Pühapäeval oli surnute mälestamise päev. Palusin nende kirjade avaldamiseks luba ja siin nad ongi. Kirjutatud selle aasta sees. Olen väga tänulik.
Kiri 1
Kallis onu!
Mäletan
seda päeva isegi nüüd üsna selgesti. Mäletan, et oli külm ja oli valge.
Muidugi, sest oli talv ja oli lumi. Mäletan, et ärkama pidi juba vara
ja kõik sebisid. Oli tähtis päev. Sina olid suur juba siis ja mina olin
veel väike. Nüüd olen ka mina suuremaks saanud, kuid kas ka suureks,
seda ma veel ei tea. Aeg näitab.
Mäletan,
et soeng oli tähtis. Seda tuli sättida ja see võttis aega. Minul pidi
olema täpselt samamoodi, nagu sinul. Ja muidugi ka riided. Täpselt
samasugused nagu sinul. Kikilips, mustad püksid ja isegi pintsak.
Väikese poisi päris esimene. Sinul vast mitte. Hiljem läks veel
teistelegi selga - oli taaskasutatud.
Tähtis maja oli valge. Mina veel ei teadnud, et oli tähtis. Aga kõrval oli mänguasjade pood. Seda ma teadsin ja see oli tähtis.
Auto
oli must ja vanaaegne. Külm oli. Oleks võinud olla Volga, sest see oli
sellel ajal kõige vägevam, aga ei olnud. Tegelikult oli vanaaegne veelgi
vägevam, aga siis ma veel ei teadnud.
Ja
siis tuli kirik. Ma ei teadnud päris täpselt, et mis maja see oli, aga
suur oli see küll. Uksed olid väga kõrged. Huvitav, kas tõesti käisid
need mootoriga lahti või lükati niisama? Rahvast oli palju. Pea kõik
olid võõrad näod - väga imelik, et nii palju oli kutsutud. Ei oleks
uskunudki, et nii palju sõpru võiks olemas olla. Hiljem selgus, et oli
24. detsember. Uus kuupäev kõigi jaoks - varemalt keelatud ja nüüd
lubatud, kuid väikese poisi jaoks veel tundmatu ja arusaamatu.
Kõik
seisid püsti, kui me läksime. Suured ees ja mina koos tüdrukuga
tagapool. Natuke kärsitult ja uudishimulikult, aga siiski õpetussõnu
meenutades - "aeglaselt ja rahulikult. Ei tohi koperdada! Ei tohi
lolluseid teha! Ei tohi juttu rääkida!" Külm oli küll. Hingeaur lendas
nii vahvalt pika joana. See oli juba nagu suitsetamine. Suure mehe moodi
igatahes. Ja mees mustas seal ees rääkis palju. Lausa väga külm oli. Ja
siis veel rääkis ja kõik laulsid ja seisid.
Õhtul
oli pidu. Sööklas - klaasist akendega katusega. Vägev pidu. Õlu tuli
vaadi seest ja vahtu sai limpsida. Hiljem oksendasin. Mängis ansambel ja
valgete võltsjuustega onu Raivo tegi nalja ning tõsiseid asju ka. Pruut
oli väga kaunis. Valge kleit. Pärg. Perekonnavalss. Neps. Palju süüa,
Lihahaamriga löömine ja mängud. Kõike väga täpselt ei mäletagi.
Nüüdseks
on möödunud pisut enam, kui 25 aastat. See kogemus ongi jäänud senini
minu ainukeseks. Enam ei ole niimoodi moes. Asjad käivad teistmoodi.
Eeskujud aga on ikkagi tähtsad. Nende järgi sätime oma tulevikku! Aitäh
onu, eeskujuks olemise eest nii siis, kui ka palju hiljem! On oluline,
et mäletamist ei unustataks!
