Kolmapäev, 30. märts 2011

Hoiakud

Eile kogusin endasse tarkust kuidas igapäevaselt toime tulla ja (sealjuures) säilitada positiivset eluhoiakut. See sulgudes olev on mul omalt poolt juurde lisatud. Rääkis ja lasi meil rääkida Tiina Kallavus. Noppisin sellest enda mõttetekirstu sellised tõed:

*KOHANEMINE - Kuidas õnnestub inimestel elada väga vanaks? Sellepärast, et nad on KOHANEJAD. Just kohanemisoskus olukordadega aitab meil muresid ja ka rõõme stoiliselt taluda. Omalt poolt lisaksin siia veel võime imestada. Siis oled ikka veel uuele avatud, kui suudad millegi üle üllatuda.

*HINGAMINE - õigesti hingamine on õige hingamine.

*MUUSIKA meie ümber on see, mis kohanemisele kaasa aitab. 90 detsibelli on ema südame rütm, mis saadab meid emaüsas, nii et elagu tümps ja rokkivad vanaemad! Ja laula, ükskõik kuidas nokk loodud, sest helisevatel emadel on helisevad lapsed. Ega asjata öelda, et laul teeb rinna rõõmsaks. Ja mõtle selle peale milline on sinu kodumuusika ja koduhääl?

*VÄRVID - missuguste värvidega sa ennast ümbritsed? Kohe täna lähen ja otsin raamatukogust "Värviteraapia - abiks vaimse ja kehalise tasakaalu taastamisel" Koolitaja lisas, et vaadates meid räägivad meie riided talle nii mõndagi.
*Mällu jäi uus mõiste "neurolingvistiline programmeerimine" . Minu kaitse võib olla minu kostüüm. Tark kehtestab ennast, ja valib enda hoiaku vastavalt kostüümile.

*NAER - naerused on päikeseinimesed, eriti naerused need, kes suudavad naerda iseenese üle. Naerda tuleks südamest.

*OSTUTERAAPIA, KUDUMISTERAAPIA, KORISTAMISTERAAPIA - nii palju meeldivaid tegevusi (eriti see viimane)
Ühesõnaga - kõik tegevused, mille tulemus on näha, on teraapiad.

Mõtlemine nende hulka ei kuulu ja sellepärast lisan oma kreedo: mõtle, mis sa mõtled, aga ära üle mõtle! (ise mõtlesin, ausõna) Ja nii lihtne see ongi.

Ja nagu korralik koolilaps peab lahendama kodused ülesanded teen seda ka mina kirjutades mõtteuidu teemal:

"Milline on minu eluhoiak?"

Lõbusa joonistustesti tulemusena olin saanud järgmise pildi enda koostisest: kaks osa ratsionaalsust, kaks osa emotsionaalsust , kuus osa headust. Pinginaaber pani kahtluse alla: no nii hea sa nüüd ka ei ole. Sa teadsid seda testi! Sedapuhku ei teadnud, sest polnud varem ring-ruut-kolmnurkinimest joonistanud. Aga mõtlema pani see küll.
Kas minu eluhoiak on olla hea? Mida tähendab üldse eluhoiak? Kas see on see asi, millega (millel) me ennast elus hoiame. Kui nii, siis oli test õige.

Praegusel eluatapil olen tallad ja tallaalused ehitanud headusele. Ja tänule, tänulikkusele ja andeksandmisele. Elukaart pidi kriisist kriisi lainetades olen mitte ainult Eriksoni, vaid ka enda vaatluse põhjal jõudnud kümmekond aastat olla elu teisel poolel. Kui veel viis aastat tagasi arvasin, et olen piisavalt tark ja kogenud, lükkas elu selle järjekordselt pikali ja mul tuli oma eluhoiakut muuta.

