Laupäev, 30. september 2017

Sügis...juba langevad lehed



September tõi mulle järjekordse uuenemisigatsuse.
Loomulikult sain, mis tahtsin. Lõpetasin ilma igasuguse piinata tugiisiku töö, sest tagumikutundide eest oli küll hea osa töötasu saada, aga mind see ei rahuldanud.
Nüüd saan igal hommikul kui soovin kümneni magada-lugeda-lesida-süüa-telekat vaadata. Logistikas on küll väike viga, sest linna jõuan veerand kaheteistkümneks. Lapse saan veerand ühe ajal. jajaa, kuulsite õigesti. pea iga päev saan ma lapse. Koolist. Ühe kindla, kes pealegi mu oma lapselaps, kaheksane Mariann. Maailma erilisem. Nii viidame-veedame aega vähemalt kella kuueni. Ja kui tarvis - kauemgi.
Professionaalsele  lapsehoidjale maksab OV. Mitte nii palju, kui tugiisikule, aga abiks ikka.
Õnneks olid septembrised ilmad valdavalt õuesõbralikud. Igav ei hakanud ja tegemistest puudust ei tulnud.

Praegu mõtlen, et miks ma sellest kirjutan. Laotan oma elu laiali. Aga just selle pärast, et olen omavanuste seast ainuke, kes oma elublogi edasi peab. Kui noored kipuvad ekraanile sünnitama, siis mina ...lihtsalt tipin natuke. Oma "lihtsa inimese elu" nagu tavatseb mu üks allesjäänud branne öelda. Tema ütleb seda küll enda kohta.

Kogu kuu sai linna peal ja ajakirjanduses poliitikakinu ja teatrit. Kõik püüavad üksteiselt vaipa alt ära tõmmata, aga kui lihtne inimene sõna ütleb, siis moodustatakse kena suletud ring ja ei lasta oma õue peale kaklema.
Kurtsin kord ühele poliitiku naisele, et mind häirivad Grossi poe ja bussijaama ümbruse asotsiaalid.  Et on must ja pinkide ümbrused haisevad uriini järgi. Tema vastas siiralt: aga miks sa siis käid seal? Andke haridust, ma käin Grossi poes iga päev "parim täna" kaupa ostmas. Sest ei viitsi õhtul kodus "kala või kana ühele" aretada. Odavam tuleb ka. Peale minu on veel teisigi ostjaid. Ja bussijaamas käin sellepärast, et sõidan koju bussiga. Peale minu on veel teisigi sõitjaid. Nii lihtne see ongi, kallis  poliitikarahvas. Veider, kui linnapea seob Kamalamba üritusel põlle ette ja vehib kulbiga. Plakatisilmadest rääkimata. Saadavad sind igal pool.

Kõik see nurin jääb vaikseks, kui pildile astub hr. SURM isiklikult. Siis oleme kõik õrnad. Sosinal ja salamisi julgeme rääkida hirmust, mis saadab sõralisi täies elujõus naiste hulka. Kahvatuvad ja kaovad kaugusse kõik pensionifondid ja "kui sellesse ikka saan, siis alles hakkan..." oletused. Raske on leppida ja ümber sõnastada:jäänud on vaid mälestused.

Septembriga tahaks ühele poole saada meenutades viimast rändu Mulgimaale. Palju kilomeetreid, palju vaateid ja erisuguseid inimesi väärivad kindlasti eraldi postitust.


Kaks mõistatamispilti ka..

Kus ja mis?




Kolmapäev, 20. september 2017

Aufstellungen (paigutused)



Igal meist on või peaks olema üks paik. Kuhu saab koguda.
Käegakatsutavat ja silmale nähtamatut.
Olen oma praegusesse kodusse kogunud palju. Ilmselt olengi loomult koguja. Minu jaoks on see kodukultuur. Pakitud, setitud, riiulitel, kappides. Mitte nurkades hunnikutes.
Niimoodi ma väärtustan. Asju.
Nüüd, üksi selles elumuuseumis elades hakkavad asjad kõnelema.

Silmale nähtamatu st. mälestused on kogunenud ajusoppidesse ja ujuvad imelikel hetkedel välja. Üheks selliseks uueks vormiks sai möödunud kevadtalvest saati perekonstellatsiooni teraapia.

