Teisipäev, 28. august 2012

Igaüks peab oma risti kandma



Risti kirik (ka Harju - Risti) kirik on saanud oma nime Kristuse järgi. Selle ehitamist alustasid Padise kloostri tsistertslastest mungad.
15 saj. ehitati ümara põhiplaaniga range läänetorn, mille üks pool 17. saj. osaliselt varises ja taastati ainult osaliselt. Nii jätab kirik veidra mulje. Nagu oleks pliiats poolitatud.




Kiriku esine oli meie saabudes autoderohke. Pisikeselt preililt, kes tornitreppi mööda alla tuli ja mind sõbraks võttis saime teada, et "me tulime mitme perega kirikuaeda parandama ja jääme ööseks" Vot nii aetakse mõnes koguduses asju. Hiljem sain teada, et müüri tulid rajama kristlikud ohvitserid, keda vallast toetati tehnikaga.


Seest oli pühakoda tellingutes. Ukse kõrval kutsus janu kustutama värske vee automaat, kõrval karp küpsiseid. See oli tavatu, kodune ja külalislahke. 






2010 aastal leiti puitpõranda vahetamisel püstistest paekividest laotud põrand, mis Eesti kirikutes ainulaadne




Praoga tornikell, 16 saj. Tornis pidi olema veel vanem kell 15 saj. algusest, teadaolevalt Eesti vanim

Anneli läks üles torni 
"sest inimesed on nagu need, kes pimedas peavad minema üles trepist, mille astmete arvu nad ei tea. Kui nad kujutlevad, et aste on viimane ning seavad jalad kõndimiseks tõukavad nad varbad vastu astme külge ja võivad kukkuda tagasi. Kui nad aga arvavad, et on veel palju astmeid ja astuvad viimase ära sellise teadmisega, siis nad ainult komistavad. Mõlemad võimalused hirmutavad ja takistavad. Inimene jääb pigemini seisma oma mõistusekäigu trepil poolele teele, kui et edasi astub. Just sellest hirmust peab pääsema". (Toomas Paul)
Hirmust pääsedes saab inimene vabaks ja rõõmsaks, ta võib riskida trepist aina edasi minna ning õhutada teisigi kaasa tulema. Nii muutub elu üheks imeliseks kauniks ja põnevaks rännakuks ülespoole.
(lõik koguduse kodulehelt)

Sellest aknast olevat paistnud meri

Mina jäin alla mõtlema kui palju on see kahekesi kõrvalkõndimine mind õpetanud ja arendanud. Seda tänu püüangi siin blogis sõnadesse panna.
Tellingupostidel olid hoolitsejad juhiseid jaganud
.

VAIKUSE LASTE MÄLESTUSPAIK

Kauni päiksepaistelise augustipäeva pikal rännakul oli üks ja üllas eesmärk - seisatada, palvetada ja mõtiskleda Vaikuse laste rahupaigas.
Et blogi on avalik sellepärast räägin nendele, kes sellisest kohast kuulnud pole kokkuvõtvalt koha  tekkeloo:
Aasta tagasi loodi Risti kirikuaeda annetuste toel koht, mis on mõeldud peredele, kus laps on sündinud üsasiseselt, vastsündinueas või raseduse katkemise tõttu.
Idee andis inglise-läti perekond, kes Eestis oma lapse kaotas. Selliseid paiku on maailmas palju ja nende järgi tuntakse vajadust.

Igal meist on õigus kohale, kus leinata.
Praegusaja noored ei tea nõukogude aegse meditsiini hoolimatusest, mis sandistas paljude noorte lapsevanemate psüühika. Surnult sündinud last ei antud vanematele, talle ei pandud nime, teda ei sängitatud maamulda  ja nii nad jäidki ema-isa hingedeaja mõtisklusse.
Ei olnud nõustamisteenust ega hingeabi, mida praegusel ajal võimalik saada. Naistesse suhtuti nagu pärisorjandusliku korra ajal, kus laste sünnitamine oli iga viljakas eas naise pea iga-aastane tavatoiming ja lapse kaotajat "lohutati" sõnadega: oled noor, küll sünnitad uue.
Lein jäi leinamata ja sellele võis lisanduda häbi nagu oleksid naisena läbi kukkunud.

