Reede, 31. august 2018

Panen päikseprillid sahtlisse


oo, ma olen tubli. Pärast aastast pausi suutsin sahtleid koristada. te ei usu, aga tõesti möödunud sügisest polnud ma sellele tegevusele eriti tähelepanu pööranud.

Alati kui Mall meile tuleb siis ta imestab, et kuidas sul kõik nii korras on. Ta mõtleb just sahtleid ja kappe. Vastan talle, et kes mul siis neid segi ajab?
Jagan enda koristusnippe endale:

  • leia igale sahtlile, kapile, kastile kindel tähendus ja ära riku süsteemi. Muidu juhtub nii, et lemmiksukkpüksid on hoopis pesusahtlis ja kiirel ajal jäävad kadunuks. Hullem, kui dokumendid  segi õnnitluskaartidega jm.
  • võta üks karp või sahtel kuhu viskad kiirel ajal käest igasugu staffi: tsekid, piletid, jm. mida ei vaja, saada kohe prügisse. Sealt on hea tuhnida kui midagi tähtsat kadunud.
  • sorteeri kosmeetikat, pesemisvahendeid. Kui ikka ei ole kasutanud pool aastat, siis ei kasuta ka. Ära hoia viimase tilgaga pudeleid. kasuta ja viska ära, siis ei kogune.
  • viska kohe ära katkised sukad-sokid-pesu kui sa ei ole harjunud neid parandama. Kui oled, siis loo eraldi sahtel ootel asjadele ja ära pane neid teiste hulka. Kui on kiire ja leiad katkiseid - see ajab asjata närvi.
  • kui elad üksi ja ei taha argiselt eriti atraktiivne olla, siis võta üks sahtel mõnusate-pehmete -mugavate koduriiete jaoks. Ära unusta neid uuendamast kui augud väga suureks lähevad nii et p välja tuleb.
  • pane riietekappidesse riided puudele järjekorras vastavalt aastaaegadele. Nüüd hakkavad suvekleidid taha rändama.
  • koosta kohver pealkirjaga "väikesed". iial ei või teada...
  • kui kasutad mitut käekotti, siis loo käekotinagi. Korista käekotti vähemalt kord nädalas, parem iga päev. Mul praegu veel lemmikhuulepulk kadund. Sama käib ka mantli ja jope taskute kohta.
  • pane vanad mälestusasjad silma alt ära, ühte kohta. 
  • tee alati poenimekiri. muidu võid kolm korda vetsuvahendit ostmas käia ja tagasi tuled ikka õllega.
  • kole voodipesu viska ära või hoia külalistele.
  • hoia silm peal maitseainete sahtlil. no sinna ikka koguneb! Ja kuivainete kapil ka. Ja külmkapil. Selle vastu aitab nn. säästupäev. oo mida kõike võib näljaga ära süüa. 
  • puhasta jalanõusid
  • pese pesu sageli. külaliste voodipesu ja saunarätid kohe pärast kasutamist. ära triigi, see on mõttetu vaev. Hangi endale pesumasin, kus lühiprogramm.
  • kui elad üksi, siis kasuta olmeprügi jaoks nn. ühe päeva kotte. Papp-paber-klaas võivad koguneda, kui ruumi on. 
  • ära tee kraanikausikapist sodiladu. 
  • hoia arvuti laual märkmikut ja pliiatsit, öökapil ka. head mõtted võivad muidu kaduma minna.
  • hoia võtmed kindlas kohas. telefon ja rahakott ka. 
  • kui oled kaltsuhoolik, siis käitu nii; ostad ühe uue asja, viskad ära kaks asja
Minu koristamised algavadki just kappidest ja sahtlitest. Vahest muidugi lõppevad ka ja tolmu imemiseni ei jõuagi. Kuna mul  keskmiselt rohkem ruumi, siis üldiselt koristan tubade kaupa. Siis saab ikka korda ka. Kõigepealt sahtlid-kapid. Võtan kasti kuhu viskan kõik "ehk võib vaja minna" materjali ja tõstan kasti järgmisesse tuppa arvutilaua alla  ja vaatan kui palju läheb aega, kui sealt midagi otsima hakkan.

Nii käin kõik toad üle. Ideaalis korra kuus. Reaalis - siis kui keegi ähvardab külla tulla. Või kui voodis und oodates vahid ämblikuga tõtt.

Teisipäev, 28. august 2018

Puruvana lood 2



Mis edasi?

