teisipäev, 29. mai 2012

Viisaastak



Oma esimese blogipostituse tegin 2007 aasta 16 mail. See toimus delfis ja viis aastat tagasi ma ei teadnud, et sellest saab elustiil. Isegi mõneti sõltuvus. Õnneks mitte päriselu asendaja. Mulle lihtsalt meeldib kirjutada ja mõneti kroonik olla. Sellest siis see viisaastak pealkirjana. http://emmeliina.blogspot.com/2008/06/algatuseks.html

Lugesin nüüd seda vana sissejuhatust ja pean nentima, et oma olemuse pealispinnal erilisi muutusi pole viie aastaga tuvastanud. Endiselt armastan vanu, kriimulisi ja krobelisi asju ja paiku. Ma ei tea, kas see oli esimese katse tagasihoidlikkus, aga sisepinda ei puudutanud ükski lause. Edaspidigi kirjutasin pigem hanesule ja piimaga ridade vahele. Või võtsin abiks teiste luuleread. Vahest ründasin ka. Sotsiaalse närvi tasandil.
Siis tulid fotod. Leidsin, et selline reportaaži moodi stiil sobib mulle kõige paremini. Arutlused võtavad liiga palju aega ja nõuavad põhjalikkust, mida mul pole.  Sellepärast imetlen Biankat ja Voldemari - neil on iga sõna läbi mõeldud ja kaalutud. Hr. Hunt viskab tihti huvitava teemaga, ei saa mitte mööda vaadata. Hellest alustan, siis näen kohe, kes midagi juurde kribanud. Tegelinski ja osaline on juba nagu vanad tuttavad. Ja Thela. Kaamosel on lood "seinast seina". Trullalt loen mitu juttu korraga. Veel Sille Igapäevaelu ja Ärevil neiu ning Soodomakomorra. Päeva peeglisse piilun ja ega rohkem jõuagi.
Tegelikult kõik need blogid rikastavad mu maailmavaadet. Ja abistavad. Kunagi ilmus üks lasteraamat "Kümme väikest sõpra". Sisu ei mäleta, aga mulle meeldib see pealkiri.

Üks mõtteke: blogi ei tohi saada kinnisideeks.
Enese tundmaõppimiseks on vaja teisi inimesi
Parim reegel: kui saad, ära kirjuta!

pühapäev, 20. mai 2012

Sind ja end otsides

PEEGLITAGUSEL MAAL

Möödunud nädal, mis  algas seekord laupäevaga, oli mõneti nagu peegli sisse minek. Ühine nimetaja 40 (või jagaja), viis mind aastate taha. Enda soovil. Stsenaariumi "Sind otsides" järgi. Imedemaa kõlab niimoodi, nagu peaksid imed olema imelised. Aga nad võivad olla hoopis kõrvalekalle. Uus reaalsus, mis erineb argipäevast. Huvitav, milline on Imedemaa vastand? Ilmselt Argiasjade maa koos tavareaalsusega.
Kuna minekuks nõusolek antud, tuli hakata käituma uute reeglite järgi. Eirates reaalse maa seadusi. Unustades oma varasemad teadmised  kasvasin ja kahanesin kuidas juhtus. Mängides aja ja ruumiga.
Imedemaa näiline tõepärasus võrgutas ja peibutas. Kuni olin üleni mängu mässitud.

Kohus koos lausega: te pole ju midagi muud, kui pakk kaarte, on tulemata. Võib olla ei tulegi. Sest nii hea on minna kaasa illusioonidega võttes kilbiks enda lemmiku:

.„Sa ime küll, kui veider täna kõik on! Ja eile läks kõik täitsa nagu harilikult. Kas ma olen öösel muutunud või? Oot, las ma mõtlen: kas ma olin hommikul ärgates seesama? Mulle meenub praegu, et ma tundsin end natuke teisiti. Aga kui ma pole seesama, on järgmine küsimus: kes ma siis üleüldse olen?“ /Alice Imedemaal, Lewis Carroll)

LEENANi KAUNITAR
Et küll küllale liiga ei teeks jõudis teisipäeval teater kätte. Koos mõistva kaaslannaga kellega meid ühendas teema arendus ja veel olemata tagajärg. Pean ütlema, et see etendus on päriselu kõrval nagu nukkudega mängimine. Hea, et oli. Lõpptulemus võimaldab nüüd elu stoilisemalt ja rahumeelsemalt taluda. Nii hingekosutav ju, et ka teistel on probleeme.
Muidugi ei saa jätta ütlemata, et kunagine "Mägede iluduskuninganna" oli tuhat korda õõva tekitavam. Olin ma siis noorem? Tundlikum? Murelikum? Lapsem? Elasin maailmas, kus kurja tundes tõmbasin teki üle pea. Nüüd enam mitte. 

KRISTIINA JA SILVER
Kasutan meelega familiaarset eesnimepöördumist. Tegelikult oli tegemist kirjandusklubiga, kus külalisteks Kristiina Ehin ja Silver Sepp. Ilusad inimesed, keda luues Jumal pole koonerdanud. Lisaks lemmikluulekeel - naiselik sõnademäng.
Huvitav kokkusattumus oli see, et loksudes laupäeval Edelaraudteel kõnetas rongiaknal Ly Seppeli Allikas
Sulame õige selleks rippuvate okstega kuuseks,
naljakaks suureks kuuseks,
mis allikat valvab.
Vesi voolab siis alati välja me südame juurest
ja me seisame, seisame sada aastat ta kaldal
ning allikas voolab ikka välja me südame juurtest.

Igal õhtul selgesse vette
upub tähtedelend
igal õhtul allikat kuulates
kuulame iseend.
Ly Seppel (Ehin)

Kirjutasin selle siia, sest ees ootav emotsioonitulv pani otsima märke. Kuna karikakar veel ei õitse ja krüsanteemi katkumine tundus kohatu (loomulikult polnud mul ka krüsanteemi), siis märk on märk.

Aga nüüd kõrvalpõike juurest tagasiedasi. Huvitav, mis tunne on sündida selleks, kelle isa ja ema on luuletajad?
Õhtu pakkus laule ja lugusid. Äratas ja ärgitas. Mõtlema keelekõla ja sõnamöla peale. Ja sellele miks ikka veel loen ajalehtedest ja seltskonnaajakirjadest risupahna? See ju määrib ja jääb külge. 
Täna tahaksin ma olla tuntud. Ja ilus. Nii sõnas kui pildis.

OMAD ja VÕÕRAD

Taevaminemise pühal ootas meid venna ja emaga üks paik. Talvel 40 aastat tagasi, sai neljast kolm ja miski polnud enam endine. Kalmistukultuur on kodukultuuri üks osa. Ja kevadel tehakse kodud korda. Nii tegime meiegi. Ilus jäi. Üks nägemus, üks teostus, üks ja ühtne hingamine. Laused ja mõtted jooksevad iseenesest lõppu. Üks alustab ja teine teab. Nagu lapsepõlves, kui mängisime "arva ära, mis raamatust" mängu. Enam ma ei võida. Aeg on teinud oma töö. 
Koos töö on tõesti koostöö, mitte vastu töötamine. Ainult ema pole meiega rahul. Temal olid suure L-iga Lootused. Kahju tast.

Muidurõõmud olid ilusailmsed. Vaatamata ristipoja (VP 2) kesteabkust tulnud palavikule oli kena keik. Kui ikka liivakasti jänesekapsaroheliseks võõpamise ajal VP 1 (Vennapoeg) on töö koju kaasa võtnud ja seda tädiga jagab - no mida sa hing laupäeva pärastlõunal veel ihkad. (Uudishimulikele ütlen, et noormees teeb veinikoolitusi) 
Õhtune saun silub kõik ihu ja hingekortsud. Järgmise korrani.

