Pühapäev, 30. september 2018

Seljatasin septembri




Kui pärast täiskuud saabub sügistorm ei sobitu see üldisesse pilti. Mida ma siis ootasin? Ikka kuldset sügise jätku. Õnneks panevad vahtrad tuulele vastu ja hoiavad oma lehti vägisi kinni. Ehk jõuavad niimoodi veel punaseks saada.
eelsügis
varasügis
südasügis
pärissügis
hilissügis

Eelsügis, mis nii väga suve moodi, kestis paar nädalat.  Üle kahekümne soojakraadi  21. septembril oli ikka ootamatu loodusnähtus. Järgmistel päevadel lõppes see pidu ära kuigi sügise sünnipäeval  kannatas isegi metsas onni ehitada. Jesper, kuue aastane pealinnapoiss: Vanaema juures on kõik tasuta. Saun on tasuta ja isegi metsas puuonni tegemine on tasuta. Vot nii. Tegelikult sai onnitamine alguse juba augustis ja jätkus nüüd täie hooga.

Enam ilmad ei hellitanud.
Enne Mihklipäeva oli Väike - Maarjas öökülma. Üldse oli iga septembripäev ettearvamatu. Kapis rippus korraga vähemalt kolm mantlit ja jopet.
Ühe tugeva nohu suutsin hankida ja õnneks kiiresti seljatada.
Neli koolinädalat niisamuti.

Kaks erilaadset kontserti sai kuulatud. Vanavanemate päeval Väike-Maarja seltsimajas Valss vanaisale (suurepärased esinejad Triin Arak, Mihkel Kallip jt.) Oli nii ilus ja südamlik, et meie 91 aastane Puruvana Ellen rääkis sellest veel pikka aega.
Teine oli Rakveres, Naised Köögis. Seekord küll Targas majas. Kaks kontserti. uskuge, ma pole niipalju naisi kunagi elus korraga Rakveres näinud.





Pühapäev, 16. september 2018

Maailma parandamas


Eile tahtsime 9 aastase Marianniga maailma koristada. Enne vaatasime filme ja rääkisime plastikust. Partide pargis (meie pandud nimi) Rakveres Vee tänaval ei olnud õnneks õieti midagi koristada. Nii tore! Uued prügikastid ja üldse oli mulje hea. Leidsime katkise õhupalli, pingi vahele topitud mahlapaki, suure tühja kilekoti ja väikese klaaspudeli. Konisid korjama ei hakanud ja lapsel ka ei lubanud. Mis suitsetajad need küll on, kes viskavad mittemädanevad konid pingi kõrvale kuigi prügikast sealsamas. 

Üks noor naine hakkas koera situtama peaagu sealsamas, kus meie laps murul ojakese ääres mängis ja ei koristanud enda st. koera järel. Olin liiga kaugel ja liiga leebe. teinekord enam pole. Kokkuvõttes olime rõõmsad, et kott ja õhupall vette ei sattunud ja partidele viga ei tee.

Õhtul poodi minnes ostsin tomatite jaoks biolaguneva kilekoti. Polnud seda enne Grossi poes märganud. Maksis 0,05 raha ja saab teinegi kord pruukida.

Üksikuna olen plastiga kimpus Nutsakud ja nätsikud kipuvad toiduga kaasa. Loomulikult ei lähe ma taaskasutama st. enda taaraga poodi. seega viskan rohkem määrdunud suurde konteinerisse, sest pakendikonteiner kahe 24 korteriga maja peale on väike. hea, kui sinna tagastamata klaas mahub. Enamik ajast on see pungil täis ja kaas irvakil.

Ainuke, mida järjekindlalt teen on riidekoti kasutamine. Kui banaane, tomateid vm ostan, siis ei pane neid eraldi kilekotti, vaid kasutan vanu, mis kaasas. Miks siis veel kilekott? Kuna liigun bussiga on vaja, et riidekott ja käekott kaitstud saaks. Kes ikka tahaks käia piima või salatisaba taga. 
Pojal on mul mingid eraldi fruktide kotid, aga need on sellised võrgu moodi ja ühistranspordis veidi kahtlased. Nüüd siis hakkan biolagunevaid kasutama.

Väiksed kilekotid ja loomulikult satub sekka kas suuri, saadan prügiga konteinerisse. Millega siis veel?

Teema lõpuks pildid möödunud pühapäevast.