mõju all. Kui last haletsetakse või kiidetakse liialt, on tulemuseks kõrge enesehinnang. Hukkamõist ja alavääristamine tekitab omakorda nõrgenenud hinnangu.

"Mina"ehk identiteet koosneb sellest, mida oskan, tean ja võin; mis on teistel öelda minu kohta (kui meeldin teistele, meeldin ka endale) ja enese võrdlemisest teistega (mida oskan paremini ja mida halvemini).

Arvatakse, et iseloom kujuneb eelkoolieas: temperament, mis on sünnipärane, elutingimused ja kasvutingimused. Üks inimteadust puudutav autor on jaganud inimesed uurijateks, mõtlejateks, hoolitsejateks, reformijateks - organiseerijateks.
Iga isiksus grupis võtab endale mingi rolli, mingi positsiooni, omandab mingi staatuse. Mille põhjal kujunevad välja juhid, kaaslased, isoleeritud ja tõrjutud?

Kindlasti on juhtide valikuperioodis suure tähtsusega võimed, nii üksikvõimed kui ka erivõimed, mis on vajalikud teatud elukutse õppimiseks. Minu meelest on aga kõige suurem tähtsus üldvõimetel, mille moodustavad intelligentsus, arukus, õppimisvõime, ja võime kohaneda. Kui inimesel on oskus olukordades kiiresti toime tulla, andekus mingil alal, võib ta üldjuhina saavutada kõrgeklassilisi tulemusi, aga võib ka oma geniaalsusega jääda liidriks omal erialal.

Miks aga lõpetavad mõned üliandekad praktiliselt prügimäel? Nendel inimestel on nõrgad tahtelised iseloomujooned nagu visadus, sihikindlus, otsustavus, enesevalitsemine, vastupidavus, distsipliin, mehisus, julgus. Neil võivad olla väga kõrgelt arenenud kõlbelisus, nad võivad olla heasüdamlikud, sõbralikud, ausad, nende elu võib olla seotud ilu nautimisega ja maitsekusega, kuid nendest ei saa täiskasvanuna tunnustatud juhte ja liidreid.

Eelpool kirjutatu läbi lugedes tundub, et ei olegi kuigi raske juhte toota. Neid tuleb ainult hakata aretama ja asi toimib.
Testidega selgitatakse juba kolmeaastaste juhisobivus, suunatakse nad vastavatesse õppeasutustesse ja tootmine läheb lahti. Asutused saadavad ministeeriumidesse plaani: selleks aastaks vajame nii ja niipalju juhte. Koolist võetakse küpsenud juhikene ja topitakse tööellu. Natuke asi juba toimib, sest aastatega on tekinud nii mõnedki koolid, kus erialaks juhtimine. Kas see on tulemusi andev või mitte, see peaks juba näha olema.

On arvamisi, et inimese elukäigu määrab ära tema pärilikkus. See on vana uskumus, millele on üles ehitatud terveid riike – kuningaks on ikka saanud kuninga poeg. Tänapäeval elab pärilikkuse põhimõte edasi mitmete erakoolidena, kus õpivad kuulsuste lapsed, aga samuti näiteks igat liiki testimistena. Testide abil selekteeritakse lapsi erinevatesse koolidesse. Põhimõte on, et iga inimene sobib talle sünnipäraselt omasesse kooli, elualale, tööle, nagu teatud võti sobib ainult teatud lukuauku.

Aga on ka arvamisi, et inimese elukäiku ei määra mitte pärilikkus, vaid kasvatus. Nende järgi pole mõtet ülearuse hariduse peale raha kulutada. Eesti rahvas olevat niigi üleharitud. Liiga palju noori läheb kõrgkooli selle asemel, et varakult mingit kasulikku tööd tegema hakata.

Ajaloost on teada suurte juhtide dünastiad. Oli kuningapoeg poolearuline või tark, valitsejaks sai ta ikkagi. Ka suured firmad töötasid võimalusel dünastia põhimõttel, pärandades isalt pojale. Meie taasiseseisvumise lühikese ajaloo tõttu puudub meil selline kogemus. Mingil määral võib seda näha võimukoridorides: nõukogudeaegsed juhid ja üliõpilasmaleva tegelased on tüüri juures praegugi. Pojad-tütred võtavad üle isade kohti poliitikamaastikul või vähemalt liiguvad nende järel. Endistest nõukogudeaegsetest direktoritest on saanud kirikutegelased või külaliikumise arendajaid. See mudel nagu toimiks deviisi all: kui juba juht, siis juht surmani.

Viimasel ajal on tekkinud uus ilming, mida nimetatakse kodanikualgatuslikeks organisatsioonideks. Inimene, kellel on suurem sotsiaalne närv või ka tunnustusvajadus, moodustab enda ümber grupikese, laseb ennast juhiks valida, asjale antakse juriidiline käik ja valmis ongi järjekordne mittetulundusühing ehk valitsusväline organisatsioon. Tean puuetega inimeste organisatsiooni, mille juhatuses isa, ema, täiskasvanud poeg ja liikmed lähemad majanaabrid. Kui produktiivne selline kodanikealgatus on ei oska öelda, aga aja märk on see igatahes.