Mälestuspaik saab olla troostiks ka neile, kes leinavad katkenud või katkestatud raseduse tõttu kaotanud  lapsi. See võib olla andeksandmise ja andekssaamise koht. Mõistmist paluv ja selgust toov.
Pai enda segaduses hingele. Ka aastate taha...


Vaikuse laps, las valvab su üle Valguse Vaim - rahu ja armastus (Doris Kareva)





Pühapäev, 26. august 2012

Ilusmajad ja kolemajad


ehk Eile nägin ma Eestimaad

Mida rohkem mööda Eestimaad rännata, seda enam hakkavad silma korras ja kaunid hooned, mis kenasti sobitatud kas loodusesse, alevisse või linnaruumi.
Mida rohkem mööda Eestimaad rännata, seda enam hakkavad silma räämas ja hoolitsemata hooned, mis tuleks esimesel võimalusel ...kas korrastada või sootuks teisaldada koledate asjade maale.
Naabrit ei saa valida. Kõige kurvem meie asumites ongi see, et puudub tervik. Muidugi võib alati vaielda, et kust läheb piir ja maitsete üle kakeldakse. Sedant küll. On erinevad kultuurid ja erinevad tavad, kuid "essakultuuri" pole keegi välja mõelnud. See on ikka sulaselge hoolimatus kaasinimeste vastu.
Võtame või mõisad. Oli aeg, kus tutvuse kaudu võis mõisnikuks hakata väikese raha eest. Seda paberites, aga mõne uusmõisniku hing jäi ikka mõisamoonaka või tibla omaks. Nii need härrastemajad ja kõrvalhooned seisavad ja vananevad. Aga mitte väärikalt, vaid lihtsalt lagunevad laiali. Meil Virumaal on neid mituteist ja üle Eesti kindlasti sadu. Egas pea olema liiga klantsitud nagu Palmse või Vihula. Kuigi poolkorras härrastemaja on siiski nagu daam botastega (vist). Nõudis ju mõisakultuur, et mõisnikud oleksid rikkad ja nende majad uhked ja võimsad popsitarekeste keskel.

Tegelikult on vanas ja tühjas lagunevas majas põnev ringi vaadata. Nagu maamaja pööningul. Seni kuni kohtad kuratliku tsivilisatsiooni jälgi st. pudeleid ja kilekotte. Ja essahunnikuid. Need tapavad igasuguse nautimismeele. Häbi on kaaskodanike pärast.

Olgu nende mõisade ja lossidega kuidas on, andku Taevaisa nendele hoonetele pikka iga ja head tervist järgmise saja aasta sünnipäevale vastu minna.

Järgmised, läbi sajandite püsinud, on kirikud ehk pühakojad. Ütleb ju sõna iseenesest, et tegemist Püha Kohaga. Kirikutel läks paremini. Neid ei erastatud. Ühelgi eesti miljonäril pole veel oma kirikut või kabelit. Aga on alati võimalus teha annetusi. Ning seda on tehtud ja tehakse üha usinamalt. Õnneks.
Nii nagu mõisapargid kuuluvad mõisamaja juurde, nii kuuluvad kirikuaiad ehk surnuaiad koos müüri ja värvatega kiriku ümber. Siin saab küll selgelt näha kui jätkusuutlik (väega moodne sõna) on kogudus ja kas on Õpetajal võimu ja väge liita ja kaasata. Rahupaik ei peagi olema eriti klantsitud. Minevik pole roosat värvi. Meie kultuuriruumis küll mitte. Aga kui ikka mehekõrgused haisvad prügihunnikud ninna ja silma kargavad, lisaks veel kohe-kohe pikalivajuv peldik, siis pole tegemist vaesusega, vaid hoolimatusega.

