reede, 27. juuni 2014

Veel pilte

http://emmeliina-pildid.blogspot.com/2014/06/tuletulemine-2014.html

ja veel pilte http://emmeliina-pildid.blogspot.com/2014/07/tule-tulemine-ii.html


kolmapäev, 25. juuni 2014

Tule Tulemine 2014

Head asjad tulevad.
Peab oskama ainult kodus olla. Meie lapselaps Johannaga olime ja läksime tulele vastu.

Muidugi oli enne seda veel tulesid:
Taevalaterna tuli vennapoja sünnipäevaõhtul
Toakamina tuli raheõhtul
Saunakamina tuli vihmapäeva õhtul
Saunaahju tuli järjekordse vihmapäeva õhtul
Küünlatuli kalmistul.
Jaanituli koduõues.

Aga meile jõudis See tuli jaanipäeva õhtul. Olime  ta teekonda jälginud ja teadsin mida ja kuhu oodata. Ikka oskas ta meid üllatada ja sisenes Rakveresse ülevalt poolt. Sellest polnud midagi. Ikka oli tore.


oli ju mida oodata
mehed jätsid rattad kus seda ja teist ning läksid Tarvast kaema
pikk kolonn läks järele
kaks jäid maha, aga sellest polnud midagi
lõpuks jõudsid kõik õnnelikult Vallimäelt alla
konkreetne läheneja
kaks kohta on kahtlaselt vakantsed

istuda või mitte istuda?
hiljaks jäin
juba jõudsid...,,,
mehed ju.......


Hommikul läksime uuele katsele
et ehk ikka saab puudutada
või puudutatud saada
läbi Ukuaru valsi
tuli arusaamine
ja laul

nüüd veel meeleolu juurde
ja käes ta oligi
peitepilt
laulud nüüd lähevad...
ja tuli ka
ikka Väike - Maarja poole, kus mu sünnimaa 

Aitäh, Johannale, kelle 179-st pildist püüdsin mingigi valiku teha. 
Aitäh laulupeo TV-le tänu kellele jätkasin tule teekonda oma sünnikohta. 
Homme näeme!
teema: head asjad

neljapäev, 19. juuni 2014

Viitna järv ja Vanamõisa

15.juuni väike reisikiri


Nautisime  Kadrina-Viitna teed. Kuigi pühapäev tundus traditsiooniliselt "jopeilm" oli taevas Navitrollalike pilvedega ja lilledega. (Soodoma ja gomorra leid). Kaelkirjakuid polnud.
Viitna järv oli 80-ndatel autota peredele ujumisvõimalus. Rakverest läks busse mitukond ja poest sai süüa ka. Isegi noorpõlves üks pidu peetud, millest ähmased mälestused


Seekord olime rohkem kõndimise peal väljas. Kuigi paar poolpaljast meeskodanikku veemõnusid nautis, ei tekkinud mul pisemadki  tahtmist vette minna. Ma rohkem soojalemb. Ümber järve ei jõudnud. Mõnusalt ekstreemseks osutus seegi natuke.
Kui mõned mehed püüdsid kalu, siis minu kaaslane tegeles uurimistöögs leides, et: ...see ju pole päris konn. Päris konnal neli jalga, sellel ainult saba on ja on ja on...
Kevadel tuleroaks saanud Arturi sašlõkibaari ees käis vilgas söömis -ja joomistegevus. Eks siis meie ka.
Mu juhtiv kaaslanna ei armasta tuntud teid. Sellepärast pöörasime Aasperest vasemale. Kingiks leidsime mõisa. 
Vanamõisa mõis (Altenhof) on rüütlimõis Virumaal, Haljala kihelkonnas.
1660 laskis Karula mõisa vanaproua von Tiesenhausen ehitada endale vanaduspäevadeks mõisakese, millele andis nime Vanamõisa. Sellenimelisi mõisasid on Eestis mitmeid. Hiljem vahetas mõis mitmeid kordi omanikke. 19 saj. algusest kuni võõrandamiseni kuulus aadliperekond von Brevernitele. Gregor von Bremeni ajal ehitati 1856 aastal renessanslik häärber, keskelt kahekorruseline ja tiibadelt ühene. 