Emotsionaalsus oli küll hea alus, kuid liigne emotsemine käis eelkõige teistele närvidele. Pealegi ei sobinud see kaine vanainimese kuvandiga kokku. Sellepärast emotsen nüüd ainult mittekainena. Nii et kaks osa emo on väga hea tulemus. Ühiskond ja perekond, kui ühiskonna algrakuke ootab aga minult kainust ja ratsionaalsust. Kui, siis väikese emolisandiaga. Ratsionaalsus välistab minu meelest lapsemeelsust. Just laps on see, kes ennastunustavalt naerab, imestab ja nutab. Aga laps ei võta vastutust. Mina pole laps - mina pean oma tegude, mõtete ja sõnade eest vastutama. Kõige saba ja sarvedega. Ka üdini hea ei saa ratsionaalne olla, sest paraku tuleb teha otsuseid, et mitte ennast kahjustada lasta.

Muidu võib juhtuda nii, et heale jagajale jäävad näpud. See omakorda võib viia selleni, et kriisist kriisi liikudes rebime kõik kriisid endaga kaasa ja tulemuseks tuleb väike vastik virisev vanainimene, keda isegi majaga ja varaga koos kauba peale kaasa ei taheta võtta. Nii et palun vahetada üks osa headust ühe osa ratsionaalsuse vastu.

Viimase aja moodne teooria räägib enda armastamisest koos endale meeldimisega. Mina seda ei usu. Liiga palju räägib. Ja ütleb, et kui ennast ei armasta, siis nagu ei tohiksi olla võimeline teisi armastama. Las olla ikka nii, et mina armastan teisi ja nemad armastavad mind.

Neljapäev, 24. märts 2011

***

Nüüd reisid Sa maailma lõppu, kus tähed kõnnivad, loomad kõnelevad ja hobused kappavad vabaduse poole... Kohtumiseni, imeline inimene!
Luban Sulle, et jään hääks nagu alati kirjade lõpus soovisid.


Võtan vastutuse siia panna kaks lugu, mis ilmuvad ainult paberist Virumaa Teatajas. Miks, pole minu otsustada.


Andry Ervald - in memoriam

24.03.2011 00:00

Muinasjutt sai läbi ...

Kevadise lumesulamise aegu oleme kaotanud särava isiksuse, hea kolleegi ja toreda sõbra Andry Ervaldi.

Virumaa Teataja lugejad ja meie kollektiiv jäävad mäletama Andry kirjutisi, mis olid alati ettearvamatute nüanssidega, mõnusate vingerpussidega ja samas sügavamõttelised. Mis põhiline – neid oli huvitav lugeda. Need olid lood, mis pakkusid lugejale tõelist naudingut ning panid kaasa mõtlema, ükskõik kas kirjapanduga oldi nõus või mitte.

Andry särav isiksus, tema originaalne kirjutamisstiil ja loominguline mina koos laste- ja noortesõbraliku olemusega tegid temast paljude jaoks suure kamraadi ja mõttekaaslase, kellega oli huvitav, kellelt võis õppida ja keda sai usaldada.

Virumaa Teataja laste- ja noortekülgede autorina andis ta lehele uue hingamise ning tema kaastööd olid alati oodatud. Nõnda, nagu oli alati oodatud toimetusse tema pikk ja muhe kogu.

Kui Andry tuli, poetas ta alati lauanurgale kompveki ja lausus tunnustava sõna. Ta oskas inimeses näha erilisust ja panna teda end tundma erilisena. Väga tihti ütles ta: “Sa ei kujuta ette, kui fantastilist tüdrukut/poissi/õpetajat/inimest ma kohtasin ...”

Andry oli jutuvestja. Ta jutustas sulle loo, kui sa temaga kohtusid või kui ta helistas. Ta oskas seda. Ja ta õpetas lugusid kuulama, hindama. Ja julgustas neid ka ise rääkima. Vähemalt üritama. Andry suur kink oma noortele sõpradele oli mõte: “Ole kes oled!”

