Teisipäev, 10. juuni 2008

Kui televiisoriks oli bussiaken ehk kuus päeva Eestita


/need pildid on tehtud kodus vahetult enne reisi, et vaadata, kuidas kaasavõetud riided ennast minu seljas tunnevad/






Liina reisilugu 2005 suvel

Kõigepealt oli soov. Midagi teha, muuta, parandada, nii endas kui üldse. Siis tulid uued inimesed vanas kohas. Tulid Tauno, Pille, Raija, Irina, Sirje ja veel neidki, kelle nimi meelest, aga mõni lause või seik nendega seostumas. Üha rohkem ja rohkem hakkas Simuna minu ellu sisse murdma. See vana koht tuli läbi Emma mu töödesse ja tegemistesse, ei saanud sellest üle ega ümber. Päevas korra oli ta mul mõttes ja vähemalt kaks korda kuus tegudes, mil koguduses toimusid KÕRVALKÕNDIJA kursuse loengud. Nii kestis see terve möödunud aasta ja tubli tüki sellestki. Kuna vaimustus suguvõsa uurimisest ei läinud ega läinud üle, muutusid päevad lühikeseks. Sellega käis kaasas veel Eesti ajalugu, vähemalt Põhjasõjajärgne. Olin nii eestikeskne, et unustasin suure maailma enda ümber. Ja siis tuli see maailm mulle ise kätte. Peiteaeg kestis mitu kuud. Selle aja jooksul sai mõtet rännakust veeretatud nagu väikest muna peos, teda soojendatud ja siis võiski tulemus välja kooruda. Tuli minna. Põhjaliku inimese ooteaeg oli kahe nädalane. Ja põhjaliku naise ooteaeg sisaldas eelkõige kohvri pakkimist ja endale sobivate kehakatete leidmist. Kuna riidekapile jäid rattad alla panemata, tuli leppida punnis reisipaunadega. Sain, mis tahtsin. Nimelt just sellise naha ümber, mis mind kaugel kaitseb ja mulle omane on. Ei unustanud ka kõhule mõtlemast, sest tühi kott (antud juhul mina), ei seisa püsti. Kõik oleks nagu korras olnud. Isegi reisiärevus oli, nagu korralikul rändjal ja see ei lubanud enne Tallinna sõitu sõba silmale saada. Istusin arvuti taga ja sundisin Emmat magama.

ESIMENE PÄEV
Neljapäeva hommikul, pärast päikese tõusu, viis Andres meid Rakveresse Peterburist tulnud ja Tallinnasse sõitva bussi peale. Välja arvatud mõned foobiad ( kaks korda katsusin, kas pass on ikka kaasas) oli kõik OK. Sadamasse jõudsime viis minti kuus läbi. Loomulikult polnud seal kedagi vajalikku. Pool seitse hakkasin närvi minema. Rasmus oli mulle Tauno telefoni rahvusvaheliselt sisse trükkinud. See oli paras ikaldus, sest kui numbrit pole kasutusel,siis ei saa seda ka kasutada. Hiljem selgus, et viimane nr. oli puudu. Siis tuli platsile üks buss. See oli nii tobe, et midagi õudsemat annab välja mõelda. Külgede peale olid joonistatud rahvuslikud maailmakodanikud st. Šoti mees torupilliga, egiptuse ja indiaani ristsugutis ja veel mingid salapärased hireoglüüfid ja minu „lemmiknimi” taisto. Juhtus nagu ikka minuga, see oligi See Buss. Rahvas hakkas kohale imbuma. Kõige rohkem pelgasin väikseid tigedaid vanainimesi, maitsetult riides paksu tagumikuga kõrgetel kontsadel ennastäis naisi ja vanamehenässe. Tundus, et neid oli. Ja liiga ilusad bussijuhid. Kes vaatasid meid sellise pilguga, et vaat kohe NEED hakkavad kõva häälega palveid hüüdma. Meelde jäi üks kena kampsuniga ilus inimene ja pikkpikk mees kahe väikse lapsega. Siis nägin veel midagi (kedagi) ilusat, aga see jäägu minu saladuseks. Hea uudis oli see, et asjad jäid bussi ja saime rännata nagu kohvrikandjatega kuningad, käed taskus. Halb uudis oli see, et jäin ravikindlustuseta. Niisiis tuleb loobuda igasugustest murdudest, tigedate putukate hammustustest ja seedehäiretest. Konstrueerisin mõttes Emmale sellise vooliku, mille teine ots on ühendatud kohviautomaadiga ja siis tuli minek. Oh mis ilus hommik. Kallasin endale laeva lõhnapoes ohtralt peale, ega iga hommik alga 700 eeguse Poisoniga.