Kirjeldan ja räägin mõne sõnaga lahti:
 Perekonstellatsioon on süsteem. Igas süsteemis on kord. Muutused ühes süsteemis liigutavad korra paigast. Igaüks meist on osake perest, peresidemetest. Sellega tegelemine aitab leppida oma saatusega ja võtta tegelikkust sellisena nagu see on. Perekonstellatsioonide käigus tulevad ilmsiks kordused põlvest põlve. Meetod aitab aktsepteerida oma elu sellisena nagu see on (oli). Enda lugu. Midagi ei kuulutata valeks.

Internetiajastul saab igaüks teema kohta lugeda, muidugi keda see huvitab. Mina sattusin grupi liikmeks läbi oma töö, kus meie supervisiooni viis läbi  suurepärane Ada. Tema suu läbi sain aimu sellest meetodist, mis omakorda juhatas mind Tiiu Bolzmanni raamatu juurde " Perekonna varjatud seadused". Kuna miski ei juhtu põhjusta selgus, et Annelil oli raamat ammu olemas ja läbi töötatud. Otsus küpses tundidega ja nüüd olen Ada grupis juba mitte enam päris roheline.
Punt üksteisele võõraid inimesi, ilma eelarvamusteta, ilma üksteist tundmata või tundes- vahet pole,  saavad asendusrollid töö tellija loos. Osatäitjad eluväljale valib tellija ja toetab konstellöör.  Need ei ole pelgalt luust ja lihast. Näiteks möödunud korral olin ma Ressurss. Olen ka olnud Sündmus.
Kerge teha, raske kirjeldada. Ja siis hakkab kõik juhtuma.
Malenupud paigutatakse väljale. Tuleb tunnetada ja enda keha usaldada. Mäletan kuidas olin 20 aastat tagasi hädas tuttava psühholoogi juures: ma ei küsi, mida sa mõtled, ma küsin, mida sa tunned!!! See tundmise kunst on suur oskus. Õpin seda iga päev.  Konstellatsiooni toel. Üks kord kuus on paras, et pärast seda jälgida, mis edasi juhtub.
Aga enne seda, ühesõnaga malelaual juhtub ka. Lahti rulluvad võõrad tunded, aistingud, pilgud, sõnad ja laused. Lugu, mis kõnetab eelkõige töö tegijat-tellijat ei jäta malenuppe ükskõikseks. Sealt saab igaüks enda jaoks lõpuks rahuldava seisundi. Pinge langeb, rõõm ja üheshingamine saabub ruumi isegi nende jaoks, kes hetkel vaid pealtvaatajad.
Päeva jooksul saab läbi viia kolm tööd. Ühel korral tegime neli. Suvel pidasin kaks kuud pausi. Nüüd oli esimese septembri tunne. Kohtumine klassikaaslastega. Mõned vanad ja mõned uued olijad.

Lugesin kirjelduse läbi. Kehv. Paremini ma ei oska. Olen ka ise töö tellinud. Oskamata täpselt probleemi sõnastada võis see kõlada nii: kuhu kadus mu tüdrukunaer? Võtsime kokku kogu emapoolse naisliini minu selja taha, et elujõud tagasi tuleks. Ausalt, kevadest saadik on parem-kergem-puhtam-kuivem tunne. Aga on ka ängi ja ebaõnnestumisi. Unenägusid ja teravaid kohtumisi.
Ega teraapia ei peagi valutu protsess olema, ütleb Ada. Teda tuleb uskuda.


Pilt, mis tuli minu juurde tagasi. Vanaema Nete oli selle, mehe suguvõsa pildi kunagi andnud mehe õetütre tütrele, kes selle omakorda mulle tõi.
...
....

Pulmad 1910
Pruudi kõrval tema ema (minu vanaisa ema Leena 1856-1940) isa Kaarel (minu vanaisa isa 1860-1919) nende ees neljas laps Eduard. Teises reas minu vanaisa Rudolf, tema vanem vend August.
Pruut on nende õde Alviine. 

Neljapäev, 7. september 2017

Korraks peitsin piinlikusest pilgu


eile, Arvo Pärdi sünnipäevakontserdil tema kunagises koolimajas.