Viimane mõisahärra Hans oli olnud populaarne ja käinud lihtrahvaga läbi. Kooliharidusse suhtus ta umbusuga, aga majandamises oli kõva käsi.
EW ajal asus mõisas kool, mis suleti alles 1960.ndatel.
ja aastaarvuga
selline kelder 
viinaköögi ligidal paistis funktsioneeriv majapidamine
vaade 
Mõtted lähevad iseeneslikult statistika peale. Kui Lääne - Virumaal on 156 mõisat koos kirikumõisadega, siis kas olen neid kõiki külastanud ja jäädvustanud? 


Sellega asi ei piirdunud. peaaegu mõisa õue peal ootas meid lahtine värav. Ja üks väga sürrealistlik dekoratsioonilaadi ehitis. Tegin vargsi pildi ka, sest väravast sisenedes olime ühe mehe valvsa silma all.

teade tahvlilt

kolmapäev, 18. juuni 2014

Pole midagi halvemat halvast ilmast

...puhkuse teisel nädalal.

Oot, pidin ju headest asjadest...

Kui juunikuurahe tuppa kammitseb, siis tuleb leida tubased head asjad. Puhkepäeva hommikutest ma juba rääkisin. Söögi nautimisest natike ka. Ja ajakirjadest. Peale nende on mul toas veel sõpru. Üks on väike ja klahvidega, teine suur ja puldiga. Vajalikud mõlemad.
Eriti tähtsaks muutus see puldiga sõber ajast kui saan teda ise juhtida. Nüüd ei valitse ta minu elu, vaid mina valitsen teda. Nutikas TV võimaldab teha valikuid ja järelvaatamisi.
Eile nautisin kaks päevatundi ooperit. Hiljem elasin kaasa laulupeotuleliste teekonnale. Palamuseni välja. Supermõte otsesaate tegijatel. Ühesõnaga, televiisor on üks ütlemata vajalik asi.

Väikse sõbra kodustasin endale 2011 aasta algusest. Enne seda oli suur, millest tunnen vahetevahel puudust. Suutsin enda jaoks tekitada midagi kabinetisarnast, kus igasugu kirjutamine väga hästi õnnestus. Mälestus 2010 aastast
Siis puksis AK mind sujuvalt toast välja ja teisaldas lauale enda televiisori. Veidi kahju, sest see oli kirjutamiseks väga hea koht. Nüüd kügelen diivaninurgas või ümmarguse laua taga. Ümmargune laud mulle kirjutamiseks ei sobi. Mõtted tulevad liig ümarad. Aga kõike head  ei saa - nii on elu mind õpetanud. Sõbra sees on veel üks imelik nähtus nimega FB. Nagu salakanal ja uurimise koht. No et mida lapsed teevad. Tänu sellele sain teada, et üks pesakond momendil Pariisis pesitseb.

Kolmas sõber on ka ilma milleta tunneksin ennast vaesemana.Rihma otsas, aga ei haugu. Sellepärast unustan ta vahel koju ja vahel toitmata. Siis maksab ta kätte. Nagu Kalamaja päevadel. Ei ühtegi pilti. Tegelikult on ta mul teine. Esimene kukutas ennast katki.

Veel on kaks vajalikku, eriti halva ilma sõpra. Need varjavad endas sõprade hääli. Helista ja sulle vastatakse. Kunagi ikka.

Vihma ikka sajab. Vähemalt rahet enam mitte. Võib jälle sööma hakata.


pühapäev, 15. juuni 2014

Head asjad 1

Näppasin ideepojukese Tegelinskilt, aga keerasin enda kasuks. Tegelikult olen nendest kirjutanud.

Hommikutest. Kui ei PEA midagi tegema ega kusagile minema. Aga sõnal on jõud ja jõudu on mul vaja.
Ühesõnaga, üks hea asi minu elus.
Puhkepäeva hommik iseendale.
Ärgates meeldib mulle aknasse vaadata. Meeldib, kuidas tuul metsviinapuu oksi liigutab. Nii saan kujutleda, et ei elagi kortermaja teisel korrusel keset põldu, tuuli, ja pea olematut metsatukka, vaid väikeses alevi või linnamajakeses. Mitte kohustusliku aiaga, vaid väikese siseõuega.

Olen egoist ja mulle meeldib magada üksinda oma toas. Välja arvatud siis, kui voodi on täis pisipõnne ja tirtsusid. Siis olen nõus kerra tõmbuma ja kasvõi põrandal ärkama.