Helsingi sadamas vaatasin, et kuidas mul siin tuttavaid saab olla. Ma pole ju ühtegi soomlast ära kodustanud. Raija lihtsalt seisis seal ja ootas meid. See oli ilus. Ja siis oli kõik ilus. Ma oskasin endiselt mitut asja korraga: vaatasin aknast välja, kuulasin Emmat, rääkisin Emmaga, kuulasin Raijat ja esimesel pingil istuvat meesterahvast, jälgisin inimesi ja toppisin neid mälusse. See toimis, olin jälle mina ise. Ja siis äkki kuulsin Sibeeliust. See tuli sealt vasakult orelimonumendist niisuguse joaga, et jäin hetkeks hingetuks. Ja siis tulid kivist seinad tükikeste taimedega. Seda siis nägi isa 1966 kui ta raudse eesriide taha sai. Tema oli sel ajal 36 ja mina 49. vot nii.

Algasid etteasted st. Igal meist tuli oma isik teiste ette tuua. Märksõnad, mis meelde jäid : vennaste kogudus, Hiiumaa, Hageri, Äksi, Epa õppejõud, väiksed lapsed kodus, jälle õppejõud, Jaani kirik, Leonoore on Rakkes õpetaja, 80 aastane ilus vana naine, kasulapsed ja veel see, et karja juht on Äksi kirikuõpetaja, nõukaaegne filoloog, kolme tütre isa. Kell oli miskit lõunas kui tuli esimene bensujaama peatus. Koha nimi Heinola. Kuna bussipotike vett ei keetnud käitusime nagu nõuka turistid st. läksime järjekorras vahele, pistsime kohvipuruga kruusid kuuma vee automaadi alla, naeratasime ja tulime tulema. Edasi hakkavad muljed kokku jooksma ja kimbutama saabub pärastlõunaväsimus. Raija ettepanek sõita õhtuks Oulusse, peatuda seal kristlikus kodus ja hommikul edasi sõita, läheb hääletamisele. Tegelikult ei tea ju enne olukorras olemist, mis õige ja mis mitte, aga loogiliselt olen peatuse poolt.

Oulu ööbimispaik on suures linnas suurte majade vahel. Saal, kuhu peame madratsid maha laotama on piisavalt suur. Laste pere saab veel teise ruumi. Meiega ühte viirgu jäävad tädikesed ja muidu kobedamad keskealised. Lähen madratseid tassima, aga kohale jõudes pole neid nagu kuhugi panna. Süsteem-ühe pead, teise jalad, on päris harjumatu, aga väsimuse puhul näib toimivat. Tubli Emma hangib isegi tekid ja padjad põhimõttel, kes aeglane, jääb ilma.
Raputan pigistavad rihmikud jala otsast ära, torkan teised jalga ja linna peale. Üllatus on ehe kui meid viiakse Oulu Toomkirikusse.
See on tõesti uhke. Teen seal tagasihoidliku algaja moega mõned tagasihoidlikud pildid. Voldiku saan ka, pärast hea meelde tuletada.
Raija kannul marsime edasi mere poole. Ja äkki tunnen Pärnu tunnet, ilusad lilleseaded, viisakad autojuhid, palju rattaid-kõik ainult suuremas mastaabis. Pildistan veidi, aga suuremat isu pole. Asi nõuab sisseelamist.

.....
Maja juurde tagasi minnes leiame õues vahva varjualuse söömiseks. Emma kutsub Simuna poisid ja Irina ka.
Kaasataritud toiduvaru on teel kvaliteedis kaotanud - osa asju tuleb prügikasti viia. Poiste ema Pire on pirukaid teinud-palju kõva saia, see kukkel jääbki mulle põigiti kõhtu lebama.

