Hakka juba minema

31.12.2008
15.05
LÕPPU HEAD
Emmeliina ja Ökuliina soovivad

Seal, kus elavad Haldjad, sünnivad lood

Laupäeval veetsin õhtu iiri lugude ja sõbrannaga. See tähendab, et olime ära "Teisel pool". Saaremäe lavastas ja tegi sellest tüki, mille kuulamise ajal sai laua taga istuda, törts viskit rüübata. Kui lood räägitud pakuti süüa ja õlunaadi ka.
Olin sellisel teatriõhtul esimest korda. Mulle meeldis, kuigi toolid ei olnud ennastunustavalt pehmed ja mugavad. Mats, mis mats, mõtlete. Räägiks siis lavastusest või nii...
Ega ma mõni Pilleriin Purje pole. Minge ise kuulama, järjekord pidi aprilli lõpuni olema.

Ja jälle jõudsin arusaamisele, miks mul pole võimalik maale kolida. Sest ma ei juhi autot ja loomulikult autot mul pole ka. Kuidas siis kultuuri juurde tulla, kui kodune tubateater ei täida ootusi ja lugusid räägitakse vähe.

Ja Haldjaid ei usuta ega armastata või siis loobitakse nende teele kaikaid ja kodaraid. Nii nad enam ei käigi läbi minu toa. Mis sest, et kassi pole. Aga mina ilma ei saa. Muidu võib juhtuda nii nagu seal iiri kõrtsi kõige vanemal mehel, et headus on mööda külge maha libisenud. Või vähemalt nii ta ise arvas. Vanusega. Ja siis peab selle uskumustega tagasi tooma.

Mees teatrisse ei tulnud, ei tea, kas kartis. Tema vaatab kodus, kuidas televiisorist verd tilgub. Mina seda ei taha.

Mina armastan lugusid, viiulimuusikat ja tumedat õlut. Ilmselt armastaksin ka kauget Iirimaad. Just Haldjalugude pärast. Nii erinevad me siin...., mis sest, et ühtemoodi väikeste kõrvadega.
Ei oska midagi soovitada inimesele, kui ta ise ei usu, kui ta üldse ei usu ja isegi "Kääbikut" pole lugenud. Vaeseke!

Igatahes uuel aastal võtan kätte ja hangin endale Haldja. ja kodustan ära ka. Vot!

Kogu elu on tee

Palju sai teha, kuid veel rohkem mõelda. Kui oled aastaid detsembrit võtnud kui valmisolekut nr. 1, mis sisaldas kolme poja esinemisi nii lauljate kui pillimängijatena ja korraga on esinejaid ainult 1, siis tekitab see kummalisi tundeid. Ühelt poolt tohutu kergendus (jäid ära öised lemmikvalgepluusipesud, varahommikused triikimised, esinemiskottide komplekteerimised, mahajäätud kikilipsud või mis veel hullem: pluus masinas, kiki rinnataskus, kontroll, kas kingad saavad ajalehti täis topituna kuivama või jäävad kilekotiga nurka, palavikud, haiged kurgud, sallid-sallid -sallid, noodid-noodid-noodid, põhikooliaegsed kontserdite kattumised, võileivad, sularaha, bussiajad, öised järgiminekud...)

Sel sügistalvel laulab ainult Poeg 4, kuid ka tema oskas kolmandaks advendikontserdiks 40 kraadise palaviku hankida. Õnneks lühiajalise ja õnneks sai Ernesaksa festivalikontsert Mustpeade majas enne haigust ühele poole.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid sellest, et mul on nüüd päris oma aeg.

Mõtlemise tulemusena said Mõned tähtsad asjad uued mõõted ja mõned inimesed paigutusid puslesse. Kui maailm muutub tihti korteriahtaks, siis on mitu võimalust: kas mõtled üle ja jääd mõtetele alla või muutud mõttelaisaks. Proovisin seda viimast tõrjuda nii pildinduse kui luuletustega. Ühed armsad mõlemad. Ja blogindus ka.

Siiski jääb üle ikkagi nentida: ma parema meelega oleksin ise teel, kui loeksin teiste teelolekutest. Ausõna. Ja vaadates-kuulates tänast Jõulutunnelit tundsin suurt õnne, et olen vaatamata vääramatule välispidisele jõule suutnud nii kaua teedel püsida. Tahaks veel.

Leidsin tänu "Laulukarusellile" ammuotsitud noore Thea Paluoja loo. Pildis pole see nii hea kui lauldes. Kui keegi suudab laulu leida, andku märku.

Kogu elu on tee
Üle ja läbi sust käib
Kogu elu on tee
Peatuste riiv on nälg
Kogu elu on tee
Kulgeb surmani sünd
Kogu elu on tee
Külv ja lõikus ja künd

Kogu elu on tee
Edasi viib nagu kell
Pärleid päevade keest
Hea ja halva karusell

Paigal seista ei või
Palju leida on veel
Rahu kindlustab võit
Võites raskusi teel

Harjuda jõuad sa vaid
Jumal januneb uut
Teada midagi said
Ikka ei teagi sa suurt.

/ täpselt nii ta oli kusagil netis, andku autor andeks, kui midagi valesti/

Kaks pidu

On 24 detsembri öö…

Koduse pereema hommikul nökerdatud salatid söödud, ahjuliha otsas, koer kondidki ära purenud. Laual haldjatele jäetud õunad, pähklid, rosinad. Väsinud laulu-ja pillipoisid naudivad pärast pikka esinemisterodu rahulikku und. Küll oli mõnus ümmarguse söögilaua ümber lõpuks koos kokku saada. Vanem perepoeg on oma jõuluõhtu töövahendi, punase mantli, koridorinagisse riputanud ja habeme külge jätnud. Seal ta siis valvab, olles pika õhtu jooksul nii mitmegi teiste perede väikemeeste silmad särama pannud. Pereisa on oma väsinud, õlist parkunud käed, teki alla pannud ja noriseb väljateenitud und. Ei olnudki nii palgavaene kuu, sai üht-teist lubada. Kõikide suurim soov, digifotokas vahib kummutil, nagu pildistaks läbi öö.

Pereema teeb mõttelist inventuuri: esivanemate kalmudel sai küünlad süüdatud, kodukirikus sai käidud, ainuke vanaema on õnnelikuna poja juures, vanatädi juurde saab teisel pühal mindud. Kell on kaks öösel, kortermaja rõdulaternas väreleb küünlaleek...

On 24 detsembri öö… Kütmata, täissuitsetatud korteris istuvad laua taga jopedes mehepojad. Laud linata, pudelite all lookas. Salaviin ja kange õlu, sekka konid ja vorstinahad. Tagumises toas norskab isa mingi uue tänavanaisega viinaund. Lohkuvajunud kušett on määrdunud, räbaldunud linadega, naise koristuskätt pole ka see tuba tunda saanud. Siis minnakse. Üksteise õhutusel ja viina toel. Mis kuradi jõulud, mis kuradi küünlad ja mis kuradi kuusk. Mehed, teeme ära, näitame neile, kes siin peremees on. Juba tiritakse maha esimesed pirnid…

/kirjutatud 25 dets. 2004/

Maa kool ja maa sool

Iga Suur, kes kahtleb jõulutraditsioonide, kui vajaliku atribuutika ellujäämises, peaks osalema väikese maakooli jõulupuul.

Kirjutasin meelega sõna "jõulupuul", sest puul on sellel peol peatähtis koht. Niisamuti stiilsel jõuluvanal. Lapsed esinevad ka igasugu teistel pidudel, hästi ja mõnuga. Kuid jõulupidu on eriline tunde tekitaja.
Sõmeru (endine Aluvere) põhikooli õpetajatel jätkus niipalju tarkust, et teha pidu õhtusel ajal. See tähendab, et mõeldi lastevanematele. Ja neid alglasside laste vanemaid ja muid külalisi jagus terve saalitäis. Kõige pisem minu mõõdu järgi alla kuu vanune.
Kes arvab, et tegemist vana, arhailise koolihoonega eksib, sest uus maja ehitati metsa veerde 1988 sügiseks. Maarja Nummerti projekti järgi. Koolitee tehti ka, alevini. Ainult jalgsi käiatele ja jalgratturitele. Ääristati õunapuudega, kust minagi igal sügisel õuna haukan.

Tänavu värviti maja ja vuntsiti eriti ilusaks. Staadion ja suusarajad on otse kooli kõrval.
Poeg 1 ja Poeg 2 said seal põhihariduse tunnistuse. Kui maja valmis, tulid suured jamad. Mingi põrandakatte materjal oli nii mürgine, et õpilased pidid aasta tootmishoones tarkust taga ajama. Niikaua kui põrandad vahetati ja mürk välja aeti. Siis ma sellest koolist hästi ei arvanud. Kuigi asus praktiliselt koduõue peal. Hea oli kui suured lapsed sealt minema sain.
Poeg 3 ja 4 hakkasid linna kooli ja lasteaeda käima. Steineri meetodi järgi, sõbralikus puumajas. Nii katkes täielikult suhe oma valla kooliga.

Nüüd pöördus ajaratas tagasi. Poeg 2 pidas suure nõu ja tõi kaasavarapoja oma vana kooli esimesse klassi. Sellepärast peol käisingi. Ja üldse majas ringi. Fotokas jäi koju, ilmaaegu. Maja on teistele näitamist väärt. Käsitööd ja isetegemist täis. Nii aknad, seinad kui pidulava. Jätkus silmale ja kõrvale. Õpetajad ja muidu kaasaitajad olid suure vaeva ära näinud.

Meie noormees mängis sajajalgse viiendat jalga. Näitlejadebüüt missugune! Õpetaja oma geniaalsuses oli kõik 12 esimese klassi last ritta pannud, triibulised sokid jalas ja nii nad siis läksid mööda metsa. Ikka korrates: mina olen sajajalgse esimene jalg...Siis tuli hädaoht ja jalgne viskas pikali. Siis sai hädaoht mööda. Jaa nii edasi. Taustamuusika oli väga hea. Neljas klass tegi Lumekuningannat. Igaühele midagi.

Loodan, et see viis kilomeetrit maakonnalinnast kool ei sure välja ainuüksi sellepärast, et linn saab sisse osta kõrgemakvaliteedilist õpetajateenust. See, mida ta ei saa on "mina tunnen kõiki" tunne ja seda, et vahetunnil võib üle koolimuru silgata. Muidugi võib ka metsatukas suitsu teha, kuid see on juba eri teema.

Kuigi vallavanem meil linnast, teab mis teeb. Lasteaed ja koolimaja näevad välja väga ilusad.
Oma köök ja söök on ka. Ja suures linnakoolis ei käi vanaemad kooli jõulupeol.

