Reede, 31. juuli 2020

Virumaa ja Pandivere...(Hando Runnel)

Ma nagu lippaks ajaga võidu ja püüaks ette jõuda. Nii palju on kogu aeg tuulamist. 
Möödunud nädala teisipäeval sain ühe sõidupäeva ja ujumise naabrinnaga. Tänu lahtisele rõduuksele, mis andis märku, et valitsen hetkel  kodu. 
Marsruut, mille valisin kujunes kummaliseks: Rakvere - Kadila -Pandivere -Eipri - Rastla- Äntu tehisjärv ja kalakasvatus - Väike -Maarja, kuhu oli mul vaja jõuda.
KADILA
..on koht, mida vähemalt korra nädalas bussiaknast näen. Kunagi ammu pidin siia raamatukokku tööle tulema. Pelutav puumaja ei sobinud minuga. Nüüd näen seda bussiaknast - muutub iga päevaga madalamaks. 
Vana või õieti uus koolimaja ehitati 1936-ndal ja pidas vastu 1970-ndani. 1992 prooviti veel. 10 lapsega, juhatajaks minu kunagine klassiõde. Hääbus seegi, aga ajlugu on väga hästi talletatud
Kuna pildimasin passis kodus riiulil, siis jagangi linke.
Külaselts ja seltsimaja taastamistööd on muljet avaldavad. 

Naabribranne huvi pälvis küla sees mitu sarnast kortermaja, aga ma ei ole veel nende ehitamislugu tuvastanud.
Kadila on ju eelkõige Kadila raketibaas. Meil ikka veel käimata ja seekord oli ilm liiga ilus.

Ebatavaline kokku sattumine tabas mind õhtul
 Surma saanud noormees Mart oli minu põhikooli-aegne klassivend.


PANDIVERE
Küla nimi tekitas lõunaosariiklase päritoluga majabrannes segadust. Puistasin siis külale lisaks tähtsaid märksõnu: Pandivere kõrgustik (Emumägi, Kellavere, Ebavere) veekaitseala ja paeriik. Uhke.
Aga küla on pehmelt öeldes ...kaduv ääremaa. Kui valla lehelt vaatsin, siis imestasin: kuhu pragudesse need 99 inimest küll on pugenud. Vabandan, sest iga küla on ju kellegi kodu. Kadunud hiilgus, ehk mõis põlenud, nõuka aegne söökla koos poega lagunenud, villavabrikust alles varemed. 
Üllatus ka. Vaat mille guugeldades leidsin

EIPRI
Männisalu asemel pöörasime autonina Eipri poole. Eipril on vedanud. Siin on külamaja ja külaselts, kaunid majad ja õued. Mõtlemiskoht: mis teeb ühe küla elujõuliseks ja teise... Ikka inimesed, arvan. Külal isegi FB!

RASTLA
Sõites üle Maarja-Simuna tee otsisime viita. Mida pold, seda pold. Keerasime siis igaks juhuks metsateele. Vaist juhatas õigesti kuigi küla silti ei olnud. Ometi on sellise nimega küla vallas olemas. Isegi 29 hinge peaks olema. Maju nägime, elanikke mitte. Kaks autot tulid vastu.
Jõudes Pudivere-Äntu teele pidin siiski kohalikku abi paluma. Kus see kunstlikult tekitatud järv siis on?
Silte oli mitu, järv oli üks. 

JÄRANIKU ehk Äntu tehis
Alles kodus sain esimese nime teada. 
Jälle üks järv kollektsioonis.
Lisaks veel volikogu bossi kalakasvandusest ostetud forellid. Elu on elamist väärt.

Maarjasse jõudes ootas mind neljapealine pioneerilaager. Neljaks päevaks. 

Teisipäev, 21. juuli 2020

Täidan või murran lubadust?