Alljärgnevalt avaldame postuumselt ühe Andry kirjutise, mis oli jäänud oma järge ootama. See on arvustus Rakvere Kolmainu kirikus mängitud “Suure maailmateatri” kohta, mis oli kavas küll tükk aega tagasi, kuid millest Andry juba siis kindlasti kirjutada lubas. Ehkki hilinenult, täitis Andry selle lubaduse. Ise veel lisas, et vaim ei tulnud varem peale, aga kasutage nüüd lahkesti, kui veel tarvis läheb. Läks tarvis. Läheks edaspidigi, kui oleks vaid võimalik.

Ikka otsitakse kokkusattumusi. Ka see lugu maailmateatrist ja kõiksusest on justkui tähenduslik. Tsiteerigem Andry loo viimast lõiku, kus ta annab sõna lavastaja Tiit Altele: “Iga inimene peab mõtlema nende teemade – elu ja surm – üle järele. Enamasti sunnib meid elu ise. Teater võib seda samuti teha.”

Olgu seesinane kaastöö järelehüüdeks Andryle sinna kõiksuse teele või Narnia maailma või Eikunagimaale, kuidas soovite. Puhka rahus, meie Suur Sõber. Või pigem nii, nagu Andry ise soovis iga oma toreda kirja lõpus: “Rõõmsat jõudu!”

Sinu
Virumaa Teataja

Kõige suurem pinginaaber

Raivo Raigna

Elutee on viinud mind kokku paljude imeliste inimestega, kellest üks tähelepanuväärsemaid oli 213 sentimeetri pikkune Andry Ervald - tõlkija, ajakirjanik ja muinasjuttude autor. Aga tähelepanuväärsem kui hiiglasekasv, oli Andry muinasjutuvestja suur ja soe süda.

Olime ligi kaks aastat piltlikult öeldes pinginaabrid. Jagasime Virumaa Teataja toimetuses ühist kirjutuslauda ja nii saime headeks tuttavateks. Andry kirjutas haridusest ja noortest.

Ta oskas seda hästi, sest selle hallinevate lokkidega viiekümnele läheneva mehe hing oli noor. Toimetuses käisid tal tihti külas koolinoored, kes suhtusid Andrysse kui oma heasse sõpra ja kambajõmmi.

Kunagisest lootustandvast korvpallurist küpses keskeas ajakirjanik ja muinasjutuvestja, kes oma tahte ja ande suunas loomingusse.

Ja oma tööd tegi Andry kirega, pannes kirjatöösse jäägitult oma elujõu. 2007. aastaks oli ta ajakirjanikutöö kõrvalt eesti keelde tõlkinud lastekirjanduse klassikasse kuuluvad C. S. Lewise “Narnia kroonikad” ja Roald Dahli armastatud raamatud.

Täna pole Andryt enam meie hulgas. Ja minul on kurb, et lahkunud on minu kõige suurem pinginaaber, kelle südamesse mahtus palju kirge ja lapsemeelsust.

Andry, Sul oli annet elada, sest vanadus ei saabunud Sulle kunagi.




“Suur maailmateater” pole ainuüksi suur, vaid ka huvitav

24.03.2011 00:00

Rakvere Kolmainu kirikus mängitav “Suur maailmateater” oli 2010. aasta üks tavalisemaid, tavapäratumaid, lihtsamaid ja keerulisemaid teatrielamusi.

Maarika Mesipuu kehastamas enesekindlat ja hepikut Ilu, kel hingepõhjas lebamas siiski kahtlus, kas pole äkki maailmas midagi, midagi, mille kõrval tema tähtsusetu näib. Kaido Veski mehena, kes peab käega ja silmaga kombatavat elu ainumaks väärtuseks ning kelle vilav pilk ühtäkki taipamas on (ja enese eest ikka veel meeleheitlikult peitmas), et kõik see on koide ja rooste söögikraam. Põllumees, Heini Reimani virisev jonnijuurikas siin Maa peal, rõõmust joobuv Taevariigis.