Nüüd tahaksin rääkida kõige väiksemast inimeste grupist st. perekonnast. Kas perekond vajab juhti või toimub seal kogu juhtimine kollegiaalsel meetodil? Jumalasõnas on öeldud, et mees on pere pea, aga naine on kael, mis pead pöörab. Võib olla peitub selles tõde ja vastus küsimusele miks ei püsi meie perekond, kui ühiskonna algrakuke, elu lõpuni koos ega koostöövalmis.

Kas on naised unustanud aeglaselt pehme kaelakeeramise ja ragistavad liigestega nagu radikuliidihaiged? Pea aga ehmatab sellest ära ja pudeneb kaela otsast sootuks või läheb uut keha otsima, mille otsa ennast istutada. Kuna selline vanaaegne mudel nagu perekond kipub kaduma, jätab see jälje suurematesse üksustesse nagu kogukond ja hõimkond. Kas mees, kellel on kodus juhtimisega probleeme, on ikka pädev tegelema suuremate üksuste juhtimisega? Äkki toimub kõik katse-eksitusmeetodil, millega ennast juhiks valida lastakse või pahatihti valima sunnitakse, ka peale sunnitakse.

Küps juht peaks olema ka küps isiksus. Ta peaks tajuma maailma realistlikult, mõistma teisi inimesi, ei tohiks neid hinnata ei üle ega alla. Juht peaks teadlikult kontrollima oma käitumist, saama jagu hirmust ja masendusest. Juht peaks andma enda kohta adekvaadseid hinnanguid. Väga tähtsal kohal on inimsuhted. Hea juht ei ole kinni ainult oma probleemides vaid ta suudab sotsiaalselt suhelda, teiste inimeste lähedus ei hirmuta teda, samuti ei takerdu ta teiste probleemidesse.

Oma otsustes ei kõigu hea juht liigselt äärmuste vahel ega muuda pidevalt oma seisukohti. Tal on õiged enesevalitsemise vahendid, ta ei kasuta füüsilisi võtteid sealhulgas ka sõimu ja tal on hea pingetaluvus. Ta oskab õigel ajal taganeda, vaikida ja vabandada ja suudab ebameeldiva unustada. Ta ei kanna mõttes enda halbu jooni üle teistele inimestele, ei vala viha välja teistele objektidele. Hea juht on tolerantne, siis suudab ta ka alluda ega võta alluvussuhet kui alandust. Inimesena teadvustab ta endale, et areneb kogu elu, tal on oma elufilosoofia, oma maailmavaade ja veendumused.

Oleme omandanud uue sõnapaari, mida varem ei kasutatud, see on positiivne mõtlemine. Just selline positiivse mõtlemisega inimene on avatud kogemustele, tal on nn. uue tunne ja suur loovus. Need omadused teevad temast hea juhi ja võimaluse olla kõrge sotsiaalsusega, kaastundlik ja usaldusväärne. Positiivne suhtumine on edukuseks eluliselt vajalik. Suhtumine iseendasse annab aluse suhtumiseks teistesse ja selle kaudu paranevad suhted ja suhtlemisoskus.

Miks siis on maailm täis sellele hinnangule karjuvalt vastuolulisi juhte? Alustades perekonnast, kus autokraatne pereisa on valinud juhtimismeetodiks rusikaga lauale põrutamise, enda arvamise pealesurumise, ülbuse, kõrkuse, mis laieneb peaaegu inimvihkamiseks. Ka selline hirmuvalitseja võib olla juht kui kari oma allasurutusega on lasknud asjal nii kaugele minna. Kas perevägivalla üha suurenevad ilmingud on seotud vale juhi või valede juhtimismeetoditega?

Kas tegemist on valitsemisega ja millised on antud juhul valitsemisvahendid?

Iga inimene kujundab ise oma olukordade valitsemise vahendid. Nende rohkus sõltub inimese andekusest ja motivatsioonist. Valitsemisvahendite abil säilitab inimene enesevalitsemise uutes olukordades, aga ka oma positsiooni. Kohates oma elus uusi väljakutseid, õpib inimene tegema endaga tööd.

Me oleme harjunud juhti pidama töönarkomaaniks st.inimeseks, kes vahetpidamata tööd teeb. Tema eksistents sõltub tööst, kogu tema elu koosneb tööst. Kui töö temalt ära võtta, siis ei jää talle midagi. Seltskonnas ei kuule ta mida räägitakse, ta viibiks nagu kogu aeg mujal ja alati on tal kiire. Palju omistatakse ka juhtidele töönarkomaani iseloomujooni, sest me oleme aastatega harjunud austama saavutusi ja edukust, need oleksid nagu õnne sümbolid.