Tahaks veidi üksi olla ja kohale hakkab jõudma teadmine, et nüüd ei ole see kuus päeva enam võimalik. Pesemine on tervendav, tädikesed juba tuduvad ammu. Loeme kodust õhtulehte ja proovime sellega mitte krabistada. Kellaaeg on hoomamatu, kardinatele vaatamata valitseb väljas päev. Keset kõige sügavamat und heliseb mu telefon ja Andres küsib rahuliku häälega, kas hakkame juba kohale jõudma ja kas päike paistab. Unustasin talle öelda, et jäime peatuma ja öömajale. Ajab naerma, aga uni tuleb ikka kohe. Hommik on mõnus. Emma räägib kuidas õhtul köögis palvust peeti ja see suur Hiiumaa mees hüüdis aga vahele: Jeee, ja jee. Mina arvasin, et äkki hüüdis ikka Jeesus. Ja seda me ei saagi teada.

TEINE PÄEV
Bussis laulame nendest lauluraamatutest, mida meil ei ole ja mille Tauno ja Pille on ennatlikult meie jaoks kaasa võtnud. Kui eile sõitsime Soomes peatustega kella kümnest kella seitsmeni, siis täna peaks hakkama saama üheksast kaheni.
Tehakse peatus. Sellest saab üks mu lemmikkohti.




Teisel pool jõge on Rootsi ja minu jalge all Soome.

....

Väike rannakõrts on ka. Kahjuks on meid korraga nii palju, et seal sees pilti ei saa. Meelde jääb vaid pööningutrepp ja suured lamedad leivapätsid. Õues leiame pildistaja, nii saab kaks kärbest korraga pildile st. meie Emmaga ühe hoobiga.

Leiame endile kahepeale mehe ka, see on küll kujuks moondunud ja kannab nime Lautamies, mis ei tähenda nagu ta laudas töötaks, vaid ikka seda, et on parvepoiss.
....


Jälle teele. Bussis tekkib põhjendamatu elevus, räägitakse mingist nabapiirist, millest kõik peale minu näivad aru saavat. Peatuses selgub tõde: oleme ületanud polaarjoone just nüüd ja praegu, see ongi see Napapiiri. Ehk poljarnõi krug ehk polarkreis. Uhke tunne läheb veel uhkemaks, et olen mingi suure avastamise juures. Eemal aedikus põõnab põder, aga kui mina fotokaga kohale jõuan, on ta juba onnikesse lahkunud.
....


Raija jutu järgi hakkame kohale jõudma. Bussis on palju sõna võetud, usu teemadel räägitud, mikrofon on vaba. Tauno ja Salla kooliõpeta on rääkinud kavatsetavast Rakke kiriku ehitamisest, Hiiumaa mees oma teest usu juurde ja veel muudki.
Loodus on nagu meil, põdrakanep õitseb, ilm on suvine, nii umbes 18 kraadi.
Koha nimi kus öömaja saame on Muonio, õieti Ülimonio, asulast 14km. põhja. 

Keerutades bussiga kitsal teel leiame ennast kahe maja juurest. Enne seda eelnes bussis kõva töö tubadesse jaotamise koha pealt, mis nõudis saalomoni tarkust ja lõppes paljudele mittemeeldivalt. Asi oli selles, et toad olid ülisuured: kaks kaheksast, kaks viiest, kaks neljast, kahene, kaks ühest ja veel üks eraldi korter. Lõpuks ma ei saanudki aru palju meid tegelikult kokku on ja asi muutus üha naljakamaks.
Mehed ja naised st. abielupaarid ei lahutunud ja olid nüüd teistega segamini ja see oli kummaline, sest mina oleks ikka teinud nii, et mehed on omaette toas. Haarasin bussis ruttu meie viiesesse tuppa kaks keskealist Tallinna naist, sest üks abielunaine tuli oma meest ja muidugi ennast ka pakkuma. Ma ei ole siiski harjunud neli ööd võõra mehega tuba jagama. Maja oli endine koolimaja, nüüd majutuskoht, toad naridega, WC-sid küllaldaselt, pesuruum, riiete kuivatamisruum pesumasinaga, ülisuure lavaga saun, kaks dušši. 


