Reede, 29. aprill 2016

Mustade kilekottide aeg

Täna

Kolm paari saapaid
kantud omaette
need vastu aastaaegu
tulnud välja

ja kotis polnud suve sandalette
sest suvi säädis asju
 hoopis muuks

üks rätik sinine, mis keha kuivatama
ja hari pika varrega
mis puust
ei olnud üleliiet seal niisama...

vaid mõned sendid taskupõhjas
igaks juhuks
ja sigaretipuru
mutrivõtme all....


Reede, 8. aprill 2016

70 aastane, kes stiilitas ennast 10 aastat nooremaks

Ronides silmadega ajakirjandust pidi sattus ette huvitav väljend - olmekirjandus. Selleks nn. teisejärguliseks nimetatu oli nõuka ajal isegi väikest viisi põlu all. Selle valdkonna hitt oli kahtlemata Aimee Beekmani "Vailkuvõimalus" . Arvan, et lugesin seda "Loomingust" olles juba abielus. Lahkama ei hakka, aga mällu jäi. Teine, õieti esimene oli Mats Traadi "Inger". (1975). Jälle mõjutas noore naise st. minu ellusuhtumist. Küllap neid raamatuid oli veelgi.
Olmekirjanduse juurest tahtsin tulla "olmebloginduseni". Mis muud see minu blogi on.
Olme -  kunstsõna - eluolu, tööväline igapäevaelu.

Vahel lahkan sekka probleeme ka. Nagu ikka igapäevaelus.

Seekord tahtsin rääkida stiilipidudest. Ema ütles, et 50-ndatel nimetati neid maskiballideks, aga see polnud päris seesama. Maskiballil ehk maskeraadil olid näokatted, aga stiilipeol saab lihtsamalt läbi.
Viimasel, branne kodusel sünnipäevapeol, aitas 25 aastat tagasi minna vana kleit. Endal oli tore ja tundus, et teistel vahva vaadata. Korraldaja jättis ajastu sünnipäevaliste valida. Nii võisime nautida keskaja daami ajastutruus riietuses. Isegi kulmud olid puusöega võõbatud. Meile oli see lihtsalt võimalus, sest asjaosaline ise tõttas stiili edasi kandma jõudes lõpuks keskaegsesse linnusesse.

........



 ........


Teised, nagu minagi,  lahendasid asja kodukappide ja kohvrite toel. 80-ndate lendlevatest hilpudest olid aastatega saanud "peaaegu parajad kleidid" .
 ..........


See on nii seatud, et aeg ei peatu.... vaid teeb lihtsalt oma töö. Sellepärast meeldivadki mulle muutumismängud. Mängu sisse minnes kaotad piire ja mõned asjad nagu võrksukad ning roosa lauvärv ei tundu koomiline. Tänavapildis küll.

Hästi raske on praegusel sajandil endaga rahul olla. Nooruse ja ilukultus surub vastu maad ja  "tagant poolt gümnaasium, eest muuseum" ei toimi, sest 20 lisakilo ladestub sujuvalt . Võib küll lohutada, et ümar on ka vorm, kuid minu puhul on see ikkagi vormitus.
Naerma ajas FB meessõbra kommentaar (tunneme teineteist 27 aastat): sa meeldid mulle väga, aga vananeda sa ei oska.

 ........

Ilmselt unustas ta pildi juurde kirjutatud manuaali stiilipeost lugemata. Nii kiskus foto tuunitud vananeva naise poole, kes pole kaua aega passi vaadanud. Nii öeldi nõuka ajal sest kõik abielus 25-sed kandsid kodus sitsikitleid ja tööl pihikseelikuid. Lasteaiakasvatajate kohustuslikku õuegarderoobi kuulus veel tööandja st. riigi poolt puhvaika ja vildid. Ausõna!
Abiellumisega, vähemalt maal ja alevites kaasnes "väljapaistmatu" olemise stiil. Polnud vahet, kas 30-ne või 40-ne. Edev olija sai kohe sildi selga.

Vaatan meeleldi ETV 2 vanu amatööride tehtud  "kodufilme" . On, mida vaadata.
80-ndatel läks asi rohkem läänelikuks, vist. Ja 90-ndatel saabus riideabi. Oli see alles kaltsukaparadiis! Teatri kostüümilaod kahvatusid nende kõrvalt. Pole ime, et 25 aastat hiljem vaatavad kapist vastu riidepuudel rippuvad must, mustem veel mustem; Hall, hallim, veel hallim.

Ega ajakirjad vanadele nõu anna. Need pole soodus sihtgrupp. Ühe toreda lingi leidsin
https://www.facebook.com/vesela.valtchinova/media_set?set=a.10206685713729665.1073741839.1478234444&type=3

Nii võiks jätkata. Millegipärast ei paku mulle keegi tööd teise ringi poodides. Kas pean kartma, et stiilitan ennast veel nooremaks?

Emmeliina, praegu 60 aastane