Teisipäev, 27. september 2022

Kuidas parandada vaimset ja füüsilist tervist

 

Sellise lambivarju all võiks tunduda turvaline. Fotol: Avinurme Puiduait ja äge sisekujundus.


Kui maja ümber väriseb traktor sahaga, mis vägisi tahab sirelilillat ja valget sirelit tabada, siis on aeg kodust põgeneda. Kasvõi mõneks tunniks. Avinurme, see alevite pärl, tundus hea valik. Muidugi kulgeb iga tee kuhugi, aga kui sa ei tea, kuhu tahad minna, siis polegi vahet - ikka jõuad kuhugi. 

Minu totaalne üllatus. Olen ennast virukaks pidanud emapiimast ja  isa hoolest peale (isa poolt kirikuraamatute algusse), aga Anneli suutis järjekordselt üllatada: Paasvere polegi pelgalt minu hilisõhtune bussipeatus, vaid jälle KOHT. Piisab vaid sissesõiduteelt kaugemale minna. Eks need "vere" lõpulised jäävadki kummitama. Loomulikult järgnes Paasverele Venevere. 

Päikesest võõbatud loodus oli hunnitu. Täna õppisime esimeses klassis eluta ja elutut loodust. Tekkisid küsimused:

Kes on puu järglased st.lapsed?

Kas kivid ei kasvagi kunagi, kas nad sündisid suurtena?

Kuidas seened sünnitavad?

Vaat vaat sedamoodi, vaat vat sedamoodi pead sina ilmas elama :D

Avinurme bussijaam kiriku kõrval oli kärarikkaid pudinaid täis. Tunnid olid lõppenud. Küll mulle meeldib, kui küla (alev) lapsi täis! Tundub, et Avinurmes neid kooli jätkub. Vaade kooli netilehele on paljutõotav: Rakvere Teatri külastus, kirjanik Epp Petrone, keeltepäev, teadlaste öö....Eriti meeldis mulle oktoobris toimuv kastanimunade koksimise võistlus.

Meie jõime Puiduaias magusa kohvi, jutustasime veidi kauni teenindajannaga ning settisime autonina üle Avijõe Lohusuu poole. Miks Lohusuu? Aga miks mitte? 

Lohusuu on põline kaluriküla. Täpselt ei määratle, aga saan aru, et oli Vene- Lohusuu ja Eesti-Lohusuu. Rahvas enam- vähem pooleks. Vanausuliste pool ja eestlaste pool. Uskuge, just sinna paika sündis 1763 aastal õ-tähe kasutuselevõtja Otto Wilhelm Masing. Mitte  Tartusse, mitte Tallinnasse. Müstika.

Lohusuu kirikus teenis aastaid pastor Eenok Haamer. Olime seal mitu aastat tagasi lõikustänupüha jumalateenistusel käinud. 

Ilm oli üha ja rohkem tänulikuks muutunud. Kui kodus puistas taevas veidi tumedamat, siis Peipsi veerel säras päike. Ei oska kirjeldada metsade ja põldude sügisvärve, hallide ja ajast puretud talumajade kokku kukkunud katuseid, kauneid põllukividest vundamente, aga ka uuele äratatud eluasemeid - ainult mine ja vaata! Jäta igasugu jamad seljataha ning ette ning usu ja looda. Või lihtsalt imetle. 

Peipsi poole autonina ei pööranud. Hoopis Iisaku poole. Jälle üks paik, mida aastaid tagasi väisasime. Kuhu küll see rahvas kaob? (andmed andmed) Kas on veel kaunimat loodust, rahulikumat keskkonda, tegusat kooli? Näed, ikka hakkan targutama. 

Tudulinna müstiline kirik mäe peal on nagu maamärk, et õhtuks tuleb koju veereda. Hetkeks isegi tundus, et olen teederägastikku eksinud, aga ei. Oonurme ja Tudu olid kaljukindlalt oma kohtadel. Anneli soovil põikasime sisse Tudu kalmistule, kus ta käinud polnud. Sügislehtede sahinal puhkasid  sealsed kalmulised oma viimses paigas. Maal on veel ruumi. 

Koju jõudes nentisime, et need kaevatööd ei tundugi nii hirmsad, sest meie maa on ikka meie maa ja kui on Usk Lootus ja Armastus, siis nii ongi.


Pildil Iisaku kirik

Reede, 23. september 2022

Tänane päev

 

Koristasime veidike maailma. Viisin oma kolm hoolealust kooli lähedale tuttavale territooriumile, kus avaram väljavaade. No et kui kellegi neist tuleb tahtmine metsa põigata. Ei, me oleme metsarajal käinud, seeni korjanud ja pähkleid ka. Aga täna oli prügipäev. Kinnastega varustatud kaks noormeest sattusid hasarti, kolmas ei puudu maast mitte midagi. Saimegi leivakoti täie igasugu staffi, erilist elevust tekitasid "nerfi kuulid". 

Jõudsime minu kortermajani. Renoveeritakse. Maja ümber mullavallid, kraavid, piirdeaiad jm. ehituseks vajalik. Ei hakka vene keelt purssima. Kokkuvõttes sõnas Mykailo (hellitusnimega Miša, 7aastane): kas teil tuleb siin ka sõda ja need on kaevikud kuhu varjuda. Näitasin talle kenasti korda tehtud kõrvalmaja ja püüdsin seletada. 

