Esmaspäev, 24. oktoober 2016

Vabadus!!!

Nii hõiskas seitsme aastane tütarlaps koolivaheajale jäädes, hüpates rõõmsalt üle lompide ja sahistades sügislehtedes. Kool ei ole talle, erilisele, olnud kahe kuu vältel eriliseks rõõmuks. Aga ma tulen toime, lohutas ta hommikul ema-isa. Kuidas see toimetulemine välja näeb tean mina paremini, sest viibin päevast päeva samas klassiruumis.
Ma ei mõista, keda ja mida meie praegune algkoolisüsteem õpetab? Minu meelest toodab ta mahajääjaid.

Tegelik elu ehk väike vahepala:
Meie aabitsas toimetavad Aabi ja Bibi, kes otsivad teatripisikut. Selle peale kohkus klassis üks tütarlaps: kas nukuteatrist saab pisiku?
Kujutan värvikalt ette kodukirjeldust: Istuvad kaks lapsevanemat (loodetavasti ema ja isa) ja vestlevad. Ema: mul on täna kohe selline teatripisik sees, et tahaksin nädala lõpus teatrisse minna. 
Isa: eks siis jah tuleb see teatripisik välja ajada.
Enne sügisvaheaega õppisime võõrsõnade sõnastiku abil palju huvitavat.
Sellele järgnes uus kujutlus. Seitsme aastased teevad teatrit. Üks on butafoor, üks on grimmeerija jne. Õppetöö ajal kolmandik lapsi haigutas, kolmandik tegeles muude tegevustega vastavalt varjamisoskusele: kes sodis pinki, kes värvis mingit pilti, kes uuris mida teised teevad.
Õpetaja on tasemel. Kasutab arvutit, ekraani jm. Nukuteatri maja pilt ei meenuta kellelegi teatrit, mida külastati. Vähemalt möödunud aastal paiknes teater Ristiku tänaval ja ükskord käisid lapselapsed Karupoeg Puhhi mingis kaubanduskeskuse läheduses kaemas.
Õnneks sai selle teatriga enne oktoobri lõppu ühele poole.

Mis tõeliselt köitis kogu klassi, oli vana armas Sipsiku lugu. Isegi Sipsikud olid mõnel kaasa võetud. Huvitav, kirjutas Eno Raud selle raamatu iidsel (tänapäeva mõistes) ajal. Ometi teadsid kõik (ilma sõnastikuta) mis asi on pappkast, antenn, lõng. Et mitte õelaks minna, lõpetan.

Koolis on tore olla! Ja targaks tahame saada. Kasvõi selleks krimbleid (Aavo Paistik, Klaabu peas olevad moodustused) kasutades.

Pildil kastaniloom ehk vanaema punase barretiga (sa oled nii ilus) Ilma antennita.

Pühapäev, 2. oktoober 2016

Igas okkalises kastanis peitub kastanimuna


Poeg 2 (36) vaatab oma endise toa aknast välja: kask on nii suureks kasvanud!
Jah, 27 aastaga juhtub nii mõndagi.
Puu on kasvanud kolmanda korruse aknani. Ja lapsed on kasvanud suureks. Isegi lapselapsed.
Kas ka vanad? Ei. Vanad ei kasva suureks. Vanad vananevad.

SEPTEMBER
lükkas hoo sisse. Esimesse klassi astudes pidin pead vangutades tõdema:  jälle on linnavalitsus, riik või mõni muu müstiline otsustaja kokkuhoiuga puusse pannud. 26 last klassis. Egas midagi. Jõudu ja mõistust õpetajale. Aastaid tagasi tõi psühholoogia õppejõud kooliklassi komplekteerimise näiteid Lutsu Kevadest. Ajad muutuvad. Kas laste olemus on samaks jäänud kui möödunud sajandil? Või ülemöödunul? Protsessis osalejana võin nentida: vahest libiseb käsi taskusse teipi otsima (ülekantud mõttes muidugi). Tänapäeva laste hulk klassis ei tohiks ületada 15. Siis on loota, et paar tükki puuduvad ja 12-13-ga saaks juba tööd teha. 45 minutit järjest. Aeglaseid tagant togides ja kiiretele pidurit tõmmates liiguks rong norm. tempos. Kui ikka kõik rööbastel püsivad. Uute seaduste järgi satub hulka neid, kes rööbastel ei püsi. Ja keda sinna ei saagi suruda.

Hariduse korraldajad on kabinetivaikuses leidnud "geniaalse idee" paigutada võimalikult palju erivajadustega lapsi tavakooli. Siis jääb juba omavalitsuse otsustada, mida nendega peale hakata. Kas näiteks kulutada raha väikeklassile? Raha, mida on alati vähe. Ja ruumi, mida on ka alati vähe. Ning õpetajaid on niikuinii vähe.

Üldises plaanis saame lapsi jagada HEV 1 ja HEV 2. Kergemad erivajadused võiksid minu meelest käia tavakoolis, aga väikeklassis. Keerulisemad vajaksid riigikooli koos paljude eripedagoogidega ja muu tugipersonaliga. Paremini "dresseeritu" tuleb  tavaklassis toime koos tugiisikuga, aga suurema õpilaste arvu puhul pidurdab see kogu süsteemi ja paneb kahtluse alla kas selline valik ikka tuleb lapse arengule kasuks. Pealegi pole tugiisik pedagoog. Enamus vanemaid siiski sooviksid, et nende lapsed areneksid, mitte ei oleks "koolis hoiul". Kui tavaklass tuleb lapsele kahjuks st. ta ei suuda koos teistega sammu pidada ja lihtsalt istub ning parimal juhul närib pliiatsit, halvemal juhul ....Sealtmaalt peaksidki tulema mängu erispetsialistid - vaatlejad - mitte kabinetivaikuses toimetajad.
Eriliste laste vanemad vajavad tarku nõuandjaid. Kui laste arengus on liiga suured käärid, siis kas ikka kõõrdpilgud ja sõrmega meelekohta näitamine teeb lapse rõõmsaks või paneb hoopis märgi otsaette.
Ometi võib tunnis püsimatu üllatada erivõimetega, olla vahetunnis, pikapäevarühmas või huviringis mõnus kaaslane. Sest asi huvitab ja tuleb hästi välja. Nii et alati tuleb anda võimalus. Ka nn. tavalapsed ei saa alati kõigega hakkama, vahest "üllatus üllatus" peavad isegi järelaitamistunde või koduõpetaja abi kasutama.


Ah, mis, puue on puue (loll on loll), arvavad mõned, kellel endal selliste juhtumitega mingit kokkupuudet pole. Oleks kõik vaid nii lihtne. Kui ikka seitsmene põnn ütleb pärast tempokat kehka tundi pisaraid pühkides: vihkan seda kooli, tahan ehitada endale päris OMA MAAILMA, kuhu saaksin peitu pugeda, kas ta siis ikka on "loll". Äkki ta ütleb välja seda, mida meie sageli salamisi mõtleme. Kui palju on meis erilisi häireid? Käitumishäired, õppimise häired... Kõrguse kartus on häire, müratalumatus on häire, teravdatud lõhnataju on häire...


 Kuidas oleks üldse võimalik erilisele lapsele kooli valida? Kui oled tavavanem, mitte näiteks Tallinna Hariduskolleegiumi väikeklassi lapsevanem?  Ega polegi. Maakoolis peab HEV1 tavaklassis leppima sildiga "loll", "närvihaige", "kasvatamatu", "ohtlik" (kui ta pole just õpetaja laps), linnakoolis, kus ehk lapsevanemad veidi rohkem asjaga kursis sildiga" teistsugune" (mõttes ikka loll ja need muud sõnad)


Veedan koos seitsme aastase lapselaps -koolilapsega nädala lõppu. Alles laupäeva õhtuks saabus tagasi elurõõm ja rahunemine. Muidugi on lapsed erinevad. Nagu meie, suuredki. Üks vajab puhkepäevadel aktiivset väljaelamist - teine tahaks lihtsalt olla. Jälgige last. Mis ajab teda närvi? Lülitage välja liigne müra (telekas fooniks, omavaheline nääklus, hullumeelne nädalalõpu šoppamine või koristamine) Leidke aega olla olemas ja vaadake, mis teeb lapse rõõmsaks?
Palunpalunpalun piirake tobedaid seriaale ja vägivaldseid arvutimänge, vanemate õdede -vendade niisama kräunutamist ja kooliga (õppimisega) hirmutamist. Mida tähendab lause "sul on õppimata"? Pigem ikka "homseks on vaja see ja see ülesanne täita."

Niikuinii on meil kõigil õppimata. Homseks ja kogu eluks.




Lisainfo
Õpilase väikeklassi suunamine
Väikeklassi võetakse vastu või viiakse üle õpilane, kellel on raskest kroonilisest psüühikahäirest tulenev püsiv normikohasest erinev käitumismuster ja/ või õpivõime langus, mis takistavad õpilase enda ja teiste õpilaste õppimist ning ohustavad turvalisust tavaklassis (näiteks autismi spektri häired, sõltuvushäired, aktiivsus- ja tähelepanuhäired/keskendumisraskused, füüsiline vägivaldsus kaaslaste suhtes, agressiivsus keskkonna suhtes) või kes on lastepsühhiaatri poolt suunatud pikaajalisele rehabilitatsiooniteenusele.
Väikeklassi võetakse vastu või viiakse üle õpilane tähtajaliselt, mille määrab üleriigiline nõustamiskomisjon.
Väikeklassi täituvuse piirinorm on neli õpilast