Teisipäev, 10. juuni 2008

Eluilu

Kõne parimatele sõpradele ja eelkõige iseendale 50 sünnipäeva puhul, november 2005

Las tee tõuseb sõbrana sulle vastu, las päike paistab soojalt sulle näkku, olgu tuul sulle alati tagant, langegu vihm pehmelt sinu põldudele ja kuni me jälle kohtume, hoidku jumal sind oma peos.

Sügistalvel, mil lumekirmega kaetud lehevaip taldade all purustab taas kord müüdi igavesena tunduvast elust, on inimlapsel paslik aeg maha võtta.
Kui sügis vananeb värvituks, räsituks ja lehetuks ning õhtu haarab päeva üha enam oma kaissu, ilmub platsi igatsus.

Enamikule inimestest pole elu rahuldus vaid väljapääsu otsimine. Eluilu küsimus tundub pealispindne, kuid see on inimese raskem ja kõrgeim ülesanne. Ei tohi külvata umbrohtu omaenda vaimuaeda, see jääb sinna kasvama. Kui inimese meeled ja vaim on puhtad, pole kurjal kohta kuhu kinnitada. Nii peaks ravi algama meeleparandusest.

Kierkekaard eristab inimese elus kolme astet. Madalaim on esteetiline, kõrgem eetiline ja kõige kõrgem religioosne.

Esteetika tahab ilu, ehk ainult iseennast, madalaim tasand ajab taga välist vormi, kõrgeim harmoonia ja ilu päästab maailma. Integreerumata eetiline tasand on samuti väline, moraalikoodeksil rajanev, ega kätke endas loovust. Kuid ainult loovas seisundis on inimene terviklik. Regressioon tekib aga siis kui jäädakse noolima teiste tunnustust ja see muutub sõltuvuseks.

Suurema osa inimeste jaoks on elu siht heaolu ja selle säilitamine. Tegelikult on heaolu ainult baas ja ei võida see kellel on surres rohkem asju. Viimsel särgil pole taskuid. Teatud tasanditeks on vaja raskustest katsumustes läbiminekut. Inimene on protsess või nagu ütles Goethe: ei minda selleks et pärale jõuda vaid selleks et minnes elada.

Kommentaare ei ole: