Laupäev, 25. juuni 2022

Surnuid kastmas



Pealkiri laenatud Marju Kõivupuu jutust 22.06. Maalehes.

 Eelmine lugu jääbki järjeta, sest tempo oli hullumeelne. Võib olla kunagi kirjutan võib olla mitte, sest järge ootavad imekaunis Kirna mõisa tulbiaed ja Viljandi Kondase Keskus, Vargamäel kolamine, Juminda matkarada, koduvalla kivihunnikud põldude ääres ja palju muud.

Seekordne postitus on ajendatud Marju Kõivupuu jutust Maalehes " Oh aegu, nõukogude võim püüdis suviseid surnuaiapühi kaaperdada autolavka ja kangelaskõnedega" . Ja enne seda pidasime küllaltki tulise vestluse ühe sõbrannaga praegusaja kalmistukultuurist, kus meie arvamused põkkusid.

Tegelikult olen varem surnuaiapühadest kirjutanud, aga praegu ei vaevu välja otsima. Olen see inimene, kes meeleldi uitab kalmu - ja kirikaedades, aga pole see inimene, kes nii väga haudadelt rohuliblekesi taga ajab. Jätan lahkunud pigem rahule ja nn. vennashaua moodi kujutised pole päris minu maitse. Muuseas, paar päeva tagasi tekkis minu FB seinale kuulutus, kus platside koristust pakkus firma "Hauarõõm". See nimi oli küll õõvastav ja eriti sürr oli, et tekst tekkis öösel minu telefoni. 

Ühesõnaga, käisin paar päeva enne surnuaiapüha tänu Poeg 3-le abikaasa kalmule lilli istutamas ja tänu teisele pojale surnuaiapühal ka. Mis selles erilist on? Eriliseks muudab Simuna surnuaiapüha  kuupäev 23.juuni. Nimelt Võidupüha ja Jaanilaupäev. Ja sellel päeval on küllaltki probleemne 50 km. taha kulgeda, sest ühistransport pea olematu. Nii et ainuke võimalus on, et keegi poegadest...Seekord tegi seda Poeg 2, aga sellise kokkuleppega, et viib mind kohale, kastab janused lilled ja jätab minu sinna. Mulle sobis väga hästi, sest õnneks läheb buss tagasi. Vastutulelik tuttav viis isegi kiriku juurde, sest paar kilomeetrit kuumaga pole see, mis viluga visata. Minust veidi varem proua oli just kevadel leseks jäänud. Kaasasime teisegi, kes nagu mina, seitse aastat tagasi oma mehe mattis. Kuidagi palju on meid. Ning eile teatas maabranne, et tema mees, keda ta mitu aastat põetas, lahkus taevastele radadele. 

Autoga prouaga, kes lisaks meie kirikuõpetaja ema, olid meil ühesugused vaatenurgad. Teisega ka. Me kõik pooldasime kirstumatust ja hauaplatsi olemasolu. Ikka nii, et plaat ja nimi. Mitte nii, et "Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. Enam me temast ei tea. Aga ta oli üks mees" (R. F. Faehlmann). Ka minu neli poega jagavad seda ning tähtsatel päevadel põlevad haual küünlad. Ikka üks või teine astub läbi. nagu nüüdki, kui eile saatis Poeg 4 pildi. 

Mul on hästi läinud. Kõik tähtsad kadunukesed ühel kalmuaial. Ükskord tegin lapselapsele lihtsa sugupuu ning kirjutasin nimede järgi matmise kohad. Õnneks on Simuna surnuaed kantud Haudisse. Paljud ei ole. Haudade korrastamisel jagame vastutust. Näiteks isapoolsete vanavanemate hauda korrastab tütar ja lapselaps. Emapoolsete vanavanemate, koos nende vanematega, mina või venna lesk. Venna ja minu isa platsi samuti. Emapoolsete vanavanavanemate väiksel platsikesel hoian samuti silma peal. ja nagu ma ütlesin: eriline rohukatkuja ma pole. Mulle meeldivad igihaljad elupuud ja sõnajalad. Vanaema haual õitsevad kevadeti hanemoonid ja piibelehed. Isal olid vanasti isegi maasikad. Kiriku juures meil platse pole. 

Õnneks on Simunas traditsiooniks saanud surnuaiapühal / Võidupühal pärja paigutamine Vabadussamba juurde ning kontsert kirikus. Seekord esinesid noored, Liina Fidelman ja Mikk Langeproon. Flööt ja akordion. Olen tänulik. Veel olen tänulik kohviku eest ja enam ei peagi kirikuaias kaasavõetud leivakotti näsima. 

Minule on surnuaiapüha tähtis ja pidulik sündmus. Sellepärast ei lähe ma sinna lillelise lahtise kleidiga. Koeraga ka mitte (mul ei olegi koera). Ning lastel ega lastelastel ei luba üle haudade joosta, karjuda ning lilli murda.  Nii õpetas mind kallis vanaema, kelle surmast on möödas 28 aastat. Isa surmast saab detsembris 50. 

Selline lugu keris kokku.


...





Neljapäev, 16. juuni 2022

Jätkujutt II


Jätkan järjekindlalt, sest näen, et paarkümmend kiikajat blogis ikka on. Rühkisime jälle Vallimäele. Väga tülikaks olid seekordsed päevad tehtud või oli see spordilinnale taotluslikult omane. Ei kujuta küll higiseid organisaatoreid või nende vanemaid kappamas 25 soojakraadiga üles ja alla, üles ja alla. Mäletasin, et kunagi asus vallikraavi tänaval Aasia suunaga toidukoht. Bingo! Kuid seal valitses pehmelt öeldes hullumaja ehk rahvaste ülevoorimine. Tund aega ooteaega, lausus kaunis piiga. Aga meil siis juba etendus algamas. Ehk saaks kausikese suppigi. ja seda me saime. Nii ruttu, et ei jõudnud õlunaadi ära rüübata. Lavastuse piletid ostsime vahetult enne ja hind oli töötavale pensionärile kohane st. 27 eurikut. No mis ma oskan öelda, kui hindajad on juba kõik öelnud (Virumaa Teataja, ei pane linki, niikuiniii lugeda ei saa)  Kui, siis veidi pikendaksin võitluse osa (nii pildil kui päriselt) ja lühendaksin mõnda monoloogi mille kestel kippus ülekuumenenuna (olime vastu päikest, sest terve teine nõlv oli rahvast punnis täis) tukk peale. Peategelased olid ilusad ja usaldusväärsed. Minu isiklik lemmik oli koor, õieti mitu. Mis sest, et muusika sisse lauldud. Ei kahetse grammigi. Tuttavaid näitlejahakatisi oli koguni kaks meie kooli noormeest ja kooris laulis muusikaõpetaja. Esmaspäeval oli hea erinevaid arvamusi kuulda ja võrrelda. Pilt ka, mis muidugi nässu läks, aga abiks ikka.




See oli vist ainuke erinevus brannega. Mina ei saanud nii kiiresti teatrilainelt maha. Branne ütles juba paari minuti pärast: noh, see on nüüd läbi tõlgendusega: sellega on ühel pool ja hakkas kohe nõudma, et mis me edasi teeme. Mina tahtsin lihtsalt olla, mitte tormelda. Mulle on vaja rahulikku kulgemist. Eks me siis läksime uuesti sööma. Seekord korralikult ja varuga, et jõuda Metsatölli kuulama. Söögikoht, seesama, kus kiiresti supid manustasime, üllatas. Nimeks  Bamboo garden. Kuigi interjöör pehmelt öeldes kokkuhoidlik, olid toidud ja teenindus überhää. Nii saime enne Metsatölli esinemist all-linna minemata kõhud täis ja maitseelamuse peale selle. 

Metsatölli olid kuulama tulnud rahvamassid. Miks ka mittte, ilus ilma ja kõnekas nimi. Ei tea, kas oli viga päikseväsimuses või lihtsalt vanaduses, aga sellist elektrit endas ei tundnud. Ja jälle pean nentima: maailm on  muutund, ma olen muutund...

Takso oli veel kallimaks läinud. Kodus valitses meie kahe vahel harmoonia, mis päädis ilusate unedega, kuhu Ivan Julm ega teised sisse ei saanud.

järgneb...

Teisipäev, 14. juuni 2022

Jätkujutt


 ...järg eelmisele

Tegelikult on ikka hea ärgata, kui keegi tagatoas nohiseb. Kohvi kõrvale koostasime plaani A ja plaani B (alati võib untsu minna). A nägi palju ette, B oli kokkuhoiukas. Isiklikult soovisin, et lisaks massidele saame vaikseid omaette olemisi. Alustasime Kastani tänava laadast. Selles oleme me üht meelt, et elu jooksul juba küll ja küll ostetud. Laada üks pool venis eesmärgi suunas. Sealt ta tuligi! Rõõmsa värvilise maja ees...


Maja sees rääkis kunstnik klaasi kauniks moondumise lugusid. Kuulajaid oli palju. Olime seal ennegi käinud, aga ikka soovisime veel. Lisaks ilmus samasse kohta neljandik minu fantastilisest perest. Ilma kokku leppimata. Suundusime tagasi teist laata otsa pidi, kus domineeris roheline värv. :D Läbi raskuste maabusime keskväljakul. Kõht oli jube tühi. /vt. üle-eelmist postitust/ Naine, kellel kogu aeg kõht tühi..

Väike ja toitev amps aitas. Kohvik Würtspagar . Külastage kindlasti, sõõrikud jm. viivad keele alla. Rahvas juba tantsis rahvast ja Kungla lõi rahvamuusikat. Oli värviline! Kõik keerutasid nii kiiresti, et pilditegemise massin läks hulluks.

