Pühapäev, 28. juuli 2019

Vaat mis juhtus



ehk jälle ratastel
240 kilomeetrit.
Loomulikult autoga, mida teie arvasite?

Kui midagi väga ootad ja soovid, siis jõuad ära oodata. Tudutamise järel (vt. eelmine postitus) selgus, et majabrannel ja minul õnnestus hankida lastelastevaba ühisaeg. Miks mitte seda kasutada. Isegi ühisujumine sel suvel tegemata. 
Suvelinnadest jäi sõelale Põltsamaa (uhke ja hea). Varemgi sealt läbi vuratud, aga põhjalikult pole aega maha võtnud. Roosiaeda jõudsime meelt kosutama tubli tund enne sulgemist. Huvitav tähelepanek: uued sordiroosid ei lõhna nii nagu meie arvates üks roosilõhnaline lõhnama peaks.

Pärast aeda tahtsime veidi keha kinnitada. Selleks siirdusime söögikohta vaatega jõele. Neljapäeva õhtupooliku kohta oli rahvast küll. 
A KUS NEED INIMESED KÕIK ELAVAD?
Et sellisele totakale küsimusele vastust leida sõitsime veidi mööda tänavaid ringi. Kuidagi kaootiline tundus, sest linnasüda puudus. Kodus uurides selgus, et elanikke pea 4 000. Teises maailmasõjas hävis ligi 75% hoonetest. Kokkuvõttes jäi kena mulje, korras majad ja aiad. Ja muidugi jõgi, selles sulistavad lapsed ning tänaval tõuksidega noored. Ilus park ja jälle roosid-roosid! 
Loomulikult käisime linnuses. Kodus lugesin, et loss hävitati 1941 ja varemeid ei ole veel suudetud konserveerida. See ei seganud õhtul toimuvat etenduse proovi, kus meiegi saime õpilastega kaasa laulda kohaliku helilooja Karl August Hermanni Kungla rahvast. Jälle üks tavatu meeldejätmishetk.

NEIL ON JÕGI JA JÄRV
..meil pole kumbagi. ma isegi ei tea selle värskendava järve nime. Põltsamaalt tulime ja Jõgeva poole läheme. Aidu järv ehk Kõpu tiik on tehisjärv. Väga mõnus, isegi lapsed ei lõuanud vaid sulistasid rõõmsaste vanemate valvsa pilgu all. Saime sealt energialaksu ja tunde, et

KOJU VEEL EI LÄE
ehk kuhu suunduvad kümned tsiklimehed? Järele neile! Kuremaa lossi ees tabas meid nöör ja sissesõit keelatud. Kaesime siis mehi ja rattaid aia tagant ning keerasime autonina Laiuse poole. Laiuse kirikuaed ja kogu alevik jättis kurva mulje. Arvan, et umbes Simuna mõõtu ja moodi. Mis küll minuga lahti on? Ma ei ole ju mingi regionaalpoliitilise artikli kirjutaja, vaid viibin kauni kodumaa kaunites paikades. 
Laiuselt suurele teele sõites tahtsin kindlasti vaadata, mis on saanud vanast puukirikust. Tänu kalamajabranne sünnikodule olen selle kiriku lugu teelt jälginud, aga millegipärast pole minu kogudes ühtegi pilti. 
Puust Laiuse Jumalaema Sündimise kirik rajati 1864 ja oli kasutusel 1987 aastani. Väga huvitav, et just seoses uue aja tulekuga suleti kogudus ja algas hoone kurb lagunemine. Eelmisel aastal panid kohalikud ettevõtjad pead ja raha kokku ning päästsid hoone. 
Ja hakkangi jõudma pealkirjani ehk puändini. 