Ütlesin poistele, et elan selles majas. Kuna maja ees ilusaid ja vähem ilusaid autosid, kerkis neil kohe küsimus: aga milline sinu auto on? 

Mnjahh, tundub, et minu autoriteet langes veel vähemalt viis palli. Elab kraavidega ümbritsetud majas ja autot tal ka pole. 

Üks sõjapõgenikest - poistest,  elab maakonnalinnas koos emaga kahe toalises renoveeritud ja kõikide mugavustega korteris. Ema sõidutab teda kooli ja koju  autoga. Ema on kodune. Teine elab  vallakeskuses mugavustega, renoveeritud majas. Ema on kodune, väikevend käib lasteaias.

Lihtsalt lood elust enesest.


Kolmapäev, 21. september 2022

Ja nikagda ne utsju estonski jazõk


 Seitsme aastase rusikas kerkib ja taob koolipinki. Sellele järgneb "Nõu nõu nõu (peaks nagu olema ingliskeelne eitus), aga inglise keele sõnavara o.

Pealkirja jaoks ei osanud ega tahtnud teisi tähti otsida. Vot tak. 

Ja paprobuvai gavarit, sellele järgneb kallistus, soov meeldida ja saada kindlustunnet ning rääkida rääkida... (tõlgin enam vähem) Teate, õpetaja, meil olid kanad, sada kana ja neil sündisid tibud, sada tibu. Siis need tibud peitsid ennast põõsaste alla ja meie otsisime neid. Siis oli meil veel tige ja suur kukk. Aga üks kana munes kümme muna. (teietab mind ja kallistab)

Kaks erilist, kuigi ühevanust poissi. Taustainfot meile ei jagata. Emad on väga hoolivad, poisid puhtad, riided ilusad, õppevahendid olemas.

Ja minu russki on täiesti roostes. Õppekava järgi peaksime õpetama täis-ja kaashäälikuid ning lühikest ja pikka tähte. Peaksime õpetama mis on täht, mis häälik, mis on sõna, mis on lause.

Eta škola kak tjürma - vaat selline kolm nädalat. Ne mošet tantsõvat, nada pisõvat. Heidab pusa seljast ja vehib ilma muusikata maika väel. Meenutab mulle kuulsa ansambli liidrit :))))

Õhtuti on mul nendest kahju, päeval panen kahtluse alla enda ja süsteemi pädevuse. Õnneks on matemaatika, kus numbrid ...

Homme hommikul alustan jälle lauluga: A B C D EF G HIJ KLMNOP...jne. 

Sõbralikum poiss on värvid selgeks saanud. (oskab punast pliiatsit valida) Kuna vahetunnis jagatakse juurikaid, siis tundub, et "porgand" tuleb ka meelde ja "vihm". 

Homme algab kõik, algab uuesti...

Muidugi fiskultura võimlas (ooo kakaja škola!) käib koos suure klassiga.  Ühel neist juba nitševoo, aga teine on üksikmängija) ja ei ole populaarne. Viskan siis enne tundi T särgi selga ja harjutan koos temaga palliviset. Kaameras oleks see ikka päris naljakas. Isegi kooli majavaim Liia tuleb appi. 

Muusika ja noodiõpetus - anna armu.

Kunst ja käsitöö jätavad mängumaad. Pintslivajutused saime rõõmsalt tehtud. Homme tutvume plastiliiniga. 

Lisaks on meie toredas esimeses klassi kaks erilist eesti poissi. Teeme  tööd põhiõpetajaga kahekesi. Mina abina.

Jätsin märkimata, et lisaks sõjapõgenikele on tegemist eriliste ukraina lastega. 

Ja jälle kokkuvõtteks: veel praegu ei vahetaks ma oma tööd millegi vastu.

See oli lihtsalt kirjeldus. Sügis ja maailm on erilisi värve täis!

Pühapäev, 18. september 2022

Hakkab peale see kurtmine

 

Kui täna Poeg kahele üksindust kurtsin, siis ta (telefonis ) vastas umbes niimoodi: sa oledki sarisuhtleja. Äää... kõlab nagu sarimõrvar. See oli ikka nuga selga (oleks öelnud reedel Tõnis Niinemets) Muide, kui sellest prominendist rääkida, siis olid tema tulevased vanemad, eriti Andres, meie kodus sagedased külalised. Lihtsalt, kant ja kool olid sellised. 

Mis ma siis selle üksindusega peale hakkan? 

vaatan ja sirvin vanu fotosid 

loen ja sukeldun jälle sugupuude uurimisse ja teravdan silmi kirikuraamatutes

ooo, meine liebe Rosamunde Pilcher

ja Vera loomulikult


Õues on juba nädala aega piiksunud üks pisitraktor. Murukamarat on küntud ja Sabiina kadakas välja juuritud (pidigi teine mürgine olevat)

Meie keldrimehed olid ärevil ja ennast appi pakkudes rändasid konteinerisse ja lõkkesse just need asjad, mis ma uksest paremale tõstsin. Vasemad jäid alles. Noh, need ju ainult asjad.

Pojaga ja lapselapsega külastasin jäätmejaama (ausalt, esimest korda elus), sest varem oli selle koha nimi prügimägi.

Reede õhtu on hea, laupäeva saab veel kuidagi venitada, aga pühapäeva pärastlõuna vajaks sõpra. Eks ma siis teen teleka lahti.

