Laupäev, 31. juuli 2021

Sain roosi !

 

Ei, ei, mitte rinda, vaid hoopis jalga. Sellepärast tahtsin teid, sõbrad, hoiatada: ärge jätke ühtki pisikriimu tähelepanuta. Piisas  vastu kivi koksatud varvas plaastriga katta, aga ikka merevette ronida, kui käes ta oligi. Õhtused külmavärinad ja pööritava südame ajasin tuulise mere ja lainete kraesse. Aga kui hommikul vaatas mulle teki servast vastu tumelilla sireli värvi jalg, mis alles eile rannas tundus pruunistuvat oli asi selge - roospõletik. Laik säärel umbes kakskümmend senti ja valu puudutades - kõndides põrgulik. Kaheksa aastat tagasi põdesin esimest korda, sellepärast oskasin perearstile telefoni teel diagnoosist teatada. Kohe sain retseptid ja tänu pojale ravumid.

 Edasine käik on muutunud juba nii heaks, et eile jaksasin viriseda, et kui igav võib ühe, pidevas  rahuloluseisundis oleva jala omanikul ikka olla. Täna jätkan. Vaatan kõik filmid, mis vaatamist kannatavad, piilun telefonist, et mis uudist. Tukastan. Vaatan kõik filmid... Keksin arvuti taha. Loen, et mis uudist. Keksin sohvale tagasi. Tukastan. Mõtlen, et kas tahan süüa. Mõtlen niikaua, kui enam nagu ei tahagi. Helistan nagu "sõbrapüüdja". No et ehk keegi ikka viitsib nuttu ja hala kuulata. Mõni ikka võtab vastu. Vähemalt ühe korra :)

Keksin külmkapini. Revideerin selle sisu. Tunne, et tahaks nagu heeringat või torti. Avastan, et  viimase peal hallitusjuust on ennast kapinurka peitnud. Tirin ta välja. Avan tomatikonservi purgi ja kallan sisu kastrulisse. Juust sisse, kuhu ta pääseb. Supsik tuleb üüberhää. Vähemalt mulle maitseb. Avastan sügavkülmast karbitäie jõhvikaid. Kallan "bulletisse", veitsa panen suhkrut ka ja vett muidugi. Jook tuleb üüberhää ja rahvameditsiini järgi alandab. Lapsepõlv tuleb meelde kui ema sundis palavikuga vähemalt kümme jõhvikamarja suhu toppima. Õnneks lubas enne suhkrus veeretada. 

Uurin huvi pärast koduseid varusid, kuigi lapsed lubasid otsekohe poodi minna, kui nimekirja teen. Mida ma muidugi ei tee, sest kuidas sa kirjutad, et heeringat ja torti....Voodireziimi nõudev element tuletab ennast meelde. Ei mingit jama, kähku sohvale ja element padjale. No rääkima ma elemendiga  küll ei hakka. Ei hakka. 

Eile oli hea, sest õues tundus kole. Lootsin täna ka, aga päike paistab. Tõmban kardinad ette. Paistku, kui tahab. Kripeldab. Täna oli valikuid: kas keskaja päevad või Normanni orelid või ...Oehh, ma kohe ei oska olla. 

Tahan... Avan purgi, mille pealinnabranne tõi. Pealkirjaga Jõhvika kaste portveiniga. Sees jummala hea moos. Röstin saia, määrin võid ja moos kõige otsa. Veitsa imelik olen, aga lapsepõlves oli mu parim magustoit sai, või, moos. Vahukoort, torti ega tarretist ei võtnud suu sissegi. 

Tuleks vähemalt homme kole ilm! Ja ehk kannataks juba pikemalt kirjutada. Nii palju huvitavat on kirja panemata jäänud: rongiga Narva, Porkuni Bluus, Talupäevad, Greipi kontsert Ajaveskis..

Aga aega küll. Kummaline! Jälle jääb aega üle. Kogu aeg jäi puudu.

Kolmapäev, 14. juuli 2021

Lastevahetus

mitme päeva kirjeldus. 

Laupäevane Võsu muusikapäev oli päris meeleolukas. Ma ei teadnud, et Marten Kuningas koos Robert Linnaga kuulatava kontserdi annavad. Tegelikult ei teadnud Marten Kuningast midagi. Nad sobisid sadamasse nagu valatud. Anett oli lihtsalt väga hea. Kahjuks jäi Villu Veski viimasele bussile jalgu (21.30 Rakverre)

Kui neljapäevast sain neid kolmekaupa laenata, siis pühapäeval viidi kaks nooremat ära ja üks 12-ne pealinlane A tuli asemele. Nüüd on (oli) mul tõeline segasumma suvila - nii nagu suve ette kujutan: seljakotid ja jalanõud pidevalt rannaliivased, pesumasin vüllab kogu aeg, keegi otsib midagi, keegi otsib kedagi, keegi sööb midagi, keegi saeb teise närvidel...