Edukus seostub meis loomulikult juhiks olemisega ja juhiks olemine lakkamatu töö tegemisega millegi arvelt. Nii on tekkinud müüt: mõned inimesed ongi alati edukamad. Pidev edu võib ette tulla ainult paradiisis, kuid meie elame maa peal. Need nn. „võitja tüübid“ on samasugused luust ja lihast inimesed. Ka neil on oma nõrkused, probleemid ja ebaõnnestumised, ka nemad vananevad ja surevad ükskord nagu kõik teised. Võib olla peitub selles müüdis just meie poolt valitud juhtide dilemma: me kaldume teisi inimesi idealiseerima ja legende välja mõtlema. Meile meeldib selline illusioon ja me tahame imekombel saada sama täiuslikuks kui nemad. Meil on vaja täiuslikke eeskujusid. Kuid inimesed ei ole täiuslikud. Osa lihtsalt oskab oma ebatäiuslikkusega paremini kohaneda, kas seda eirates või sellega leppides. Sellepärast ei maksa ennast lasta nn. "võitjanaeratusest“ eksiteele viia. See võib olla lihtsalt imago hoidmine.

Pealtvaatajal võib juhi autokraatsus esialgu imponeerida: inimene on tugev oma otsustes, tundub, et alati teab, mida räägib ja on veendunud oma tõdede õigsuses. Varsti aga selgub, et sellise juhiga on meeskonnal väga raske samme sobitada. Juht muutub kamandajaks, monopoliseerivaks ja meeskonda halvustavaks. Halb juht maksab kätte endast nõrgematele ja alistujatele, ta peab kogu aeg ennast tõestama ja läheb nn.“üle laipade“.

Kui varem võeti juhtide valikul arvesse seda, et tal oleks kõrge IQ, siis üha rohkem on hakatud rääkima emotsionaalsest intelligentsusest.

Daniel Golemani järgi peab emotsionaalselt intelligentne inimene eelkõige mõistma oma tundeid, siis on tal ka võimalik neid juhtida. Väga tähtis on õige eesmärgi püstitus ja enda motiveerimine. See annab võtme mõistmaks teiste tundeid ja alles siis saab hakata teiste tundeid juhtima, nendega arvestades kritiseerima. Autokraatsel juhil on aga kriitika esikohal, ta ilmutab teiste suhtes kannatamatust: lõpetab teiste lauseid, ei ole kuulamisel tähelepanelik, tihti ei kuulagi, vaid mõtleb midagi muud. Just sellistel juhtidel on oht töönarkomaaniale ja südamehaigustele. Heale juhil ei ole omane kannatamatus, ta ei pea pidevalt ennast tõestama ja avaldama teistele muljet oma saavutustega. Ta mängib selleks, et lõõgastuda, et oleks lõbus, mitte selleks et võita ja võitu demonstreerida. Hea juht võib töötada ilma sunnita ja puhata süümepiinadeta.

Väga tähtis juhiomadus on vastutuse võtmine. Olgu see siis väikses üksuses nagu perekond või suure riigi juhtimisel. Käskude ja keeldudega, otsuste või mitteotsustega peab kaasnema alati vastutus. Kui inimene laseb ennast juhiks valida peab ta eelkõige olema vastutaja. Ta peab olema sisemiselt vaba inimene, et olla eelkõige iseenda elu juht.

Laupäev, 12. september 2009

...et sa oma jalga ei lööks vastu kivi

Warum toben die Heide, und die Leute reden so vergeblich?
/miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja (Psalm 2, op.78 nr.1)/
laulis eile Rakvere Kolmainu Kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoor.

See Felix Mendelssohni (1809 - 1847) viisistatud jumalasõnas esitatud küsimus tundus nii tänapäevane, nii maine. Eriti pärast õhtusi AK uudiseid tahaks ütelda: Niisiis, teie, kuningad saage mõistlikuks! Teie, ilmamaa kohtumõistjad, laske endid noomida!

Kontsert iseenesest oli suurepärane. Mendelssohn sobis koos meie Cyrillus Kreegi loominguga.
Muuseas, mina ei teadnud, et Cyrillus Kreek meie mõistes nii noor oli. Igaks juhuks valgustan teid ka.

1889 aastal sündis Saanika külas Läänemaal kooliõpetaja Gustav Kreegi peres üheksas laps, kellele pandi nimeks Karl Ustav. Mõned aastad hiljem sai Gustav Kreek õpetajakoha Vormsi saarele Fällarna õigeusu kiriku kooli. Kuna selles ametis sai teenida ainult õigeusu kiriku liige, pühitseti terve pere õigeusku. Nii sai Karl Ustavist Kirill ehk hilisem Cyrillus.
Noormehe koolitee algas Haapsalus ja 1908 sai temast Peterburi Konservatooriumi üliõpilane algul trombooni ja hiljem kompositsiooni erialal. Tema heliloomingu olulisemaks inspiratsiooniallikaks on rahvamuusika. Ju see teebki tema teosed mu kuulmismeelele paitavaks ja omaseks. Kogutud rahvaviisidele on ta kirjutanud üle 700 kooriteose.
Alates 1917 aastast töötas ta õpetajana Rakveres, Tartus ja Haapsalus.
1940 - 1950 oli ta Tallinna Konservatooriumis õppejõud, kuini arvati, et tema töö ei kõlba ideeliselt uue riigi kõrgema kooli jaoks. Pärast seda läks helilooja tagsi Haapsallu, kus sai tööd klaveriõpetajana. Cyrillus Kreek suri 1962 aastal ja on maetud Haapsalu kalmistule.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor esitas seitse Mendelssoni psalmi ja üheksa Kreegi lauluraamatu tekstidega rahvaviisi pluss soovilooks "Mu süda, ärka üles". Poeg 4 meeldis kõige enam Taaveti laul 141 (kirjutatud 1923)

Kontserdi kavast ilmub novembris CD.
Mendelssoni ja Kreegi loomingu valis repertuaariks EFK uus kunstiline juht ja peadirigent Daniel Reuss.

