neljapäev, 15. märts 2012

Külastades Virumaa külasid.



Kui me mõni nädal tagasi Amblat külastasime kohtasime väikses alevikus pühapäeva pealelõunal nelja inimest:  poemüüja, kaks ostjat ja lumelabidaga meest kalmistul.

Seekordsel reisil Simunasse, mis pea sama suure elanike arvuga, ootas meid rõõmus üllatus. Rahvamaja esine oli autosid täis. Naisselts olevat seal pealelõunakohviku avanud. Oleksime seda ettevõtmist väisanud, kuid meie sõidu eesmärk kodust viiekümne kilomeetri kaugusel, oli teine. Nimelt soovisime osa võtta kohalikust jumalateenistusest ja me ei pidanud pettuma. Kümmekond koguduse liiget hubases  talvekirikus said osa jumalasõnast ja hiljem kirikukohvist.

Kelgud on sõbralikult koos nagu nende perenaised


Täna ma Simuna ajaloost ega enda seostest selle kandiga  ei pajata. Ütlen ainult niipalju, et kohtumine vanade tuttavatega oli südamlik nagu "kadunud tütre tagasitulek".
Kuna surnuaed lumekoorikuga kaetud jätsime lume sulama ja sõitsime mööda külateid Kaarma teeristi, et sealt Vao poole pöörata. Mitte Koeru Vao, vaid Väike Maarja Vao. See, kuhu jõutakse pärast Ebavere mäge suurelt teelt paremale pöörates.

VAO oli omal ajal tähtis koht. Nii tähtis, et  Väike Maarjasse, kirikukihelkonna keskusesse ehitati 1894 aastal Vao vallamaja. Endise vallamaja juurest on Vao tornlinnuse ja selle ümber paiknevasse külasse mööda praegust maanteed kuus ja pool kilomeetrit


Minu lapsepõlveaegne Vao tähendas MTJ-tti , ehk masina-traktorijaama, kus töötasid mu vanemad. Hooned, milledest pole vist ühtegi säilinud, paiknesid ema jutu järgi vasakul pool teed kui Maarjast Kiltsi poole sõita. Meie keerasime paremale. Jällegi pidin nentima, et pole tornlinnuse juures talvel käinud. Tegelikult pole vist kümme aastat käinud.

VAO KÜLA

Alustan siis lähiajaloost. Sellel pildidl on kolhoosikeskuseks ehitatud hoone. Umbes 1987 aastal, mil endisest Vao sovhoosist sai kolhoos. Esimehel olid selle külaga suured plaanid. Ehitati uusi, mugavustega korterelamuid, valmis lasteaed. Ühesõnaga kaasajastati kaunis  jõe ürgorg. Oli see hea või halb, pole minu otsustada. Aga ega need kolmekorruselised, lagunevate fassaadidega  majad kaunile loodusele au ei tee.
Kollhoosikeskuse majal on juba ajalugu. Kohe räägin. Vao küla saatuses on suur osa kaasa rääkida  Aavere mõisal. Nimelt põles Aavere mõis 1996 aastal. Mõisa peahoones paiknes juba sügaval nõuka ajal erivajadustega inimeste hooldekodu. Pärast põlengut otsustati rohkem kui 100 klienti paigutada endisesse Vao kolhoosi peahoonesse, mille riik osanikelt ostis. Osa hoolealustest sai tühjaks jäänud kortermajades toetatud elamise. Need, kes vajasid ööpäevaringset valvet, majutati peahoonesse. Mäletan selle aegseid debatte ajaleheveergudel ja külaelanike vastuseisu. Aga otsused tulevad meile ülevalt. Nüüd puhuvad teised tuuled. Hooldekodu kavatsetakse ümber asustada Tapale. Ja jälle on vald ja külaelanikud vastu.
Tegelikult on maja seest kole. Pikad ja pimedad koridorid, remontimata mitmeinimese toad, puudulik ventilatsioon. Aga neile, kel jalad kõndida lubavad on oma psüühilistest erivajadustest tekkinud meeleolude hoidmisel suureks abiks maja ümbritsev park ja kaunis loodus. Nii arvan mina. Kuigi kolimine Tapale pidi toimuma möödunud aasta lõpul pole toimunud midagi. Kõik on ootel. Ainult osa kobedamatest on hallitanud kortermajast viidud Rakverre. Tervisekaitse nõudmisel.