Sinu õepoeg Rasmus
Kiri 2
Kallis Onu,
Möödunud on
nelikümmend päeva. See tähendab, et 960 tundi või 57600 minutit või siis
3456000 sekundit. On seda vähe või palju? Mida suuremaks lähevad
numbrid, seda vähem on meil aega jäänud... Meie igapäevaelu libiseb juba
nii kiiresti oma rada, et meie jaoks tegelikult olulised asjad, mille
peale me peaksime vast rohkem mõtlema panevad meid ebasobivatel hetkedel
kurbust ja häbi tundma. On hea aeg kevadises saginas enne suurt suve
korraks peeglisse vaadata. Kallistada oma lapsi, naisi, emasid, isasid,
vanaemasid, vendasid, õdesid ja kõiki teisigi, kes sinu ümber natukenegi
tähtsad on.
Päike piilus kavalalt seinalaudade
vahelt sisse. Maja oli just täpselt selline, et elamiseks poleks mitte
mingil juhul kõlvanud, aga seinad siiski piisavalt tihedad, et võõra
pilgu eest varjata seda mida vaja. Oli vaikne ja päevasaginat kuulda ei
olnud. Seega võis olla kas puhkepäev või siis õhtupoolik, kui kõik
päevatöölised olid juba oma koju rutanud. Saelauavirnade ja
puidulõhnaste töölaudade vahel oli märgata siiski liikumist. Kolm
poisikest, vanuses vast viiesed või kuuesed, aga võib-olla isegi ka
vanemad olid usinasti peadpidi koos ja ümbruse valvamine oli täiesti
ununenud. Ilmselgelt oli "koondise" õuele minek väga rangelt keelatud,
aga kes sellest siis hoolis. Ehitusmaterjalid, kaablirullid, kraanaautod
ja kõik muu keelatu ning täiesti põnev oli ainult aiaaugu kaugusel ja
seal, kuhu vanaema või kellegi teise pilk ei ulatunud ei olnud ka
vahelejäämist karta.
Ilmselgelt tegutseti
järjekordselt salaja, käimas oli midagi põnevat ja kindlasti keelatut.
Täiskasvanute maailm oli jäänud kuskile kaugele ja ega nemad tegelikult
sellest kõigest aru ei saanudki. Nad olid igavad, tõsised ja kurjad.
Nagu naabritädi, kes alati õiendama kippus ja kunagi mitte millegagi
rahul ei olnud. See, et poiste mäng võiks tähtis olla, oli tal
tõenäoliselt vist juba ununenud ja täiskasvanute maailm oli oma
argimuredes kõik rõõmud alla neelanud.
Hoonest
paistis korraks pisike sähvatus - ilmselgelt süttis tikk ja see võis
tähendada juba halba. Oh seda poisikeste rumalust ja kogenematust.
Süüdada tikk otse värskete saelaudade ja saepuru vahel. Õnnetused on
kerged tulema. Seekord õnneks siiski mitte ja ilmselgelt oli poiste
plaan süüdata hoopiski midagi muud, kui maja või seal sees olevad
saepurukillud. Sosistades käis käest kätte sinise-valge pakikene,
millele oli uhkete kuldsete tähtedega peale kirjutatud "Tallinn" ja
linna siluettki oli kenasti paista.
Tikutõmbamine
oli poisikesed igatahes köhima ajanud ja suitsu tuli sellest tikukesest
mingil põhjusel palju-palju rohkem, kui oleks võinud eeldada.
Ilmselgelt ei olnud asi enam tikutõmbamises, vaid tähelepanu keskpunktis
oli just sinise-valge kirju pakikene, mis sisaldas endas just seda
kõige keelatumat ja eriti just poisikestele, kes juba tahtsid täitsa
suured olla.
Hiljem õhtusöögilauas oli onu
kuidagi äraoleva, kuid samas kavala ja teistpidi ka pahase pilguga.