Plaanivälist

Kuna plaan A nägi ette operatsiooni Kõik puhuvad (Linnaorkester Politseimuuseumi õuel) kulgesime sinnapoole. Mis peab, see tuleb! Nimelt oli tavapäratult laupäeval ukse avanud ARS-MEL kunsti ja disainigalerii. Jällegi saan soovitada. Särav ja võluv Riina, sarmika Matiga. Vanad tuttavad said üle mitme aasta kokku ja juttu jätkus kauemaks. Lisaks meie samm kiiremaks. Järsku kostsid pillihelid! Uskuge, Linnaorkester oli meile vastu tulnud. Tähendab, ega ma alguses aru saanud, et tegemist SELLE orkestriga. Nii kokku kuivanud :( Õnneks tundus dirigent, kelle nime mul netist tuvastada ei õnnestunud, väga liikuv ja vitaalne. Küll nad ennast koguvad. Puhumise asemel otsustasime Pika tänava kasuks. Napikalt jõudsime, Kauri kooli ballettistuudio oli juba alustanud. Ja mina olin võhmal. Soojakraadid koos päiksega lähenesid vist kolmekümnele ja istepingid olid hõivatud. Olgem ausad, mulle üldse ei meeldi see lagunevate müüridega, Ramirendi metallpiiretega, tobeda taevatrepi ja betoonist pinkidega nn. esinemispaik. Igatsen Viljandi rohelust ja valgeid puust pinke. Õnneks oli meil veel aega väisata Linnagaleriis Maria Evestuse isikunäitust "Lugudest loodud". Imede ime, fotokas allus galeristile, kui läksime muinasjuttu...


Söögipaus oli planeeritud Waldorfkooli kohves, kuid...kümned arvasid sedasama ja me ei mahtunud sisse vaatamata tühjale kõhule. Boonuseks sain brannele näidata kooli hoovi ja teise korruse juurdeehitust. Lapsi ka. Oi kuidas kunagi unistasin, et mu lapselaps hakkab just sealses koolis käima. 

Kooli kodulehelt midagi mulle: Selle jaoks, kes tahab olla kasvataja, peab iga arenev inimolevus olema looduse mõistatus, mis ootab lahendamist. /Rudolf Steiner/ 

Kas tõesti tänu sellisele suhtumisele kasvasid meie poegadest suurepärased inimesed. (Viimane rõõmusõnum, mis paitas ema südant: Poeg 4 tegi seda, mis Poeg 2 mõni aasta tagasi, sai 1200 õpilasega pealinnakoolis tiitli "parim õpetaja") 

Natuke Tudu ja natuke kodukohabranne oli jätnud enda kaunid rahvarõivad käsitööpoodi mannekeenile. Tema tagasihoidlikkus ja meie imetlus. Pildimassin keeldus ja kõht läks aina tigedamaks. See ei takistanud sisse kiikamast Loovuskeskusesse, kus meid järjekordselt sõbralikult vastu võeti. Avaldasin kahtlust Pika tänava jätkusuutlikkuse osas ja meid juhatati otsekohe äsja avatud Mullistuudiosse. Oh kui hea, et õnneks veel oskan vahet teha mulle sobiva ja mittesobiva vahel. Mäletan, kuidas P 3 seal laulis, kui seal veel mulle polnud. Maailm on muutund, ma olen muutund...

jätkub...



Esmaspäev, 13. juuni 2022

Rakvere linn kahe silmapaari paistel


 Sulandun Pikale tänavale


Proovisin kolmel päeval Kalamaja Brannele näidata Rakvere linna. Eks oleme seda varemgi teinud, aga iga kord leiab uut. Kuna reedel oli emotsioonirohke kooliaasta lõpupäev (pidasime pärast aktust klassijuhataja tunni minu kodus), siis alustasin sellega, et keerasin pärastlõunal veidikeseks magama. Et meel oleks ergas ja silm säraks. Nii olingi õhtuse rongi ajaks triksis traksis. Seekordne ilm soosis. All linnas jalutasid mõned turistid ja Pikk tänav oli inimtühi nagu ikka. Välja oli kuulutatud Kirikute ÖÖ, mis pidi lõppema kella kümne paiku. Kolmainu kirikus küsiti, et kas torni ei taha minna. Vastasin, et kui ükskord lifti teevad, siis äkki lähen ka. Ülle Papagoi pilte seintel olin eelnevalt vaatamas käinud, seda enam tahtsin veelkord silmata läbi Branne silmapaari. Panen lingi, kes suvel Rakvere peal kolamas, astugu läbi. https://papagoi.com/ Igatahes selline värviline kunstinäitus kirikus on  minu jaoks uudne. 

Pika tänava koha pealt olime ühel meelel. KB (Kalamaja Branne) : kas see kõverate torude rida ükskord ära ka lõppeb? Mina: lõpus ikka lõppeb. (tänavavalgustuse postid) Tema: mille jaoks need ümmargused ja kõvad asjandused on? Mina: aga ikka sellepärast, et seal istuda saab, võimalikult külm ja ebamugav, et mitte kauaks peatuma jääda. Õnneks valitses suht autovaba ja sulnis meeleolu. 

Järgmine kirik, Rakvere Adventkirik ootas meid avatud ukse ja rõõmsate inimestega. Olime kunagi sisse astunud ja nüüd ka ei peljanud, isegi väikse kirjaliku viktoriini täitsime. Saime teadmisi, kuulasime kaunist laulu ja pillimängu, vaatasime vana aja pillikollektsiooni  -ühesõnaga olime tänulikud. Kuna saime infot, et avatud ka nn.Vene kirik, kus KB käinud polnud. Ümberpöörd ja suund Tallinna tänavale. KB: kuidas nad küll oskasid need kuplid päikese käes nii pilkupüüdvaks teha? Mina: sibulakuplid! Mõtlesin kaua aega, et sibulakuplid on sõimusõna. Alles hiljem sain teada, et sellise kujuga tornid ilmusid esmakordselt Ivan Julma ajal. Aga Rakvere omad on ikka väga väikesed tornide otsas olevad sibulad. Kiriku sisemuses jätkus kulda ja karda. Papp oli viisakas ja reserveeritud. Peale meie oli mõni uudistaja veel.

Väiksesse metodistide kirikusse ei jõudnudki, sest ajanäitaja lähenes kümnele. Millegipärast ühtis Kirikute ÖÖ lõpuaeg teatud poe lõpuajaga ja et järgmisel päeval viksid ning vitaalsed olla, valisime poe. Tühi kott ei seisa ju püsti.

Taksonduse hind oli jälle kerkinud. Aga meid see ei heidutanud. Oleme nõuka aja naised ja teame, et elu ongi pidevas muutumises. Ära vihasta, vaid imesta!


Kuppel on kuppel


Laupäeva hommikul püüdsin brannet enda tavalisel ehk kell kuus äratada, aga kui ta kuulis, et Märt Treier ei vestle temaga, siis minust talle ei piisanud ning ta magas edasi. Õieti tegi, sest kokku kuivanud bussimajandus võimaldas meil teele asuda pool üksteist.

järgneb...

Neljapäev, 19. mai 2022

Me tegime seda ikka veel!




Naine, kellel oli kogu aeg kõht tühi. 

Lõpuks ometi saabusid kaua oodatud Kalamaja päevad. Seekord otsustasin fotoka koju jätta. Ilmaaegu. Mida ei oska, seda ei oska. Valik langes Kalamaja muuseumile, sest Petrone Print saatis ahvatleva kutse raamatu esitlusele. Muuseum on äge, töötajad niisamuti. Piret Tali jutustas, õieti kirjeldas nii, et loomulikult ostsin raamatu. Nüüd on mul raamatu tiitellehel pühendus naisele, kes puhkab Kalamajas. See olen mina. Võtan praegu kodus raamatu lahti ja lisan mõne lause:

...0len ma siis ise hipsteriks saanud või saamata? Või suisa hipsteriks saamatu? Ma ei sure välja hapuleiva ja IPA õlleta, võin elada avokaado ja astelpajuta.

...ühel päeval avastad sa, et tänaval kõnnib pikal sammulmidagi seletav ajaloolane Jaak Juske, kelle sabas käib lummatult märkimisväärne hulk kultuurihuvilisi daame, kes kõike öeldut märkmikesse üles tähendavad.

 ...Boheemi natuke kulunud kodanliku aja puhvetid, toolid ja lauad, raamatud ja tarbeesemed on ajatu klassika, mis ei vajagi väljavahetamist. Tänapäeval Boheem mõjub pigem kui elav klassik, mitte moodne ja pop. Kui soojade ilmadega hakkavad Boheemi lauad õue tekkima, siis ei väsi imestamast, et inimesed ei tüdine seal üsna tiheda liiklusega tänaval oma lõunaid ja õhtuid veetmast, hoolimata liiklusmürast ja trammikolinast. Nad vaatavad unistava pilguga Kopli suunas sõitvatele trammidele järele nagu sõidaks need lõpmatusse.

...Kalamaja päevi, mille sünd oli seotud Teoteatriga Kalma saunas, Kalamaja seltsiga, hakkab igal aastal külastama järjest enam inimesi ning avatud hoovide arv hakkab kolmekordistuma.

Nii ka mina. 2014, 2015, 2016, 2017, 2018, 2022

 Aeg lippas. Nüüd veidi pealkirjast. Nimelt otsustasime enne muuseumit kusagil kiire eine võtta. Juhuslik valik ei kandnud vilja. Poiss leti taga ei pööranud meile mingit tähelepanu. Nii hakkasime kella kolme ajal koos teistega Pireti juhendamisel mööda paiku ringi käima. Kõht oli juba väga tühi. Jõudsime Telliskivisse. Kõht oli veel tühjem. Salmes andsin alla. Ei mingeid võõraid kohti. Ikka ja jälle ainult Boheem oli see minu pärusmaa. 

Naine, kellel ei olnud enam kõht tühi 

oli valmis isegi Salmesse pikalauapeole minema. Milles probleem? Aga selles, et varasemad lauad olid kaetud Kalma sauna juurde ja see koht nagu sisse kantud. Õnneks võttis Kalamajabranne juhtimise enda kätte ja nii üürgasime koos Kalamaja segakooriga mitu tundi tuntud laule. Mõnusad naabrid sattusid, jagasid torti ja naeratusi. Isegi koorijuht Kuldar Schüts ei pidanud paljuks tulla tere ütlema. 

Ja korraga oli toss väljas. Tahtsin ainult koikusse, aga jalutada oli veel päris pikk maa. Enne ööd näitas kell peaaegu 13 000 sammu. See oli minu jaoks palju, mis palju. Eurovisiooni ajal kostis minu sohvalt ebamusikaalseid norsatusi. Seevastu hommikul tundsin ennast rõõsa ja puhanuna. Kodukohvikut päeval otsustasime miinimumprogrammi kasuks. St. ikka Soo tänava siseõue, kus tuul kinni püütud. Lihtsalt jalad ei oleks teist nii pikka kõndimist välja kandnud. Lisaks vuras jalgrattal kohale Poeg 1. Oma linnaosast. Tore oli!


