pühapäev, 29. oktoober 2017

Kellakäo tagasilükkamise pühapäev


Kuna linnast välja läheb loetud arv maanteid, siis tuleb valida. Tänane kellakäo tagasilükkamise pühapäev andis tunni päevapikendust.
JÕEPERE


Sel suvel tegi väike Jõepere küla, kus elab 45 inimest, ajalugu. Rahva ette toodi selle kandi Vabadussõja lugu, mis päädis mäletusmärgi avamisega. Vastupanul punaarmeele langes juhuslik mürsk Jõepere mõisa küüni. Surma sai vähemasti kaheksa meest.

....
....
....
.....

....

Selline lugu siis.

Kiirustasime. Oli vaja vallaga tutvuda.....

Mis muredega peavad põllumehed küll sel sügisel magama minema ja üles tõusma?

...
Tegelikupõld oli veel mustem, veel lootusetum
oakaunu oli palju, väga palju, ainult et kättesaamatud                         


LASILA
Oleme ennegi käinud,
http://emmeliinareisid.blogspot.com.ee/2017/09/viimane-madapea-joepere-lasila.html
 aga nüüd vaatasime  teise pilguga. :) Ikkagi oma vald(us)

Koolis 60 õpilase ringis. Õnnelik mõisakool. Aastast 1922.

...


2012 valmis uus algklasside ja külakeskuse maja. Kui on maja järelikult on ka küla. Arvan, et 2010 paiknes seal tühjade aknasilmadega tondiloss - endine meierei.
.....

Rahatähel olnud mehe lapsepõlvekodu....
kaunis
moonakate majal on veel arengut. Aga mine tea...
kõik need hooned ümbritsevad mõisatiiki

Nüüd siis oleme veel ühe põhikooli võrra rikkamad. Meie ainuke mõisakool.
Kiirustasime. Oli ju vaja vallaga tutvuda.

KARITSA
Maateed on kutsuvad. keerad natuke ja jälle sattud. Seekord komistasime mõisa otsa. Meie uus vald(us).
Kui Lasilas oli kool säilinud, siis siit juba ammu lahkunud...
...
....
...



....



Tegelikult on tegemist väga ilusa mõisaga. Osa aknaid vahetatud, osa ootamas rahasüsti. Kunagi elas siin misjonär. Sakslanna. Praegu ei tea. Pärast hoolitsetud Lasilat tahaks majale pai teha. Ehk...kunagi...keegi...


INJU

Naabervald vajab külastussüsti. Kaua ma ikka bussiga mööda vuran. Nüüd oli võimalus sisse piiluda.

....

Inju orbudekodu kolis Krausede ehitatud mõisa 1920. Orvud olid Vabadussõja kangelaste lapsed.
Nii EW kui ENSV suutsid lapsi mõisas majandada. Palju tööd tehti ise. Loomulikult ei suutnud seda Eesti Vabariik. Või ei tahtnud. Olid ju viimase kümne aasta tohutud suured investeeringud mõisa kaasajastamisse vilja kandnud: Välisabi jm. investorite toel oli suure hoone ilme nii seest kui väljast aastaks 2005 tundmatuseni muutunud. Nüüd oligi paras aeg lapsed Vinni papikülla kolida, et mõis maha müüa. Aga võta näpust. Lapsed lahkusid 2009 a. lõpuks, kuid müüa õnnestus alles 2011. Tundmatutele, kes ei avalikustanud edasisi plaane. Ei avalikusta nüüdki, sest...seal ta seisis keset oktoobrilõpu hämarust. Ei saa just öelda, et uhkes üksinduses. Pigem kurvas ...

Isegi pildid ei tulnud ilusad.


Ma ei tea, miks? Võib olla oli see kurja sildi hirm.



Ja läbi ta saigi.

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Oktoobriteraapia


Viimasel külaskäigul ema juurde hakkas silma üks  Maaleht. Naabrinaine ikka pistab vahest postkasti. Mitte keegi pole nii hästi minu praeguseid kahvatuid mõttepoegi osanud välja öelda.
Sellepärast kirjutan endale olulise maha:

TÕNU ÕNNEPALU: linna ja maa asemel on keskus ja kolgas.

Tänapäeva inimesed on peaaegu kõik juba linnainimesed, vähemalt siin meie jõukas, arenenud maailmas - Euroopas, Ameerikas.
Nõus, laias plaanis
Ma mõtlen, et inimeste eluviis ei olene väga palju nende asukohast. Igal pool seesama elamise tehnoloogia, seesama infovool, enam vähem samad mugavused, samad kaubad, mida eluks tarvitatakse..
Siin on pisuke vaidlemise koht. Sellepärast ma Kodutunnet vaatangi.