Gümnaasiumi saal oli õnneks rahvast täis ja pilet Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esinemise kohta odav. Palju tuttavaid ja muusika-ootus.
Kollaaž teemal B-A-C-H (1964) kammerorkestrilt aitas kohe muusikasse minna. Istusin oma kahe poja  kõrval. Saal oli vaikne, kellelgi polnud isegi köha.
Järgmisena kanti ette pala keelpilliorkestrile ja kellale. Cantus Benjamin Britteni mälestuseks (1977) Kella helid panid nutma. Seos kirikukellade löömisega oli nii õhus värelev.
Summa - ei teadnud sellest teosest ega olnud ka kuulnud. Poovisin täna veidi sellest kodeeritud sõnumist läbi närida, aga eieiei! Pigem lasen end helidest juhtida. Las teised teevad teadust. (http://www.temuki.ee/numbers/2012/8-9/article5518.pdf)

Pärt Uusbergi "Armastuse ülemlaul" meeldis mulle väga. Sõnad ja kõik muu. Hea leid Tõnu Kaljustel tellida Arvo Pärdi sünnipäevaks Pärdilt teos. Vimkaga, nagu Pärtki.

Adams Lament ( Adama itk) olin varem kuulnud. Veidi morbiidne, aga võimas. Ikkagi ajasin näpuga vene keelset sõnajärge.

Kummardused, aplaus ja siis jõuame pealkirjani. Tagumised juba nägid, mina veel mitte. Maailmakuulus Arvo Pärt astus saali esinejaid ja Tõnu Kaljustet tänama. Nägin teda (vist) esimest korda 12 aastat tagasi  Kolmainu Kirikus 70-ndal sünnipäeval. Ja hiljem veel. Temale ei saa valetada. Ta näeb läbi.

Pärast südamlikku aplausi astus lillekimbuga ette "valimindmees". Ju minu häälestus muusikale oli veel nii õrn, et oleksin lihtsalt soovinud ära minna. Või mitte kuulda.
Kuulda seda, kuidas ikka linn oma aukodanikust hoolib ja seda, et kuidas nüüd JUBA JUBA varsti valmib Pauluse kirikust Pärdi maja. Ja vaadake nüüd, kui tublid me ikka oleme, et te ikka teaksite, keda valida.


Püüdsin kogu päeva artikleid kopeerida, aga midagi ei tulnud välja. sellepärast panen ainult linke.
lugu aastast 2009 http://www.postimees.ee/161131/arvo-pardi-kontserdimaja-seob-tulevikus-kirikut-ja-klaverit. Idee ehitada Rakverre linna aukodaniku Arvo Pärdi nimeline kontserdimaja sai alguse mitu aastat tagasi kui toonane linnapea selle mõtte heliloojale välja käis...Optimistliku kava järgi võiks keskus valmis saada aastaks 2011

Minu nooruses öeldi selle kohta kui midagi öelda ei osanud : Beethooveni pikk paus

Lugu lähiminevikust, aastast 2016
http://www.kuulutaja.ee/kolmainu-kogudus-pakub-rakvere-linnale-pauluse-kirikut/
Võtan lühidalt kokku: 2016.a. Kuigi Kolmainu kogudus tegi linnale ettepaneku osta Pauluse kirik 80 000 euro eest ei rutanud linn tehingut sõlmima, sest nad ei teadnud mida mõistlikku selle hoonega peale hakata.
2007 aastal tekkis Rakvere linnal idee ehitada Pauluse kirik ümber Arvo Pärdi kontserdimajaks. Kogudus ei soovinud toona hoonet müüja, aga oli linnale nõus andma hoonestusõiguse lepingu kui sinna tõesti kontserdimaja oleks rajatud. Vaatamata sellele, et toimus arhitektuurikonkurss jäi asi rahapuudusel siiski pooleli. Linnapea väitis, et see teema tuli esmakordselt ? ? jutuks umbes pool aastat tagasi. Linnal seisukoht puudub. Jutt viitab asjaolule, et ehitada kirik kontserdimajaks on sisuliselt maha maetud.

Ei möödu aastatki, kui juba puhuvad uued tuuled.
https://kultuur.postimees.ee/3971117/rakverre-tuleb-arvo-pardi-nimeline-kontserdimaja
Linnapea märkis kokkuleppe allkirjastamisel: Arvo Pärdi kontserdimaja rajamine on linnale eluliselt vajalik, aga mõistagi ka auasi.
http://www.eestikirik.ee/rakvere-pauluse-kirikust-saab-kontserdimaja/
 Ah et sellepärast läkski aega, kuna linnal polnud Tarka Maja. Raha ka mitte.

Et ikka tahtsime ja tahame ja püüdsime ja püüame.

 Minu skeptikumõtted käivad teist rada. Alar Kotli projekteeris ja Pauluse kirik ehitati valmis kolme aastaga. (1937-1940)

Õnneks on Maestrol hea tervis.

Ja  muusika leidis mind uuesti üles. Tänu lisapalale, milleks oli "Vater unser".
Meieisapalve
Matteuse 6:9-13