MIKS TE KASSI MAHA JÄTSITE?
Kiriku juures märkasime kõigepealt autot millel tuled peal. Eemal silitas noor naine kassikest. Sellele järgnes seisund, mida Anneli tagantjärgi nimetas "hetk, mil Liina hakkas imelikuks minema". Lihtsalt seal ta seisis, minu minia ja silitas ikka veel kassi. Hüüdsin. Nüüd oli tema kord vaadata mind nagu ilmutist. Juba ilmus nurga tagant lapselaps ja ajas mind nähes silmad pärani ning suu kõrvuni. Ütelge nüüd teie kuidas sellised asjad juhtuvad? Kaks autot hakkavad väikelinnast hommikul sõitma ja saja kilomeetri kaugusel, iidvana kiriku hoovis saavad lihtsalt kokku. Minutite mäng. Juhus? Tegime meeleolupildiklõpsud ja vurasime oma teed. Meil veel käimata linnusevaremed, emme koos tütrega siirdus Jõgeva mõisa otsima. Koju jõudes sain FB-s teada, et mõis sai nende poolt leitud. Suures kirjas küsimus tuli Annelilt kui auto hakkas ära minema. Tema arvas, et tegemist oli nende isikliku lemmikloomaga. 
Püüdsin fotodele anda veidi müstilist hõngu





Kell hakkas kümme saama kui linnuses kolasime. Taamal loojus päike. Varsti jätsime Vooremaa seljataha. Lahtijäetud autoaknast tundsime südasuviseid lõhnu. Kitseke jooksis üle tee ja autotuled äratasid piraka jänese, kes õnneks kalpsas õigele poole. Voored olid juba ammu asendunud soise Käru metsavahega. Kui erinev on loodus 100 kilomeetri raadiuses. 






https://emmeliina.blogspot.com/2013/06/vooremaale.html
https://emmeliina.blogspot.com/2013/06/vooremaa-ii.html

Reede, 26. juuli 2019

Äärestunud maa

ehk miks peaksid inimesed maale kolima?

Viimati läksin Tuttu 2016 aasta suvel. Olen sellest kirjutanud

https://emmeliina.blogspot.com/2016/08/avalikud-majad-ja-aiad.html

enne seda ja üldse esimest korda
https://emmeliina.blogspot.com/2013/08/ruttu-tuttu-3.html

https://emmeliina.blogspot.com/2013/08/ruttu-tuttu-2.html

https://emmeliina.blogspot.com/2013/08/ruttu-tuttu.html

Keda huvitab, siis lugemist
https://www.vinnivald.ee/documents/1431677/2196217/tudu_ajalugu.pdf/8f209b31-e300-4d72-adcd-f0b863b3fac0

Nüüd siis tegime seda jälle! Palava ilma buss väljus Rakverest 13.30 . Üks, õhtune on veel. Ja kõik. Tagasi linna saab hommikul ja 14. 20. Elementaarne sõit 40 km. kaugusele maakonnalinna on kindlustatud.

SÕNA SIIT JA TEINE SEALT
Vinni valla koduleht (2014) ütleb, et elanikke 328. Sügavamal süvenemisel 2019 oli rahvastikku 268 Noppeid:
Alevikku läbivad Rakvere- Rannapungerja maantee, mis väga heas korras ja Tudu-Lüganuse maantee.
Alutaguse laante keskel asuv Tudu on põline metsameeste küla.
Suuremad tööandjad AS Tender Ehitus, Aldari kauplus, OÜ Helmi, Virumaa Metsatööstus
96,4% eestlasi
Infrastruktuur suhteliselt hästi välja kujunenud: kool, lasteaed, rahvamaja, kirik, kauplus, "Jaama Trahter", käsitöötare-muuseum, kaks staadionit, terviserada, jõusaal, arsti vastuvõturuumid, saun ja kalmistu.

