esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Uurimustöö



Ma pole ajakirjanikuks õppinud. Kirjutama pole ka õppinud. Noh tegelikult olen - tavalises koolis.
Uurimustöö teostamise üks vorm on intervjuu. Vaat minu arvates on raamat "Urmas Alender - lõputa lookleval teel" üks uurimine.
Läbitöötamise järel tekkis kõigepealt huvi autori vanuse vastu. Kas oleme ühest põlvest või on tegemist sootuks teises ajastus sündinuga? Otsingud andsid tulemi, et raamatu kokkupanija Paavo Kangur Alenderist üle kümne aasta noorem. Ühesõnaga, on küll kasvanud samal tasasel maal, kuid hiljem. See muidugi ei tähenda, et keegi ei oskaks tagantjärgi kokku panna näiteks Georg Otsa elu, kui ta poleks temaga ühevanune või ühest perest. Siis ilmukski ainult fakti-, mitte elulood.

Kuigi lugusid Urmasest, kui legendist, räägitakse ja kirjutatakse nii mitmes võtmes kui on teda tundnud - teadnud inimeste mälu, vaatenurk ja vahel ka solvumise aste, oli teos koos fotodega huvitav. Just huvitav, mitte hinge minev. Aga seda tean kindlalt, et ilma selle ilmunud raamatuta ei jagaks ma täna tuba Alenderiga. Poleks argiaskeldustes meeldegi tulnud.

Olen ju noor olnud ja täiskasvanuks saanud Ruja ja Alenderi lauludega. Ma pole piisavalt proge ja piisavalt muusikaalne, et Nõgisto kasvatatu alati minuni oleks jõudnud. Mõnikord küll. Kuidagi sobimatu tundus ontlikul alevi lasteaednikul ja lapse emmel Suveniiri või Pihlapi asemel üle müüri vaadata. Aga seda ma mingil määral tegin. Hoopis see isamaa ja emakeel olid need miskid, mis kuulama panid. Ja armastus. Mulle oli tähtis sõnavõim koos Alenderi karismaatilise sisendava häälega ja sissepoole puuriva pilguga.

Edasine Rannapi pop Ruja periood oli vahest naljakas. Eriti Arderi sõnad. Palju mängiti raadios ja pähe nad kulusid. Pärast 1986 ma peaaegu enam Ruja ega Alenderi tegemistega kursis polnud. Igast august tuli nii palju muusikat, et laulude asemel hakkasin kuulama rohkem instrumentaali. Ja klassikat. Ja koorilaulu.

Aga algusesse tagasi vaadates tuleb ikka veel silma viieteistkümne aastase pisar, kui kuulen "Nii vaikseks kõik on jäänud...(R.Rannap/E.Enno) või "Need ei vaata tagasi" . Viimase puhul tabas mind teadasaamisšokk, et esimene selle loo laulja polnudki Alender, vaid hoopis Raul Sepper. Hiljem tegi Alender sama loo uuesti linti.
Need kaks lugu jäävad. Mällu koos Jauza makiga lindilt nr. 1. Zepeliini triumf oli seal ka, aga seda ei tahtnud keegi kuulata. Ema lubas maki poodi tagasi viia kui häälenupp põhjas kuulasin kuidas memm kinkis mulle karabiini ja taat see neli padrunit (Rukkilõikus). Tüdrukutele sellised lood, no on ikka ajad!

Otsisin sahtlipõhjast välja märkmiku märksõnadega 22.märts 1975 kell 16.00 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakate esinemine kodualevi kultuurimajas.




Võtsin 11 aastase väikevenna kaasa. Tema mäletab ka. Tänapäevani. Ilmselt oli toimuv mingi lavaka promo kooliõpilastele. Ja ju need etüüdid ikka mõju avaldasid kui ma need hiljem kodus märkmikusse numbriliselt kirja panin.
Alender avaldas niigi. Vennas meenutas kuidas ta istus lava serva peal. Lauluga. Kitarriga. Juustega.

Järgmine oli "Protsess". 1976, 27.aprill Noorsooteatris. Ja vähemalt paar Nukuteatri etendust. Mulle nukkudega teater meeldis. Lasteaialastele ka.