Margus Grosnõi kehastatud Maailm (pöidlad pihku, et see roll Grosnõil mania grandiosa’t ei põhjustaks). Maailma hii­gelpikad monoloogid, kuhu mahub kõik, mis inimesi puudutab, ühendab, vintsutab, õnnestab, juhib, eksitab ... Kadri Mägi ­vankumatu Kasinus, kellele sisekahtlused tundmata, kes meeleliste kiusatuste võlu ja valu isegi aimata ei oska, rumaluke selline.

&

Kõik nimetatud on osalised Rakvere Kolmainu kirikus mängitavas etenduses, mil nimeks “Suur maailmateater”, autoriks hispaania suurvaim Calderon. Etendusest, mis seni miskipärast väärilist äramärkimist ja kajaloodimist pole leidnud, ent kujutab endast ühte 2010. aasta üllatavamat ja tähendusrikkamat teatrisündmust.

Jõuline väide. Millega põhjendatud? Tegemist on ju (põhiliselt) asjaarmastajate mängitud tükiga, lavastaja peas ei kasva juuste asemel loorberipärg, autoril on nimi, mis meelde ei kipu jääma. Ja see õudustäratavalt pikk ja tihe värss, mis tegelaste suust voolab. Äääh!!

“Pildiks saanud jutlus,” mainib Sirp. “Tore, et toredad inimesed kokku tulid ja millegi huvitavaga tegelevad ja seda teistele näitavad, aga teatrielamus see küll pole,” umbes nii väidab üks röntgenpilguga teatraal.

&&

“Suure maailmateatri” vastuvõtu teevadki keerukaks tema silmanähtavad voorused. Nagu ikka, kõik sõltub annusest (parajalt - ravim, liiga palju - mürk). Mainigem siinkohal mõnda silmatorkavamat.

Esiteks sõnamõnu. Võrreldav “Fausti” või “Jevgeni Onegini” või Shaw teosega “Ta­gasi Metuusala juurde”. Tõstke käsi, kes nen­de nimede ja teoste peale spontaanselt vai­mus­tushüüdeid ja kõrvulukustavaid rõõmurõkkeid kuuldavale laseb. Millest see vaikus?

Kas tänapäevane publikum on kaotanud oskuse vastu võtta tähendusrikast tekstimerd. Vastus on teada niigi. (Ja seda tänuväärsem etendus on. Aga kes kõiki tähenduskihte tabada tahab, võtku raamat raamatukogust kaasa.)

Teiseks ajalooline. Lääne-Euroopa teatri algusaegade nägemine oma ihusilmaga. Selles suhtes töötab etendus kui ajamasin. Esimese kolmandiku peal, kui tegelased ja suhted selgeks mängitud, võetakse kohad sisse kirikurõdul. Jäädakse sinna liikumatult seisma. Pealtvaataja jaoks on tunne umbes sama kui seista mõne keskaegse katedraali ees, kael kõveras, ja silmitseda selle fassaadi ehtivaid kujusid. Ühtäkki toimub ime, teatriime. Kujud liigahtavad, hakkavad elama. Maagia. Ja räägime ka teraapiast.

&&&

“Mul on praegu keerulised ajad. See tükk aitab mul nendega hakkama saada,” lausub Margus Grosnõi pääle järjekordset etendust. Kusagilt hämaratest ajusoppidest ronib mäluekraanile fakt, vulgaarsotsioloogiline vist, aga omamoodi ilus.

Et kui kusagil geograafilises punktis moodustavad kaks protsenti elanikkonnast mungad-nunnad ja vaimulikud, kes ümberkaudsete inimeste parema käekäigu eest palvetavad, siis muutub selle geograafilise punkti elukvaliteet märgatavalt.