Kolmapäev, 14. september 2022

Paks, paks, paks

 Vihapostitus

Minu väga sale sõbranna paiskas üle emotsionaalse teema, et ma tundsin, et olengi tõeliselt paks. Tegelikult olengi. Paks?

 nagu sõimusõna. Teemasse arendati veel mõned eriti saledad taimetoitlased, tema suguvõsa liikmed ja teemast sai tüli. Kui lähenda poliitilisest vaatenurgast, siis me sööme palju ja väga palju (vaesed söövad ka ja veel rohkem) Sõbranna arvas, et kuna tema lähikondlased on taimetoitlased, siis pole ja ilmselt polegi neil ülekaaluga probleeme. 

Nüüd ma lähen kurvaks. Ülekaalukalt kurvaks. Mul mitu sõbrannat , tänane kaasa arvatu, õpetamaks, mida siis pean oma saja kiloga peale hakkama.

kas tohin üldse siin teie ilumaailma hulgas ringi liikuda?

ilmselt ei sobi ma tänavatele, parkidesse, randa?

Autosse ei mahu ja ühisbussis  suure kaliibri pärast koos kottidega hõivaksin kahelise pingi. Kusjuures minu piitspeen, vanade aegade tuttav, kõigub püsti istmete vahel ja laseb ennast imetleda. Olen küll kortsus, aga vaadake kui hea ma välja näen (minu interpreteering)

Selline Kurb õhtu teemasse: kuigi sa ei taha enda näkku ilusüste teha lasta peaksid sa olema atraktiivselt vaadatav.

Tore, et sellest täna tead sain. Homme toimub koolis pildistamine. Eks ma siis kükitan. 

Esmaspäev, 15. august 2022

Kümnes!


 Eile sõitsime Anneliga läbi kauni, hommiku-uduse Eestimaa. Ikka selleks, et minna järjekordselt arvamusi avaldama. Paidesse. Olin enda jaoks vaadanud (mällu pannud) mitut setut jututuba. Mõned kattusid, mis polnud hea, aga kui kõike ei saa, siis võta pool. All-linna parklas oli ruumi, käepaelastaja, noor koolipoiss, väga viisakas. Viisakad olid infoleti tüdrukud ja üldse selline kena algus. Kuna mõtlen enamasti söögist, siis igatsesin hommiku-ampsu enne tõsist vaimutööd. Lions -klubi prouad härrad pakkusid endiselt suupärast rahakaardisõbralike hindadega. 

uus oli minu jaoks see, et taldrik ja kruus (kumbki 2 raha) pidid pärast pakiautomaati minema ning 4 raha pangakaardile tulema. Aga tehtud sai seegi. 

Seejärel hargnesime. Minu eesmärk oli juba kodus selge ja osalt sellepärast ma läksingi. 

"Selge pilt" piiga oli juba telekast vana tuttav ja FB-s ikka hoian vaimse tervise asjatel silma peal ning kahe-päevane koolituski läbitud. "Vaimse tervise esmaabi" . Tänane teema oli isiklik, sellepärast lähenesin arglikult, aga otsusekindlalt. Poolteist tundi kadus kiiresti, grupitööde  mõtted-ettepanekud olid konstruktiivsed ja sain ka ühe kontakti. Kuna olin ja olen suur skeptik igasuguse kogemusnõustamise ja abistamise pakkumisel, siis jätsin otsad lahtiseks.




Teema haakus hilisemas jututoas kuhu jõudsin poole pealt ning kus tõstatati igasugu abipakkujate kaardistamis - ja hierarhiline struktuur ning hinnakirjad. Näiteks kui psühhiaater pärast mingi arv vastuvõtte määrab inimesele ravi, siis laias plaanis seda ju hiljem ei kontrollita. versus operatsiooni sooritanud kirurg suunab patsiendi järelravile. Aga kuidas toimib protsess vaimse tervise raviga? Selles hilisemas paneelikas " Mul on hingel raske. kallis, riik, palun aita mind" ja kuhu jõudsin viimaseks kolmandikuks jäi kõlama, et võtmeisik peaks ikka olema perearst. Üldse oli liiga palju sõna "peaks". Sellised segased tunded neis kahes grupis. Peaasi, et...

...


Seevastu hariduse ala vana-uue Paide gümnaasiumi läheduses oli värvikas, tempokas. No kes ei tahaks teada "Mida koolis õppimata jätta". Juhatas Indrek Lillemägi (Pegulinna Riigigümnaasium) ja sekundeerisid hea huumoritunnetusega sõnakad inimesed. Kui ühiselt leidsime, et kas odavise on vajalik õppekava osa sain grupitöös mõnusa õlg-õla kõrval tunde ja sära silma.

"Robot, kas sa oled surivoodil kaaslaseks?" Sellel morbiidsele pealkirjale ma päriselt ei pühendunud, aga laiemas pildis tekitas mõtte: kas ostaksin emale 7000 raha eest robotkoera, keda ta paitaks, aga kes ei vajaks jalutama viimist? On ju maailm põnev?



Majabranne süüvis poliitikasse. Mina hiilin nendest sujuvalt kõrvale. Väike-suur aps juhtus ka. Viimasel poliitika-ala teemaarendusel hakkas pealaval ennast muusikat sättima valjuhäälne ansambel. Ja korraga ei kuulnud me enam ei Leo Kunnast, ei Marina Kaljuranda vaid lahkusime. 

Kodutee ootas. Mõtteid oli palju ning päev oli igati korda läinud. Miks mitte ehitada koju selline pisike mõtlemise ruum?

