Kolmapäev, 26. august 2009

Laste muretsemisest

/plakat meie toa seinalt. Pildil olevatel inimestel pole meie perega seost. Lihtsalt pilt ise meeldib kõikidele)


Teema "kui palju lapsi oleks ideaalne, et hakkama saada?" ja paljulapselisusega seotu kerkib aeg ajalt ajakirjanduses esile põhjustades nagu ikka pooldavaid ja eitavaid kommentaare; kiitust ja lausa sõimu, laitust ja kahtlemist.
Juba pealkirja meelega paigutatud sõnakõlks "laste muretsemine" ütleb nii mõndagi. Muretsemine - see on ju mure. Ja peabki olema. Paremini sõnastatult kõlaks " see on nii mure kui vastutus!"
Vaat, vastutus sellepärast, et me ei ela pärismaalastena soojal maal, kus lehtkatusega savionn peavarjuks, külatiik nii pesu- kui enese harimise kohaks ja alatoitumus ja harimatus ukse all. Meie kliimavöötmes vajame sooja riiet, jalavarjusid ja tugevamat toitu. Kuna praegusel sajandil on ikka veel maksevahendiks raha, siis selle ringlusesse panemiseks peab olemas olema see raha saamise koht. Eeldatavalt töö, mitte pangaautomaatidest või vanakestelt enda taskusse ümberkantimine ehk vargus. Vaat sellega on meie "muretsejatel" kehvasti. Nii töö kui rahaga.

Lapseteoks on vana mudeli järgi vaja kaht osapoolt. Ideaalis peaksid nad olema omavahel selleks kokku leppinud. Jäägu ikka mägede taha see harimatus laste arvu korrigeerimisel, jäägu minevikku vanasõna "andis jumal lapse, annab ka leiva". Lugedes nädalas vähemalt korra paljulapseliste raskest elust tahaks viimase ümber sõnastada "tegime lapse, las riik annab nüüd leiva".

Nagu mul kombeks pöördun abi saamiseks minevikku, otsin sealt vanade inimeste tarkust.
Arvan, et olete minu üldistamisega nõus kui ütlen, et 19 sajandil olime valdavalt vaene maarahvas. Meie esivanemad sõltusid tugevalt sellest kuhu perre sündisid. Kui ikka põlistalu esipoeg oli su tulevik kindlustatud, aga kui mõisamoonaka 13 laps, siis ootasid sind ees suured mured. Kirikuraamatuid uurides tean, et järelkasvu sündis palju, aga palju ka suri. Sageli jõudis mees matta naise ja võtta uue ja noorema ja laste arv tõusis veelgi.

Kas sündisid need lapsed sellepärast nagu pooled praegused paljulapselised räägivad, et riigile oleks ikka rohkem maksumaksjaid? Kas moonakas tegi lapsi sellepärast, et mõisal oleks rohkem sulaseid - tüdrukuid ja mõisnikul parem elu? Olge ikka, nii lollid nüüd küll inimesed polnud. Miks siis nüüd arvatakse, et palju lapsi meile palju tulu toob?

Sündisid nad lihtsalt sellepärast, et mõnus oli see tegemine iseenesest.
20 sajandil oldi juba haritumad ja ettevaatlikumad. Arvan, et eelkõige hakkasid mõtlema naised. Ühest toredast raamatust, mille pealkirja ei mäleta lugesin, kuidas mõisaproua kutsus noored külanaised kokku ja rääkis neile rasedusest hoidumise nippidest. Usun, et see võis tõesti nii olla. Ometi olid tulemused erinevad. Ja on erinevaks jäänud tänapäevanigi.

Mustrid:

Palju lapsi ja üliväike elamispind.
Millegipärast elab see muster ikka edasi mõisamoonaka mentaliteedina, et elame kümnekesi ühes toas ja teeme aga sugu. Vaat see on nüüd esimene nõrk koht, millest mina aru ei saa. Okei, nõuka ajal oli nii, et kui töötasid kolhoosis ja olid hinnatud tööinimene, siis said iga järgmise lapse sünniga suurema korteri. Muidugi sai ükskord tubade arv otsa. Kuid arukamad kasvatasid oma suurt peret maamajas koos aiamaa ja loomadega.