Kuna 11. sept. on Arvo Pärdi (1935) sünnipäev, siis kava lõpuks saime kuulda Pärdi "Da Pacem", mille esituse eest pärjati koor 2007 aastal Los Angeleses Grammy auhinnaga.
Minu jaoks oleks pidanud enne olema kindlasti paus, sest üleminek ühelt kihilt teisele oli liiga järsk.

Aga sellele vaatamata olen jälle kindlam tunde poolest
...dass sie dich auf den Händen tragen,
und du deinen Fuss nicht an einen Stein stossest"
/...kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi"

Teisipäev, 8. september 2009

Ussid urgu

Otsustasin oma delfi lugude aluspõhja kasutades hakata sellest sügisest iidsete aegade tarkusi uuesti meelde kirjutama.



Täna, 8 septembril on ussimaarjapäev ehk usside urgu minemise päev. Rästikud, nastikud, vaskussid ja kõik teised, kelle ihusoe vaid maa ja päikese soojast sõltub, peidavad end kevadeni maa sisse sooja, et Jüripäeval tagasi tulla.

Kuna Mikk Sarv on oma kirja- ja suusõna läbi mind harinud, siis tean, et Kristlikus ajaarvamises on täna Neitsi Maarja sündimise päev. Meie rahva jaoks on Neitsi Maarja Maaema võrdkuju.
Maaema sünnipäevast alates võtab maa oma sooja põue varjule kõik, kes talvekülmade eest peituma peavad. Vanasti arvati, et ka Kõu peidab end talveks Maaemasse. Senikaua kui Kõu maapõues on, on maa viha täis ja toob haigust maapinnal istujale või lamajale.
Kõu - kõuk - tähendab murdes esivanemat,
Äike - Äi - on naiseisa.
Kuni Kõu ja Äikene läbi suve üle taeva veerevad, aitavad Maaemad ja Maaisad kaasa taimede ning saagi kasvamisele. Nüüd saavad nad taas järgmise kevadeni maasees puhata.

Kõu paneb ilma käima, käärima ja kasvama. Ussimaarjapäev toob tagasi vaikuse ja rahu. Ristija Johannese sünnipäeva ehk Jaanipäevaga algab valguse vähenemine ja tähistaeva nähtavaletulek, sellega ka uue valguse sündimise ootus. Jeesuse sündimine jõulude ajal toob päikese ja valguse tagasi ja peidab tähed taevast.

Kevadisel Maarjapäeval, 25. märtsil nõustub Maarja tooma ilmale Jeesuse. Seda, et lapsele tuleb Jeesus nimeks kanda, saab ta teada oma nõo Elisabeti käest, kes juba pool aastat on Ristija Johannest kandnud.

Uue Testamendi aastaringi hõlmavad kaks lapseootel naist - Jaani ema Elisabet sügisest suveni ja Jeesuse ema Maarja kevadest talveni.
Maarahva Maaemast sai Maarja, tema nõbu Elisabet omakorda on seal, kus võiks olla maarahva Ilmaema. Mee ja Ilmaemast sündiv aastaring ning maailm on ürgne taipamine, mida leiab ümber maailma, eri rahvastel erinevate nimedega.
Kuid mitte nimed vaid sündimine on tähtis - Maaemast sündiv Päike ja Ilmaemast sündiv tähistaevas koos Linnuteega.

Kuna piibellikku alust sel pühal pole, siis luterlik kirik seda pühana ei tähista.
Vanarahvas pidas päeva õunte ja jõhvikate valmimise ajaks. Kuna ussid tahavad rahulikult urgu pugeda, siis ei soovitata sel päeval metsa minna. Nüüd peaksid nõelussid olema kaotanud mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.

Ussimaarjapäeval pannakse
ussitapmismatar kerisele ja visatakse leili.
Selle leiliga viheldakse haiget last,
kes saabki terveks.
Ussimaarjapäeval kaovad rukkiussid,
vaenukõied, piksepenid,
loogaheitjad, tuhaussid, kapsakitsed.

Mis on sel kõigel pistmist
Neitsi Maarja ja tema sünnipäevaga?
Küsige seda esivanemate vaimudelt.
Aga küllap tahab püha neitsi
ikka ja jälle sündida
ussidest vabasse maailma.

/Andres Ehin/


Minul on selle päevaga eriline side, sest ussimaarjapäev ehk Väike- Maarjapäev on minu sünnikodu kiriku nimepäev.




Ja mis veel tähtsam (selle sain alles täna teada) meie lapselapse nimepäev. Küll ikka pandi piigale tore nimi!