Tundub väga tore! Parajalt suur (väike) kogukond, alevi ümbruses viljapõllud ja toimivad talud.
Suur ja kaunis koolimaja koos lasteaia õuealaga.
Kui vaadata kooli vilistlasi al. 1960, siis lõpetajate arv viieteistkümne ümber. Vähenema hakkab see al. 1980-ndatest ja enam kümne piiri ei ületa. Vabariigi taastamise algusaastatel ja sellele järgneval muutub pilt eriti kurvaks. Mingitel aastatel lõpetajaid ainult 3. Sajandivahetuseks viskas arvu 10-ni kuni koolist sai 2015. 6-klassiline. Sellel õppeaastal töötas koolis 3 õpetajat ja nad õpetasid 12 õpilast. Mis juhtus?
Mida sellest järeldada kui 300-st elanikust on 12 7-13 aastased?
Kahjuks ei osanud leida valla kodukalt rahvastiku vanuselist jaotust.

Valged, krohvimattidega kaetud laudisega puitmajad on enamuses tühjad. Vett ja kanalisatsiooni pole. Hooned ehitati 50-ndatel, ikka metsapunkti poolt, sest kolhoosid olid vaesed ja punktis maksti palka. Tuldi kaevandustest, kust täies tööjõus mehed said 50-selt pensionile. Kui valmis uus ja moodne koolimaja hakksid tulema ka nooremad inimesed.

Vahva lause leidsin 2008.a. Virumaa teatajast: vanasti oli Tudus 40 lehma ja 4 sõiduautot, nüüd on 4 lehm ja 40 autot. Arvan, et tänaseks on 0 lehma.

ÜLLATAJA
Alati leidub, vähemalt üks. Seekord Jaama Trahter suurepäraste toitudega. Skeptikmina olin valmis, et kolkas pakutakse ühte suppi, kahte praadi ja kartulisalatit. Tegelikus on hoopis midagi muud. Teenindajanäitsik niisamuti. Mul selline võrdlemise taktika seepärast võrdlen Väikese Maarja pubiga, kus nii toit kui teenindus nõrk 3, aga Tudus 5 pluss.

MÄLESTAMINE
Ma täpselt ei teadnud, aga olin selle kandi mehega luuletpidi seotud. Kalju Enniko (1952-2012) Päevalille klassivend. Värsikogu "Roheline süda" ilmus 1980.  Hiljem pseodonüümi Mart Murde all avaldas väga häid luuletusi. Tal on isegi FB veel alles. Kaheksa sõbraga. Otsin luuleridu. Raamatukest ei leia, praegu.
Aga see, see ei ole suvine:
Ei taha minna magama
öö pikk öö pikk öö pikk
päev kätlest pani plagama
kustus kui tuletikk


ALGUSESSE TAGASI, ehk miks peaks maale kolima?
Arvan veidi läbi huumori, et igavusest. No et kui kellelgi jääb korter kitsaks ja raha üle, siis ju võiks.

Imeline on suveõhtul kauni terrassil istuda, veinikese ja maasikatega. Aga et sõstraid korjata? ...eee...eks neid ole omal ajal ka ikka korjatud.
Imeline on suvehommikul lehtlas äsja praetud rääbiseid nosida. Aga et see valmis ehitada, muru kasvatada, veevärk tänapäevastada, lilli ja taimi elule poputada...eee...appikene, selleks peab ju iga päev lisaks palgatööle tööd tegema.
Talv ei olekski maal aastaaeg - see oleks seisund.
Aga suvi sisaldab kõike - isegi lapsepõlve.

Seekord polnud mul fotokat, eks neid pilte ole tehtud küll.

Mõned telefoniklõpsud ikka
kes teab, see teab: kauni kodu ja aia omanik -  minu blogi jälgija ning stammkommentaator
minu unistuste suvine garaažikorter

vesistage


kolm aastat hiljem

AITÄH võõrustamast !

Neljapäev, 18. juuli 2019

Üksi pole keegi 2



Kuigi väga koledad sündmused (kahe lapse vägivaldsed,seletamatud surmad) on mu meeltes nii ööl kui päeval, tahaksin heade mõtetega õudusi trotsida.
Sellepärast  on laulupeomeenutused palsamiks hingele

Pensionäriviginaid lugedes paigutasin ennast nn. nooremapoolsete eakate vaatajate hulka.
Laupäevasest pingipiletist ma juba eelmises jutus rääkisin.

PIDU, OLME JA ULME
Pühapäeval ootas ees hoopis teistmoodi päev. Asusin varakult teele ja olin nagu naksti eribussiga poole kaheteistkümne ajal Oru väravas. Nähes pikka saba väravate taga ma küll vihastasin. Miks ei võidud rahvast lauluväljakule lasta, miks jälle oli vaja kunstlikult inimmassi suurendada. Rahvas oleks kenasti sisse saanud, toidu-ja kaubandusaladel jalutanud, vetsus käinud ja kuulamiskohad valinud. Nüüd aga avati väravad pool üks. Piletikassasid oli kolm, veerand ühe paiku hakati müüma. Loomulikult kahest kassast, et oleks ikka pikem saba. Kuna minu saatjapilet toimetas veel kodulinnas, siis ostsin sissepääsuks 10 rahase üldpileti. Ja vot siis ma olin häbematu. Ei läinud saba lõppu, vaid tegin tähtsa näo ning marssisin otse väravast läbi.

Nüüd oli aega teha teoks ammugi kokkulepitud kohtumine. Eesti toidu ala oli võrratu! Ilus, esteetiline, sõbralik ja maitsev. Kohtumist jäi meenutama kohapeal tehtud foto, mis originaalis muidugi kvaliteetsem, kui ülepildistatuna

Kõhud setu toitu täis siirdusime loomulikult kohta, kus keiser jala käib. Kerekana valin alati vetsumaja, mis juba vähemalt teist suurt pidu korda tehtud: jätkub nii seepi kui paberit. Muidugi pärast suurt pidu hilisõhtul oli sealgi tegemist ülekasutusega ning koristajast võis vaid unistada. 

Lastekooride ajaks sättisime ennast ekraani ette. Ruumi oli tõesti vähe. Kuna Krista imbus varsti lava alla enda sümfoonikute manu oli mul aeg kohustuste juurde asuda. Inva-alas ootasid mind kaks kallist inimest - poeg ja lapselaps. Settisin ennast pingile, piiga sai igaks juhuks klapid poolenisti pähe ja nautimine algas. Silmaga piilusin millist tööd tegid vaegkuuljate tõlgid. Muljetavaldav. Kuna inva-alas oli suht kitsas ja sektori pinkidel küllaldaselt ruumi, siis kolisime sinna. Ja jällegi ümbritsesid meid peamiselt välismaalased. Sõbralikud, hoolivad, naeratavad. Kaks täiskasvanut ühe erilise peale oli paras. Kui üks käis friikaid toomas, siis teine turvas. 
Hiljem hakkas pinkidele imbuma nn. tutvuserahvast st. kaasmaalasi. Vot on ikka vahe viisakusel: küll pole endal ruumi, küll pole jalgadel ruumi jne. Kurvaks tegi peo mõtte see, et esinemise ajal patrati ja pladiseti omavahel. Saan aru nendest, kes ostes kalli pileti loodavad rahus kuulata, aga ei saa. 

KUIDAS MEES MULLE SELGA VAJUS
Nii äkki see tuligi. Istusin pingil, piiga minu ees murul ja ootasin segakooride lavale minekut. Äkki tundsin seljas raskust. Arvasin, et tagant hakkab keegi välja minema (pinkide vahed olid küllalt kitsas) ja toetab minu vastu. Sekundite pärast sain aru, et SEE ei kao kuhugi. Püüdsin ettevaatlikult liigutada, aga seljal lasuv raskus oli ikka väga suur. Sain aru, et tagapingil istunud rohkem kui saja kilone nooremapoolne mees-eakas on kokku kukkunud minu seljale. Hüüdsin võimalikult normaalset häält välja pressides, et mitte piigat ehmatada pojale, et tagapingi mehel hakkas paha (mees endiselt seljas). Imelik, et tema naabrid st. teine pere, kellega nad koos istusid ei upitanud meest üles. Sain siis selga sirutades mehe sirgu paludes tal hingata ja hingata. Mees vaatas mind tardunud pilgul ja hakkas uuesti vajuma. Siis tuli üle pingi noorem mees, kes ta kinni püüdis ja vett andis. Tegime ruttu ruumi, tõstsime asjad eemale ja tekitasime  pinkidele vahe, et meedikud saaksid võimalikult kohe ligi. Mees nagu oleks olnud teadvusel, sest kui ma ütlesin, et võtke müts ära, tal oli väga palav, siis ta võttis ise mütsi peast. Ratastooli sai ta abiga ja nii oli hea teda minema transportida. Siis sain küll aru, et kui selline seik oleks juhtunud keset platsi- kuidas oleks med. töötajad sinna tooliga või kanderaamiga lähedale saanud.