Olmepinnal tekkis kohe arusaamatuste lahknevus. Aega oli pidustuste alguseni kaks ja pool tundi. Kes tahtis süüa, kes tahtis süüa teha ja kes tahtis pesta. Mina tahtsin duši alla ja ei tahtnud mingil juhul köögitoimkonda. Emma tahtis hirmsasti teistele süüa tegema hakata ja lahke nagu ta alati on, sai ka viieks päevaks oma tahtmise. Mina hoidsin köögist eemale nagu katkust. Ja õigesti tegin. Kaks dušši olid aga vallutanud kolm tädikest, kelle jaoks ajataju kadunud. Pidin neile seda meelde tuletama. Kui ma siis ükskord riided ära vahetasin oli juba nii kiire, et oleks peaaegu aluspüksid unustanud seeliku alla panemata. Aga see eest olin endaga rahul st. pestud, kustud, kammitud ja kirikusse minekuks valmis.
....

...
Muomio oli pika külatänavaga koht, alguses bensujaam, market, restoran, suveniiripood ja siis kahel pool teed majad kirikuni välja.ja pärast veel edasi. Kirikuäärne plats oli autode ja automajade parkimiseks kohandatud.
Püstitatud oli kaks suurt söögitelki ja üks väiksem suveniiritelk. Taga oli surnuaed, mis erines meie kalmistutest, sest oli väga uus, peamisesed matmisaastad 2000 jne. Platsil suur hauakivi ja lilled. Puid ja põõsaid mitte. Teisel pool teed paistis küll vanem osa, aga seal oli ainult mõni vana rist. Lõpuks ei saanudki ma kelleltki küsida, kas see oli siis alles uus kalmistu või oli vanale peale maetud. Kruusatee ääres sissesõidutee kõrval oli mälestussammas ja nimedega plaadid tibladevastases sõjas hukkunutele. Ka sellest sai pilt tehtud.
Kiikasime ka söögitelki, lahkelt pakuti kohe kohvi, kalasaia, jogurtit. Sellest saigi kolme päeva lemmikmenüü, kuklid ka. Telk oli lahti hommikust õhtuni ja söök vabalt saadaval.
...
Nüüd siis tuleks rääkida sellest, mida need kirikupidustused õieti tähendavad, aga et sellest rääkida peaksin ise rohkem teadma. Seurad on suvepühad äratusliikumise kogudustele kuhu hulka kuulub ka meid võõrustav Rahu Sõna, mis tegeleb peamiselt misjonitööga. Igal aastal suvel sõidavad sajad inimesed kokku erinevate kirikute juures peetavatele seuratele, mis kestavad reede õhtu kelle viiest pühapäeva õhtu kaheksani. Seekord olid nad siis Muonios.
Toimuvad teenimised erinevate vaimulike käe all, ka loengulises vormis ja kindlatel teemadel näiteks:perekonna osa tänapäeval või paganliku usu sissetung. Kahjuks läks kaotsi kava, kus olid peal osa loenguid ja kirikutegelaste nimesid.

Muomio kirik on armas puukirik väikese rõduga. Juba reede kella viieks oli kirik rahvast täis. Hämmastas perede rohkus- ema, isa, väiksed lapsed. Omaette klassi moodustasid teismelised noored, kes ei tundnud jumalasõna kuulates igavust. Väga eksklusiivsed olid vanemad abielupaarid kogu oma väärikuses. Seda pilti võis tundide kaupa nautida ja kuna ma soome keelsest sõnumist midagi aru ei saanud, siis tegelesin inimeste vaatlemisega. 
......
Vahepeal tegime tiiru pikki külatänavat, aga midagi huvitavat minu jaoks see ei sisaldanud.Omaette elamus oli ühislaulmine. See ei olnud meie kiriku moodi naiste joru, vaid midagi tõelist, kus südamest tegid häält kõik, nii naised, mehed, kui noored. Nende lauluraamat oli pealkirjaga Matkalaulud ja laulud igati lauldavad.
Elamisse saime reedel mingi üheksa paiku. Siis hakati jälle söögiga tegelema??? Ja pandi saun kütte. Naisi oli korraga laval üle kümne ja meil oli ütlemata lõbus.