Reede, 4. september 2009

Vanemate rikkus (vaesus) nuheldakse laste kaela

Tihti viivitan oma mõtete väljaütlemisega. Vahest nad jäävadki minu sisse ja vahest ootavad pahameele möödumist. Ja pärast ei tahagi enam midagi välja sõnada. Arg olen ka.

Eile lugesin üht blogi, kus oli viide Maalehes ilmunud Ernitsa üllitisele "emapalgast". Loomulikult lugesin kõigepealt viidatud artikli ja siis kommentaare. Ausalt öeldes läks mul süda pahaks.
Kõigepealt loo pealkiri "Ühed lapsed on teistest palju kallimad. Miks?" tekitas paljudes kommenteerijates pahameelt. Pakuksin siis välja sobivama pealkirja mitte "emapalga" vaid vanemate hüvitisele viidates. See oleks "Ühed emad on teistest palju kallimad. Miks?"
Sellele oleks hoopis kergem vastata. Siis saaks need väikesed inimesed st. lapsed vähemalt pealkirjast distanseerida.

Või jääb tõde "vanemate patud nuheldakse laste kaela" kõlama selliselt:
"Vanemate rikkus (vaesus) nuheldakse laste kaela."

Olin ja olen algusest peale olnud igasuguste toetuste vastaline. Muidugi astun kohe ämbrisse, sest mis see pension siis muu on kui toetus, sest omariiklus alles nii üürike, et vanemad liikmed juba enne selle saabumist vanadusest töövõimetud olid. Nii et pension, kui sotsiaalse toetuse liik on vajalik, sest pensionäride ehk ülalpeetavate lapsed pole lihtsalt võimelised neid ülal pidama. Järgmised on töövõimetud. Midagi pole teha, maailma hästikorrastatud plaani halva teostuse tõttu on sellesinase taeva all koht ka nende jaoks olenevalt riigi arenguastmest. Mõned sünnivad abivajajatena, mõned saavad sellisteks töötamise ja elu käigus. Nii et ka nende toetamine sõltub riigi maksurikkusest ehk võrdsustamisest. On paiku, kus nad lihtsalt hääbuvad, et uutele samasugustele ruumi teha.

Ja nüüd siis see kirutud kurja juur. Vaadates 20 aasta tagusesse ma kahjuks täpselt ei mäleta millal ja mis mahus need lastetoetused meie ellu ilmusid. Korraga nad lihtsalt olid olemas. Ega me teadnud tahtagi, saime ainult rõõmustada, et eh, näe riiki, kuidas ikka hoolitseb oma nõrgemate liikmete st. laste eest. Mis kergelt käes, see igapäevane.

Kuid pikkamööda hakkaski kasvama põlveke, kes võttis toetusi kui elu normaalkaasosa. Sünnitad lapse - toetame. Mõtle kui tubli! Paned lapse kooli - toetame! Oi kui tublid vanemad, mõtle, panid kohe lapse kooli. Ilma toetuseta ei olekski lapsel kotti , ega pinalit, ega tossusid ega süüa. Sünnitad palju lapsi. Mõtle kui kena, nüüd on meil rohkem vanadele pensioni teenijaid ja muidugi ka riigi truisid alamaid, sest kes ikka seda kätt hammustab, mis toidab st. jagab. Jaa, sünnitab küll, aga ainult siis kui toetatakse.

Tihti tundub mulle, et üles on kasvanud ja kasvab põlvkond, mis püsib ainult karkude st. toetuste najal.
Ja nüüd sellest, miks ühed emad on kallimad kui teised. Sest ühtede emade töötasu on lihtsalt suurem kui teistel. Nii lihtne see ongi. Veidike loeb haridus. Kahjuks veel ainult veidi, sest meil on üsna palju selliseid töökohti, kus algkõrgharidus ei kindlusta noort inimest kõrgläikelise palgaga 25 000.- piires.

Kolmapäev, 26. august 2009

Laste muretsemisest

/plakat meie toa seinalt. Pildil olevatel inimestel pole meie perega seost. Lihtsalt pilt ise meeldib kõikidele)


Teema "kui palju lapsi oleks ideaalne, et hakkama saada?" ja paljulapselisusega seotu kerkib aeg ajalt ajakirjanduses esile põhjustades nagu ikka pooldavaid ja eitavaid kommentaare; kiitust ja lausa sõimu, laitust ja kahtlemist.
Juba pealkirja meelega paigutatud sõnakõlks "laste muretsemine" ütleb nii mõndagi. Muretsemine - see on ju mure. Ja peabki olema. Paremini sõnastatult kõlaks " see on nii mure kui vastutus!"
Vaat, vastutus sellepärast, et me ei ela pärismaalastena soojal maal, kus lehtkatusega savionn peavarjuks, külatiik nii pesu- kui enese harimise kohaks ja alatoitumus ja harimatus ukse all. Meie kliimavöötmes vajame sooja riiet, jalavarjusid ja tugevamat toitu. Kuna praegusel sajandil on ikka veel maksevahendiks raha, siis selle ringlusesse panemiseks peab olemas olema see raha saamise koht. Eeldatavalt töö, mitte pangaautomaatidest või vanakestelt enda taskusse ümberkantimine ehk vargus. Vaat sellega on meie "muretsejatel" kehvasti. Nii töö kui rahaga.