Kes mäletab siis lubasin sel suvel mitte toas konutada. Arvesse ei lähe taastumistunnid kuhu kuulub eelkõige uni. Vajan vahepeal oma kodus molutamise aega. Muidu tõuseb rõhk ja lähen peast katki. Selline intensiivne väljaspoole elaja olen. Kogu aeg näen, tunnen, arutlen, arvustan ja kritiseerin ja kiidan.

Nii olen selle suve ise teinud. Ütlen kohe, et sammuprojekt ei saanud täit hoogu. Piduri pani koridori kivitrepil komistamine. Pesukauss oli liiga suur. Sellele vaatamata kõige pikem "hambad huules" tulemus on 13 930 sammu. 
Mina pole mina, kui lahendusi ei leia. Soolane Käsmu vesi oli just see, millega põlve ravisin. Mitmeid kordi. Õudukas tundus küll tund aega sihtkohta ja tagasi loksuda, aga see eest sain inimvaatlusi teha. Maakonna bussides. Tänapäeval on ju nii, et enamus rahvast liigub oma transpordiga. 
Nii kogunevadki maakonnalinna bussipeatusse vanemad prouad ja vanemad naised. Neil on kerge vahet teha. Prouad sõidavad suvitama, kannavad kübaraid, aga naised kannavad toidukotte ning väljuvad vahepealsetes metsapeatustes. Mis need on? Need on need, kus on peatus ja enne seda küla silt. Metsas. Küla ennast ei ole. Näha.

Mind tituleeritakse ikka prouade nimistusse. Välja arvatud üks tige bussijuht. Lisaks veidi kurt ka. Kui tasuta kaardiga vehkisin ja palusin: tasuta Käsmu, siis sain vastuseks, et kaardil pole raha. (Muidugi pole, ma pole ju ammu päälinnas käinud.)
Öelnud siis kohe, et pensionär, pobises juht.
Jah oleks võinud ju öelda, lisaks veel, et lesk ja lombakas.
Muidugi mehi sõidab ka. Pea kahe erandina (sepp Palmses) ja joodik Ilumäelt tulevad nad Põhjakeskusest, tumedates, värvitutes riietes, vanuseta, pehmelt öeldes pole ammu pesuvette kastetud ja väljuvad vahepealsetes metsapeatustes. Või sisenevad vahepealsetes metsapeatustes ja väljuvad Võsul, et võtta suund poodi. Ning järgmise bussiga tagasi.

Bussiliinid on erinevad. Kuna sõltun kodubussist ja suvel eriti ei poodle, siis 10.30 ajaliselt hästi ei sobi, sest eeldab 1,5 tundi hommikul Rakveres meeleolutseda. Korra küll, aga siis läheb igavaks. Kell 9 ka ei sobi, joon alles rõdul suvekohvi. Need on otsebussid, 35 km.
Mulle kõige sobivam on 12.10 (ei välju kõikidel päevadel loomulikult), mis läbib...oh ikka läbib küll. Viitna, Palmse, Ilumäe, Koljaku. Ühel korral 12.30 sõitsime hoopis Sagadisse ja ühel korral Vihulasse. Arvan, et 70-80 kilti tuleb ikka ära. Kindlalt üle tunni.
Nimistust jäid välja õpilased ja mõned pered väikeste lastega. Viisakad ja vaiksed.

Nüüd on veidikeseks käsmupaus. Ehk augustis, kui taevaisa päikest annab.

Pühapäev, 19. juuli 2020

Mis eile välja tuli?


Selgus, et olen Eesti parimal kartulikasvatajal juukseid lõiganud. Ta ise ütles. Noormees oli siis neljandas klassis, aasta 1974 ja moes nn. "prantsuse poisipea", millest maal töötavad juuksuritädid ei tahtnud midagi kuulda. Soeng nüsiti pealt lühikeseks ja taha jäeti pikem kukal. Omandasin selle tehnoloogia iseseisvalt (oh kui palju selleks pügatud poistepäid vaja läks). Juuksuri karjäär ei tulnud mul mõttesegi, eks see oli niisama enesenäitamise soov.

Aga see selleks. Veetsime eile tõeliselt kuuma päeva, kuumade kartulite ja muu hea paremaga: kauboikartulid, prantsuse kartulid, kartulikoogid, kartulivahvlid, kartulikroketid...mulle tundus, et nimistu oli poole pikem.


Väga hästi orgunnitud ja kui palju vanu tuttavaid! 

Algselt küll olin skeptik, keset säravat suve tundud liiga mullane, aga esimene tund lükkas selle kohe kummuli. 
Olen varem ka Simuna kartlit ostnud, pakendi pildi pärast, mida praegu ei õnnestu eksponeerida.
Enne uinumist, ümisedes "Kartuliõis, kartuliõis ja ülepannikoogid pruunis võis...Juhan Viidingu suurepärased sõnad ja viis" andsin lubaduse oma toidulaual edaspidi kartulile suuremat austust avaldada. Unenäos muldasin kardulaid ja korjasin kiva.


Kahjuks jäi pildimassin koju, muidu oleksin (tagasihoidlik nagu ikka :D) vennad pildile palunud. Kõige rohkem rõõmustas mind järjepidevus: isad, pojad ja tütred teevad Eesti maal põllumehetegusid.
Aitäh!

Teisipäev, 14. juuli 2020

Aitäh võõrustaja Päevalill!



Olin vahepeal jälle nelja kohaga vanaema - sellepärast "beethoveni pikk paus".

Eile sain järjekordse elamusreisi. Brannedega Tudus ning matkake mööda presidentinna avatud laudteed. ...
Võimalik vaid Eestis: Viimase peal vuntsitud laudtee juurde viib  kruusatee, mis suurte killustikutükkidega lapitud. Kuna oleme (parim osa meist) küllaltki kaalukad, siis tuvastas autobranne põhja all mitu sügavat kriimu. Tagasi tulles olime targemad - jalutasime autot üle ohtliku koha.
Panin selle seiga meelega jutu algusse, sest kõik muu on parim osa.

Lisaks turvalisele jalgealusele sai iga natukese aja takka pingil jalgu puhata ja teadmisi juurde. Väga äge!


...

Mugavused ja võimalus konte puhata


....


...ning lõpuks järv


Branne pardiisiaed, võimalikult maalähedaseks jäetud, kuid kaasaegseks mugavdatud alevimaja (maakoduks ei kvalifitseeru), suupärane Jaama Trahter ning minu oskus nautida ning veelkord nautida.

Ahjuliha bataadifriikadega 4.-
Kohalikud mahemaasikad 5.-kilo

...

Tudust olen mitmeid kordi kirjutanud
https://emmeliina.blogspot.com/2019/07/aarestunud-maa.html

Milline päev!
Veelkord pean nentima, et sellist kodu ei rajata üksinda. Ikka kaksinda ja mõlemad peavad oma osa väga hästi teostama.

Teisipäev, 7. juuli 2020

Vana maja sosinad



Mul oli see au veeta pea nädalake Väga vanas majas. Olen nendele hoonetele ja omanikule kaasa elanud ja paraku ka kaasa tundnud rohkem kui 30 aastat. Esimest kohtumist ei mäleta, eks see pidi olema pärast pärisperemehe lahkumist siit ilmast kui maja tühjaks jäi ja lapselapse poole hakkas hoidma. Vanaperemehe poeg, kes samasse külla koduväiks läks on nüüd ka juba 10 aastat mulla all.

Esimesel õhtul ei tahtnud Maja ärritada ja tuld ei teinud. Viimati ööbiti siin ikka paar suve või rohkem tagasi. Õnneks hoidsid Majavaimud madalat profiiti ja hommikuäratuseks kluuksus (?) metstuvi ning häälitsesid teised tundmatud linnud.