KOLMAS PÄEV
Laupäeva hommik algas söögi ja palvusega. Kuna Tauno ja Urmas olid mingil vaimulike konverentsil, siis viis palvuse läbi Anton Hiiumaalt. Kohale saades ja tavapäraselt kohvitelki siirdudes (paralleelid õlletelgiga, sest kohvihoolikul ja õllehoolikul suurt vahet pole) sattusime Urmase peale, kes sai 15 komplekti ilma juhtmeteta kõrvaklappe koos mikrofoniga. Nii ta pakkuski võimaluse, et tema tõlgib kõik teenistused neile, kes on huvitatud. Mina olin küll huvitatud. Nii ma siis kõndisin ringi ja jumalasõna oli koos minuga isegi peldikus poti peal. Vot selline kaasaegne tehnika.
Hommikul sõlmisime tutvuse, õieti uuendasime, Leonoore ja tema mehe Aivariga, sest nii huvitaval reisil ei tohtinud ju liiga emmakeskseks jääda. Loobusin nende pakutud kaubanduse külastamisest ja eelistasin olla edasi kirikuinimene. Vaheajal sain kokku toakaaslase Luulega, kes oli oma tütardele vahvad lapi tanud ostnud. Minu peas pälvis punane tanu kiitva hinnangu ja ise ka leidsin, et jälle olin õiged riided õiges kohas selga saanud.
......
Lõpuks leidsime Emmaga teineteist ja läksime maitsvat põdralihasuppi sööma. See oli küll pigem ühepajatoidu moodi. Kõrvale sai imehead kalja ja võiga sepikut.
Kell viis hakati armulauda ette valmistama. See oli elamus omaette ja kokku kestis kolm tundi. Tegin pilte sealt kuhu pääsesin, hiljem lõpu poole juba rõdult, kui sinna läbi murdsin. Õues oli mõlema ukse taga pikk järjekord ja kes oli armulaual ära käinud, see lahkus käärkambri ukse kaudu. Korraga teenis neli vaimulikku. Võimas.
...

Pärast kaheksat läks sõit Rootsi. See koht kuhu jõudsime oli seotud äratusliikumise õpetlase Johan Raatamaaga (1811-1899) tema omakorda jagas Laestadiuse (1800-1861) vaateid.
Väike muuseum-palvemaja oli tehtud Raatamaa talosse Saivomuotkases. Säilinud olid ka vana ait ja kuur. Rahvast oli mitu bussitäit ja ruumid väga väiksed-umbsed. Seetõttu hiilisin loengust kõrvale. Alguses pidi see värk kestma ainult pool tundi, aga lõppu ei näinud tulevat. Pärast kahetsesin, et kuulama ei mahtunud, parem ikka kui väljas sääski sööta.
...

Nii ja sõit tagasi, et jõuda uude kohta. Kui mulle kodus oleks keegi öelnud, et suvesüdaööl, vihmatantsu saatel üritan 500 m kõrgusele mäkke ronida, oleks selle jutu tõsiseltvõtmisega tegu olnud. Ontliku pereemana helistasin enne katsumust abikaasale kes küsis sellise lause: miks te seda teete. Tõepoolest, miks. Ja kohe tabas mind täielik ebaedu. Kiire tempo pani südamemootori nii kiiresti tööle, et muu ei jõudnud järele. Poolel teel puu otsa (vabandust mäe otsa) lõppes jaks. Kobisime tagasi bussi ja võisin ennast lohutada sellega, et polnud ainuke läbikukkuja. Päev lõppes millalgi hommiku hakul.
...

Veel üks naiselik tagarääkimisjutt: Meie bussi juhid olid saavutanud moraalijüngrite (mina kaasa arvatud) üldise halva kiidu sellega, et otsustasid kodustada kaks allpool haritust olevat tibi. Mina omas lihtsameelsuses arvasin, et sellised linnud käivadki bussiga kaasas, aga siis tehti mulle selgeks, et mõlemad on Äksi kogudusest, töötavad koolis, üks isegi õpetaja. Asi polnud nende ööharjumustes, kui pakkumist ja nõudlust on, miks mitte, vaid asi oli nende keha ja kõnekeeles. Igatahes kümne käsuga seal küll midagi pistmist polnud.