Voodis on mul igaks juhuks ja puhuks mitu raamatut ja ajakirja. Mulle meeldivad ajakirjad ja paberlehed. Need ei kohusta. Lõpuni lugema, vaid lubavad olla pealiskaudne. Tera siit ja sõna sealt. Lemmikud on Elu Lood, Elukiri, Tiiu, 60 `pluss ja muud pensionärile sobilikud.

Umbes üheksa paiku läheb kõht tühjaks ja kohviisu tuleb peale.
Ka siin on mul omad kiiksud. Teatud toiduained, mis peavad olema. Alati mingi roheline salatipõhi. Jääsalat ajab ka asja ära. Siis muna, piskesed tomatid, kreeka pähklid, oliivid ja variatsioonid: tuunikala, juustukuubikud, kanatükid. Õli ja maitseained. Nendest vüllan ma midagi kokku. Kõrvale leib ja või.
Kui salatiisu pole, siis suur praeleib, mille tegemist õpetas kunagi meie Toidutare kokk: võta vormileiva viil, uurista  sisse ümmargune auk, prae ühelt poolt, kalla auku toores muna, prae nõrgal tulel. Peale kilu ja ohtralt rohelist.

Kella üheteistkümneks on üksiolemisest villand. Nii kauaks seda oligi. Võiks kellelegi helistada, aga pühapäeva hommikul nagu ei kõlba. Nüüd tulebki mängu  nõrk koht. Elukoht. Lööks end lille ja läheks linna peale patseerima. Aga autot ei juhi ja polegi teist ning järgmine buss läheb pool kaks.
Ei taha teleka ette letargiasse vajuda ja kogu päev maha molutada. Ei taha ka koristada ega muude otsitud tegevustega aega viita. Sõidaks rattaga, aga juba rõdult vaadates tundub ilm vastikult külm.

Meelde tuleb Tammsaare karjapoisi tähtis päev.

Õnneks on alles lõuna.
Ojee, telefon! Milleks siis sõbrad on. Sõidame!!!



kolmapäev, 4. juuni 2014

Kelle mure on murem?

Käänasin meelega, sest igasugused lubamatud sõnademängud meeldivad mulle ikka veel. Kunagi, delfis blogides õpetas keegi, et Abi Kaasa kirjutatakse kokku ja väikese algustähega. Sedantküll, aga mulle on jäänud ta ikka AK-ks. Ja seda toredam, et need ka mehe initsiaalid on.

Murede võrdlemine ja mõõtmine on inimlik. Oh mis sinul-temal-teil, aga vaat MINUL! Mõneti on nii isegi leinaga. Kelle lein on suurem-sügavam-valusam-leinam?

Päevane PAUS (pagan võtaks kuidas töö on hakanud elamist segama :P)

Ka mina ei räägi aiast, vaid aiaaugust. Seda sellepärast, et segadus segab. Mure tuleviku pärast. Mure maapeale  jäetud Pärandi pärast. Rohkem ikka elava pärandi pärast. Aga ka maiste ümberkorralduste pärast.

Ärge muretsege homse pärast. Küll homne ise muretseb enda pärast, ütles hommikujutluses Toomas Paul. Puudutav Surm peaks ju eriti õpetama iga päeva hindama. Isegi tundi. Vahepeal, kui ma palgatööl ei käinud, siis oskasin. Iseseisvalt mõelda oskasin ka. Nägin suurt pilti. Nüüd näen vaid üksikuid pusletükke.

Üks on kindel: kaotust on kergem taluda tänu armastusele. Aga armastus elab ju igavesti.
Panen siia üles luuletuse, mille mulle saatis vana sõber Jaak.
Mu Jumal, kui ilus on minna.
Lähed ära ja ongi lõpp.
Lähed ära. Laia maailma.
Lähed ära ja varjad tõtt.
Sulle keegi ei ütelnud: Mine!
Mitte keegi, sest Sul oli pea.
Sest et sa arvasid ise,
et nüüd äkki minema pead.
Läksid ära. Laia maailma.
Läksid ja varjad tõtt.
Kuid olgu Sul nii ilus minna,
teades, et ongi Lõpp.

See lohutab.
40 päeva on möödas. Lilledel on juba värv.
Ja mu pere hoiab mul kenasti kaitsvat silma peal. Tugivõrgustik ka.