Nõnda sügis minu päevadesse trügis

 Kolm nädalat tööl ehk koolis käidud!

Võrratud ilmad on selle teinud meeldivaks ja isegi veidi lõbusaks. Eriti kui Lääne-Virumaa uudistes ilmus haridusminister Kristina Kallase väljaütlemine: me peame endale natuke tunnistama seda, et 50-aastane õpetaja on tõenäoliselt kuni 20 aastat veel võimeline tööd tegema. Kahjuks jättis ta sõnastamata, mis tööd, kas õpetajatööd?

Meie kooli kõige vanem pedagoog, endine direktor ja poiste kehalise õpetaja on 73. Koolielu oleks ilma temata värvitu ja rõõmutu. Siis tuleb kümme aastat tühja maad, ennast ma päris õpsiks ei pea. Ja  riburada allapoole kuni 30 aastasteni .Õnneks on neid koguni neli, kõigil tited kasvamas. Ja tänavune üllatus, ülikooli esmakursuslane (pakun, et 20).

Endast tahtsingi rääkida. Olude ja halbade juhuste tõttu (ühe õpetaja haigus) olen sunnitud mõnel päeval kahe esimese klassi ja kahe teise klassi prootonitele asendustunde andma. Mitte ühel päevel - jumal hoidku selle "õnne eest". Pärast kahte tundi päevas olen täitsa kutu. Ausalt. Ja üks kord nädalas teise klassi nagamanide ujumine, muidugi koos kehalise õpetaja ja treeneriga. Ka enda möödunud aastase eriklassiga olen saanud käe valgeks, kui õpetaja õpib. Nii et "per aspera ad astra" ja tähtede asemel peagi terendav aastanumber.

Nüüd mõni tore huumorikild ka. Loovjoonistamine ehk muusikaõpetaja asendamine.esimeses klassis. Kuulame Vivaldi Aastaaegade tsüklist suve muusikat , taustaks helilooja pilt. Selle asemel, et kenasti vaikselt koos püsida hakkab tulema: ta on vist küll väga vana, vist saja aastane, kas ta on surnud, millesse ta suri, kui vana ta oleks nüüd olnud...Proovime siis asja enam-vähem selgeks teha, et asuda OMA suve joonistama. Töid oli igasuguseid, nagu alati. Kõige löövavam: suur maja, maja ees laud, laual tort ja lilled, laua kõrval koer. Teema "minu koera sünnipäev" . Absoluutselt igav ei hakka. 

Tänutäheks saan lisapildi. Pühendusega. Lunalt Linale. Niisugust sarnasust pole ükski fotograaf tabanud. Isegi roosa pärlikee on :)

Õues õppimisega on keerulisem. Katsu seda sülemit ühes rütmis hingama panna, eriti veel, kui kõikide nimesid ei tea. Sügislehtede asemel oleksid pooled hoopis tigusid korjanud ja rohutirtse kinni püüdnud.

Ujulas on mõni pisargi poetatud. Mõtlemise koht: ema ütles, et ma võin ära uppuda! Ükskord ma juba uppusin ära. Kallid lapsevanemad, ärge hirmutage oma lapsi. Soojas titebasseinis sulistamine on midagi muud kui ujumise õpetus.

Eile külastasin Näpi Kooli. Tegus juturing, imelised käsitööd, armastusega valmistatud kohvinurk - ainult head sõnad pühendunud personalile. 

Seevastu loeme Lääne - Virumaa uudistest:

Näpi kooli mured jätavad ministeeriumi ametnikud külmaks. Kaasava hariduse praktika lonkab Eestis tugevalt mõlemat jalga, paraku ei jõua liipamisel kostuvad matsud haridusministeeriumi ametnike kõrvu. Haridusministeerium on rahul, et HEV laste kaasatus üha tõuseb, seda mõtet ei jaga aga Näpi kool, mille järjekord ukse taga järjest pikemaks kasvab ja ammugi mitte tevakoolis käivate laste vanemad....(kahjuks ei anna lugu ennast kätte, kuigi oleksin ostnud)

Kingitus vanaemale

Jälle Tallinnas

 

Selline buss poleks paha, aga millegipärast ei liikunud.....

Alustan sellest, kuidas ma jälle Tallinnas käisin.

Ema telefonis: kas jõudsid juba kohale?

Mina: kuhu?

Ema: Tallinnasse loomulikult.

Mina naljaga: ei, olen alles Kalamajas.

Ema: no siis sul veel palju minna.

:)

Plaan:

Reedel Rakveresse, sealt Väikesesse Maarjasse, poest emale nädala toidukorv, õhtusöök, telekas ja vara tuttu. Reisiärevust oli ka, veidi tavatu olukord.

Laupäev: Bussiga Tamsalusse, kohe rongile  8.50 ja juba Balti jaam. Mis siis sellest nii erilist? Nimelt sõitsin uute rongide ajal esimest korda Tamsalust. Tehtud. Teist korda mööda Vana Kalamaja tänavat. Nüüd juba koos autodega. Kotzebue väljak on vahva, näitus ka.

....

Kahju nendest virisejatest, aga mis mina autopelgur ka elust tean. Suva sokipood endiselt lahe, hinnad loomulikult tõusujoones, aga ikkagi mulle sellised väikesed ärid meeldivad. 

...

Pagariärist tulid isuärritavad aroomid. Nii sai suure piimakohvi ja pirukate toel hommikusse sujutud. Püsielanik Branne ei mõistnud minu head tuju - kaks nädalat kooli seljatatud ja palju naeratusi kogutud.

Eesmärk 1: Juhan Kuusi dokfotokeskus. Kui esimest kord sinna sattusin, siis sain tunde, et tuleme siia veel, oleme siis oodatud. Uus põnev näitus ja pettuma ei pidanud.

....

...

Vahemaad ja vaikne kulgemine. Supipaus. Telliskivi linnakus oli ilmselt kõik see rahvas nälgas, sest sabad uksest väljas. Boheemis seevastu ruumi küll. Hinnad...need hinnad. Tomatisupp ilma saiata ja maitsevõita 6.90. Muidu hää, aga krevette ja oliive vähevõitu. Selle raha eest. 

Mõistus otsustas päevaplaani vähendada ja hoopis öised söögid-joogid ära osta ning Branne poole viia.

Puhkehetk.

Kadriorgu jõudsime veidi enne kella kaheksat. Soov valgusfestivalil osaleda oli suur, ikkagi esimest korda. Jäime kohe orienteerumisega hätta. Kava oli, aga kuhu täpselt minna tekitas raskusi. Seepärast loetlen muljetavaldava: Videoprojektsioon Kadrioru Kunstimuuseumi seinal - väga kunstipärane, Müstikastuudio Led show Lilleaias koos sadade küünaldega peenarde vahel, Luigetiigi laulvad purskkaevud Tiit Kikase ja Elina Nechajevaga, ootamatu Valge klaver põõsas ja noormees sellel improviseerimas...

...

Õhtu nael: Pillapalu pargi otsimine, peaaegi pimedas kulgemine üle rohus karjamaa ja leidmine. Valguslavastus "Õhtu ilu". Heliloojad Kärt Johanson, Ivo Lille, Pärt Uusberg. Solist Kärt Johanson, Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi Noortekoor. Selle kõik sain teada loomulikult hiljem, kui jälle lugeda suutsin. See oli ilus!

Kohutav rahvamass, kõik kulgesid kogu aeg kuhugi, joogiseid inemisi ei kohanud, lõugavaid lapsi ja haukuvaid koeri ka mitte. Teinekord ei läheks, esimene kord on ikka esimene kord. Tuubil täis ühistransport ja viimane lootusrikas buss. Oehh. Südaöösel mekkis valge vein ja juust überhää. Mis veel õnneks vaja.

Pühapäeval hakkas ennelõunal sadama. Kodu, kallis kodu!

Külaskäik

 

...et mis siis ikkagi saab

kui meid enam pole

 

mis muud kui et

laste ajaarvamisse 

juurdub uus mõiste: 

siis kui isa veel elas

siis kui ema veel elas

/Arvi Siig/