Poisike, kes sööki oodates ja vanaema askeldamist pealt vaadates ning
lauavakstusse auku uuristades, mis ilmselgelt jällegi vägagi põnev, kuid
keelatud tegevus oli, oli mõnevõrra uuriv ja hakkas vast juba mõistma,
et miskit on nüüd jällegi suurte maailma läbi imbunud ja mõni väga
hoolikalt hoitud saladus on siiski välja paistma hakanud. Tuul keerutas
kergelt läbi hiigelsuure köögiakna paistvaid puulehti ja päike kiikas
rõõmsalt neist läbi. Ei olnud veel pimedaks hakanudki minema. Õunapuu
majanurgas oli imelik, kasvas välja otse maja seest ja pakkus jahedat
varju palavatel suvepäevadel. Naabrionu pidas küll koos teistegagi
pidevalt plaani, et see imelikult kasvav puu tuleks maha võtta, sest
jääb ette auto parkimisele ja üldsegi on kole vaadata, kuid seal see
seisis. Ei olnud keegi veel sellele kätte külge pannud.
Vanaema
aga oli vahepeal oma tuhandete toimetuste seas toidutegemisega valmis
saanud ja aurav supp pandi lauale. Kruus, millel kaks punast poisikest,
kellest ühel pall ka jalge alla oli sattunud sai piima täis valatud ning
leibagi pakuti kõrvale. Nüüd võis sööma hakata ja kõht oli ilmselgelt
tühi. Päevased tegevused olid ühe söögikorra lihtsalt vahele jätnud ja
ei olnud vanaemal ega ka kellelgi teisel aega keset päeva poisiklutte
mööda alevit taga ajada.
Supp söödud, oli
poisikesel kiire laua äärest lahkumisega, sest tegelikult ei olnud kell
veel väga hiline ja õues oleks saanud olla küll. Kui mitte kaugemale,
siis vähemalt majaesisele ümmargusele metallplaadile hüppama, mis täiega
ägedalt kolises ja naabrimutti väga tigedaks ajas. Plaadi all, mis
tegelikult oli vaid kaaneks peitus aga sügav tünn, mida ükskord
poisikesel isegi õnnestus natuke lähemalt piiluda. Nimelt toodi kohale
suure londiga elevandiauto, mis tünni seest imelikult haiseva vee ja
möga kõik välja imes. tünni nimetati väga keerulise sõnaga -
kanalisatsioon.
Nüüd aga ei tulnud õueminekust
küll midagi välja. Poolel teel palus onu poisikesel uuesti istet võtta.
Tuhatoos lükati laua keskele ning poisikesele pakuti ka nüüd juba
punase-valgekirjust pakist midagi sellist, mida poisikesed võtta ei
tohiks. Ilmselgelt värvus poisikese pisike kriimune ja natuke kaval
näolapp vähemalt sama punaseks, kui pakil olev värv ning silmad löödi
maha ja auk, mis vakstu sees juba nii suureks oli uuristatud, et kolm
sõrme läbi mahtusid sai jälle suure tähelepanu osaliseks ning vajas
edasi uuristamist. "No kuule, kui sa juba nii täismees oled, et üksigi
suitsetamas käid, siis peale sööki võivad ikka mehed ju veel ühe suitsu
teha", arvas onu. Poisike aga vaikis ja ilmselgelt oli tema hästihoitud
saladus nüüd välja tulnud, kuigi kuidas see juhtuda võis, sellest aru ei
saanud.
"Kuradi poiss ma ütlen. Viimase "Tallinna" paki pani pihta. Ei ole lihtne seda hankida ja nüüd peab jälle "Rumbat" tõmbama."
On
hea, kui praegustel kiiretel aegadel leidub siiski niipalju, et hetked,
mida sa arvad tegelikult juba ammu unustatud olevat, siiski uuesti
meelde tulevad. Natuke vast värskendamist ja võib-olla isegi natuke
fantaasiat juurde ning mälestused hakkavad elama ja kunagised mured
võivad täna juba muige suule võtta.
On leinad.
On leinad möödas,
siis kui lõppu
jõuab laev.
On seinad.
On seinad piimjad
kohvikus, kus
lõppeb vaev.
Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.
Kus kunagi kohtume kõik.
/Tõnu Trubetsky/
Lugupidamisega Rasmus