Uued tuuled on puhunud teate, et Vao võiks hakata Illuka asemel varjupaigataotlejaid majutama ja sinna sobiks pagulakeskus. Kuna praegu on külaelanike arv 400 kanti koos hoolealustega, siis on veel võimalik pidada töös puuküttel katlamaja, sauna päevakeskuses ja kauplust.

Külakogukond kartis 1996 aastal hoolealuseid niivõrd, et leidis tuhat põhjust, miks eriavajadusega inimesed ei sobi vana mõisakompleksiga kokku. Parim lause oli: rajage hooldekodu hoopis Raekoja platsile või Rakvere vallimäele. Ja nüüd on samad inimesed kurvad, et hooldekodu neilt ära viia tahetakse. Saa siis neist inimestest aru.
Elame näeme. Kui näeme.


Mina aga lähen nüüd läbi talviste fotode ajas tagasi. Selline ajalooliste hoonete plejaad, mis ootab rahasüste ja renoveerimist! Ja praktiliselt hooldekodu õue peal. Kõiki hooneid ei saanud pildile, kaugemal paistis neid veel.


Kolasin veidi internetis ja sain tera siit ja teise sealt:

 Vao küla patrioodid tahavad mõisakompleksi kuuluva tall-tõllakuuri (1783) renoveerida, sinna hobused tuua ja nõuka aegse Vao ratsutamistraditsiooni taastada. Mäletan, et tõin väikevenna Maarjast siia ratsutama, sest Vaos asus ENSV ainus täisvereliste ratsahobuste kasvandus.




osaliselt renoveeritud tall-tõllakuur

valitsejamaja ?
tallid ilmselt
äkki on see valitsejamaja?

Vao tornlinnus on peale Kiiu Baltikumis ainulaadne säilinud vasall-linnus, mis taastati juba nõukogude ajal. Umbes 10 aastat tagasi saime grupiga seda kokkuleppel giidiga külastada. Praegu valitseb lumise linnuse ümber lumine vaikus ja meie jalajäljed on ainsad.
Linnus on nelja korruseline, ehitatud 14 saj. kohalikust paekivist. Säilinud on keskaegne dansker, lavatoorium ja kabel


Põlvini lumes, taamal Vao jõgi, mis saab alguse Väike Maarja tagant Ärinalt ja suubub lõpuks Põltsamaa jõkke.
Ma ei kirjuta seekord mõisast, sest peamaja pargis on hävinud juba 1918 aasta paiku. Tahaks siiski veel kevadel tagasi tulla ja uusi pilte teha. Kõik muutub...

...ka päike ja taevas muutub sekunditega


Viibides sellises paigas küsin metsatuka veerde põllu peale koju jõudes: kas elan ikka õiges kohas?

....


reede, 9. märts 2012

Streigist

Eile toimus vestlus kahe kaheteistkümne aastase mehepojaga. Mõlemad poisid pidasid teist streigipüha.
Mulle, kui Maalile maalt räägiti, et Rakvere keskväljakul olid õpetajad loosungitega. Maali st.mina lugesin sel ajal netikommentaare. Mitte ebatervest uudishimust, vaid tahtsin läbi nende jõuda nn. lihtsate inimeste maailmavaateni ja meelsusteni. See oli tõtt öelda õõvastav. Eriti need, mis puudutasid minister Aaviksoo väidet, et 80 protsenti naistest saab ju vähem palka, kui õpetajad. Kommentaatorid tõid võrdluseks küll säästumarketi müüja, küll päevas 24 tundi rügava lüpsja, küll pensionäri, kes on terve elu rasket tööd teinud unustades, et ka õpetajad võivad olla pensionil.

Ka mina arvan teadvat, et on häid ja halbu, väga häid ja väga halbu õpetajaid. Küll läbi õpilaste silmade, küll läbi lastevanemate suude.
Nii nagu igal tööalal. Ainult teiste tööalade persoonid ei jää nii palju inimestele ette. Kui, siis sotsiaaltöö  tegijad, kellest enamus olevat lollid, hoolimatud ja vargad. Järgmised on arstid või üldse meditsiinitöötajad, kes on enamuses lollid, hoolimatud, julmad ja ülemakstud.