Noh, maal saad ise endale toitu kasvatada, mina seda teen ka ja see meeldib mulle. Aga ma ei näe siin küll enam mingit liigierinevust. Tõeline maainimene on juba ajalooline tegelane. Mis tähendab, et linnainimene ka. Selline puhas linnakodanik. Kunagi need olidki ju kaks eri seisust, linnakodanik ja talupoeg.
Just.

Kas nukrutsete maaelu hääbumise pärast? küsib loo autor Sulev Oll.
Oh! Kui hakata kõigi kaduvate asjade pärast nutma, siis ei jõuaks enam silmi kuivatadagi! Kõik muutub ja on alati muutunud. Endisaegne maailm vaid tundub meile muutumatuna, püsivana, selleaegsed inimesed aga nägid samuti, kuidas kõik muutus ja kadus.
Maja, kus viie aastasest kahekümneni elasin pole enam see. Esimene abielukodu pole enam see ja mina pole enam see,...

Eks mõnest ilusast asjast ikka ole kahju. Noh, paljudest ilusatest asjadest. maast endast, maastikest, mis kaovad ja muutuvad. Aga lohutagem ennast, et me oleme seda ilu näha saanud ja need, kes pole saanud, ei oska seda ka taga nutta.
Lihtne ja loogiline. Lohutav.

Kust siiski jookseb Eestis maa ja linna piir? küsib Sulev Oll.
No vat jah. Kust ta jookseb? Eks see olene linna suurusest. Ma olen vaadanud, et päris sügav maa, mets, loodus, kus linna lähedust enam tunda pole algab Tallinnast kuskil viiekümne kilomeetri kaugusel. Londonist või Pariisist peab sõitma oma kakssada kilomeetrit, enne kui jõuad päris Inglismaale, päris Prantsusmaale.
Nõus, Inglismaa kohta, elasin rohkem kui pool aastat väikses külakeses, Andaluusia külaelu kohta tean samuti nati natike, elasin seal paar nädalat. Prantsusmaa on plaanis, ehk õnnestub.

Maa on Eestis nüüd kõik, mis ei ole Tallinn või noh Tartu, Pärnu, Narva. Kõik teised kohad on juba maa. Sealt pärit olles ollakse maalt pärit, sinna minnes minnakse maale. See ei ole enam maa ja linna, vaid pigem keskuse ja kolka küsimus.
Kuskilt metropolist vaadates on kogu Eesti muidugi "maa", väike, armas vaikne kohakene.
Täpselt nii see on.

....Poliitikast
Viimasel ajal tahetakse liiga palju kõigile natuke meeldida, aga nii ei saa midagi ära teha. Minister peab ikka üsna paksu nahaga või vähemalt paksu trumminahaga olema - kõik see hirmus kisa, ükskõik mis sa ka ei teeks või ei otsustaks.
...
Ma mõtlen, et kui ühel ministril õnnestub ka üks, mitte väga suur asi, aga ometi midagi konkreetset ära teha, läbi viia, lõpuni ajada, siis on ka hästi. Vähemalt midagi tehtud. Eks see pärast paista, kas oli hea või halb. Kui ei tee, ei saa sedagi teada.
Kehtib ka vallavanemate, linnapeade ja volikogude kohta.

Maaeluministrina...vist nüüdse maaelu, hajaasustuse üks kitsaskoht nagu öeldakse, on teed. Väiketeede programm võiks riigil olla. Väikesed teed, valla teed, mida on Eestis ei tea kui palju sadu kilomeetreid ja mis ikka veel kuhugi ja keelegi juurde viivad, on ju tihti päris kehvas seisus, RMK ehitab küll metsadesse vägevaid teid, kõrgeid nagu raudteetamme, aga need suurt mujale ei vii kui metsa.

Sulev Oll: võib olla on isegi mõnusam, et maal rahvaast vähemaks jääb- saab rahulikumalt mõelda, loodusel on väiksem koormus.
Jah, nähkem ka asja positiivset külge! maal on vaikne küll. Ma ainult ei tea et kui püsiasustus liiga hõredaks jääb või mõnest kandist üldse ära kaob, kas siis enam maal mõnus suvitadagi on. Metsistub ära.
...
Eks tsivilisatsioon maal taandub, jah. Ja see, mis asemele tuleb ei ole mitte ürgloodus, vaid midagi vahepealset ja mitte kõige meeldivam, Aga mida sinna parata, seda ma küll ei tea.
Seenelised ja marjulised teavad paremini: kuhu kadus mu kahekümne aasta tagune võiseenekoht? Nüüd on seal lageraie.

....See viimase aja identiteedihullus on tüütu. Kui inimesel pole enda keset hakkab ta otsima mingit välist identiteeti, klammerdub selle külge.Aga see ei aita.

