Laupäev, 17. jaanuar 2015

Kasvuhoone


Minu aias kasvas neli taime. Nad ilmusid sinna erinevatel aastatel, erineva väljanägemisega. Igaüks neist tahtis eri hoolt. Mõni nõudis, mõni palus, mõni nuttis, mõni vaikis mõtlikult ja mõnikord tegid nad seda kõike koos neljal erineval moel. Kastsin ja väetasin, kitkusin umbrohtu kui vaja, lugesin tarkadest raamatutest lisa ja talitasin neid iseenese tarkuse ja äranägemise järgi. Oli häid ja väga häid kasvupäevi, aga oli ka palju unetuid öid, mil vaja läks külmade kaitseks katet ja liigse päikese eest varju.

Esimene tulija oli ilus. Klaari palge ja selge silmavaatega. Õunake, mis õunake. Nime sai ka. Hõbedase.  Aastad läksid. Taim sai elujõu varakult. Küllap ta teadis, et mida tugevam ja jõulisem ta on, seda rohkem jätkub väetist ja kasvupinnast ülejäänutele. Nii lendas ta vaatama laia ja suurt maailma, et aasta pärast jälle kodumaal tagasi olla. See oli taim, kes ei tahtnud üksi olla. Oli ta ju suurest kasvulavast ja teistega koos harjunud. Nii leidis ta endale kaaslase, et oma kodu rajada ja pisikest taimenupsu kasvatama hakata.
"Mina ise" käis uhkelt ees ja teiste nõu polnud oluline. Mõni lihtsalt peab oma katsumused läbi katsuma. Nüüd, 36 aasta pärast on ta juured uude mulda ajanud. Teise tugeva kõrvale, sest nii tundus talle õigem. Uus taimeke juba kaks aastat kasvamas. Vahest ma mõtlen, et  kui tal see latv ainult nii kõrgel pilvedes poleks ja  allpool kasvajad ikka vaatevälja jääksid - siis oleks kõik korras. Samas, sai ta ju õiguse olla kolm aastat üksik esiktaim. Eks see andis õiguse olla nooremate suhtes kriitiline ja muretsev. 

Teine taim oli sündides  kilo kopsakam ja tema mullast välja murdmisel oli selge: Tomat, mis tomat. Ümar, punapõskne, mõnulev. Silma vaadates selgus, et seal taga pulbitses rahutu otsijavaim. Nime sai Astrid Lindgreni raamatu järgi. Endale omase. Oi ta oskas ennast sekeldustesse toppida! Ja ikka ja jälle rõõmsalt välja veereda. Laul lakkamatuks saatjaks. Süda õiges kohas, sellepärast. Lisaks muule said igasugu haigused teda kergelt kätte. Ja alati oskas ta nad seljatada.  Aastad läksid. Ikka tuli ta õhtuks koju. Turvalisust  otsima. Ja oma rõõmsa olekuga rõõmu andma. Lõpuks läks, sest oli leidnud kaaslase. Võsuga. Ei läinud palju aega kui juuri hakkas ajama uus tüdruktaim. Kuni...Kusagil kõrgel otsustati, et veel mõned õppetunnid saamata. Oleks siis, et lusikaga. Ikka kohe kapaga. Kasvuhoones läks väga pimedaks. Taim tuli ülikiirelt teise kohta toimetada. Vähemalt aastaks.   Ka aednik tegi kiire otsuse ning jättis hoone hooleta. Ta teadis, kus oli tema koht. Taevased tuuled juhtisid teed ja õhud õrnad õpetasid. Et ikka kunagi saaks õhtuks koju. Oma koju. Muld tuli vahetada, juured pesta nii seest kui väljast ja uus veri sisse panna. . Süda jäi taimel õigesse kohta. Rõõm ka.


Nii - kasvuhoones käis  kahe taime poputamine. Teisest sünnist oli möödas seitse aastat, kui ....üllatus! Ega kaks ilma kolmandata jää. Oioi oodatut. Kõigepealt tegi ta sellise triki, et keeras kuu aega varem enda teise poole ette ja otsustas olla uudishimulik. See saigi külmal talvepäeval teoks. Väike aga kange ja kõva väega. Nimeks  sai erilise. Kisa ja kaos olid igapäevasaatjad. Lemmikkoht oli istuval titel köögi kraanikauss. Vesi sisse, laps paljaks ja tund aega võisin kas õmmelda, kokata või raamatut lugeda. Hiljem proovisid vanemad vennad kasvava taime peal trikke. Tresuurile allumatu põgenes päise päeva ajal lasteaiast. Ja ei läinudki tagasi. Selgus, et ta oli tulnud siia ilma mind õpetama. Nii algas minu steinerpedagoogika tee. Näpuga  rida ajades, loengutes käies ja ennast tundma õppides.  40.ne ligi naine, kes nõuka süsteemis kujunenud, on uuele väga vastuvõtlik. Poeg, kelle lemmikvärv oli kollane ehitas legodest uskumatuid asju, joonistas, mängis klaverit, hiljem kitarri. Laulis ja laulab.  Kui kastan kasvaks kasvuhoones siis see ta just oleks. Pealt okkaline, aga seest pruun ja soe. Leidis noorelt kaaslanna ja kasvatavad nüüd kolme kastanimuna.

