Teisipäev, 28. jaanuar 2014

Piitsutamine või vähendamine?

Elukaar peaks olema jõudnud staadiumisse, kus ära kuluks pikk ja sügav talveuni. Kosutuseks ja taastumiseks. Aga ei! Nõukogude naise taustaga ja kahe aastakümne kapitalismiga kestab tubliduse ja tagaajamismäng. Osalt sunnib takka hirm vaesuse ja vanaduse ees. Kuigi elu setib  asjad ikka omasoodu. Mõnel hetkel ei näi Jumalat kodus olevat ja mõnel hetkel ta lihtsalt itsitab pihku.

Kui palju on palju ja mida peaks pensionisambaks pidama? Esikohale paneksin tervise ja veelkord tervise. Mida kauem jaksad omal jalul ja oma peaga, seda parem. Kõigile, eelkõige abikaasale ja lastele-lastelastele. Endaga toimetulev, realistlik vananev inimene - no mida siis veel tahta.

Tasuta ei anta ja igal asjal on oma hind. Kui  aastaid tagasi kaalus kaalukausid enda poole füüsiline tervis, siis  üha enam olen jõudnud arusaamale - just vaimne tervis on see,  mis meie elus määrav on. Eriti praegusel interneti ja paljude kanalitega televisiooniajastul. Ainult siis täidab info oma eesmärgi kui ta teeb sind rõõmsaks või paneb mõtlema ning lahendusi leidma. Kaks ühes on veelgi parem. Mida aga peale hakata infoga, mis teeb tigedaks, ajab nutma ja tekitab unetuid öid?

Viimane pomm, mida naistega lahkasime oli http://naistekas.delfi.ee/kysinou/nou/advokaat-selgitab-mis-tingimustel-saab-lapse-vanavanematelt-elatist-nouda.d?id=67664897
Tegelikult tundub see nii normaalne - kui oled ikka ludri poja elule aidanud, siis pead lapse (laste) tegemise eest vastutama.

Olen oma väljaütlemistes tihti naiivse lapsesuuga ja siit tekkis hoopis teine vaatenurk: aga näiteks kui lapse ema oma majanduslikus suutmatuses ja ostuhulluses lihtsalt võtab ühe laenu teise järel ja teeb lapsele selgeks, et näe me elame ainult sellepärast nii viletsalt, et su isal on uus pere ja ta ei raatsi sinu peale kulutada. Samas keeldub isa naisele raha andmast, vaid valib teise tee. On võimalus tasuda huvihariduse, koolireiside jm. konkreetsete väljaminekute eest. Olgu need siis uued tossud või telefon. Aga laps usub ikka ema ja kui uus elukaaslane ei aita eriti suhte hoidmisele kaasa, ongi võõrdumine kerge tulema.

Teine mõte tekkis ka. Kes mõõdab kärgperedes "kaasavaralapse" kasvatamise kulusid? Äkki tuleb aeg kui teismeline, lisaks tüüplausele "ega sa mu isa pole" tunneb, et "oma " on ikka "omam". Teda hoitakse rohkem ja poputatakse rohkem. Koolilapsel pole majanduslikku mõtlemist, kuid on tugev argument: "kõigil teistel ju on! ega me mõned vaesed pole" .

Näed, aiast alustasin ja aiaauguni jõudsin. Sellepärast olen täna tige ja rikun sellega oma tervist. Miks me ei oska väärikalt vaesed olla? Miks on edukultus ja tarbimishullus nii suur, et võtab mõistuse?
Tean, et olen puruloll, aga minu meelest on isegi krediitkaart mingil moel saatanast.  Inimesega võib ju midagi juhtuda ja kolme tuhande eurosest töötasust võib saada kahesajane töövõimetuspension. Liisitud auto saad tagasi viia, eluaseme saab heal juhul müüa, aga mida teha rikutud hinge ja vaimuga?
Kirjutas juba Juhan Liiv omal ajal "See on sinu rikkus, mis sind ära rikkus:".
Kui meil on juba tekkinud niipalju väärastunud inimesi-lapsevanemaid, kes võtavad laste nimel SMS laenusid, siis on meie ühiskond ikka väga väga vaimust vaevatud kui mitte otse öelda, et peast soe.

