Teisipäev, 26. mai 2009

Taastuva naise juhtum

... ehk oma särk on ihule kõige lähem.

Kui taastusravi arst, doktor Eve Sooba, avaldas aprilli alguses loo taastusravi olematusest (http://www.tarbija24.ee/?id=101437), olin värskelt sellesamuse ravi kätte saanud.

Küll on hea, et mind see ei puuduta, mõtlesin siis, nagu ikka tavaline eestlane. Pealegi oli mul salarelv- kindlalt kinnitatud aeg maikuu lõpus ravi jätkamiseks.

Eestlastel on palju ettevaatlikusele manitsevaid vanasõnu. Üks nendest "ära hõiska enne õhtut" jõudis minuni, kui sain eelmisel nädalal telefoni teel viisaka sõnumi, mis kõlas kokkuvõtvalt niimoodi: " Vabandame väga, peame teie taastusravi aja edasi lükkama määramatule ajale, sest Virumaa haigekassa rahad on otsas."

Otsas, juba mai keskel, kuidas nad otsa said?
Kuidas saavad üldse nii suures, planeerimispersonaliga varustatud asutuses, rahad otsa?
Ma saan aru, kui meie koduses rakukeses nimega perekond võib see veel juhtuda, sest vastutame ainult iseendi st. kahe vananeva indiviidi eest.
Aga ka meil on riigi ees kohustus. Olla võimalikult kaua võimalikult heas toonuses.

Seepärast peame planeerima. Tegema eelarve vastavalt sissetulekule ja hoidma väljaminekud uute tulekuteni kindlalt kontrolli all. Ega ei saa küll lubada näiteks koondatutele nii tavalisi Egiptimaa reise. Lihtsalt ei jätku. See tähendab jätkuks küll, kui ma selle peale kulutaksin pooleks aastaks määratud töövõimetuspensioni. Tagasi tulles astuksin koduvalla sotsiaalosakonda, laiutaksin käsi ja ütleksin ahastava häälega nagu see poiss sealt haisulõhnalisest vetsust: "Otsas, see on otsas!"

Kas siis tagatakse mulle Maslowi püramiidi alusel olevad nn. eksisteerimiseks vajalikud ressursid nagu eluase, toit ja kehakate. Vaevalt küll. Pigem laiutatakse käsi ja öeldakse: "Omad vitsad peksavad. Ja lugemistundlikud lisaksid: "Kas sa rohutirtsust ja sipelgast oled midagi kuulnud?"
Olen olen , sellepärast mul sukasäär ongi. See tähendab hoiuarve.

Olen ka kuulnud eelpool nimetatud ametkonna eliitpalganumbritest. Kurb, kui sätin sinna kõrvale oma 3000-lise töövõimetuspensioni. Kuigi elame juba varvastega kapitalismis kehtivad ikka kommunistliku tsentralismi alused: " igaühelt tema võimete kohaselt, iga- ühele tema vajaduste järgi" .

Ja nüüd ma neid omaenese võimeid tahaksingi taastada. Et mitte jääda jalgu maksumaksjatele, kelle võimetest minusugused sõltuvad.

Kolmapäev, 20. mai 2009

Kiiksumeem - kiiksumemm

Käisin neli päeva ära. Ilma arvutita :( ja peaaegu ilma elektrita paigas. Sellest hiljem.
Nüüd aga kolmest kiiksust. Tegelikult on mul neid nii palju, olen üleni kiikse täis, et kolme on raske üles leida. Proovin siiski.