KÕRVADELE 
Minu selle peo üllatajad olid naiskoorid. Olen üldiselt mehise laulu kuulaja, aga seekord nautisin just naiste laulu. 
Teine suur üllataja oli sümfooniaorkestrite repertuaar. Hiljem branne juures ei jõudnud koorilaulja ära imestada minu suutlikust kuulata vabas õhus orkestrimuusikat. Mulle sobis. Järelvaatamist pole veel teostanud, ainult veidi lugenud noore USA -Eesti helilooja Joonas Tarmi kohta. Muljetavaldav.
Ühislugude toetajateks olid kaks poega. Mõlemate tugevad hääled, seekord pealtvaatajate hulgas, segunesid pisaraneelamise ja lapselapse lipulehvitamisega. Vanima poja pere jäi küll Maarjamäe lossi ekraani ette, aga ei kurtnud. Eks nad sisimas teadsid, et jäid ise piletite ostmisega viimasele minutile. 
Veel viimased laulud ja tuli kustus. Nagu mitmendaid kordi. Ka viis aastat tagasi olin pingil nautimas. Seekord hoolitses pileti eest Poeg neli. 

MEIE PANUS

FB Kõnelus enne pidu.
Johanna: no ja mina ikka laulukaare all laulmas
Mina: oi kui tore, mis kooriga sa oled?
Johanna; segakooriga
Mina: kas kooli koor?
Johanna: ei kaunitega
Rasmus: kaunite segakoor? kas see on eeldus seal kooris laulmiseks :)
Johanna: ja just
Rasmus: no selge

Veidi selgitust: Kaunite koor tähendab Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide kooli koori




NOOREMAD EAKAD LAULJAD
lava ees ja hiljem minuga koos bussi (trammi ) oodates: tänavune ühendkooride esinemine oli üliraske. Kaare all ei olnud ruumi ja nooremad lauljad ei liikunud ülespoole kuigi paluti. Nii jäi seadusekuulekatel noorematel eakatel ainuke võimalus kõige palavamasse ja tihedamasse massi sulanduda. Juua ei julgenud, sest vetsud olid ülerahvastatud nagu alati. See ei olnud vingumine vaid lahenduse otsimine: kuidas saaks paremini.

ÜhisÖöbimiskohta naasmine oli jällegi seotud elamustega: kas buss või tramm. Mõtlesime, et tramm on ikka suurem. Kahjuks laskis üks tarkpea peatuses jutu lahti, et viimane tramm läks kell üheksa. Kõik see mees tormas järjekordselt üle tee bussile, mida polnud. Ainult kaks nr. 60 sõitis Lasnamäe poole. Siis hüüatas keegi: tramm! Ja jälle valgus rahvas trammipeatuse poole. See oli kokku nii koomiline, et isegi pahandamiseks ei jätkunud jõudu - tegelt nr. 3 tramm oli see, mis enam ei väljunud. 
Millegipärast ei olnud öine kodupidu kolmele eriti hoogne. Mis te arvate, kas tegemist võis olla ealiste iseärasustega?

