reede, 23. detsember 2022

Ühel pool

 

Kribasin kolleegidele luuletuse, mille sain kuuse all ette kanda. Et paberilipik võib kaduma minna (mulluse ja tunamullusega on nii juhtunud), siis kannan siia üle.

Viis aastat selles koolis olen käinud

ja palju sekeldusi sellel ajal näinud.

Kui muremõtteis vajan veidi varju,

siis on mul palju sõpru hoidmas vihmavarju.

Just jõuluaeg on sobiv kiituseks -

aitäh ja kummardus on minu riituseks!


Meil on koolis traditsiooniks kaks pidu. Esimene on väljasõit omaosalusega, mille rõhk on kontserdil ja heal toidul. Seekord oli valitud Vihula mõis, Kavala Antsu restoran ja kontsert "Rõõmsad jõulud üheskoos" aidahoonesse ehitatud saalis. Olin seal esimest korda. Kõik sujus nii kiiresti, et isegi pilte ei klõpsanud. Toidud olid minu jaoks nii gurmee, mis gurmee. Saime ise valida. Pisikeses kirjas oli siltide peale kirjutatud. Meelde jäi metsaseeneorsoto ja siga kadakaseemnetega  suitsuahjus. Ruum oli küllalt hämar ja kõike lugeda ei näinud. Kindel, et üks oli siiakala sobiva salatiga ja teine vaagen oli kanaga. Kõige parema tahtmise juures koogid ei mahtunud. 

Aga nüüd kontserdi pool. Esimene ehmatus üllatas mind nn. garderoobis. Arvan, et u. 100-le kujundatud riidepuudega nagid pidid mahutama vähemalt 200 inimese talveriided. Olin vaeva näinud ja kasuka koirohust puhtaks tuulutanud :) Viska või maha. Õnneks noor kolleeg praktiliselt viskas selle kõrgele üles riiulile, kuhu pikad saavad näiteks mütse panna. Saalis ülerahvastamine jätkus. Toolid olid nii tihedatesse ridadesse paigutatud, et Ivo Linna kinganinad praktiliselt esimeses reas istuja jalge ees ja Jassi Zaharovi sümpaatne bariton sundis käsi kõrvadele. Õnneks ei istunud ma esireas. Ja siis... C-Jam alustas ning mis juhtuma hakkas. Igast nurgast hakkas kostma küll mahasurutud köhatusi, küll lausa paukuvat köha. Neid ei saanud kuidagi miksida tšellode helinatega. Kolleeg küsis vaikselt: ei tea, kas nad veel püüavad mõne looga välja tulla. Ma ei saanud aru, kas asi oli ventilatsioonis või selle puudumises või milleski muus. Pikkamööda siiski rahuneti. ka mina pidin Myntoni suhu pistma. Kontsert ise oli hea. Olen alati skeptik olnud jõuluajaks kokkumiksitule, aga nüüd sain mitme loo ajal pisara silmanurka. Ivo Linna mälestas Riho Sibulat looga "Sinus endas talv" , Jassi Zaharov "Panis Angelicus" ja C-Jami esituses Taevatrepp...

Ühesõnaga, üksinda poleks läinud, aga kui buss koolimaja eest viib ja toob -miks mitte. Pluss suurepärased kolleegid. Mis sest et olen kõige vanem.

Teine pidu algas Jõuluhommikuga kooli saalis. Seekordne Vana oli minu jaoks veidike hall ja karvane. Aga väga sõbralik. Meie 4 liikmeline poistegäng oli terveks saanud ja suhtles täitsa vabalt. 




Hiljem, kui lapsed kommikottidega koju kupatatud sai veel kolleegidega kohvitada ja muljetada ning soove vahetada. Selleks ka see esimene luuletus. 

Eriti meeldis mulle koka-Ave (ta on meil über) soov: vähem närvi ja rohkem värvi. 

Nii et elagu minu värvilised sallid, saapad ja sukad! 

Armsatele lugejatele soovin kena jõuluaega! 

 

neljapäev, 22. detsember 2022

Kohe, teised oodaku veidi

 Oli see alles film!

Libedaga kinno minna pole just meeldiv. Eriti, kui kõikjalt antakse ähvardusi. Aga see käik oli seda väärt.

"Teekond emaga"

Pimedate ööde festivali peaauhinna võitis esimest korda film, mille on aidanud ekraanile tuua eestlased. Islandi režissööri must komöödia räägib sellest kuidas keskeas vanapoiss on veetnud kogu oma elu ema nn. kaitsva tiiva all: usaldades ning käske täites. Loomulikult ei tule sellest midagi head. Pärast ema surma seab ta ema ilusaks: grimm ja kübar ning toimetab päevinäinud auto tagaistmele, veidike küll köiega kaasa aidates. On vaja jõuda läbi kogu maa võimuka ema unistuste riiki- lapsepõlvemaale.

Rohkem ei jutusta. Kes soovib filmielamust, minge vaatama, Helilooja Tõnu Kõrvitsa auhind parima filmimuusika eest kajab seal lahti. Must huumor oli kunagi mu tugev külg. Nüüd harjutan ja leian üles.


teisipäev, 20. detsember 2022

Alati on Esimene

 



Erilisus või mingisugune diagnoos ei tohiks inimest liiga palju kurvastada. Teeks sellest parima! tavaliselt, kui kusagilt on midagi ära võetud siis on kindlasti kusagile väga palju juurde antud. Inimeste erilisused ja anded võiks üles leida ja neile võimaluse anda.  (Anu Tali väljaütlemine saates Plekktrumm)

Käisime oma erilistega teatris. Kogu poistebänd (2 meilt ja 2 muinasjuttude kodumaalt) käitusid kui puhtad viielised. Kõik 4 olid teatris esimest korda. Etendus kandis pealkirja "Lohe linna all". Ukraina muinasjuttude motiividel. Seitsme maa ja metsa taga asub suursugune linn. Linn ja selle elanikud võiksid olla rõõmsad ja rahul, kui vaid asukaid ei painaks pahur lohe, kes nõuab andameid ja ohvreid. Kohalikud on mures - paljud neist on juba lahkunud, kuid on ka neid, kes keelduvad minemast ja ootavad tuulte pöördumist, jutustades üksteisele iidseid muinasjutte vaprusest, sõprusest ja õiglusest. Muusikaline koguperelavastus põhineb Ukraina muinasjuttude motiividel. lavaastuses kasutatakse visuaalse teatri mänguvahendeid ja võtteid: Varju, maski, objekti ja füüsilise teatri varalaekast. (rakvereteater.ee) piletid olid koolidele välja müüdud (meie algklassid tellisid septembri alguses) Pärastine tegevus jätkus järjekorraga kolme jõuluvana ümber ja igasugu tegevustega ja vaatlemistega fuajees. Vapustavalt mõjus poistele (piilusin vetsu ukselt) ühes kabiinis möirgav lohe, kelle saba ukse alt väljas. Kaks nendest unustasid pissihäda sootuks :) 

Kõik oli väga hästi õnnestund...Ainult ma ei saa aru, miks ma kella kahe paiku koju jõudes olin  kui tühjaks pigistatud sidrun. On ju tugiõpetaja töö puhas naer ja rõõm - saab isegi teatris käia!

Meenutasin, et alates 2012 aastast olen ära käinud ja näinud kõik jõululavastused ja teatris asuvad jõulumaad.  Võiks teha nimekirja, aga kavalehed kõrgel kapi otsas. 

Ja 2010 (täpselt torm Monika ajal) etendati Väikest Mukki, kus Jõulumaal oli nii palju idamaale omast kulda ja karda. Käisin koos kahe vanema lapselapsega, kes olid pea kümnesed ja nüüd... 

Leidsin veel ühe mälestuse, mis pole küll jõuluetendusega seotud (algselt arvasin, et oli) 

http://emmeliina.blogspot.com/2012/04/esimene.html

esmaspäev, 12. detsember 2022

12.12

 Jätame meelde. Päev, mil meie õuele saabus Birgit. Pidi maagiline kuupäev olema. Tont seda maagiat võtaks.

isegi tellingud püsivad!

laupäev, 10. detsember 2022

Reedene rõõm

 

Otsin kodust põgenemise võimalusi. Muudkui puurivad ja käristavad seina taga. Teatrisse pole vist sel aastal (minu aasta algab septembrist) sattunud. Õnneks kinno paar korda küll, ühe korra isegi pealinnas. Millegipärast olen juba pikemat aega vahetanud sõnalavastused kontsertide vastu.

