esmaspäev, 30. märts 2009

Uueke

Iga sünd o­n ime…
Lapse sünd on maailma ime!

Et me seda ometi elu jooksul ei unustaks! Laps ei ole nii iseenesest mõistetav ja igapäevane… küllap ta tuli meid õpetama. Eelkõige ARMASTAMA. Arvan, et armastada ei saa kunagi liiga palju…

29 märtsi õhtupoolikul poole kuue paiku

esmaspäev, 23. märts 2009

Kuidas mu saapad telemajas käisid


Mis teha, kui tütarlaps avastab, et saapatallad viledaks kulunud, vesi sisse tükib ja varbad märjaks teeb.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Seekordne abi seisis jalanõuderiiulil täiesti kasuta ja tahtis ka õue saada. Minu tunamullune seemisnahkne saapapaar nimelt. Kurvastas teine seal aru saamata, kas oldakse moest läinud või mingi muu viga külges, et õue jalutama ei viida. Kust pidid saapad teadma, et jalad, mida nad möödunud aastal katsid, jäävad mitmeks kuuks tubaseks. Egas saabas süüdi pole. Laupäeval sai nende vaev ohtralt tasutud. Nimelt viisid kaunid ja kepsakad tütarlapsejalad saapad otse televisioonimajja. Lauluga! Ja veel sellisega, et bussist väljujate laul kajas üle terve Eesti nende kodudes, kes Laululahingu vaatamiseks valmis olid. Muidugi pandi saapapaar riidehoidu hoiule, aga ikkagi.

Pärast saadet elab meie kodus nüüd Laululahingu Krista! Ja venna kodus Laululahingu Kaspar.! Ja meil on kohe uhke olla nii rõõmsameelsete ja laulukeelsete noorte inimeste kaaskondlased. Lisaks kepsakatele pulgakommiviirulistele jalgadele selgus, et piigal piisavalt esinemisjulgust, sõnakust ja näitlejaannet. Võttis Leinatamme muhelema. Ja noormehe ehtne paipoisinägu oli mitu korda kaamerameeste lemmik.

Ennäe mutti, muudkui see väline sära keelel. Nigu juba Aunaste, et laulust mitte sõnagi. Mis seals ikka. Hästi laulsid! Väga hästi laulsid! Nakatavalt laulsid! Egas meie üksi, paljud arvasid nii.
Poeg 4 fännas stuudios täiega. Aasta ju koolist ja koorist möödas. Ikkagi omad!

Täna veel sai brannede ja sugulastega saade ümber räägitud. Muidugi nendega, keda koorilaul ja kodulinn puudutavad.
Koorijuht Linda nägi välja kui inglise tütarlaste kasvatusmaja direktriss: must kleit valge kraega, krunn ja prillid. Hästi stiilne. Vormimütsid poistel oli " oma kooli uhke tunde" esitlus.

Kui alguse juurde jõuda, siis väsind saapad said koju riiuli alla kella ühe paiku öösel. Et minna pühapäeva hommikul tööle. Ka staarid ei ela ainult aplausist.
Möödunud aasta plaat. Nüüd paljud liikmed juba vilistlased ja uued asemel. Nii uuenebki koor kogu aeg.

reede, 20. märts 2009

Täna


Tulen, tulen!

Paju otsast patsatas
lobjakuda,
lepa otsast latsatas
sula lunda.
Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen tulen!

Juhan Liiv 1900

pühapäev, 15. märts 2009

Köhiva Tädi juhtum


Olles kümme päeva kohas, kus steriilsed valged seinad, pikad koridorid ja öösel sinine valgus, saavad asjad teised mõõted.
Kui sammud eriti valjud tunduvad ja iga ukse taga peituvad haiguslood, siis muutuvad mõtted ja lubadused tuntavateks. Kõige sobivam kinnitus endale on: mina küll nii vanaks ei saa. Kusjuures vanus ei tähenda elatud arvu, vaid abi vajamist.
Täna panen kirja ainult ühe loo. Saagu ta pealkirjaks

