Reede, 25. august 2017

Soolane!


Keegi ei saa mulle selgeks teha, miks selline 12 plusskraadiga, vihmane, tuuline augustilõpu ilm peaks meeldima. Sõitke seenele! Jah, septembris veel kuidagi, aga kas need sumedad ööd said kõik enne minu tagasitulekut otsa?
Branned käisid eile vabas õhus lavastust nautimas. Küsisin, et kas külm ei olnud. Nad vastasid, et talvejopega oli paras.
Öösel vahtisin Suure Vankriga tõtt ja palusin sooja. Ei aidanud.
Kas olin see tõesti mina, kes 10 päeva tagasi Vahemere soolastes lainetes hullas? Nii ei tohi minuga teha!
Ma ei taha ju ainult muud kui veidi leebemat ilmapoolist, et lapselastega õues toimetada, mitte toas vinguda. Ja ma ei taha kuulda jutte valest riietusest kui see tähendab talvejopet.

Mäletan enne-kooli-alguse õhtuid, kui maalt alevisse kolitud. Õhus oli septembriootust, sooja ja pehmust. Hulkusime ööpimeduses avastades, et paljad jalasääred miniseeliku alt paistmas on juba natuke liig. Et sügis koputab ja sirtsud saevad. Isegi vihm näis paitav, mitte nõelav.

Sellepärast sukeldun piltidesse. Imestades ikka veel: see kõik juhtus minuga.

VAHEMERI

Hommikul tuli vara minna. Kui parkimiskohti polnud, siis lasti tõkkepuu alla ning pidid passima jääma. Et ehk keegi lahkub. Tavaliselt enne lõunat ei lahkutud. Minna oleks jalgsi olnud paar kilomeetrit. Alla. Aga tulema oleksime pidanud üles!

Rahvast pigem tuli

Need ei ole see P tähega sõna, vaid merekanuutajad. Iga paari tunni tagant uued
keskpäeval tõmmati lipp masti ja poiss asus valvesse

lained olid suured ja soolased, eriti see üheksas - fotokaga oli lausa tegemist...

,,,,
....

põhi kivine ja jalakestele harjumatu

kõige targem oli mööda kuumi kive (sütelkõndijat minust ei saa) mereni joosta ja võimalikult kohe kõhuli prantsatada. Ja siis hõljuda ja hõljuda. Lõpmata kaua....

....

Poeg hoolitses, et kõik vajalik kaasas: külmakott, toolid, päevavari ja emme.

Elupaikka sõit võttis paar tundi. Peatustega. 

Valisime endale sobivat villat. See tundus paras, aga kuidas sinna saada?
....

Järgmine oli juba sootuks parem

võib olla veidi liiga ....suur. Otsustamata see jäigi, sest tuli jälle minna mäe sisse


Huvitav, kas siin kasvavad hispaania tomatid?

 Maja otsingud aga jätkusid

äkki antakse odavalt või veel odavamalt

Hilisõhtul elupaigas tõmbasin enne pessu minekut keelega üle käeselja. Tulisoolane. 

Kolmapäev, 23. august 2017

Valguse teokarp






Olen kodus tagasi. Oma esimeselt soojamaa reisilt. Prrr. Külm on. Ja selga ei oska midagi panna. Nii palju tahaks veel kirjutada, nii palju oleks iseendaga jagada. Arvan, et see reis muutis mu elu. Kui mul poleks kohustusi, siis hakkaksin kohe uuesti kohvrit pakkima. Nüüd ma saan aru, miks nad jälle ja jälle lähevad. Varem ei saanud.
Isegi sõbrannade veenmine ei aidanud. Ma ei tundnud endas mingit soojamaa rännukihku. Poeg lihtsalt tegi asja ära: pilet on broneeritud ja lend läheb sel ja sel kuupäeval.
Turvalisus ja hoolitsus olid need märksõnad mida ta mulle sel kahel nädalal pakkus. Just see oli puudu. Ja seikluspõnevus. Vaatasin pilte endast. Kuidas vabadusetunne kehasse tuli ja rõõm igast möödunud päevast näos peegeldus. Ma ei olnud tavaturist. Tänu pojale sain olla seikluste otsija.

Olen tugevam kui enne.



Kõikide peeglite taga
on üks surnud täht
ja üks vikerkaarelaps
kes magab.

Kõikide peeglite taga
on üks igavene rahu
ja üks pesakond vaikusi,
kes ei lenda veel

Peegel on allika
muumia, ta sulgub
öö ajaks
kui valguse teokarp

Peegel on kaste-ema
raamat, mis lahkab
hämarust, lihaks saanud kaja.

FEDERICO GARCIA LORCA (1898-1936)

Hispaania keelest tõlkinud Ain Kaalep

Rohkem teavet http://reinmets.pri.ee/?sisu=homokultuur&homokultuur=lorca

Neljanda päeva õhtul külastasime minu palvel F.G. Lorca sünniküla. Kuna muuseum on avatud etteteatamisel, siis piirdusime maja ja teatri pildistamisega. Kahjuks on osa neist teises arvutis, aga küll ma jõuan.


Pühapäev, 13. august 2017

Külaelu ja turumelu veidrused

Plaan kirjutada iga päev üks looke kukkus läbi. Ju ma siis pole süsteemne. Õnneks on mul sõber Fotokas, kes mälu toetab.


Kuna reede oli mägede päev ( see tahab eraldi lugu), siis eile oli külapäev ehk siinse kodu päev.

Otsustasin süsteemselt päevitada. Aga välja tuli triibuline. Näiteks - ülemine osa paremast jalast on pruun, alumine valge.Neid näiteid võib tuua rohkemgi. Oleneb, kust poolt vaadata. Aga üht saan öelda- homset Vahemerepäikest mu parkind nahk kartma ei pea. Siin basseini ääres päikesekreemi ei kasuta, ainult järelkreemi õhtul.

Lõuna ajal tuli brannede igatsus. Selle põhjustasid viis inglise keelt rõõmsalt lobisevat hotellikülalist - sõbrannat. Õnneks on meil telefonid. Maabranne, Päevalill ja Päälinnabranne aitasid hädast.

 Õhtuks oli kõik korras ja settisin ennast kirikuväljakule.


Pink vaatlejale

See oli nüüd hetk, mil igatsesin diktofoni. Kõigepealt lõi kiriku kell kaheksa (eesti üheksa). Pühakotta sisenes 1 kirjus kleidid vana naine. Tõmbas ukse kinni. Ma ei söendanud järgi minna. Ja hea oligi. Minust ta sinna jäi, kui kahe ja poole tunni pärast lahkusin. Siis sõitis autoga kohaliku tapasebaari (Tapas - sakuska-suupiste, esimese õllega tasuta) ette omanik. Tõstis õue plasttoolid ja lauad, need tavalised, valged ja punased ja hakkas neid pesema.

Kirikuväljakule ilmusid koertejalutajad. Külakoerad, vähemalt kolm, üks armas bokser, nuuskisid minu ümber juba enne. Nad on kõhnad, aga ilmselt neid toidetakse. Siis hakkas majadest imbuma inimesi: vanem härra lükkas ratastooli, milles ülikõhn vana naine. Vanapaar jalutas käe alt kinni, mehel toeks kepp. Kahe lapsega turistiperekond pöördus hotelli tagasi. See nn. hotell on väike, kahekordne, terrassiga, armsa siseõue ja basseiniga, millest mina ka osa saan. Üks moodne naine tuli oma koeraga. Koer jooksis, naine tegi suitsu. Hiljem sisenes majja, kus aknast hakkas kostma klassikalist muusikat.
Inglise keelt rääkiv hotellikülaliste seltskond suundus baari. Oldi lõbusad ja häälekad. Juba oli baaris kolm lauda kuuest täidetud. Üks härra sõitis autoga ja plastkanistriga külakaevule. Ja nii edasi ja nii edasi kaks ja pool tundi.

ÖÖelu lõppes järjekordselt väga vaikselt ühe paiku. Reedel peeti näiteks tänavasünnipäeva. Laud oli sõiduteele kaetud, paarkümmend inimest istus selle ümber mõnusate nägudega ja naeratasid, kui me autoga mööda ei pääsenud.

Poeg peilis, et külas elab 400 inimese ümber.  Iga maja ees, kus elatakse, on autod. Granadasse kümne minuti tee.

PÜHAPÄEV -TURUPÄEV
Palusin end teisele turule ka. See nn. mustlaste linnaosa turg ongi kohalike ostukas. Ainult pühapäeviti. Mõni kohvriga turist seikles samuti lettide vahel, Kohvriga. Ilmselt visati pühapäeva hommikul hotellist välja.

Sain jälle kogemuse võrra rikkamaks. Näitab ju turg kohalike olemust kõige paremini. Kahel pool u. viie sammu laiust turutänavat paiknesid letid ja hüüdsid mehed - naised. Mida nad hüüdsid? Ikka üks euro ja kaks euro ja kolm euro ja viis euro.
Üks tähendas seda, et sobrasid riidehunnikus. Kaks tähendas seda, et osa kaupu olid riidepuudel.
Kõige kallim kraam vist,  pitsilised kleidid maksid 15 raha. Seda keegi ei hüüdnud. Kilomeetri pärast jõudsin söögiturule. Keegi ei hüüdnud, aga vaadata oli. Poeg ostis viinamarju, päris, 75 senti kilo ja suure kilekoti kollaseid väikseid tomateid. Euro eest. Väga tomati maitsega.
Kuna reisin ainult käsipagasiga, siis igasugu maitseaineid ei riski kaasa smugeldada, Sellepärast ainult nuusutasin.
Huvitav on see, et rahvas ei trügi. Müüjad on nii mehed kui naised. Ostjad peamiselt vanemad ja keskealised vaevatud olemisega naised. Mõned koos lapselastega. Meenutab meie riideturgu kuhu kooli alguseks maalased tulevad.

Turu kohta pidavat räägitama, et see on mustlaste turg, tuleb olla ettevaatlik. Ettevaatlik olin, mustlasi ei näinud, pilti ei teinud. Rahakott jäi alles. Raha ka :)

Vaatan mõned vanemad pildid.
Ühel öösel, kümne  paiku elamiskohta jõudes leidsime, et küla on  autodega kaetud. Uudishimulik, nagu ma olin selgitasin, et kirikuväljakul näidati välikino. Kaunitar ja Koletis hispaania k. Nagu näete, rahvast jätkus. Popcorni polnud, mehed jälgisid kaugemalt, õllepudelikesed peos. Ilmselt kartsid koletist.

.......

Järjekordselt sõidult koduteele pöörates eristas südaöine pilk teel hobusepabulaid. Süüdlast polnud vaja kaugel otsida. Külamees oli oma sõiduriistaga baari tulnud, latern kõik kenasti ees. 
...

Reede, 11. august 2017

Hommikune postitus, ehk parim aeg kirjutada toidust


Miks? Sest kõht pole veel tühjaks läinud ja meenutused ei aja vesistama.

Maslow püramiidi aluspõhja järgi peaksid olema igapäevaelu vajadused rahuldatud. Söök ja riie ja mõnus pesa, kus pea padjale panna. Alles siis tulevad need teised.
Kuna oleme kahekesi, siis saame valida, mida põske panna. Pean kohe kurbusega ütlema, et kõik mu lootused kahaneda on esimese nädalaga haihtunud.

Kahel õhtul, kodu mõistes hilisõhtul, oleme väljas söönud. Mõlemad kohad meie lemmikud - hiinakad. Esimene oli lihtne. Kaht sorti nuudleid, võrsetega ja lihaga, riis maisiga, igasugu frititud kartulid, pisisnäkid, kana meega, lihad, toorsalatid, suši, puuviljad, koogikesed ja jäätis(ed). pool liitrit vett kauba peale. Kõik see maksis kuus raha. Meie sõime kolm tundi. See tähendab, et kogu aeg suu ei matsunud, sest viisakas inime ei räägi täis suuga. Taldrikuid vahetasime, söögiriistad jäid samaks.Laua kate oli paberist.  Muusika ei mänginud, seda polnud vaja, sest kohalikke sööjaid oli küll ja küll vadistamas. Mulle meeldis, käiks või üle õhtu. Aga varem, mitte öösel.

Teine oli restoran. Katted olid küll paberist, aga salhvad paksud ja neid sai vahetada. Taldrikud viidi kiirelt eest ja nuge-kahvleid võis vahetada. Toorete roogade valik oli muljetavaldav. Ega ma nende molluskite nimesid tea. Ühed olid vuntsidega, teised ilma jne. Karbid tundsin ära, neid lasksin oma silma all keeta, hiidkrevette ka. Suured taldrikutäied, sest tulemus, mis pärast järele jääb on vaid mõtteline kogus. Olime kultuursed, ei loopinud karp ega koorikuid lauale nagu kõrvalseltskonnad, kus kahe rahuloleva mehe näod ei paistnud lõpuks karbikuhja alt välja. Poeg laskis hiljem veel lihatüki küpsetada. Noh et oleks kodune tunne.
Valmisroogade rida oli samuti muljetavaldav. Laevalett kahvatub, aga need, kelle lemmik pole näiteks frititud kaheksajalg, need jäävad vist nälga. Meie igatahes mitte. Sušide valik oli suur ja kastmeid oioioi. Ma kõike enam ei mäleta.
Magusaks sai näiteks mingeid karvaseid põldmarja moodi asju kasta šokolaadi sisse. šokolaadist oli nagu kolmeosaline fontään ja muudkui voolas. Loomulikult oli teisi puuvilju ka. Ja vähemalt viit sorti koogikesi, kreeme ja tarretist. Jäätis polnud topis, vaid ise kulbiga õngitseda. minu lemmik, roheline pistaatsia, mille pisike torbik maksab päälinnas kaks raha, oli ka.Joogiga koonerdasime. Pudel vett ja aitab küll. 14 raha inimese peale, pluss kaks vee eest. Kuna tegemist  bufeega, siis jootraha polnud kellelegi jätta.

Kokkuvõttes selline kulutamine sobib ikka rohkem neile, kes mereandidega sina peal. Tsiteerides Sõbranna Päevalille: Oled sa näinud, et  meie eesti kõndival toidul oleks kaheksa jalga? Ikka neli ja mitte rohkem.

Sõime kolm tundi. Lõpetasime nagu ikka südaööl.

Rohkem väljas söömise kogemust ei ole. Kohalik tapasebaar ootab järge. Ah, jaa, kaubanduskeskuses late ja croissant 2,50

TOIDUPOOD - ketipood Mercadona (nagu meie selver)
Kuna lahkunud lähikondlased jätsid külmkappi hea pagasi, siis oleme poes käinud kolm korda. Rohkem ikka joogi pärast. Vett ja õlut ja mulliveini ja Sangriat ja hispaania veini ja siidrit ja....
Mulle sellest piisaks, aga et tühi poeg ei seisa püsti, siis on vaja muud ka.
Hindadest:
Joogipakend ei maksa ja risustab hiljem sorterimata prügi. Õudne!
Sangria 1,5 l. 0,99
Gaseosa (kõlab nagu joogivesi :) 1,5l  0,25
Verano Limon 2l   1,13
Steinburg 12 tk (0,25)  3
Tinto Joven 0.86
1 Sidra pacx 1,95  (6 armsat pisikest klaaspudelit) 1,65
Saite aru, eks?

Olen salatiusku: mingi roheline leht ja siis sinna sisse vastavalt rahakotile oliive, juustu, tuunikala, tigusid, muna jne.
Veel olen omletiusku. Suvikõrvitsaga ja sibulaga.
Ja pasta usku. Tigudega, loomulikult.

Muna - kallim kui meil 10 tk 1.38
neid teisi saab siin kaks või kolm karpi meie ühe eest (ei hakka seki pealt nimesid veerima)
tomat - sama odav kui meil
salatipea - 0,60 senti kilo
suvikõrvits -1 eur kilo
aa, väga tähtis, oliiviõli, tundub kvaliteetne, klaaspudel, lutiga 3.69
600 gr. pähklisegu 2,36

Lihakraami ja juustu peab lihtsalt jälgima - odavat leiab ikka. Huvitav juhtum- poepoiss tuli meie juurde ja soovitas allahindlusega peekonit. Kas tõesti näevad kaks märgatavalt ülekaalulist valget eurooplast talle nii näljasena?

Leib ja sai on vist meiega ühes hinnas.

Nüüd lõpetan ja lähen omletti tegema.

Khajuks on pildid fotokas ja ei taha välja tulla.



Kolmapäev, 9. august 2017

Granaatõuna linnas



Selleks, et ennast turule viia tuleks olla pühapäevane varajane linnuke. Mina seevastu magasin sisse. Õnneks magasid või sõid teised turistid veel hommikust ja kella kümne ajal oli Granada vanalinn meeldivalt inimtühi.

ALBAICIN

Kuna mu ühegi jutu eesmärk ei ole ajalootund, siis panen kirja :
Palavus - talun hästi, isegi väga hästi sest liikumine 35 soojakraadiga pole probleem. Kõige tähtsam on mitte ennast vähjaks praadida, siis on küll palavus tappev ja öö sulaselge piin. Eriti, kui ära kõrbeb näiteks mõtteline osa kehast, mida tundsin teisel päeval.
Märkan pisidetaile - vahin palju ringi pea laiali, pomisen eesti keeles või hüüatan kõvasti, ühesõnaga käitun veidralt. Meie keel tekitab üldiselt tähelepanu.
Turul olen ostuvõimetu - see tähendab, ei suuda kiirelt tegutseda ja nii jääb mõni asi lihtalt ostmata.










Catedral de Granada 


paned mündi ja elektriküünal elektriku mälestuseks hakkab põlema (nägin esmakordselt)

sellised sildid osutavad turistile infoteenust
Õnneks on mul oma isiklik Giid-tõlk Poja isikus

ALCAITCERIA

turu tänav 1,5 meetrit
.....
sellelt mehelt ostsin 1,teist

tänavalt lähevad kitsukesed vaheboksid kuhu saab sisse minna -soovitavalt küljetsi

....

mõtlesin alguses, et mis lepatriinukultus neil on, siis lõi klaariks-flamencokleidid


müüjad on eranditult mehed

....
natuke eredamat
...

valikud: kas 100 eurine lehvik või 5 eurine

....

sallidega sama

...Nagu näha on mu kott tilluke

Teisipäev, 8. august 2017

Lihtne elu




Ärkad, kuulad erinevaid lindusid akna taga, mõningad hääled jõuavad teisele korrusele- keegi käivitab autot, keegi räägib valjult lastega... Suled akna ja paned ventika tööle. Lähed kööginurka ning setid veekannu tööle, mõõdad kodust kaasavõetud Pauligi tassi ja istud arvutisse. hetkeks, lubad endale. Kui kohv joodud. Seejärel toimetad toiduga. Vüllad pannile head oliivõli, lõikad sibulad särisema, suvikõrvitsa viilud ka ja kõige peale klopitud muna. Söödud, tõmbad päevikad selga ja basseini äärde. Võid kohata omaeurooplasi st. hollandlannat kahe musta nahavärviga imetoreda lapsukesega ja veel mõna punase nahalist heledat isendit. Aga võid ka juhtuda momendil mil basseinipoiss põhja riisub. (ettvaatust filmilik kaader) See eeldab väga varast tõusmist.

Nii võid venitada senikaua kuni kõht tühjaks läheb, isegi vetsud ja dušš on kenasti olemas. Võib lugeda varju all või päikse käes, võib lasta kodustel helistada ja küsida traditsiooniliselt: kuidas teil siis ilm on? Ja siis kõndida telefon kõrva ääres mööda basseini avastades äkki, et ups, sügav.

Ja siis algab kuum aeg. Minul küll erilist vahet pole, aga kolme paiku on targem tuppa varjuda. Võtta kapist jääd (poest tuleb see muidugi kappi osta) 60 senti küllaltki suur kott, valada klaasi Sangriat või mulliveini (1.30 kaks liitrit) ja eriti mitte süüa. Siis saab eelmise päeva pilte laadida ja proovida väga heitlikut netti kasutades kodukondlasi informeerida ja Andaluusia, Granada jm. kohta pojalt eestikeelset infot pigistada.

Kui kuumuses saab palavus on näiteks võimalik küla peale minna. See peaaegu capucino nimega küla pidavat olema iidvana. Mingi 700 aastat kindlasti. Tegin pilte ka


Siseõu kuhu läbi kolme korruse suubuvad kuus ust
Minu mägi ja tee basseinini




....
tagasivaade,  kas ikka päikesevari ees
salarada
ja uskumatu avastus  bassein on jääńud pildistamata
egas midagi, tuleb minna maja ette
selline siis, minu maja
kirik
minu joogivesi
...
minu oliivipuud mägede varjus

TEGELIK ELU
Poeg aitas netist uurida, et tegemist väga vana külaga. Praeguseks on rahvast 400 inimese ümber. Poodi pole, ainult õhtune Tapasebaar, kuhu igal ööunnil (meie mõistes) kogunevad õue paigutatud laudade taha pigem keskealised kui noored. Kogunemiskohti on veel: keskväljakul paiknevad hilises keskeas naisterahavd istudesilmselt kodust kaasa võetud valgetel plasttoolidel. Selliseid väikseid pundikesi näeb puu all. Kuna mulle meeldib akendesse piiluda, siis üks pere on eriti avatud, seal istub ikka kümmekond inimest koos. 
Arhitektuuriliselt on väga vanu maju kus keegi ei ela ja ka paar villat. Restorani ja mingi kultuurisse puutuva sildiga hoone on suletud, selle taga ehitatakse ilmselt uut. Õues on mingid agregaadid, arvan, et õli pressimiseks, sest iseloomulik lõhn hõljub õhus. Ühte traktorit nägin ka, Selline elu
Pühapäevasele jumalateenistusele koguneti enne kümmet. 
Keegi ei räägi inglise keelt, Tänaval olen kohanud kolme hulkurkoera ja ukse taga musta kassi. Tean, kes selles süüdi on, Kassisõber minia loomulikult.

LIHTNE ELU
jätkub. Õhtul toimetan mingi söögi, kirjutan blogi ja poen põhku. Mereannid on meie Selveri suguses poes sellise hinnaga: kaks karpi molluskeid u. 2 raha, 3 karpi väga head tuunikala 2 raha, 3 karpi mingit huvitavat kala 2 raha. oliivid 70 senti, jääsalat 60 senti kilo, oliiviõli 3.30 suur pudel, punane vein 89 senti pudel.Saame hakkama, lihtsad inimesed ju.

Ööseks teed  akna lahti.Hommikuni.

Pühapäev, 6. august 2017

Mustri eest



 Teine päev algas kena šokiga. Minek.
Kuna Aafrika oli Hispaaniasse jõudnud, siis tuli teha nägu: just sellist kuumust  tahtsingi.
 Minu esimene vabariigi aegne soojamaareis.

Autos loomulikult puhus. Vaated olid hingematvalt kaunid, kuigi mõne tee serva peal neelatasin ja mõne kohas pigistasin ühe silma kinni. selle orupoolse.Kõrvus hakkas kohisema. Muudkui tõusime ja tõusime.
Esimene lubatud peatus ja pilt, et tegemist pole koduse fototapeediga

sõit jätkus nüüd vahepealsesse parklasse. Parkla ise oli kruusaga kaetud auklik, aga tähtis oli vaade
Siis tuli auto maha jätta ning edasi marssida. Kuumusleevenduse andis tuuleke. Leidsin oma väikese mäe, mis sest, et laavast
las need teised rühivad kotid seljas. .....

Pealegi on mul küüned lakitud, hakka siis veel nendega võistlema. Ikkagi esimest korda...
ja kõrgust 2666 meetrit.

Tagasiteele jäi väga huvitav militaarobjekt, keegi ei tormanud fotokat anastama, sain rahulikult pilti teha. 


Poeg teadis, et arhitektuur neil säärane, sest talvel pidavat siin sadama lund, mi ümarale . peaks kodus soovitama uut stiili.

Kui alla saime vaatasin üles. Uhke tunne oli. Pole nagu enam esimeses nooruses. ja näed need ikka veel trügivad üles

mina juba ammu all suusakuurortis

SIERRA NEVADA  

on mäeahelik Hispaania territooriumil. Kõrgem tipp 3479.  peaaegu olin tipus :)))  Puudu jäi umbes kilomeetri jagu. Aga see polnud eesmärk. 


Ema.
Kui oleksin hõbedast väljast ja seest.
Poja, sul hakkaks külm.
Ema.
Kui oleksin hoopis üleni veest.
Poja, sul hakkaks külm.
Ema. 
Sa tiki mind padjale mustri eest.
Mhmh. Hea küll.

(Frederico Garcia Lorca)