Ökuliina

Ta tuli mulle sünnipäevaks. Olevat sarnane. Nime panin ka. Palun saage tuttavaks - Ökuliina

Selle aasta viimane virisemine. Ausalt.

Kaua see vana postitus siin ripub, vaja midagi ette võtta. Räägiks elust. Aga millisest? Kas enda omast või üldiselt? Kas sellest, mis möödas, või sellest, mis tulemas?
Üldises plaanis enam ei oska, sest olen vanuselt siirdunud sinna lubjakivide hulka. Üha rohkem taban end tundmast: mis mina sellest noorte elust tean. Niiet parem räägin teemast, mida valdan, st. enda elust.

Nimelt juhtus selline lugu, et Poeg 3 kinkis mulle uunikumaparaadi. Vot sellise! Ma ei tea, kust ta selle välja taris, aastaarvu pole, ainult kiri "Kinoprojektor" ja veel mingi disainitud nõuka kaubamärk. Kaalub teine oma paarkümmend kilo ja on kenasti nahkkotti pakitud

Kogunesime siis mitmekesi vaatama 32 aasta taguseid jäädvustusi. Ikka seda nõukogude noorte elu tähtsamat sündmust - pulmapidu! Pean kohe tunnistama, et pildistaja ei olnud tasemel. Kuid see selleks. Tähelepanu keskpunktis loomulikult noorpaar koos asjaosalise "minuga". Mida teised mõtlesid, oli vähe kuulda ja mida mina endast mõtlesin oli ka vähe kuulda. Üht aga küll: kuidas ikka sel ammusel (1976, kas teil elekter ikka oli?) ajal üks praktiliselt kosmeetikumideta kahekümnene nii rõõsk ja klaar välja nägi. Aga noh, kes seda saba ikka kergitab...

Peateema oli ikka mood. Et miks just kollane pits ja miks just selline? Aga vaat sellepärast, et kollane mu selleaegne lemmikvärv. Aga tegelikult rohkem sellepärast, et tutvuse kaudu (onu töötas kaubamajas) saadud saksa(!) pitsi värv oli just selline. Kogu esimese päeva komplekti disainis peigmehe õde. Kingad olid küll number suuremad, aga sobivamaid polnud, sest number väiksemad oleksid tõeline ikaldus. Ja soengu rokokootas rajoonilinna parim juuksur (kauplusejuhatajast tädi oma). Peigmehel oli samast pitsis pluus ja lokid õlgadeni. Ämm troonis toon tumedamas pitspluusis ja maani seelikus. Enamus pidunaisi kandis kirjusid krimpleenkleite, küll valge kraega, küll kraeta ja peenematel prouadel olid esimesel päeval registreerimisel maani kleidid või seelikud.

Näed, kippusingi moest vahutama, sellised need naised on. Pidu oli võimas, äi veristas sea ja kohalikust kolhoosist osteti vasikas. Suitsukanad peale selle. Õlu toodi Tartu õlletehasest vaadiga. Ja viinad (3.62) poest. Veini mäletan, see oli Põltsamaa Kuldne ja Tõmmu. Kui tähelepanelikult peilida, siis näeb selle ajaloo söögilaualt ära.
"Lilleseadeteks" olid punased ja valged nelgid klaasvaasides ja tuhatoosid iga kahe meetri pealt.

Külalisi oli 80, suurema osa moodustasid sugulased. Töökollektiivil oli samuti tähtis koht, sest lasteaianaised võtsid nõukogude pulmanaljade tegemise enda peale. Pulmavalsi teostasime akordioni saatel.
Aga tantsuks mängis meie oma bänd.

Suurepärane, ütlete! Superelu oli teil nõuka ajal! Lausa piimajõed ja pudrumäed ja vesi muutus keskööl viinaks. Aga kas ikka oli? Siis ma veel ei mõelnud, et see, minule ema ja onu poolt korraldatud pulmapidu oligi tegelikult mu nooruse lõpp. Elukutse oli, mees oli, nüüd tuli lapsed sünnitada ja oma elu hakata elama.

Miks ma sellest nii pikalt räägin, tegelikult tahtsin jõuda hoopis millegi muuni. Kui vanad tunduvad pildil kuldse nõukogude aja keskealised! Miks? Kas elati siis kiiremini, saadi ruttu elukutse, abielluti noorelt, rajati kodu noorelt, sünnitati noorelt ja mindi ka noorelt.
Selle aja 25-55-ste nägudelt paistab eatus väga selgelt välja. See oli keskiga, pärast mida saabus pension ehk vanadus.

Noorus lõppeski 20-25-selt. Tänapäeva kontekstis tundub aga, et selles vanuses meestel - naistel ei taha noorus mitte kuidagi lõppeda. Õige ka, kes ei tahaks meeldivat pikendada.

Sellepärast ma arvan, et kui üldse rääkida pensioniea pikendamisest, siis peaks see algama praegustest 25 - 35 aastastest. Nendest, kes pole isegi 30-selt valmis ilma emapalgata sünnitama, sest on enne seda ainult hänginud ja tšillinud ning mööda maailma reisinud, mitte iseseisvaks eluks ja oma tulevaste laste heaks veeringuid kõrvale pannud.

Kuid need, kes oma elust poole elasid - töötasid õitsva kommunismi loosungite all, laske need ikka 60-selt koju kotile. Muidugi vabatahtlikuse alusel.