NELJAS PÄEV
Pühapäeva lõuna ajal jõudis äkki kohale teadmine, et varsti lähme ära. Hakkas kurb ja mida naine teeb kui tal kurb on – loomulikult läheb šoppama. Üks suveniiripood, ülemõistuslikud hinnad ja 30 euri kadus nagu niuhti. Endale sain tootemlinnu, valge rabakana, poistele põdrasarvest kaelariputamisvidinad ja Andresele põdraga tulemasina. Veel ostsin pisikese tassi pildiporodega. Neist mõnda eriti ülbet eksemplari olime juba sõiduteel kõndimas näinud.
Istusin võimalikult palju kirikus, et veel endasse koguda seda, mis talvel jõudu annab. Ja juba hakkasidki kirikukellad helisema. Püüdsin selle hääle ka pildisse. Veel üks tore seik: kolm päeva olin jälitanud Lapi eite, et teda pildile jäädvustada. Just veidi enne äraminekut hüüdsid naised äkki, Liina vaata lapieit läheb. Jooksin, naeratasin oma kõige meeldivamat fotograafinaeratust ja palusin luba pilti teha. Nüüd on mu kollektsioonis vahva punastes Saami rahvariietes naine.
....
Ööbimispaika jõudes saime sauna. Hommikul pidime varakult teele asuma, öösel ilmselt magasin.


ESMASPÄEV EHK VIIES PÄEV
Kuidagi mingi külmus oli sees ja ärevus sõitis kõhus ringi. Ikkagi üle kolmesaja kilomeetri lahutas mind veel oma igatsusmaast Norrast. Vaatasin, vaatsin ja vaatasin bussiaknast välja: kidurad vaevakased, siis need valged pehmed tuttvillpead, põdrakanep ja soine vaevatud maa, kus elab kummaline rahvas, saamid. Oh, oleks ma kellegi keeleteadlase või loodusuurija vaene sugulane, kindlasti kaupleksin ennast nende rändudele kaasa. Võiks ju proovida porosid lüpsta või midagi kasulikku teha. Ja äkki olidki need ülbikpõdrad teel. Kõndisid bussi ees suure karjana, ei vaadanud üle õla tagasi. Nad nagu tahtsid meile meelde tuletada, et ammu need autod tulid, olime siin enne teid ja oleme edasi. Pildistasin neid bussiaknast ja nüüd on nad mul kodustatuna arvutis. Eriti üks valge.

...
...


Ja siis sai tunduri otsa ja bussiaknasse tekkis tume, hall kaljusein. Pisikesed madalad põõsad ja puud, mis seal peal kasvasid oleks nagu tahtnud kellelegi oma tegelikke ülesandeid meelde tuletada: kui juba pean kasvama, siis tulen igal pool toime. Ülalt nirises oja ja kõrgel valendas lumi. Soome oli kuidagi märkamatult asendunud Norraga. Tegime peatuse, tee oli kitsas, kemps asus tee ääres nõlvakul ja seal ei olnud vett. Tundsin, et olen jõudnud turvaliste bensujaamade maailmast kuhugi mujale. Tegime mõned meeleolupildid. 

......

Edasi sõites olid kaljud kaetud ohutusvõrguga. Ühes kohas koristati kivivaringut teel. Kas nii juhtuvadki õnnetused? Lasksin sellel tundel endast hetkel läbi voolata. Ei olnud just mõnus. Kuigi noorena olin Krimmis käinud ja Ritsa järve ääres ja mägedes nõuka aegsete bussiikaldustega sõitnud. Mägede vahel jõgede ääres olid pisikesed majakesed. Kes on küll need trollide sugulased, kes sinna on endale pesa teinud? Tegime Emmaga kujutlusmatka kuidas me vanaduses endale sellise onnikese üürime ja kalal käime. Miks mitte, mõttes on ju kõik võimalik.

Hakkasime Põhja Jäämerele lähenema. Ja siis juba olimegi seal. Näppu ja saabastpidi vees, mõni isegi paljajalu. Kivid olid niii siledad, oleksin tahtnud suure kotitäie kaasa viia, aga taisto bussi piiratud kandejõule mõeldes piirdusin tagasihoidlikult mõnega. 

...

...