Nüüd jõuan otsapidi oma lemmikuteni - alevite vanade puumajadeni. Mida suurem ja uhkem, seda hoolitsematum. See, mis kuulub kõigile, ei kuulu kellelegi. Valdavalt on selliste majade elanikud kas väga vanad ja vaesed (kas vana ja vaene on sünonüüm) või väga moodsas keeles "elu hammasrataste vahele jäänud". Nii need omanikuta majad koos erastatud korteritega kaduvikku kuluvad. Troostiks uitan Kalamajas, et näha, mida kõike on võimalik raha ja restaureerimisega ühest hingega puumajast teha. Rakveres on neid ka juba päris palju. Need majad otsekui naeratavad ja kindlasti vaatavad kaastundega kivikasarmutest nõuka aegsete kortermajade peale. Nende alevimajade aknad on pahatihti tühjad, katki või laudadega kinni. Kõige kurvem, kui sinna on kodu ostnud noored ja hoolivad, kuid kõrvalnaabrid seda teps mitte pole. Siis tekkib olukord, kus kodu algab korteriuksest seespool, mitte väljaspool. Ja kurb, kui selline maja on paigutatud lilleaeda uppuva korrastatud kodu kõrvale. Tervik täiesti rikutud.

Oleksin ülekohtune kui paneksin kõik nõuka ajal ehitatud alevite kortermajad ühte patta. Mida linnalähedasem vald, seda korrastatumad majad.

Kui külla asja pole ja küla nimi on minu jaoks see koht, kus talud hõikavad üksteist vähemalt poole kilomeetri kauguselt, siis tuleb maanteelt vaatlemine.
Eriti hullult riivavad nägemist kahekordsed nõuka- aegsed  majad keset imeilusat ideaalmaastikku. Meie nimetasime neid karjanaiste elamuteks. Lauda lähedusse kerkisid tolle aja iga maanaise unelmad, kus korteris vesi sees ja vets ka. Nii jäetigi maha need madalad ja pimedad tared ning mindi moodsasse majja õnne otsima. Mina samuti. Nüüd on needki majad maha jäetud. Nagu paljud loomalaudad.

Nii võiks lõpmatuseni jätkata. Lõpetan siiski ja pähe jääb kummitama küsimus: millise maastiku jätame oma lastele? Kas ilusate või kolemajadega. Kas hektar inglise muru ja lilli või juurviljamaa ja kilekasvuhoone. Kas ilupuud põõsad või õunapuud ja tikrid. Tegelikult ei saa nii vastandada. Peaasi, et  õpetaksime järeltulijaid austama teiste tööd, mitte lagastama, mitte loopima prahti maha ja metsa alla ning  hoidma korras eelkõige oma uksetagune.




Piltidel kaks maja Laitses. Kohtusin nendega esimest korda nädal tagasi

Laupäev, 25. august 2012

Graniidist villast ja suurest ja väiksest inimesest


Laitse lossi valvur - niisuguse nime pani Tauno Kangro graniidist kujule, mis ühendab tema tulemisi sellesse paika. 
Et rajada lossi tallidesse ja aeda endale sobiv ja teelistele avatud Laitse Graniitvilla.
Olen skulptuurikauge ja skandaalikauge inimene.
Amandus Adamson ja veel üht teist meenuvad. Minu jaoks on suured kujud lihtsalt liiga suured. Ma rohkem silmade kõrguselt vaataja. pisikesi oli ka. Kividele istutatud suurte koopiaid. Põnev.

Maja sisemus oli samuti suur ja mõjuv. Nagu selle omanik ja kujundaja. 
 Kes pole käinud, minge kindlasti. Ainult 35 km. Tallinnast. Ja varuge aega, sest on mida vaadata. Nii seintel kui igal pool.



Ma ei teinud palju pilte, sest õppinud fotograafid teevad neid minust paremini. Mina olin vaatleja.