Kui viite oma auto kiirremonti, siis enamus on valmis maksma suuri summasid. Auto on asi, aga teile väga vajalik asi.
Aga laps, kelle usaldate päevaks lasteaeda? Kas ei peaks tema eest vastutaja töötasu olema vähemalt sama suur?

Nõmedam vastus on, aga kust me selle raha leiame? Kullakesed, see pole minu asi. See on nende asi, kes saavad kordades rohkem töötasu ja on võtnud vastutuse. Minu asi oli tagada, et mu lapsed läksid hommikul kooli puhanuna, toidetuna, puhtas riides ja koolitundideks ettevalmistatuna. Ja õnnelikena, valmis õppima uut.
 Kui taandada see perekonna, kui ühiskonna algrakukeseni, siis on vastus sama loll kui pereisal, kes on teinud karja lapsi ja avastab ehmunult, et need lapsed on vaja täiskasvanuks ja elujõuliseks kasvatada - koolitada. Dengi netu.

Vaatan aknast välja. Pea 60-seks saav matemaatika õpetaja riputab pesu kuivama. Näed, veab ilmaga ja streigiga, võiksin ironiseerida. Aga milleks? Vat just selleks, et ma poleks nõus temaga kohta vahetama. Esiteks, ma ei oskaks ja teiseks - heldeke, minna tänapäeva laste ette ja kuulata nende, kui klientide arvamust minu kui teenindaja kohta. Tänan, ei. Inimesena ta mulle ei meeldi, karm ja kuiv. Õpetajana - ei tea.

Mööda teed tuleb bussi pealt teine õpetaja. Krapsakam ja veidi noorem. Sõidab bussiga, mitte kalli autoga, nagu kommentaarides ironiseeriti. Kannab vastavalt aastaajale vähemalt viis aastat sama jopet. Ma peaksin seda imelikuks, kui ma ei teaks, et ta ülikoolitab kahte poega.

Minu sugulaskonnas praegusel ajahetkel koolmeistreid pole. Ainult üks, kes koolitab täiskasvanuid. Neid, kellest peavad väikeste laste õpetajad saama. Ta on õppinud 11 aastat keskharidust, 5 aastat kõrgharidust ja 2 aastat kõrgemat haridust. Ja veel mitmeid aastaid lisaharidust. Tegelikult õpib ta kogu aeg. Isegi päevalehtede jälgimine on täiendõpe. Pere ja Kodu lugemine ka.

Eilne jutuajamine poistega lõppes sõnadega:
ega see Eestile au ei tee. Ausõna, nii ütles üks neljanda klassi poiss.

Enne seda tahtsid nad teada kui palju siis õpetajad palka saavad. Vastasin seda, mida olin lugenud.
Kardan, et nendest kummastki küll õpetajat ei saa. Motivatsiooni pole.

kolmapäev, 7. märts 2012

Kunda kultuur


LAMMASMÄE

Neljanda klassi ajalooraamatus 1966 aastal räägiti ühest vanimast eestlaste elupaigast Lammasmäel. Lihtsalt tuli meelde, kui ühe Kundasse viivatest teedest sõiduks valisime.
 Heldeke, kas seesama künkake ongi mägi. Ausalt, paras lambakõrgune.
Aga kultuur missugune:







Kunda kultuuri nimiasula paikneb Kunda linna lähedal Lammasmäe künkal. Mesoliitikumis (keskmisel kiviajal) oli see algul väike saareke madalaveelises järves, mis hiljem võis veekogu olla vaid üleujutuste ajal. Kunda leiud said tuntuks juba 19. sajandi teisel poolel, kui seal hakati tsemendi tootmiseks järvekriiti kaevandama.

Lammasmäe ja selle ümbruse arheoloogilistel väljakaevamistel on uuritud läbi peaaegu 1000m m2 suurune ala ja kogutud rohkesti leide. Tänu soodsatele tingimustele on Lammasmäel ja omaaegse järve põhjas säilinud palju luust ja sarvest tööriistu: ahinguotsi, harpuune, nooleotsi, jäätuuri, talbu, naaskleid, kirvepäid jms. Just nende poolest on Kunda leiukompleks eriti haruldane.