Ja siis juba pop Ruja kontsert 1982 - Rakvere vallimäel. See oli meie viie aastase poja debüüt. Kuna kodus Ruja plaat ja kassetid ning Ott Arder mõnusalt meeldejääv otsustas noormees isetegevust teha ja korraga ta meil kõrvalt kadus. Kuna väikevenna käru läbi inimhulga ei mahtunud, sain tegevusest aimu alles siis kui poiss seisis laval Alenderi kõrval ja laulis pühendunult: mine metsa, mine metsa...Ja nii edasi laule veel. Vahepeal pisteti talle mikker nina alla. Lõpuks ütles Urmas, et tead, kui mina oleksin nii noorelt nii julge olnud, siis oleks minust hoopis parem laulja saanud.

Olen harva selle aja lugusid üle kuulanud. Tagasivaated käivad alati varjudega koos ja see nooruses sobramine näib vahest soovina kuldkalakesele: tahaksin jälle...aga ärge keha kõrval hinge unustage. Kuid seoses raamatuga otsustasin endale teha Alenderi ja Ruja lugude kuulamise nädala. Mõned kui vanad sõbrad, mõned lihtsalt meeldetulijad ja paljud ka uued vastutulijad.

Minu Urmas Alender oli selline, kelle ühel õlal istus kurat ja teisel ingel. Kogu tema elu koosnes minu meelest sellest kummale poole ta vaatas ja kummale ta otsa sülitas.
Inglitiibadega puudutet laulis enda ja Eesti luuletajate valu, rokikurat pani teda rokkarina käituma. Kas kuum või külm, kas must või valge - vahepealset võimalust ei tea. Leige temperatuur ja hallid toonid ei sobinud. Need panid Alenderi hallitama.

Panen siia kirja mõned laulud, mille sõnumid mulle olulised:

Need ei vaata tagasi (1971) Rein Rannap; Ernst Enno
Nii vaikseks kõik on jäänud (1971) Urmas Alender, Ernst Enno
Pajats (1973) Rein Rannap, Rudolf Rimmel
Võta mind lehtede varju (1975) Urmas Alender,Viivi Luik
Üle müüri (1977) Jaanus Nõgisto, Jüri Üdi
Ei mullast (1978) Margus Kappel, Hando Runnel
Põhi Lõuna Ida Lääs... (1978) Jaanus Nõgisto, Juhan Viiding
Omaette (1978) Jaanus Nõgisto, Juhan Viiding
Rahu (1981) Rein Rannap, Urmas Alender
Eesti muld ja Eesti süda (1982) Rein Rannap, Lydia Koidula
Siin oled sündinud (1982 ) Rannap, Paul-Erik Rummo
Suudlus läbi jäätunud klaasi (1982) Rein Rannap, Ott Arder
Väljas on veebruar ( ? )Valdo Randpere, Viivi Luik

Minu jaoks ei ole Urmas Alender surnud. Minu jaoks on ta tõesti kusagil teisel pool vett. Igavene. Lauludes.

reede, 28. jaanuar 2011

Omas pildis


Kuna blogimaal reegleid pole, siis korjan meeleldi üles teema, millest Tegelinski ja hr. Hunt on kirjutanud. Ikka see pildistamise ja pildimasinate lugu.

Alguseks pean teile üles tunnistama, et mina olen fotohoolik. Kõik pildid endast ja lähedastest on mul süstematiseeritud. Mida noorem nendel olen, seda vähem neid on ja seda armsamad nad tunduvad. Polnud ju viiekümnendatel maal fotograafidega priisata. Kui oli sugulane, kel mõni klõps õnnestus, siis on, mida vaadata. Suurem osa ikka hallkollased üllitised.

Muidugi võisid sattuda pikaks ajaks Tartusse haiglasse, kus tulemus kordades parem


või pealinna, kus tulemus ajastuhõnguline



Õnneks kutsuti lasteaia nääripuule piltnik ja muidugi tehti koolis klassipilte ka. Neid sakiliste servadega.

Ise-Pisiku sain kuskil 15 aastaselt, kus sõbranna aparaadiga ja tema koduses pimikus püüdsime enda tehtud klõpse paberile panna. Õnneks jäi neid mullegi peotäis, peamiselt poisse. Enda 15-ndalt sünnipäevalt. Kiletasin need koltunud krimpsus katsetised albumisse ja skännisin ka.
Keskkoolis oli mul tore klassivend, kelle hobiks fotograafia. Tänu Arnele on meenutusi mitu karbitäit. Tema oskas.