TUNDEHETK
...
Mina ja päike
vabandame maailma kõigi solvatute ees
ajame paarikesed jälle kokku 
ja kihutame aralt 
ja kirglikult teineteise kõrval
vastu tüdimusaastate tundesaastale
...
(Kristiina Ehin, Õnn mu õunapõskne õde)



neljapäev, 10. mai 2012

Siber ja karulauk

Alustan  karulaugupaanikast. Kes veel ei tea, siis KARULAUK on üks kevadine C vitamiini pomm. Lehed on küüslaugumaitselised, neid võib panna pestosse, salatisse, teha pirukaid ja võid. Või lihtsalt riputada raputada igale poole st. mitte igale poole, vaid toidu hulka. Kuigi nimetatud taim kuulub ohustatud liikide hulka pole hektari suurusel karulaugumaal toimetamine otseselt keelatud. Korjatakse teda enne õitsemist. Nii me siis päikselisel pühapäevasel pealelõunal korjele läksime. Igaks juhuks ei ütle täpselt kuhu. Aga  karulauk olevat sinna sattunud juba viikingiajastul. Auto lõhnas pärast nagu ...karulauk. Meie ka.

KUNDA
Kunda suudab mind üllatada. Iga kord jälle uuesti. Eelmisel korral selle aasta märtsis oli niimoodi:

Seekord teadmisega, et Kunda jõe ürgsesse kanjonisse  ehitati 1893 aastal maailma kolmas hüdroelektrijaam, mis oli mõeldud II tsemendivabriku seadmete käivitamiseks, kuid toodab elektrit siiamaani (teave tutikast raamatust "Looduskaunis Lääne Virumaa, Rakvere 2012")
Sadam rajati siia 1805, kui Aleksander I andis selleks loa tolleaegsele mõisnikule Schwengelmile. Välja veeti vilja, piiritust ja puitu. Nii ta tekkiski, see Kunda.
Üks üllatus oli veel: Kunda klubi polnud mõis, nagu ma algselt arvasin, vaid hoopiski tsemenditehase direktori võimas elamu, mis valmis 1888 aastal koos kauni pargiga. Pooled haruldased pargipuud küll nõuka ajal hävinesid ja asemele istutati paplid, kuid tänaseks on kaunis park korda tehtud.




Pildil Esimese tsemenditehase varemed 



Pildil: Direktorite mõis
Kunda parki paigutatud infotahvlilt võib paljugi teada saada. Alumisel pildil vana hüdroelektrijaam


Tagasi koju pöördusime nagu meil tavaks, teist  teed mööda.

KUNDA MÕIS
Kunda mõisast olen kunagi kirjutanud ja rohkem kui aasta tagasi seal ümbruses tiirutanud. http://emmeliina-pildid.blogspot.com/2010/09/pildilugu-pohjarannikul.html

Seekord huvitas meid tee teine pool. Jõeäärne.
2004 a. Virumaa Teataja rääkis loo sellest, et Kunda mõisa veskikompleksi omanik Meelis Parijõgi (kirjaniku suguvõsast) tahab taastada Kunda jõel hüdroelektrijaama aga selleks tuleb jõge paisutada. Tänaseks veel jaama polnud.
Enne sõda oli Eestis 750 vesiveskit. Veski pole ainult tootmishoone, vaid peaks olema töötav kompleks.




Viru Nigula valla kodulehelt saan teada, et viinavabrikusse ja veskisse on kavas ehitada turismikeskus. Need paekivist hooned kuuluvad omaaegse tööstusarhitektuuri suurepäraste saavutuste hulka.


Veel  saab lugeda Kunda külaseltsist, kuhu kuulub neli küla: Kunda Linnuse, Kabeli ja Siberi.
Alumisel pildil Kunda küla seltsimaja ehk renoveeritud külakooli hoone.


SIBERI
Kui veskis kolatud, sattusime Siberisse. Teeviit juhatas.
Siberi küla asub Lääne Virumaal, Viru Nigula vallas. Küla sünnitas 1881 aastal Kunda mõisnik Girard de  Soucanton kui ajas Kunda küla koolimaja juurest sihi metsade ja soode poole ning laskis tee servadesse moonakamajad ehitada. Kaks paekivist hoonet on säilinud tänapäevani. Ja teeäärsed sirelihekid ka. Siberis sündinud kirjanik Jüri Parijõgi on neid maju nimetanud mutimullahunnikuteks, mis sama korrapärases reas. J. Parijõgi hukati 1941 a. Tartu vanglas "punaste" poolt.
Kui mõisnik küla rajamist vaatama tuli, siis olevat öelnud: teil siin lausa nagu Pariis kohe. Mille peale külamehed olevat vastanud: Mis Pariis, see ju puhta Siber. Nii jäigi nimi külale külge. Siberist viivad teed ainult metsadesse ja sohu. Sellepärast pidime auto nina ümber keerama ja teist korda lehvitama sõbralikule vanaprouale, kes koduõues toimetas.
Küla minevikust pidi täpsemalt teada antama Viru Nigula koduloomuseumis. Kunagi oli Siberis olnud 19 majapidamist, kuid kolhoosikord ajas inimesed linna. Asus ju küla kehval liivasel pinnal. Autoaknast vaadates olid teeäärsed majad ja aiad kenasti korras. Rõõmu tegi see, et ei mingeid lagunevaid karjalautu ega kolehooneid. Hoopiski rajaküla, mitte eestlastele tüüpiline hajaküla.

Kunda külakooli hoone paitab pilku. Kena, et teeviidad paigaldatud ja meile juhatust andsid. Ei me muidu oleks ennast Siberisse saatnud.



Meil oli teel toredaid peitepilte ka. Alumisel pildil sibab muinasjuturebase moodi elukas kõrge kulu sees meist kaugemale, ise üle õla kiigates.

Mina ei tea, kuidas seda kaunist lindu kutsuda. Kas kotkas? Kahjuks puuduvad fotokal tiivad. Minul ka.

Õppematerjali uskudes peak solema tegemist sookurega




Uskuge või mitte. See on Põhja-Eesti, mõned kilomeetrid Kundast, 6 mai pärastlõunal. Eks ole ilus?





esmaspäev, 7. mai 2012

Kevadest ja konnadest

SALAJASI KEVADÜTTEID AVALIKUKS JAGAMISEKS
Mulle ei meeldi kevad. No päris nii järsult mitte, aga aastaaegade järjestuses on ta eelviimasel kohal. Enne talve. See tähendab, et meeldib, kui on soe. Aga ei meeldi see, et kogu aeg on valge. Õhtul kaua ja hommikul vara. Kevadel ma oleksin nagu alasti selle valguse käes. Ei saa ennast mähkida sügise sooja sudusse ja udusse. Kevad on minu jaoks lõikav ja terav. Ta ei silu, vaid toob esile. Lõhnu, hääli, maitseid, kära ja müra. Kevadel on järsud nurgad, mille vastu võid ennast veristada. Temas pole ümarust ega kaitsvust. Nagu juba ütlesin, on õuesoojus pea ainuke asi, mis mulle tõeliselt head meelt teeb. Kevade lõhnad teevad rahutuks ja ajavad korrapärase maailma sassi. Kevade hääled on nagu tulemine.
Võib olla on see sellepärast, et mu sünnimoment langes aega, mil hilissügis polnud veel talveks saanud. Varjatud ja salapärane aeg.

Kevadel pead st. oled sunnitud ilus olema. Nagu naisteajakirja kaanelt. Värske, seiklustele avatud, puhanud   - ühesõnaga olema see, mida mina ei ole.
Miks on ütlus "vananaiste suvi"? Siis peaks ju olema vastand "noortenaiste kevad". Kevad on edukate aastaaeg.
Kevadel ei tohi molutada, ei tohi omaette olla. Kevad soosib koostegemist.
Kevadet peab ootama ja jumaldama, kiitma ja kummardama. Sügist võib kiruda ja sõimata, kuid kevade puhul ei näi see paslik. Kevad on tabu, kevad on püha.

Aga see eelnev jutt ei takista mind kevadkolamisel. Muidugi koos Anneli ja autoga. 

NEERUTI, esimese mai pärastlõuna
Eestis on kolm Neeruti nimelist kohta. Meie Neeruti on Kadrina vallas, Rakverest umbes 15 kilomeetrit.  Neeruti maastikukaitseala on suur ja põnev. Oosidega ja veesilmadega kaetud. RMK on sinna rajanud kenad aja mahavõtmise kohad. Ilusa ilmaga rahvastatud. Neeruti kandi on kuulsaks kirjutanud Kreutzwald. Tundub, et siin kõikjal on Kalevipoeg muudkui maganud, üles tõusnud, kündnud jälle maganud ja siis uuesti tegusid teinud. 

Neerutis on põnevad ja kitsad loogelised teed ja rohkem kui kaks järve. Jalgsi matkajal võiksid kepid toeks olla.



Eesjärv ja Tagajärv (või oli see vastupidi)
Kivist mees mõõgaga ja lihast ning luust naine keppidega

Neeruti Seltsi kodulehel on mitmeid kenasid soovitusi. 
    10 TÕDE NEERUTIST
    (sõnastanud Enn Loik)
    • Põhja-Eesti kombe kohaselt on Neeruti võlud hästi varjatud ja kaitse hoolimatute külaliste eest seetõttu seni kindel.
    • Teadatahtjale pakub ta üksjagu rõõmu, rahuldust ja üllatusigi.
    • Vastutasuks nõuab aga aega, ihurammu ja huvi turnimaks Kalevipoja künnivagudel.
    • Täismõnu tunneb siin vaid mahematkaja, siin ei ole liivaranda ja õlleputkat ei tulegi.
    • Neerutis on alati ise lauldud ja pilli mängitud. Tümpsumasinaid ei taheta, linnulaul on etem.
    • Neerutis võib kerge vaevaga Pariisi sattuda ja selle kohta tunnistusegi saada.
    • Neeruti ei andesta, kui teda ei austata. Südame võid kaotada niikuinii...
    • Loodusseaduste kõrval on ka kirjutatud seadused, mida tuleb samuti omaks hoida.
    • "Tahaks näha seda muinasjutulist loodusmälestusmärki niisugusena aastaid, kümneid...," on öelnud Gustav Vilbaste juba 1923. aastal.
    • Kõige paremini saad Neerutit nägema, kui kutsud kaasa NEERUTI SELTSI retkejuhi.


KONNAD JA KEVAD
Valikuliselt, igasugu allikatest: 
Konnad on kahepaiksed. Mõnel päriskonnal on täiskasvanuna lühike saba (ümise  laulu  "sauna taga, tiigi ääres"), enamikel liikidel saba puudub. 
Täiskasvanud konnal on pikad jalad, lühike keha, varvaste vahel ujunahad ja punnis silmad.
Enamus konni on poolveelise eluviisiga, maapinnal nad kas hüppavad või ronivad.
Nende munad arenevad vees. See ongi konnakudu (vaata pilti)
Kudust kasvavad kullesed. Konnad söövad ussikesi ja tigusid.
Konnade paaritumiseks kukuvad isakonnad krooksuma. Emakonn ujub ligi sellele, kes tema meelest ilusamini krooksub sellega hakatakse asja ajama. Mõne tunni möödudes muneb ema munad ja konnapapa kastab need üle. Noored konnad, kel hääl veel ei kanna kasutavad kavalust ja hoiavad  vana konna hääle ligi. Et ehk näkkab. Ülbemad asuvad ühet segama ja vaene emane peab seal külakuhja all vastu pidama. Halvemal juhul ootab teda lämbumine. 



Seekordse retke eesmärgiks olid konnad. Ja pean ütlema, et edukalt. Niipalju pole ma kunagi konni ühes paigas koos ja korraga näinud. Oma kevadasja ajamas. Pildil Konn printsiks muundumise algfaasis.