Keegi kirjutas kommentaariks, et hoolivad lapsevanemad toetavad lapselapsi ilma igasuguste nõueteta. Nõus. Ega kõik vanavanemad pole pensionärid. Üldistamine on kurjast, aga kogemustele tuginemine näitab, et kui vanavanemad on "heal järjel inimesed", siis on seda ka nende laps või lapsed ja erilisi rahasüste ei vaja. Hästi ei ela see, kes palju teenib, vaid see, kes vastavalt võimalustele tarbib.

Elame ju siin ja praegu. me võime unistada vähemalt tuhande eurosest palgast või pensionist, aga me ei saa selle ootuses-lootuses oma elu mürgitada. Lapsena elasime 15 aastat viiekesi kahes toas ja ruumi jätkus ka vanaemale. Soust ja kartul, piim ja sai, aga võlga polnud. Kas oskaksin ka praegu niimoodi elada? Vaevalt. Kui ei pea. Egod on selleks liiga suured.

Kas ma tahaksin olla paremal järjel? Kas ma tahaksin, et seda oleksid mu lapsed? Pigem eelistaksin, et meie vahel valitseks harmoonia ja tasakaal. Niipalju eksistentsiks vajalikku saab taaskasutusest, et ei jõua oma eluajal ära tarbida. Aga ka siin on oma ohud. Ei tohi sodi sisse ära uppuda. Ja päris koiks ei tohi muutuda. , Kui ikka meespool leiab, et "kõik on kallis", siis võiks ta oma mõtteviisi veidi korrigeerida. Üks väike rõõm võiks ikka olla igas päevas ja see ei peaks ainult toit olema.

Kui oled teiste vastu helde, siis tulevad head asjad ise sinu juurde. Kui hävitad ennast pideva saamahimuga, siis pea meeles, et viimsel särgil pole taskuid.
Pigem panustada kenadesse hetkedesse. Päike ja head sõnad on ikka veel tasuta.


Pühapäev, 5. jaanuar 2014

Kõik blogivanaemad ühinege!





Lapselapsed on elu õied! Siduge nad punti ja viige vanaema juurde. Umbes selline mõnus sõnum levis kunagi FB-s. Pean kohe ütlema, et siit ei tule  kurtmis- ega virisemislugu. Läbi nalja ja tõsielu proovin lihtsalt vaadelda, mõtteid jagada ja järeldusi teha iseenda kogemustele tuginedes.

Soovid ja suutlikus

Kui peale pikki aastaid täiskohaga lasteaeda tööle läksin kurtsin ühel päeval 30 aastasele arendusjuhile: Mulle väga meeldib mu töö, aga olen peaaegu kaotanud võimaluse lapselastega tegeleda. Ta vaatas mind mõistmatult ja vastas: Aga sul on ju nädala lõpud ja pühad!
Oot, oot, siia ongi mõte maetud, tõdesin.

Kui tihti, et oleksid õnnelik ja kui harva, et jääks ka nn. enda kvaliteetaeg? Aeg aktiivseks puhkuseks, majapidamistöödeks ja niisama lebotamiseks st. omaette olemiseks.

Muidugi on argipäeva õhtud, aga siin tuleb mängu  - üllatus üllatus  - Väsimus. See V tähega sõna tuletab meelde teist, mille nimi on Vanadus. Ei, ärge nüüd hakake seda ümber lükkama. Kindlasti on pensionieelikvanaemasid, kes ööpäev läbi teevad karjääri, kokkavad, küpsetavad, loevad muinasjuttu  ja  sibavad põnne püüdes mööda kodu nagu oleks neil kümme paari käsi ja jalgu ja sada suud. Mina nende hulka ei kuulu. Tööst ja unest allesjäänud neli tundi kaob nigu niuhti. Kaob nii planeerituna kui ka planeerimata. Pealegi olen ma kohutavalt aeglane, sest igasugu töid tehes ma mõtlen.