Muidugi kasutasid omaaegsed elanikud tööriistade tegemiseks ka kivimeid, eriti kohalikku tulekivi ja kvartsi. Valmistati nii väikseid kaape- ja lõikeriistu kui ka lihvitud teraga kirveid ja talbu. Söest ja loomaluudest tehtud radiosüsiniku dateeringute järgi on siinsed mesoliitilised asustusjäljed pärit ajast 8700-4950 aastat eKr. nii suur ajavahemik ja kohaliku looduskeskkonna areng osutavad, et Lammasmäel elati pika perioodi jooksul korduvalt ja tõenäoliselt hooajaliselt.

Siinsed inimesed elatasid end kalapüügi ja jahiga, kuid küllap korjati ka söödavaid taimi. Luude järgi otsustades püüti haugi, ahvenat ja linaskit ning peamisteks jahiloomadeks olid põder ja kobras. Mõnevõrra on leitud ka metssea, ürgveise, metshobuse ja teiste ulukite, sealhulgas hülge luid. Jahisaagiks langesid ka hallhani, tuttvart, sinikaelpart, laululuik, aul ja teised linnud.

 Allikas: Aivar Kriiska, Andres Tvauri "Eesti muinasaeg".







Tänapäeva leidsime rohkem.
Suure ja uue hingamise saanud puhkekoha juurde viis värvikas "rihohütilik" rippsild. Peaaegu juba nagu Viljandis!


Nõuka ajal oli tegemist Kunda tsemenditehase puhkebaasiga. Isegi minul oli võimalik pea 30 aastat tagasi selle huvitava rookatusega hoone sisebasseinis sulistada.

Ei tea arhitekti nime, kes omal ajal selle rookatusega hoone projekteeris. Ümbruskonnas hakkasid lume all silma pisikesed elamise majakesed, saunad, jõeäärsed grillikohad ja ...


...pikk pikk hoone, ilmselt suvepidudeks, aga miks mitte ka talvisteks. 
Vaadata oli palju. Perenaine keetis parajasti kartuleid ja ootas külalisi. Ikkagi laupäeva pealelõuna. 


Meie jätkasime sõitu.
Edasi viis tee mööda Kunda mõisa varemeid ümbritsevast kilomeetripikkusest paekivimüürist. No mitte just päris kilomeeter, aga minu jaoks tegu kõige pikemaga, mida näinud olen. Mõisast endast olen varem kirjutanud ja aastaajale vastavalt pilte lisanud.( Emmeliina pildistab, sügis 2011)

KUNDA

Kunda on linn Lääne Virumaal, Kunda jõe suudmes. Jõgi on 69 km. pikk ja saab alguse Roela lähedalt.
Linna kodulehekülg ütleb elanike arvuks 3609 ja iseloomustuseks:
Tänapäeval on Kunda edukas väike ja roheline mereäärne tööstus- ja sadamalinn, mis paikneb Lääne-Viru maakonna kirdeosas. Kolmest küljest piirneb linn Viru-Nigula vallaga ning põhja poolt Soome lahega.
Kunda asub maakonnakeskusest Rakverest 26 km kaugusel. Kundat ühendab Rakverega laiarööpmeline kaubaraudtee (19 km). Kunda kaugus Tallinnast 107 km, Narvast 98 km, Kiviõlist 34 km, Tapalt 55 km.

Kukerpallimäelt alla tulles leidsime huvitava ehitise ehk põneva vaatetorni.



Ka Kunda areneb. Sadam muidugi, aga jõe äärde kerkib tõeline seikluspark. Konkurentsi tingimustes on kõik võimalik. Ja vajalik.


Meie siht oli jalutuskäik rannas, et võimalikult palju päikest ahmida. Meri oli jääs mis jääs. Mitte nii, nagu kuu aega tagasi Vainupeal, kus vesi lahti ja luiged ujusid. Hiljem saime kohalikelt teada, et kõik oleneb tuulest. 



Väikses ja vaikses kohvikus võtsime kerge eine. Teenidaja oli sama väsinud ja vaevatud kui menüü. Ometi on sellised mittehamburgeriputkad väga vajalikud. Eriti meeldis mulle see, et ajalehed lauapeal. Mitte katteks, vaid ikka lugemiseks.
Sadama poole piiludes avastasime võrkaia tagant Suka Antoni kuju. 