1973 aastal moodustasid meie perekonna 45 aastane ema, 78 aastane vanaema Nete, 17-ne viimase klassi tüdruk Mina ning 9 aastane vend. Jätkasime, nii kuidas oskasime.
Ema töötas, meie õppisime, vanaema oli koduhaldjaks.
Uskumatu, aga muster kordus. Sügisel tuli minul õpetajaks minna. Alguses kooli, hiljem lasteaeda.

Puruvana ei jäänud kauaks üksikuks. Orbiidile oli ilmunud temast kümmekond aastat vanem leskmees. Ja siin ilmnes ema otsustusvõimetus. Või oli see mugavus, mine tea. Suhe jäigi vinduma kahe korteri vahel - kumbki alla ei andnud. Vollil olid täiskasvanud lapsed, see ei oleks seganud. Tal oli auto ka. Ühesõnaga- nädalalõpumees. Viks ja viisakas. Mind ta ei seganud. Küll aga vanaema Netet.
Nüüd otsustas praegune Puruvana teha otsustava sammu: tal õnnestus asutuse kaudu vahetada meie kahe-toaline kahekorruselise ridamaja vastu. Vanaema Nete sai oma toa, mina sain oma toa, vend sai oma toa ja "paarisrahvas" sai nädala lõppudeks elutoa.

Arvan, et ema oli õnnelik. Nad käisid kultuurimajas tantsimas, restoranis ja suvistel väljasõitudel Peipsi ääres telkimas.
Vanaema Nete ehk Puruvana ema oli üks ütlemata virk ja hoolikas inime. Mina ka. Kodu oli meil hoitud ning kõht täis. Probleeme püüdsime eirata, igaüks õiendas omaette.

Kui otsustasin enda mehe perega liita, siis sain peagi aru, et mis liig, see liig. Põgenesime koos aastase poisipõnniga alevi teise otsa, et Puruvana meie igapäevaelu korraldama ei pääseks. Tal jäi palgatöö ja nädala lõppude vahel energiat üle. Aga kui ma palusin konkreetselt lapsel silma peal hoida, siis leidis ta tuhat vabandust. Õnneks oli meil vanaema Nete.

Alev väsitas mind ja ammendas. 1982 saabus võimalus kolida linnale lähemale. Vend oli siis täiskasvanu. Ega me Puruvanaga ei riielnud eriti, aga 30 km. kaugusel olid omad plussid. Meie kahel pojal oli alati suvevaheaeg maal vanaema juures.
Puruvana oli kaval, sest nõuka aeg koolitas kavalaks. Enne pensionit, mis saabus naistel 55 aastaselt töötas ta ühe aasta maalrina. Raske füüsiline töö andis 120 rubla pinssi kuus.

80-ndate lõpus hakkas visiitabielu väsima. Kuna kaval Puruvana nägi, et temast 10 aastat vanem mees 70-le lähenedes pole ikka enam 55, siis suri suhe pikkamööda välja. Märkamatult oli ka vanaema Nete vanaks saanud. Ainuke, kelle jõud ei raugenud, oli Puruvana. Lisaks pensionile hakkas ta väravavalvuriks. Ja tegeles aktiivselt minu ja venna pere-elu korraldamisega. Endiselt oli minu lastel suvevaheaeg vanaema-vanavanaema juures. Olen ääretult tänulik.

Kuigi arveametnik, ei anna see veel majandamisoskust. Nõuka- aja küttearved, elektriarved jm. arved kasvasid 90-ndate alguses kohutava kiirusega. Vend koos perega lahkus samuti ridamajast linna paremat elu otsima. Ja nii saabuski tõehetk- kahel naisel polnud kahel korrusel mõtet ruumi hoida. Oleks me ette teadnud, et paari aasta pärast oleks see kõik võinud erastatud olla ja maha müüdud saada. Tagastatud vabadussõja talu eest. Seekord läks teisiti. Toimus lihtne korteri vahetus kõrvalmajja. Puruvana iseenese tarkusest.

1994.a. algusest meil enam vanaema Netet polnud. Talle anti pea 99 aastat. ja oligi Puruvana üksi. 67 aastaselt.
Oo, ta oli igiliikur, ta oli väsimatu! Kujunes tore pensionäridest naiste seltsike, Sõid koos kooki , lahendasid ristsõnu, tegid käsitööd, kudusid kangastelgedel vaipu, vaidlesid seebikate üle. Puruvanal sellest ei aidanud. Ta oli suurepärane lapsehoidja ja koduõpetaja. Nõutud. Nii täienes meie pere Puruvana "lastega" ja nende vanematega. Kõige vanem lõpetab juba ülikooli. See oli järjekordne tore aeg tema elus.

Lisaraha eest otsustas ta oma korteri kenaks remontida ja kaasajastada. Sisustas endale väikse mugava pesa. Aga üks unistus ei maganud. See kerkis ikka ja jälle päevakorda: Oma maja ja aed.
Ja lõpuks oli tal seegi! Poja pere uhke laenumaja. Suur, suurem, kõige suurem. Nii suur tükk, et ajas suu lõhki.
Kadus poeg, kadus maja...Tuli vanadesse kingadesse tagasi astuda. Ja ta tuli toime! Kange naine, peab ütlema.

Meie pere on kogu aeg vanadega harjunud. Nii oli minul tähtis võtmeisik vanaema, minu ja venna lastel vanavanaema Nete ja vanaema Ellen, kellest on vanuigi saanud Puruvana.
Mis on selles head?
Me oleme kõrvalt näinud vananemist ja me ei karda seda. Muidugi on meil hästi läinud. Vanaema Netet pidime väga vähe põetama. Aga ta elas aastaid meie pere juures.
Puruvana on kangemast tõust. Temaga on igapäevaselt raske. Mul on hea meel, et ta ei hääbu minu juures nn. "kapi taga" vaid on iseenda peremees. Käib suvel poes, loeb ajalehti, vaatab telekat, kütab ahjukest ja teeb lastelaste lastele väga häid pannkooke. Ja helistab. Ja helistab veel. Kahjuks on kõik temavanused juba teisel pool. Viimane läks kuu aega tagasi.

Ta on meie elu osa. Õnneks on meid palju.

Valla sots. töötaja soovib hommikul kell 9 õnne.
sõbrannaga
(ema käskis pudeli ära panna, ta peaagu karsklane, aga mina ei võtnud)

Meie vana kodu 1960-1975 praegu


Neljapäev, 23. august 2018

Puruvana lood



Emast olen vist kunagi ammu kirjutanud.
Nüüd teen seda pärast mitmeid aastaid.

21. augustil sai ema Ellen ehk Puruvana 91 aastaseks. Jätkugu tal tervist, mis võimaldab võimalikult kaua endaga toime tulla. Osalise kõrvalabiga.

Pildil koos lapselaps nr. 2-ga




Lühike elulugu:

Ema sündis Vabadussõja eest saadud talus, uues elumajas, teise lapsena. Aeg oli selline, sõda oli meeste ridu vähendanud. Nii leidis vanaema Nete endale oma kaasa alles kolmekümneselt. Vanaisa Rudolf oli viis aastat vanem.
Lapsepõlv talus oli helge: loomad, lilled, liblikad. Lisaks vanematele vanaema. Lell oli Tartus ohvitser ja ema õde Tallinnas president Pätsu toatüdruk. Eks see jättis külaplikale oma jälje. Võib olla. Kuue klassiline kool asus mõisahäärberis, hilisem alevis. Sõja puudutus segas kõike. Ometi sai Väike-Maarja gümnaasium 1946 lõpetatud.
Pudiverest Virumaal ei küüditatud kedagi.

Pärast kooli viis saatus ta kõrvalkülla õpetajaks. Ajad olid ärevad, parimad olid koolist läinud. Arvan, et ega ema eriti tallu tahtnudki jääda. Vanem vend oli ju seda kohta täitmas. Ema oli liikuva loomuga ja pärast nelja aastat ootas uus õpetajakoht Tamsalus. Seal kohtus ta minu isaga, kes oli suurest talust ärevate aegade varjamiseks saadetud hoopis kaupluskooli järgsele kohustuslikule praktikale. Lugu päädis sellega, et noored pandi külanõukogus paari. Elamiseks said nad mitu suurt tühja ruumi Vajangul kaupluse peal. Nagu veri ajab rähnipoja puu otsa nii ajas mootorite mürin isa traktoristide juurde põllule. Kohusetundlik ema valvas siis poes. Ühel ööl tungisid poodi röövlid. Ikkagi viiekümnendad. Pärast seda hakati uut kohta otsima. ja kuhu siis mujale kui ikka MTJotti. Traktoritele lähemale.

kaks suguvõsa ehk langud. aastal 1952

Kui mina 1955 sügistalvel ilmavalgust nägin  õppis isa traktoristiks. Arvan, et ema väga õnnelik polnud. Küllap tundis ennast üksikuna. Raha polnud ka. Elati puumaja ärklitoas.
Aga ootamine tasus ennast ära. Jott kolis alevisse ja meie saime suurte akende ja vanniga kahe-toalise korteri. 1960-ndal. Arvan, et ema oli uhke ja õnnelik. Õpetajaks ta enam ei läinud. Valis mugavama tee ja muutus raamatupidajaks. Praeguses mõttes kontoritibiks. Vend sündis mulle ka. Mida aga tegi isa? Loomulikult läks järjekordselt kooli. Oli ta ju alles paar aastat üle kolmekümne. Kas ema oli õnneli? Küllap tundis ennast üksikuna. Raha ikkagi ei olnud.

Kui isa kolme aasta pärast kooli lõpetas hakkas õnn õuele tulema. Kolhoos oli see, mis kuuekümnendate lõpus võid ja leiba andis. Isa oli siis juba farmimehhaanik. Lisaks kommunist. Koos kasvatati kartulit ja söödapeeti. Koos turustati ja viidi raha hoikassasse. Ikka parema elu ootuses. Käidi isegi reisimas Musta mere ääres. Kollektiiviga. Korterisse ilmus külmkapp, diivan ja tugitoolid. Televiisor ja raadio muidugi ka.
Emal oli kaunis välimus ja kaunis lauluhääl. See oligi ta vaba aeg. Süüa tegi ta ka hästi. Ah jaa, korterisse ilmus veel emaema. Esialgu ainult talvedeks. Oli mõnus aeg. Õppisin hästi ja vend oli naksakas. Seitsmekümnendate alguses oli kõik paika loksunud. Niikaua kui....
Isa läks haiglasse. ootas, et kartul sai võetud. Siis läks. Niikaua köhis kodus. Ja kolme kuu pärast teda enam polnud. Sellepärast ta elaski nii kiiresti, et ainult 40 aastat oli antud. ja 20 aastat abielu. Kaks last, äsja 17 saanud lõpuklassi tütar ja üheksa aastane poeg. Ning 45 aastane lesk. Ja 62 aastane ema ning 65 aastane isa.

järgneb...

Pühapäev, 12. august 2018

Paides ajas üks arvamus teist taga

kuni viimane lõpuks maksma pandi.
Pealkirja näppasin näoraamatu brannelt. Aitäh, Helve K.!

Paidesse jõuan väga harva. Pole seal ei sugulasi ega sõpru. Ometi on selles linnakeses midagi meeldivat. Nii ka seekord. Hea nõid pakkus õunu.
...


Prügi lahendus oli lihtsalt käepärane

õpetati ka

Päästke eakad
Alguses sulandusime eakohaselt lahtrisse 16: kas päästame eakad vaesusriskist? Helmen Kütt, Haukanõmm, Pentus ja Kaia Iva olid peaaegu lõpetamas. Juhtmees Jaak Aab lubas küsimusi. Tuligi üks, mille üle olen sageli mõtteid mõlgutanud: Millal jõuame sinna, et hooldekodu kohamaksumus on võrdne keskmise vanaduspensioniga? Vastus oli: ei iial. Aga alati saab see müstiline o/v õla alla panna. Kui ainult oskad küsida. Soomlased on enda vanad pere kaelast riigi kaela veeretanud. nendel pole mingit omastehoolduse seadust ega kohustust. Teine riik-teised rahad. Muigama pani see igakordne heietus: oma kodus, väärikalt kaua, koduhoolduse osakaal on madal võrreldes hooldekodudega. Üllatusena tuli, et üldhooldusteenustel on O/V osa järk-järgult vähenenud. Kavalad, mis muud. On aeg luua järjekordselt uus töökoht ametnikule: hoolduskoordinaator. See, kes hindab võimet. Niikaua hindab mu tuttav kodus kahe peaaegu voodihaige võimeid ise. Äi 98 ja insuldi läbi põdenud abikaasa varsti 70. Ta on neile nii oma, et isegi 19 euri ühele pole seaduse järgi õigust saada. 
Sotsid lubavad, et eakate õnn tuleb õuele aastaks 2020. Teenusmaja on see, mis peab tallinlastele päikese tooma. Mõttel on jumet. Aga meie? 
Tarkust saime ikka ka kui oskad küsida. Minister juhatas meid SHS § 16. Kui hästi otsida, siis leiab ülalpidamiskohustuse hindamisjuhendi. Abiks ikka.

Et kuidas siis saada palju lapsi?

