neljapäev, 16. juuli 2009

Väljas oli juuli...

pärnad tilkusid mett
paljajalu asfaldil

Millegipärast teadsin kogu aeg, et väljas peaks juuli olema, kui pärnad õitsevad, aga in Boil arvas, et juuni. Olgu sellega kuidas on, lemmiklaulude hulka kuulub ikkagi.

Niisiis - ravimtaimede kuu!
Alustasin nagu ikka kodu lähedalt naistepunaga. Selle taimega mul omalaadne suhe, sest kaua aega ei teadnud, et naistepuna kollaste õitega on. Pidasin rahulikult lillat vorstirohtu ehk punet naistepunaks, kuni avastasin tõe (nii umbes viis aastat tagasi)
Äkki te ei tea, sellepärast veidi harimist


Mida siis temaga peale hakata? Kõigepealt korjata, võimalikult keskpäeval ja võimalikult päiksega! Ja võimalikult kodu ligidalt.
Mina lähenen kääridega ja lõikan umbes 25 cm. pikkused õitsvad taimed ja seon parajatesse kimpudesse.
Kuivatada korteris võib ka nii, aga põhjapoolses toas.

Hiljem torkan kimbud selveri paberkottidesse ja panen kenasti kapi otsa. Ühe kimbu korraga pudistan varte küljest purki, siis on hea võtta.

Ja nüüd kõige tähtsam ehk milleks ma seda imerohtu kasutan?

Ikka masenduse vastu, kullakesed. Kuna alati pole kanepit või koerapöörirohtu käepärast (irw), siis ajab naistepuna asja ära. On ju vaja vahendit, et muredest eemale saada ja rõõmurohtusid leida. See imepärane taim aitab suurendada serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini taset veres. Ei hakka teid piinama igasugu teadusega, sest lugemisoskus kõigil käpas ja raamatukogud tasuta. Võin jagada ainult enda kogemusi. See rohi ajab pimedal ajal kõik kurjad vaimud ja kummitused kodust ja mõtetest eemale. Sellepärast hoiangi teda kotis kinni ja kapi otsas. Juba sajandeid on ta olnud rahutuse, hüsteeria ja masenduse ravim. Aitab ka väsimust peletada.


Ja nüüd tähelepanu!

Ega taime asjata viinalilleks kutsuta. Naistepuna on ülihea pohmelliravim.

Tundliku hingeeluga ja kartlikele on sellise taime kasutamine lausa kohustuslik.

Ja nendele, kes teiste peale karjumisega oma enese hirme püüavad leevendada tuleks seda jooki vägisi sisse kallata.

Aga et toime hakkab ilmnema alles kuu aja pärast, siis algab minu ennetustegevus enne kaamose saabumist st. oktoobri alguses.


Tee keetmiseks võtan puru tassi kohta lusikatäie jagu (lusika suurus valigu igaüks vastavalt maitsele), või siis täiesti tunde järgi. Mõjuvama aine saamiseks võib "jaanirohtu" ka kuni veerand tundi keeta, aga ettevaatlikult. Sest eesmärk pole uus menetlus tökati saamiseks, vaid mõnusa joogi valmistamine.

Päeva algan hommikuteega koos heade mõtetega ja lõpetan õhtuteega koos kokkuvõtetega headest tegudest, mis ma päeva jooksul korda saatsin. Nii on hingedeajaks sobiv pind loodud ja selle joogiga võib vahet pidada. Jaanuaris teen niisamuti. Suvel pole ta hea, sest armastan seda vähestki päikest, aga hüperitsiin puna sees võib suurtes kogustes ja päikese mõjul tekitada mürgitust. Sellepärast ei söö seda taime loomad ka.

Aga alkoholiga liialdatud päevadel keedan tõhusa tee võimalikult kohe.

Hoiatus: kõik see käib ainult nendele, kes tabletiravi mõttetuks peavad. Neile, kes tablettide peal võib iga loodustaim ohtu kujutada.