Seepärast tundus kolleeg Liia ettepanek nautida Nipernaaditalve koduteatri väikeses majas, pehmelt öeldes rõõmustav. Eriti veel  kui lisaks pakutakse autoteenust, mis praeguse lumerohkuse ja kahtlase libedusega on boonus omaette. 

"Nipernaaditalve" autoreid on kaks. Loomulikult August Gailit, aga ka Urmas Lennuk. Mulle meeldis! Nii osatäitjad kui lavakujundus. Kuna eile valitses meid täiskuu, siis kõnetas eriti. Lumine talv ja minu enda vanus kõlas kenasti kaasa. Võib öelda, et isegi tagasi vaatavalt. Koos jumalasõnaga või ilma - kuidas võtta. 

Inimene peab tagasi vaatama. Kui ta enam tagasi ei vaata, siis polegi ta inimene. 

Pilt ka, sest tähistasime ühtlasi meie sünnipäevi. Ei mäleta enam, kes ütles, et teater algab puhvetist.


neljapäev, 8. detsember 2022

Elekter


 Otsin siis pooleldi pimedas toas telekapulti. Kell juba uudiseid saamas, aga mina ikka veel telefonilainel. Hommikul jäi ta peaaegu padja serva alla. Ei ole. Arvuti laua peal ka ei ole. Kas panna kõik tuled põlema, et tuvastada kadunud puldi saladus? Kobistan siiski tuntud radadel. Lootusetu. Kuna just täna kaunid tüdrukud lõpetasid kolme akna saaga (kes loeb, see teab), siis pühendusin viis tundi pausidega, suurte pausidega  (kuradi seljavalu) ühe toa normaalsusse viimiseni. 

See uus toa aken on nii ilus! Mul pole juba pärast AK surma olnudki nii ilusat plastikust ja klaasist kooslust. Muidugi, kes meist ei tahaks muud, aga kui elad kortermajas, siis pead vastu võtma selle, mida antakse. Muuseas P 2 ütles, et nii kole viimistlus ja raamid nagu nõukogude. Ta meil jah selline voolujooneline kulgeja.

Aga teema algusesse - pult, see kurivaim, ei hakka ikka kätte. OP  juba möödas, järele vaatamine hammustab unest tunni. Aitab jamast. Panen tuled põlema. Laelambi ja igaks juhuks vetsulambi ja köögi lambi ja loomulikult koridori oma. 

Loomulikult leitud. Oli end kukutanud tumeda diivani teisele poole. Valgust on ikka vaja. Kui pirruvalgel asju aeti, siis ilmselt osati ikka käsikaudu tuntud teid ja toimetusi teha. Õpime veel.

pühapäev, 4. detsember 2022

Täna

 Öö pole veel saabunud. olin veidi väsinud ja kodus oli külm. homne tööpäev ei tekitanud erilisi emotsioone ega rõõmuilminguid. ja siis äkki... meenus mulle see, mille jaoks ma seda tööd teen. Otsisin riiulist raamatu, hall kaanepaber oli päriselt kannatada saanud. aga kaaned ju ei loe, loeb, see, mis sees. Kas tõesti pikka aega lugemata raamatud saavad riiulis lihtsalt kurvastusest laguneda, kui neid ei loeta. 

1973, maksis see raamat 1rubla 89. kopikat. Lõpetasin sel aastal keskkooli, isa oli pool aastat tagasi surnud, väikevend oli üheksa. Aga ikkagi on mul see raamat ja palju teisi veel. 

...Saada valvuriks, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva ei kukuks. 

Ei tea, miks see täna minu juurde tuli. J, D, Salinger Kuristik Rukkis

Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad...

neljapäev, 1. detsember 2022

Neljapäeval, 1. detsembril

 

Toredad ja rõõmsad tüdrukud viimistlevad möödunud nädalal ette pandud aknaid. Oehh, nende töövahendid tunduvad mulle nagu vehiksin tahvli ees kaardikepiga ja püüaksin näiteks maakaardilt Eestit leida. Isegi see nn. pukk on värvi-ja pahtliküllane ning seisab vaevalt koos. Õnneks on piigad kerget kaalu. 

Aknaid paigutab sõnum autoküljel :Odav aken. Mina kaotasin enda kaunite liistudega puust akna, kolmekordsete klaasidega, mis viis rõdule. Nüüd on selle asemel täielik maast laeni ulatuv kasvuhoone uks. 

Võõrkeelsed "minionid" toimetavad jälle rõdul. Esimese kohtumise nendega sooritasin paar nädalat tagasi esmaspäeva hommikul, kui seitsme paiku pesema minnes leidsin neid koguni kolm. Õndsaks ei saanud. Küll aga perearsti poolt soovitatud palderjani.

Pealinna Branne väisas mind reedel ja minu "Hei, aidake mind" kodukest. Laupäe hommukul olid mehed jälle rõdul, kui branne pessu tahtis minna. Kahtlustan, et maja24-le rõdule neid kolme kaupa küll ei jätku. 

Kultura platsil on olematu. Kui panin kahtluse alla kiirabi ja tuletõrje ligipääsu korterite välisustele, siis soovitas Haldur (äkki on see tema eesnimi) lihtsalt renoveerimise ajaks ära kolida. Tegin arvestuse: renoveerimine kuus 200, muud kulud vähemalt 100.-. Üürikas mingis pisipunkris koos kommunaalidega vähemalt 200.- Võiksin direktori nõusolekul kaaluda variante koolimajas ööbimiseks. Valikuid on: võimla matiruum, enda kambrikese kott-tool, saalis klaveri all jne. 

Koosolekul meeldis mulle eriti lause: kui kõik hästi läheb ja materjalid tulevad, siis peaksime jaanuari lõpus hakkama  küttesüsteemidega tegelema. Nii kurb on olla loll naine. Kuna renoveerimist alustati lepingu järgi augustis lootsime, et vähemalt jõuluks on radikad seinas ja soe majas. Praegu tiritakse eest korralikke koridori aknaid, mida me enda laenuraha eest paigutada  lasksime. Milline raiskamine. Kuna teisel pool maja pole veel tellinguid, siis kolm akent jäävad määramatust ootama.

Ema võttis asja lühidalt kokku. Kui sa oleksid elanud kogu elu selle segadiku keskel, siis tuleksid toime. Nüüd ei tule. Õppetunnid kogu eluks. 

KAUNID KONTSERDID

Õnneks on mul veel midagi iseenda seest alles.. Kõik algas sellest, kui Poeg 4 pealinna koori laulma läks. Üle mitme-setme aasta Estonia laval. Jeerum, elasin seda ikka üle. Kontsert oli pühendet Mart Saare 140 aasta juubelile ja sisaldas vähemalt kaks tundi kaunist koorimuusikat. Ah jaa, Rasmus Puur koos VHK keelpilliorkestriga oli ka. Milline muusika paljusus ja enda poega selle keskel! Aitäh. aitäh Poeg ja Minia!  Hiljem pikendasime pidulikkust ja siis suundusin esmakordselt pühapäeva hilisõhtusele maakonnalinna rongile. Kartsin, aga põnev oli ka. Kaheteistkümneks sain ühes tükis taksoga koju. 

Läks ainult nädal, kui toimus teine etteaste. Seekord Poeg 2 ja jälle üle mitme-setme aasta. Seekord läksime kolmekesi: Minia ja 13 aastane lapselaps. Meie armas tütarlaps nägi niimoodi välja nagu oleksime Nataša Rostova elu esimesele ballile toonud. Ma veidi ikka pabistasin ka. Solare koori repertuaar sisaldab palju vaimulikku muusikat ja kuna oli tegemist 45 aastapäevaga,  oli oodata rohkem pidulikkust ja kõnesid. Palusin ja kõik läks korda .Eriline tütarlapse oligi täiesti eriline.  Poeg ütles, et vahepeal ikka tahtis pilt ära minna...Aitäh, aitäh, Poeg, Minia ja Lapselaps, olen tänulik! Hiljem, kui Poeg pidule suundus läksime meie st. naised kolmekesi õhtust sööma. 

Ärge mind sarikuulajaks tembeldage, kuid möödunud reedel esines Anna Liina Võsa koos keelpillikvartetiga  Prezioso. See oli Pealinnabranne idee ja ei kahetsenud. Ainult, et mina ei ole nii kiirete  üleminekutega  ühelt muusikažanrilt teiseni harjunud. Ma rohkem see "paus kannab" inimene. 

See polnud veel kõik. Laupäeval võtsime ette bussitee Väikesse Maarjase, kuis toimus kahel päeval...

Järgneb


kolmapäev, 23. november 2022

kuidas sul läheb?