Nagu ikka toimub kõik huvitav ühe korraga. Branne taandus mulgi putru sööma ja arvas, et meil see töö tehtud. Lastel ka, vähemalt osaliselt. Jäin lõppu kuulatama. Lastetusmaksust kui karistusest. Sõna võttis noorepoolne mees publiku hulgast. Ja jällegi kõlas nagu minu suust: rohkelapselised emad on oma karistuse kätte saanud. Valdavalt kodused, poolelijäänud haridusega, võimetud kodu kõrvalt karjääri tegema. Ja tulemus on keskmisest madalam pension. Sest tuli töötada madalapalgalistel kohtadel, hea, kui neidki leidus. Meelde tuli ämm, kümne lapse ema. Läks tööle siis, kui viimane  laps kooli. Valvuriks ja koristajaks. Õnneks jõudis ikka pensioni ära oodata. Nii et teema jäi lahti.

Õnneala juhataja ametikoht
Juba ülevalt silmasime üht omapärast maja. Kui alla jõudsime, siis astusime sisse
Hoidsin kõrvad lahti. Sellepärast sain kuulda (küsisin ikka ka), et tegemist tulevase Paide Riigigümnaasiumi hoonega. Kuidas siis nemad saavad ja meie Rakveres mitte? Vanasse tütarlastekooli hoonesse. Eile olid gümnasistid tekitanud arutelu: igasse kooli oma õnneala juhataja. Andekad, põrgulised! 2020-ndaks peaks saama sisse kolida. Näiteks siia kaarakendega ruumi võiks tulla kirjandusklass.

ja trepikäsipuu võiks ikka jääda nuppudega. Mine neid gümnasiste tea. Pärast püksitagumikud hõredad.
Ükskord nad avavad aknad niikuinii!

Mis saab, kui 65 aastane naine saab tundmatult numbrilt telefonikõne ja veel palju koledaid asju

Edasi läksid meie teed veidi lahku. Kaaslanna läks ja laskis ennast hirmutada. 

Mina piilusin lastealale õieti noortealale, et laikidest ja nutikatest veidi rohkem aimu saaks. Tundus, et noored pole rahul. Issid-emmed ninapidi telefonis. Nii kodus, kui autoroolis. Aga nemad.? Üks õpetaja pakkus välja: kui tunni lõpetan, siis ootan tagasisidet. laike, noh! 

Pärast arutlust maitses mulgipuder hea. Keefiiriga. Kõigil nii hästi ei läinud. Näiteks Riisalu oleks koos pannkoogiga peaaegu kolm herilast alla neelanud. Säh sulle kooki moosiga!

Poole tunnine paus, mille jooksul me asjatult otsisime ala, mida polnud.

Kuulates IN Boili laululugusid valisime välja ühisosa, mis pidi algama 16.00 alal 17. Tahtsime väga teada, mis on patriotism ja näha-kuulda Mihhail Lotmanit, Eerik Niiles Grossi, Katri Raiku, Annika Laasi, Ants Laaneotsa, aga võta näpust. 
Alal 17 olid hoopis vallutanud Ossinovski, Ligi, Pomerants. Ja kollastes särkides noororavad küpsetasid pannukaid. 
Oi kuidas me siis otsisime! Korraldajaid ka. Lõpuks ei jäänud muud üle kui all-linna infosse maanduda. Nojah, me olime need rõõmsad paberilapsed, mitte netivanaemad. Muudatus. Meid huvitav vestlus oli lihtsalt ära olnud.

Võimestuskasvatus
Mis või kes see imeloom on? Istusime ja saime teada. Rein Taagepera ütles. Et lapsi juurde rõõmutseda lubab võimestuskasvatus. uus sõna ei jäänud meelde. Mäletan, et omal ajal oli mul tegemist sõnaga "jõustamine". Kokkuvõtvalt on see selline kasvatus, kus tita sööb lillepotist mulda. Kui tahab. Kui sa teda keelaksid, siis oleks tegemist keelukasvatusega. Kui pärast suud puhtaks ei pühi ja mulda ära ei korja, siis oleks tegemist vabakasvatusega. raamat on ka juba ilmunud "Kaose ja korra piiril. Kasvatusest ja haridusest. Isiklikult." 
Mulle härra jutt meeldis. Sobis ka. sain teada, et kui hoidsin alla aasta vanust Poeg 3 köögi kraanikausis soojas vees ja ta sai rahulikult pihku püüda tilkuvat vett, siis tegelesin võimestuskasvatusega. Ja neid näiteid oleks meie peres veel ja veel. 