Millest võiks teha üleskutse sotsiaalseks eksperimendiks. Et eraldada nii suur summa, et 20 protsenti Rakvere (või miks mitte Virumaa) elanikkonnast seda tükki vaatama korraldada, ja siis mõõta, kas kuritegevus on langenud, elatustase tõusnud, inimeste rõõmsameelsus suurenenud. (Seda välja selgitada aitaks ajaleheküsitlus).

“...”

“See minu roll ja see probleem, see on ju nii aktuaalne tänapäeval, ükskõik kuhu sa ka ei vaataks,” ütleb Maarika Mesipuu.

Kaido Veski: “Hakkasin äkki aru saama, et ei ole vaja kogu aeg keeruliste mõtetega oma pead vaevata. Tähtsad valikud on tegelikult väga lihtsad. Ja üle mõistuse, kuidas Calderon on suutnud tunni ja veerandi sisse mahutada kogu maailma ajaloo.”

Lavastaja Tiit Alte: “Iga inimene peaks mõtlema nende teemade - elu ja surm - üle järele. Enamasti sunnib meid selleks elu ise. Teater võib seda samuti teha.”


Esmaspäev, 14. märts 2011

Õpetus on see iva...






Nii me siis hakkamegi tasapisi lume alt välja sulama. Soputame suled kohevamaks ja lisame kirevamat värvi. Kes juustesse, kes riietusse. Iseenesest tõmbub kõht sisse ja samm muutub kepsakamaks. Eriti kui paks puhvaika moodi jope asendub õhema kehakattega.
(selgituseks, kui keegi noorem inimene siia juhtub eksima: puhvaika- nõuka aegse maanaise riietusese, üle võetud meestelt, koosneb vatist, koledat värvi pealisriidest ja voodrist)
Õhem sall võimaldab kaela pigem sirutada kui õlgade vahele suruda ja igasugu villase materjali mähkimismeetodid võib ära jätta. Käpakeste otsa saab labakute asemel sõrmikud tõmmata ja sõrakesi võib premeerida viltide asemel saabastega.

No see käib küll rohkem nende naissooliste kohta, kes punktist punkti ei veerenud talvekuudel neljal rattal, vaid pidid vahepeal oma ninal ja muudel kehaosadel külmakraade tundma ja välimäärama.
Ausõna, alles paar nädalat tagasi oli maaliini bussi iste nii külm, et pidin enda p - alust polsterdama salliga. Luban nendel olukordadel järjekordselt endale, et ei ütle enam iial suvel 30 plusskraadiga lauset: mul on palav ja ei ohka, niiske salfaga nägu tupsutades: külma palun.

Tegelikult on jälle juhtunud seesama, mis alati, et aastaajad tormavad vanemaks saades mööda nagu hüperaktiivsed teismelised: ikka viuu...sügis, viuuu... talv ja siis juba viuh kevad, viuh suvi et jälle otsast alata. Alles see oli kui pakkisin talveunne suvegarderoobi, alles toppisin ajalehti täis sügissaapad, alles...

Kui nüüd pealiskest liigsest vaba, saab sisemus uue hingamise. Kas te teate, et paast on juba nädalakese kestnud. Vastlapäevast lihavõtteni. See tuleb meil muidugi ise enda jaoks läbi mõelda ja ära lahendada. Isiklikult alustan alati suure innuga mis juba sama päeva õhtuks raugeb ja tipneb sõnaga "homme".
Teine asi on selle enda hingekesega. Hingepaast tähendab minu jaoks just hinge pahempidi pööramist ja tolmust ning muust segavast puhtaks raputamist. No umbes nii nagu teete küpsisepuru ja muud üleliigset staffi täis taskute või käekotiga. Asjad välja, vooder puhtaks rapsida ja need üksikud ja väärtuslikud riistad ja kolud, mis pärast mittevajaliku äraviskamist alles jäid - sisse tagasi.