POSTITUS EI OLE ISIKLIK

 Eestlane ei ütle ega küsi harilikult: kuidas sul elu  läheb ja loomulikult eht inglaslikult kuidas käsi käib.

Mõtisklesin täna nende sõnade üle. Telefonid  on teinud meie elu nii lihtsaks Alustame vestlust teadmata, kas helistatav on vetsus, autos, tööülesannete täitmisel, poes jaaa nii edasi. Peaasi, et vastab,  siis pole probleemi , kui ei, siis me  helistame  veel kuni vastamata olukord muudab meid ärevaks. Tavaliselt lõppeb kõik õnnelikult ning tavapäraselt.

Ikka jääb õhku see küsimus, ning kui keegi pole juba  tükk aega  küsinud ega huvitunud lähedaste olemasolust ( mitte hoolimatusest, vaid lihtsalt "täna pole see päev, homme on meil aega veel...,

Sageli tekkivad mõtted, et miks me peame võõraste naeratustest  tröösti otsima, kui  me võime telefonides tundide kaupa elu lahata/ lobiseda/ uudiseid jagada/ muret kurta jaaa ni edasi.

Kuidas siis elu läheb?

neljapäev, 17. november 2022

Minu kuu

 Hingan novembrit,

mida paljud ei talu -

minu sünnikuu

TALLINNAS

On olnud imelisi hetki, mida hoian kasvõi padjakaisus. Pea kaks nädalat tagasi väisasin Tallinna. Kahe päeva sisse mahtusid üllatused. Esiteks, õppisin haikusid paberile panema. Gaia koolis toimus Jaapani kultuuri päev. Sulandusin pärast meeleolevat koorikontserti haikude meisterdamise töötuppa. Ega ma siis lihtsalt niisama, mu tegevsõbranna laulis kooris ja kutsus. Esimene jaapanikeelne laul kõlas nii: ammmmm, annnnnn, onnnn. Täiesti arusaadav, eks. Teised olid juba keerulisemad ja praeguseks meelest läinud. Lisaks viiuli ning koorijuhi klaverisoolod (mõlemad naised Jaapanist) 

Haikude võlumise tuba juhendas Maarja Yano.  Olime selles klassiruumis päris mitmekesi, täiskasvanud ja noored. Pean ütlema, et noored olid loovamad ja täiskasvanud tagasihoidlikumad.

Kuu akna taga

tungib mu elamisse

suur nagu taldrik


Aitäh, see oli hea. Tehtud see sai ja kõht oli tühi, nagu alati. Boheemis valitses esmakordselt 12 aasta jooksul kokkuhoiuküte. See vähendas toidu apetiitsust ja esimest korda ei jätnud ma jootraha. Laupäevane ilm oli nii vastik kui vastik üldse saab üks novembri-ilm olla. Olin juba valmis koju sõitma, et pühapäeva hommikul tagasi tulla, aga mõistus sai võitu. Kinos saab alati kino ja sooja, kino päästab! Kuna kodulinnas jäid sügisel "Kus laulavad langustid" nägemata, siis miks mitte. Oo, pealinna kino on hoopis midagi muud. Piletikassade asemel vilguvad ekraanid, nupud ja kiire arusaam - oehh ja veelkord oehh. Lõpuks leidsime ühe roboti inimsuuruses. Kui ta veidi rohkem suu lahti tegi, siis selgus, et on turvamees. Julgesin kahtluse alla panna hinnaklassi 19.90. Seepeale kähises inimrobot läbi järelejäänud hammaste: ega täna polegi pensionäride päev. Ja mina panin veel linnariided selga ning tegin näo pähe. Teine kino oli leebem, seal sai 9.90 eest kaks viimast piletit esimesse ritta. Elamine maal on ikka odav, meie korralik kino maksab 4 raha ja riided saab ka garderoobi riputada. Film oli just brannedele, hõrk, kaunis, lõpuga. Väljudes oli justkui soojem, kuigi ilm sama vastik.

Õhtul lugesin Kalamajas brannele kamina paistel veiniklaasi taga Andry Ervaldi (Maarja isa)kirju mulle, kui olin Pojaga haiglates. Tal oli palju öelda, aga vähe aega. Oleksin talle nüüd, kümme aastat hiljem, tahtnud rääkida enda tegemistest, enda lapsemeelsusest ja vahvatest tundidest veel paar aastat tagasi ning praegusest läbipaistvaks muutumisest ning tööl olevast segadusest. Oleksin nõu küsinud ja sõnapaari "Jää hääks" kaissu võtnud. 

Õunad lõhnavad

põrandal porikärbes

lähen magama

SUURSÜNDMUS pühapäeval järgneb... 


esmaspäev, 24. oktoober 2022

Mulle maitseb süüa :D

 

Alati, kui ma  ennast hästi ei tunne hakkan mõtlema riietest. See on minu kiiks ja annab praegusel ebakindlal ajal mingigi tobeda turvatunde. Kas olen napakas ja kergemeelne? Ilmselt küll. Varem, kui mul  meeldiv kodu oli, siis hakkasin rahustuseks koristama ning mööblit paigutama või ostsin mõne pisividina - vaasi või taaskasutusest kardinad. Nüüd on kogu aeg äng ja segadus tuleviku ees. Maja taga on juba sügavad kraavid torudega täidetud ja kinni aetud. Ja esimene laenumakse makstud. Juba kahetsen, et korterit maha ei müünud. Siin ma siis nüüd stressan. Tahaks kedagi sõimata (peale iseenda) Vastik köha ja nohu tulid ka kallale. Vaheajakingitus. Sellega ei julge ema juurde minna. 

Otsisin vanu saadete järelvaatamisi ja juhtusin Laseri peale. Selle, kus proua peaminister kõneles. Oehh ja veelkord oehh. Saatejuht, kellest pidasin, pettis mu ootusi. Kuidas saab rumalusele järgi kiita. Marketis filmitud lõik oli jälle liiga pealinna keskne. Aga täna sain teada, et Lääne-Virumaa kaob üldse Harjumaa ja Ida Virumaa vahele. Nigu oleks kass käpaga pühkinud.

TOIDUST, lihtsalt. 

Kui veerand sissetulekust kulub toidule, siis peaks minu ema täisväärtusliku toidu saama 150 euroga. Kindlasti saaks, aga see eeldaks, et kogu toidu valmistaks ta  ise. Kahjuks 95-sel pole alati jõudu ja siis ta lähebki kergema vastupanu teed ja näksib niisama. Nädala lõpp on midagi muud. Sageli teeme kala  (kilosest forellist või lõhest jätkub meile kaheks korraks, pool jääb sügavkülma ootama) Kala saab ahju panna koos juurikatega ning hiljem torgata kuuma ahju õunakoogi, mis praegusel aastaajal eriti soodne. Või vastupidi, kook enne ja siis kala.

Retsept ei pea kõige kallim olema ja pakki võid ei pea ka panema. Hommikul saan teha omleti (kolm kodumuna 90 senti) suvikõrvitsaga või salati allahinnatud salatijuustuga (2 euri, jätkub kaheks korraks)   kuhu isegi toitva avokaado saab sisse pista ning allahinnatud ploomtomatid. Põhja võib teha hiina kapsaga, sest kui on hea õli (selle pealt ma kokku ei hoia) on tulemus überhää. 


Kalale vahelduseks on minu vaieldamatu sügislemmik kondiga liha kartulite ja porganditega. Kuna Grossi poodides liha hind ei hammusta, siis saab  selle paja u. 4,5 euroga ja jätkub vähemalt kaheks toidukorraks. Ja kiituseks Grossi  kaubamärgi lihale pean ütlema- pea 30 aastat pole maitsemeelt kõigutanud. Kanasupp tuleb umbes sama hinnaga.

LASERIST edasi st. näljateema.: Loomulikult ma ei räägi lastega peredest, aga see on omaette teema. Koolis näen seda söögiga pirtsutamist väga selgelt ja ei tahagi sõna võtta. Kui ikka hommikul ootab soe neljaviljapuder ja lisalaud on kaetud moosiga, külmutatud marjadega, kaneeliga banaanidega, pähklitega - kõrvale piim või keefir ja kui sööma asub 200-st u. 30, siis mis näljahädast me räägime. Ja lõunasöögi peale ei taha mõeldagi. Palun lõpetage see näljaste lastega manipuleerimine. Saan ikka väga kurjaks.

Rida sellesügisesi toidupilte. Ihii, laualina ikka sama kogu aeg, aga telekas tuvastatakse igasugu nägusid.





..

...

....
.

..






