Kolmapäev, 19. detsember 2012

Minu inimesed 2

Sõit pühapäeva õhtupoolikul Rakverest Tartusse oli ikka päris hullumeelne temp. Oli ju raadio andnud igasuguseid hoiatusi ja õpetusi. Väike - Maarjani jõudes oli küll ümberpööramise tunne, aga kuna juht noor ja kogemustega, auto hea ja soe, siis see mõtteks jäigi. Lund mätsis pidevalt vastu klaasi ja autos kõlas klassikaraadio. Kõrvalistuja rõõm ja kohustustevaba pühapäev viis mind uutele emotsioonidele vastu. Nimelt otsustas Poeg 2 valida mind kontserdikaaslaseks ja seeläbi ka reisikaaslaseks.

Olen mitu õhtut juurelnud, et kas poeg saab olla emale sõber. Arvan, et "sõber" pole selle koosluse õige termin. Poeg on ikka poeg ja ema on ikka ema. Aga "üht jalga" saab küll teatud toimingutes astuda ja ühisel lainel olla. Meil on vähemalt kaks liitvat osa. Üks nendest on armastus klassikalise muusika ja eriti koorilaulu vastu. See on pikaajaline protsess ning sündis koos Poja jõudmisega laulu juurde. Nii, et ta nakatas lõpuks laulupisikuga nooremad vennad. Ja sõbra, tänu kellele me pühapäeval teel olime.

Rasmus oli noore Märdi suur eeskuju. Märdi ema sõnade järgi. Sellepärast olid nad aastaid koorikaaslased. Tänaseks on Märt valinud vokaalmuusika ja teda on valitud "Noorkuu" meeste hulka. Nii see tore kontserdielamuse kingitus minuni jõudis. Vanemuise kontserdimajas, kus ma polnud aastaid käinud, rõõmustasid lisaks Noorkuule lauludega Ivo Linna ja Ott Lepland. Saal oli rahvast täis ja akna taga möllas lumi. Laulud olid elust ja armastusest.


TUND ENNE
Läbides  koos pojaga Maarjamõisa haigla pühapäevaõhtuselt tühje  koridore, et sõita liftiga kuuendale korrusele personalile traditsioonilisi piparkooke viima, tundsin hetkeängi ja hingevärinat: mis kõik oleks võinud juhtuda kui meie meditsiin poleks nii kõrgel tasemel. Kaks aastat on pikk ja samas lühike aeg. Kaks aastat tagasi detsembri alguses kõndisin ma üksi mööda Raekoja platsi ja saatsin taeva poole ainult ühte soovi. Ja mind võeti kuulda.

2010, 1.detsember


Vaated kuuendalt korruselt

Lodi toodi linna

Mõnus soe idee
 2012, 16.detsember


Selle aasta jõuluTartu oli kaunis! Valisime hiliseks söömaajaks pubi Sõbra juures, et meenutada Üht Poissi, kes meid Tähtede juurest sooja pilguga saadab. Nii arvame meie.
Kui Raekoja kell kümnendat õhtutundi lööma hakkas, oli aeg  heade mõtete linnast lahkuda. Ees ootas pea kaks tundi talve- ja tuisuteed. Ja kodud ning kodused.


 Nii lihtne see elamise kunst ongi.
Soovi, palu, täna  ja hooli!

Neljapäev, 13. detsember 2012

Minu inimesed



Sain kätte selle aasta jõuluaja esimese kingi. Mu Kalamaja branne panustas mulle aega. Kuigi Vanajumal mõtles välja aja ja tegi seda piisavalt, tundub aeg olevat inimeste üks kõige suurem defitsiit.
Kui aega saan, eks siis tulen külla, kutsun külla, helistan, kirjutan jne. Kunagi...tulevikus...Meil nii ei ole. Me oleme teineteisel olemas. Me jagame - oma kodu, leiba ja veini. Ja aega. Eriti just seda.
Aega jätkus koguni kaheks pikaks päevaks ja kaheks lühikeseks ööks.