Tänaseks pole protsess ikka veel tulemusi näidanud.


kolmapäev, 2. mai 2012

Mai tuli

KÕRVITSASUPP JA KARULAUGUVÕIE

Tunnen, et see talv on lõplikult seljatatud. Eks ole sellega nagu vanadusega - kõigega harjub, ainult mõned kortsud tulevad juurde. Aasta tagasi lendasin meie külmast ja hallist otse Inglismaa rohelusse. Nagu oleks kuu aega olnud ette antud. Või vastupidi - vahelt ära lõigatud. Sellepärast on see aastaaegade vahetumine tänavu nagu tähelepanelikuma vaatluse alla jäänud. Et kaht möödunut tasa teha.

ET IKKA JÄTKUKS LAPSEMEELSUST!


Täna on meie teise poja sünnipäev. Ta on nüüd korraga kolmekümne kahene ja ühe- ja poolene. Kahe sünnipäevaga. 32 aastat tagasi oli esimese mai öö vastu teist külm. Vähemalt mulle tundus nii, kui värisesin üksinda vaprusesetusest kiirabiWillises. See presendist moodustis ligises ja logises ja nagises ja pragudest tungis külma tuult sisse. Ämmaemand esitoolil vingus ja nagises ja logises niisamuti. Kedagi kätt hoidmas polnud, sest issi jäi aprillis kolmeseks saanud esikpojaga koju ootama. praegused sünnitajad ei tea, mida see nõuka aegne toiming tähendas ja ei saa õnneks kunagi teada. Hommikul kell üheksa olin asjaga ühel pool. Ja mul oli selle üle väga hea meel.  Lõuna ajal saabusid akna taha uhke kahe poja issi pojaga, kellest oli saanud üleöö suur venna. Hüüdis teine siis seal oma heleda häälega: Emme, näita vennat, näita vennat! Eks mingi pundar siis teise korruse aknast talle paistis, aga mulje uuest ja huvitavast jäi veel terveks nädalaks ebamääraseks. Selline pisike tähtsa ja suure tagasivaade.

KEVADTERAAPIA

Õnneks on mul nüüd juba kolmandat kevadet koht, kus tööteraapiat rakendada. Nii et kevad ei piirdu ainult tubase nühkimisega.
Esmaspäeval istusin esimest korda üle hulga aja jalgratta selga. AK oli selle üles vuntsinud ja isegi kiivri ostnud. Edev ja soe oli see sõit. Oleks veel need pehme peega püksid ka, siis võiks kohe korrata. Nüüd peab veidi ootama. Kuni p ebamugavustega harjub. Või harjutatakse.
Tegelikult olin juba teisel nädalalõpu tööringil. esimene koosnes arhitektuurilise suurvormi aretamisest ja püstitamisest. Loomulikult sündis projekt venna geniaalses peas ja mina ai suutnud kuidagi kujutleda, et katus neljal jalal püsib. Hiljem tuli küll taburet meelde, aga siis olin juba enda margi täis teinud.
Seekord oli kohale kutsutud mees, kes seitsmest õunapuust kujutluskunsti tegi. Nagu ikka jäi mulle koristustöö. No kes siis vanu sae ligi laseb.


Koer saab aru küll, aga kogu aeg tuleb ette näidata
seeon ainult üks osa okstest, väga väike osa, pean ütlema
Vaesed lapsed, isegi liiva pole nende teraapias ette nähtud. Kui lastekaitse veel teaks, et pilt on tehtud  välguga ja Volbriööl

Üleöö kerkis, liiv sees ja puha - võlumise värk
 Lootus puhata ja mängida sureb siin elamises viimasena. Lihtsalt kaval peab olema
1Tulemus oli selline, et maituli tuli õunalõhnane.

Väike nõid jõudis õigel ajal kohale (kui lõke hüppamiseks kokku oli kuivanud)

Eesti keelega ühel pool, nüüd võib lõpuks OMA loomingut kuulda lasta

Selline see pildilugu saigi: nagu ikka veel hüppasid pildid valesse järjekorda ja nende dresseerimine ei õnnestunud. Tuli siis veidi improviseerida.