Kunda on tekkinud Kunda mõisaomaniku John Karl Girard de Soucantoni 1870. aastal rajatud tsemendivabriku juurde. Linnaks sai Kunda alev 1. mail 1938.
Allikas: Vikipeedia
Mõisnikut kutsuti eestipäraselt Suka Antoniks. Ka sadamas traataia taga taga valvab Suka Anton merd ja piiripunkti. Kujusid valmistati mõned aastad tagasi seitse ja paigutati linna erinevatesse paikadesse. Sobiv otsimismäng tulevikus.


Kunda pole kuulunud mu lemmikpaikade hulka. Ilmselt sellepärast, et kunagi laulis tuttav õpetaja Jalaka Jaak : Mis värvi on Kundas puud? Kes seda teab? Teadsime ju kõik, et puud on Kundas aasta läbi hallid.




Püüdsin seda sisseimbunud halli lume taustal pildisse saada. tegelikult on halli ainult tsemenditehase ümbruses, nn. all-linnas. 


Linn tahaks ükskord jalgsi läbi kammimist. Autost ja aastaajast tundus kõik kuidagi kaootiline. See hekk on mitte härmas, vaid hall.





Otsisime Kronkskallast. Leidsime kohe. Olin seal kunagi vanema pojaga käinud. Sügisel. Talvel oli teistmoodi. Rõõmu tegi see, et kui eelmisel korral olid sildid katki ja soditud, siis nüüd kenasti terved.

Kronkskallas on ainuke Lääne Virumaa kõrgeim pangaastang. 35 meetrit.




Vaskaul paistab kenasti Toolse linnus. Eriti neile, kes vaadata julgevad. Mina olen üldiselt argade killast.


Üks vaene kask on samuti kõrgusekartlik ja hoiab viimsest võimalusest kinni

See vaade on sadama poole


Ülemine Kunda on palju rohkem väikelinna moodi.
Huvitavaid individuaalelamuid oli mere lähedale kerkinud. Rikkaid ja ajastu hõngulisi.

Konsumis käisime ka. Rahvast oli laupäeva pealelõuna kohta näputäis. Kas elanikkonna vaesus või poodide rikkus? Ei tea.

Kindlasti tuleb uuesti tulla. Ajal, mil veed voolavad. Käimata jäi vana hüdroelektrijaama ümbrus ja miks ka mitte tsemendimuuseum. Ja merepäevadel saab merele. Vähemalt kümme aastat tagasi sai. 


























































esmaspäev, 5. märts 2012

Üks koht. Sooaluse





Märkus: Kuna Blogimaa trükikojas on toimunud mulle arusaamatud muutused ja fotod on hakanud oma elu elama ning ilmuvad mitte eest taha, vaid tagant ette, siis olen omadega kimpus.

Sellepärast alustangi järjekordse reisi lõpust ehk kohast, kuhu tee meid viis.

Kuna olen elukohajärgse valla avastajaks saanud alles viimasel ajal tänu Annelile ja tema autole, siis pean tunnistama, et sellisest ääremaast polnud mul aimugi. Kundast tulles me lihtsalt vaatasime kuhu see tee läheb.

Sõmeru valla koduleht ütleb, et Sooaluse külas elab 12 inimest. Usun, sest peale kolme koera ei kohanud me ühtegi elavat hinge. Ja koertestki kaks olid ketis.









Ka internetis kolades suurt targemaks ei saanud. Veidi korjasin kokku Uhtna piirkonna külade ajaloost:

Sooaluse-Kohala vaheliselt põllult leiti Ohvrikivi 1973. aasta suvel. Kivi asub Kohala-Sooaluse teest 200 meetrit kirde pool Sooaluse vana koolihoone ja Kirikumäe vahel. Kivisse on töödeldud 22 selgepiirilist sügavat lohku ning üks risti meenutav vagumus, mis on ainulaadne kogu piirkonna arvukate ohvrikivide hulgas.

Loomulikult me ei tea, kus asus vana koolihoone, mis avati 1875 ja hiljem liideti Kohala kooliga.