MINEVIK
Me pole lapsepõlvebranned, pole  ka koolikaaslased. Lihtsalt saatus viis meid kokku ja sundis töötama ühes kohas. Teda suunati, mina läksin vabatahtlikult. Suvel saab sellest nelikümmend aastat. See oli kokkukasvamise aeg. Ja nii jäigi. Minu elukaar on temaga tihedalt põimunud. Tänu temale võtsin ma endale mehe. See sündis proosaliselt, aga selle aja kohta romantiliselt: Branne kolis uude kohta ja hakkas bändi tegema ning meelitas nädalalõppudeks koju kohaliku poisi. See omakorda tõi pealinnast helitehniku. Kuna laulupoiss oli abielus ja teised liikmed lapsemad, jäi mulle helitehnik.
Mall oli me esimese poja ristiema. Kaudses mõttes. 1977 tahtsin nime millel tähendus. Kas Silver sobib, küsis ta. See Hõbedane kink tundus mulle parim. Kuigi poeg väljamaal tihti nimega kimpus.
Meie vanemad pojad kasvasid lapsepõlves tihti koos. Temalt üks ja minult kaks.
Tema nooremad tütred ja minu nooremad pojad on ühevanused. Sünnipäevad ja muud kokkusaamised, laulupeod ja kontserdid. Kõike jätkus jagada.
Mul ei ole õde. Mallel on. Olen tema õe peale armukade. Mallel ei ole venda. Mul on. Ma ei tea, kas tema on armukade. Pigem ikka kade. Kes siis venda ei tahaks! Malle vanemad puhkavad nüüd mulla all ja isa Paul oli mulle veel vanast peast huvitav jutukaaslane.


OLEVIK
Kui teil on keegi kelle juurde saate tingimusteta minna, siis te teate, millest räägin. Kui te seda ei vaja, siis ei vaja. Mina vajan. Aeg ajalt. Nii suvel, kevadel, sügisel, talvel. Lisaks skaipimisele ja helistamisele vajan vahetut silmsidet. Viimasel ajal oleme veidi vähem rääkima hakanud. Ka vaikus on kõnekas. Ta ei küsi, ta ootab. Kuni mina räägin. Kui õhk toas energiat täis, siis saab alati välja minna. Tulebki, sest väljast tulevad meeleolud võimaldavad uusi värve.
Mõned võivad meie suhtele praegusaja trende silmas pidades sildi kleepida. Mind ei sega. See tundub nii tobe, et isegi naerma ei aja.
Seni kuni ma pole leidnud ühtegi vastassugupoolset isikut, kes peale esimest pudelit veini mulle üha vastumeelsemaks  muutuma ei hakka, seni eelistan omasooliste joogiseltskonda. Kuidagi kainem.

TULEVIK
Kalamaja Tallinnas. Pargipingil istuvad kaks mõnusalt ühevanust mutti või prouat, kuidas olukord kujuneb. Istuvad koos oma haigustega, vigadega ja mälestustega.


Kuna austan branne privaatsust, aga tahan nii väga jagada enda meeleolu, siis panen siia võimalikult uduse pildi, mis tehtud pühapäeva õhtul
ja teise, mis tehtud branne maakodus, juulis, kui me vastvalminud sauna sisse kütsime. Sellised kiiksuga. Nagu meiegi.


Ah jaa, mida me siis seekord koos tegime. Saatsime paki tema pojale Jaapanisse, ostsime Telliskivi kirbukalt mulle kaks vintage kleiti, kolasime Jõululaadal, vaatasime viis minutit akna-auruteatrit ja viis minutit aknaballetti ning kuulasime sundkorras väikese osa ühest kummalisest kontserdist Toomkooli majas, kõndisime Kalamaja vanal kalmistul ja Noblesseni valukoja ümbruses, jõime Ameerikamaa lipuga kohas hõõgveini, vaatasime sisse uude kohta nimega Tops. Käisime vähemalt viis korda toidu ja joogipoes, valmistasime tomatisuppi ja pennesid Merevaiguga, vaatasime mis Prillitoosis Reet Linnal seljas on. Leidsime Soo tänavalt juhuslikult maja, kus elas Mati Unt, sõitsime trammigaja bussiga, kohtusime mu kahe lapselapsega ja nende emadega...
Pühapäevaõhtuseks täpiks i peal olid Hobuveskis "Kiivad armastajad" . Heldeke, kui hea kontsert see oli. (muuseas, ma mõtlesin, et madrigalid on tantsud) Oh haridust st. harimatust.

Esmaspäev, 3. detsember 2012

Hetk 2

Loen Kersna raamatut. Leidsin ühe lõigu, mis mind puudutas. Sellepärast panen kirja:

Alo Matiisen kirjutas Kersnale instrumenataalsüidi "Vahuri elu"
osad: Lapsepõlv
         Noormeheiga
         Mehistumine
        Kuldne keskiga (alguses lugesin, et kaduv)
        Järelemõtlemispäevad

Huvitav, millal lõppeb (lõppes) kuldne keskiga ja millal hakata järelemõtlemisega tegelema. No et jõuaks ikka kõik mõeldud.

Teisipäev, 27. november 2012

Hetk

AMBUR
(22.nov.-21.dets.)

Ambur ilmub nähtavale sajuse hooaja kolmandal kuul.
See tulemärk esindab tunnete maailma.
Inimesed, kes on sündinud selles märgis omavad suurt tungi jagada tundeid ja entusiasmi teistega.
Ambur on sageli andekas administreerimisoskustes, suutlikuses organiseerida, juhtimises ja vastutuse delegeerimisel.