Ja ärge unustage Runnelit:

Mõtelda on mõnus, 

rääkida on raskem, 

ärgem sellepärast, 

pääd veel norgu laskem.

Kõnelda on kergem,

kirjutada raskem, 

ärgem sellepärast

pääd veel norgu laskem.

Kirjutada kergem,

rehkendada raskem, 

ärgem sellepärast,

pääd veel norgu laskem.

Mõtelda on mõnus

kuidas kõik on raskem,

ärgem sellepärast

mõnu mööda laskem.

Ja jälle sõitsime läbi kauni, õhtupäikselise Eestimaa. Olgem hoitud.

Kolmapäev, 10. august 2022

Mida ma otsin?

 


Kuigi ma staarblogijate hulka ei trüginud (mullu olin peaaegu valmis, aga tervis vedas alt), ajan oma pisikest rida ja joru edasi. 

Esimesel augustil toimus Simuna kirikus Gustav Normanni orelifestivali raames avakontsert: Ain Anger, Piret Aidulo, Riivo Kallasmaa, Kammerorkester ME 104. Aitäh, Maabranne, ilma sinuta ma poleks ehk tulnudki...

Ilm oli rohkem kui vihmane ja tuuline, kohe päris jama oli. Sellepärast jõudsime Maabranne ja tema brannega tänu lahkele Autojuhile alevisse pea viimasel minutil. Autode rodu tuli poolde teesse vastu. See oli minu jaoks esmakordne kogemus, kus SUUR maakirik  rahvast täis. Pea iga teine Rakverest. Tegemist ikkagi ühe juhtivama bassilauljaga maailmas. Kõik oli täiuslik. Hea, et sain kavalehe. Kuidas ma muidu oleksin teadnud mis ja kes. Kava algas G.F. Händeli orelikontsertiga. Sellele järgnes J.S. Bachi kantaat "Ich habe genug". Olen oma viletsa saksa keele oskusega tänulik neile, kes kavalehele tekstiosa tõlkisid. Millegipärast (ka Arvo Pärdi pikkade kantaatide ajal) meeldib mulle näpuga rida ajada. 

"Mul on kõik, mida vajan" paneb lisaks Jumalikule sõnumile inimlikkuse üle mõtlema. 

"Ma ütleksin, sul, maailm, rõõmuga: mul on kõik, mida vajan!"

Muidugi lõpeb kõik surmaga ja "Ich freue mich auf meinen Tod" (ma vaatan surmale rõõmuga vastu) on veidi kõhedust tekitav. Mõtlemiseks.

Gerald Finzist, Suurbritannia heliloojast ei teadnud ma midagi. Jälle oli abiks kavaleht. Mulle meeldis. Helge, tuletas meelde minu Inglismaad: väikseid kirikuid, kitsaid teid, sillakesi ja jõgesid. Ühesõnaga Cotswoldi. 

Järgnes Edvard Griegi "Süit Holbergi aegadest". Lasin lihtsalt keelpillidel endas kõlada. 

Elamuse lõpetas Ludvig van Beethoveni kontsertaaria "Prüfung des Küssens". Kavalehel tõlget polnud. Kas "Suudluskatse" kõlab piisavalt normaalselt. Igatahes andis Ain Anger selle edasi vägagi kelmikalt. Ja siis me plaksutasime ja siis saime lisapala ja siis me plaksutasime veel. Ihii, minu ees ütles üks proua teisele: ärme enam niipalju plaksuta, siis ta ei lõpetagi...Tuli meelde ütelus: milleks pahandada, kui võid imestada. 

Ma ei ole mingit muusikalist haridust saanud, aga ma tunnetan seda, mis on minu jaoks ilus. 

Sellepärast sõidan ma täna Väikesesse Maarjasse, et elada kaasa VHK keelpilliorkestri suvekontserdile. Dirigent Rasmus Puur. Tutvustuses lubati esitada valdavalt eesti muusikute loomingut. 
Tunnen ennast õnnelikuna. Miks mitte kanda veel "suve minus eneses".


Ah, jaa, peaaegu unustasin. Veel jäid mainimata Rakvere keskaja päevade tähistamine Kodukandi Brannega ehk Päevalillega. Tema ausalt öeldes peaaegu tiris mu kaasa, sest olin just alustamas nn. "ristipoja nädalat". Kõigepealt kuulasime Uno Trummi loengut "Maa alune Rakvere. Keskaegne linn." Huvitavalt räägib ja alati jääb midagi uut meelde. Veidi raskendas kuulmist suur autotee, aga ega need kõrvad ka pole enam teab mis noored :) See-eest kirikus kõlas küll! Esimesel õhtul "Rondellus" ja teisel "Triskele". Tantsijate kostüümid andsid Pikale tänavale jumet ja Jüri Kuuskemaa ning veel mõned mehed mõjusid imposandselt. Kahjuks oli hr. Kuuskemaa juttu kirikus veidi raske jälgida, ehk oleks mikrofon aidanud. Ja siis tegin enda jaoks ajalugu. Reede hilisõhtul  näidati Kolmainu Kirikus kino. Kahtlesin, mis ma kahtlesin, aga kui ei tee, siis ei tea. Film oli nii vapustav, et tulime välja kõnetult. Pealkiri "Nartsiss ja Goldmund". Hermann Hesse romaani järgi (1930) Keskaega poetiseeriv romantiline lugu kahe noormehe, abti ja rändkunstniku siirast sõprusest (raamatu tutvustus). Raamat, millest ma midagi kuulnud polnud ja film, mis vapustas. Kui kellelegi silma jääb, siis hea närvikavaga inimesele soovitan. 