Jututoa pealkirigi kaunis: käi minu sõnade, mitte tegude järgi. Kahju muidugi, et Justin Petrone kohale ei tulnud. Aga pealkiri ju ütles...
Veel ühe toreda mõttepoja pani pähe Tartu Peetri Koguduse lasteaia juhataja Külvi Teder (vabandan, kui kuulsin valesti) : Millal ilmus meile vaba aeg? Ilmselt alles viimasel ajal.

Meie vaba aeg sai otsa. ees ootas veel vähemalt tunnine tagasitee. Nii nagu alustasin, nii tahaks ka lõpetada Helve K. sõnadega:
Ühine arvamus ei oma tähtsust, vastastel on enamasti õigus ja kõige olulisem jääb paraku ütlemata.


...

Esmaspäev, 6. august 2018

Lõime zlotid sirgeks ja sõitsime koju tagasi


Kui sõit Zakopanesse Lõuna Poolas algas hilisel hommikul ja päädis järgmisel hilisel hommikul, siis nüüd tegime vastupidise valiku: alustasime koidikul ehk täpselt kell viis kohaliku aja järgi.
Eelmisel õhtul olime bussi pakkinud
mullimasina, nutribulleti, väikese omletipanni, kokkamisest ülejäänud maitseained, grillitud leivapooliku, tühjad einekarbid, kahtlaste plekkpurkidega täidetud autokülmiku (jääk Super Alkost Lätis) ja veel tuhat pisiasja köögist.
Äärepealt oleksime unustanud vannitoakaalu koos kaotatud kilogrammidega.

Kuus kohvrit - kotti  olid põrsasteks paisunud. Isiklikult suurendasin enda kotivaru Mohito musta värvi suure esinduskotiga (loomulikult ülisoodus) ja paari kohaliku "disainkleidiga", mis pealtpoolt oihh, aga pahemalt poolt natuke vuihh. Aga narmendavaid niite saab ju alati kääritada ja sõlmida.
Kuna sada aastat vanad ECCOD olid määratud risustama kohalikku prügimajandust, siis asendasin need kohaliku toodanguga nagu välisturistile kohane. 

Ning muidugi suveniirid! Külmkapi uks peab ju teadma, kust tulek. Seekord siis Zakopane, Wielicka soolakaevanduse topsike, Slovakkia Tatrad, Krakow.
Kotike puust lõikelaudu, pannilabidaid, pudru  ja meelusikaid moodustasid aukartustäratava summa, mille eurodeks kantimise järel oleks Eestist saanud vast pool puust lõikelauda.

TAGASI KOJU
Esimese kohvipausi tegime siis kui sõidetud 230 km. - kolm ja pool tundi. Udu ehk pilve sees sõit vaheldus 50-se kiirusega aladega ja 140-se kiirusega kiirteega. Pidi olema väga kiire ja väga paindlik. Kogu aeg võitlesime kiiruseületajatega, kaubakuutidega, rekatega ja loomulikult traktoritega. Ning uue tee remontidega.
Varssavi äärelinnas tuli teha toidupoepeatus. Ajasin kärusse kohalikku pudelisiidrit, mis varasemal testimisel maitses kui veidi käärinud õunamahl (hinnalemmik) ja sidruniradleri purke. Emale kommi ka. Oli vaja viimased 100 zlotti (25 euri) sirgeks lüüa, sest lambanahk, mille jaoks hoidsin, ei olnud odavam, kui kodus.
Kui ma ei eksi, loodan et poeg 2 loeb ja parandab, siis Poolat jätkus umbes kaheksasajaks kilomeetriks. Tuhande kuuesajast. Koos piknikupeatusega  jõudsime Poola-Leedu piiripunkti 18.30 Ühesõnaga rohkem kui 12 tundi teel. Hüvasti Poola. Nuuks.
Kell tuli tunni võrra edasi lükata.
Siis läks igavaks. Mina ja Juht ei maganud. Juht ei saanud, sest keegi pidi ju sõitma. Mina ei maganud, sest keegi pidi ju Juhti valvama, et ta sõidaks.
19.40 läbisime Kaunase, mis on minu arvates mittemidagiütlev linn ja ei peida endas mingeid saladusi. Kohvipeatus aga oli muljetavaldav, sest ülipuhtas bensuka tualetis mängis meeleolumuusika. Leedukad!!!
23 paiku jõudsime Riiga. Uni vaevas, pea tegi ikka nõksat-nõksat. Pärast Häädemeestet otsisime huvitavat ärkveloleku teemat. Võtsime ette maakonnakeskuse röövkapitalismi aegsed ärid ja ettevõtmised ning nende saatused. Otsustasime, et sellest materjalist saaks üks ütlemata vinge ajalookäsitlus.
Kella nelja ajal vastu hommikut hakkasid kodutuled paistma. Olime minekuga võrreldes kaks tundi kiiremad.
Poeg, kes on motikasadulas pool Euroopat läbinud arvas, et tema ikka rekajuhiks ei hakka. Minul tudisesid jalad ja maa kõikus. Nagu laevalt tulles.