Personal teenindas meid vaatamata sellele, et pulmad tulekul. Jõime kohvi ja mõtted kiirustasid juba 
edasi järgmisse paika. 


Neljapäev, 23. august 2012

Lossidest, värvidest ja fotodest

Sõiduprojekt viis meid sedapuhku Läänemaale. Paikadesse, kus minu isiklikul Eestimaal kõige rohkem valgeid laike. Aga seda põnevam. Kaarditundmine pole mu tugevaim külg. Mida vanemaks, seda rohkem neid nõrku külgi ilmneb. Või suureneb kriitikameel.
Ühesõnaga pidime Narva- Tallinn maanteelt Maardu kandist pöörama vasakule, mida me ka kenasti tegime. Ja siis hakkas nalja saama. Vaevalt, et teiega on juhtunud, et Padisele sõites sattute Laitsesse. No muidugi hea, et mitte Haapsalusse või Pärnusse.
Rõõm oli muidugi minu poolel. Hommikul vara, kui mind järjekordselt valdas ülisuur Inglismaa igatsus ei võinud ma ilmsi uskuda, et sattun pea kobamisi lossi, mis tundus nii Inglismaa, kui Inglismaa.
Hiljem kodus end harides sain teada, et Woldemar von Uexküll ei hoidnud ehitades fantaasiat kokku ja nii valmis 1892 aastal keskaegsete stiilide paraad, milles tuudori stiilil kindel koht.
Millised värvid! Just minu sinine!

Marju ja Sulo Muldila, kes 1996 aastal mõisa ostsid on välja andnud raamatu "Interjöörid", mille kavatsen kindlasti läbi uurida. Pinnapealselt tuhnides aga sain aru, et raamat sisaldab lossis teostatud fotosid. Huvitav, kas need on needsamad, mis seintel raamituna läbi kolme korruse pilke köidavad. Naised ja veel millised!

Praeguseks olen teada saanud igasugu allikaid pidi, et nõuka ajal oli peamaja Laitse raadiojaama abihoone, kus korterid, söökla ja külasaun.
Ega peale võõrandamist 1919 vist eriti paremad lood polnud.Mingid vihjed andis Wikipeedia, et majas  asus alaealiste laste parandusasutus.
Portaal mois.ee ütleb, et kõrvalhooneid pole mõisas säilinud, aga mis siis need olid? Kuna Laitse lossi kodulehekülg mulle ei reageeri, siis pean ilmselt praegu lihtsalt selle teema lukku panema.

Aga endale teadmiseks:
Schloss (kindlus või linnus saksa k.) Algselt olid need sünonüümid, sest lossid tekkisid keskaegsete linnuste kohale ja olid algupäraselt  rüütlimõisad (Praost)
Hiljem hakati lossideks nimetama esinduslikemaid mõisamaju millel park ümber, võisid asuda ka linnades. Loss on sopikeste ja tornikestega mõisa peamaja (Praost)

10 Eestimaa mõisa, mida pole palju lossiks nimetada:

Ungru loss (suurejooneline hoone jäi pooleli 1900 a.Hiljem läks nõukogude sõjaväe kätte ja 1960.ndaks olid alles ainult varemed...

Laitse loss, võõrandati 1919, seal asus noortekoloonia, raadiojaam, korterid. Eravaldus, alumine korrus avatud.

Alatskivi loss, peale 1919 koolimaja, piirivalvekordon, sovhoosikeskus. Restaureeritud. Võimalik külastada

Vasalemma loss, Oli von Rammide omaduses (leidsin nende hauad Harju Madise kirikuaias)1922.st aastast kuni praeguseni asub seal kool.