Üks ehmatav avastus! Kulgeme rahulikult bussijaama ja avastame, et viimane buss väljub Rakveresse 18.45. Nüüd oli kiireid jalgu vaja. Peale sain. Püüdsin mitte magama jääda, aga pea tegi juba tonks ja tonks. Korraga telefon. Poeg 3. Pühapäevaõhtused kõned ei tähenda midagi head. Äkki emaga??? 

-Tule järgmises peatuses maha! -

Mitte midagi ei saa aru?

-Me sõidame bussil järel ja võtame su peale! -

Tuli välja, et tegelikult järgmist peatust pole. Õnneks tuttav bussijuht halastas ja paigutas mind tee äärde. Pesakond tuli sama teed ja nii sain viperusteta koju. 




Kalamaja muuseumi stiilses hoovis.

Midagi on kolme aastaga muutunud. 

2018, 20.mai


2022, 15.mai

Teisipäev, 10. mai 2022

Maikuu heietused

Mai tuli, maituli, ...nüüd on mai, nüüd on mai, nüüd on kätte jõudnud mai.

Seekord ma hilise märkamisega. Eks ikka koolivaheaja kõrvalekalle ja esimese nädala tempokas kulgemine. Sündmuseid jagus, kolm pea 13-ne aastasest olid üle pea kasvanud. Ausõna, ma õhtul nägin, kui ühe poisi jalad teki all muudkui pikemaks muutusid ja tütarlapse juuste kasvamist oli kõrvaga kuulda. 

Kronoloogiliselt: Üks brannedest otsustas numbrit vahetada ja kulges meeleolukal ja kaunil moel ajaratta  käimise ringis edasi. Ilusad peod on mind alati paremaks muutnud!

Kallis teine väljalase ehk Poeg 2 sai aasta vanemaks. Kirjutamise soon oli metsas, aga aega on. Südamest tulnud soovid on igavesed.

Nüüd kõige tähtsamast. Viimane st. Poeg 4 koos kaasaga tegid hüppe pikkusega sada kilomeetrit pluss liftiga neljandale korrusele. V tähega valda, mis pole Väike-Maarja. H tähega kohta, mis pole Haljala :) Pakuti soola ja leiba, sekka muud ka. Ka oma unenägudes poleks uskunud, kui kunagi sellest paigast väikese kokkuvõtte tegin, et  saan nüüdsest Lavendlisse minnes "diivanimajutust" kasutada. Vähemalt selline lubadus visati õhku. Olgu teil töökust ja õnne uues kodus!

Emadepäev oma emotsioonidega murdis pühapäeval tuppa. Nagu juba mitmed aastad tuleb asja ratsionaalselt ajatada ning noorimate õnnesoovid Väikeses Maarjas vastu võtta. Ja enda omad anda. Vähestel on antud aega, mil 94 aastane ema ikka veel tütrel silma peal hoiab.


Bussist tulbisülemi ja raske kotiga väljudes ootas mind väike peremudel ja pitsa. Lisaks kaks heldivat telefonikõnet ning oligi neli koos. Emotsioonide hajutamiseks lubasin endale veel õhtukontserti. Sellele vaatamata otsisin mitu tundi und taga. Aitäh, pojad ja kaasad ja lapselapsed, et mind paremaks muudate!

Ei tea, kes ma nendest maitseainetest oleksin?

???


Ja nüüd veel õhtune kontsert. Vähemalt pool saali tere- ja nägupidi tuttavaid.

...







Kirjutan mitu ühes. Kas nüüd või jälle kuu aja pärast. Ennast tundes jäävad muidu postitused tegemata

Sõidulainel

Juba täna, kehalise tunni ajal tundsin, et kulgeks kuhugi. Edastasin sõnumi Annelile ja tema antennid olid samal lainel. Rääkisin Vaeküla mõisapargi kollasest priimulaväljast. Kolamine kujunes lõpuks nelja tunni pikkuseks. 

Kodu- Vaeküla - Mõedaka- Võlumäe- Lavi allikas- Põlula- Roela- Muuga-Vassivere-Laekvere- Rahkla-Viru Jaagupi- Kantküla- peaaegu kodu ja kodu. Kahe nädalaga on loodus sammukese edasi läinud ja kunstnik on lisanud pruunhallile rohelist, kollast, sinist. Mõned Vanad hallid majad on hakanud katuseid maha viskama ja elule alla vanduma lausa maadligi vajudes. Seevastu noorenduskuuri läbinud eputavad eblakalt ja lasevad arvata, et maal on elu. 

 

Veidi koolilainel

Vaeküla endine koolimaja ja mõis ootavad nukralt midagi/kedagi. Koolimaja lõhkumise loost olen kirjutanud, puumõis, mis koolile aastakümneid abiruumideks, näitab pehkimise märke. Lisaks veel mitmeid lagunemisele lähenevaid abihooneid. Kooli ühiselamute ümberkujundamine hooldekoduks on juba mitmeid aastaid veninud. Pargis on arboristid toimetanud, kuid koristustöödeks tööjõudu napib. Muidu on küla jätkusuutlik, sest seitsme kilomeetri kauguses põhikoolis õpib üle kümne lapse ning noortekeskuse ees märkab jalgrattaid. Kortermajad on saanud uued aknad ja lillepeenrad. Liinibuss käib, aga rong ei peatu juba paarkümmend aastat. Lavka käib üks kord nädalas.Kui ikka rohkem kui 150 inimest küla oma koduks peavad polegi see üleüldise linnastumise taustal halb näitaja. 

Põlula kaunis puust koolimajas ei kosta juba paar aastat laste hääli. Mõisakool suri või suretati välja, sest otsustajate arvates polnud laste arv piisav...Millegipärast pudenesid laiali õpetajad. Imekauni ümbrusega kool oli. Aga mis teha.  Õnneks õnnestus häärber müüa. Lähedale ei läinud, see ju nüüd erakätes. Aga varem olime käinud küll. Mitu korda.

Muuga, Neffi mõisas asuv kool, nagu me seda nimetasime on samuti minevik. Tegelikult hakati lossi kasutama koolina alles peale 1944 aasta tulekahju, mis sai alguse lennukilt visatud pommist ja hävis küllaltki uus, kooliks ehitatud maja. Päästa oli õnnestunud vaid tiibklaver ja veidi raamatuid. Mõis oli aastaid tühjana seisnud ja kehvas seisus, loomulikult ilma elektrita. Nii aasta aastalt edasi said uue näo kooliaed, park, tiigid. Kooli vahetusse lähedusse püstitati kirjanik Eduard Vilde ausammas, et ükski koolilaps ei unustaks "kirjaniku esimesi triibulisi". Kuna nõuka ajal mõisa renoveerimiseks jõudu polnud, üles ütles keskküttesüsteem, siis omandati aastaid tarkusi küll spordiangaaris, küll kooliks kohandatud korterites. Mõisahoone taastamistööd kestsid seitse aastat ja häärberi taasavamise aktus toimus 1994.a. Tallinna Kunstihoonest saadi tagasi Carl Timoleon von Neffile kuuluvad esemed. Kooli hakati külastama meilt ja mujalt. Õnn õuel ei kestnud kaua. 2020.a. müüdi mõis maha. Pealtnägijate jutu kohaselt isegi niimoodi, et õpetajad ja õpilased pidid sõna otseses mõttes "kotid selga võtma" ning ülepeakaela lahkuma, kuna arendaja tahtis asju kiiresti arendada. Kirjanik Kalju Saaber on kenasti jäädvustanud paikkonna varase kultuuriloo. Koduloo-uurija Heino Rossilt on ilmunud raamatud maalikunstnik C.T. Neffist. Mõisa rikkust ja hiilgust näitavad ilmekalt mõisablogi mõisalood.

.....


Täna toimetasid mõisa ümber tegusad töömehed, pargis rajati teid. Loodetavasti jätkab uus omanik mõisas lubadustega st. kontsertide ja üritustega. Mida aga tegi ühinenud vald 400 000 tuhande euro müügituluga, eks kohalikud saavad näha. Muuga külas elanikke 200 ümber.

Roela kool ei asunud mõisas, vaid väikeses puust hoones. 1980-ndal sai valmis uus koolihoone, mis pürgis vahepeal isegi keskkooli staatusesse. Nüüdseks tegutseb kool umbkaudselt 60 õpilasega. Kusjuures alevis inimesi pea 500. Pole ime, et umbes seitsme kilomeetri kaugusel olev ja hulga väiksem Muuga Roelale alla jäi. Nii hästi ei läinud Roela mõisal. Varem sovhoosi kontor, hiljem tühi ja müügi ootel. Siiski siiski, viimaste andmete alusel sai mõis uue, välismaalasest omaniku. eelmine omanik, kes ostis mõisa 2017.a. sõnas, et ei suutnud enda plaane teostada, kirjutasid Lääne-Virumaa uudised. 

Juht otsib parajat teeotsa. Ükskõik, mida ma talle pakun, ei sobi. Paasverest läbi jõudnud, oli otsitav leitud. Oleksime veel edasi sõitnud, oleksime sattunud Veneverre. Teeviit näitas Laekvere 7 km. Roelast oli 4. Tee oli huvitav ja viis meid läbi järjekordse "vere" lõpuga küla. Vassivere. Pisike, 24 elanikku. Vurasime edasi, eesmärgi poole. 

Laekvere kool asub unikaalses hoones. Miks? Pole ühtegi alevi südant, kus 1925-1935 ehitati suured maakivist hooned: 6-klassiline algkool, Tarvitajate Ühisuse kauplus, meierei ja Tuletõrje Ühingu pritsikuur. Kivid veeti kokku ümbruskonna põldudelt. Üks kirjatükk räägib kogunisti, et osa kive on pärit läheduses asunud Moora mõisa imekaunist neogooti stiilis häärberist, mis ei saanud kunagi päris valmis. Hooned ehitati Peipsi äärse Raja küla ehitusmeistri Fomini juhtimisel. Esialgsed funktsioonid on säilitanud kool ja kauplus, meierei hoones asub vallamaja ja saun. 

Nüüdisajal on tegemist põhikooliga, kus 111 õpilast. Uskumatult tubli! ma olen lausa armunud sellesse kooli. Järgmisel korral palume endid külla kutsuda, et näha milline maja seestpoolt välja näeb.