Sooaluse küla Jaagurahva talu maa peal oli Kalmumägi, kuhu lähedases t turbasoost tuli saelaudadest tee. Kalmelt leiti ühe jala sügavuselt ilma panusteta luukere, mille järgi arvatakse matusekohta hilisemasse aega kuuluvaks. Hiljem ehitati Kalmumäele saun ja kolhooside algaastail sigala.

Nii et nimi Sooaluse tuli turbasoost.

Kohala küla endise Klaasi talu põllul on 80 meetri pikkune ja 60 meetri laiune kirikumägi. Kalmel kasvab mitut liiki puid ja kogu küngas on täis veetud põllukive. Leide pole teada, küll on aga künkaga seotud rahvajutte. Nii arvatakse , et siin asunud muiste Rootsi kirik.
Allikas: Uhtna külaelu keskus

Ja veel midagi tänapäevast: mõni aasta tagasi põles pildil olev meierei (valmimisaasta 1926) ja tules hukkus inimene.

Nüüd veel küsimus: miks ma sellest kirjutan? Kohast, millega mul pole mingit seost, ega tule ka. Isegi mõisa siin polnud. Ometi peab see ilus roheline maja olema kellelegi koduks. Ja mõned teised majad ka. Oma aja ja looga.
Kirjutan, sest sattusime siia juhuslikult.
Alale, mis olevat looduslikult tundlik. Kaitsmata põhjaveega.


laupäev, 3. märts 2012

Sinine

Mulle meeldivad laupäeva varahommikud. Kui öö on täis huvitavaid unesid, siis on tõusmine mingil moel veidi müstiline. Olen seda nimetanud olukorraks, kus Alice läks läbi peegli ja leidis sealt eest hoopis teise maailma. (Alice Imedemaal, Lewis Caroll)

Pikkamööda tulen oma kehasse tagasi. Kogu mu füüsis tänab mind eilse sauna eest, puhta valge voodi eest ja veel miljoni väiksesuure pisiasja eest, mis elu elamisväärseks teevad.
Kogu mu Hing tänab puhastuse eest, mis tuleb läbi palvete, aga ka läbi jutuajamiste mõistva inimesega.

Eksivad need, kes arvavad, et selleks inimeseks elukaaslane. Ei, tema on lihtsalt elu kaaslane - nüüd juba kokku rohkem kui kolmekümne viieks aastaks. Tihti nimetan teda AK, sest seda ta ju ongi - Abi Kaasa, sõna otseses mõttes. Aga mitte mõttekaaslane. Kõike head ei saa ja kaks ühes on vaid reklaamitrikk. Nii arvan mina. Õnnelikud on need, kes vastu vaidlevad.

Läbi siniste kardinate paistab sinine taevas. Igasugu sinised toonid on mulle mu lähiümbruses vajalikud. Sinised ja valged. See tuba on minu jaoks nagu valge ümbrik siniste meelespealilledega. Ja mina seal ümbrikus. Arvan, et kui elaksin üksi, siis sisustaksin elutoa samuti ainult enda maitse järgi. Kuna aga kaksi, siis pean leppima ainult ühe toaga. . Nii ongi parem. Paljusus rikastab. Täna. Sest täna olen ma leebe. Senikaua kui olen üksi. Iseendaga.

Mu valgel kruusil on keset siniste lilledega ornamenti sinine tuulik ja sinine purjekas. Põhja alla on kirjutatud Churcill England. Peekril aga sinilillede keskel sinilind. Peeker on sõna muinasjuttudest .Minu jaoks.

Mu voodi küljes lõhnab kotike inglise lavendliga. See on mu magamistoa lemmiklõhn.

Kui ma oleksin raha poolest rikkam, siis laseksin maalida akna ette sinised siidkardinad. Praegu pean leppima tavalistega või  vahelduseks taevaga. Akna taga liiguvad tuules metsviinapuu väädid. Vahest ripuvad seal küljes tihased.

Akna alusel ümmargusel laual on Edgar Valteri maalide raamat. Sealt tulevad mu ellu teised värvid.

Tegelikult vajaks tuba remonti. Lagi lausa karjub selle järele. Ja seinad, ja põrand.

Täna tundub, et kõik on võimalik.