Esmaspäev, 31. august 2020

Kust leida head?

 Homme tuleb hakata jagama. Mitte, et ma seda suve läbi poleks teinud. Siiski, suvel ma rohkem kogusin. Kohati meenus kilplaste lugu, kes kotiga valgust tuppa püüdsid tuua. Suure kotiga. Kuna ma pildistamisel enam eriti tugev pole tahaksin siiski mõningaid hetki pauna panna. 

11.05. särav kimp emadepäevaks. Triin Soometsa "Unerong", lapselaste vaieldamatu õhtujutu lemmik.


07.06. Kunagine hiilgus - Võsu Grill, mis juba nõuka ajal oli mõnus ajaviitmiskoht. Nüüd kahjuks suletud.

...

12.06. lapselapse kooli lõpetamine 
...

14.06. selle suve esimene Toolse ja minu 4

...

15.06. Kirna mõisa kabel

...

20.06. Minu tallinlased Toolset vallutamas

21.06. Uljastjärv ja esimene suplus

...

25.06. pildid räägivad, meresupluseks veel külm

 

...Ja saigi juuni läbi!

Siis me lähme Mallega!


...
Laiusevälja 

Kohalik järv. Vette!
...

...


Laiuse kirik
ja pastoraat
...Kantküla vana kooli juures
...Jõgeva mõis 
vääriks omaette postitust

...
...vihmasadu rikkus Kuremaa pildid

Sadala laululava
jätkub...

Esmaspäev, 17. august 2020

Koduarestis

 Otsisin tegevust, sest katus tahtis kuumaga ära sõita. Ainult filmidest ja raamatutest ei aidanud  - aju läks krussi. Tänu Päevalillele sattusin gruppi Eesti Tarbeklaasi fännid. 

Alustasin hommikul ja avasin vääga tolmuse vitriinkapi ukse. Tõstsin sealt välja esimesed esemed.



tegin igaks juhuks teise pildi veel

Ja mida huvitavat teada sain! Vaas ja taldrik, mis mulle ema kinkis 25-ndaks sünnipäevaks on nn. Tarbeklaasi "öötöö". Neid valmistati haltuurakorras ja turustati "hõlma alt". kahjuks on ema unustanud kui mitu raha ta nende kahe eseme eest maksis. Sinine tuhatoos kannab nime "Ants" ja autor on Ants Leinberg . Mul polnud aimugi, et tuhatoosil võib ka nimi olla. Siin ta nüüd on, see minu Antsuke (kuigi ma ei suitseta juba aastaid)

.....

...Järgmise leiu kallale asusin täis lootust. Seekord aga ütlesid asjatundjad, et tegemist tšehhi toodanguga. 


Nii läheb see tuvastamine üle kivide ja kändude. Uskuge, mul on tohutult palju vidinaid st. nõusid. Hea veel, et jala pärast keldrisse ei saa.

Laupäev, 15. august 2020

Pahupidi puhkus (pealkiri vanast lasteraamatust laenatud)

 


Sel aastal  on kõik kuidagi pahupidi. Oleks nagu lõputu puhkus, aga tegelikult on hinges hirm, mis ei lase lõpuni lõdvestuda. Kas peaksin sügisel tööga jätkama või sõnastada pahupidi: kas saaksin...Hoogu annab juurde või õieti tõmbas piduri jalatrauma. See algas väikse "panin trepil hooletusest põlve maha" ja nüüd on päädinud vastikute valutamisteni. Eriti ööseti. Olen ju see tüüp, kes ei otsib märke "miski ei juhtu iseenesest". Et äkki on aeg kõrvale tõmbuda ja kasinusele pühenduda. Mõtlema pani, kui tõstsin lapselaste peale häält. Keset suvepuhkust. Ei ole minulik. Muidugi vabandasin, aga tegu oli tehtud. 

Reede hommikul, õigemini öösel, teostasime pealinnabrannega selle suve suurima väljakutse. Sõitsime Rakverest Kuusalusse, et kella viie ajal Tormise sünnikodu metsas tegeleda lindude äratamisega. 

https://kultuur.err.ee/1121761/varahommikul-esietendus-veljo-tormise-musteerium-lindude-aratamine

https://muusikaelu.ee/6737-2/

Kuna ei osanud aega ja vahemaad õigesti hinnata jäime viis minutit hiljaks. Sest sõitsime õigest kohast mööda kuna viimane juhatav silt oli olematu. Kui üldse millegi üle viriseda, siis toimumise aeg jäi lühemaks kui  piletilevis lubatud (1tund 20 minuti asemel 1 t 10) Ilmselt käis sinna sisse majas ja territooriumil ringi vaatamine. Kella kaheksa ajal Tallinna bussijaamas kodubussi oodates oli mahti kava lugeda. Ilmaga vedas, ei sadanud - see oli toetav. Jalg tegi vaatamata tabletile ja salvile valu - see võttis emotsiooni vähemaks. Magamatus ka. Enamus vaatajaskonda oli noorepoolne. Nemad ju suveööl ei maga. "Tormise tuules" filmi olen vähemalt kaks korda vaadanud. Väga hea film on. Järelvaadatav. 