Esmaspäeval  raputasin 12-sed nutimaailmast välja, toppisin bussi ja sõit läheb Käsmu või Võsule - otsustagu ise teepeal olles. 

Eks see veidi minu pingeid tõsta, sest pealinnapoiss pole bussidega liikleja. Loodan, et teine on toeks ja abiks. Aga kui ei proovi, siis teada ei saa. 

Kolmveerand kümnene ja äsja kaheksane läksid issi valvsa silma alla. Muidu oleks liiga palju saanud, nii neile, kui mulle.


12-nesed nimetavad endid "täismeelisteks". Sõnast "teismeline". Niisiis kupatasin esmaspä hommikul 2 poissi valvele, bussidele ning Käsmu. Mmm neile meeldis! Tõmbasid ennast meres tühjaks (hüpped ja puha), siis burksid kogukonnapoes, suure kivi ronimine ning Meremuuseum. Ega ma ei jäta programmi tühjaks. J-l oli folgist rohkem mälestusi üles kaevata, aga see ei seganud. 

Täna on neil neljas öö minu katuse all. Olen õnnelik! Homme ilmselt veel avastama, nii ennast, kui maailma.

Aa, väike vahva vahejuhtum kogukonnapoes. Tutvustasin A-d üle viie aasta: see on Eva Mia vanaema. A käis viis aastat Eva Miaga ja minuga ühes lasteaiarühmas. Millegipärast muutusid poisid poisteks ja pidin neid veidi korrale kutsuma. Ütlesin: Kuulge, tegemist ikka minu ülemusega ja kooli direktoriga. ???? Aga sa ju ütlesid, et see on Eva Mia vanaema. Teemasse: vanaema ei tohi olla kooli direktor.


Reede, 9. juuli 2021

Lihtsalt

 Nad võiksid juba nüüd küll magada, aga looda sa seda. Tänu vist enda (keegi ei usu, vahel ma ise ka mitte) rangetele nõudmistele, mis on seotud tugevalt omakasupüüdlikest eesmärkidest (oh, kui magavad, siis võin endale ühe lõõgastava joogikese lubada) ei hakka uni kellelegi kolmele külge. Kurb, et ka unejutu lugemist võetakse vastu pigem "leige viisakus" kui "räägi räägi, küll me kuulame". 

Kasvavad, kõik kolm. Tänavuselt ilma vihmata. Olen õnnelik. Lähen ja korjan telefonid kokku. Homme on ka päev!

Laupäev, 3. juuli 2021

Täna nad läksid laiali

 

Lapselaps Maario (21) tuli just Kaitseväest ja otsustas järjekordselt maailma avastada.  Juba emadepäeval valis välja Moldova ( jummel küll) ning andis ennast vabatahtlikuna üles mingisse loomade varjupaika. Arvasin, et see on nali. Praegu on tõsi. Ma ei tea, kas seal üldse mingit elu on (elu võimalikkusest Maal) Tund tagasi oli kaunisfoto Austriast. Et mitte lumehelbekese teemasse kinni jääda, siis töötas noormees kaks nädalat Laagri marketis ja elas telgis sealsamas põõsastes. Ma ei ütle midagi. Ma ei ütle midagi. 

No ja siis need mootorrattur-hiired, minu perest praegu kolmekaupa - üks ees ja kaks ühel rattal järel. Need juba tänase päevaga Eesti-Läti radadel suunaga Poola.

Mina koos Marianniga suundusime Lagle Mai kaheksandale sünnipäevapeole Porkunisse ja sipsti sipsti olengi õhtuks tagasi. Ainult mõned loetud tunnid maakonnabussi. Ega ma sellepärast igav inimene ole. Millegipärast kordus aastatagune: sa vanaema pane silmad kinni kui me hüppetornist hüppame. Pähh, olin isegi Manni järgi võimeline ujuma, et ta sinna hüppetorni ei saaks st. tornist alla. 

Ja siis veel mõned tuttavad küsivad, et miks ma ikka õhtuks koju tahan saada. Kuhu siis veel!