Linn oli Alta ja viibisime Alta fjordides. Kaardilt vaatasin, et Altasse viis ainult üks tee, üldse oligi see ainuke suur tee ja et jõuda teise linna Lakselvi, oleks pidanud pikalt ringi sõitma, sest kaardi keskel võimutsesid aina jõed ja jõed. Alta oli minu silmale väike linnake vaateplatvormiga, kuhu kohalikud meid viisid. Sealt kõrgelt sai pildistada, isegi lennuväli jäi peale..

Enne seda võõrustati meid ülilahkelt väikeses kristlikus põhikoolis, kus tänutäheks laulsime et olen väike karjane...Käisime kirikus. See oli uus, karge ja põhjamaine, halli ja valgega, aga seal puudus aastate side ja mineviku hõng.
....

....
Tagasiteel mõtlesin veel Norramaa peale. Ajalooliselt lähendab teda mulle „Kristiina Lauritsatütar“ ja kuuesaja aasta tagune keskaeg. Siis on mul raamaturiiulil veel Gulbransseni „Ja taamal laulavad metsad“ ja „Tuuled puhuvad vaimude mäelt“ . Nende lugemisel saab pilte talupoegade elust. Ühtegi Ibsenit mul kodus pole. „Nukumaja „ (Norat) olen kunagi telekas näinud. Ja ühtegi Norra muinasjuttu ma ei tea. Laste juttudest ainult „kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto“. Parem pole ka kunstiga. Edvard Munch ja „Karje“, hunnik „Suudluseid“ ja „Elu tants“. Aga Griegi Mäekuninga koopas see trollide koht on küll meeles. Nii et põhikooli tase. Ei vaidle, aga asi seegi.


Imelik on ära sõita kohast mille puhul tead, et siia ei tule ma kunagi tagasi. Noores põlves ei olnud reiside puhul Paigal minu jaoks sellist tähendust. Ju siis tundus elu nii lõputult pikk ja 25-selt oli kõik alles ees. Nüüd pea 50-selt aga...

Lõpuks läbisime kiirmarsil veel puukujudega ohtralt dekoreeritud suveniiripoekese, mis oli juba Soome pool ja kus hinnad odavamad kui Muonios. Hea, et raha otsas oli. Pole kerge see algaja turisti elu, tahaks aga osta. Kahju oli teisest rabakanast, mis oli esinduslikum ja ainult kolm euri kallim, aga sinna ta minust rippuma jäi.
Jälle koolimajja, kus vähemalt mind tabas tagasisõidustress. Küll konstrueeriksin sellise masina, mis viiks ilma asjade pakkimiseta punktist A punkti B. Aga üle kivide kändude see läks ja hommikul kell viis kobisime bussi. Kõik, selle öömajaga jälle ühel pool.

KUUES PÄEV
Bussis hakkas pikkamööda kohale jõudma, et enam me ei sõida edasi vaid hoopis tagasi. Et kõik see, mis ma nüüd kogen ja näen jääb viimaseks. Selline olukord tegi veidi närviliseks ja suhtlemise sunnituks. Juba olime Lapimaal, juba läks Raija maha lubades mitu nädalat mökkis puhata ja murakal käia. Sõitsime, peatus, sõitsime, peatus, sõitsime...
Lõuna. Bensujaama lähedus tõi nagu maa peale tagasi. Ilm oli ilus ja kui veel kõht täis siis kadus kahetsus olematuks. Elu on ilus, kõik on ees.

Edasine ei omanud enam tähtsust ja kõik läks nii kiiresti. Tagasisõidulaeval oleksin natike üksi mõelda tahtnud, aga suuremat tähtsust sellel polnud.
Pimedas koduukse üles leidnud ja kottidega üles saanud leidsin eest magava pere. Kell oli mingi kaks. Mõttes kummitas: Norras käidud nagu niuhti...ja veel imelik arusaam: mis ma nüüd homme tegema hakkan?

KOKKUVÕTE
Seda ei tule, sest tunnen kuidas minu maine matk edasi kestab. Kui Virumaa Teatajast leian diakon Tauno Toompuu loo pealkirjaga „Palverändureina Simunast Lapimaale“ ja endatehtud porode pildi (bussiaknast), lepin siiski arusaamaga, et seda kõike on nüüdseks võimalik ainult mäletada. Ja vaadata Jäämere kive ja panna ajalehe vahele kuivama tuhande kilomeetri kauguselt koju toodud tundmatu lill.

...

Kommentaare ei ole: