Esmaspäev, 31. august 2015

Ise tahtsin, missealsiisikka




Viimane sellesuvine saaresaaga ehk miks ma üldse otsustasin Gotlandi sõidu kasuks?

Juuni esimesel poolel puhkuseplaane tehes tundsin, et olen täiesti üksi jäetud ja omadega päris puntras. Äkki selgus, et kellelgi polnud minu jaoks aega. Kõik olid kas kahe-, kolme, nelja või rohkemkaupa. Kõik olid ennast planeerinud, mobiliseerinud ja motoriseerinud samuti.

Naiivsusest arvasin, et koht kuhu mälestusi heietama lähen on Värska. Oli just Värska see, kus AK ja vanemate poegadega, kes siis  laps-pojad olid, mõnusa suvepuhkuse veetsime. Umbes aastal 1984 kui sanatooriumi ehitus pooleli, ravi veel ei saanud, kuid puhketuusikuid jagati. Ehitajatele st. meile.
Üle kõige oli järv ja varahommikune paadipüüdmine. Et kes ees, see sees. Nii võis aerutada väiksele saarele või suisa Värskasse. Praegugi tunnen nahal veepritsmeid ja paadi taga ujumise mõnu.
Niisiis Värska. Juulikuine kuumus, järv, Värska vesi, männimets - kujutluses loomulikult. Tegelikult sanatooriumis vabu kohti polnud. Hinnad hammustasid, veekeskuse eest oleks tulnud eraldi maksta ja keegi teadja hoiatas: toidud on nii nõukogude kui nõukogude. Minu kõige kurvemas kujutluses soust ja kartul ning hommikune piimasupp.
Nii et tegelikult tähendas ebaõnnestumine õnnestumist. Ka kõige hirmsamas unenäos poleks juuli kuud selliseks mõelda suutnud: niisked ja vihmased päevad, külmad ööd, kanged tuuled.

Ja siis ta vahtis ajalehesabas vastu. Kutse seenioritele. Astu laiva ja sõida saarele. Et rahast kahju ei hakkaks, jõin ära purgi siidrit ning tegin kähku pangaülekande. Ei mingit ümbermõtlemist.

Sõiduks ettevalmistus eeldas nn. külma ilma garderoobi. Ja varast kohalolekut sadamas. Nii öeldi. Branne oli nõus lahkuvale laevale lehvitama. Aga enne seda piidlesime terminalis oletetavaid seeniore. Appppi, vähemalt viiendik sajast olid kodulinnast. Milline ebaedu, et ka nendel ajaleht käis. Ei mingit anonüümsust ega varjumist.

Õnneks selgus, et hargneme mitmesse gruppi. Missealsikka. Ise tahtsin. Laeva suhtluskeel oli "soome". st. nii pianobaaris kui suures saalis musitseerisid soome pojad. Ja üleval diskos toimetas vaid mõni paar. Iiiiiiiigav. Seeniorilik. Ülemises kajutis kõigutas veidi.

Hommikul äratas kajutinaaber meid kuue paiku. Missealsiisikka. Ise tahtsin. See eest saime aknaaluse laua.Toit oli nauditav ja aknavaade ka. Kümne paiku võeti meid kokku. Ja kokku me jäime.
.....

.......
.....

Siis see algas. Turismiralli seenioritele. Ikka laevast välja mööda hiidpikka silda. Kogunemine, tutvumine giidiga, tutvumine Visbyga, mäest üles ja alla, trepist üles ja alla, ikka kümme minutit ja kirik ja viis minutit ning vaade. Püüdsin pilte teha, käigu pealt. Üldises plaanis jäid kehvemad, kui oleksin tahtnud.
.......
......

Giid arvas, et viis minutit ja suveniiripood. mina ei arvanud ja ei läinud sisse. Ega 55-kesi poleks niikuinii mahtunud.

.....

Pärast kaht maratontundi ootas meid buss. ......



Oehh, saime ometi hinge tõmmata. Reisijuht oli väga tasemel. Endine aukonsul, eesti-rootsi juurtega.
Ma teile lugusid jutustama ei hakka. Kui tahate, käige ise st. sõitke.

....


Kella viieks pidime sööma jõudma. Laevale, Noor reisijuht arvas, et läbime vahemaa sadam-laev kümne minutiga. Meil kulus kakskümmend.Kiire käiguga.
Enne seda ilmus sadamasse käiamees. Õieti luisumees. Nüüd ma siis luiskan gotlandi luisuga.

Sööki jätkus sellele vaatamata. Mina olin rahul. Meele lahutamisel polnud ka viga. Veidi iiiiigav, aga ise tahtsin.
Õppetunni sain ka, et päris üksi ei tasu ikka rännata.   Võib unistama unustada...


 Branne oli sadamas vastas. Tema oli just Ahvenamaalt jõudnud.

Puhkusesse mahtusid veel Viru Folk ja Punkalulupidu linna päevad ja mõned rannapäevad. Juuli oli ikka jummala kehva ilma kuu.

 Seevastu august hellitas ja valmistas tööks ette.


Esmaspäev, 24. august 2015

Kärdla, kaltsukad ja galeriid

........



Reis Saaremaalt Hiiumaale - ühed võõrad mõlemad - tekitas paratamatult silmisse võrdluse.
 Saaremaa oli kuidagi omasem, moodsam ja tänapäevasem. Hiiumaa oleks ilmselt rohkem aega tahtnud.

Aga ööbimine Kärdlas oli tase omaette. Ruumi jätkus ja jäi ülegi. Perenaine vaatas meid üle ning pakkus abi. Ka õu oli meie. Internetti jätkus ja õhku ka. All baaris istusid mõned stammkunded. Oli vaikne ja väljasurnud. Meile sobis, pärast pikka turistitööd. Millised värvid!

........





Koha nime ei ütle, otsige ise, vihjeks Kalamaja. Ausalt. Ainuke puudus oli hommikusöök. Selle pidime ise lahendama. Seekord ei vedanud. Soojendatud valmistoit pole see, mille eest maksta soovin. .......
Hakkasime linna uudistama. Või noh, seda linnalaadset kohta.
Leidsime huvitavat
.........


Kui kolmandik reisiseltskonda st. kaks meist autonina Saaremaale viiva sadama poole keeras tabas mind nukrushoog. Olin jagama õppinud ja nüüd korraga jäin üksi.
Mida ma kurvastusega teen? Loomulikult siirdun kaltsukatesse.
Saaki sain ka. Kottide-kohvrite suurus pani piirangu. Õnneks.

Pildistades vanu puumaju hakkas silma midagi põnevat. Kuna Tallinna bussini aega piisavalt, siis võtsin jälje. 
Hiidlaste huumorimeel on nakkav
,,,,Kaubanduskeskuse "rõõmu osakond"
....veel rõõmsat teavet
Eriti rõõmus : valisin galeriis lemmikpildi ja palusin edevusevooru "mina olin siin" . Selgus, et fotograafiks sai fotode autor, kes lisaks veel minu kodulinna päritolu. Väike Eesti! Kahju, et buss ei oodanud ja osa rõõmu jäi saamata. Enamuse kohti leidsin kätte.

Rõõmu Osakond oli Hiiumaa loovinimeste näitus ümber Kärdla keskväljaku. Küll pankades, lilleäris, päevakeskuses, konsumis, kohvikus, kalaäris. Kunsti jätkus. Väärt ettevõtmine!
........
j
ja tuligi minna bussiga merd mõõtma


Nägemiseni, Hiiumaa - tean, et kohtume veel!

Neljapäev, 20. august 2015

Üheskoos on olla hea, muretsema kui ei pea


püüan ikka ette vaadata
 (Aapo Ilves)

Kuna väikesel reisisellil justkui veidike "kirikuhuviperiood", siis pöörasime autonina teeviida järgi.




........
Üllatuse osaliseks saime juba väravast sisse minnes. ....

Kuigi Marie Under ( 1883-1980) sündis Tallinnas olid tema juured Kassaris. Mind eriti Underi looming ei kõneta (nagu on moodsas keeles kombeks öelda). 

Hoopis põnevam tegelane ootas meid teede ristumiskohas. Legende saime kodus juurde lugeda
Leiger oli Suure Tõllu vennapoeg, ühed kanged mehed mõlemad.

Kirik leitud, tuli leida koolimaja. Suuremõisas oli neid kohe mitu. Põhikool ja ametikool

Eriti meeldis mulle spordihoone...
Kõht läks tühjaks. Kõrts oli ikka veel leidmata.

Maabusime siiski pealinnas ja leppisime nostalgiaga.
Toitev söök koos õueatraktsiooniga...
ja jälle teele

RISTIMÄGI
.....
küll seal ikka oli palju riste....
Meie tee viis edasi.
Ja mitte ainult. Üles ka. Väga üles.
alla vaatamine tekitas lausa kõhedust
aga alla tulla tuli kuigi üks meist tahtis vist uuesti üles minna
Ehitamise lugu oli kenasti piltide peal
Tagasiteel tabas meid ...pehmelt öeldes hämming. Kogu tee serv oli autodest pungil.....
ja teisel pool ka
vaat sedamoodi austatakse hiidlast Otti, kellel kontsert Reigi kirikus. Kui sajad inimesed väljunud olid nägime meiegi peakangelast. Suure lillesülemiga. Ja tema vanaema ka.


Pimeduse saabudes sobis pika päeva viimane sihtmärk. Mõtisklusteks ja mälestamiseks


.......
.......

....ka vaikusel on hääl