Niipalju mul jätkus tarkust ja tugevust, et kolm on küll kohtu seadus, kuid üksikust pesamunast võib tulla üks poputatud taimeke. 80-ndate lõpus tundsin, et olin ampsanud liiga suure tüki, aga mis teha. Kui pisitaimega koju jõudsime vaatas kahene titat minu süles, võttis siis enda jogurtilusika ja kopsas teisele otsaette. No nii. Hierarhia paigas. Teadsin, et see on viimane. Seepärast sai minu isa nime. Pisike ei nutnud. Vaatas maailma oma suurte suurte sinisilmadega, naeratas ja sai kõigi lemmikuks. Viieselt laulis: on siiski hea, on siiski hea, et kuningriiki valitsema ma ei pea. Küpsetas Waldorflasteaias kakukesi ja armastas õues joosta. Musterlaps igale emale. Hiljem kirjutas:
kasvan suureks kui puu.
elus õpin kõike uut,
sinu kõrvale jään ma.
Ja seda lubadust on pidanud. Rihmaga ka ei aja teda raja taha õnne otsima. Selle peale ta vilistab, oma armsas raamatupoes. Sekka laulab ka. Endal tal veel võsusid pole, aga on maailma parim ristiisa ja onu. Hindab väga peretraditsioone ja kutsub meidki korrale, kui püüame viilida. Natuke liiga sirge ja paindumatu. Tuul ja torm...kuigi mitte enam 17 vaid 25.  Tamm ehk. Noorelt ümar naerutõru, nüüd sihvakas ja kõige pikem.

Laste isa teadis, et andis neile nelja koosolemise tugevuse. Nii nagu oli teinud Anton Hansen Tammsaare isa kui oli lastele näha toonud hunniku keppe ja need ükshaaval pooleks murdnud. Võtnud siis uue sülemi ja palunud lastel see kogus korraga katki murda. Õppetund missugune.

Vana kasvuhoone on tühi. Klaasid vajaksid vahetamist ja talad toestamist. Uks kriuksub hingedel ja muld on kuiv ning viljatu. Ometi pole see nukker vaatepilt. Sest see on möödanik.
Vana Aednik paneb pähe oma rohelise kaabu, tõmbab selga lehviva seeliku, võtab kätte vihmavarju ja läheb. Kuhu? Lendama loomulikult. Uutesse paikadesse ja vanadesse mälestustesse.

Kirjutatud möödunud kevadel, nüüd veidi kohendatud


pilt 2014. a. volbrilaadalt lasteaias

Pühapäev, 11. jaanuar 2015

Lein lume all



Iga inimese elust saaks ÜHE raamatu.
Millegipärast inimese eluajal seda tavaliselt ei kirjutata. Ikka hiljem. Mälestusena
Igast abielust saaks ÜHE raamatu.  Millegipärast koosolemise ajal seda tavaliselt ei kirjutata. Ikka hiljem. Mälestusena..
Lühemast elust saaks novelli, pikemast romaani. Mõnest saaks muinasjutu, mis algaks: elasid kord....

Mina pean alguse asemel alustama lõpust.
2014 aastal koputas surmakutsar meie uksele kaks korda ja viis kaasa kaks Andrest. Kevadel venna ja kümme päeva tagasi abikaasa.  Ka seekord ei hüüdnud õnnetus tulles. Tööõnnetused ei hüüagi. Neist teatatakse. Telefonitsi. Hiljem raadios. Väikse koha traagika paneb kaugemad tuttavad kahvatama kui koht, vanus ja amet kokku langevad. Omad peavad surmaga silmitsi seisma.

Marju Kõivupuu rääkis hingedepäeval ühe loo, mis kõlas umbes selliselt: Oli aeg, mil surm elas elavatega kõrvuti. Toimetas külas oma tegemisi ja kui tuju tuli, siis läks ja koputas kellegi õlale. Inimesed olid sellega harjunud ja  see muutis nad ükskõikseks. No mida ma ikka rabelen, kui ta võib homme või täna või kohe tulla. Milleks varuda talvepuid, parandada katust, kasvatada vilja. Kogu küla haaras minnalaskmismeeleolu. Kõik ootasid. Surm vaatas seda kaost ja kolis minema. Pikkamööda taastus tavaelu. Sellest ajast ilmub ta alati ootamatult.