Lapseteoks on vana mudeli järgi vaja kaht osapoolt. Ideaalis peaksid nad olema omavahel selleks kokku leppinud. Jäägu ikka mägede taha see harimatus laste arvu korrigeerimisel, jäägu minevikku vanasõna "andis jumal lapse, annab ka leiva". Lugedes nädalas vähemalt korra paljulapseliste raskest elust tahaks viimase ümber sõnastada "tegime lapse, las riik annab nüüd leiva".

Nagu mul kombeks pöördun abi saamiseks minevikku, otsin sealt vanade inimeste tarkust.
Arvan, et olete minu üldistamisega nõus kui ütlen, et 19 sajandil olime valdavalt vaene maarahvas. Meie esivanemad sõltusid tugevalt sellest kuhu perre sündisid. Kui ikka põlistalu esipoeg oli su tulevik kindlustatud, aga kui mõisamoonaka 13 laps, siis ootasid sind ees suured mured. Kirikuraamatuid uurides tean, et järelkasvu sündis palju, aga palju ka suri. Sageli jõudis mees matta naise ja võtta uue ja noorema ja laste arv tõusis veelgi.

Kas sündisid need lapsed sellepärast nagu pooled praegused paljulapselised räägivad, et riigile oleks ikka rohkem maksumaksjaid? Kas moonakas tegi lapsi sellepärast, et mõisal oleks rohkem sulaseid - tüdrukuid ja mõisnikul parem elu? Olge ikka, nii lollid nüüd küll inimesed polnud. Miks siis nüüd arvatakse, et palju lapsi meile palju tulu toob?

Sündisid nad lihtsalt sellepärast, et mõnus oli see tegemine iseenesest.
20 sajandil oldi juba haritumad ja ettevaatlikumad. Arvan, et eelkõige hakkasid mõtlema naised. Ühest toredast raamatust, mille pealkirja ei mäleta lugesin, kuidas mõisaproua kutsus noored külanaised kokku ja rääkis neile rasedusest hoidumise nippidest. Usun, et see võis tõesti nii olla. Ometi olid tulemused erinevad. Ja on erinevaks jäänud tänapäevanigi.

Mustrid:

Palju lapsi ja üliväike elamispind.
Millegipärast elab see muster ikka edasi mõisamoonaka mentaliteedina, et elame kümnekesi ühes toas ja teeme aga sugu. Vaat see on nüüd esimene nõrk koht, millest mina aru ei saa. Okei, nõuka ajal oli nii, et kui töötasid kolhoosis ja olid hinnatud tööinimene, siis said iga järgmise lapse sünniga suurema korteri. Muidugi sai ükskord tubade arv otsa. Kuid arukamad kasvatasid oma suurt peret maamajas koos aiamaa ja loomadega.

Palju lapsi ja mustus ning kasimatus.
Oli paraku nõuka ajal ja kahjuks sageli ka nüüd. Ja teate, see on asi, millest mina aru saan. Kui ikka kaheksa lapse ema mõnitatakse ajaleheveergudel töötama, siis see on liig, mis liig. Tema töö ongi korras kodu, hästi toimiv majapidamine ja muud igapäevamured. Kahjuks on nii, et vaesus paraku sünnitab mustust. Kui ikka naine, kellel pidevalt üks laps südame all ja väikesed ümber siblimas ära väsib, siis ta väsib. Rääkimata sellest, et peaks veel igapäevast palgatööd tegema. Nii et kui need lapsed on tehtud, siis vähemalt viie alaealise lapsega ema peaks saama kodus oleva aja eest miinimumpalka. Muidugi juhul, kui ta oma ülesandeid hästi täidab. Ja tugiisiku. Tuleks odavam, kui hiljem kõikidele lastele toimetulekutoetust maksta.

Palju lapsi ja joodikud vanemad.
Millegipärast tekkis see mudel nõuka ajal ja paljuneb kiiremini, kui tohiks. Hull on lugu, kui sellega hakatakse sildistama kõiki paljulapselisi.

Palju lapsi ja vähevõimekad.
Samuti kiiresti paljunev mudel. Vanajumalal on meiega eriline plaan kui ta kompenseeris ülemise osa puudujäägi alumisega. Et mitte ühesõnaliseks jääda siis saamatuse näited: maja ümber olevat teed parandatakse nii, et aukudesse paigatakse humanitaarabi riidekraami. Pesu ei pesta, vaid majas ongi kaks hunnikut. Ema ei tõuse hommikul voodist, et saata lapsed valla bussi peale kooli ja lasteaeda minekuks. Poest ostetakse palgapäeval valmistoite ja kulutatakse nädalaga kuu söögiraha. Träni ostmiseks võetaks SMS laenu. Ostatakse automaatpesumasin, kuigi majas puudub veevärk jne jne.
Hullem, kui tegemist laienenud variandiga : vähevõimekas ja joodik.
Siis oleks vaja kasutada radikaalset abinõu: lapsed õpilaskodusse enne kui hakkame lugema igasugustest hirmsatest juhtumitest.
Muide, üks vv naine sai väga õnnelikuks, kui suutsin talle selgeks teha, et ka rasestusvastaste vahenditega saab orgasmi.