Ikka kord aastas tuli rajoonilinna fotograafile minna. Ainult selleks, et saaks teistele (eriti poistele) pildi taha kirjutada ja samade salmidega pilte vastu saada.



Järgmisena viis saatus kokku inimesega, kellele meeldis pildistada. Aparaat oli ilmselt Smena, aga koos ostsime sellise suure rohelise kasti, milles igasugu pildivalmistamise vidinaid. Aasta oli 1974.
Pilte sellest ajast on. Palju. Aga täna neid vaadates tunnen millegipärast nukrust. Kas oli meie noorus tõesti nii h(a)ull? Või on see ainult piltidel nii? Sellele vaatamata, ole sa Branne tänatud. Sinu oskusteta oleks mälus augud. Nüüd on nende asemel pildid.




Pulmapildid perekonnaseisuametis olid omaette oopus. Oli paare, kellel need praegugi sügaval lauasahtlis (kuidas minuga võidi midagi nii koledat teha) aga on ka palju õnnestumisi. Agaramad võtsid ikka lisafotograafi kaasa. Ka sealt võis tulla "üllatusi" kaotatud filmide näol. Meiega näiteks juhtus nii. Õnneks oli siis alanud slaidibuum ja nendel kujutatud kollane oli tõesti kollane ja sinine, tõesti sinine. Mida polnud teps mitte kaheksakümnendate lõpu värvifotod. Nende punase tooniga on juhtunud vist sama, mis selleaegse punase lipuga - pleekind, mis pleekind.

1981. See on parim. Fotograaf, kelle nime kahjuks ei mäleta ja kes väljamaale putkas, käis õnneks lasteaias pildistamas.

Sellepärast on tore, et paljud fotograafid must-valgeid eelistasid. Need on ja jäävad. Mõned õnneks koos kaasa antud negatiividega.



Nii need aastad läksid. Juba kogunesid albumitäied vanemate laste lasteaia -ja koolipilte. Ja siis tuli video! Oli meilgi tuttav kaameramees. Kahjuks hävitas katkine makk ja oskamatus vana lindi kvaliteedi olematuks. Võib olla saab veel mõned killud taastada. Eriti tähtsaks pean kodupidu 1988, kus 93 aastane vanaema luges: meie kiisul kriimud silmad.

Üheksakümnendate alguses juhtusin enda jaoks ajalooepisoodi. Nimelt külastas meie toidubaari välismaalane, kel kaelas aparaat, kust pilt kohe kätte. Jaa, olid ajad! Siin seal ilmusid tuttavate kodudesse väiksed seebikarbid. Värviline film sees. Ja maakonnalinna tekkisid fotoateljeed, kus siis sellest filmist pilte võluti.

Tahtsin ka. Nii väga, et 1995.a. alguses ostsime Olympose. Maksis ligi 800 eeku. Minu jaoks oli see väga suur raha. Ja sellega algas omast arust suur pildiaeg. Foto maksis algul mingi 5 eeku, film vist kuni 50.- Alles on kõik selleaegsed negatiivide read. Korralikult ümbrikutes ja pealkirjastatud. Ja kapis on albumite read. Ikka need kiledega. Ja nii aastani 2003.
Fotokas on käinud pojaga küll Saksamaal, küll Hispaanias, küll Inglismaal ja Peterburis, Soomes, Rootsis, Norras. Teenis meid nii hästi, et lebab kummutisahtlis vanaduspuhkusel koos minu esimese mobiiltelefoniga.




Digiajastu esimes katse tegin 2001 oktoobris sunniviisil sünnitushaiglas, pildistades esimest lapselast. Poja töökaameraga. No õieti püüdsin pildistada, sest ühel on peal istuvad lapsevanemad ja titte peaaegu mitte ja teisel on peal tita ja poolikud vanemad.
Teisel katsel pidin omast arust pildistama poja koori Estonias esinemas. Panin ennast sobivalt riidesse, et võimalikult proff välja näha, noh nagu need Kroonika omad. Kaamera oli suur, lisavarustusega. Unustasin ainult ühe asja. No selle, kuidas pildistada. Hiljem bussis tuli välja, et regulaator oli video peal. Naersin ja nutsin korraga ja otsustasin, et seda ma niimoodi ei jäta.
Järgmise katse sain teostada salaja. Haarasin nimelt kodust teise poja töökaamera ja äärmiselt külmal talvepäeval 2003 läksin ja pildistasin minu jaoks väga olulist maja.

