Pühapäev, 10. oktoober 2021

10.10.21

 


Ritsik pillas küsimuse: Millele kulutatud raha sind viimati rõõmsaks tegi? Jälle üks pealkiri nagu maast leitud. Sõitsime eile mööda sügist. Seekord isegi väikese eelplaaniga, mis eelmisel õhtul saunas paika sai. Nagu alati, olid variandid ühepäevasõiduks (oleme hilised), sobisid Vooremaa ja Harjumaa. Harjumaa võitis.

Niisiis startisime üheteistkümne paiku. Rakvere - Tapa tagune ehk Imastu - mööda Lehtse mõisa varemeist ja siis valis Juht ägeda kõrvaltee paremale. Nimi Rabasaare oleks pidanud  hoiatama, kuid tekitas rohkem uudishimu, et milline näeb välja nn. Eestimaa tagahoov. Väga ilus nägi välja - isegi maalasi liikus ringi. Juhi moto "elada saab kõikjal" on minu jaoks küsitav, aga see polnud väitlemise koht. Eriti veel, kui järgnes mu lemmiktee: Jäneda-Aegviidu- Nelijärve. Meie soovisime jõuda Kehrasse. Polnud kunagi seal käinud ja miks ka mitte. See osutus raskemaks, kui arvasime. Lihtsalt, Kehrat polnud. Olid tselluloositehase  hooned ja majad. Vahelduseks lugesin juhile netist infot ja sain ise ka targemaks. Mõni kunagine blogilugeja tõstataks kommentaariumis mu pealiskaudsuse (oi, milline roosa maja Soomes), siis jätkan sellise pealiskaudsusega nentides, et mõned artiklid on lihtsalt huvitavamad, kui teised.

https://www.aripaev.ee/uudised/2018/09/18/kehra-paberivabrik-otsib-uusi-turge 

Vale puha,  hingemattev lehk jõudis autosse, aga Kehrat polnud. Juht rääkis järjekindlalt mingist Kose-Jägala teest ja minu mõistus näitas tüdinemise märke. Lisaks sellele oli kõht tühi. Kui terendas silt Kehra keskus, siis mul oli juba ükskõik. Aa, lisaks teel väntas ohtlik arv jalgrattureid. Keskus oli kesine. Kohvik turgutav. Kohv ja teenindaja olid ülihead. 

Wikipeediast ajalugu lugedes selgub, et kõik, mis oli varem, kas põles või lagunes, pole ime, et olin skeptiline. Ühesõnaga - see polnud minu koht. Millegipärast on mul sellest kohast kahju. Rahvastik selline nagu tekitati: eestlasi 1534, venelasi 1006.Tuntud isikud nagu Laine Mägi, Tõnu Aav, Silvi Vrait, Kare Kauksja Karmen Pedaru.

Ühesõnaga olin Kehrast väsinud. 

Et noorpõlves Tallinnasse jõuda pidi sõitma raudteeruunaga marsruudil Tamsalu- Tallinn. Mällu on sööbinud peatused ning üks neist Raasiku. Ka seda ei suutnud me esmasõidul leida. Kirikutorn aitas. Sinna suundusime. Kui ilus, kui rahulik, kui Eestimaa...Ega ma mingi tööstuse vihkaja ole- annab tööd ja leiba, lihtsalt, täna, selline päev.

Kell ei olnud veel palju ja et teel olles võib ju hetki (külasid) tabada, siis ootamatult jõudsime Kuusalu kiriku juurde. See oli avastus! Midagi niisugust poleks oodanud. See polnud nagu meie maa. See rahu, sõbralikkus ja üha kasvav usaldus lõi jalad alt. Mis koht see siis on? 

Praegu, kirjutades, kuulan Pärdi Gredot (kordus) ja see muudab mind ärevamaks, kui tahaksin. 

Kas eile, ärevana olin rõõmus? Kas sõidule kulutatud raha tegi mind rõõmsaks? Muidugi, kuidas siis mitte.

Mõtlesin alul, et pilte ei pane (milleks risustada blogifotograafide tööde hulka), aga siis sai edevus võimust.