Minu lugupidamine. Kogu meeskonnale.


P.S.

Kuna ei saanud poegi lõpmatuseni ära petta, siis nüüd olen koduarestis. Teisipäeva arsti ajani. 

Täna jäi ära Kaljuste koori Saabumissümfoonia, Väikeses Maarjas Tallinna Kammerkoor ja neid tuleb veel ja veel.

Esmaspäev, 3. august 2020

Olme


Äraaaetud tugipersonal lastakse...
no mitte maha, aga koju.
Ikka sügisele mõeldes. Et kui tavapärane ja sissetallatud koolimudel tööle ei hakka. Et kui 60 pluss riskigrupp peab koti pähe tõmbama ja koju jääma. Kuidas sa oled 8 aastasele tugi kui tema juurde koju minna ei tohi? Kui laps jääb pea 10 tunniks (ema tööle minek, tööl olek, poes käik ja koju sõit)
üksi. Kui noortekas on kinni õues kurjad ilmad. Ah et siis läbi skaibi. Aga kui maal netinatuke kehvake ja üksikema ei jaksa Telia kiiret netti maksta. Kui kaaslastega enda eripärast tulenevalt riiud kerged tekkima ja peenematesse peredesse külla ei lastagi. Millega meelitada sõpru ühe toalisse, väsinud korterisse, kui seal pole seinasuurust telekat ega "iks poksi"? 
Puhh, nüüd on aur väljas. Pealegi, pole veel midagi otsustatud. Pealegi pole mul lahendust pakkuda.

Alati võib ju koju jääda ja pensionist elatuda. Tuleb lihtsalt vanaks hakata. 
Ega mul muud jama kaelas ole, kui suur muutmine. Nimelt soovib uus ühistu hakata meie 24 korterilist, 30 aastat vana maja renoveerima. Ja mitte ainult, vaid paigaldada maaküte. Meie vanad saurused, kes  juhatusest tagasi astusid otsustasid 2007, et me ei vaja keskkütet, vaid õhkpumpasid. Nii korraldasidki põhijõud elamise ümber: malmradikad välja, uued aknad, remont. Nüüd aga on õhus uus, suurem ja kallim korraldus. Vana kaardivägi (mina ka) muretseb. Õnneks jäi minul remont kaheksa aastat tagasi pooleli. AK ei jaksanud ja mina ei näinud suurt mõtet. Tädi elas mul linnas aasta aega kiletatud akende taga. Uued vanad aknad ära, uued radikad jne. Lisaks küntakse maja ümbrus põhjalikult üles (kõrvalmaja näide). Mugavuse roaks lähevad männid, kased, pihlakad, roosipeenrad ...ma ei tea, kas ma tahan selle progressi kaasosa olla. Praegu ei tea. Ja kui veel mitmeid kuid tulebki korteris selle sees olla nii, et tööle ka pole asja, siis...hakkab kurb. Ja vot üks kord nädalas penskaritega vallamajja suppi keetma ja keelt peksma ka ei taha. Võimlemine veel kuidagi sobiks. 

Bussireisid
On, ei ole?
Olen siis mina nädalakese kodust eemal. Liinibussiga kodupeatusse lähenedes tabab mind üllatus: Viadukt on üles küntud nagu kehva mehe kartulipõld, pulgaga poiss vehib suunda ja mida pole, on bussipeatus. St. on, aga jupi maad kodule kaugemal. Mis sääl ikka, suvised tööd, kannatan ära. Järgmisel st. laupä lõunal pakin ridiküli ja asun uuesti teele. Lähen varuga st. varun pool tundi. Jänes jookseb üle tee. Ei tea, kas on hea märk. Jõuan suure tee äärde ja mida ma näen: eile veel tekitatud bussipeatust pole! St. tundub, et on vanasse kohta tagasi viidud. No mis see mõnisada sammu teeb. Peaasi, et buss peatub. 
Ma ei hakka teile igaks juhuks kirjutama, mis täna juhtus. Loomulikult peatust vanas kohas polnud :))))