Alati võib küsida "kes maksab"? Kuid alati on ju võimalik maksta vähem. Minu vanaema vanaema suri 1934-ndal pimedana valla vaestemajas, sest polnud ilmselt suutnud kasvatada selliseid lapsi, kes vanale toeks. Minu saja aastaseks elav vanaema elas miinimumpensioni ja hingerahuga vanaduspäevad oma tütre juures, ei vaevanud ta oma mõtteid probleemiga "miks mina rikkaks ei sündinud". Minu 80 aastane ema on oma miinimumiga rahul ja õnnelik, sest kuigi ta teab paremat tahta (seltskonnalehed ja televiisor!) ütleb ta endale: mida pole olnud, seda pole olemas.
Nüüd juba 53-ne "mina" kuulun rühmitusse "elan hästi, kui ei võrdle".

Minu põlvkonna elu on niigi nihkes. Kõigepealt lubati meile õitsvat sotsialismi ja head elu suurel kodumaal. Siis lubati kommunismi, kus mitte keegi ei pidanud tööd tegema, vaid kõik ainult ehitasid riiki.
Järgmisena lubati kapitalismi, kus need, kes teevad palju tööd saavad selle eest väärilise tasu ja väärika vanaduspõlve.
Nüüd lubatakse tulevikuvõimalust surmani töötada. Miks mitte.

Minu pisikesed Mudelid

Issand, mis ma olen teinud!
Ma olen oma pojad õnnetuks teinud, sest nad kasutavad oma naiste võrdlust minuga. Õnneks on teema ainult üks - poodlemine. Aga see-eest igapäevane-vältimatu-möödapääsmatu- eluks vajalik tegevus.

Dialoog näeks välja umbes niimoodi:
-palju maksis?-
-maitea?-
-?-
-no väga palju mitte -
- see pole ju number-
ja nii edasi

või järgmine:
-lähme poodi-
-milleks?-
-no vaatame niisama-
-???-
tulemus:
niisama vaatamisest tekkis rahakotti 300 eegune auk

imestus:
-tead ema, naised ostavad asju, mida neil vaja pole-
- ära siin imesta midagi, ma ise ostsin teie isale kahekümnendaks sünnipäevaks nahkalbumi, kuna mulle meeldis selle kaane kujundus(mis sest, et see maksis veerand minu kuu palka)
ja endale ostsin roosas kleidis karbinuku, sest see oli ilus kui muinasjutt -

Poleks kunagi arvanud, et pojad minu kõrval lahtiste silmade ja kõrvadega käivad ja minu käitumise talletavad. Oi-oi-oi, tunnen nende kaasadele kaasa. Emotsiooniostude ostmiseks peavad nad salarahatasku rinnahoidja sisse õmblema ja selle raha ka üksinda teenima.

Sest - tark naine veedab aega
raamatukogus,
looduses,
loengutel,
klassikalise või pärimusmuusika kontserditel,
teatrites,
surnuaial,
ujulas,
sõbrannatamas,

AINULT MITTE POODIDES!

Lubatud on antikvariaadid, raamatupoed, vanakraamipoed ja valikuga secondhändid.

Päästke minu hing, mina pole neile seda õpetanud, olen lihtsalt sunnitud olnud niimoodi elama kuni see naha külge kasvas. See elamise viis

Mitte iialgi!!!

Tõusin pooltõbisena tõvevoodist ja ikka padavai sõbra, st. arvuti juurde.
Nüüd hakkan oma halle ajurakke treenima Sjgellelt saadud Meemiga
Tuginen ainult hetkeemotsioonidele

1. KIRJUTA NELI TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS
- ei peksaks kedagi, tarvitaks füüsilist vägivalda ainult enesekaitseks
- ei lahendaks kõrgema matemaatika ülesandeid
- ei juhiks ega parandaks autot
- ei seksiks mehega ainult kohusetundest

2.KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
- suurlinnas, kaasa arvatud Tallinn
- põllupealses karbikülas
- sovjetiaegses nn. lüpsjate majas lauda lähedal
- kohas, kus aasta läbi lõõtsuvad vinged tuuled

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
- haisvaid asju (väljaheited, prügikastikraam)
- lödisevaid asju (piimakissell, toores muna)
- liigutavaid asju (tõuke, sitikaid, kärbseid, vihmausse)
- piiksuvaid asju (hiired, rotid)

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
- liinitöölisena
- autojuhina ega autoremontijana
- kirurgina, ega üldse operatsiooniblokis
- raamatupidajana

5.MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
- sitsikitlit
- suurte lilledega kunstsiidist kleiti koos valgete tikkingade ja valge käekotiga
- nabapluuse jm. naeruväärselt tillukesi toppe ja pükse

6. KELLEGA SA MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
- sellist inimest pole, olen piisavalt uudishimulik

7. KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?
ei mäleta

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?
- neli päeva kestnud tigeda viiruse rünnakut koos oksendamiste ja 40-se palavikuga

Ega mul neid blogituttavaid nii palju pole, kellele Meem edasi anda, katsetan tegelinski, toompea, thela ja trullaga. (kõik ilusasti t-ed)

Meele lahutamine ja liitmine

Miks jääb pärast mõningaid telesaateid minu hinge tühjus ja kurbus kasutu aja kulutamise pärast?
Miks jääb pärast netilehtede sirvimist kaela otsa tühi pea, kus ei teki mõttepoegagi?
Miks krimisaadetes, kus telekast tilgub verd ei ole informatiivsus, vaid äng stiilis "no näete, sellised me oleme."


Ärge nüüd kohe kippuge ütlema, et miks sa siis neid vaatad ja kas midagi targemat teha pole jne.
Ikka loen ja ikka vaatan. Rumal harjumus. Meele lahutus ju.