Kehra

...


...


Raasiku



...


...


...

...
Kuusalu...
ja veel...
ja veel
selle maja ma unistustes võtaksin koduks
Milline päev!

Reede, 8. oktoober 2021

Sipsuke septembrit oktoobris.

 

Mnjah, las arvud räägivad iseenda eest.

2020 septembrikuu elektriarved

Elektrilevi (võrguteenus, taastuvenergia tasu, elektriaktsiis) 14.96

220 Energia 11.71  Päevane 119 kWh 5.73;  öine 97 kWh 3,65

2021 septembrikuu elektriarved

Elektrilevi 14,94

220 Energia 35,47  Päevane 110 kwh 16.-,  öine 124 kwh 14.-  (summad ümardatud)

Öine tarbimine on suurenenud, eks ma pesen öösel pesu ja käin saunas nagu targemad mehed soovitasid. Mida saaks veel öösiti teha ja päeval tegemata jätta? 

Aga muidu on kõik laias laastus tavaline. Kodukandi bussis vestlesime minuvanuse, samuti üksi elava naisega. Tema koondati. Nii ta siis istus ja mõtles mõtteid vahepeal mind kaasates: Nu kui palju sa siis palka saad? Ütlesin, et vähe. Mõttepaus. "Aga sa pead ikka kümne küünega sellest töökohast kinni hoidma!". Nii arvas inimene, kes pole elus kunagi lasteaias ega koolis töötanud. Lisasin vaikselt: "Eks nad peavad ka minust kümne küünega kinni hoidma kuigi asendamatuid pole." Eilse, väga vaevarikka koolipäeva lõpus tundsin füüsiliselt kuidas pea 10-se noormehe ajud ragisesid ja siis tuli küsimus: "Eks ole, Liina, sa käid ju siin koolis minu pärast?" No mida sa oskad öelda.

Septembrikuu "taastusraviks" peale autoga tuulutamise olid mitmesugused muusikalised vahepalad. Seekord käisin üksi nii kultuurikeskuses klaverikontserti kuulamas, kirikus RAM-i nautimas, veelkord kirikus üllatusel, kus esinesid Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm, Gümnaasiumi saalis Kammerorkestri kontserdil ning Muusikakooli saalis tšellot ja klaverit (Indrek Leivategija ja Anne Mai Palm) Midagi oli veel, ah jaa, emaga Väikeses Maarjas kammerkoor Solare kiriku aastapäeval. Uskuge, kõik need elamused olid tasuta ja kuludega kaasnes ainult viis taksoraha kord. Miks nii palju? Sest ma ei taha üksi kodus olla. Ma ei taha koristada, ma ei taha mõelda selle üle miks ma ei taha koristada. Ma ei taha kurvastada ja ma ei taha mõelda selle üle miks kurbus on mu igapäevakaaslane. Pealegi mõjub muusika rahustavalt ja aitab vastavalt olukorrale olla kas mõttepüüdja või mõtete lammutaja. Jätsin septembris kõik pikad telefonivestlused, mis varem olid mu õhtutundide saatjad. Korraga ei tahtnud enam. Nagu sõnade limiit oleks täis saanud. Nüüd juba pikkamööda harjutan ja paranen. 

Kaks kaunist sööma-aega lähedastega mahtus samuti septembrisse - vanavanemate päev väiksema osaga perekonnast ja noorima poja kaasa sünnipäev. Kodus ma peaaegu süüa ei tee. See on jälle märk mingist mandumisest. Kogemata lugesin läbi ÜHE raamatu. "Minu Viljandi". Alguses tundus huvitav, aga hiljem enam mitte.

Aga laias laastus on kõik hästi. Patt oleks kurta. Me kõik vastutame oma hakkamasaamise ja tervise eest. Keegi seda meie eest teha ei saa. 

Ja kuldne oktoober üha paitab. Nautigem, kuni antakse.