Kaalusin mitu üksiolemise päeva ja ööd: kirjutada või mitte. Eile hilisõhtul sain niikaugele, et toksisin sisse esimesed read. Pärast seda läks sisemuses kuidagi kergemaks. Minu jaoks on  väljaöeldu ja kirjapandu   vahel vahe. Viimane on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Kui just "kustuta" klahvi ei kasuta.
AK ei olnud mulle hea kaasa ja mina talle. See on aus ülestunnistus. Peeglisse vaadates tean, et "pada sõimab katelt ja ühed mustad mõlemad." Olime tuli ja vesi. Kord kustutas vesi tuld ja teinekord pani tuli vee põlema. Nii võitlesime 39 pikka aastat ühisteed.
Aga ta oli väga hea isa meie neljale, täiskasvanud pojale ja suurepärane vanaisa seitsmele lapselapsele. Kas oli see piisav põhjus minu kohalolekuks? Küsisin temalt seda mitmeid kordi ja sain kindla vastuse. Oli. Nii ma siis vedasingi enda horisontaaltriipu ja tema enda oma. Kaks paralleelset sirget, mis ei lõikunud. Ühest kriisist teise, nagu elukaarel tavaks. Tükati masohhistliku naudingu saamine teineteise piinamisest ja alandamisest.

Alguses oli kahe verinoore inimese oskamatus olukordade ja iseendaga toime tulla. Katkise liimimine, uuesti lõhkumine ja jälle liimimine.
Lugematuid kordi palusin tal ära minna. Seda ta ei teinud. Ja mina olin piisavalt mugav oma näilises heaolutsoonis. Kui armumisest saab armastuse asemel lõpuks kaastunne ja harjumus, siis nõuab see saalomoni tarkust, et mitte  haiget teha. Meil seda ei jätkunud. Endiselt püüdsime  teineteist keerata ja käänata, egoistlikult enda jaoks muuta. Vajasime mõlemad tohutult suurt ruumi enda ümber. Tülid eriarvamusliku maailmapildi ja liig erineva lapsepõlve tõttu hõõgusid alati tuha all. Et siis ootamatult lahvatada. Tuli kõrvetas valusalt. Või uhus hoopiski vihm kõik kindlad jäljed, vahest viis torm isegi tee kaasa.

Ütlesin talle tihti, et miks ta ei vali endale mõnda lihtsat naist, kes ta õnnelikuks teeks. Toimekat ja kuulekat nagu oli tema ema. Mina olin talle suur psühholoogiline probleem, kellel enda bipolaarse meeleoluhäirega (minu enda pandud diagnoos) piisavalt tegemist.
Oleksin nii väga tahtnud teda õnnelikuna näha.
Ta oleks võinud oma lapsepõlvekodus tulevikpensionärina mesilasi kasvatada millest ta veel mõned aastad tagasi unistas. Kahjuks olid vennad-õed  lahku kasvanud ja kujunenud, tükati isegi reetlikuks muutunud ja see murdis suure tüki tema niigi haigest südamest. Nagu inimlikult ikka, polnud süüdlast vaja kaugelt otsida. Ja loomulikult olin see mina, kellega keegi ei tahtvat koos olla jne. Ei tahtnud jah. Miks oleksin pidanud? Vanemaid ja lähisugulasi ei saa valida. Abikaasa sugulasi ka mitte. Siiski on võimalus nendega mitte suhelda.

Väga head "asjad" mis meie elus õnnestusid olid meie pojad. Neid armastame mõlemad. Kunagi keegi küsis, et miks sa siis sünnitasid neli last kui nägid, et kooseluvanker käis ühest kraavist teise. Tundsin ja tahtsin. Usaldasin enda keha ja käibetõde" lapse sünd algab isa valikuga".  Liitsime minu emotsionaalsuse ja tema ratsionaalse tuimuse. Olen tagantjärgi poistelt pärinud, et kuidas see vahetevahel "põrgu eeskojaks" muudetud kodus kasvamine oli?  Ja vastusteks saanud: mida vanemaks kasvame, seda rohkem mõistmist tuleb. Ja õnne, et neile oli antud võimalus sündida ja oma kodus kasvada.

Mahajääja süü on suurem. Selle kandamiga pean nüüd edasi minema. Seljakoti rihmad soonivad valusalt ja pidevalt tuleb teda seljas mugavamaks kohendada. Õnneks on kott raske. Mitte aganaid täis. Pigem mälestuskilde. Küll teravaid, aga graniidist. Valusad, kuid väärtuslikud. Ja lihvimata teemanteid. Minu värv oli ja on hõbe. Sõna, mille panime ühiselt nimeks oma esikpojale.

Maja ümbert saeti kaks  kuud põlismetsa. Läks mets, läks mees. Nüüd paistavad magamistoa aknast suur ja lai maantee ning autotuled. Tuleb tunnistada, et enam ma polegi naine metsast, linna äärest.

Kes ma siis nüüd olen?