(tekst kingituseks saadud viiruki pakilt)

Reede, 23. november 2012

Helenduv olend

Kohtumine teleajakirjanik Vahur Kersnaga
Juttu tuleb elulooraamatust 7x7, tele-ja raadiotööst ning paljust muust.

Selline kuulutus rippus kohaliku raamatukogu seinal ja FB-s. Kuna külaline kuulub mu vaieldamatute lemmikute hulka, polnud kübet kahtlust "minna või mitte minna".
Suur saal oli triiki rahvast täis. Kuna üritus (oh Ülo Vooglaid, ikka veel "segad" oma õpetusega - üritus on see, kui midagi üritatakse) ühesõnaga mitte "üritus" vaid sündmus toimus päise päeva aal, koosnesid rahvaread eelkõige kohalikest pensionäridest ja kooliõpilastest. Viimaste sundkohaletoomist kroonis nende poole jutu pealt ebaviisakas lahkumine. Vana kooli (mis see nõukogude kool siis ikka muud on, kui praegusaegsetele "vana kool") kasvandikuna poleks ma sellist asja ette kujutanud, eriti veel, kui emakeeleõpetaja esireas istub.
Millegipärast tuleb meelde üks viimaseid blogilugusid ja kommentaarium, kus vestutati teismeliste lugemise ja lugemuse kohta ja mis näitas, et see aeg, "kus sai santi sundida, kui sant ei tahtnud kõndida" on jäädavalt möödas.
Ühesõnaga minul oli väikese osa elukandi rahva pärast pisut piinlik ja kohtumine oleks võinud veel pool tunnikest kauem kesta.

See ei tähenda, et olemine mulle tähenduslik polnud. Kõik see jutt kõnetas mind väga, pani nii naerma, naeratama kui ka silmanurka tekkinud pisarat pühkima.
Muidugi mõjutab mind "teatud ühisosa" teadmine ja tundmine, mis mehed muutuste tuulde sunnib. Ja pean ütlema, et see muutunud inimene meeldib mulle väga. Uuriva ajakirjaniku kest on mõranenud ja alt välja koorunud luust ja lihast, headusest ja mõistmisest, tarkusest ja tarmukusest tulvil mees koos kersnaliku eheda huumoriga. Ja osa mõtteid on meil ühtemoodi. Need, mis puudutavad enda elu kirjapanemist järeltulijate tarbeks. Et ehk keegi kunagi ikka tahab teada, mis inimene tema vanavanavana ...eelkõndija oli. Ja meie ülesannatest siin maamuna peal. Ning paigast, kuhu oleme neid ülesandeid täitma tulnud. Lahkumistest, tagasitulekutest ja minemistest. Inimestest ja veelkord inimestest. Meist. Teist. Nendest.
Nauditavat koosaega vürtsitasid julge maanaise otseküsimused, mida mina oma neetud silmakirjalikuse ja tagasihoidlikusega poleks kunagi kõvasti välja öelda julgenud. Salaja ja sosistades küll. Kuidas on mõned inimesed kasvanud "vastikult" otsekohesteks ja teised häirivalt argateks.

Minu argus päädis sellega, et "teine mina" oleks tahtnud Vahuril vähemalt kätt suruda, aga "päris mina" julges vaid totakalt naeratada kui mulle raamatusse nimeline pühendus kirjutati. Ja õnnesoov. See kõik oli kalli sõbranne teene. Raamat tuleb minu juurde alles sünnipäeval.
Millegipärast on mul tunne, et sellele kohtumisloole  tuleb järg.
Muuseas, ma pole Kersna raamatut lugenud.

Tänases Õhtulehes oli sellest kohtumisest tore lugu. Seesama branne luges katkeid ette. Telefonis. Jutt ise tasuline. Lippan nüüd linna lehte ostma.

Ja veel, kellele pealkiri tundub tsut imelik - Vahur Kersnal oli sellise nimega telesaade.


Pühapäev, 18. november 2012

Ninaotsast kaugemal

...ehk teema jätk


Inglismaa külade kirikuaiad Cloucesteri maakonnas

Clapton on the Hill


Külakeses on 43 maja ja sadakond elanikku
Kiriku põrand















laulatus  oli külas haruldane sündmus



Bourton on the Water
ligikaudu nelja tuhande püsielanikuga, meie mõistes väikelinn








Mälestussammas langenud sõjameestele

Burford
atraktiivne väikelinn nagu Bourton









STOW, 




Winchcombe


Moreton



Evesham Abbey

alumisel pildil kloostri surnuvanker
Northleads Guide
väike paarikümne majaga külake



Cirencester
midagi kaasaegsemat



WALES (CYMRU)

Kirik ja kirikuaed kõrgel mere kaldal









Mudelite küla Bourtonis
Kirik nagu päris