Nii, et riideteema ja kokkuhoiupoliitika peavad järgmist postitust ootama.

reede, 14. oktoober 2022

Viies oktoober




 Lubasin endale, et täna kirjutan ilusatest asjadest. Näiteks sellest, et kas olen oma surmaks valmis. EPL 14.10.2022. Või sellest, mida presidentinna arvas elektri hinnast. Või sellest, et...oh küll ma leian.



ÕPETAJATE PÄEV

Meie kooli kodukal kirjutas magistratuuris õppiv inimene need sõnad kokku. Ikka juhtub :( Teine tegu oli veel. Sisenesime kooli saali, et kontserti nautida. Märgistatud olid klasside kaupa pingiread. Kuna olime nn. vabakuulajad (asendusõpetajad olid üheksanda klassi õpilased nagu ikka), siis küsis mõni staažikam kolleeg: aga kuhu meie istuda võime? Vaadake ise, seal tagapool on kohti küll. Kontsert toimis suurepäraselt. Nii õppe, kui muusikalises mõttes. "Äge Brass" oli tõesti äge. Kui säärekondist saab pill ja vibust peaaegu viiul, siis miks mitte. Kella üheteistkümneks olid õpilased (kui tülikas kooli kaasosa) koju kupatatud ning algas sõit Viinistusse. Huvitav oli bussis vaadata kuidas õpside pinges näojooned lõdvestusid, naerulihased hakkasid tööle ja üldse oli mõnus. Kunstizaalis saime pea poolteist tundi omaette olla (tänulik mina), isegi tünnides jõudsin ära käia. Restos ootasid nõudega kaetud lauad. Maitsev sigaliha lisanditega tuli ise taldrikusse tõsta. Mulle meeldib see süsteem - ei mingit üleküllust. Über hää toit olli.  Piprateri oli ka. Me polnud ainuke seltskond majas ja baaripoiss püüdis, mis ta püüdis, vääramatutele jõududele jäi alla temagi. Ja kus on öeldud, et liha ning kartuli kõrvale pead sa leiba koos maitsevõiga sööma. Ja kus on öeldud, et mustikakama ei saa süüa supilusikaga. Ja kogu aeg on räägitud, et suhkruga kohve on kahjulik. Kui ikka lusikat pole, siis pole. Kokkuvõttes oli nii naljakas, et ainult friigid oleksid vihastanud. Meie hulgas neid polnud Aitäh Boss, aitäh kallid kaasteelised! Kahju hakkas koduteele asuda, kuid ees ootas veel üks ümberkehastumine. Ametnikud olid ennast ületanud. Õhtut viisid läbi Gaute Kivistik ja Margo Mitt, kellede Isa Oli Ausus Ise. Naersin, mis naersin, sekka õppisin midagi uut (ikkagi õpetajate päev). See oli väljend "võdisev pinnalaotus". Tasus ikka kodust ja argipäevast välja minna.

Sellele järgneval laupäeval vaatasime emaga Aasta õpetaja galat. Imehästi teostatud, au korraldajatele. Kuid kriitik minus ei saa mitte vaiki olla (kahjuks). Kui ikka aasta lasteaiaõpetaja ei suuda kasvõi mehaaniliselt ära õppida eestikeelset tänukõnet, siis õnneks on tal nüüd 10 000 eurot individuaalse keeleõpetaja palkamiseks. Sellele tuginedes kõlasid praeguse haridusministri sõnad eriti "tühja tünni kõminana". 

Väike selgitussõnastik: 

Õpetaja on isik, kes teisi õpetab või kasvatab aidates õpilastel omandada teadmisi või oskusi. Õpetaja on ühtlasi elukutse, koolis õpetavat õpetajat nimetatakse kooliõpetajaks (Vikipeedia)

Tugiõpetaja on klassiõpetajat toetav õpetaja, kes abistab erineva keelega, kultuuritaustaga või muude erivajadustega lapsi. 



neljapäev, 13. oktoober 2022

Kolm vaala

 Oktoobrine täiskuu nädal (arvestan ikka nagu targemad õpetavad - kolm päeva ette ja kolm päeva takka järgi) sisaldas eelkõige mütoloogilisi ja vähem mütoloogilisi unesid. Sellepärast need kirjutamata päevad, mil praktiliselt tiksun/tukun arvuti ees/taga. Täna öösel, kolme paiku lubasin endale, et kirjutan. Kohe igasugu asjadest. 

RENOVEERIMINE

Nu see tont hakkas liigutama kahel nädalavahetusel alates septembrist. Kõigepealt pidime keldrid  vanast modrust puhastama, uksed avatuks jätma ja lihtsalt ootama. Möödus kaks nädalat. Ei mingit graafikut, ei mingit sebimist õues ega majas sees. Ootamatult nad tulid, tulid müriseva väiketehnikaga ja tegid ilmselt seda, mida pidid. Siis kadusid jälle viieks päevaks. Jne. Sel nädalal on edasiminek (rohkem ikka süvitsi) silmale nähtav ja kõrvale kuuldav. Paar päev on trakats akna all kraave kaevanud pea päikeseloojanguni. Kahju, et ei jälginud mida sinna kinni aetud kraavidese pandi? Tõepoolest, mida? Keldrite vastu pole senini keegi huvi tundnud. Esimene arve saabus ka. Ikka selle renoveerimise eest. Kolmandik miinimumpalka. 20 aastat.

ELEKTER

Kui juba, siis juba sajaga. Kui ta sindrinahk tõusis, siis talv võttis ikka pisara silma. Hullem oli see, et saaga jätkus. Maksta augustis elementaarse - boiler, pliit, telekas, arvut, külmkapp eest koos võrgutasuga 127.- ei ole normaalne. Boiler ka arvas, et ei ole ja lõpetas koostöö. Poolest septembrist. Septembri arvega saabus tõehetk: Olin küürinud ennast ja natikest toidunõusid 62 euro eest kuus. Jummel, kas ma olen tõesti nii suur! Ja küll mul on ikka seda volüümi. Edasise olen lahendanud niimoodi, et pliidil iga päev 100 gr. sooja vett 1kg eluskaalu kohta. Hammastega on veidi raskem, neile pole veel valemit leidnud. Ah, et miks mitte uut kulutajat pereliikmeks võtta. Sellepärast, et helesinine unistus lubas meile maaküttega koos sooja vee (mis küll naabri renoveeritud majas väga kallis). Aga ärge muretsege, kolmel päeval nädala lõpus resideerun rikka, pensionärist ema juures. Dušš ja puha, põrandaküte ja puha ning õhksoojuspump. Ema arve jäi 120 piire. Ei pea hakkama minust ringiga kaugelt mööda käima ja bussijuhile pole vaja ka vihjeid anda, sest ema juures alevis on luksussaun. Pensionärile tõsteti pilet nelja euro peale, aga aeg piiramatu. Vähemalt mulle pole keegi julgenud midagi öelda. Üks väike, nädala keskne salakoht on mul ka (mitte vihmavesi ega meri), aga seda ma teile ei tohi avaldada. Lastakse lahti või pannakse kinni.

TERVIS

Pärast neid õudukaid keldri koristamise jamasid, mil avastasin, et kohalikest reedeõhtustest napsitrallidest on kiiresti konteineri poole transportinud just need asjad, mis olid määratud sisse tagasi tõsta ja mittevajalik laiutas kenasti seal, kus ta olema ei pidanud jäin ema juures nii haigeks, et väike vererõhu mõõtmise massin minestas. Mis tulemust ei näidanud, oli apteegist ostetud covidi test. Jalad olid all nagu makaronid ja õues oli palju parem olla, kui näiteks poes. Ema, kellel raudne tervis, ei saanud aru, sest mul on haruharva võimalus haige olla või haiget teeselda. Eks mul oli koolis ka igasugu imelikke juhtumeid, aga olen ju karastatud teras. Või ei ole? Maabranne, kes õnneks/õnnetuseks töötab haiglas käskis kiirabi kutsuda või maakonnalinna EMO sse imbuda. Seda bussiteekonda ei riskinud ette võtta ja ainuüksi EMO nimi ei äratanud poolehoidu. Viimases hädas pakkus ta, et võtaksin oma vastutusel (hüvastijätukiri jäi kirjutamata) tibake ema vererõhurohtu. Seda ma ka tegin, iga päev ja pärast seda on maailm hoopis parem paik. Kas ma kiirustasin siis kodus arsti juurde? Võite arvata. 


Nüüd olen väga väsinud, aga luban, et ilusatest asjadest kirjutan homme. Alati on midagi ilusat!

neljapäev, 29. september 2022

Vaimse tervise esmaabi jätkub


 Kes see on? Ja neid on palju? Kohtasime neid teel. Kes teab, palume abi tuvastamiseks.