Palju lapsi ja mustus ning kasimatus.
Oli paraku nõuka ajal ja kahjuks sageli ka nüüd. Ja teate, see on asi, millest mina aru saan. Kui ikka kaheksa lapse ema mõnitatakse ajaleheveergudel töötama, siis see on liig, mis liig. Tema töö ongi korras kodu, hästi toimiv majapidamine ja muud igapäevamured. Kahjuks on nii, et vaesus paraku sünnitab mustust. Kui ikka naine, kellel pidevalt üks laps südame all ja väikesed ümber siblimas ära väsib, siis ta väsib. Rääkimata sellest, et peaks veel igapäevast palgatööd tegema. Nii et kui need lapsed on tehtud, siis vähemalt viie alaealise lapsega ema peaks saama kodus oleva aja eest miinimumpalka. Muidugi juhul, kui ta oma ülesandeid hästi täidab. Ja tugiisiku. Tuleks odavam, kui hiljem kõikidele lastele toimetulekutoetust maksta.

Palju lapsi ja joodikud vanemad.
Millegipärast tekkis see mudel nõuka ajal ja paljuneb kiiremini, kui tohiks. Hull on lugu, kui sellega hakatakse sildistama kõiki paljulapselisi.

Palju lapsi ja vähevõimekad.
Samuti kiiresti paljunev mudel. Vanajumalal on meiega eriline plaan kui ta kompenseeris ülemise osa puudujäägi alumisega. Et mitte ühesõnaliseks jääda siis saamatuse näited: maja ümber olevat teed parandatakse nii, et aukudesse paigatakse humanitaarabi riidekraami. Pesu ei pesta, vaid majas ongi kaks hunnikut. Ema ei tõuse hommikul voodist, et saata lapsed valla bussi peale kooli ja lasteaeda minekuks. Poest ostetakse palgapäeval valmistoite ja kulutatakse nädalaga kuu söögiraha. Träni ostmiseks võetaks SMS laenu. Ostatakse automaatpesumasin, kuigi majas puudub veevärk jne jne.
Hullem, kui tegemist laienenud variandiga : vähevõimekas ja joodik.
Siis oleks vaja kasutada radikaalset abinõu: lapsed õpilaskodusse enne kui hakkame lugema igasugustest hirmsatest juhtumitest.
Muide, üks vv naine sai väga õnnelikuks, kui suutsin talle selgeks teha, et ka rasestusvastaste vahenditega saab orgasmi.


Palju lapsi ja isad metsas sabad seljas.
No nende seemnekülvajate "steriliseerimine" oleks küll tarkade naiste teha. Lihtsalt tuleks neile isastele koht kätte näidata. Mida külvad, seda pead ka kasvatama! Need mehed on tavaliselt uhked oma laste arvule ja veel uhkemad kui lapsed väljamaal või kodus palju pappi kokku ajavad ja riigimakse ei maksa. Ise proovivad nad võimalikult lihtsalt ja lebotades hakkama saada sõnadega "kas me sellist Eestit tahtsime?" ja väidavad, et nemad valima ei lähe, sest pole kedagi valida, kõik on vargad ja petised. Igal võimalikul juhul kiruvad riiki ja rikkaid, oma olemuselt on nad ehtsad moonakad. Tööl otsivad viga eelkõige ülemustes ja proovivad seda teha niivähe kui võimalik. Oma laste saavutuste üle, millele nad pole kröömikestki kaasa aidanud, on uhked ja eksponeerivad seda igal võimalikul juhul. Oskavad lastes süütunnet äratada ja luua enda ümber abivajaja oreooli. Kui satuvad kokku sobiva naisega moodustavad igaveste võlglaste mudeli, milles kogu maailm on süüdi ainult mitte nemad.

Palju lapsi ja täisväärtuslik, endaga toime tulev tugev pere.
Jätsin selle viimaseks, et oleks positiivne.

Ja vastamata jääb küsimus: kui palju on palju?

Teisipäev, 18. august 2009

Kitsarinnalisus ja empaatia

Lugesin Bianka blogi ja alustan oma mõttejada. Olen majanduses loll kui lauajalg, aga küllaltki kaua maailmas elanud, vaadelnud ja nagu igal inimesel on ka mul õigus oma seisukohale. Muidugi istekoht oleks parem, aga selletsinases ilmas neid kõigile ei jätku.

Niisiis suur ja kauge mittemidagiütlev Eesti majanduse halb seis. Mis see minu asi on. Mulle on tähtsad enda pere finatsid. Ja et neid ikka rohkem oleks.
Sellepärast olengi tihti enda kohta kasutanud sõnakõlksu "elan hästi, kui ei võrdle"
Aga tegelikult just võrdlen. Võrdlen kolme naise elu samas eluetapis.

Vanaema oli 55-ne 1950-ndal aastal. Milline oli selleaegne Eesti majandusseis tean läbi raamatute. Milline oli vanaema selleaegne elu tean läbi tema ja ema juttude. Õnneks elati maal oma majas nagu kolmveerand selleaegseid peresid. Õnneks olid vanaema ja vanaisa töökad ja kokkuhoidlikud. Ja õnneks oli neil ainult kaks last, kelle nad jõudsid selleks ajaks koolitada. Pojast sai autojut, mis sel ajal andis leiva lauale ja tütrest arveametnik, mis oli konti mittemurdev, puhas ja soe töökoht. Kas vanaema oli sel pärastsõjaaegsel perioodil õnnelik? Arvan, et tema suurim õnn oli see, et lapsed olid elus ja valmis oma elu elama. Järjepidevus oli talle kõige tähtsam. Ma ei usu, et ta eriti nõukogude Eesti majandusele mõtles. Rohkem ikka laste käekäigu peale ja muidugi enda tulevasele vanadusele.
Vanaisa läks varsti manalateele ja ees ootas pikk lesepõlv. Nõuka riik oli armuline, premeeris oma vanureid 12 rublaga kuus. Mida tegi vanaema? Kas ta läks 60-selt sotsiaalabi nõudma?
Kas läks oma valutava ja kõveras seljaga puudepabereid taotlema?Naerukoht, eks. Selle asemel läks ta suviti varahommikul lehma kahe kilomeetri taha karjamaale viima. Ja talviti laudalaterna valgusel lüpsma ja talitama. Seejärel tegi tule pliidi alla. Suvepäeval haris aiamaad, käis marjul ja tegi moose. Talvel kudus petrooleumilambi valgel sokke ja kindaid, heegeldas ja lõksutas kangaspuid, luges ja kuulas taskuraadiot. Kas ta oli õnnelik ja empaatiavõimeline? Meie, oma laste ja lastelaste jaoks küll. Mis sest, et ei teadnud suure riigi majandusest. Tema eesmärk oli oma elu väärikalt elada. Ei ta nutnud ega virisenud, kõige suurem unistus enne surma oli, et ikka lapselastel ja nende lastel hästi läheks.

Ema oli 55 aastane 1982 aastal. Õigel ajal oli ta maalt jalga lastud (koolitud ju parema elu jaoks) ja elas oma kahe lapsega selle aja kohta mugavustega korteris.
Kahjuks oli ta juba kümme aastat lesk olnud ja oma kaht last koolitanud. Kas ta virises? Ei mäleta, et tal selleks aega oli. Selle asemel käis ta varahommikuti lasteaias ahjusid kütmas ja teid lumest puhtaks rookimas. Nõukogude riik lubas oma töökad nõukogude naised selles vanuses vanaduspuhkusele. Raamatupidaja töökohal oleks pension olnud väike. Mida tegi kaval ema? Läks maalrina tööle ja hakkas saama 120 rbl. Loomulikult võttis ta oma vana ema enda juurde.
Ja et ta oli keskmisest tublim, siis töötas pärast pensionile jäämist küll koristajana, küll valvurina. Ei läinud talle korda suure kodumaa majandus, vaid eelkõige ikka oma laste heaolu ja edasiminek. Muidugi võrreldes oma emaga oli tema elu huvitavam. Ta sai endale lubada sanatooriumites ravimist ja reise mööda nõukogude liitu, teatreid ja muud meelelahutust. Üldiselt kõik said. Muidugi mitte need, kes maal loomi pidasid. Aga nii rumal ema ei olnud, milleks endale elu raskemaks teha. Tema juba natuke virises. Sest oskas võrrelda. Kuidas ikka parteilased said suuremaid ja ilusamaid maju, autosid. Virises ta sellepärast, et tema juba tahtis Asju. Ja ilusamaid ja rohkem!
Praegu saab 82 aastane ema tema arvates normaalset pensioni. Aga kümme aastat tagasi oli ta veel nii töökas, et hoidis raha eest lapsi. Ilmselt hoidis hästi, sest ta oli nõutud. Kas ta siis virises? Ei enam. Asju oli ju saada. Meie nõuandel ostis hoopis endale boileri, automaatpesumasina ja palju asju, mis vanaduspõlve lihtsamaks teevad. Ta tuli ja tuleb toime. Kõige tähtsam tema jaoks on tema lastelaste hea käekäik. Siis on ta õnnelik ja võib rahus minna. Tema on oma töö teinud.

55 aastane "mina" saabub varsti, õige varsti. Mina, nagu emagi, tahtsin parema elu peale. Sellepärast ei mõelnudki maal elamisele, vaid ikka mugavustele. Ometi rikkusin ma mustrit. Tegin oma elu "raskemaks". Selle asemel, et teha kerget puhast tulutoovat tööd otsustasin luua suurema pere, kui emal ja vanaemal. Elasin oma elu keerulisemaks. Aga ega ma üksi jaksanud. Abikaasast rääkimata olid mu kõrval vanema ja on ema. See ongi meie tugevus. Kas ma virisen? Harva. Mis on mulle kõige tähtsam praeguses vanuses? Ikka see, mis vanaemal ja emal. Oma laste ja lastelaste hea käekäik ja enda tulevane vanadus.
Selleks ei pea ma lehma nagu vanaema ja ei tööta mitme kohaga nagu ema.
Minul on valikuvõimalus. Mis sest, et ahtake, aga ta on.
Vanaema elas oma talus, hiljem ta kohanes oludega, aga jätkas väiksel ja vaiksel moel loomapidamist ja potipõllundust. Seda ta oskas hästi ja see oli tema elu. Ema läks alevisse parema elu peale ja tegi seda, mida oskas. Võimalikult hästi ja võimalikult palju. See oli tema elu.

Mina pean oskama valida.
Esimesele kohale paneksin ma hea südame ja hoolimise. Selle eest ei maksta, ütlete. Oi, makstakse ja kui rikkalikult! Kasvõi sellesuvine viimane näide, kui blogitutvusest sündinud sõbranna lihtsalt heast südamest külla kutsus ja rikkalikult võõrustas. Kui koguduse õpetaja endale mittevajalikud folgi piletid tasuta jagas, kui sõbranna autoga randa sõites kaasa võttis, kui igasugu ekskursioonidel leidub ikka minu jaoks kutse ja varukoht, kui vend viis jaanikule ja kontserdile...rääkimata oma täiskasvanute peredest.

Ja teisele kohale asetaksin ma sõnapaari "märka väikest" . Ma ei oska ilmselt globaalselt mõelda. Väike inimene on minu kohta paras väljend. Ei lähe ma aafrika näljahädalisi aitama ega sealt lapsi lapsendama. Selle asemel toetan oma lähikondlasi. Kui millegi muuga pole seda teha, siis kasvõi hea sõna ja sooja pilguga. Ma ei tea, kas see on vananemise tundemärk, aga viimasel ajal hakkab mulle tunduma, et suurelt ettevõetu tallab väikse maatasa.
Kas olen sellega osa tervikust või empaatiavõimetu tõbras...ehk aeg annab arutust.

Kolmandale kohale jääb "eesmärgista tegevus" ja määra "kes vastutab".
Mis mõte on rajada suurt kodu, kui pärast lapsed sellepärast kaklevad. Mis mõte on osta osta ja veelkord osta. Mis mõte on paljulapselisusel, kui puuduvad kasvatajaid.

Vaat selline kitsas vaatenurk.

Pühapäev, 16. august 2009

Üks tüdruk (ainsuses)

Keksi, keksi, väike tüdruk
keksi kastist kasti,
sest et kaunid noorusaastad
mööduvad sul varsti









Las tantsivad su kergemeelsed jalad
las tantsivad
et oleks lahti neil kõik mängu alad
ja päiksemaad (Gustav Suits)

Teisipäev, 11. august 2009

Kirev olemise viis


laenasin pealkirja Hendrik Relvelt. Ja siin temalt mõnus tsitaat
"Folgi nime all on igasugu asju tehtud, aga põhimõtteliselt tähendab see, et ollakse intiimsemalt omavahel, loodusega lähedased. Sellel festivalil olid erinevad paigad erineva intiimsusega."
Meie segapere +mõned branned olid rahul.
Laupäeval ja pühapäeval valis igaüks oma lemmikud. Poeg 4 ümises Zetode
"Rikassoo, rikasoo..", mina nautisin lava ees müütilist metallist Oorti ja kuulasin Kristiina Ehini luulet, Poeg 3 elas kaasa Tulli Lumi etnodžässile, sõbranna mediteeris Värttinä loitsude saatel, abikaas vaimustus Svjata Vatra helidest. Kõikjale ei jõudnud nagu ikka, aga positiivseid elamusi saime suure hingetäie.
Pildid panin sinna, kus Emmeliina pildistab. Panen veel.

Esmaspäev, 10. august 2009

Reede, 7. august 2009

Liblika tiivalöök

Olen paar päeva ühe minu jaoks väga hea loo lummuses. Muidugi mängib suurt rolli kirjutaja isik, kelle teod mulle teada. Oli ju Tiina Ervald Poeg3 klassi- ja eesti keele õpetaja ja meie pere jaoks üheksa aastat võtmeisik hoopiski teistmoodi pedagoogikamaailma.
Kuna lugu ilmus Virumaa Teatajas arvan, et kõigepealt panen siia üks link

http://www.virumaateataja.ee/?id=149304

Aitäh kooskõnnitud tee eest 1994 - 2003