Esimene kiiks on aknad. Ausõna, aknad on mu elus väga tähtsal kohal. Ükskõik, kas ma sõidan või kõnnin, meeldib mulle teiste akendesse piiluda. Minu jaoks ütlevad aknad väga palju. Kui nad on kenasti puhtad ja sobivate kardinatega kaetud, siis arvan, et sees elavad inimesed hoolivad. Oma kodust ja enda asjadest. Kui kardinad ripnevad kuidagi ees, on määrdunud ja katkised, siis on hoolimisest saanud hooletus. Või väsimus. Arvan, et vaesusega pole seal küll midagi pistmist.
Aknad on erinevad. Mõned neist on kängitsetud siidi ja sametisse, mõned sitsi ja pitsi, mõned kaetud ruloodega ja mõned (need kõige huvitavamad) lubavad vabalt sisse kiigata.
Akende all on aknalauad. Niisamuti erinevad. Mõnedele kasutute esemete kogumise kohaks, mõnedele kaunite lillede tarvis, mõnedele kunsti eksponeerimiseks. Mõnel soendab end päevapaistel kass, mõnest piiluvad lapsesilmad ja mõnest väga vanad silmad.
On rõõmsaid aknaid ja on kurbi, tühje aknaid ja veel kurvemaid - katkiste ruutudega. Mõnel vineer katteks ees, mõni päris laudadega kinni. Sõites mööda Eestimaad näeb selliseid, tühjade aknasilmadega maju päris palju. Eriti väikealevites. Ja siis ma mõtlen neile lugusid. Nagu Hulkur Rasmus mahajäetud mereäärses külas.





Teine kiiks on eelmise sarnane. Vaatamisega seotud. Objektideks kalmistud ja kirikaiad. Mulle meeldib tõesti surnuaedades jalutada. Minu jaoks on vanad hauad, ristid ja hauakivid aja-, ajastute ja elulood. Kodukandi surnuaed veel lugu omaette, sest sinna palju tuttavaid sängitatud. Võõrad surnuaiad on ka põnevad. Ikka leiad midagi, mis mõtteid toidab.






Kolmas kiiks on ka kohe varrukast võtta. Olen vanade asjade hoolik. Igasugu taaskasutuskeskused, antikvariaadid ja täikad on mulle suur tõmbenumber, millest targem eemale hoida, kui rahakott just puuga seljas pole. Ja vanad, ajalooga kodud ka. Eriti haiget teeb mulle hooletusse jäetu, prahi all vedelev. Olgu see vanaaegne tool, mis kaltsude all lookas, pesemata kann mahajäetud laudas või mahajäetud kohver rottide närida. Nii et mulle meeldib vanades majades ja hoonetes kolada -kolida.
Praegusel ajal toodetakse nii palju prahti, (kus muidu need miljon hiinlast tööd saaksid) ja varsti on inimeste maitse täiesti väärastunud, et enam ehedat käsitööd ei tuntagi rohkem kui muuseumites. Niigi hävitas nõuka võim kõik väikekodanliku ja asendas masstoodetega. Kena, et on kodusid, kus retro au sees. Ilusad, kordatehtud mõisad ja muuseumid meeldivad muidugi ka, aga see pole kiiks. Aga fotoalbumite vaatamine käib vist küll kiiksude hulka. Nüüd lähen ja loen veel teiste kiiksatusi.
Olen tõesti KIIKSUMEMM

Reede, 15. mai 2009

Tibulinnu


Issi nägu tütred pidid õnnelikud olema! /Pildi autor Nüüdsest Suur Venna)

Täpikesed - Uuekesed

see 29 märtsi ainus sinine täpike on meie Uueke 1
ja 13 mai kolmas punane täpike on meie Uueke 2

Esmaspäev, 11. mai 2009

Kas midagi on muutunud?

Kui ma noor lasteaiakasvataja olin, siis kirjutasin laste riietusruumi tahvlile naistepäevaks ühe luuletuse, mis mulle väga meeldis. Joonistasin pildi ka, kus pisike mees tulbikoorma all lookas.

Nüüd, kus õnnitlejaid 4 + 3 tuleb see luuletus ikka ja ja jälle meelde. Tegelikult pole 35 aastaga midagi muutunud. Või mis teie arvate?

Mis on lapsel vaja?
Vaja kodumaja.
Kui on ema-isa,
kuivab ruttu pisar.
Lahket sõna tahab,
siis ta pole paha.

Hea, kui vend ja õde
ja veel mõni sõber,
siis on päevad ikka
rõõmsad mängurikkad.

Mis veel lapsel vaja?
Päikest päeva ajal,
piima - leiba kõhtu,
ja kui tuleb õhtu,
unejuttu uni
vestaks hommikuni.

Mis veel tarvis oleks?
Et ta terve oleks,
et saaks ikka koos ta
sõpradega joosta.
Õu ja koduaas
lapse kodumaa.
/Heljo Mänd/1996

Laupäev, 9. mai 2009

Fotojahil - lillejahil!

Jätan tubased kõrvale. Kolm tehtud aasta tagasi emadepäeval

Nõiaring...
Ilupuu, mis pole kunagi vilju kandnud


Mahajäetud aias


"Lillepuu" sügisel






Kuna teema tore panen veel kaks pilti. Ma ei tea, kas tohib teiste pilte panna, aga riskin. Öelge kui ei või, mul on endal veel :)


Autor Poeg 3
Maailma on üks pasameri ja mina üksik õieke siin sees

Autor Poeg 2

Mis on su nimi, kaunis tundmatu?



Esmaspäev, 4. mai 2009

Kui ma vaid saaks, mida ma tahan

Võtan selle meemikese kohe ette.
Alustan ostust, mille ostmatajätmist olen kahetsenud.
Siin ta ongi,
maksis 2004 aasta suvel 10 000 raha ja 2 ha maad kauba peale. Maja taha jääb riigimets, kust marjad priilt käes. Kruusatee viib viie km. pärast alevisse (pood, kirik, bussipeatus) ja kahe km. kaugusele külla, kus mu lapsepõlvevanaema kodu. Kaev on , aga elektrit netu. Post on. Naabrid Peterburist käivad suveti. Metsa taga on metsavaht.
Põhjendus: praegusest kodust 50 km. Kes käib, millega käib ja kes valvab.

Nii ta sinna üksinda jäigi ja seisab praeguseni.

Aga nüüd rõõmsam pool, need emotsiooniostud. Kolm veel pealekauba.
Alustame eilsest st. viimasest. Lõikelaud liimitud männist linnuse Volbrilaadalt. Mul veel kaks korralikku kodus, aga see lõhnas niii hästi. Ja teine kohe takka järele. Kadakast helmed, ühesõnaga käevõru, mis lõhnas veel paremini. Müüjad ütlesid, et Kauksi kadakast. See mu lapsepõlveujumis - ja suvituskoht.

teiseks Contra pisikesed luulekogud eelmisel suvel linnapäevadel. Pilt kauba peale :)

ja Bonzo ja Ahti plaat sealtsamastMinu nõrkuseks on igasugused käsitöö jm. laadad. Olen seda kontrolli all hoidnud ja sularaha mitte kaasa võtnud. Ei aita, vahest lippasin isegi raha järele.

Fotojaht: Peod või joomad







Pole kunagi fotojahist osa võtnud. Tingimusi ka ei tea. Aga pole vist hilja alustada.
Sest joogipilte niiii palju.

Kõige ees lemmikpilt aastast 2006 (oi kuidas seda praegu otsisin, lõpuks leidsin ja lisasin)

teised pildid aastast 2007

1. kala kahele uusaastaööl
2. sünnipäev laevas kingišampusega juhtkonnalt
3. Emma veinikohver
4. Saksi mõisamoonakate pidupaik


Reede, 1. mai 2009

Talgutele


Mina igatahes lähen.
Karaski tegin juba eile valmis ja särgi triikisin ära.
Nüüd äratan veel mõttepojad üles, magavad teised alles.
nii et
"Mõtelda on mõnus
rääkida on raskem.
Ärgem sellepärast
pead veel norgu laske"

Tuleb aeg, tuleb aru
Tuleb aeg, tuleb nõu.





Mina igatahes olen kodus tagasi. Ja netist negatiivseid kommentaare lugedes mõtlen: kellele see küll kasulik oli, et rahvas hea algatuse juurest juba eos minema peletada.

Isiklikus plaanis olen kogemuse võrra rikkam. Ja mis see elu muud on kui elukestev õpe.



Aga minu arvates töö alles algab. Mõtted tuleb tegudeks vormida.

Pildid tegi talguline Krista