Eile, päiksega, jätkasime vaimse tervise esmaabi. Autojuht oli uudishimulikuna juba ammu avastanud mitte kaugel maakonnalinnast mingid varemed. Kõigepealt lähenesime, oletasime ja tegime mõned fotod. Keelavaid silte polnud. Olime juba valmis Tapa muuseumi poole pöörduma, mitte ei saanud rahule jääda, aga saatus saatis meie teele veel palju toredaid inimesi. Infominutit saabusid kodus läbi neti. 


...

...

Päike oli ere, "üllas juht" vaid aimatav. Hooneid oli mitu, aga elus loodus tungis peale ja ega ma eriti innukas polnud.

Põima (Ridaküla, Riistamäe) Tapa hävituslennuväepolgu komandopunkt ja radarijaam. Või noh see, mis järgi on jäänud. Netti lapates tuli välja, et monstrumid ehitati juba 60-ndate aastate alguses ja likvideeriti 1993-ndal. Minus pole kübetki sõjardit, aga ajalugu ei saa eirata ega peita. Nüüd vähemalt teame teeäärsete hoonete päritolu.

Vurasime edasi ja lugesime silte. Vanamõisa kõlas tuttavalt, sest igas maakonnas vähemalt üks Vanamõisa. Loomulikult pöörasime sisse. Milline kontrast eelnevaga. Kui olime veidi uudistanud ilmus uksele põllega perenaine ja peale väikest ebalust astusime sisse. Selgus, et tegemist Ridaküla Seltsimajaga hoones, kus väga ammu pesitses kool. Prouadel oli parajasti savitöö pooleli. Sellele vaatamata korraldas perenaine meile kiire ja informatiivse tutvumisreisi mööda maja. Oli seal alles ruume - nii noortele, kui vanadele. Tundsin huvi, et küla nagu ei olegi ja selline vilgas tegevus! 

..


Külas on rohkem kui 150 inimest. Nii et ...jälle pean nentima, et elu maal käib seinast seina. Ühed on teatud telekakanali esmaspäevaõhtuses huviorbiidis ja mustas nimekirjas, teised aga kuuluvad Maahommiku ja Prillitoosi saatesse. 

Auväärsel majal on auväärne iga ja ajalugu. Esimene kooliosa, mille palgid puhastati, valmis 1863 aastal. Kooli olevat külalastele ehitanud Imastu mõisnik. 



 Otsisin veidi, aga päris kooli ajalugu ei leidnud. Ainult niipalju, et Ridaküla nime sai küla alles 1977.a. ja kool kandis mingil ajal nime Põima algkool. 

Vabandan, kuid minu väikesed faktiteadmised tuginevad vaid netis pärinevast kirjasõnast ja meie otsisime oma pisiseiklusel emotsiooni. Selle me ka saime. Proua saviringist ütles, et tema meelest suleti kool 1965? aastal. 

Üks nimi kõlas veel läbi tutvustaja loo. Kirjanik Aarne Biin (1942-2022), kes sündis Vanamõisa külas ja õppis Põima algkoolis, kus tema vanemad olid õpetajad.

Kui omaaegsest kaunist majast olid ainult riismed alles jäänud ja viimased elanikud lahkunud hakati maja uuesti elule äratama vist aastal 2007. Nüüd on maja nii ilus ja suur, et ei mahu ühele pildile.





Kuna ilm jätkuvalt ilus põikasime korraks Jäneda keskusesse ja ostsime Coopist veidi kehakinnitust. Mõisa ümber seekord ei kolanud, eks ole seal käidud ka.

Autojuhti huvitas hoopistükkis kohanimi Käravete, ei tea, kas kõla pärast. Alevik Järva maakonnas, elanikke paarisaja ümber. Meie muidugi ikka mõisa otsima. Õnnestus, aga peaaegu juhuslikult. 

Kurvalt ilus. 




...Nõuka aegne kultuurimaja...

Kohustuslik Mina olin siin!

Ainult üksikutest eestlastest on mõisa ülesehitajat, ammu siis pidajat. Kümme aastat tagasi loodeti, et ehk saab veel päästa. 

Seekord siis selline lugu. 



teisipäev, 27. september 2022

Kuidas parandada vaimset ja füüsilist tervist

 

Sellise lambivarju all võiks tunduda turvaline. Fotol: Avinurme Puiduait ja äge sisekujundus.


Kui maja ümber väriseb traktor sahaga, mis vägisi tahab sirelilillat ja valget sirelit tabada, siis on aeg kodust põgeneda. Kasvõi mõneks tunniks. Avinurme, see alevite pärl, tundus hea valik. Muidugi kulgeb iga tee kuhugi, aga kui sa ei tea, kuhu tahad minna, siis polegi vahet - ikka jõuad kuhugi. 

Minu totaalne üllatus. Olen ennast virukaks pidanud emapiimast ja  isa hoolest peale (isa poolt kirikuraamatute algusse), aga Anneli suutis järjekordselt üllatada: Paasvere polegi pelgalt minu hilisõhtune bussipeatus, vaid jälle KOHT. Piisab vaid sissesõiduteelt kaugemale minna. Eks need "vere" lõpulised jäävadki kummitama. Loomulikult järgnes Paasverele Venevere. 

Päikesest võõbatud loodus oli hunnitu. Täna õppisime esimeses klassis eluta ja elutut loodust. Tekkisid küsimused:

Kes on puu järglased st.lapsed?

Kas kivid ei kasvagi kunagi, kas nad sündisid suurtena?

Kuidas seened sünnitavad?

Vaat vaat sedamoodi, vaat vat sedamoodi pead sina ilmas elama :D

Avinurme bussijaam kiriku kõrval oli kärarikkaid pudinaid täis. Tunnid olid lõppenud. Küll mulle meeldib, kui küla (alev) lapsi täis! Tundub, et Avinurmes neid kooli jätkub. Vaade kooli netilehele on paljutõotav: Rakvere Teatri külastus, kirjanik Epp Petrone, keeltepäev, teadlaste öö....Eriti meeldis mulle oktoobris toimuv kastanimunade koksimise võistlus.

Meie jõime Puiduaias magusa kohvi, jutustasime veidi kauni teenindajannaga ning settisime autonina üle Avijõe Lohusuu poole. Miks Lohusuu? Aga miks mitte? 

Lohusuu on põline kaluriküla. Täpselt ei määratle, aga saan aru, et oli Vene- Lohusuu ja Eesti-Lohusuu. Rahvas enam- vähem pooleks. Vanausuliste pool ja eestlaste pool. Uskuge, just sinna paika sündis 1763 aastal õ-tähe kasutuselevõtja Otto Wilhelm Masing. Mitte  Tartusse, mitte Tallinnasse. Müstika.

Lohusuu kirikus teenis aastaid pastor Eenok Haamer. Olime seal mitu aastat tagasi lõikustänupüha jumalateenistusel käinud. 

Ilm oli üha ja rohkem tänulikuks muutunud. Kui kodus puistas taevas veidi tumedamat, siis Peipsi veerel säras päike. Ei oska kirjeldada metsade ja põldude sügisvärve, hallide ja ajast puretud talumajade kokku kukkunud katuseid, kauneid põllukividest vundamente, aga ka uuele äratatud eluasemeid - ainult mine ja vaata! Jäta igasugu jamad seljataha ning ette ning usu ja looda. Või lihtsalt imetle. 

Peipsi poole autonina ei pööranud. Hoopis Iisaku poole. Jälle üks paik, mida aastaid tagasi väisasime. Kuhu küll see rahvas kaob? (andmed andmed) Kas on veel kaunimat loodust, rahulikumat keskkonda, tegusat kooli? Näed, ikka hakkan targutama. 

Tudulinna müstiline kirik mäe peal on nagu maamärk, et õhtuks tuleb koju veereda. Hetkeks isegi tundus, et olen teederägastikku eksinud, aga ei. Oonurme ja Tudu olid kaljukindlalt oma kohtadel. Anneli soovil põikasime sisse Tudu kalmistule, kus ta käinud polnud. Sügislehtede sahinal puhkasid  sealsed kalmulised oma viimses paigas. Maal on veel ruumi. 

Koju jõudes nentisime, et need kaevatööd ei tundugi nii hirmsad, sest meie maa on ikka meie maa ja kui on Usk Lootus ja Armastus, siis nii ongi.