Minu spetsialiteet oli nn. kultuurikihi või peenemalt öeldes, arhiivi korrastamine. Suurtes pappkastides, kummutis, kappides leidus ...kõike.
Vanemad dokumendid ja raamatud aastatest 1870, vahepealsed perepoja Treffneri aegadest enne sõda, siis kolhoosiaegne (kes näiteks varastas bensiini ja kui palju) ja kui palju rublasid sai sea müügist. Järgnesid branne koolikraam, kirjad ja salamärkmikud 60-ndatest, mis tee olid leidnud teisest Vanast majast, nii kilomeetri kauguselt. Ning i-le täpi panid 90-ndatest branne laste vihikud-joonistused.

Õnneks või õnnetuseks olid närilised tööd lihtsustanud. Millegipärast ei maitsenud neile pea rohkem kui 10 aasta tagused "Kesknädalad". Juhuslikke Kroonikaid jm. sellelaadseid nad lausa vihkasid - need olid kenasti alles. Võib olla oli sisu nende jaoks liiga kommertslik või seksikas.

Kahjuks jäi aeg piiratuks, sest lisaks paberitele soovisime ümbruskonnas ringi kolada, järves ujumas käia, kaunist koorilaulu kuulata. Nüüdne Perenaine pidi ju ka tööd tegema, et Maja ja ümbrust kodustada ning endale allutada.
...

Ah jaa, majast veel niipalju, et ta polnudki seal kasvatatud vaid oli hoopis küla teiset otsast kohale kõndinud. Kolm ühte tüüpi maja külatee ääres.

Teise õhtu tuletegemine leivaahju oli branne tõeline võitlus pliidiga, aga võitjaks ta jäi. Maja võttis kodustamise lõhnu. Piparmünditee tegi ka veidi selleks tööd. Ja praekartulid.
Reedel ootas ees "maailmaprojekt" ehk kaevu puhastamine, sest mida polnud see oli vesi. Kaks noort meest olid ülesannete kõrgusel, õieti üks neist sügavusel. Kuna ümbrus küllaltki vesine ei olnud kaevu sügavuseks üle viie meetri. Branne mäletas, et isa oli rääkinud, et sauna taga oli mitte väga ammu (nii 100 aastat tagasi) olnud tiik. Kuna mehepojad jäid esimesel, kokkulepitud ajal autoga teeremonti kinni, siis tekitasime pahameelest "pahupidi muinasjutu" pealkirjaga Meestepõud maal:
...kui kaevupoiss kaevu laskus tuli kaas ruttu peale panna. Hommikuks sai kaevust konn ämbrisse püütud ja teda musitades Mees endale saadud.
Kaevupoiste kasuteguri tõttu saabus kiirustades kohale naabrivalve ehk Viljar. Ta lõbustas mind lugudega kuidas karu üle viljapõllu tema hoovi tuli ja koos poegadega naabrinaise õues ringi kolas. Jeerum, jäta või hilisõhtul pissimata (kemps kaugel üle õue) või sorista toanurgas ämbrisse.

Hommikuks tuli kauaoodatud vesi. Ja lõpuks saun.

....

...

Ilma elektrita, küünal saunalaval. Meelde tuli muinasjutt vaeslapsest ja nurgas õpetavast hiirest: ütsi ütsi õeke! Üldse oli hiiri ja hiirelugusid natuke liiga palju.

Viimasel päeval mõistsin, et olin suutnud ainult kultuurikihi ülemist osa õrnalt puutuda. Kolmes toas ja köögis jätkus kaste veel ja veel. Ilmselt nad paljunesid öösiti.

Kui maja mind veel kutsub, siis järgmisel korral saab juba rohkem vajalikku ja mittevajalikku (brannet tundes mittevajalikku ei ole) läbi tuustida.

...
Reisilood ümbruskonda panen eraldi kirja.