Palju lapsi ja isad metsas sabad seljas.
No nende seemnekülvajate "steriliseerimine" oleks küll tarkade naiste teha. Lihtsalt tuleks neile isastele koht kätte näidata. Mida külvad, seda pead ka kasvatama! Need mehed on tavaliselt uhked oma laste arvule ja veel uhkemad kui lapsed väljamaal või kodus palju pappi kokku ajavad ja riigimakse ei maksa. Ise proovivad nad võimalikult lihtsalt ja lebotades hakkama saada sõnadega "kas me sellist Eestit tahtsime?" ja väidavad, et nemad valima ei lähe, sest pole kedagi valida, kõik on vargad ja petised. Igal võimalikul juhul kiruvad riiki ja rikkaid, oma olemuselt on nad ehtsad moonakad. Tööl otsivad viga eelkõige ülemustes ja proovivad seda teha niivähe kui võimalik. Oma laste saavutuste üle, millele nad pole kröömikestki kaasa aidanud, on uhked ja eksponeerivad seda igal võimalikul juhul. Oskavad lastes süütunnet äratada ja luua enda ümber abivajaja oreooli. Kui satuvad kokku sobiva naisega moodustavad igaveste võlglaste mudeli, milles kogu maailm on süüdi ainult mitte nemad.

Palju lapsi ja täisväärtuslik, endaga toime tulev tugev pere.
Jätsin selle viimaseks, et oleks positiivne.

Ja vastamata jääb küsimus: kui palju on palju?

Teisipäev, 18. august 2009

Kitsarinnalisus ja empaatia

Lugesin Bianka blogi ja alustan oma mõttejada. Olen majanduses loll kui lauajalg, aga küllaltki kaua maailmas elanud, vaadelnud ja nagu igal inimesel on ka mul õigus oma seisukohale. Muidugi istekoht oleks parem, aga selletsinases ilmas neid kõigile ei jätku.

Niisiis suur ja kauge mittemidagiütlev Eesti majanduse halb seis. Mis see minu asi on. Mulle on tähtsad enda pere finatsid. Ja et neid ikka rohkem oleks.
Sellepärast olengi tihti enda kohta kasutanud sõnakõlksu "elan hästi, kui ei võrdle"
Aga tegelikult just võrdlen. Võrdlen kolme naise elu samas eluetapis.

Vanaema oli 55-ne 1950-ndal aastal. Milline oli selleaegne Eesti majandusseis tean läbi raamatute. Milline oli vanaema selleaegne elu tean läbi tema ja ema juttude. Õnneks elati maal oma majas nagu kolmveerand selleaegseid peresid. Õnneks olid vanaema ja vanaisa töökad ja kokkuhoidlikud. Ja õnneks oli neil ainult kaks last, kelle nad jõudsid selleks ajaks koolitada. Pojast sai autojut, mis sel ajal andis leiva lauale ja tütrest arveametnik, mis oli konti mittemurdev, puhas ja soe töökoht. Kas vanaema oli sel pärastsõjaaegsel perioodil õnnelik? Arvan, et tema suurim õnn oli see, et lapsed olid elus ja valmis oma elu elama. Järjepidevus oli talle kõige tähtsam. Ma ei usu, et ta eriti nõukogude Eesti majandusele mõtles. Rohkem ikka laste käekäigu peale ja muidugi enda tulevasele vanadusele.
Vanaisa läks varsti manalateele ja ees ootas pikk lesepõlv. Nõuka riik oli armuline, premeeris oma vanureid 12 rublaga kuus. Mida tegi vanaema? Kas ta läks 60-selt sotsiaalabi nõudma?
Kas läks oma valutava ja kõveras seljaga puudepabereid taotlema?Naerukoht, eks. Selle asemel läks ta suviti varahommikul lehma kahe kilomeetri taha karjamaale viima. Ja talviti laudalaterna valgusel lüpsma ja talitama. Seejärel tegi tule pliidi alla. Suvepäeval haris aiamaad, käis marjul ja tegi moose. Talvel kudus petrooleumilambi valgel sokke ja kindaid, heegeldas ja lõksutas kangaspuid, luges ja kuulas taskuraadiot. Kas ta oli õnnelik ja empaatiavõimeline? Meie, oma laste ja lastelaste jaoks küll. Mis sest, et ei teadnud suure riigi majandusest. Tema eesmärk oli oma elu väärikalt elada. Ei ta nutnud ega virisenud, kõige suurem unistus enne surma oli, et ikka lapselastel ja nende lastel hästi läheks.