Kaamera marki ei tea, kuid pea kahe aasta jooksul õnnestus mõni kord ka minul sellele küüned taha saada. Ikka nii, et automaadi peale - klõps ja valmis. Eks nad ühed väristised tulid. Aga ikkagi omad.
Lõpuks otsustati pere vaev lõpetada ja 2004 aasta jõuluks marssis poeg poodi. Ära tõi! Olympose koos lisaobjektiiviga. Maksis...no minu jaoks hiigelsumma, koos kotiga 5000 eeku. Siis algas konkurents. Mäletan järgmist suve kui reisisin läbi Soome Põhja Jäämere äärde. Pidin pildimasinaga üksinda hakkama saama. Sellepärast paningi need vanad meenutused ikka sinna Emmeliina pildistamise kohta.
Kuidas alguses kurvastasin iga ebaõnnestunud pildi pärast! Kuidas vandusin mitmeid kordi, et ei enam iial, kui ükski pilt ei õnnestunud. Alati liigutas keegi valel ajal või liigutasin ise.
Aga armsad on nad mulle, kenasti plaatidel ja kataloogides. Muidu pole minu jaoks asjal mõtet.

Sel kevadel kaotasin oma hea sõbra. Jätsin ta hooletult lauanurgale ja lihtsalt tõmbasin rihmapidi alla. Kõik. Kadu lihtne ja paras lohakale. Kuigi Elion oli ühel aastal pisikese kaamera kauba peale sokutanud ei tahtnud ma seda väikest! Tahtsin enda oma tagasi. Aga ei saanud. Pojal läks süda haledaks, ostis endale peegelkaamera ja nii tuli mulle sõbraks väikene Canon. Me alles kohaneme teineteisega.

Ma tahan, et minu pildid oleksid niisugused nagu mu jutud - kodukootud maavillased. Nad on mulle erilised seltsilised just nüüd, pikkadel talvistel üksindusõhtutel. Minu nägu, minu tegu, minu omad.

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Kati õpetab

...kuidas mul oleks aeg eluõhtule jääda.

/Uus generatsioon mehi peab laskma emad loomulikule eluõhtule ning mitte venitama oma lapsepõlve raugaikka, nõnda et täiskasvanuelu elamata jääb.//

Leidsin jutukese, mis tekitas mitmeid mõtteid. Tegelikult oli jutte kaks. Pikem neist teada-tuntud Õpetajate Lehes,
lühem naine. postimees.ee-s

Kiire inimesena alustasin lühemast. Pealkiri on paljutõotav: "Kõikjal kaasas käiv ämma vari lammutab abielu"
Kuna teema puudutab mind isiklikult hetkel neljakordselt, siis tõmbas ikka tõsiseks. Minu näo nimelt. Kas tõesti oleme jõudnud ajajärku, kus naised, kes jooksevad ühest suhtest teise kardavad enda kaassoolisi - vanemat generatsiooni. Sest mis muud see käsk «sina pead hülgama oma isa ja ema ja hoidma oma naise poole» on, kui mitte kartus. Kartus ja oskamatus jagada ja tahe omada.

"Õnneks" ei ole ma edukas ema, nii et tegelikult ei peaks lugu otseselt mind puudutama. Tööle ei pühendunud ma küll mitte sellepärast, et minu mees klammerdus oma ema külge, vaid ikka sellepärast, et nõukogude riigis pidid kõik naised tööl käima. Uue riigi arengul toimusid minus suured muutused ja ma tõesti pühendusin oma äri ajamisele. Mulle meeldis see tegevus.
Aga kui ma nüüd tagantjärge kuulen, et olen sellepärast üles kasvatanud "igavese emaigatsusega mehed" paneb mõtlema. Äkki tõesti?