Glehni loss, kuulub Tallinna Tehnikaülikoolile

Olustvere , historitsistlik inglise stiilis, valmis 1903. 1920.st põllutöökool, nüüd turismikeskus ja muuseum

Taagepera loss, üks suursugusemaid juugendlosse, pärast võõrandamist oli seal kopsusanatoorium. Nüüd restaureeritud hotell ja konverentsikeskus

Koluvere loss, 1905 aasta mässu ajal põles müürideni maha. Pärast II maailmasõda raskestikasvatavate laste koloonia (jälle!) ja hiljem erivajadustega inimeste hooldekodu. Eravaldus, turistidele suletud

(kokkuvõtvalt Eha Laanepere Õhtulehe artiklist 2011)

Nii et selle nimistu järgi ei ole Virumaal ühtegi lossi kuigi Kiltsi mõisa võiks minu meelest küll lossiks pidada.






Kogu loss muidugi pildile ei mahtunud, aga üks torn ikka
Toonid ja pooltoonid

Täiuslik
Detailid 




Sellega pole see kahe rännumehe tee  kaugeltki läbi, vaid alles alguses.
jätkub..

Teisipäev, 14. august 2012

Doktor, appiiiii!

Üha enam hakkan aru saama neist naisinimestest, kes jätavad maha oma mugavused ja siirduvad maailma ennast otsima. Varem pidasin seda rohkem eputamiseks, nu et mis viga rääkida, aga enamasti ööseti tabavad mind samasugused "jätan maha kõik tagala" hood.
Loomulikult pole see normaalne, sest tavalised kuuekümne ligi inimesed seda ei tee. Muidugi mina ka ei tee, aga unistamine on lõppude lõpuks tasuta.
Loomulikult ei välju ma oma mugavustsoonist, kus on nii paikne, pehme, soe ja samas koilõhnaline põli.
Rohkem kui inimesed piiravad minu vabadust Asjad. Ma ei tea, kas see kiiks kuulub diagnoosi alla, aga olen ennast ümbritsenud modruga, millele olen hinge sisse mõelnud. No nagu krati tegemine...
Ja nüüd nad mõnikord hakkavad minu üle võimust võtma ja mind lämmatama. Eriti siis, kui ma nende eest pole piisavalt hoolitsenud. Pole pühkinud tolmu, kloppinud, silitanud ja tagasi pannud. Kunagi oli üks lasteraamat, kus Greta juurest kõik Asjad minema kõndisid. Potid pannid, voodi ja lõpuks lahkus ka maja. Muidugi sai "Tuhmasta" Greetast muinasjutu lõpuks "viisasta" ja ta elas oma kassiga veel kaua ja õnnelikult.
Vaat nendel hetkedel tahaksingi, et mul oleks mu Arvut ja üks mugav üürituba kuhu mahuksid mina ja mu mõtted. kas ma oleksin seal rahul? Ega enne ei tea, kui ära proovida.

Selle juures on üks tingimus ka. Kodu koos Asjadega olgu alles ja oodaku mind. Ja katsugu kasvõi ükski neist kaduma minna.

Teisipäev, 7. august 2012

Lugu sellest, kuidas öö oli nii sisutihe, et ma vaevu vaevu jõudsin kolmel korral kohvikusse

http://www.kuhuminna.ee/kontsert/510334/event/

 Selles oli lusti ja rõõmu, uskumusi, tantsu, laulu, tarkusi, jutte, mängulisust - ühesõnaga kõike, mida hing ihkas ja süda soovis.
Aitäh andjatele ja kaasalööjatele!

Tõrva tilgutasid kogukondlased, kelle olematut huvi oma vallas toimunu vastu ei suuda mõista. Kui üritusi (millest nii mõnigi punnitatud üritamiseks jääb) olevat liiga palju, siis võiks ikka oma kodukoha ajalooliste paikadega tutvuda.



Pidu hakkab, pidu hakkab pereeidekene...