...kuskil mujal olla on küll vahel hea. Mõnda aega. Olla paigal, kodust ära, teha midagi, kirjutada.
sellele kirjutan kahe käega alla. see tähendab - toksin kahe näpuga.

Sulev  Oll; Kas võib Hiiumaad ja tema muresid võtta kui väikest Eestit koos tema muredega?
Et veetilgas peegeldub maailm?Eks ta nii ole. Ja pigem nii, et eestis peegelduvad kõik maailma hädad ja rõõmud, aeg, milles me elame. Ja ega Hiiumaagi sellest eraldi pole, sest ükski inimene pole. Inimene elab ikka omas ajas, selle eest pole kuhugi peitu pugeda.
minu sõrendus

S.O. On Eestil lootust?
On maailmal lootust? Õigemini, on inimesel lootust? Inimene ongi lootus.
...Vaat see oma valdkondadesse ära kadumine ongi üks moodsa aja haigus. Kogukonnastumine. Bastionide ehitamine, kust vastastele tuld anda.Vaenlaste väljamõtlemine.
Nii hea on ju kedagi vihata, kedagi süüdistada - see võtab sinult kogu elamise vastutuse!
minu sõrendus
Ma ei oska muud öelda, kui et vana head mõistust on vaja. Kriitilist meelt. Valedega on kerge kaasa joosta, aga tegelikult nad teevad südame raskeks. Maailmal, tundub, ongi valedest süda aina raskem. lausa paha juba.
Aga valetamist on raske jätta. See on sõltuvus.Vaadake, räägitakse tõejärgsest ajast.jne. Aga asi pole niivõrd  tões. Muidugi, paljude asjade kohta me ei tea ega saagi teada lõplikku tõde. Aga ega sellepärast veel valetama ei pea. Need on kaks ise asja, mitte teada kogu tõde ja valetada.
punastan, olen suur valetaja,

...ükskõik kui tõsine see ka pole, ma tean, et ega liiga tõsiselt ka ei maksa võtta. Eriti iseennast,
Kui on raske,, see tähendab pole jõudu - - sest miski pole iseenesest raske, vahel lihtsalt pole jõudu - siis ma tean, et tuleb ikkagi midagi teha. Mitte jääda seda raskust jõllitama. Minna kasvõi välja. Loodus, välja tuule kätte minek aitab ikka natuke.
Ega küsimus polegi paljus. ma tean, kuigi seda on võimatu uskuda, et kõige taga kuskil on ikkagi rõõm.

...Aleksander Suumanil on üks luuletus, mis kannab pealkirja "Lühike luuletus"ja kõlab nii:
PIME KESKIGA ON NÜÜD LÄBI.
Suuman oli seda kirjutades 61,
mina ka, kas võin loota?
Aga keskiga keskeaks või eelvanaduseks, nooruses oli valusaid küsimusi ikka kõige rohkem. Vähehaaval on nad kuidagi maha pudenenud või siis mingi vastuse leidnud. Ja kui kerkibki veel mõni sellinenagu näiteks, et miks ma ikka veel elan, siis katsun seda vähem küsida ja rohkem talle vastata.

...kas me mõeldes iial oleme päris üksi? Mõtlemine on nii sageli diskussioon. Kasvõi loetuga.
Mis ei tähenda, et tõelised kohtumised elusa inimesega poleks tähtsad. Lõpuks on need võib olla ainsad, mis meid elus tõeliselt edasi aitavad, päästavad mõtte kuskilt kännu tagant lahti.
noogutan ja millegipärast neelatan. 

Vaat selline teraapiatükk ja polnudki vaja eneseabiraamatut. 



neljapäev, 12. oktoober 2017

Helmest, minu eesnimest, Tõrvast, kadunud kirikust, sinisest raekojast ja paljust muust.



Kuna täna veel võrdlemisi vaba päev, siis teen sellele reisile lõpu peale.
Võrdlemisi vaba - jummel kui hea väljend.

UDUMÄE
Hommikuhämus kuulsin imelikku häält. Ikka "krõmps krõmps krõmps".
Hiired, need on kindlasti hiired, mõtlesin. Hea, et ainult mõtlesin. Pea padjalt tõstes nägin, et naabrinna tekk liikus.
-misasja sa seal teed?-
-õuna söön!-
Nojah, igaüks alustab hommikut ummamoodu. Tegime kiirelt äratustoimetused ja pöörasime autonina Helme poole. tagasisõidutee polnud üldse ...pikk. Leidsime maja, kellele oleksime ennast äärepealt öömajale pakkunud. Hämaras.



