Minu lemmikajaviide ehk taaskasutus on praegu piiratud. Siin viimased leiud:
Villane mantel koos vildist kotiga
Must kašmiirmantel, mummuline Zara sall ja kübarik
Tänahommikune ajaviide ehk ahjusoojad kaneelikad
Ajaviide ilma milleta on mu elu ilmeta ehk autosõidud majabrannega, mille jooksul saab midagi fotokasse püütud. Näiteks eilne üleujutatud Rakvere rahvaaed
Möödunud kolmapäevane Uljastel ja
Ning ongi kuklid otsas.
Üks ütlemata puudutav kirjatükk tänahommikusse kohvi oli SK "viskun tuleriidale". Kuna tema juures kommenteerimine alati ei õnnestu, siis kriban siia. Ühesõnaga, millal ma viimati reisisin?
Viimane pikem automatk toimus suvel branne maakoju, olime kahekesi nädala ja sõitsime Jõgevamaal ringi. Tallinnas käisin oktoobrikuu koolivaheajal ühe päeva poja ja lapselapsega. Siis kohtusime viimati pealinnabrannega. Iganädalased sõidud bussiga marsruudil Rakvere-Maarja-tagasi ema juurde on paratamatus.
Õlekõrred: fotokogu sorteerimine, raamaturiiuli korrastamine (uskumatu, kui palju pisikesi-õhukesi nõuka aegseid luuleraamatuid välja ilmub) , romantilised filmid öösel ja patja nutmised ( "Mina enne sind") Täna ilmselt "Parimad aastad mu elus". Ja loomulikult "Ääremaa". Puhanud peaga Plekktrummid, Betty Alver, Subbi. Pikad telefonikõned kolme brannega ja kurvaveini joomised nende kõrvale (nimetan selleks üksi pokaali tõstmist)
Kolm lühemat koolis (tööl) käimise päeva nädalas annavad põhjust varaseks hommikustardiks. Zuumitundides näen uniseid lapsi ja reipaid emmesid.
Iga kooliuudisega kajastub Poeg 3 kodukontor, kus neli on hommikuti nelja arvuti taga: Esimene, kolmas ja viies klass. Õnneks keskmisest nutikamad, löövad läbi. Raamatuid loevad ka.
Ah jaa, kokkamised emaga. Viimane õnnestumine oli Vahemere kook.
Ups, tulid hoopis külalistetoa uued kardinad :)
nüüd kook..
93,5-ne ema peaks reedel saama teise vaktsiinisutsaka. Siis on julgem koolivaheajal pealinnalapselast võõrustada. Meie sutsaka teine osa saabub 19.aprillil.
Ah jaa, pidin midagi naljakat lisama. Kapist välja tulemise tuhinas riputasin lemmikmantli kevade ootusel rõdule. Ribid olid ees ja nii ta siis mitu päeva seal rippus. Kui eelmise nädala järjekordne lumi kimbutas, siis otsustasin mantli uuesti tuppa tuua. Pühapäeva hommikul kerisin ruloo üles ja mida ma nägin. Orav nakitses mu mantli kallal. Ausõna, lausa näris. Kutsusin pudinad-lapselapsed vaatama, et tunnistajad omast käest. Selle ajaga hüppas proua või härra rõdu servale ja jäi meid ülbel näol vahtima ning ei mõelnudki ära minna. Terve rõdu oli tema, kui pisikese kurjategija, käpajälgi täis. Tõin loomulikult mantli tuppa. Päris augustada ta ei jõudnud, aga vastu valgust vaadates on mõned kohad hõredamad.
Mõtlen, et kui ma poleks seda pühapäe hommik avastanud, kas siis esmapäeva õhtul Maarjast tulles oleks riidepuul rippunud ainult mantli ribad? Ja mis oleks saanud villa söönud oravast?
Kuigi mu blogi stiil on ebamäärane argielu kirjeldus ja jälgijate arv ei küüni üle saja jätkan ikka. Eelkõige enda jaoks.
Kevade saabumise ja eriti külma ning koleda ilma kiuste otsin vanu märtsikuiseid pilte.
2006 Looduse Omnibussiga Võrumaale Paidrasse Kait Tamra juurde. Jäime kahe suure bussiga kitsale teele vangi, tegime maapoele suure käive.
2009 Vaat need on tehtud kalendrikevade algamise päeval. Koperdasin pärast oppi esimest korda trepile.
Hommikune koolimaja kõmises tühjusest. Tunne oli nagu Pallel üksinda maailmas. Peale minu tärniga lapse tuli lõpuks kohale veel kaks. Mõned õpsid ka ja kokatädi. Viimastel nädalatel, kui koolis ainult 1-4 klasside juntsud ja paarkümmend vanemat (jääknähtustega õpilast) muutusid õpetajad maskide taga üha viirastuslikumateks. Tegelikult on õpetajad mõneti vampiirid, kes "toituvad" õpilaste naerust, kilgetest ja isegi lollustest. Kui pole õpilasi, siis...Ainukesed rõõmsad oli "proua ja härra kehaline", kes kodus olevaid õpilasi võrku püüdsid ja statkale suusatama sundisid.
Kuna aega rohkem ja kevadet pole, siis otsustasin tusatuju vastu võidelda - kardinatega. Sain veel viimasel päeval Humanas küüned taha. Nii nagu kodus, kus pole kilkeid ja kära, kus koristamine tundub eriti mõttetu tuginedes teesile "ükskord nad tulevad ja renoveerivad niikuinii". Võtsin kõik oma jõuriismed kokku ja tulemus külalistetoas sai oranž. Selle toa sai 31 aastat tagasi kõige vanem perepoeg, kes oli 1990 pea 14. Tema igapäevane kodu-elu jäi küll lühikeseks, sest pärast gümnaasiumit ootas kaitsevägi, sealt suunati ta aastaks Saksamaale õppima ja sellest ajast Tallinn ta neelaski.
Elutoa tulemus sai valgest sinisemaks. Rohkem ei jõudnud, kolm akent jäi veel tuunimata - erikord pani poele köie ette.
Millegipärast tuli meelde vana lugu, kus (nüüd juba ammune) branne käis pimeduses armukese akende all ja nentis: näe, magamistoas ikka veel need vanad kardinad! Järelikult kirge pole. Minu ainuke kirg on mu pudinad, keda loodan varsti näha.
Väike- Maarja valla kodukalt leidsin huvitava viite https://docs.google.com/.../1DKWlvB.../edit... Olin sellist ülevaadet ammu soovinud. Miks? Vot meeldib mulle statistika. Maabranne on nüüd kovidiosakonnas tööl. Varem oleks olnud temavanune pensionil.
Mida ma antud momendil kõige rohkem tahaksin? Saunadesse ja vette. Muundumismängu ja Ooperisse. Tean, et olen isekas.
Millegipärast olen üha rohkem reisisaateid vaatama hakanud. Kas sellest saabki selle kevade meelerahu kodu?
Paar pilti "kodukohvikust" ema juures:
Ahjukartulid, Tallegi kanafilee ribad kukeseentega, frillise-apelsini salat. Omahind (ühele) euro kanti.
oojaa ei saa jätta jagamata, kasvõi enese jaoks
las saada supermarketitest pealegi siis kirik
