Teema "kui palju lapsi oleks ideaalne, et hakkama saada?" ja paljulapselisusega seotu kerkib aeg ajalt ajakirjanduses esile põhjustades nagu ikka pooldavaid ja eitavaid kommentaare; kiitust ja lausa sõimu, laitust ja kahtlemist.
Juba pealkirja meelega paigutatud sõnakõlks "laste muretsemine" ütleb nii mõndagi. Muretsemine - see on ju mure. Ja peabki olema. Paremini sõnastatult kõlaks " see on nii mure kui vastutus!"
Vaat, vastutus sellepärast, et me ei ela pärismaalastena soojal maal, kus lehtkatusega savionn peavarjuks, külatiik nii pesu- kui enese harimise kohaks ja alatoitumus ja harimatus ukse all. Meie kliimavöötmes vajame sooja riiet, jalavarjusid ja tugevamat toitu. Kuna praegusel sajandil on ikka veel maksevahendiks raha, siis selle ringlusesse panemiseks peab olemas olema see raha saamise koht. Eeldatavalt töö, mitte pangaautomaatidest või vanakestelt enda taskusse ümberkantimine ehk vargus. Vaat sellega on meie "muretsejatel" kehvasti. Nii töö kui rahaga.
Lapseteoks on vana mudeli järgi vaja kaht osapoolt. Ideaalis peaksid nad olema omavahel selleks kokku leppinud. Jäägu ikka mägede taha see harimatus laste arvu korrigeerimisel, jäägu minevikku vanasõna "andis jumal lapse, annab ka leiva". Lugedes nädalas vähemalt korra paljulapseliste raskest elust tahaks viimase ümber sõnastada "tegime lapse, las riik annab nüüd leiva".
Nagu mul kombeks pöördun abi saamiseks minevikku, otsin sealt vanade inimeste tarkust.
Arvan, et olete minu üldistamisega nõus kui ütlen, et 19 sajandil olime valdavalt vaene maarahvas. Meie esivanemad sõltusid tugevalt sellest kuhu perre sündisid. Kui ikka põlistalu esipoeg oli su tulevik kindlustatud, aga kui mõisamoonaka 13 laps, siis ootasid sind ees suured mured. Kirikuraamatuid uurides tean, et järelkasvu sündis palju, aga palju ka suri. Sageli jõudis mees matta naise ja võtta uue ja noorema ja laste arv tõusis veelgi.
Kas sündisid need lapsed sellepärast nagu pooled praegused paljulapselised räägivad, et riigile oleks ikka rohkem maksumaksjaid? Kas moonakas tegi lapsi sellepärast, et mõisal oleks rohkem sulaseid - tüdrukuid ja mõisnikul parem elu? Olge ikka, nii lollid nüüd küll inimesed polnud. Miks siis nüüd arvatakse, et palju lapsi meile palju tulu toob?
Sündisid nad lihtsalt sellepärast, et mõnus oli see tegemine iseenesest.
20 sajandil oldi juba haritumad ja ettevaatlikumad. Arvan, et eelkõige hakkasid mõtlema naised. Ühest toredast raamatust, mille pealkirja ei mäleta lugesin, kuidas mõisaproua kutsus noored külanaised kokku ja rääkis neile rasedusest hoidumise nippidest. Usun, et see võis tõesti nii olla. Ometi olid tulemused erinevad. Ja on erinevaks jäänud tänapäevanigi.
Mustrid:
Palju lapsi ja üliväike elamispind.
Millegipärast elab see muster ikka edasi mõisamoonaka mentaliteedina, et elame kümnekesi ühes toas ja teeme aga sugu. Vaat see on nüüd esimene nõrk koht, millest mina aru ei saa. Okei, nõuka ajal oli nii, et kui töötasid kolhoosis ja olid hinnatud tööinimene, siis said iga järgmise lapse sünniga suurema korteri. Muidugi sai ükskord tubade arv otsa. Kuid arukamad kasvatasid oma suurt peret maamajas koos aiamaa ja loomadega.
Palju lapsi ja mustus ning kasimatus.
Oli paraku nõuka ajal ja kahjuks sageli ka nüüd. Ja teate, see on asi, millest mina aru saan. Kui ikka kaheksa lapse ema mõnitatakse ajaleheveergudel töötama, siis see on liig, mis liig. Tema töö ongi korras kodu, hästi toimiv majapidamine ja muud igapäevamured. Kahjuks on nii, et vaesus paraku sünnitab mustust. Kui ikka naine, kellel pidevalt üks laps südame all ja väikesed ümber siblimas ära väsib, siis ta väsib. Rääkimata sellest, et peaks veel igapäevast palgatööd tegema. Nii et kui need lapsed on tehtud, siis vähemalt viie alaealise lapsega ema peaks saama kodus oleva aja eest miinimumpalka. Muidugi juhul, kui ta oma ülesandeid hästi täidab. Ja tugiisiku. Tuleks odavam, kui hiljem kõikidele lastele toimetulekutoetust maksta.
Palju lapsi ja joodikud vanemad.
Millegipärast tekkis see mudel nõuka ajal ja paljuneb kiiremini, kui tohiks. Hull on lugu, kui sellega hakatakse sildistama kõiki paljulapselisi.
Palju lapsi ja vähevõimekad.
Samuti kiiresti paljunev mudel. Vanajumalal on meiega eriline plaan kui ta kompenseeris ülemise osa puudujäägi alumisega. Et mitte ühesõnaliseks jääda siis saamatuse näited: maja ümber olevat teed parandatakse nii, et aukudesse paigatakse humanitaarabi riidekraami. Pesu ei pesta, vaid majas ongi kaks hunnikut. Ema ei tõuse hommikul voodist, et saata lapsed valla bussi peale kooli ja lasteaeda minekuks. Poest ostetakse palgapäeval valmistoite ja kulutatakse nädalaga kuu söögiraha. Träni ostmiseks võetaks SMS laenu. Ostatakse automaatpesumasin, kuigi majas puudub veevärk jne jne.
Hullem, kui tegemist laienenud variandiga : vähevõimekas ja joodik.
Siis oleks vaja kasutada radikaalset abinõu: lapsed õpilaskodusse enne kui hakkame lugema igasugustest hirmsatest juhtumitest.
Muide, üks vv naine sai väga õnnelikuks, kui suutsin talle selgeks teha, et ka rasestusvastaste vahenditega saab orgasmi.
Palju lapsi ja isad metsas sabad seljas.
No nende seemnekülvajate "steriliseerimine" oleks küll tarkade naiste teha. Lihtsalt tuleks neile isastele koht kätte näidata. Mida külvad, seda pead ka kasvatama! Need mehed on tavaliselt uhked oma laste arvule ja veel uhkemad kui lapsed väljamaal või kodus palju pappi kokku ajavad ja riigimakse ei maksa. Ise proovivad nad võimalikult lihtsalt ja lebotades hakkama saada sõnadega "kas me sellist Eestit tahtsime?" ja väidavad, et nemad valima ei lähe, sest pole kedagi valida, kõik on vargad ja petised. Igal võimalikul juhul kiruvad riiki ja rikkaid, oma olemuselt on nad ehtsad moonakad. Tööl otsivad viga eelkõige ülemustes ja proovivad seda teha niivähe kui võimalik. Oma laste saavutuste üle, millele nad pole kröömikestki kaasa aidanud, on uhked ja eksponeerivad seda igal võimalikul juhul. Oskavad lastes süütunnet äratada ja luua enda ümber abivajaja oreooli. Kui satuvad kokku sobiva naisega moodustavad igaveste võlglaste mudeli, milles kogu maailm on süüdi ainult mitte nemad.
Palju lapsi ja täisväärtuslik, endaga toime tulev tugev pere.
Jätsin selle viimaseks, et oleks positiivne.
Ja vastamata jääb küsimus: kui palju on palju?