Minnes sõnasse sisse otsin seda meelt, mida on vaja lahutada. Miks lahutada? Kes üldse sellise sõnakõlksuga välja tuli, et sündisid meelelahutussaated, meelelahutusüritused, meelelahutusajakirjad ja nii edasi.

Õnneks on valikud minu ja saan igal võimalikul juhul valida mitte meelt lahutavad, vaid meelt liitvad tegevused, saated, artiklid ja lood. Need, millest läbi minemine ei tekita tühjust ega tunnet, et kõlupea sa olid ja selleks ka jääd. Miks minuvanune raamatukogu töötaja ütleb mõne vähegi mõtteid tekitava teose kohta "see on nii raske raamat, seda võid kauem enda käes hoida, niikuinii ei taheta."

Oh Jumal kaua võtab aega
et kasvaks aju
kus mõte sees
oh Jumal anna meile aega
et mõelda mõtteid
millel mõte on sees /Saatpalu/

Meie meel tahetakse tõesti nii ära lahutada, et sellest eestlaslikust kainest, kokkuhoidlikust , alalhoidlikust ja üksteist hoidvast on saanud üks üdini lahutatud kogukond. Kuulasin, kuidas Urmas Ott intervjueeris Lennart Meri 13 aastat tagasi. Ohud ja ohumärgid olid, kuid et nii ohtlikud?

Selle asemel, et teada lahendusi, kuidas saaksid järjekordse likvideeritud asutuse naised leiva laste lauale, läheb Evelin 2 tantsusaatesse meelt lahutama. Tsirkust on, aga kus on leib?
Evelin 1 ei tegele valdavalt sotsiaalprobleemidega. Millegipärast meenutab ta mulle üha enam meie perearsti, kes tegeleb üliaktiivselt mäesuusatamise ja muude spordialadega ja kellele meeldivad ainult terved patsiendid.

Kuid on neidki, kes minu arvates on enda peale võtnud meele liitmise. Sellise tunde tekitamise, mis minu sisse pesa teeks, et sealt mõned mõttepojad välja haududa. Lihtsad, inimlikud, soojad, ennast ja teisi austavad, koduhoidja, leemekulbi liigutaja, laste kasvataja ja kaitsja, targalt toimetaja ja kokkuhoidja - just sellise ema, abikaasa, tütre ja vanaema mõtted. Mõtted, et olen õigel teel, kui ei varasta ega parasta, naeratan ja hoian, mõistan ja kus viga näen laita, seal tulen ja aitan.

Inimese sõnal oli vanal ajal kaalu. Jutt peab kaitsma ja toetama. Inimesele on elus antud teatud hulk sõnu. Ei tasu kulutada neid ainult lobisemise peale. Sõnad kipuvad praeguses elus kaotama jõu, neid pillutakse kergel käel ja suhtutakse sama kergelt. Aga sõnas on vägi. Väge ehk enne ei tajugi kui sõnaga maha lüüakse.

Nii ongi minu viimase aja meeldiv leid ja telekapartner Vladislav Koržets. Mõnuga.

Algkoolimaja

Vana koolimaja või väike maja, kuidas kellelgi suupärasem. Praegu tegutsevad seal algkool ja kooli raamatukogu.
Hoone projekteeris arhitekt Alar Kotli 1938 aastal ja ta ehitati kokku vanast tütarlastekoolist järele jäänud puitosaga, mida pole fotol näha.

Mälestused

Möödas seekordne kokku tulemine. Liiga palju emotsioone, liiga kärarikas, liiga liiga....
Üks kord sooviks siiski oma klassiga omaette tulla. Siis kui rohkem kokku tulijaid tuleks.

Alustasime nagu mitmeid kordi, koos seitse aastat noorema vennaga väiksest koolimajast.



See maja oli minu kooliks neli alghariduse aastat ja pärast suure kooli põlemist kolm lõpuaastat.
Aktusele eelistasin jumalateenistust.


Klassi pilt tuleb hiljem fotograafilt. Kuna inimeste pildistamine pole mu tugev külg, siis minupoolset jäädvustust ei toimunud.
Ajakirjakeses ilmusid ka minu tagasihoidlikud mälestused.

KUIDAS ÜLEKOHUS MIND KOOLI AJAS

Olin kodune laps kui 1960-ndal aastal alevisse mugavustega korteri saime: veega kemps, vann, telefon. Ja majas palju enam-vähem ühevanuseid lapsi. Üleval korrusel elas lasteaia juhataja kahe minuvanuse tütrega. Ütlesin siis emale, et ka mina kavatsen lasteaeda minna, sest teised käivad. Ema ei teinud kuulmagi, aga mina mõtet ei jätnud. Nii settisingi ühel hommikul, pärast seda kui ema oli tööle läinud, endale omast arust kõige ilusama helesinise kapronkleidi selga ja läksin lasteaeda. Kasvataja oli tark naine, minema mind ei kupatanud, eks pärast räägiti asjad sirgeks. Oma viieaastase arunatukesega olin taibanud, et kui midagi konkreetset tahad läbi viia, siis on seda targem teha ise ja ilma täiskasvanuteta. Terve aasta sain toredas Väike-Maarja lasteaias käia kuni kätte jõudis viimane augustikuu päev. Siis korraldati pidu kooliminejatele, söödi torti, kingiti lilli ja peeti kõnesid.