HELME
Ma pole ammu nii sportlik olnud, et torman hommikul üheksa paiku vihmamärjast rohust ja puupakkudest trepist üles ja alla. Asi oli seda väärt. Ainult möödasõitvad autojuhid vaatasid kahtlaselt.



.....

...



....

...
...



Ordulinnuse varemed, allikad ja koopad. Helme põrgu. Kahjuks polnud meil taskulampi ja julgust ka mitte. Koopad olevat tekkinud allikate mõjul ja inimesed olid need muistse vabadusvõitluse aegadel pelgupaigaks kaevanud. Kokku olnud 200 meetrit käike ja kaheksa saali. Maa-alused käigud on aegade jooksul kinni varisenud. Räägitakse, et üks koobas kandnud Moosese kiriku nime ja seal pidanud mungad jutlust. Rahvasuu pajatab, et mööda käike võis isegi Viljandisse jõuda.
Karksi ja Helme muistsetest linnustest on mitmeid legende ja muistendeid.

Selle kauni nimega kohaga on mul väga isiklik suhe. Nimelt õppis Helme põllumajanduse mehhaniseerimise koolis nr. 5 aastatel 1955 - 1956 minu isa.

.....

.....



,,,,

See oli traktoristide-motoristide-masinistide  kool, mille klassis hääletati mulle eesnimi. Isa olevat kõik nimekandidaadid tahvlile kirja pannud ja siis hakati valima. Lõpliku valiku tegi 23 aastane isa.

...
...

.....
...
....
Tegelikult ma ei tea, kas nendes teistes hoonetes ka kool oli.
Selline lugu siis.


TÕRVA

Järjekordne kaardistamata linn. Kohvijanu oli muutunud väljakannatamatuks. Loomulikult leidsime kohviku. Linn ikkagi. Läti lähedal.





.....


.......


......

.....
.......

.....
.....


......


....

Meie jutule sekundeeris mingis vanuses meesterahvas. Minu meelest arukalt, aga võib olla liiga intensiivselt. Nimetades kaks kõige kaunimat väikelinna Tõrva ja Elva. Viimasega olen ammusest ajast nõus olnud. Tõrvat tundma õppimast segasid keskväljaku ehitustööd. Eks see ole märge, et tuleb kunagi tagasi tulla.
Ja ei tohi unustada jõge, mille nimeks lugesin: Õnne jõgi. Tegelikult oli Õhne.


Kuigi aeg alles lõunas, tuli hakata tagasiteed valima. Ehk on võimalik võimalikult Võrtsjärve lähedalt?
Mälus terendasid EÕM.i kokkutulekute kohad Kivilõpe ja Pikasilla.

SUISLEPA
Siltidel anti märku mida otsida.
Mind huvitas eelkõige Suislepa õun. Jäi leidmata ja söömata. Mõlemat huvitas õigeusu kirik. Seda otsima asusime. Kõigepealt leidsime huvitava kultuurimaja. Kuidagi jäi pildistamata. Otsisime järve ka. Lähedale ei saanud ja jäi pildistamata. Viimane võimalus oli leida kirik. Leidsime, lõpuks


.......







Ja jälle edasi. Õigemini - tagasi.

MUSTLA

Alevik või linnake Mulgimaal tervitas meid kirikutorniga.




Ja veel millegi muuga. Nagu pisike raekoda-Kell ja puha.



Allikad räägivad, et kõigepealt oli kõrts ja alles siis tekkis Tarvastu kihelkonda Mustla. Sellepärast ongi mul nimedega segadus. Mustlas Tarvastu kirik ja Tarvastu gümnaasium. Olgu-olgu.
Peaasi, et veidi kehakinnitust saaks.

...
....



Kuidagi ei saa otse Virumaale. Ikka kas Põltsamaa või Põltsamaa. Sild pealegi remondis. Eks siis hingame sügavalt sisse ja....suurele maanteele. Pärast mõnusat maa-teede võrku ei ole tore. Aga väga kole ka pole. Kartsin hullemat. Autojuhtinna keskendub kramplikult ja mina suunan kullipilgu ette. No et teaks keerata.
Mingi hull tume audi kimab mööda ja keerab vasakule. Meie ka! Puhkust, vajame puhkust. Audi juht oleks nagu maalrivõistlustelt, kükitab parklas oma massina kõrval ja piidleb meid. Ei, meie sind ei jälita. Meid huvitab lihtsalt Sargvere mõis ja mõisa trepp ja lilled ja pihlakad.

......



.........











MÜÜSLERI
Bussipeatus



ja Vabadussammas. Sambamäel. Ilus. Lihtsalt ongi.

....

......





Peaaegu kodus

Mis see 25 kilomeetrit enam.
Viiesajast. 
20 ja 21 september,
viie tunni pärast algab sügis.