Minu meelest vapustab alevi keskme pilti nõuk. aja lõpupoole püstitatud sovhoosi kontor - kultuurimaja (arhitekt Vilen Künnapuu) Keskusehoone on näide postmodernismi algatatud vaidlustest klassikalise linnaruumi säilitamise ja taasloomise üle. 1984-1989. Peafassaadil on Künnapule iseloomulik kaldaken. Ja lisaks tornike. See on peaaegu sama sürr kui kempsumägi Väike-Maarja keskväljakul.




Hoone vastas asuv maakividest väärikas rajatis

Laekvere on sellepärast äge koht, et sealt saab minna mitmes suunas ja lõpuks jõuab ikka Rakveresse välja. Juht valis Rahkla. Kuna teed argiõhtuselt autosid täis jäi pildistamata veel üks kurb teeäärne kool. 

Rahkla koolihoone on juba palju aastaid müügis. Viimastel andmetel 19 000 euroga. Hoone projekteeris Jaagup Linnakivi 1936.a. "1997.a. otsustati 19 õpilasega algkool-lasteaed sulgeda. Õnneks on Laekvere kool ainult nelja km. kaugusel. Sellest aastast kehtestati pearahasüsteem, et õpetaja saab riigilt palka kindla arvu õpilaste järgi. Neli õpetajat, kümme töökohta - riik maksab ühe õpetaja koha, ülejäänu omavalitsus." ( kokkuvõtvalt 1997.a.Õhtulehest)

Et veelgi melanhooliat lisada lõpetan sõbrannast kooliõe isa luuleridadega

Alguse valgus 

Erich Meerja (1931-2005)

Kõlab kell ja vaikib suma, nooruskauges valguskumas

näeme, kuis kord mitmest kandist kooliteed meid kokku kandsid:

Salutagant, Vassiverest, Moorast, Rahklast, Paasverest.

Läbi muutva, loova aja, teistmoodi näeme õpetajaid.

Nende püüdlusi ja hooli mõistame alles elukoolis, 

kus on teised koerustükid, pikad rasked õppetükid.

....

Neljapäev, 28. aprill 2022

Kuidas me ei jõudnudki kloostrisse

 SISSEJUHATUS

Lõpuks ometi saabus kaua oodatud koolivaheaeg. Rasked olid need seitse nädalat märtsis-aprillis. Kõik jutud algasid sõjasündmustega. Täiskasvanute rabedus kandus lastesse, eriti tundlike antennidega on erilised. Püüdsin koguda pisikesi rõõmukillukesi- küll klaverikontsert Muusikakoolis, küll balletigala Teatris, Osooni tegijad keskkonnakolmapäeval vallamajas...Kirsiks ABBA laulude kontsert kalli Pealinna Brannega, kellega "koroonarahu" tegin. Peaaegu kogu kontsert möödus tantsides, ausalt. Kui mõni lugeja imestab mu rööprähklemist, siis on vastus ühene: petan vanadust ja tõrjun noorema kolleegi tagaselja öeldud lauset: Ta võiks juba pensionile minna, sest on juba nii vana. Oehh! Pärast vaheaega toimub arenguvestlus Direktoriga. Kui tema ka asju niimoodi näeb, mis seal siis ikka.

VAATLEMISEST

 Kohe esmaspäeval andsin enda panuse välisvaatleja näol eesti keele riigieksamil.  Esmane kogemus, pabistasin korralikult, kui 50 noort sulle vastu vaatasid. Ma pole kunagi kuus tundi vait pidanud olema, välja arvatud siis, kui magan. Iseenesest olid noored ägedad. Kes lõpetas paari tunni pärast, kes pingutas viimase minutini. Lugemise osa teemade kaupa jagamine andis teada, et kõige rohkem kasutati varianti 2 (raamatud Instagramis ning bookstagramide populaarsus)Järgnes variant 3 (hüperkulutamine ja kiirmood) Viis õpilast lahkas Valdur Mikitat ehk eestlase olemust Euroopa ja läänemeresoome vahel. Viimaseks jäi variant 4, mis  puudutas kliimamuutusi. Teine osa ehk kirjutamine kohustas üldjoontes samadel teemadel kirjutama 400 sõnalise arutleva kirjandi. Tegemist oli ametikooliga kuhu olid liidetud täiskavanute gümnaasiumi eksaminandid. Poisterahvaid tundus rohkem olema. Üks piiga jõudis ära süüa kolm pakki kommi, üks aga ühe banaani. Aktiivselt lehitseti ÕS-i ja paluti mustandi paberit juurde. Kui kõik tööd lõpuks ümbrikutesse ja allkirjastatud said tundsin ennast väsinuna nagu oleks ise suure töö ära teinud.

PEATEEMA EHK MEELE LAHUTAMINE

Teisipäeva hommikul ütlesin endale: nüüd või mitte iial ning palusin Annelil ennast kloostrisse viia. Loomulikult oli see meie kahe ühisotsus ning sõit Kuremäele võis alata. Loodus on praegu veel selline, et paistab läbi ja kaugele. Nagu ikka lootsime, et saame kasutada vaiksemaid teid. Kahjuks selgus, et neid ei olnudki nii palju, kui tarvis. Entusiastlikult Sonda ja Kiviõli poolt lähenedes jõudsime Lüganusele ja hops - juba olimegi suurel teel. Kepsul oli hääl ära ja ainult tundlik kõrv tabas milliselt ringilt mitmes pööre. Polnud see Kohtla- Järve mingi raketiteadus, kuigi ikka veel lootsin väikseid vaikseid teid. Selle asemel olime korraga Jõhvis. Juht sõiduhoos ja mina kaardilugeja ehk kepsukuulaja-edastaja ametis. Ühe eksimusega saime linnast minema ja kui teeviit näitas Kuremäe, siis pidasime algatuse õnnestunuks. Esimese peatuse tegime teeäärsete hoonete pärast. Selgus, et tegemist Kurtna külaga Alutaguse vallas. Minu mälestustes terendasid Kurtna järved, aga seekord need silme ette ei jäänud. Kuna fotokat ei jõudnud laadida, siis mõned telefoniklõpsud. Olge leebed, tean, et pildid pole suuremad asjad, aga endale talletamiseks abiks ikka.


Kurtna mõisa valitsejamaja, kus praegu seltsimaja ja raamatukogu. 



Kurtna mõisahäärber maantee poolt ja pargist




vapustav kelder, pikkus vähemalt 20 m.

...
Nõukogude ajal oli mõisa peahoones sovhoosi kontor. mahajäetud hoonet on vald püüdnud korduvalt müüa, aga kuna tegemist muinsuskaitseobjektiga, pole tehing õnnestunud. 

Eestimaa on täis lagunenud mõisahooneid, aga ka väga kauneid ja  korrastatud. 

Tänu aeglasele sõidustiilile märkasime paremal pool teed valendamas kauneid hooneid. Ja silti Illuka mõis 1 km. Esimene kord on alati esimene kord. Seepärast vahtisime silmad pärani. Ju see paistis välja ja nii meid peamajja sisse paluti. Mõisakool. No mis sa kostad. Õpetajate koolivormi nägin elus esmakordselt. Meid koheldi nagu ...oodatud kahe liikmelist delegatsiooni. Ekskursioon mööda peamaja oli informatiivne ja samas kirjeldamatu. Kus veel saab nii palju ilu näha. Mul pole mõtet kirjeldada, sest internetis on profid oma töö teinud. Teadmisega, et tuleme siia kindlasti veel, asusime uuesti teele. Suur tänu lahkele kooli direktrissile ja meie giidile Ene Raudarile. 

Ja nüüd pealkirjas esitatu. Päev sai lihtsalt enne otsa. Sellepärast pöördusime sama teed tagasi. 

Tuleb lihtsalt hoida süda ja silmad avatuna ning siis hakkab juhtuma! Olen tänulik.


Teisipäev, 5. aprill 2022

Neljakümne viiendat korda


Esiklapse sünnipäev on emale eriliste tunnete päev.

Varasel hommikul balansseerin unenäo ja tõesuse piiril ning püüan aega tagasi keerata. Seega ennast ka. 

1977. 4.aprilli õhtul hakkas tuiskama. Otto onu auto klaasipuhastajad töötasid lakkamatult. Minu ema, kes protsessi juhtimisel oli kõrvale tõrjunud abikaasa, ei kandnud tuge välja. Ega ma talle pahaks pane, ta soovis vaid head. Öise, nõuka aja haigla koleroheline koridor oli hämar ja minul oli hirm. Õnneks olin "viieline" sünnitaja. Öösel kostis kaubarongide müra eriti selgelt. Olmelised seigad vääriksid märkimist, aga täna pole see koht. Haiglavihkaja olen senini. Kodus oli kollane aknalaud, lilled ja pajukiisud. Vanavanaema imetles: nii ilus laps! Seda olin haiglas korduvalt kuulnud. Sõnakust st. kisa ka.

Olime kaasaegsed nõukogude vanemad. Last pidi ruttu suureks arendatama. Sa nagu teadsid kui palju ootusi ma sulle panin ja hakkasid kohe selles suunas tööle. Iseenese tarkusest. Enne aastat tuli kõne, kolmeselt tegid aknast välja vaadates esimese luuletuse: UU UU, kus on kuu? Taevas istub kuu. Oh seda kuukest küll! Noor issi meisterdas sulle toa seinale auto. Laudpaneelil oli rool ja palju lüliteid. Sinna ette said pisi-tooli tassida. Kolm aastat said olla ainuke, kuni hüüdsid sünnitusmaja akna taga: näita vennat, näita vennat!  Ühel päeval katkusid naabri peenrast kresse ja neid trepil järel vedades ning mutilt sõimata saades õigustasid läbi mullaste pisarate: aga minu ema almastab ju lilli! Legendid käisid koos sinuga. Läbi alevi. Neljaselt, Rakvere Teatri näärietendusel tõusid püsti kui Volli Käro lähenes noa ja kahvliga kaunile tegelasele ning üle teatri kõlas: Sa ei tohi teda ära süüa! Seal sa seisid, pisike ja vapper, teise eest, nõrgema eest. Urmas Alenderi kõrvale settisid ennast laulma, sest Ruja lood olid viieselt peas. Urmas ütles, et kui mina oleksin nii julge olnud, oleks minust palju parem laulja saanud. Ja meie isaga muudkui särasime.

Neid lugusid on sulle palju räägitud, aga olgu täna hommikul just sedasi. Päris põrsapõlve lood. Koolis läks kõik korda, sest sinu nimi juba ütles, et oled sündinud hõbelusikas suus. Nime ristiema, minu õpetajast sõbranna pakkus selle välja. Kohe, kui kuulsin inglise keelset tõlget, oli otsus kindel. Kuigi tean, et oled oma välislähetustel selle nimega kimpus olnud.

Siis hakkasid kaitsma. Olid meie peres esimene, kes sai väljamaale. Sain neidki tundeid tunda, kui poeg läheb aastaks Saksamaale õppima. 

Aeg läks... igal Emadepäeval, kui mina rõõmutsesin Estonia saalis, olid Sina kaugel ära. Lähetusel. Ja lõpuks leidsid tee teisi õpetama. Kui endas on, mida anda, siis tulebki seda jagada. Aga sind tundes meenub tunamullune seik. Loed siis minule väljastatud tänukirja, kus tänatakse südamega tehtud töö eest. See pani sind pead vangutama: õpetajad peavad ikka tarkusega...

Oled meist ainus, kes tegi pesa pealinna. Minu kaks lapselast, humoorikalt öeldes, Sinu toodangut, elavad seal. Minu esimene on ootamatult saanud iseseisvaks täiskasvanuks. Oled neile jaganud väärtusi, mis lähevad kokku minu omadega. Minu jaoks on see järjepidevus, kui Sinu üheksane poeg oma vanavanaema juures käies lause sõnastab: no me ikka tahtsime näha, et sinuga kõik hästi on!

Väike kribukrabu: tõsta minu juures olles pead tahvlist kõrgemale rohkem kordi!

Kell saab pool seitse. Sajab täiega. Meiega on ju kõik hästi, eks?

KÕIK SEE ON MEIE ELU

trammi ja kõnniteed

kesköine keskustelu,

talved ja tulvaveed.

Kõik see on meie elu,

sõbrad ja tuttavad,

Võõrad, kes tundmatusse

tänaval tõttavad.

Kõik see on meie elu,

suved ja sügised, 

koltuvad hambad, taskud

tubakaprügised.

Kõik see on meie elu,

eile ja tänagi veel.

Ei seda teagi keegi

kaua ta viibib teel.

KÕIK SEE ON MEIE ELU,

meie valge ja must,

tule ja mine ja kulu

kuhugi minekust

(Ott Arder)




Pühapäev, 3. aprill 2022

Mille üle me siis täna muretseme?

 

Ühel Varajasel hommikutunnil andis Märt Treier vastuse minu õhtusele küsimusele: kuidas õnnitleda sünnipäeva puhul? Kõneles umbes nii: Sotsiaalmeedia postituse sooviga "Palju õnne" saab edastada sekundiga. Õnne on muidugi vaja, aga kas see inimene on siis terve aasta õnnetu olnud. Postitad, sünnipäevalaps paneb "meeldib" või koguni südamekese ja ongi ristike kirjas. Kunagi, kui endal sünnipäev kätte jõuab, siis loed soovid kokku. Mõtle, tema ja tema ja tema ei soovinudki. 

Ega see nüüd päris pealiskaudsus pole, aga ikkagi kiirem moodus. Vanasti saadeti sünnipäevakaarte. See eeldas eelkõige kaardi valimist ja soovi kirjutamist. Need olid isiklikumad ja aeganõudvad protseduurid. Lisaks ümbrik aadressiga, mark ja postkast. Veel uhkem oli telegramm: Paelju oenne süennipäevaks! Olin kaardi saatmisega hiljaks jäänud. Nii jäigi oluline inimene 24. märtsil õnnitlemata. Ma kuidagi ei tahtnud ennast sobitada FB sadade hulka.

 Treierit käisin veelkord kuulamas-nägemas. See oli kohalikus raamatukogus. Ei olnud tegemist korduslooga. Lõpus läks jutt kurvaks. Siis, kui ta hakkas rääkima õpetajatest otsides meie aja õpetaja Lauri. Rääkis, et õpetajate juturing algab ja lõppeb palgateemaga ja koolituse töötubade ühe teemaukse taha kogunes enamik. Mis silt seal oli? Tahtsin vaimukas olla ning pakkusin "Iluteenused". Muidugi mitte, vaid kuidas vältida läbipõlemist? Prrrr. Muuseas, sain reedel roosi näkku. Kas märk? Pärast seda, kui üks kolleeg pani minu ja õpetaja pädevuse kahtluse alla küsimusega: Kas SELLISTE koht on autahvlil? Lihtsalt läks nii, et II trimestril pääsesid sinna meie kaks väikeklassi õpilast, üks väga heade ja teine heade õpitulemustega. 

Sunnin ennast kirjutama. Kui kirjutan, pole rahul; kui ei kirjuta, pole ikka rahul. 

Tegelikult tegutsesin märtsis palju väljapoole. Neist kõige drastilisem oli emale kriisipaki kokku panemine. Poeg 1 Tallinnast tuli ja osalt tema nõudmisel me seda tegimegi. Siis vaatasime üle ema maja keldri, maja valmis 1970 ja selle all u. 20 ruudune akendeta ruum, kus kamin. Lisaks saunake boileriga. Tükati tundus, et olen sattunud mingisse kurbloolisse filmi. Mõtisklesin, et kas lapselaste lapsepõlve jäävadki meenutama märksõnad "koroona" ja Ukraina sõda. 

Emakeelepäevale pühendatud kontsert toimus Väikeses Maarjas. Naiskoor Gaudete esitas kaunil eesti luulel põhinevat loomingut ja neile sekundeeris Inseneride Meeskoor. Olin neid oodanud kaks koroona-aastat. Saalis oli kümmekond inimest. Ei ühtegi õpetajat ega õpilast. Häbi tahtis ära tappa. Milleks siia gümnaasium või muusikakool? Kaks klassi külakooli ja seakarja. Järgmisel päeval läksin ainuüksi uudishimust luurele ehk samasse kohta Saku Mandoliinid Orkestri kontserdile. Ülla-ülla, kohalikud armastavad mandoliine, mis iseenesest polnud üldse paha. Aga ikkagi, laupäeva mõru maik jäi. 

Kevade algust tervitasime Rakvere Teatris Balletikoolide Galaga. Kaunis lõõgastus, kus kaunid inimesed keerlevad kauni muusika saatel. Närv puhkab ja pärast saab kohvikus sõnu vahetada. 

Üks teatrikink ootas mind mullusest. Kinki on ikka hea saada. Seekord Ugala etendus, mille pealkirja pean nüüdki piletilt vaatama. Mitte ei seisa meeles. On ikka raske kolmesõnaline lause. "Kuhu sa jäid?" Pea kolme tunnist etendust (vaheajaga) polnud ammu väisanud. Pean tunnistama, et uusi näitlejaid tean vähe. Vana hea Margus Tabor oli ainuke tuttav. Mõnikord nutan taga nõuka aegseid "Teatrimärkmikke". need olid sellised aastaraamatud, kus hooaja vältel loeti üles kõik uued teatritükid. Etendusest niipalju, et suhete sasipuntrad on alati põnevad jälgida. Kirg ja selle vaibumine - igikestev aines. Siin aga hakkasid ilmuma "kiiksuga" lahendused. Igav ei hakanud. Mulle meeldis. Kohvikus sai veel arutada ka. Nagu kunagi vanasti. Enne Koroonat.

Oehh. Just praegu lugesin, et suri Ave Alavainu. Alles reedel lugesin kolmanda klassi õpikust üht tema luuletust ja kirjutasin märkmikusse, et lapselapsele sünnipäevakaardi taha kirjutada. Märkmik kahjuks koolimajas.  Sellepärast olgu siin selline, milles olen ennast ära tundnud.

Vanadus

...aina istud ja teed plaane - 

inimene vana.

Kargad püsti, sahmid ringi

nagu takkus kana.

Suurtes suhtlemistes augud.

Väikseid ei sea sisse,

Nii sa tasapisi imbud

äraminemisse... 

Oleksin tahtnud teda tunda.

Neljapäev, 17. märts 2022

kolmekümne kolmandat korda

 

Täiskasvanud lapse (poja) sünnipäev on emale eriliste tunnete päev. 

Kõigepealt uhkuse ja armastuse tunne: Kas tõesti on see minu ja mehe ühislooming? Kuidas ta tekkis? Kuidas tuli see ime siia ilma?

Teiseks on uhkuse ja armastuse tunne: Minu poeg! Vaata kui ilus ta on! Vaata kui tark ta on! Juba pöörab, juba roomab, juba kõnnib, juba räägib...

Kolmandaks on uhkuse ja armastuse tunne: Ta saab hakkama! Koolis, sõpradega suheldes, lauldes, viiulit mängides, palli mängides...

Neljandaks on uhkuse ja armastuse tunne: Nüüd on ta suur. Kuidas ta nii ruttu suureks sai? Ta saab hakkama! Valikutes, erinevaid töid ja ennast proovile pannes. Kiitused  paitavad ema südant. 

Viiendaks on uhkuse ja armastuse tunne: "Siis ma lähen, seisad keset tuba: Kaisutus: Nii lühike on seegi. Sest seal väljas mind ju ootab juba tähtis töö või veelgi tähtsam keegi. (Jaan Kross "Emale")

Kuuendaks ja tuhandeks aastaks on uhkuse ja armastuse tunne: Rõõmus lauluke. Ott Arder 

"Elu täis on muinasjuttu, muinasjutt täis elu. Kindlad piirid kaovad uttu, jäävad rõõm ja valu. Lootusetus olukorras ainult loota tasub. Mõne lihtsa rõõmu võti laulukeses asub.

Reede, 4. märts 2022

Kuhu ja kuidas edasi

 

Üks minule oluline tundepostitus, mille kirjutas Rasmus 24.02.2021 enda FB seinale:

Ma olen eestlane. Ma elan vabas Eesti riigis. Ma olen kodanik. Mul on mul on pere, lähedased ja sõbrad.Ma olen õnnelik, et mul on tervis. Aitäh kaasaegne Eesti meditsiinisüsteem ja teadus. Usaldan teid - olete mind aidanud väga palju ja püüan nüüd tagasi anda seda, mida olen saanud. Saan olla tänuvõlglane. Ma olen rõõmus selle üle, et mul on kodu, kus mul on laual toit. Ma rõõmustan selle üle, et mul on amet, mis teeb mulle rõõmu ja kuigi vahel on raske, siis tegelikkuses on see pinnavirvendus. Mind ei huvita enam väga see, mis toimub meie päevapoliitikas. Võiks isegi öelda, et see kõik on nii kauge, kummaline ja isegi tülgastav. Ei ole vahet, kas ollakse kollased, punased, sinised, rohelised või isegi kirjud. Sihid ja eesmärgid ei ole enam tajutavad - teenitakse justkui kellegi teise huve. Ma olen rõõmus, et vaatamata raskele ajale mu ümber inimesed pingutavad - kes vähem, kes rohkem, aga siiski.

Elagu Eesti!

Ja siin minu kirjutatu eelmisele postitusele kommentaariks:

Eile hommikul oli kõik muutunud. Sõitsime paraadile ja kuulasime sõjauudiseid. Vene saatkonna ees seisid tõsiste nägude ja tõsiste sõnumitega inimesed. Kevadel kolmeteistkümneseks saav lapselaps nõudis terve päeva jooksul seletusi. Jäid kõlama "kurjus" ja Killer Putin. Vahepeal veetsime aega omadega. Oli hea. Koju sõites kuulasime presidendi kõnet. Autos oli vaikne ja sõnad kõnetasid. Kodu lähedal võttis sõna kõige noorem meist kolmest: Ma ei taha, et sõda tuleb, ma ei taha, et minu perekond peaks kannatama. Selline päev 24.02.2022

Fotolavastus, mis sobib tänasesse päeva. Modell minu armas lapselaps, sall tema ema looming.

Esmaspäev, 28. veebruar 2022

Avaldada või mitte avaldada?

 

Otsustasin siiski need varem kirjapandud sutsud avaldada.

21.02.2022

Esmaspäeva varahommikust saati polnud mingit energiat. Kui pühapä õhtul magama heitsin päris normaalse inimesena, siis pärast kolmandat korda tõusin "hiljaks jäänud painena" 06.36. Sellele eelnev väike uneke sisaldas imelikke detaile: sõbranna tahtis kuhugi sõita ja oli minu vastu vastik, abikaasa soovil/käsul/ juhatusel pidin pakkima kogu reisil olnud kraami ja kuhugi bussi paigutama jne. jne. Kuna tuvastasin ajavahemiku, siis pidi see olema 06.15 kuni 06.36. Hoidku mind selliste unede eest, mis teevad hommiku hirmutavaks. Päev läks käima alles siis, kui sain kehalise tunnis nn. tammujatega klassikarajale. Ilm  oli ilus ja kolm kaaslast suurepärases tujus: näed, täna ma ei kukkunudki, suusatamine võib mulle isegi meeldima hakata. Ärge nüüd minust nii hästi ka arvake, mul petmiseks kaks suusakeppi, aga suuski netu.

Möödunud nädalal otsisin Rakveres kõikvõimalikku kultuuri. Algas Märt Avandiga teatris ja päädis filmiga "Soo". Avandiga oli nii, et olude sunnil pidin esimeses reas istuma. Ja tõesti, Avandiga oli nii, et ta oleks nagu minu magamistoas olnud. Loomulikult ei võtnud mina ise piletit esimesse ritta, vaid keegi muu. Mulle meeldis, kuigi ühe mehe lood pole minu ampluaa. Pealegi oli seekordse kultuuri juurde äärmiselt raske jõuda. Kui Väikese Maarja bussist püüdsin väljuda, pidin peaaegu bussi alla libisema. Rõhutan sõna "peaaegu". Lihtsustatult - minu hargivahe ei ühtinud bussijuhi heast kavatsusest jõuda viimasest astmest peatuses oleva jäävalli tippu. Oehh, südame alt käis nõksakuid ja edasiste sammude ettevaatlikust. Valikud olid minu. Takso, avita, aga kuidas, kui taksojuht oli otsustanud oma massina parkida uisuväljale? Lehvitasin siis sõbralikult üle tee ja näe imet, aru sai. Tuli vastu, aitas autosse ja väljagi. Nüüd on kaks küsimust: kas olen nii vana, et näin abituna või oli juht lihtsalt viisakas.

Neljapäev sisaldas ettehoiatusi libeduse suunas. Sellepärast jätsin taaskasutuse ja muud maised rõõmud lühipeatuseks ning võtsin suuna meie linna armsasse raamatukokku. Jõudsin vaadata-lugeda Tove Janssonist, kui kuulsin ülevalt saalist klaverimängu. Püha püss, mängis Märt Treier isiklikult. Sellele järgnes uue raamatu tutvustus, mida tulingi kuulama. Klaver oli boonuseks. Treier on lihtsalt niivõrd hea! Järgmisel hommikul tõusin nati enne kuut ainult tema jutu pärast. Kirjutasin ühe mõtte: väljend "murtud süda" võib tähendada seda, et iga tükike, mis ära annad ongi südame küljest murtud. Ja tähtis pole see palju sa ära annad, vaid palju sulle endale jääb. Kas päikeselaik on laik, mis pannakse päikesele? 

Reedel koperdasin jälle üles teatrimäele. Seekord küll kinomäele. Filmiks "Soo". Kel aega ja tahtmist minge ikka vaatama. Arvan, et telekas pole seda mõju. Koju sain üheküla branne autoga. Vedas, sest tuiskas vastikult. Libe oli ka.

Edasise kirjutuse lisasin siia samasse. 

22.02. otsustasime siiski minna valla keskusesse pidulikule kontsert-aktusele. Rahvast oli vähe. Ei tea, kas nad teadsid, et süüa ei pakuta. Esinejad seevastu olid head: kohalik naiskoor ja Torupilli Jussi Trio Viljandist. Trio oli duoks kahanenud, aga see ei pisendanud kvaliteeti. Need kohalikud üritused on kahemaigulised. Nagu ütles üks õpetaja: mis ma sinna lähen kui tunnen ennast võõrkehana. Ma siis meelega harjutan. Pealegi on vaja kohta, kus piduriiet kanda. Ei kahetsenud, aga erilist piutunnet ei tekkinud. Pigem järgmisel päeval kirikus, kus Eragümnaasiumi õpilaste kontsert koos Bonzoga ja kirikuõpetaja Sõnaga. Koju sain üheküla tuttava autoga. Tema andekas tütar laulis. Hästi laulis. 

Ja oligi kõik, millest tahtsin rääkida. Nii palju tegemist. Mulle väga sobis, sest ületasin enda ja tegin lõpu kodusele virisemisele.



24.02 on juba järgmine lugu.



Reede, 18. veebruar 2022

Issand küll

 Helistasin ma mingi tund tagasi emale. Küsisin, et kuidas olukord jne. ( ema on mul terane, 94 aastane).Vastas, et kas ma helistamise ajal Ringvaadet ei vaata (mnjahh) ja kas ma Peatnägijat ikka vaatasin. Jahh, emme, öösel vaatasin, kui uni kadus , kes teab kuhu. Vestlesime, nagu ikka: kes surnud, kes elus. Ja siis teatas ema, et kuule, nii libe on ja kas sa hakkad ikka homme tulema (kas hobesega? minu sarkasm) ja mul seda söögikraami ikka jätkub. Julgesin ütelda, et ma ju mitte ainult selle pärast. Emal oli hea meel. Teemasse : ema lood, peaegu nagu Õnne 13 

Teisipäev, 8. veebruar 2022

Laisk kirjutaja


 Ehh, kui sain koolivabaks hakkasin möödunud nädalal eneseharimisega tegelema. Sinna mahtus KAKS raamatukogu üritust: Tarmo Vahteri Pätsi- aja lugude tutvustus ja endise Virumaa Teataja ajakirjaniku Rein Siku enesetutvustus. Mõlemad olid mulle sobivad ja huvitavad. Kui kogemata oleks sularaha  olnud, siis võib olla oleks Pätsi raamat minuga kaasa tulnud. Tõesti, tore, et läksin. 

Rein Sikuga on meil "suhe", sest tema peatoimetajaks olemise ajal leidis ta mõne minu tagasihoidliku üllitise jaoks leheruumi ja tagasisidet. Tänu slaidiesitlusele tulid meelde ilusad ärkamisajad, Fosforiidisõda, Viru Särud, "Kalevipoja" ettelugemine Vallimäel, Viru Regi st. regilaulude ettelaulmine Vabariigi aastapäeval Kolmainu kirikus, Kaerajaani tantsimised jm. Viru Vanne teatris jm. südamlikud sündmused. Ei klassiviha, ei sülje pritsimist. Olid ajad, ma ütlen. Maailm on muutund, ma olen muutund... 


Härra Rein Siku poolt soovitatud meedia. 

Et meeleolu üleval hoida läksin ja ostsin endale meeleolusaapad. Õieti kahed, ühe hinnaga. Ja jälle tabab mind hämmeldus, nagu alati. Kuidas saavad poed selliseid allahindlusi lubada? Kui kõrge on siis õiglane hind? Mõlemad saapad on kunstnahast, sest elu on mulle näidanud, et sodises vees ja lumes pole mõtet sadat eurot leotada. 

Mida teha, kui edevad saapad silma nuumavad. No ikka minna eputama. Variandid nadid ja sõelale jäi teater. Viimane etendus "Charlotte Löwensköld." No mis ma oskan öelda. Ilma selle nägemata oleks ka kõik hästi, aga ei kahetse. Lisaks sain kohalikule linnabrannele sünnipäevakingi tehtud. Rahvast oli väga vähe. Kolmandik saali reede õhtul. Üks valik on veel. Järgmisel nädalal, kui kaaslase leian. Seniks valmistan vaimu kooliks ette ja käin koolimajas võõrutusravi tegemas. 




Laupäev, 29. jaanuar 2022

Rutiin ja selle puudumine


 Kõige raskem ja ometi kõige vajalikul sõna on minu jaoks  "RUTIIN". Ma vajan seda oma igapäevaelus toimetulekuks ja ometi ajab selle olemasolu või mis veel hullem, segi paiskamine, tõtt öelda segaseks ja ärevaks. Võtame mõne näite: Kuna tean, et pean kodust välja astuma viis minutit enne poolt kaheksat, et lühikesel teejupil ohutult kulgeda ning hetkeks ka loodusele pilk heita, jokutan ma ometi see viis minutit arvuti ees. Lisaks sellele on varavalges  häiritud mu uni, sest aju tegeleb oodatava koolipäevaga. Isegi probleem "mida selga panna" on sel talvel eriti aktuaalne, sest taevast võib iga päev tulla erinevaid üllatusi ja maa pealt ka. Ja mina hakkan ennast kohe halvasti tundma, kui rõivas minuga suhestuda ei taha. Ärevuse varjutamiseks olen ma suuteline näiteks kella viie ajal "Silda" vaatama hakata. Aga võrdlemisi pool seitse olen ma rutiini läinud ja siis käivad asjad tavaradu pidi: Kohvivesi, kiirpesu, hommikumantlis arvuti ette, FB ja blogide kiirülevaade. Ah jaa, surmakuulutused ka! Siis riide, nägu pähe ja teele.

Koolis ajavad mind ärevaks kahe hommiku testimised (mis siis saab, kui äkki olengi) ja igasugu ootamatused, millest hullem on väikeklassi õpilaste haigestumine. Kui lapsi ainult kaks ja mõlemad puuduvad, siis tuleb leida tegevust, et mitte nüriks muutuda. Muuseas, olen mõttetöös isegi armsa kolleegiga eriarvamuste vahetamisel kokku põrganud. Vaat, mida teeb rutiinist välja minek: tõmbad lihtsalt ammumõeldud teema käima ja saad teada, et kolleeg ei mõtle üldse nagu sina. Ja tundus teine veel tore inimene olema :P. Muidugi saab asi klaaritud, ma lihtsalt olen selline armas inimene. Või juhtub mõni ühistunni õpetaja rivist väljas olema (praegusel ajal juhtub seda sageli). Siis tuleb lisaks ärevuses lastele enne endale seletada ja selleks ei pruugi aega jätkuga. Aga need pisikesed indikaatorid tabavad seitsmenda meelega, et õps pole tema ise. Nu saab siis kella kaheks tööpäev läbi ja lõpupunkt viib mind bussile ning linna. Mõned küsivad, et kuidas ma iga päev viitsin. Vot see ongi rutiin. Vahest tulen tagasi tunni pärast, vahest hulgun rohkem, aga see on juba seotud "süüa, ruttu süüa" ületamisega. Mis mind siis linnas võib närvi ajada. Ausalt, ootamatud kohtumised, sest ei oska seisukohta võtta, kas rääkida või mitte rääkida ja kui rääkida, siis mida rääkida. Need vanade naiste kaks-kolm-neli või viisnurgad on päris ohtlik ämblikuvõrk ja kui sind kärbsena sinna püütakse, siis välja ei saa. Eks õhtul telefonis kuuled, kas ütlesid midagi ülearu. 

Kella nelja paiku tuppa põgenemise hetk on hunnitu. Kodu, kallis segamini kodu! Ja kallis armas võimalikult lai kodukleit! Ja söök ning väike lõdvestusjook! Söögi valin niisuguse, et saaks kohe taldrikule panna. Tean küll, et arvuti ees ei tohi süüa, aga ma söön ju arvuti taga. Poole tunni pärast ma praktiliselt tukun. Ning veeren diivani poole. 

Ärkan kuue paiku (kui just ei tule vahepeal telefoni ärevuskutsungit). Ja vaat siis algab jama aeg. Segamini kodu ei tundu üldse nii kallis ja manustatud toidu kogus läks sujuvalt üle kõhu täitmisest nautimiseks. Nüüd peaks kellegagi kokku leppima ja väikese õuetiiru tegema. Alati saab selle taha pugeda, et pole kedagi ja enamasti pole ka. Siis jääb armas lai kodukleit selga ning algab õhtu koos kõige suurema sõbraga s.t televiisoriga ja lohutustoiduga. Ja telefoniga. See peaks ju väga tore olema, aga millegipärast ei nuuma vaimu ega toida füüsist. Aga vaatamata ka ei saa jätta. 

Kümne-poole üheteistkümne paiku lülitan tehnika välja ja püüan leida häid mõtteid ja palvetada. Et vähemalt hommikul viieni unenägusid tellida saaks. Ilusaid, põnevaid! Alati see ei õnnestu. Kahjuks! Mõnikord on õnnestunud järelund teha. Poole seitsmeni, et siis ärevalt ärgata: kas olen sisse maganud!

No on olnud mõned helged õhtud. Eriti kui sind vanade aegade mälestuseks sõbranna hubasesse majja kutsutakse. Ja kui veini valab mees. Mis sest, et sõbranna oma. Või isetekitatud Tallinna käik vaheajal. Või vaheajal võimalus oma kodus brannet võõrustada. Kahjuks on vaheajast vaheaega seitse koolinädalat. Tänasest kolm ja pool, õpilased teavad.

Aga nädalavahetused on ju vabad, hüüan endale. Musta südametunnistusega võideldes võitlesin ennast reede õhtuks vabaks. Lihtsalt juba teist nädalavahetust sõidan ema juurde laupäeval. Näed, juba selle trükkimise ajal ärevus kasvab. Varsti lähen, joon kohvi ära jm. rutiinid. Bussi aegadest kinnipidamine on jälle üks ärevuse tekitaja. Sest busse kaks. Kui ma juba teel olen ja alev paistma hakkab pole häda midagi. Autoinimesed ei saa sellest aru, aga mina ei pea ka hommikuti lumehangest autot taga otsima. Nüüd aga on aeg lõpetada. Hüvasti maa, nägemiseni kosmos.


Reede, 21. jaanuar 2022

Täna on imelik õhtu

 

Loomulikult tungib läbi tuisuse akna igikestev  "Tuisk on kolmandat päeva" ( Jüri Üdi/ Juhan Viiding, 1971)

Järgmisena tuksub mälus "Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teineteisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad" (Juhan Liiv, 1910)

Selle luuletuse salmiga pidin tükk otsimistööd tegema. Teadsin, et kusagil olin teda näinud. Kaua otsitud : (Karl Ristikivi, Varjumäng, 1951)

..ja tagatalve halli tuisu trotsiks, 

ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud.

Jalg lumes nagu vanu jälgi otsiks, 

kui keegi, kes on unes kodus käinud.

Kuna lugulaul pidi tulema tuisust, siis jäid ära kaunid luuletused-lemmikud nagu Villem Grünthal Ridala ja Hendrik Visnapuu.

Lõpetan oma otsingud. Sellest luuletusest pole mul peas ühtegi rida, tean ainult, et ta on olemas ja pean luulekogust abi otsima. (Jüri Üdi/ Juhan Viiding)

on õhtu jaanuar kõik teed on umbes

on külm ja võõraid toone sinu jumes

paks mets ja meie lähme umbes

kuid siis näe sääl üks televiisor lumes

ekraan on hele mererand ja palmid

paar suvilat ja mõned limusiinid

siis vahetuvad pildid nende all ka salmid

ja mul ükskõik njuujorgid varnad viinid


sa kangestud ja vaatad üksisilmi

ma kisun kätest sind ja rebin jalust

sa seisad keset lund ja vaatad filmi

ei hooli käed ei jalad külmavalust

sa jääd kesk lund ja mina põgenen

ma põgenen ja sina jääd kesk lund

tuisk katab sind ja virvendavat pilti

te näete kevadeni ühte und


Täna on imelik õhtu...

Reede, 14. jaanuar 2022

Õhtud on meil pikad ja pimedad

 

Alguses oli üks noor, lasteta tüdruk, kelle jaoks ülikooli latt liiga kõrge ja kes pärast aastast õpetaja-ametit maabus lasteaias. Kohtas see endine tüdruk pärast pikki pikki aastaid lapsepõlvekodu poes vanemat naisterahvast, kes teda kõnetas: olete ju ikka Mati kasvataja, ma hääle järgi tundsin? (no mis teha selle häälega). Sõelun häbenedes Matisid...Siis järgneb lugu: teate, alati, kui ma Matile õhtul järgi tulin olin valmis jälle kõige hullemaks, no et mis ta korda saatis või millega ta toime ei tulnud. Senikaua, kui tööle tulite teie. Vaatasite rõõmsalt mulle otsa ja rääkisite kui tore poiss Mati on ja mida ta kõik õppis ja mida saab veel juurde õppida. Läksin koju ja tundsin üksinda poega kasvatades suurt rõõmu. Oehh, kas ma tõesti tegin seda? 20 aastasena ja endal veel lapsi polnud. Tuvastades lõpuks selle Mati selgus, et temast tubli töömees saanud. 

Teise Mati päästmine. 1975.a. töötati välja kolekole programm millega kontrolliti laste koolivalmidust. Ühesõnaga kasvataja lülitas stopperi sisse ja laps pidi lugema teatud arv sõnu (vist) minuti jooksul. Kui ei lugenud, siis ootas teda nn. lollide kool. (andestust, aga nii öeldi) No meie Mati oli pisike, aeglane ja kogelev poiss, kes tõepoolest kuue-seitsme  aastaselt lugeda ei osanud. Veerimine oleks veel asja päästnud, aga tähelepanu keskpunktis olles hakkas kogelema. Eks ma siis petsin, sest ei kujutanud ette, et väikselt Matilt võetakse ära tema emaga seotud turvatunne ja ta topitakse rajooni teise otsa internaati. Mis sellest Matist saanud on, ma ei tea. Tema emale oleks võib olla isegi Mati internaat kergendus olnud, lapsi tuli tal riburada juurde.

Täna mõtisklen hinnangute andmise teemal ja süda ei saa rahu. Väikese inimese eluks-õppekavaks või muuks valmisoleku hindamiseks kasutame eelkõige enda ja ühiskonna headuse-kurjuse-moraali mõõdupuud. Kas margapuud, mis põhineb kangi tasakaalustamisel, nagu paljud kaalud.  Margapuu kangi õlad pole püsivad, et tasakaalustada seda vihtide kaalu muutmisega, vaid margapuul on püsiva pikkusega kang, mille ühes otsas on püsiva kaaluga vasturaskus. Kaalutav raskus tasakaalustatakse hoopis kangi õlgade muutmisega toetuspunkti nihutades. Kaaluühikud on märgitud kangile.  (vikipeedia ja praktikas vanaema margapuu) 

Eesmärk on kaal saada tasakaalu. Margapuu on tasakaalus siis kui mõlemal poolel on jõumomendid võrdsed.

Inglismaal ja mujal on teistsuguseid kaale mille toetuspunk on kangil fikseeritud ja kaalutava raskuse asukoht ka, aga kang tasakaalustatakse vasturaskuse nihutamise teel. (ka vikipeedia, ilma vanaema margapuuta)

Lõpuks tahaks luuletust, ma ei tahtnud seda, aga see tuli iseenesest. Hakkan täiesti vanaks jääma, kui juba Rimmel meelde tuleb.

Et elame - teiste suutmine.

Suur suutmine-teiste muutmine.

Suurim suutmine - enda muutmine. 

Päris nõukogude :)

Asi läheb veel hullemaks:

Kes meeldida tahab, peab roomama

"jah" öeldes "ei" peab mõtlema, 

mis teine tahab, peab tegema,

peab ahelaid kandma ja -  tänama! (Juhan Liiv)

Luuletus jätkub veel kurvemalt, aga jätan vahele...

Ja lõpuks leidsin otsitava!

Ma annan endast alati parima. Kui eluterve pohhuist andis endast alati parima ja ikka läks pekki, aga ta ei ärritunud ega tundnud ennast sitasti, siis on see juba pool võitu! 

See, mida sa parajasti anda saad, sõltub olukorrast, ümbritsevast keskkonnast ja sinu seisundist. Igal momendil on sinu parim erinev. See on teistmoodi, kui sa oled haige või terve. See on teistmoodi, kui sa oled väsinud või täies energias. see võib sõltuda isegi ilmast, ruumist kus viibid ja seltskonnast. Ometigi saad sa igas olukorras anda endast parima! Siis oled vaba kahetsusest ja süütundest! 

Aitäh Tom Valsberg autogrammi ja pühenduse eest: Elu on lill, kasta teda oma naeratusega!

Aitäh poeg Günter! Näpunäited stressivabaks eluks peavad raamatuvirnas ühed kõige ülemised olema.




Kolmapäev, 5. jaanuar 2022

Õpi elust enesest, see on tõde igavest

 Tagasivaate postitus 2

Sain täna just mõnusa "siin ja praegu" ning kuhugi pole kiiret tunde kätte, kui ema helistas. Mul on uudiseid, kõlas kurjakuulutavalt. Või kas just kurjakuulutavalt, aga tähendas mingeid muutusi plaanides kuhu mind püütakse paigutada. 

Kuna reedel õpsidel kool, siis tegin plaani, et enne Väikesesse Maarjasse ei imbu, kui reede õhtul, sest aeg enda jaoks on töötaval pensionäril kulda väärt. Ja pealegi, alles esimesel jaanuaril käisime vanema poja perega ja olime päris pikalt. Küsimus: millal sa tuled ja kas tuled? on minu jaoks alati vererõhku tõstev. Selgus, et vennapoeg-ristipoeg tuleb ikkagi neljaks päevaks ema juurde, et sugulastega st. minu lapselastega kokku saada. Suurepärane! Mis saab mul selle vastu olla. Ainult küsimus: miks mina midagi enne ei teadnud ja miks D mulle ei öelnud. Kõik oleks hästi, aga ema  liigub kepi  najal üha kehvemini ning ma ei kujuta ette seda nelja pealist lohet kahetoalises korteris (kujutan küll tegelikult). Ainus lootus, et võib olla saadetakse sugulasi ühekaupa graafiku alusel. 

See oligi kena sissejuhatus teemasse "ema ja mina" millest olen korduvalt rääkinud. Raske on olla üle kuuekümne ja ikka oma emale "kuulekas ja käske täitev laps". See teema on mind saatnud kogu täiskasvanuelu. 

Emaga kahekesi nädalalõppudel on väga mõnus, aga nagu näiteks keegi minu lastest sel ajal sinna imbub nii hakkab kohutav mind käsutav ja alandav muster. Mesimagus naeratus avaneb ainult teistele ja minu poole heidetakse kriipsusuuga pilke a la "tee seda ja too seda"! Kuna olin ja olen ülitundlik laps, siis on mul ikka valus küll. 

Ma tean, et olen ülekohtune, sest sõnakuulelik ja lugupidav laps ei räägi oma emast kunagi nii, aga ikkagi teen ma seda. Ehk on pärast kergem.

Sellega kaasuv teema on minu süütundele koputamine. Küll ei võta ma telefoni (ei võta jah). Alati pole võimalik ja alati ei taha ka, näiteks keset head filmi, sest mõte läheb uitama. 

- Nojah, ega sa siis sellel nädalal ei tule- on tavaline ohe, kui mul midagi toredat ees. -Aga ära muretse, eks mul ikka mingit toitu on, päris nälga ma ei sure! Kohale jõudes leian eest palju toiduaineid nii et jätkuks nädalaks kui veidi vaeva näha. 

Tegin ettepaneku, et ta igaks juhuks kirjutaks avalduse sotsiaalosakonda ja telliks vajadusel sotsiaaltöötaja appi. Loomulikult ta ei teinud ega tee seda. Sest ta kardab, et siis ma nii sageli ei tule. Asjata kardab, lihtsalt, mul oleks siis veidi rohkem kindlustunnet, et kõik on korras. 

Olen veidi õppinud geriaatriat ja tean, et vanakeste kõige suurem vaenlane on üksindus. Aga ega mina süüdi ole, et koroona ja naabrinaine kardab juba pea kaks aastat üle lävepaku astuda. Varem olid meil väga vahvad laupäevased tee-õhtud. Lapsepõlvesõbrannal pealinnast, kes oma ülakorrusel elavat isa regulaarselt külastas pole enam põhjust tulla, sest isa paigutus aasta lõpus hooldekodusse ja korter pärandati teistele sugulastele. Üks sots. töötaja (kes nüüd pensionil) oli ainult omavalitsuse valimisteni abivalmis, aga nüüd kardab samuti. Kõige suurem kaotus on ülemise korruse naise kolimine ja korterivahetus poole kilomeetri kaugusele. Ta lubas küll külla tulla, aga kuna on vaktsiinivastane, siis teab meie suhtumist. Muidu hästi tore naine. Nutsin, kui teada sain, et kolib. 

Ah jaa, selline vanemlik suhe mõjutab päris palju minu läbikäimist lastega - ma ei julge nendega üleliia suhelda, sest kardan pealetükkiv olla. Et kui nemad näiteks näevad telefonis minu numbrit, siis äkitselt mõtlevad, et no mida see ema JÄLLE tahab. Selline ümmargune ring. 

Kokkuvõtteks soovin et koroonahirm lõppeks ja loomulikult, et emal ikka jätkuks üheksakümne nelja ja poole aastaselt vahedat mõistust, millega kaasneks sallivus ja heatahtlikus. 

Pealkirjas olevat vanasõna kasutas emaema ehk vanaema Nete kelle surmast täna möödub 28 aastat. Tal jäi üks aastake sajast puudu :)

Teisipäev, 4. jaanuar 2022

Algul töö ja lõbu pärast


Paar väga head mõttekaaslast, Mummo ja Algarv on juba selle aasta esimese posti pannud. Eks ma siis ka.

Lapsemeelsus ehk tegemised koolis: Ma ikka usun jõulumuinasjuttu ja päkapikusussiga lähen õhtul tuttu. Nii ühe käega paitan ja teise käega aitan...

Kaunistused aknal: lumekakud, kelle vaderid loomaaias oleme


...

Jõul robootikaringis
Päkamemm

Kunstkuuselt sai tolm pühitud


Kohalik ja väga armas Jõulumaa
...
..
Piparkoogitegu..

Rakvere kuuse külastus lastega varasel hommikul
...

Lepatriinude jõulud Rakvere Teatris

...
Kahjuks puuduvad pildid jõuluvana juures koolis, sest väikeklassi õpetaja haigestus ootamatult ja huvijuht ei teinud pilte. Siit moraal: ära kunagi usalda, vaid kontrolli.


Kokkuvõtvalt töörindel: Olen alati öelnud, et minu aasta algab septembris, siis teen väikese erandi. Olgu siis 2021. Pärast talvevaheaega saime korralikult kooli tagasi. Vahetult enne Vabariigi aastapäeva sain esimese vaktsiini ning aprillikuisel vaheajal teise. Kahjuks kestis koolilõbu kaks kuud ning 12.märtsil 2021 läks kool laias laastus kinni. Minu eriline ja mina hakkasime käima kolmel päeval nädalas. see oli paras tempo. Mai kuus said algklassid kuuks kuueks nädalaks kooli ja sellele järgnes vabadus! 

Sügisel asusin puhanuna ja rõemsasti kolmandasse tavaklassi. Oi-oi-oi! Ühe lapse asemel sain veel teisegi ja järgnevad kaks kuud olid täis higi ja pisaraid. Õnneks võttis Õpetajate Jumal mu palveid kuulda ja saatis meile Täiesti Uue väikeklassi õpetaja. Hakkan praegugi kirjutades nutma, sest pinge langus oli nii suur. 


Jälle oli hommikuti tore kooli minna, jälle lõid silmad särama ja nagu üks noorem kolleeg õpside toas märkis: Liinast hakkab uuesti inimene saama. Käisin isegi kahel väga heal koolitusel. Üks motiveeris ja teine õpetas kuidas võimalikult palju lapsed saaksid nutitelefonis olla. (Pille Kriisa tuntud headuses) Stopp. Kuna väikeklass kolmandal korrusel ja minu ruum päris all, siis panin aga kappadi kappadi mööda treppi salaja mõeldes, et ehk jääb mõni kiloke trepiastmetele. Kuni ühel novembrikuu hommikul ei saanud jalga voodist maha. Kanna all oli lõikav valu. Oli oli, mis ta siis oli? Plantaarfastsiit ehk rahvakeeli kukekannus. Vaat sulle treppe! Kas see on märk, et tuleb koju kotile jääda? Ei! Seda enam, et saan kolleegide ja bossidega suurepäraselt läbi, ei intriigitse ega midagi. Aasta lõpus kostitati meid suurepärase jõululõunaga rannarestos Mermer millele järgnes Rita Ray kontsert Alexela kontsertmajas. Ühe kannuse pärast ei anna ma veel alla. 
Mermer, meri ja mina.