Mulle tundus, et midagi väga ebaõiglast on jälle toimumas, sest kuueaastast „mind“ kooliminejaks ei tituleeritud. Õhtul kodus mõtlesin selle üle järele, poetasin mõne pisaragi ja otsustasin asjale anda omapoolse lahenduse.

See toimus järgmisel hommikul, kui ema oli tööle läinud. Panin selga oma teise ilusa kleidi, roosalillelise, sikutasin jalga vastikud valged põlvikud ja asusin üle tee olevasse koolimajja asja uurima. Saalis olid vanad lasteaiakaaslased, poetasin ennast nende kõrvale pingile. See, et mulle keegi Aabitsat ei andnud, mind ei seganud. Kui õpetaja lapsed sappa võttis astusin nende järel klassi. Kõik hakkasid ennast pinkidesse paigutama ja siis küsis õpetaja minult, et kas tulin vanemat venda või õde kooli saatma. Vaatasin teda kui suurt arusaamatust, sest olin üksik laps ja vastasin, et ei, ma tulin ikka ise kooli. Päev oli huvitav, joonistasime ja kirjutasime. Lõpuks läksime koju.

Igaks juhuks ma emale-isale ei rääkinud, et käin nüüd koolis. Aga alev oli väike ja hommikuks oli emal lugu teada.

Edasine jutt on juba ema jutusalvest: 1962 aastal olid ette nähtud kindlate õpilaste arvuga klassid. Kahjuks oli kaks last puudu, et saaks moodustada kaks klassikomplekti. Nüüd andis minu käitumine mõtte otsida veel üks kuueaastane lasteaialaps, et moodustuksid nii A kui B klass. Selleks tüdrukuks sai sõbranna Aive. Kust emmed koolivormi hankisid oli juba nende mure, aga nädala pärast istusime oma sinisetriibulistes pluusides, mustades seelikutes ja põllekestega, rõõmsalt jalgu kõigutades, koos koolipingis.

Kahjuks kahe nädala pärast lõppes lugu sellega, et Aive oli hommikul koolivormi asemel lasteaiakleidi selga pannud ja sinna tagasi mängima läinud.

Aga sellest polnud midagi, A ja B klass olid moodustatud ja eks käis normaalne laste kadu selle ajaga kaasas.

Kõige rohkem olin hädas igasugu käeliste tegevustega. Mulle kohe mitte üks raas ei meeldinud joonistamine ja kleepimine. Millegipärast pidas ka joonistusõpetaja mind lootusetuks. Küll ei meeldinud talle minu ploki valge kriitpaber, kuhu tema arvates pliiatsid peale ei hakanud, küll midagi muud. Sellest ajast ei oska ma pliiatsit ja värve kätte võttes loominguline olla. Kirjatehnika oli ka igavene ikaldus. Lahtise sule ja pingi küljes oleva tindipoti abiga pidime kauneid tähti maalima. Näpud pidevalt tindised, kuivatuspaber abiks, nii see kalligraafia käis. Hoopis huvitavam oli matemaatika. Kuna lugesin sel ajal juba pakse muinasjuturaamatuid, pandi mind nii nagu lasteaiaski teistele ette lugema. Siis oli uhke tunne, aga praegu mõtlen: oi seda õpetaja kavalust, tema sai puhata.

KUIDAS ME VANAEMAGA PABERIST LILLI TEGIME

Olin suur luuletuste lugeja ja edev pealekauba. Kuna mulle jäi loetu kergelt pähe ja vist ilmekust oli ka parasjagu, otsustas klassijuhataja mind kooli kevadpeol suurele rahvamaja lavale saata. Olin edukalt lõpetanud esimese klassi, üks joonistamise neli viite seas ja rõõmustasin selle üle oma pisikeste patsiotsteni. Luuletus algas nii:

Kes tippis luha lilli täis?

Kes nurmel külvamas neid käis?

Kes palistas neist põllutee?

Kes oli see? Kes oli see?

See oli kevadpäikene!

Et mitte ühekülgne ja igav näida otsustasid õpetajad asja omalt poolt huvitavamaks muuta. Puust lavalaudade vahele tuli pista kümneid traadi otsas paberlilli, mida ma siis korjaksin ja samal ajal etleksin:

Lööd imestusest kokku käed,

kõik puud kui valged vahumäed.

Kes on nad ära nõidunud?

Ei keegi muu, ei keegi muu,

Kui kevadine õiekuu!

Selles Juta Kaidla raamatus oli küll luuletuse juurde joonistatud musta peaga lokkisjuukseline tüdruk, aga see mind eriti kurvaks ei teinud. Lokkide puudumine küll. Aga seda puudujääki püüdsin korvata valju ja selge häälega. Kuna luuletus koosnes valdavalt hüüumärkidest polnud see raske:

Küll nüüd on luhal joosta lust!

Kõik kohad täis on kirevust.

Siin roosa õis, seal sinine!

Kas võtta see või järgmine?

Ah, nopi kõik ja pärjaks tee!

Nende sõnadega pidin siis neid lilli noppima paberlilledest pärg peas ja teine kaelas. Kujutan ette, et nägin välja jube nagu need praeguse aja lõunamaad külastavad turistid, aga seitsme aastasena olin õnne tipul ja omast arust kõige ilusam tütarlaps.

Kimp kollaseid, kimp siniseid!

Kuis hoida saad küll kõiki neid?!

Üks pärg sul kaelas, teine peas,

sa nagu õis käid õite seas.

Oi, küll see õiekuu on hea.