Aitäh, Päevalill, ükskuid on vaja kergelt müksata, küll nad siis kaasa tulevad.




Esmaspäev, 1. august 2022

Jutuke, mis jäi teisel mail kirjutamata


 Ema, vaata, minul on vari!

Minul on vari, vaata, kui pikk.

Ema, vaata, minul on vari!

nüüd on väike ja nüüd on pikk.

Ema, vaata, minul on vari,

mina seisan ta jalgade peal.

Ema, ema, see on minu vari, 

ära sina kõnni ta peal. (Hando Runnel)


Poeg kutsus Palmsesse etendust vaatama-kuulama. Pojaga on alati hea minna. Lihtne, auto tuleb ukse ette ja mina pean valmis olema. Kui kõik läbi, siis auto toob jälle ukse ette tagasi. 

Olin unustanud, kuidas need laulud 80-ndatel kõlasid. Siis, kui Poeg 2 oli väikemees. Kindlasti kõlasid kenasti, Viljandisse ma ei saanud ja laulude sõnade üle palju ei juurelnud. Seda teen täna, sest öö ei andnud und. 

Eks ole, Poeg, see oli natuke ka Sinu lugu. Tahtsid juba lapsena kaugele. Rongijuhiks ja hiljem lenduriks. Rändamine on sul tänini veres.  Unistada tulebki suurelt. Lauldes ja üha edasi tegutsedes. Oleme käinud koos läbi pika tee. Tervelt 42 ja pool aastat. Oleme naernud ja nutnud, eemaldunud ja järjekordse ühisosa leidnud. Koos mitu pikka reisi sooritanud ja meil on palju meenutusi-mälestusi. Millegipärast tuli esimesena meelde kõige eksootilisem - Hispaania ja Granada. Need ägedad sõidud mägedes, öised kolamised mööda linna, rand, turg, basseiniga maja...nagu muinasjutt. Ega Poolaski kehvem olnud. Tuhandeid kilomeetreid sõitu sinu kõrval, jututunnid ja mõtestatud ekskursioonid. Viimane koos Marianniga toimus alles möödunud suvel Gdanskisse. Jälle oli elamusi täis. Ja hoolitsust. 

Ega siis mitte ainult väljamaa. Meie pikaaegne 24.veebruari traditsioon ja retki mööda Eestimaad on veel ja veel. Näiteks möödunud avatud talude päeval viisid mind Ajaveskisse. Ikka oli meeles kaasa kutsuda. Kunagi, kui rohkem aega, siis käisime Sagadi öömuuseumis. Miks ma neid loendan? Sest iga kirjutatu tuletab vahvaid seikasid meelde. Need on meie lood.

Vahel mõtlen, et millal Sina suureks said ja mina väikseks jäin.

Aitäh kõige eest ja eriti eilse teatrielamuse eest. Hea, et meile mõlemale meeldis väga. 

Et mitte väga melanhoolseks minna lisan lõppu toreda loo. Settisin ennast peegli ees, olid umbes kuuene.

-Ema, sa oled sama ilus nagu Anne Veski! See oli ülim kompliment, mis mulle on öeldud.

No mida võib veel üks, sel ajal kolmekümnene ema tahta. 

Nii, et kutsu aga, küll ma tulen. Niikaua, kuni jaksan.


Nii me sõitsime (2018, Krakow)

Pühapäev, 31. juuli 2022

Kuidas me isegi Kauksi Üllel külas käisime ja palju teisi kohti ka


 ehk minu sellesuvine pikem reis. Meil on tänu Maabrannele kujunenud väike seltsike nn. nooremaid pensionäre. Reisimiseks. Seekordsel sõidul puudus eelnev täpne info. Märksõna oli ainult Petserimaa. Bussis, meie taga kostis kahe eakama proua jutt:

-Kuhu me nüüd läheme?

-Ei tea. eks sinna, kuhu viiakse...

Sellega oli kõik öeldud. Meelde tuli "Kui sa ei tea, kuhu lähed, siis viib iga tee su kohale." 

-Kuhu ma peaksin siit minema?

-Kuhu sa tahad minna?

-Mind ei huvita, kuni ma kuhugi jõuan.

-Siis pole vahet, kuhu sa lähed. Sa pead kindlasti kuhugi jõudma.

(Alice Imedemaal, Lewis Carroll)

Tartus saabus selgus Proua Giidi näol. Reisijuht Ulvi ilmus kui tõeline päikseke ja enam polnud vihma karta. Kirjutan - kirjeldan nüüd meie marsruuti, et endal meelest ei läheks.

Simuna-Tartu-Mikitamäe-Värska-Obinitsa-Vastseliina-Võru-Simuna. Eks ole, päris muljetavaldav kogus kilomeetreid mahtus pea kolmeteistkümne tunni sisse. Kusjuures kava paneb kokku 80-ne Jüri ning meil pole siin midagi kobiseda.

Ikka pilte ka. 

Esimene uus sõna. Tsässon. Õigeusu külakabel Setomaal. Neid on siin päris mitu, aga see kõige vanim puitehitis mandril. Ulvi rääkis, et tulnud see venekeelsest sõnast "tsas", kuna Petseri papid pidasid nendes majakestes palvusi. Kui lahtiste silmadega ringi vaadata ja pisikesel sauna moodi majakesel rist, siis ongi Tsässon.


Veidike sõitu ja  juba olimegi Värskas. Värska Püha Gregoriuse kirik ehitatud 1907. Kirikuaeda on maetud lauluema Anne Vabarna (1877-1964). Loomulikult ei jõudnud me hauale, sest tempo,tempo...
Mõtlesin, et mingite sõjarditega küll oma pead ei vaeva, kuid

maja osutus huvitavamaks, kui arvasin. Jälle tükike meie ajalugu. Ning tõestus, et "mina olin siin"


Jälle tempo-tempo...ning mööda Värska promenaadi sadamani. Lisaks Ulvi huvitav jutt Aurora kaptenist ja tema isast. Lugege, kui aega on. https://maps.visitsetomaa.ee/et/objekt/aurora-kapteni-maja/158?map_id=7

...
Värska päev oleks üks omaette elamus, arvan.

Kõht hakkab tasapisi lõunat nõudma. Aga enne ootab meid

Oleme ilmselgelt ajahädas ja muuseumis jääb palju asju nägemata. Nii et ikka tuleb tagasi tulla.
Lõuna ootas meid teises tares. Mina komplekteerisin isikliku paketi koos sõnumiga


Olen siin kunagi einestanud, poja perega, kui mini Räpina kooli lõpetas
Tempo ei lase isegi pilte teha ja järgmine punkt ootab

Obinitsa ning suurim üllatus

Tubli tund mahlakat setu keelt, sekka laulu. Kahju, et peremeest kodus polnud, aga kõike head ei saa. Kes veel aru ei saanud, siis tegemist Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare koduga. Oli kuidagi nii kodu, et isegi pilte ei söendanud teha. Üks huvitav fakt, et Lenna ja Lauri algatusel renoveeritakse Obinitsa vana kooli , mis asub lauluema kuju juures ning millest mööda sõitsime.

Hooneid ja leide leidsin veel
Majal on ajalugu, millest Ülle meile pajatas. 
...
natuke huumorit

Tegijad teevad, teelistel jääb üle nautida. Minge kindlasti, kel suvetuurid pooleli.

Vastseliina poole  sõites viis Ulvi meid torni juurde
Tragimad ronisid üles, teised läksid hernepõllule. Mina leidsin sõnumi
ning kaks tükki kaasaja arhitektuuri :)


...


Vastseliina
Kell näitas pea viis. Hakkasime väsima, aga loomulikult loobuda ei tahtnud. Tagaistme prouad ei arutanud enam seda, et kus me oleme. Olin siin esimest korda. Et kuhugi endas jõuda oleks vaja olnud tubli kahte tundi. Meile anti pool, sellepärast käisin poolel teel. Pilt Päevalillelt

....
Palverännumajast põikasin läbi. Õnneks saab kodus alati juurde lugeda.

Päevalill saatis pilte lisaks. 


..Mati Karmini kujundatud Vastseliina metsavendade memoriaal. Väga mõjuv.




Kella kuueks olid jõud ja aeg otsas. Bussijuht andis endast parima. Lähtekohta jõudes selgus, et paljutõotav kohvik sulgeb ukse poolteist tundi enne Rakvere bussi väljumist. Ei sadanud.

Aitäh Maabranne, Päevalill Maie, Maie, mina ja muidugi legendaarne Jüri


...

Teisipäev, 26. juuli 2022

Veidi venib

 


Veidi üle poole puhkusest möödas ja aeg pausiks. Mida olen teha jõudnud ja mis ootab veel ees?

Sellel nädalal peaks toimuma ühe päevane sõit Setomaale. See on selline "inimesi täis väikebuss ja aknast eriti välja ei näe" sõit, aga raha koha pealt soodne, sest tegemist penskarite projektiga. Setomaast ma ära ei ütle, kunagi olin Orava rühmas EÕM-is ja perega sai Värskas suvitatud. Loodame, et ilm soosib, sest mullune Võrumaa läks täiesti vihma nahka. 

Olen oma jalgadele väga vähe koormust andnud, sest õppetunnid möödunud ja ülemöödunud suvest tegid kartlikuks. 

PORKUNI BLUUS 

Suve suurüritus sai reedel mööda. Kolmandat aastat külastasime Pealinnabrannega Porkuni Bluusi. Seekord oli kaasas Branne Tütar koos kaaslasega Rootsist. See andis õhtule veel värvi. Täitus minu selle suve unistus ehk Bluus järvel. Tänu Iirisele, kes aerudega osav, hõljusime Pearu Pindre bluusihelide saatel vesirooside ja ujuvate saarte keskel. Viis kollektiivi viie tunni jooksul ja seda 15 raha eest. 

Arvutasin, et juunis-juulis olin Porkunis käinud üle kümne korra.

....


...


KÄSMU KAPTENITE KÜLA

Peale südaööd koju jõudes pakkusin (jälle) järgmiseks päevaks Käsmut, mitte Võsut. Branne oli Käsmus ainult ühe korra käinud, kunagi Viru Folgi aeg ja ei pidanud sellest kohast eriti. Siis tuli ta ümber veenda. 

-mida me seal VIIS tundi teeme?-

-ei noh, kas jääme siis terveks päevaks korterisse ja käime Rakveres poes??-

-seda küll mitte-

Olime juba meele bussiks valmis settinud, kui noored otsustasid enne Rakvere Festi rannatiiru teha. Nii lahenes asi iseenesest ja meid lihtsalt puistati maha. Nüüd hakkas juhtuma. Poes sain ülemust tervitada ja talle öelda kuivõrd ma ikka veel tema sünnikohta fännan. Muuseumis sai Aarne Vaiku tervitada ja talle öelda kuivõrd tore, et ta ratastooli nurka on heitnud. Küll ta ikka näeb 80 eluaasta kohta vitaalne välja. Muuseumi õue oli  pulm tekitatud. Algselt mõtlesin, et esietendusega seotud, aga kui pruutneitsisid nägin, siis jäime pruuti ootama. Äge!

Pisikeses kõrtsis ehk Prunni Aidas sai üks pärastlõuna ergutusnaps tehtud ja kõrtsmikuga juttu puhutud. Tema sõnade põhjal ei tundunud kogukonnaelu üldse roosiline, aga eks igal meist ole õigus oma arvamusele. Kõht oli tühjaks läinud ja aeg kala proovida. Uus koht, ehk Tammeka kodukohvik pakkus õhtuks suitsuahvenat koos värske kartuliga. No mida sa hing veel tahad, nii hea oli, et isegi pilti ei jõudnud teha :D. Teel bussijaama sai hoovis mõisakeraamikad näha ja tõeliselt hea maitsega vahvleid kotti pista. 

Enne poolt kümmet hakkasid esietendulised Meremuuseumi poolt tulema. Kui varem olin kahelnud, et "Kuninganna ja viinakurat" ei lõppe bussi väljumise ajaks sai ümber lükatud. Huvi korral oleks isegi võimalik. Ja juba vuraski umbes tunnine buss Rakvere poole. 


Öösel tundsin teravalt, et esmaspäeva hommikul saabub üksindus. Isegi Mõrvad päikeserannikul said otsa.



Kilbu läks ka juba nädal tagasi koju.

Ehitustandril muutusteta st. ei mingeid kaevatöid. Asi muutub kahtlaseks.


Kolmapäev, 20. juuli 2022

Vaatasin, et kas kuulun keskklassi

 


Lugesin Maalehest (16.07.22), et keskklassi netosissetulek jääb 700 ja 1700 vahele. Vaat kus on ikka vahemik. Kusjuures rahvas arvas, et ikka 1800-2400. Viimasega olen päri kuigi ka 1700-st ära ei ütle.

Keskklassi kuulumist defineerib lisaks võime oma eluga kenasti hakkama saada.

Olen nõus ja kirjutan alla, et isiklik eluase, oma kodu on kõige tähtsam. Kindlus. Meie põlvkonnal üldjoontes vedas. Kes vähegi tubli ja töökas oli ning Tallinnasse ei kippunud sai asutuse kaudu sunnimaise elamispinna ja hiljem selle erastada. Meist noorematel oli raskem, sest mugavustega korterid ei jätkunud, eriti poissmeestele. Laste arv ja korralik naisuke aitas korterijagamisele kaasa. Mõned said asutuste kaudu maja või ridamaja, aga neid jätkus vähestele. 80-ndatele tekkis võimalus sissemaksu ja edasiste osamaksudega eluase soetada. Suures linnas olid muidugi olud teised: kooperatiivkorterid, korterid eriliste teenete eest jm. millest mina ei tea midagi. Olen elu aeg olnud alevilaps. 

Ühesõnaga, korter mul on. Paljud arvavad, et liiga suur. Kui võtta ajaarvamiseks EE (Enne Elektrihinna suurt tõusu), siis olid kulud pigem madalapoolsed. Ilmselt nüüd hakkavad hammustama. Või nagu üks majaelanik (pensionärist naine, kellel mees veel töötab) sõnas sarkastiliselt: ega polegi normaalne, et üksik inimene elab nii suure pinna peal. Vastasin, et näed, kaksikut pole leidnud. Äpumad noorpõlve peikad on ammu joomasurma surnud või poolel teel sinna ja ühtegi saamatut vanameest ma vedelema ei võtaks. Kobedad ei taha loomulikult mind, vaid ikka aastaid või kümneid nooremaid :) Ahjukütet pole mul praktiliselt täiskasvanuna olnud, mõne aastakese abielu alguses elasime ahju ja puupliidiga korteris. Suvilat ja maamaja pole ka olnud.

Nii, et eluaseme järgi olen keskklass koos eluasemekuludega. Ja alati on võimalus müüa.

"Olulisel määral mõjutavad hakkamasaamist ka kulutused toidule". Söök ja jook on mu nõrkus. Omakasvatatud toitu pole kunagi olnud. Ei räägi lapsepõlvest ega vanaema peenardest- marjapõõsastest. See on möödanik ja aiamaa-inimene pole ma kunagi olnud. Pigem veidike toiduga mängija. Samas võib külmkapp kõliseda tühjusest, sest millegipärast üksikul juhtub, et peab mõne aegunud toote riiulilt kõrvaldama. Ükskord arutasime sõbrannaga, et kas tuleks odavam, kui põhiliselt süüagi nn. väljas ja lihtsalt mingeid kiusatusi koju ei tariks. Odavam vast mitte, aga kui lahutada elekter ja sooja vee kulu ning liita emotsioon kohvikust - äkki tasuks proovida. Muuseas, meil koolis pakutakse keskmisest maitsvamaid roogi, kuid mina pole võimeline neid veerand tunniga koos laste kära-müraga omastama. Hommikupudruga saan küll hakkama, aga lõuna enne kella ühtteist on mulle liig. Söön või mitte, kella kolmeks on kõht niiiii tühi. Üksi jäädes pole pidanud koonerdama, aga silm peal on kuludel alati. 