Teisipäev, 5. oktoober 2021

Liia ja Liina

 

Kaks naist, keda elu kokku viis. Mõlemal 65 seljatatud, aga see on ainult märksõna. Alguses tahtsin rääkida Liiast (küll Liina ootab). Liiaga oli see lugu, et tema õppis raamatupidamist. Hästi õppis ja töötas ka. Mingil ajal  sai see töö otsa. Nüüd ilmnes (psühholoogi välimääraja) Liia tugevus. Ta oli varem ka tugev, sest esimene abielu polnud see, mida Liia tahtis. Kena naisena ja kahe pisitütre emana leidis ta uue kaasa. Liia armastas lapsi ja soovis neid veel tükki kolm ilmale tuua. Seda ta tegigi.

Vahepalaks Liinast. Liinaga oli see lugu, et ta tahtis midagi õppida, aga ei teadnud, mida. Natuke õppis ta titendust ja natuke raamatukogundust... Kehvasti õppis, aga hästi töötas. Liina ei teadnud, kas abielu oli see, mida ta tahtis. Arvas, et oli ja pere suurenes. Et Liina oli altis igasugustele väljakutsetele proovis ta mitu aastat suure asutuse juhataja sekretäri ametit (mitte see proua, kel tuhvlid laua all jalas ja lokisoeng peas). 

Peaaegu et ajal, mil uus riik hakkas sündima müüs Liia Tallinna turul liha. Koos abikaasaga nägid nad selles normaalset võimalust, et suur pere (sinu-minu-meie lapsed) hästi ja turvaliselt kasvaksid. Kui lapsed koolis poolel teel otsustas Liia, et kus ikka saab neile  kasulik olla, kui mitte koolis valvates ja koristades. Nii see läks kuni lastest said märkamatult lastelapsed. 

Liia praegu viimane, tänahommikune lugu. Lühendatult. Vaatan, et Georgil, viienda klassi poisil vähemalt number suuremad sisejalanõud. Küsin, et kus su õiged sussid (riekerid) on? Saan vastuseks, et ei tea. Hakkan siis jalgu jälgima, et kus läks midagi valesti. Äkki näen, et Oskar tuleb ja vaevu mahub sussidesse. Mõni mitut ja kõik jälle korras. Nii vähemalt viis lugu päevas. Kaotatud kallitest firmakatest kootud kinnasteni välja. Kui Liia külmetusega nädalaks koju jäi küsis seitsmenda klassi noormees minult: sina, kui sõbranna peaks teadma, millal Liia terveks saab.

Liinal olid plaanid ja ambitsioonid: alguses kodukohvik, siis toidutare ja kogukonnakeskus. Unistuse mull ei kandnud ja tuli teha edasisi valikuid. Juhuse tahtel maabus Liina viis aastat tagasi kodukogukonna kooli. Kogukonna, mida ta ei armastanud ja kooli, mille lõpetasid ta kaks vanemat last ja mida ta ei armastanud ka. Nii nad Liiaga kohtusid. 

Liia teab kõike ja kõiki. Ta ei ole kunagi õel. Kui Liinalt uus sotsiaalpedagoog midagi küsib, siis Liina ütleb: oota, ma pean Liialt küsima. Muidugi on Liia vahel tüütu, sest ta teab nii palju fakte, et Liina praksatab nende all peaaegu pooleks. Liia ei saa aru kuidas Liina ei tea ja Liina ei saa aru kuidas Liia nii palju teab. Nii nad täiendavad teineteist. Vähemalt korra kuus kutsub Liina, kes elab üksi, Liia veinile ja juustule. Liia tuleb, kotis vastavalt aastaajale suvikõrvits, õunamahl või moos. Koos on tähistaud ümmargust juubelit Luikede Järve nautides, käidud veel mõnelgi kontserdil ja teatris. Neil ei ole igav vaatamata sellel, et juba hommikul, peaaegu pool kaheksa kohtuvad nad koolimajas või kooliteel. 

Täna õhtul, mõne tunni pärast löövad nad ennast üles (meie aegne väljend) ja lähevad pidulikult Karl Madist kuulama-vaatama ning torti sööma.  Õpetajate päev ju. Väga tore, et meie vald hindab kõiki töötajaid, kes aitavad lastel suureks kasvada.