Kust aga saada neid paberlilli? Appi tuli minu vanaema, kes, kujutage ette, oskas krepppaberist roosi moodi lilli teha. See käis niimoodi, et õielehe kujulised tükid lõigati välja ja keerutati ümber sukavarda. Ja traadist varre ümber pandi roheline paber. Nii istuski mu kallis vanaemake lilli meisterdama. Kahju, et nendest ühtegi alles pole.

Etteaste õnnestus sellele vaatamata, et kodus harjutades narris isa:

Kes tippis liha lilli täis...Ja lugedes tuli see mulle meelde ja ajas naerma.

Vana kool, kus sain käia viiendast kaheksanda klassini kui 1970 aasta kevadel elektrijuhtmetest tulekahi puhkes. Hoonet ei saadud taastada.



See raamat ilmus kümme aastat tagasi



Kokkutuleku kõige huvitavam mõte koos ideekavandiga tuli Raul Rebaselt: püstitada keskväljakule Georg Lurichi auks kuju. Eks siis hakkame annetusi korjama.

Järjepidevuse mõttes meeldiks mulle kui keegi minu järglastest seoks oma elu Väikese Maarjaga. Pildistasin veel enda jaoks tähtsat maja, lapsepõlvekodu kõrval olevat endist raamatupoodi. Varsti see lammutatakse


Ja lõpuks midagi naljakat pühapäeva hommikuselt poetrepilt

Tagasivaated 2

Olen tagasivaate ajas. Sügisel, õpetajate päeva paiku eriti. Ja eriti sellepärast, et sel suvel täitus mul 35 aastat küpsushariduse saamisest. Kas ka küps olemisest, seda ei küsinud keegi.




Miks siis ikkagi minust õpetajat ei saanud? Minust, kellele õpetajate päeval õpetaja asendamine oli sügisoodatud suursündmus.

Tegelikult olin õpetajaks saada otsustanud juba lapsepõlves. Kui naabrilapsed streikima hakkasid, et neid liialt palju kamandan, siis võtsin appi kogu nukkude ja mänguloomade arsenali. Kõigil olid ees ja perekonnanimed, mis kantud õpetaja päevikusse. Olid vihikud, kuhu tegin koduseid ülesandeid ja loomulikult kõige tähtsam: panin punase pliiatsiga hindeid. Veidike vanemana õnnestus mul kusagilt (? ) saada mahakantud päris õpetajapäevikud. Oh, siis õige koolimäng alles algas. Ega ma õiglane õpetaja polnud. Mul olid oma nimelised tundmatud lemmikud, nende hulgas nii poisse kui tüdrukuid. Mõned aastad tagasi, kui netti pandi kooli vilistlaste nimekirjad, siis leidsin sealt nii mõnegi enda jaoks tuttava nime.

Hiljem kasutasin enda väljamõeldud kavalust: hakkasin koolimänguga koos koduseid ülesandeid lahendama ja tunde ette valmistama. See tegi tüütu õppimise meeldivaks. Siis polnud enam nukkusid vaja, kujutlusvõime oli nii suur: seisan tõesti klassi ees ja õpetan emakeelt või ajalugu. Panin ennast selle tarbeks isegi pidulikumalt riidesse (kitsa punase seeliku, emale väikseks jäänud natuke nõelutud sinise sviitri ja nailonsukad). Lähemad sõbrannad teadsid sellest rollimängust ja võtsid osa. Nukuklaveriga sai isegi muusikatund läbi viidud.

Koolis oldi harjutud, et vahetundidel ringiratast jalutades koguneti tihti minu ümber, kus ma siis kümne minutiga moodustasin lühikokkuvõtte õppida jäänud ajaloo materjalidest või kirjandusest. Bioloogia ja geograafiaga ei läinud nii ladusalt, need lihtsalt ei kuulunud mu lemmikute nn. jutustavate ainete hulka. Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse lõpueksamite ettevalmistamiseks kasutasime samuti grupimeetodit.

Kuni põhikooli lõpuni olin nelja-viieline. Rohkem küll neljaline, sest tuupur ma ei olnud. Matemaatika ja füüsikaga tekkisid alguses väiksed tagasiminekud, kuid varsti läks pea lahti ja kuuenda klassi mata eksamil olin puhas viiemees. Kaheksanda lõpus ei pidanud eksameid tegema need, kel neljad viied. Kümmekond oli meid kindlasti kahe klassi peale ja korduveksamite tegijaid ka.

Tegelikult pidin ikka teemast rääkima, kuid see kõik oli kirjeldav sissejuhatus. Kuna meil oli alevi keskkool, siis maakonnalinna keskkooli minna ei tundunud normaalne ja ega vist oleks võetudki. Põhikooli kolmelised läksid kutsekasse, mõned tublid poisid ehitustehnikumi, ülejäänud jäid oma kooli.

Vaat nüüd alles olen oma järeldustes jõudnud arusaamani: tegelikult said tublid maakooli lapsed hoopis parema hariduse, sest nende kodukohas keskpärast keskkooli polnud. Kasutan tihti oma lemmikväljendit: kes õppida tahab, õpib igal pool, kuid 15 aastane "mina" ei tahtnud teps mitte enam nii korralikult õppida. Eelkõige sellepärast, et ei teadnud mida õppida ja milleks õppida. Puudu oli tark suunaja, kes oleks huvisid võimendanud ja "piitsa ja präänikut jaganud."