Auto omamisega on nad küll mööda pannud, kui avaldasid, et kolmandik keskklassi kuulunutest omavad autot. Mis kolmandik ja mis ühte autot. Ikka kaks on tänapäeval peres, kui mitte kolm. Linnainimesed tegevat vajalikud käigud jalgsi või ühistranspordiga. Hihii, ütlen ma! Bussidega sõidavad õpilased ja pensionärid. Ausõna. Tasuta bussisõidu pealt hoian tohutult kokku. Sellepärast saan mõne korra kuus taksoteenust lubada. Kui üritused lõppevad ja valdavalt lõppevad, peale kella seitset. Viiekaga enam koju ei saa. Kui veab, siis bussipeatusesse.

Puhkust välismaal vähemalt üks kord aastas pidas jälle see müstiline kolmandik keskklassi tunnuseks. Seitsmesajast kuus eriti kõrvale ei pane ja sellist puhkust, kus hotellitoas konservi pugida ka ei taha. A mine tea, kui oleks hea seltskond, siis miks mitte. Pigem moodustab olulise osa kulutus meelelahutusele, mida selles uuringus ei mainita. Samuti jäetakse mainimata igasugu heolukulud nagu järjest uuenevad kodumasinad. Muide, mu pojal on nii robottolmuimeja kui aknapesurobot. Ning tuttaval mururobot. 

Isikliku meelerahu fond - vaat see lause mulle meeldib! See peab olema. Küll vaidlen vastu, et suvine aeg soodustab säästmist. Pigem ikka priiskamist. Ütles ju sõnameister Fred Jüssi, et suvi on niisugune aeg, kus inimene peab olema patune, õnnelik ja laisk. Kuidas seda saavutada. Igatahes mitte remonti tehes. 

Õnneks pole see veel meie õuele saabunud.

Kahju, et meil pole kombeks rahast rääkida. Huvitav oleks, kui keegi isiklikust seisukohast kommenteeriks seda keskklassi kvalifikatsiooni.  Omalt poolt lisan, et seitsesada raha kuusissetulekuna  kisub ikka pigem sinna "on ja ei ole ka" poole.


Tükike eilset edevust. muuseas, bussijaama kell näitab küll kalossinumbreid nagu meie nooruses öeldi.





Neljapäev, 14. juuli 2022

Kole tress on peal

 



Ei mäleta enam kas ütles niimoodi või umbes niimoodi Luuasaare Üülu, aga keegi klassikutest kindlasti. Põhjus peitub, õigemini hakkab peituma meie oma õue all. Viimasel ühistu koosolekul öeldi, et juulis läheb lahti. Kuna pesitsesin vahepeal nädalakese Väikeses Maarjas, siis koju tulles ohkasin kergendatult, sest kopamehi veel tagahoovis polnud ja männid-kased endiselt alles. 

Sissejuhatamine tehtud, algab tõsine kurtmine. Nimelt läheb meie 24 korteriga 33 aastat vana maja renoveerimisele ja maaküttele. See viimne tundubki eriti õudne koll olevat, sest kõrvalmaja kogemus näitab nende olematut maja taga olevat haljastust. Lisaks kuulen naabermaja elanike kannatusi stiilis: hommikul ei jõua soe vesi kolmandale korrusele ja pärast kannatuste aastat sebitakse ikka veel mingeid vaegtöid teha. 

Ühesõnaga, lisaks aasta kiletelgis elamist tuleb valmistada ette tubane ehitustanner, mis teadjamate arvates tähendab, et ideaalne oleks kui mööblit üldse poleks. Kuidas muidu saab neljas, küllaltki pisikeses toas tagada ruumi torude puurimiseks, akende vahetamiseks, ventilatsiooni paigaldamiseks. Õnneks on elutuba avar. Murele sekundeerivad ümberehitused st. plaaditud kööginurk endises vannitoas ja dušikabiin endises köögis. Ok, see on õnneks vana ja vajab niikuinii välja vahetamist. 

Vaat selline kurtmine, laenust ja hinnast ma ei räägigi, minu vanuses ajab juba arv "kahekümne kolmeks aastaks" naerma. 

Aga muidu on laias plaanis kõik hästi. Nädala jagu või isegi rohkem sai Porkuni ilu ja võlu nautida. Küll üksi, küll kolme lapselapsega. Ühel päeval õnnestus isegi lossi sisse saada. Poistel oli põnev ja kindlasti tornis kummitas. Reedest sain oma kaks teismelist selle aasta suvevaheajale. Kahjuks sobis "Käsmuilm" ainult kahele päevale, aga asi seegi. Teisipäevane torm meid ei puudutanud. Bussiga loksumine võtab tubli poolteist tundi sinna ja tunni tagasi nii et anna kannatust. Õnneks on uued bussid tõesti mõnusad. Isegi telefoni on võimalik laadida. 

Isiklikus plaanis tunnen puudust mõnest kultuurilisest meelelahutusest, aga kõike ei saa. Tõestuseks pilt, et eile oli tõesti soe ilm (paljud ei usu) ja vesi soojemal muuli poolel 23

...