LÜHIAJALUGU

Kasutasime 12 päeva nii puhkuseks, tööks (poeg) teadmiste hankimiseks kui ka isiklikuks eluks.

Oswiecimist (käisime nii Auschwitzis kui ka Birkenaus) võtsin kaasa mälupildid, millele lisandusid õhtul vaadatud "Schindleri nimekiri" ja Krakowis tellitud ekskursioon elektriautoga hävitatud Juudi kvartaleid mööda ja Schindleri tehase väravasse.
Tegelikult oleks Krakowi vanalinn väärinud kahte päeva, aga et 120 km. läbimiseks läks alati ligi kolm tundi, siis me lihtsalt ei suutnud järgmisel hommikul sama teed ette võtta. Nii jäi nn. hipide kvartal autoakna kaugusele. Ja veel. Just 1.aug. 1944 toimus Varssavi ülestõus, mida mälestati läbi linna marsiga sireenide huilates, tulevärgiga ning jumalateenistusega.

Omaette elamuse moodustasid Bukowina termid, kus 20 euro eest võis aega veeta piiramatult, mida me loomulikult tegime. Erinevaid basseine oli vähemalt 12 ja isiklikult polnud ma midagi sellist näinud ega tundnud. Muuseas, karastusõlu maksis 2 euri.

Soolakaevanduse külastus koos kõrvaklappidega maksis 25 euroraha. Laskusime mööda treppe 378 astet.  Seinad olid soolased. Mariann limpsis neid salaja. Poeg tõlkis klapijuttu. Üles saime õnneks liftiga. Esimene kabel ja ilmselt ainuke, kus olen viibinud maapõue sügavuses 132 m. Ööbimiskohas hilisõhtul satusime Krakowi TV-st vaatama filmi. Saime teada, et neid soolakaevandusi on veel. Aga see üks on UNESCO maailmapärand.

Mäed, need mäed. Et ikka sõitu huvitavamaks teha tuli minna Slovakkia Tatratesse ja just sealt üles mäkke. Arvate, et ma nii väga ei kartnud. Ilmaaegu. Esimene tõstuk oli kuut neljale. Veidi ikka loksutas. Teine oli eurovagun, kaunis ja värviline. Raputas ikka. Veidike. Umbes nagu Kopli tramm. Ja siis saabus kõrghetk. Ehk lahtine. Istepink kahele ja ei mingit turvavööd. Arvasin, et ehk õnnestub kõrvale hiilida. No et lihtsalt ei saa sinna peale. sõidupealt. Aga võta näpust. Nagu klienditeenindaja mind lähenemas nägi nii võttis kiiruse maha. Valikuvõimalust polnud. Kuhu sa tema käest ikka pääsed. Äh, see polnud tegelikult üldse hirmus. Ainult jalgu ei julgenud kõigutada. Maabumise saabudes oli tunne, et mina isiklikult siit maha ei saa. Et sõidan lihtsalt alla tagasi. Igaks juhuks hüüdsin kõvasti: help pliis. Poiss sai aru ja tõmbas mu kiiresti käigu pealt maha. No kuidas sa ikka ilma rahata uuele ringile lähed. Ja siis olingi! Üle 2 tuhande meetri kõrgusel. Maailm jättis pööramise. Jumal hoidis meid, taevas oli sini-sinine. Muud ei oska öelda kui et tahan veel! Aardekütid, kes olid juba ühe aarde eelmises vahejaamas leidnud, siirdusid veel kõrgemnatesse kõrgustesse. (geopeitus) Mina jäin pingile. Tervitasin iga saabuvat turisti ja abistasin neid st. tegin nende telefonidega neist pilte. Aardeotsijad saabusid tunni möödudes. Jälle algas kõik, algas uuesti. Seekord vastupidises suunas. Alla. kogu see lõbu maksis seeniorile 25. Koos klienditeenindajatega. Ja vaadetega.