Köhiva Tädi juhtum

Kui Tädi ratastooliga minu kõrvale laua äärde lükati mõtlesin: arm hoidku, milleks! Teostasime nimelt sel hetkel koos noore saleda tegevusterapeudiga harjutusi kätele. Tädi, kes mahtus vaevalt oma ratastooli, pani samuti käed lauale. Vaadates neid ajast puretud könksus lillakaspunaseid sõrmi nihutasin kähku oma mitte veel nii könksus, mitte veel nii lillakaspunased näpukesed kaugemale. Kuidagi piinlik oli.
Lisaks Ta veel hingeldas ja köhis iga väiksemagi pingutuse juures. Õnneks lõppes võimlemine kiiresti ja Tädi sai oma tuppa tagasi. Söömas Ta meiega koos ei käinud, ainult söögisaali kostev raske köha andis tunnistust, et kusagil toas on veel keegi. See köha segas mind mitu õhtut. Ei lasknud rahulikult televiisorit vaadata. Köhivast poikvel uksetagusest möödudes nägin teda voodil, ülisuur keha vaevas vappumas. Järgmisel hommikul olin varajane. Piki koridori, just Tädi toast tuli Töötaja, süli kortsus voodipesu täis. Piilusin ukse vahelt ja nägin korralikult tehtud voodit. Ilma Köhiva Tädita. Mind haaras paanika - kas tõesti oli öösel juhtunud midagi, mida ma peaks või ei peaks teadma. Kujutlusvõime andis maad kahjutundele. Oleksin ju võinud õhtul hetkeks sisse astuda, korraks voodi ääres peatuda, mõne hea sõna öelda või lihtsalt tervise halvenemise põhjustest küsida. Aga ma ei teinud seda, sest kuidagi piinlik oli...Ikkagi võõras inimene.
Ma ei julgenud oma kahtlusi kellegagi jagada. Piinlesin niikaua, kui tuli söögiaeg. Ja äkki kuulsin tuttavat köhimist. Tädi istus jälle voodil. Korraga oli kõik korras - Tädi köhis, järelikult oli ta olemas.
Ja siis tulin ma ära.

esmaspäev, 2. märts 2009

Õpetus on see iva...

Täna peatus pilk superpealkirjal.

Ministeerium: toidult on võimalik palju kokku hoida




Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi teatel on näha, et inimesed on juba hakanud oma toidukulutusi märgatavalt koomale tõmbama. «Rohkem on hakatud ostma tooraineid ning vähem kallimat toitu,» selgitas ministeerium.

Samas moodustavad ministeeriumi kinnitusel kulud toidule jätkuvalt suhteliselt suure osa eestlaste sissetulekust. «Seetõttu on võimalik kokkuhoiuga [toidult] märkimisväärselt raha säästa,» teatas ministeerium. /Postimees/

Minul, majandusharimatul võtab pead vangutama. Kas tõesti jätame külmkapid tühjaks, et lapsed sööksid üksinda kodus olles päev läbi praekartulit või ahjukaalikat. Milline on see meie maa odav tooraine? Ja mida siis lõpuks kõhu kõrvalt kokkuhoitud rahaga teha? Kas panna panka? Või vihjatakse, et kui oled näiteks koondatu, siis esimene asi, millest pead loobuma, on kallis toit.

Kas tõesti ollakse naiivsed arvama, et meie riigis makstava keskmise ja madalama palga eest sai osta kallist toitu. Absurdne, eriti mulle, kes rohkem kui kümme aastat on koostanud pere eelarvet.

Jaa, kokku saab hoida sigarettide ja alkoholi pealt, kuid toidu pealt küll mitte.
Seda, et eestlaste sissetulekust kulub toidule suur osa ei pea mulle küll majandusministeerium ütlema.

Lõpuks tekkis mul küsimus: kes pagan meil see majandusminister on? Näed, kasu uudisest, uudishimu oligi tekitatud. Ausõna, häbene või silmad seljataha, kuid mitte ei tulnud meelde.

Neti andis teabe kätte: 1966 aastal sündinud Juhan Parts (kaks last). Aga ega siis minister üksi, tal ikka nõunikud ka. Osadel neist polnud sünniaastaid ega perekonnaseisu antud. Mõnel oli. Mõned minu vanema lapse vanused. Haritud ja sobivad õpetama.

Jutu lõpuks selgitas ministeerium et «Samuti vähendab kallimate kaupade tarbimist ebakindlus tuleviku suhtes,»

Nüüd tean kuidas edasi. Enam ei osta kallist süüa ja ei tarbi kalleid kaupu.

Kui mõistust väheks jääb võtan ette loo Kati Murutarilt : Sügisel söövad juba hobuseid."