Selle tegevuse hõlbustamiseks andis mulle tarkuseteri Tiina Jõgeda. EE veerul. Et ma ise nii hästi ei oska, siis paljundan ja et sõnal on jõudu, siis kinnitan. Abiks ikka. Valikuliselt.

Konspekt Tiina Jõgeda loengust "Tunded kui narkootikumid."

*inimene on oma tunnetest sõltuv samamoodi nagu narkomaan heroiinist - see on neurokeemiline tõde.

*ühesama emotsiooni, olgu hea või halva korduval läbi elamisel hakkab keha sellega seotud keemilist ühendit ootama ja nõudma.

*täpselt nagu alkohoolik, kes teab väga hästi milline õudus teda pärast pudeli tühjendamist ees ootab just niisamuti vajavad mõned inimesed oma ellu hädaldamist,masendust, läbikukkumistunnet, raevu...
ja iga korraga rohkem, sest emotsiooniannused peavad rahulduse saamiseks suurenema, kuni hakkad oma pahura pilgu läbi nähtud maailma objektiivseks reaalsuseks pidama.


***tahtejõuga saab tundeid ümber õpetada ja tundemolekule lõhustada

***selleks tuleb ennast harjutada positiivseid tundeid tundma eesmärgiga asendada üks sõltuvus teisega.

*** lõpuks saavutame kurnavate emotsioonide asemel kergemad helgemad tunded ja mõttemustrid

Fotojaht Hommik





Hiline laupäevahommik - traditsiooniline


Tänavune naistepäevahommik - mittetraditsiooniline


Teiste kiirete fotojahiliste kinnipüütud hommikud on siin
http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=11Mar2011

Neljapäev, 3. märts 2011

Kinu? Kinu. Kinu!

Lauset "no küll sai ikka kinu" kasutasime noorpõlves, rääkides millestki tavatust või käitumisnormide eiramisest.
Seekord oli tegemist tõelise "kinuga". Nimelt sai ära nähtud film "Kuku: mina jään ellu"

Ükskõik kellega rääkisin ütles, et ah see joodikute film. Kuigi polnud filmi näinud. Lisasin siis vaiksel häälel, et see ikka film Eesti näitlejast Arvo Kukumäest. Silt tal seljal niigi, milleks seda siis võimendada, arvasin alguseks. Ometi just seda film tegi - keeras võimendi nupu põhja nii et seinad värisesid. Silmi kinni ei pannud ja kõrvu ka mitte. Lihtsalt vaagisin kõrvalkõndijana endast viis aastat noorema mehe eluteed nagu filmitegijad tahtsid näidata. Mis tegijad, ikka Kuku ise! Ja enda näitamises on ta ületamatu. Ikkagi näitleja.

Minu suhe näitleja Kukumäega algas sellest hirmsast filmist, kus talle rinna peale lind tehti. Jube film, tobe film, kuid millegipärast jäi meelde. Tänapäevani.
Edasi tuli järgmine jubetobedus. "Ideaalmaastik". No need eestlased kohe ei oska ühtegi korralikku filmi teha peale "Viimse reliikvia" . See"maastik" mälus tänaseni. Miks?

Niimoodi selle näitleja Kukumägiga ongi. Hirmus, kole, jubetobe - kuid alati äratuntav. Oma näoga. Nii nagu selleski filmis. Ikkagi kahtlen selles eheduses: kuidas saab õigeteks võteteks õigel ajal kohal olla? Ärinipp? Vaatajamagnet? Kassatükk? Kirjas ju, et dokumentaal, seega tõsielu. Ei tea, pole filmikriitik vaid "hääl rahva hulgast". Setumaalt ka mitte. Või Lõuna Eestist. Need seal pooled kiiksu või kaldega.
Ja andekad, põrgulised.

Nüüd ootan "Surnuaiavahi tütart". Kindlasti jälle üks hirmuskole film. Ega need eestlased ju oska...Mis sest, et meelde jäävad!