Võib olla oleks pidanud pojad kaika ja malakaga juba noorest peast laia maailma naiste juurde kupatama, et nende täiskasvanuelu elamata ei jääks. Oleks pidanud keelduma, kui mind kutsuti küll koos matkama, rändama, muusikat ja laulu kuulama, pilte vaatama ja mis põhiline - emotsioone jagama. Nüüd kutsutakse vähem, sest elu on edasi läinud ja loomulikult jagatakse kõike eelkõige oma kalliga. Kui sõna Abikaasa tähendab eelkõige abi, siis elukaaslane on otsesõnu võttes kena sõnapaar. Kui teda st. kaaslast eluks on üks. Aga kui tekivad igasugu eksid, siis läheb juba keeruliseks. Suhtlemisega nimelt. Sest ema on ju üks, mitte eks.

Aga sellist hülgamise käsku pole mulle ette tulnud. On küll kümne käsu hulgas selline, kus mees ja naine on üks liha ja seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab naise poole. Ja olla üks tähendab muidugi seda kuni surm meid lahutab. Aga see on juba teine teema.
Veel mõtlen ma oma vana arukesega, et naine ärgu pangu leiba ühte kappi mehega, kelle ema talle ei meeldi ja mis veel hullem - lausa närvidele käib. See hoiab ära palju hilisemaid arusaamatusi.

Kas tõesti on praegune ühiskond vorpinud kalke ja isekaid naisinimesi, nii miniaid, kui ämmasid, kes oma Ego taga ajavad kasvõi mehe (poja) õnne hinnaga?
Kui nad oma ninast kaugemale ei näe, siis on nende saatus lõpetada tõesti eluõhtu kurvas üksinduses, oled sa siis kumb sa oled.

Edasi võtan lahti Õpetajate Lehe. "Mehed ja naised, lugege Piiblit"

Ikka vastandatakse ka selles jutus emasid, kes kas pühenduvad jäägitult lastele või keskenduvad tööle. Minu meelest on just see "jäägitult pühendumine" väga ohtlik, nii nagu fanatism. Ükski laps ei ole omand, ükski mees pole seda samuti. Suhtlemine ja armastus on ikka mitmepoolne. Muidu võime oma suure omamisega armsa inimese lihtsalt katki teha. Pooleks.

Ja veel sõnapaar "lahti laskma". Millegipärast kumab mulle sealt tagant laiskus mitte hoolitseda oma vanade vanemate eest. Nii hea on siis sellise sõnakõlksu taha pugeda. Eks ämmad ole ju siis head kui "nad reisivad ja loevad, loovad ja õpivad vanaemadeks" st. on varuks lapselaste hoidmisel.

Võib olla on hoopis need "helistajaämmad" poegade äraminemise hetkel segaduses ja vajaksid just miniate tuge, kiitust ja tänu, et on nii toreda mehe kasvatanud.
Aga selleks pole vaja ämma korviga kaasa tassida. Kena oleks teda ise külla kutsuda ja mitte kiivalt kardinate vahelt piiluda, et õigel ajal tuli kusututada ja mängida mängu "meid ei ole kodus". Väike šoppamise ring või kohvikukülastus "naised omavahel" ei teeks kunagi kurja, noor saab alati vanemale trendiküsimustes abiks olla. Ja kui meheema jalad enam ei kanna nii hästi kui lapsi kandes, võib ju mõne pisikese kingiga tema meelt rõõmustada. Vanu on nii kerge üllatada, sest nende keskiga jäi aega, kus tõesti midagi saada polnud. Las me siis vanuigi "oleme seda väärt" .

laupäev, 15. jaanuar 2011

Uut, ikka uut



Pool jaanuarist on ühel pool ja viimane aeg kultuurist kõnelda.
Eile olin kultuurne ja käisin kaunis majas muusikat kuulamas. Nimelt korraldas meie edumeelne vallavalitsus kena peo kenas uues hoones, kenas uues saalis kenade uuemeelsete meestega.
Nimelt oli esinejateks valitud C-jam.
Kes ei tea, siis neile harimiseks mõned kokkuvõtted siit ja sealt googeldades

Tsellokvartett C-jam
Neli meest, neli tooli, neli tsellot ja kaunis ja meeliköitev muusika.
Tsellokvartetis on ühendatud klassikaline keelpillikvartett, improvisatsiooniline big-band, metalne ja kaasakiskuv rock-muusika, tundlik ning emotsionaalne tsellokõla. See muusika ei jäta külmaks ühtegi kuulajat.