Pildil Iisaku kirik

reede, 23. september 2022

Tänane päev

 

Koristasime veidike maailma. Viisin oma kolm hoolealust kooli lähedale tuttavale territooriumile, kus avaram väljavaade. No et kui kellegi neist tuleb tahtmine metsa põigata. Ei, me oleme metsarajal käinud, seeni korjanud ja pähkleid ka. Aga täna oli prügipäev. Kinnastega varustatud kaks noormeest sattusid hasarti, kolmas ei puudu maast mitte midagi. Saimegi leivakoti täie igasugu staffi, erilist elevust tekitasid "nerfi kuulid". 

Jõudsime minu kortermajani. Renoveeritakse. Maja ümber mullavallid, kraavid, piirdeaiad jm. ehituseks vajalik. Ei hakka vene keelt purssima. Kokkuvõttes sõnas Mykailo (hellitusnimega Miša, 7aastane): kas teil tuleb siin ka sõda ja need on kaevikud kuhu varjuda. Näitasin talle kenasti korda tehtud kõrvalmaja ja püüdsin seletada. 

Ütlesin poistele, et elan selles majas. Kuna maja ees ilusaid ja vähem ilusaid autosid, kerkis neil kohe küsimus: aga milline sinu auto on? 

Mnjahh, tundub, et minu autoriteet langes veel vähemalt viis palli. Elab kraavidega ümbritsetud majas ja autot tal ka pole. 

Üks sõjapõgenikest - poistest,  elab maakonnalinnas koos emaga kahe toalises renoveeritud ja kõikide mugavustega korteris. Ema sõidutab teda kooli ja koju  autoga. Ema on kodune. Teine elab  vallakeskuses mugavustega, renoveeritud majas. Ema on kodune, väikevend käib lasteaias.

Lihtsalt lood elust enesest.


kolmapäev, 21. september 2022

Ja nikagda ne utsju estonski jazõk


 Seitsme aastase rusikas kerkib ja taob koolipinki. Sellele järgneb "Nõu nõu nõu (peaks nagu olema ingliskeelne eitus), aga inglise keele sõnavara o.

Pealkirja jaoks ei osanud ega tahtnud teisi tähti otsida. Vot tak. 

Ja paprobuvai gavarit, sellele järgneb kallistus, soov meeldida ja saada kindlustunnet ning rääkida rääkida... (tõlgin enam vähem) Teate, õpetaja, meil olid kanad, sada kana ja neil sündisid tibud, sada tibu. Siis need tibud peitsid ennast põõsaste alla ja meie otsisime neid. Siis oli meil veel tige ja suur kukk. Aga üks kana munes kümme muna. (teietab mind ja kallistab)

Kaks erilist, kuigi ühevanust poissi. Taustainfot meile ei jagata. Emad on väga hoolivad, poisid puhtad, riided ilusad, õppevahendid olemas.

Ja minu russki on täiesti roostes. Õppekava järgi peaksime õpetama täis-ja kaashäälikuid ning lühikest ja pikka tähte. Peaksime õpetama mis on täht, mis häälik, mis on sõna, mis on lause.

Eta škola kak tjürma - vaat selline kolm nädalat. Ne mošet tantsõvat, nada pisõvat. Heidab pusa seljast ja vehib ilma muusikata maika väel. Meenutab mulle kuulsa ansambli liidrit :))))

Õhtuti on mul nendest kahju, päeval panen kahtluse alla enda ja süsteemi pädevuse. Õnneks on matemaatika, kus numbrid ...

Homme hommikul alustan jälle lauluga: A B C D EF G HIJ KLMNOP...jne. 

Sõbralikum poiss on värvid selgeks saanud. (oskab punast pliiatsit valida) Kuna vahetunnis jagatakse juurikaid, siis tundub, et "porgand" tuleb ka meelde ja "vihm". 

Homme algab kõik, algab uuesti...

Muidugi fiskultura võimlas (ooo kakaja škola!) käib koos suure klassiga.  Ühel neist juba nitševoo, aga teine on üksikmängija) ja ei ole populaarne. Viskan siis enne tundi T särgi selga ja harjutan koos temaga palliviset. Kaameras oleks see ikka päris naljakas. Isegi kooli majavaim Liia tuleb appi. 

Muusika ja noodiõpetus - anna armu.

Kunst ja käsitöö jätavad mängumaad. Pintslivajutused saime rõõmsalt tehtud. Homme tutvume plastiliiniga. 

Lisaks on meie toredas esimeses klassi kaks erilist eesti poissi. Teeme  tööd põhiõpetajaga kahekesi. Mina abina.

Jätsin märkimata, et lisaks sõjapõgenikele on tegemist eriliste ukraina lastega. 

Ja jälle kokkuvõtteks: veel praegu ei vahetaks ma oma tööd millegi vastu.

See oli lihtsalt kirjeldus. Sügis ja maailm on erilisi värve täis!

pühapäev, 18. september 2022

Hakkab peale see kurtmine

 

Kui täna Poeg kahele üksindust kurtsin, siis ta (telefonis ) vastas umbes niimoodi: sa oledki sarisuhtleja. Äää... kõlab nagu sarimõrvar. See oli ikka nuga selga (oleks öelnud reedel Tõnis Niinemets) Muide, kui sellest prominendist rääkida, siis olid tema tulevased vanemad, eriti Andres, meie kodus sagedased külalised. Lihtsalt, kant ja kool olid sellised. 

Mis ma siis selle üksindusega peale hakkan? 

vaatan ja sirvin vanu fotosid 

loen ja sukeldun jälle sugupuude uurimisse ja teravdan silmi kirikuraamatutes

ooo, meine liebe Rosamunde Pilcher

ja Vera loomulikult


Õues on juba nädala aega piiksunud üks pisitraktor. Murukamarat on küntud ja Sabiina kadakas välja juuritud (pidigi teine mürgine olevat)

Meie keldrimehed olid ärevil ja ennast appi pakkudes rändasid konteinerisse ja lõkkesse just need asjad, mis ma uksest paremale tõstsin. Vasemad jäid alles. Noh, need ju ainult asjad.

Pojaga ja lapselapsega külastasin jäätmejaama (ausalt, esimest korda elus), sest varem oli selle koha nimi prügimägi.

Reede õhtu on hea, laupäeva saab veel kuidagi venitada, aga pühapäeva pärastlõuna vajaks sõpra. Eks ma siis teen teleka lahti.

kolmapäev, 14. september 2022

Paks, paks, paks

 Vihapostitus

Minu väga sale sõbranna paiskas üle emotsionaalse teema, et ma tundsin, et olengi tõeliselt paks. Tegelikult olengi. Paks?

 nagu sõimusõna. Teemasse arendati veel mõned eriti saledad taimetoitlased, tema suguvõsa liikmed ja teemast sai tüli. Kui lähenda poliitilisest vaatenurgast, siis me sööme palju ja väga palju (vaesed söövad ka ja veel rohkem) Sõbranna arvas, et kuna tema lähikondlased on taimetoitlased, siis pole ja ilmselt polegi neil ülekaaluga probleeme. 

Nüüd ma lähen kurvaks. Ülekaalukalt kurvaks. Mul mitu sõbrannat , tänane kaasa arvatu, õpetamaks, mida siis pean oma saja kiloga peale hakkama.

kas tohin üldse siin teie ilumaailma hulgas ringi liikuda?

ilmselt ei sobi ma tänavatele, parkidesse, randa?

Autosse ei mahu ja ühisbussis  suure kaliibri pärast koos kottidega hõivaksin kahelise pingi. Kusjuures minu piitspeen, vanade aegade tuttav, kõigub püsti istmete vahel ja laseb ennast imetleda. Olen küll kortsus, aga vaadake kui hea ma välja näen (minu interpreteering)

Selline Kurb õhtu teemasse: kuigi sa ei taha enda näkku ilusüste teha lasta peaksid sa olema atraktiivselt vaadatav.

Tore, et sellest täna tead sain. Homme toimub koolis pildistamine. Eks ma siis kükitan. 

esmaspäev, 15. august 2022

Kümnes!


 Eile sõitsime Anneliga läbi kauni, hommiku-uduse Eestimaa. Ikka selleks, et minna järjekordselt arvamusi avaldama. Paidesse. Olin enda jaoks vaadanud (mällu pannud) mitut setut jututuba. Mõned kattusid, mis polnud hea, aga kui kõike ei saa, siis võta pool. All-linna parklas oli ruumi, käepaelastaja, noor koolipoiss, väga viisakas. Viisakad olid infoleti tüdrukud ja üldse selline kena algus. Kuna mõtlen enamasti söögist, siis igatsesin hommiku-ampsu enne tõsist vaimutööd. Lions -klubi prouad härrad pakkusid endiselt suupärast rahakaardisõbralike hindadega. 

uus oli minu jaoks see, et taldrik ja kruus (kumbki 2 raha) pidid pärast pakiautomaati minema ning 4 raha pangakaardile tulema. Aga tehtud sai seegi. 