Ukerdajad annavad endast parima

Sissesoojendus
Poisid on tehtud...teadagi millest 
...ja tüdrukud loomulikult maasika- ja pitsivahust
Pinnid-põnnid läksid käima!
Pilk olgu peal, sest mõnede tädikeste ilmed näisid ütlevat: Hea laps, kes hästi tantsib - parem veel, kes paigal püsib
Naiste regilaul paneb mehed...
jooooooksma
ELAV RAAMATUKOGU
projekt, millel tasub pikemalt pilk peale heita:
Raamatukogust sai lugejapileti alusel laenutada vastavalt soovile "Elava Raamatu". No neid seal ikka oli! Ajakirjanik, koerakasvataja, muuseumitöötaja....Meie laenutasime vallavanema. Kahekümneks minutiks ja viisime tervena ja hästi hoituna tagasi. Lugedes tekkis sünergia, mis vallandas mitmeid häid ideid, mille hoiame igaks juhuks veel vaka all. Oleks tahtnud veel lugeda, kuid pimedaks läks ja pillilood muutusid üha tantsuhoogsemaks. Muusikat tegid noored ja ilusad inimesed.

Katsu sa pildistada kui jalg pidevalt tatsub. Kohvikusse ma polnud kella kümneks veel jõudnud, sest mõisasaalis alustas hoogsalt 
Di Santo Duo. Peep Pihlak ja Toomas Rannu olid nii head, et ei tahtnud meeleolu pildistamisega rikkuda. Viksin nende tutvustuse mulle antud kaardilt: Kahe koolivenna kokkumäng aastast 1981. Suur valik erinevas tundetoonis rahvuslikku ja etnilist, seltskondlikku ja akadeemilist Põhja- Euroopa, Vaheveremaade ja Lõuna - Ameerika muusikat. Kohvikusse ei jõudnud ka kella üheteistkümneks, sest saalis alustas 
RAMM ehk Rakvere Akadeemiline MeesKoor MeesKoor une ja hällilauludega publiku valvsuse uinutamist. Brahms ja (vist) Mozart ja NoorTätte ja veel ja veel, aga me ei tahtnud ikka veel maagaama jääääda, kuigi kell ei tiksunud, vaid ainult ainult süda tuksus. See oli üks väärt etteaste (Ahti Bachblum, Erni Kask, Margus Groznõi, Tarmo Keskül)
Nu ühesõnaga, ma ei olnud ikka veel kohvikusse jõudnud, aga siis ma siiski läksin ja jõudsin sellele vaatamata Marju Kõivupuu legendide loengule mõisakeldrisse. Kui teadur oli meile natuke kummitushirmu krae vahele puistanud näitas kell alles seda, mis pildil.



ja ma läksin akna taha piiluma, et mida need põnnid ja vanaisa hoius teevad. Et kas ikka vanaisa on hästi hoitud. Kuna Silver Sepp oma kenade naelpillidega oli hiljuti kuuldud, siis ma läksin uuesti kohvikusse. Lõpuringiks jõudsin kenasti tagasi, et laulda "Lill, lille kõrval lill"

Seejärel me saime tõrvikud ja algas ränk rännak mööda pimedaid paiku. Peatustes puistati teadmisi ja vahepeal hüppas põõsast välja valges kogus näitsik, kes otsis enda punast koera. Õudne hakkas.
Pisikesele pisem 
ja suuremale suurem
vaata, venna mis minul on
Onu kukilt teiste tulesid püüdmas

anna mu tuli tagasi
Ohvrikivi sai oma annid
ja nii me laulsime, et tegelikult on meil ikkagi elu keset metsa...
Tõrviku valgel võis isegi tuttavaid tuvastada. Kui mehe ja naise vanemad on langud, kas siis mees on Lang? Läksime kohvikusse, et kogukonda toetada. Saalis hakkas kenasid laule laulma Kaire.

Kell fotokal näitas 3:52. Vanaisa enam pildil pole ja põnnid püsivad püsti igaviku jäävuse energia ja laua najal
välja arvatud kõige noorem mõisaööline.

Koju jõudsime enne viit. Küll on hea, et ei pea lehma lüpsma minema. Mõisaproua roll meeldiks mulle rohkem.