PILDIRATAS
Keerame pildiratta viis aastat tagasi:

siis, kui riietuse valis veel ema ning isa ja onu on stiili-ikoonid enda koori esinemist oodates

Nüüd, 2019 olen muutunud, riided valin ise. 
sellele vaatamata



isa teab, onu Lennart teab
ja vanaema ka teab, et


MU ISAMAA ON
MINU ARM


Kolmapäev, 10. juuli 2019

Üksi pole keegi


...muusika Tauno Aints, rahvaviis Kuusalust, sõnad Urve Tinnuri.

Mõtlesin, et ei kirjuta, aga kui ühest blogist lugesin valesti kirjutatud ja kolm korda kahe päeva jooksul korratud laulu pealkirja, siis ikkagi ehk midagi tuleb.

Laupäevasel õhtukontserdil tundus, et Lauri Õunapuu ei vea välja. Valikühendkoor aga küll. Nii laulukaare all kui väljakul. Sest meiegi olime valikkoor. Inimesed, kes olid enda jaoks laulupeo välja valinud.

Seekord sain väljavalituks tänu pojale. Aitäh, Rasmus! Mina oleksin ennast nõlvale valinud, aga teades, et peale marsruuti, mis algas Balti jaamast 11.30 (trammid siin enam ei sõida, trammid siin enam ei käi) ja päädis viie paiku lauluväljakul Tallinna rongkäigu saabumist oodates, ei olnud jalgades seda käbedust. Ei noh, jalgades oleks olnud, aga see tagumine ots kiskus nii kangesti maa poole, et teadsin - kui juba seal olen, siis püsti enam ei saa. Tark kell näitas ligi 12 000 sammu. Kui lisada kalorite põletamisse hüüded kodukooridele, siis olin totaalselt läbipõlemise äärel.
Seda magusam oli istuda sektorisse B2 pingile. Naabriteks fantastilised britid, kes poja suu läbi meile selgeks tegid, et neist neli kaasati Ühendkuningriigi eestlaste ühendkoori ja mõned olid isegi šotimaalt.
Mulle meeldivad laulupidu väisavad välismaalased. Neis pole seda: "mis mõttes ei saa kohe friikaid"  tunnet.

Kuna armastan väga koorimuusikat, siis suudan ilma söömata-joomata-pissimata-vingumata kolm tundi pingil püsida.
See aga ei välista, et ma öösel poole kaheteistkümne  paiku ei sooviks ennast mingi ühistranspordi peale sokutada. Kaaslaseks, õieti mina nende kaaslaseks kaks valikkooris laulnud sõbrannat, kes eluaegsed, aga enam mitte nii tulihingeliselt lootust täis.
Oo Tallinn, oo! Kõige paremini iseloomustas olukorda ühistranspordile teed takistanud politseinik: meile on antud käsk ühistransport tööle panna siis, kui laulupeolised on koju läinud!!!! ahahahaa!
Kellele see transport siis käima pannakse.
Õnneks saime ikka Hobujaama (läks aega, mis läks) ja sealt edasi Kalamaja bussile. Veel veidi kõndi ja branne juurde kotile. Käekell oli fikseerinud kokku 18 000 sammu. Kell oli üks.

Öösel häbenesin ja rääkisin iseendaga : ma ju keelasin sul rongkäigu äärde hüüdma minna. Vana inimene ja karjud ning lehvitad tee ääres. Täitsa segane, kuidas sa nüüd linna peal hakkama saad? Ainuke, et koos minuga hüüdis pealtnäha täiesti normaalne naisterahvas. Peaaegu kõigile.  Minust ta sinna hüüdma jäigi kui mina Lääne-Virumaaga lõpetasin. Ainukeseks vabanduseks oli see, et keegi, või oli neid mitu hüüdsid kodurongkäigust vastu: Elagu Liina! Eks ma siis elan.

Täna pilte pole. Mitte ei taha teised fotokast välja tulla. Pühapäevast proovin veel ühe loo teha. Homme.

Laulik pärast reedest proovi, teemasse: laupäeval läheb vaja