Seejärel hargnesime. Minu eesmärk oli juba kodus selge ja osalt sellepärast ma läksingi. 

"Selge pilt" piiga oli juba telekast vana tuttav ja FB-s ikka hoian vaimse tervise asjatel silma peal ning kahe-päevane koolituski läbitud. "Vaimse tervise esmaabi" . Tänane teema oli isiklik, sellepärast lähenesin arglikult, aga otsusekindlalt. Poolteist tundi kadus kiiresti, grupitööde  mõtted-ettepanekud olid konstruktiivsed ja sain ka ühe kontakti. Kuna olin ja olen suur skeptik igasuguse kogemusnõustamise ja abistamise pakkumisel, siis jätsin otsad lahtiseks.




Teema haakus hilisemas jututoas kuhu jõudsin poole pealt ning kus tõstatati igasugu abipakkujate kaardistamis - ja hierarhiline struktuur ning hinnakirjad. Näiteks kui psühhiaater pärast mingi arv vastuvõtte määrab inimesele ravi, siis laias plaanis seda ju hiljem ei kontrollita. versus operatsiooni sooritanud kirurg suunab patsiendi järelravile. Aga kuidas toimib protsess vaimse tervise raviga? Selles hilisemas paneelikas " Mul on hingel raske. kallis, riik, palun aita mind" ja kuhu jõudsin viimaseks kolmandikuks jäi kõlama, et võtmeisik peaks ikka olema perearst. Üldse oli liiga palju sõna "peaks". Sellised segased tunded neis kahes grupis. Peaasi, et...

...


Seevastu hariduse ala vana-uue Paide gümnaasiumi läheduses oli värvikas, tempokas. No kes ei tahaks teada "Mida koolis õppimata jätta". Juhatas Indrek Lillemägi (Pegulinna Riigigümnaasium) ja sekundeerisid hea huumoritunnetusega sõnakad inimesed. Kui ühiselt leidsime, et kas odavise on vajalik õppekava osa sain grupitöös mõnusa õlg-õla kõrval tunde ja sära silma.

"Robot, kas sa oled surivoodil kaaslaseks?" Sellel morbiidsele pealkirjale ma päriselt ei pühendunud, aga laiemas pildis tekitas mõtte: kas ostaksin emale 7000 raha eest robotkoera, keda ta paitaks, aga kes ei vajaks jalutama viimist? On ju maailm põnev?



Majabranne süüvis poliitikasse. Mina hiilin nendest sujuvalt kõrvale. Väike-suur aps juhtus ka. Viimasel poliitika-ala teemaarendusel hakkas pealaval ennast muusikat sättima valjuhäälne ansambel. Ja korraga ei kuulnud me enam ei Leo Kunnast, ei Marina Kaljuranda vaid lahkusime. 

Kodutee ootas. Mõtteid oli palju ning päev oli igati korda läinud. Miks mitte ehitada koju selline pisike mõtlemise ruum?

Ja ärge unustage Runnelit:

Mõtelda on mõnus, 

rääkida on raskem, 

ärgem sellepärast, 

pääd veel norgu laskem.

Kõnelda on kergem,

kirjutada raskem, 

ärgem sellepärast

pääd veel norgu laskem.

Kirjutada kergem,

rehkendada raskem, 

ärgem sellepärast,

pääd veel norgu laskem.

Mõtelda on mõnus

kuidas kõik on raskem,

ärgem sellepärast

mõnu mööda laskem.

Ja jälle sõitsime läbi kauni, õhtupäikselise Eestimaa. Olgem hoitud.

kolmapäev, 10. august 2022

Mida ma otsin?

 


Kuigi ma staarblogijate hulka ei trüginud (mullu olin peaaegu valmis, aga tervis vedas alt), ajan oma pisikest rida ja joru edasi. 

Esimesel augustil toimus Simuna kirikus Gustav Normanni orelifestivali raames avakontsert: Ain Anger, Piret Aidulo, Riivo Kallasmaa, Kammerorkester ME 104. Aitäh, Maabranne, ilma sinuta ma poleks ehk tulnudki...

Ilm oli rohkem kui vihmane ja tuuline, kohe päris jama oli. Sellepärast jõudsime Maabranne ja tema brannega tänu lahkele Autojuhile alevisse pea viimasel minutil. Autode rodu tuli poolde teesse vastu. See oli minu jaoks esmakordne kogemus, kus SUUR maakirik  rahvast täis. Pea iga teine Rakverest. Tegemist ikkagi ühe juhtivama bassilauljaga maailmas. Kõik oli täiuslik. Hea, et sain kavalehe. Kuidas ma muidu oleksin teadnud mis ja kes. Kava algas G.F. Händeli orelikontsertiga. Sellele järgnes J.S. Bachi kantaat "Ich habe genug". Olen oma viletsa saksa keele oskusega tänulik neile, kes kavalehele tekstiosa tõlkisid. Millegipärast (ka Arvo Pärdi pikkade kantaatide ajal) meeldib mulle näpuga rida ajada. 

"Mul on kõik, mida vajan" paneb lisaks Jumalikule sõnumile inimlikkuse üle mõtlema. 

"Ma ütleksin, sul, maailm, rõõmuga: mul on kõik, mida vajan!"

Muidugi lõpeb kõik surmaga ja "Ich freue mich auf meinen Tod" (ma vaatan surmale rõõmuga vastu) on veidi kõhedust tekitav. Mõtlemiseks.

Gerald Finzist, Suurbritannia heliloojast ei teadnud ma midagi. Jälle oli abiks kavaleht. Mulle meeldis. Helge, tuletas meelde minu Inglismaad: väikseid kirikuid, kitsaid teid, sillakesi ja jõgesid. Ühesõnaga Cotswoldi. 

Järgnes Edvard Griegi "Süit Holbergi aegadest". Lasin lihtsalt keelpillidel endas kõlada. 

Elamuse lõpetas Ludvig van Beethoveni kontsertaaria "Prüfung des Küssens". Kavalehel tõlget polnud. Kas "Suudluskatse" kõlab piisavalt normaalselt. Igatahes andis Ain Anger selle edasi vägagi kelmikalt. Ja siis me plaksutasime ja siis saime lisapala ja siis me plaksutasime veel. Ihii, minu ees ütles üks proua teisele: ärme enam niipalju plaksuta, siis ta ei lõpetagi...Tuli meelde ütelus: milleks pahandada, kui võid imestada. 

Ma ei ole mingit muusikalist haridust saanud, aga ma tunnetan seda, mis on minu jaoks ilus. 

Sellepärast sõidan ma täna Väikesesse Maarjasse, et elada kaasa VHK keelpilliorkestri suvekontserdile. Dirigent Rasmus Puur. Tutvustuses lubati esitada valdavalt eesti muusikute loomingut. 
Tunnen ennast õnnelikuna. Miks mitte kanda veel "suve minus eneses".


Ah, jaa, peaaegu unustasin. Veel jäid mainimata Rakvere keskaja päevade tähistamine Kodukandi Brannega ehk Päevalillega. Tema ausalt öeldes peaaegu tiris mu kaasa, sest olin just alustamas nn. "ristipoja nädalat". Kõigepealt kuulasime Uno Trummi loengut "Maa alune Rakvere. Keskaegne linn." Huvitavalt räägib ja alati jääb midagi uut meelde. Veidi raskendas kuulmist suur autotee, aga ega need kõrvad ka pole enam teab mis noored :) See-eest kirikus kõlas küll! Esimesel õhtul "Rondellus" ja teisel "Triskele". Tantsijate kostüümid andsid Pikale tänavale jumet ja Jüri Kuuskemaa ning veel mõned mehed mõjusid imposandselt. Kahjuks oli hr. Kuuskemaa juttu kirikus veidi raske jälgida, ehk oleks mikrofon aidanud. Ja siis tegin enda jaoks ajalugu. Reede hilisõhtul  näidati Kolmainu Kirikus kino. Kahtlesin, mis ma kahtlesin, aga kui ei tee, siis ei tea. Film oli nii vapustav, et tulime välja kõnetult. Pealkiri "Nartsiss ja Goldmund". Hermann Hesse romaani järgi (1930) Keskaega poetiseeriv romantiline lugu kahe noormehe, abti ja rändkunstniku siirast sõprusest (raamatu tutvustus). Raamat, millest ma midagi kuulnud polnud ja film, mis vapustas. Kui kellelegi silma jääb, siis hea närvikavaga inimesele soovitan. 