Slovakkia teed olid tavasõitja hirmuunenägu. Auk, augu kõrval auk. Aga loodus seevastu nautleja ilusaim. Tumedad kuusemetsad, mägijõed. Mida me otsisime. Noormees oli välja peilinud, et kuskil tundmatuses peab olema kolme riigi ühine piiripunkt. Navi polnud seda välja peilinud ja läks vahepeal lolliks. Seda huvitavam oli vastu ööd kolistada slovaki ja tsehhi külades. Kinni ei võetud. Punkti leidsime kell üksteist öösel. Lapsed hüppasid: nüüd olen Poolas! Nüüd olen Tšehhis! Ja nüüd olen Slovakkias!

Pätid, meid on petetud!

Loomulikult hindadega. Meid oli kuus. 1000 euro eest saime kaheteistkümneks ööpäevaks korraliku korteri, kus suur esik, suur köök-söögituba, kaks suurt magamistuba, kus peale voodite veel mahukad riidekapid, tugitoolid, diivanilauake, kummut. Ainuke jama oli dušikabiiniga, mis oli kujundatud võimalikult kõhnadele isenditele. See-eest oli vannioas ümberpööramise ruumi ja eraldi WC. Köögis pliit, pesumasin, nõudepesumasin, korralikud lauanõud. Olmest veel niipalju, et käterätid, mis hinna sees sisaldasid ühte poolrätikut.
Alumisel korrusel mürises pesukuivati ja paiknes üldkasutatav suur kaminaga puhkeruum. Talvel võiks seal mäesuuskajatel väega mõnus olla.
Korteriukse ees nahkdiivaniga fuajee, kus sai hoida näiteks tõuksisid ja noormehe rula. Seal sai hoida ka seda, kes mingil põhjusel ilma korterivõtmeta seltskonnast eraldus. Õues palju ruumi polnud, aga lillede ja pinkidega puhkekoht oli. ja meie jaoks kõige tähtsam - bussi parkimiskoht.
Eestis selle raha eest ei saa. Või kui saab, siis andke teada.
Broneering oli tehtud mitu kuud tagasi ja PO 2 ehk Jõugu Juhi sõnade järgi oli väga raske sellist majaosa leida. Enamus pakututest orienteerus tavalisele peremudelile: kaks suurt ja kaks väikest. ÄmmVanaemasid polnud ette nähtud.

Loomulikult kütuse hindadega. Ma ei pretendeeri täpsele arvestusele: poeg teab, aga momendil ta koolitab. Umbkaudselt läbisime viis tuhat kilomeetrit. Kui poeg ütleb, et rohkem, siis on rohkem. Kütust kulus 400 euroraha. Nii see oli. Väikebussile. Järeldusi teevad autojuhid. Mina olen õnnelik.

Loomulikult toidu hindadega. Käsitsi valmistatud pelmeenid ja vesi linnakese keskväljakul 3 euri. Maltsasalat ja suur klaas punast õlut Krakowi vanalinnas 18:4= 4,5. Pistaatsiajäätis vahvlitopsis Zakopanes eur, niisamuti tomatimahl.
Viimane ehk õhtusöömaaeg kuuele 50 euri. Sisaldas nelja õlut ja üht pepsit. Lasteburgerit friikatega ja megaburgerit. Veisesteiki juurikatega. Seasteiki maeiteamispadjal. Grillitud pardisalatit ja mulle grillitud lambajuust jõhvikamoosiga ning klimpidega puljongiga, mis oli menüü järgi eelroog ja maksis 10 zlotti ehk 2.50.
Mitmemeetrises koldes vuhises elus tuli, šašlõkivardad keerlesid ise  ja poiss loopis restile lihatükke. Selga soojendasid lambanahad. Toitu ootasime alla poole tunni. Kuidas nad seda teevad?

Rohkem ei jaksa muljeid jagada. Elu tahab elamist. Pilte panen hiljem.

Olen piiritult tänulik. Kõigepealt muidugi Pojale, kes mind oma nn. pereprojekti kaasas. Siis Miniale toiduvalmistamise ja tervisliku harimise eest. Teisele vanaemale, kelleta ma oleksin ennast tundnud üksikuna. Ja muidugi lapselastele.
Lõpetaksin üheksa aastase  Marianni sõnadega vennale, kes kurvastas, et peame koju naasma:
Nüüd tuleb minna, sest tagasiteed ei ole.

Enda rõõmuks pildid järgnevad...