Ema oli 55 aastane 1982 aastal. Õigel ajal oli ta maalt jalga lastud (koolitud ju parema elu jaoks) ja elas oma kahe lapsega selle aja kohta mugavustega korteris.
Kahjuks oli ta juba kümme aastat lesk olnud ja oma kaht last koolitanud. Kas ta virises? Ei mäleta, et tal selleks aega oli. Selle asemel käis ta varahommikuti lasteaias ahjusid kütmas ja teid lumest puhtaks rookimas. Nõukogude riik lubas oma töökad nõukogude naised selles vanuses vanaduspuhkusele. Raamatupidaja töökohal oleks pension olnud väike. Mida tegi kaval ema? Läks maalrina tööle ja hakkas saama 120 rbl. Loomulikult võttis ta oma vana ema enda juurde.
Ja et ta oli keskmisest tublim, siis töötas pärast pensionile jäämist küll koristajana, küll valvurina. Ei läinud talle korda suure kodumaa majandus, vaid eelkõige ikka oma laste heaolu ja edasiminek. Muidugi võrreldes oma emaga oli tema elu huvitavam. Ta sai endale lubada sanatooriumites ravimist ja reise mööda nõukogude liitu, teatreid ja muud meelelahutust. Üldiselt kõik said. Muidugi mitte need, kes maal loomi pidasid. Aga nii rumal ema ei olnud, milleks endale elu raskemaks teha. Tema juba natuke virises. Sest oskas võrrelda. Kuidas ikka parteilased said suuremaid ja ilusamaid maju, autosid. Virises ta sellepärast, et tema juba tahtis Asju. Ja ilusamaid ja rohkem!
Praegu saab 82 aastane ema tema arvates normaalset pensioni. Aga kümme aastat tagasi oli ta veel nii töökas, et hoidis raha eest lapsi. Ilmselt hoidis hästi, sest ta oli nõutud. Kas ta siis virises? Ei enam. Asju oli ju saada. Meie nõuandel ostis hoopis endale boileri, automaatpesumasina ja palju asju, mis vanaduspõlve lihtsamaks teevad. Ta tuli ja tuleb toime. Kõige tähtsam tema jaoks on tema lastelaste hea käekäik. Siis on ta õnnelik ja võib rahus minna. Tema on oma töö teinud.

55 aastane "mina" saabub varsti, õige varsti. Mina, nagu emagi, tahtsin parema elu peale. Sellepärast ei mõelnudki maal elamisele, vaid ikka mugavustele. Ometi rikkusin ma mustrit. Tegin oma elu "raskemaks". Selle asemel, et teha kerget puhast tulutoovat tööd otsustasin luua suurema pere, kui emal ja vanaemal. Elasin oma elu keerulisemaks. Aga ega ma üksi jaksanud. Abikaasast rääkimata olid mu kõrval vanema ja on ema. See ongi meie tugevus. Kas ma virisen? Harva. Mis on mulle kõige tähtsam praeguses vanuses? Ikka see, mis vanaemal ja emal. Oma laste ja lastelaste hea käekäik ja enda tulevane vanadus.
Selleks ei pea ma lehma nagu vanaema ja ei tööta mitme kohaga nagu ema.
Minul on valikuvõimalus. Mis sest, et ahtake, aga ta on.
Vanaema elas oma talus, hiljem ta kohanes oludega, aga jätkas väiksel ja vaiksel moel loomapidamist ja potipõllundust. Seda ta oskas hästi ja see oli tema elu. Ema läks alevisse parema elu peale ja tegi seda, mida oskas. Võimalikult hästi ja võimalikult palju. See oli tema elu.

Mina pean oskama valida.
Esimesele kohale paneksin ma hea südame ja hoolimise. Selle eest ei maksta, ütlete. Oi, makstakse ja kui rikkalikult! Kasvõi sellesuvine viimane näide, kui blogitutvusest sündinud sõbranna lihtsalt heast südamest külla kutsus ja rikkalikult võõrustas. Kui koguduse õpetaja endale mittevajalikud folgi piletid tasuta jagas, kui sõbranna autoga randa sõites kaasa võttis, kui igasugu ekskursioonidel leidub ikka minu jaoks kutse ja varukoht, kui vend viis jaanikule ja kontserdile...rääkimata oma täiskasvanute peredest.

Ja teisele kohale asetaksin ma sõnapaari "märka väikest" . Ma ei oska ilmselt globaalselt mõelda. Väike inimene on minu kohta paras väljend. Ei lähe ma aafrika näljahädalisi aitama ega sealt lapsi lapsendama. Selle asemel toetan oma lähikondlasi. Kui millegi muuga pole seda teha, siis kasvõi hea sõna ja sooja pilguga. Ma ei tea, kas see on vananemise tundemärk, aga viimasel ajal hakkab mulle tunduma, et suurelt ettevõetu tallab väikse maatasa.
Kas olen sellega osa tervikust või empaatiavõimetu tõbras...ehk aeg annab arutust.

Kolmandale kohale jääb "eesmärgista tegevus" ja määra "kes vastutab".
Mis mõte on rajada suurt kodu, kui pärast lapsed sellepärast kaklevad. Mis mõte on osta osta ja veelkord osta. Mis mõte on paljulapselisusel, kui puuduvad kasvatajaid.

Vaat selline kitsas vaatenurk.

Pühapäev, 16. august 2009

Üks tüdruk (ainsuses)

Keksi, keksi, väike tüdruk
keksi kastist kasti,
sest et kaunid noorusaastad
mööduvad sul varsti









Las tantsivad su kergemeelsed jalad
las tantsivad
et oleks lahti neil kõik mängu alad
ja päiksemaad (Gustav Suits)