Suure tüki neelab arvuti. Nii hea ju lapselaste pilte vaadata. Pilt ei jonni, ei sunni, ei vaidle  - aga pilt ei kallista, ei vaata sulle säravate silmadega otsa ega tee pisikesi ja suuri põrsatempe. Ja nii tulebki igatsus ja süütundele koputamine. AK (Abi Kaasa) aitab veel kaasa: no muidugi, sulle ju võõrad lapsed tähtsamad. Ja nii nutadki padja märjaks.

Kehva vanaema sündroom

Ah, lähed brannedega teatrisse! Nojah, ega sul ju pole muud kui ullalla-trillala. A lähed ujulasse! Nojah, ega sul pole ju muud kui...Näe, sellepärast lapsed ei tulegi koju, et sul pole ju aega...Süütunne saab jällegi süüdatud. Peaasi on kodus paigal püsida. Ja lapselaste tulles võib nad ju sujuvalt teleka ette teisaldada. Või arvuti. Olenevalt vanusest. Nii AK tavaliselt teebki. Mugav koosolemise viis, mis mulle ei sobi. Mina tahan kohtumiseks valmis olla. Puhanud, heas tujus, kena välja näha ja mitte minia ees koristamata kodu pärast piinlikust tunda.

Külaskäik kui rõõm

Olen piisavalt egoist, et tunda rõõmu külaskäigu etteteatamisest. Ja olen piisavalt närveldaja, et "üllatus-üllatus, me hakkasime teile külla s'õitma " tõstab mu vererõhu kõrgeks. Eriti, kui veedad bidžaamapühapäeva menukraamatuga või filmide järelvaatamisega. Või põletad  eelmise veiniõhtu jälgi. Kuidas end  mõne tunniga ümber häälestada- vot selles on küsimus? Ja kui tullakse mitmeks päevaks? Siis peab meeskonnal olema supertunnetus. Loomulikult laabub kõik. Lapsed teavad vanemate tühja külmkapi sündroomi ja mis ikka rohkem rõõmustab kui mõnus söök.


Kui vana on vana ema?

Saja aastaga on vanaema roll niipalju muutunud ja on praegugi pidevas muutumises. Mina näiteks sain esimest korda vanaemaks 45-selt. Minu ema 50-selt, minu vanaema 55-selt
Järgmistega läks pea kaheksa aastat. Ja nüüd on nimekiri selline
Johanna 12
Kaasavaranoormees varsti 14
JR 4,8
MA 4,6
LJ 2,4
J 1.6
LM 0,6
ja Ristipoeg A 4,5

Ja muidugi mitte ühes peres. Nii et, ainest jätkub.

Sellepärast otsustasingi blogivanaemade poole pöörduda. Ühineme ja kirjutagem oma lugusid. Nii endale, kui teistele.

P.S lugu alustasin eile hommikul. Vahepeal järgnes rõõmus kolme lapselapse laupäevakülaskäik. A kuidagi sain ikka asjaga ühele poole. Kuigi oleksin tahtnud veidi .....stiilsemat ja humoorikamat. Aga küll jõuab.



Reede, 3. jaanuar 2014

Detsembrikiiksud

Kuna elan peaaegu Rakveres, siis oli  jõulukuusik kuum detsembriteema. Me siis lastega käisime ajaga kaasas
Tallinnas brannega kolades sattusime põnevasse keldrisse. Eks ole, kartulite toomine hoopis lõbusam!
seal oli peale kartulipüramiidi nii mõndagi silmapaistvat st. põlevate silmadega suur kass
ja muidugi aeg...

Et lapsemeelsus alles, siis külastasime 
lapseksponaate polnud, olid nukud, karukesed ja autod
poegade emana jätkus äratundmisrõõmu

Ja et kiiksud täiuslikud, siis oli joogikohaks "Tops" ning söögikohaks "kamamaja!"

Oi Tallinn!

JA MEILE KÕIGILE MUIDUGI HEAD UUT!