Kavasse on valitud kirev buklett teoseid maailma erinevate stiilide ja aja muusikast - (ilmselt olenevalt kontserti pikkusest) võib esinemisse kuuluda Händel, Brahms, Wagner, Popper, Lennon/McCartney, Anderson/Ulveus, Lloyd Webber, Johann Strauß, Rannap, Valgre jne ning ansamblitelt Bon Jovi, AC/DC, Boney M., Status Quo, Abba, Procol Harum, Queen, Billy Joel, Alice Cooper, ELO, Guns'n'Roses ja nii edasi.
Kõiki autoreid või ansambleid ma ära ei tundnud (harimatuse koht, nagu ikka), aga Abbat oli küll ;P

C-jam on tegutsetud on alates 2004 aasta sügisest. Tegemist on ainukese sellelaadse koosseisuga Eestis, mille liikmetel on kõigil klassikaline muusikaharidus. Ansambli seaded on ainulaadsed ja omapärased, ning neid saab kuulda vaid C-Jami enda esituses.
Kõik mehed töötavad ERSO-s


/uue aasta esimene kasulik ost/


Noored mehed panid ikka südame kiiremini tuksuma ja vere käima. Keegi ei saa kobiseda, et kultuuri nautimine igav on. Isegi kooli koristaja jalg tatsus.
Vahepalaks rääkis vallavanem, et kui tublid me ikka kõik oleme. Mis on tõde mis tõde. Sest pea kolmekümne kohalikuks elatud aasta jooksul pole ma nii palju pidulikku kohalikku rahvast koos näinud. Vaat mis tähendab uus maja. Koju tulles mööda laternatega palistet metsateed(! ) tundsin, et minust on ikka väga väga hoolitud.
Muuseas, raamatukogu on nüüd ka uus. Nii mugav ja mõnus, et külasta või iga päev.

Lubadus ka: kõige selle uue paistel püüan uuem välja näha.



teisipäev, 11. jaanuar 2011

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Kuidas parandada tegemata vigu?

Aastavahetuse ja eelse telekavaatamise tuhinas sattusin nii mõnele heale leiule.

Üks väike kodune filmimõnu tabas mind, kui kobina peale sattusin ETV 2 vaatama filmi "Paradiis"(Paradiset, Sweden, 2007)
Kuigi peategelased juba 65 aastat ühist elu jagavad, olid äratundmishetked nii ehedad. Sellist filmi saab teha ainult "elust enesest". Läbi tegevuse koorub lahti mehe ja naise vastandlik hingeelu, iseloomude allhoovused ja tegevusmallid. Kes näinud pole, sellele soovitan soojalt. Filmi lõppedes jõudis kohale tõsisasi miks ma juba pea 20 aastat "ümbrusemuutja" pole olnud ja varem vähemalt iga kolme aasta takka tapetseerimis- ja värvimistuhinaid üle elasin. Kogu viga seisneb ilmselt selles, et pole poes ära tundnud "paradiisitapeeti". Millegipärast tuleb meelde armukese akna all kondava naistuttava kommentaar: näh, magamistoas on ikka veel need vanad kardinad...

Teine film kandis pitserit. "Kutsar koputab kolm korda" /Elo Selirand/
Mulle väga sobis, et sain vaatamise kohaks koduse diivaninurga koos muude mugavustega, üksindus kaasa arvatud. Ega ma vist peale "šlaagri" nii tugevat eesti emotsioonifilmi endast läbi pole lasknud.

Mõtteid ka:
Kui uuelt aastalt midagi otsida, siis miks mitte võimalust punase pliiatsi kasutamiseks ja vigade paranduse teostamiseks.
Aga mis värviga parandada tegemata vigu?
Kas paradiisilinnukestega fooni katmata jätmine oli viga või enese alalhoid?
Kui ma teen juustesse punased triibud, kas olen siis rohkem või vähem paabulind?

ja lõpuks:
Kas Härra Petersit oleks võimalik ära tinistada, et mulle jääks mu vaikelu kana ja televiisoriga?



pühapäev, 2. jaanuar 2011

Selle aasta esimene

Nõiduslik ja müstiline
1.01.2011 kell 16 58 Kohala mõisa ligidal Lääne Virumaal


Kõik Kallid Kirjasõbrad, kes te möödunud aastal siit päevikust endale nii üht kui teist leidsite
olete uuel aastal sama oodatud!

Soov ka: et ikka internetti jätkuks!