Sama päeva õhtul
Vöö kinni
21.10 astun Simunas "tunne kodumaad" bussi. Olin seekord  proua staatuses, sest tund tagasi lõppes imeilus kontsert kirikus millega algas Normanni orelifestival. Sinna jõudmiseks tuli veidi vaeva näha, aga see oli seda väärt!  Kirjeldus: 
13.34 kodupeatus - Rakvere,14.10 - Väike- Maarja buss. Maarjas tunnine paus ehk  blondiin lootis söögipausi. Alevi ainuke söögikoht oli reserveeritud. Mõtlen: ükski alevikohvik ei teeni tulu. Tean, 10 aastane kogemus. Aga kudakurat see Assamalla burgerimees leidis oma äriiidee. Nosin bussijaama pingil banaani. 15.50 väljub buss Simunasse. Küll kihutab. No ma ju üksi ka bussis. Kalmistu peatuses väljun, sest aega ju on. Meenub vana nali. Üks mutt teisele: eks siis surnuaial näeme. Branne tulebki. Tunnine jalutuskäik igavikuradadel. Kasta pole vaja, vihm on aidanud. 
Kirikukontsert lõppeb 19.30. Bussini on rohkem kui poolteist tundi. Rüüpame kiriku aias poest ostetud ...banaani, sest allika äärse on noored vallutanud. Ka Simuna bussipeatus on kolinud rahvamaja kõrvale, sest valmistatakse keskväljakut.
Ja nüüd algusesse: ...astun Simunas...piibitan kaardi ja valmistun nautima. Ja siis lausa käratab bussijuht: vöö peale! Mis vöö? (Voorusevöö) Uskumatu, selles pisikeses bussis on isegi turvavööd. Vabandan, aga mulle tõesti ei meeldi, kui vanamehed mu peale häält tõstavad. Päikesloojang ja Muuga tuuliku hääbuv kere ei tundunudki nii mälestustealtis. 22.25 jõuab buss Rakverre. Ja sealt on kodu juba taksoga visata. Õnneks ikka veel viieka eest. Üheksa tundi elamusi ja 47,5 kilomeetrit edasi tagasi(AK mõõdetud vahemaa Simunasse kodumaja eest) 

Võtke seal tagant koomale. Ja teie, prouad, pange kotid sülle. 
Ootan siis mina Jõgeval Tartust tulevat pühapäevaõhtust bussi. Igavese ägeda jaama on nad püsti pannud, mis sest, et pühapäeval pärast kuut enam pissile ei saa. (mina sain minut enne jala ukse vahele ja äärmiselt lahke teenindaja lubas oodata) Head sain ka teha. Juhatasin hiljem perekonna bensukasse pissile (teenindaja ütles). Imelik, bussi ikka ei tule. Äkki veereb peatusse pisike pimedate akendega bussilaadne toode pealkirjaga Tartu-Jõgeva- Rakvere.
See ei ole ju see! Oli küll. 19 kohta ja u. 19 inimest. Küsisin juhilt, et miks selline "kuut" on pandud maakondadevahelist liini sõitma. Tema ei teadnud midagi. Möödunud korral, mõni nädal tagasi jätkus neil veel norm. suurusega busse.Ei võtaks sõna, kui argipäeval koduliini kasutades istun sageli uhkes üksinduses 49 kohalises, st sõita 5 minutit maakonnalinna. Minu kõrvale istus suure seljakotiga, väga viisakas, vene keelt valdav meesisik. Kuna Tartu oli selleks ajaks juba ohtlikuks muutunud hoidsin kõrvad lahti. Teemasse: asjad ei peagi tasuta olema, aga olgu inimväärsed. Penskar peab 50 kildi eest maksma 4.10 Jõgeva-Väike Maarja. 

Pühapäeval väga ilusa bussiga Käsmu
See oli tõesti ilus buss. Uus, et lausa piinlik hakkas. Et olen vahepeal jälle olnud mitterahul. 
Kokku võttes: nii, nagu tee kulgeb "kiina kääna"(Marianni leiutis) , nii kulgeb busside ja juhtide eluolu nii samuti. Või nagu Reet Linna laulab: Paljugi võiks öelda veel... Meenus, kui lõpuks pühapäeval Võsult vana sõbraga, kellest on imeime bussijuht saanud, koju jõudsin.