Aitäh, Päevalill, ükskuid on vaja kergelt müksata, küll nad siis kaasa tulevad.




esmaspäev, 1. august 2022

Jutuke, mis jäi teisel mail kirjutamata


 Ema, vaata, minul on vari!

Minul on vari, vaata, kui pikk.

Ema, vaata, minul on vari!

nüüd on väike ja nüüd on pikk.

Ema, vaata, minul on vari,

mina seisan ta jalgade peal.

Ema, ema, see on minu vari, 

ära sina kõnni ta peal. (Hando Runnel)


Poeg kutsus Palmsesse etendust vaatama-kuulama. Pojaga on alati hea minna. Lihtne, auto tuleb ukse ette ja mina pean valmis olema. Kui kõik läbi, siis auto toob jälle ukse ette tagasi. 

Olin unustanud, kuidas need laulud 80-ndatel kõlasid. Siis, kui Poeg 2 oli väikemees. Kindlasti kõlasid kenasti, Viljandisse ma ei saanud ja laulude sõnade üle palju ei juurelnud. Seda teen täna, sest öö ei andnud und. 

Eks ole, Poeg, see oli natuke ka Sinu lugu. Tahtsid juba lapsena kaugele. Rongijuhiks ja hiljem lenduriks. Rändamine on sul tänini veres.  Unistada tulebki suurelt. Lauldes ja üha edasi tegutsedes. Oleme käinud koos läbi pika tee. Tervelt 42 ja pool aastat. Oleme naernud ja nutnud, eemaldunud ja järjekordse ühisosa leidnud. Koos mitu pikka reisi sooritanud ja meil on palju meenutusi-mälestusi. Millegipärast tuli esimesena meelde kõige eksootilisem - Hispaania ja Granada. Need ägedad sõidud mägedes, öised kolamised mööda linna, rand, turg, basseiniga maja...nagu muinasjutt. Ega Poolaski kehvem olnud. Tuhandeid kilomeetreid sõitu sinu kõrval, jututunnid ja mõtestatud ekskursioonid. Viimane koos Marianniga toimus alles möödunud suvel Gdanskisse. Jälle oli elamusi täis. Ja hoolitsust. 

Ega siis mitte ainult väljamaa. Meie pikaaegne 24.veebruari traditsioon ja retki mööda Eestimaad on veel ja veel. Näiteks möödunud avatud talude päeval viisid mind Ajaveskisse. Ikka oli meeles kaasa kutsuda. Kunagi, kui rohkem aega, siis käisime Sagadi öömuuseumis. Miks ma neid loendan? Sest iga kirjutatu tuletab vahvaid seikasid meelde. Need on meie lood.

Vahel mõtlen, et millal Sina suureks said ja mina väikseks jäin.

Aitäh kõige eest ja eriti eilse teatrielamuse eest. Hea, et meile mõlemale meeldis väga. 

Et mitte väga melanhoolseks minna lisan lõppu toreda loo. Settisin ennast peegli ees, olid umbes kuuene.

-Ema, sa oled sama ilus nagu Anne Veski! See oli ülim kompliment, mis mulle on öeldud.

No mida võib veel üks, sel ajal kolmekümnene ema tahta. 

Nii, et kutsu aga, küll ma tulen. Niikaua, kuni jaksan.


Nii me sõitsime (2018, Krakow)

pühapäev, 31. juuli 2022

Kuidas me isegi Kauksi Üllel külas käisime ja palju teisi kohti ka


 ehk minu sellesuvine pikem reis. Meil on tänu Maabrannele kujunenud väike seltsike nn. nooremaid pensionäre. Reisimiseks. Seekordsel sõidul puudus eelnev täpne info. Märksõna oli ainult Petserimaa. Bussis, meie taga kostis kahe eakama proua jutt:

-Kuhu me nüüd läheme?

-Ei tea. eks sinna, kuhu viiakse...

Sellega oli kõik öeldud. Meelde tuli "Kui sa ei tea, kuhu lähed, siis viib iga tee su kohale." 

-Kuhu ma peaksin siit minema?

-Kuhu sa tahad minna?

-Mind ei huvita, kuni ma kuhugi jõuan.

-Siis pole vahet, kuhu sa lähed. Sa pead kindlasti kuhugi jõudma.

(Alice Imedemaal, Lewis Carroll)

Tartus saabus selgus Proua Giidi näol. Reisijuht Ulvi ilmus kui tõeline päikseke ja enam polnud vihma karta. Kirjutan - kirjeldan nüüd meie marsruuti, et endal meelest ei läheks.

Simuna-Tartu-Mikitamäe-Värska-Obinitsa-Vastseliina-Võru-Simuna. Eks ole, päris muljetavaldav kogus kilomeetreid mahtus pea kolmeteistkümne tunni sisse. Kusjuures kava paneb kokku 80-ne Jüri ning meil pole siin midagi kobiseda.

Ikka pilte ka. 

Esimene uus sõna. Tsässon. Õigeusu külakabel Setomaal. Neid on siin päris mitu, aga see kõige vanim puitehitis mandril. Ulvi rääkis, et tulnud see venekeelsest sõnast "tsas", kuna Petseri papid pidasid nendes majakestes palvusi. Kui lahtiste silmadega ringi vaadata ja pisikesel sauna moodi majakesel rist, siis ongi Tsässon.


Veidike sõitu ja  juba olimegi Värskas. Värska Püha Gregoriuse kirik ehitatud 1907. Kirikuaeda on maetud lauluema Anne Vabarna (1877-1964). Loomulikult ei jõudnud me hauale, sest tempo,tempo...
Mõtlesin, et mingite sõjarditega küll oma pead ei vaeva, kuid

maja osutus huvitavamaks, kui arvasin. Jälle tükike meie ajalugu. Ning tõestus, et "mina olin siin"


Jälle tempo-tempo...ning mööda Värska promenaadi sadamani. Lisaks Ulvi huvitav jutt Aurora kaptenist ja tema isast. Lugege, kui aega on. https://maps.visitsetomaa.ee/et/objekt/aurora-kapteni-maja/158?map_id=7

...
Värska päev oleks üks omaette elamus, arvan.

Kõht hakkab tasapisi lõunat nõudma. Aga enne ootab meid

Oleme ilmselgelt ajahädas ja muuseumis jääb palju asju nägemata. Nii et ikka tuleb tagasi tulla.
Lõuna ootas meid teises tares. Mina komplekteerisin isikliku paketi koos sõnumiga


Olen siin kunagi einestanud, poja perega, kui mini Räpina kooli lõpetas
Tempo ei lase isegi pilte teha ja järgmine punkt ootab

Obinitsa ning suurim üllatus

Tubli tund mahlakat setu keelt, sekka laulu. Kahju, et peremeest kodus polnud, aga kõike head ei saa. Kes veel aru ei saanud, siis tegemist Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare koduga. Oli kuidagi nii kodu, et isegi pilte ei söendanud teha. Üks huvitav fakt, et Lenna ja Lauri algatusel renoveeritakse Obinitsa vana kooli , mis asub lauluema kuju juures ning millest mööda sõitsime.

Hooneid ja leide leidsin veel
Majal on ajalugu, millest Ülle meile pajatas. 
...
natuke huumorit

Tegijad teevad, teelistel jääb üle nautida. Minge kindlasti, kel suvetuurid pooleli.

Vastseliina poole  sõites viis Ulvi meid torni juurde
Tragimad ronisid üles, teised läksid hernepõllule. Mina leidsin sõnumi
ning kaks tükki kaasaja arhitektuuri :)


...


Vastseliina
Kell näitas pea viis. Hakkasime väsima, aga loomulikult loobuda ei tahtnud. Tagaistme prouad ei arutanud enam seda, et kus me oleme. Olin siin esimest korda. Et kuhugi endas jõuda oleks vaja olnud tubli kahte tundi. Meile anti pool, sellepärast käisin poolel teel. Pilt Päevalillelt

....
Palverännumajast põikasin läbi. Õnneks saab kodus alati juurde lugeda.

Päevalill saatis pilte lisaks. 


..Mati Karmini kujundatud Vastseliina metsavendade memoriaal. Väga mõjuv.




Kella kuueks olid jõud ja aeg otsas. Bussijuht andis endast parima. Lähtekohta jõudes selgus, et paljutõotav kohvik sulgeb ukse poolteist tundi enne Rakvere bussi väljumist. Ei sadanud.

Aitäh Maabranne, Päevalill Maie, Maie, mina ja muidugi legendaarne Jüri


...