Tarkus tuli tasapisi läbi õpilasmaleva, kus kohtusin kirjanduskallakuga koolide tüdrukutega, kuulsin nende almanahhidest, luule - ja kõnevõistlustest, näiteringist ja paljudest põnevatest ettevõtmistest, mis meie koolis olid täieliku tähelepanuta. Koju tulles alustasin sellest, et tellisin endale ajakirja "Looming" ja hakkasin igal reedel "Sirpi" ostma. Ega sellest suurt koolis midagi muutunud, kirjandid ehk läksid sisukamaks, kuid matemaatika ja NSVLiidu ajalugu päris rappa. Ei saanudki logaritmidega sõbraks ja suulist matemaatika lõpueksamit näen vahest õudusunenäos, kuigi sain mõlemaga hakkama.




Praegu mõtlen, et kui oleks olnud tugev kirjanduskallakuga klass nagu Tartus või Tallinnas, küll ma siis oleksin õigesti kaldunud. Nüüd jäi lõputunnistus kehvakeseks ja Tartu tulevased filoloogid paistsid pisikesele ebakindlale maaplikale suured ja targad, mitmetel lehtedes juba avaldatud lood, või vähemalt "Sädemes" ikka mõni luuletus. Nii ma siis veelgi madaldunud enesehinnang näpus koju tulin, võtsin nurgast 30 rublase kitarri ja laulsin kurbi laule: "Ma alles noor ja ilmaelust vääääsind, mis teen ma siis kui kannan halli pead...Ma tahaks jätta kõik oma noore elu ja külma hauda tahaks tõtata."






See oli ju aeg, kus mitmesse kooli korraga sisse astuda ei tohtinud. TRÜ asemel pedasse ehk oleks ennast kuidagi toppinud, kuid Tallinn tundus mu jaoks nii suur ja kole, et ei mitte. Mõni branne läks pärast ebaõnnestumist tootvale tööle, et siis ettevalmistusrühma saada. Minu kehv füüsis ei tootnud kanalas midagi. Nii jäi üle võtta koheselt ja päevapealse otsusena vastu pakutud külakoolmeistri koht kodu ligidal.



Ja kõik see, mis lapsena mäng, sai tõeseks. Panin selga oma kõige popima ülilühikese kleidi (anna mõistust), võtsin oma esimese klassi käekõrvale ja hakkasin juhatama - õpetama. Olen oma pisikeset klassist kirjutanud, nad olid mulle tähtsad. Kõik oleks olnud OK, kuid pidin veel lisaks hakkama kuuendikele ja seitsmendikele emakeelt õpetama ja õhtukoolis ka. See oli kõrgem pilotaaž, sest olin igasugu välte ja laadivaheldusi võimalikult vältinud ja tuginenud oma kõnekeelele ja raamatulugemusele. Kuidagi kinkadi könkadi asi toimis. Kes enne teadsid, need teadsid edasi, kes ikka "kardulaid ja kiva" korjasid, need jäidki minust neid korjama.

Kuid üht ma tegin küll. Koos laulmisõpetajaga pidasime me õpilasi inimesteks. Ajal, mil direktor mõõtis tüdrukute püksisäärte laiust joonlauaga, seisis jõululaupäeval kaikaga (käskkirjaga) kirikuuksel, ei lubanud 15 aastasi õhtul kinno täiskasvanute filmiseansile jne. jne.





Ei usu, et me verinoorte õpetajatena kõik õigesti tegime, aga Makarenko teooria poleks meie mõtteviisiga teps mitte sobinud. Kindlasti olime liiga semulikud ja saime selle eest omad vitsad, kuid kokku tulemistel saame sellevõrra rohkem kallistusi. 17 aastane õpetaja 14-15 aastaste ees on ikka paras number. Veel varitses meid naiste kollektiivi suhtlemisprobleem, sest küla traktoristide koolkonda me omaks ei võtnud. Pärinesid ju maakooli naisõpetajate suurepalgalised kaasad sovhooslaste seast, meeste põud ja konkurents oli kõva.

Omast arust esindasime hipilikku boheemlaskonda, põlgasime viina ja õllejoojaid, meie seltskonna joogiks oli kuiv vein ja laulud Jüri Üdi ja Hando Runneli sõnadele. Öö läbi kuulasime Radio Luxemburgi, tõmbasime suitsupitsiga Priimat, hääletasime juhuslikkudele autodele ja käisime Tartus "Vanemuise " teatris.


Loomulikult ei kaasnenud sellise elustiiliga mingit kaugeõpenduse varianti ja ega sinna nõuka ajal kohe saanud, sest enne pidi aasta töötama. Tähtis Tädi Rakvere Haridusosakonnast, kes minu tunde inspekteeris ütles minu kiituseks, et olen sündinud õpetaja.



Pärast üht aastat nõukogude külakoolis ma enam nii ei arvanud. Suvel pioneerilaagris katsetasin edukalt palgalisa teenimist, valvasime prootoneid 24 h nii metsas kui meres.



...aga siis tõmbasin velevettunked jalga, võtsin iseheegeldatud märsi õlale, toppisin sinna spiraalseeliku ja Rudolf Rimmeli "Haldjasaare" ja läksin Viljandi Kultuurikooli eksameid tegema. Aga see on juba järgmine lugu.


P. S. Kõik fotod on brannega kahekesi tehtud ja valmis tehtud. Pildistamise koht peamiselt esimene päris oma korter (õigemini kostiliseks pererahva juures). Köök, tagumine tuba ja tühi tuba. Vesi kaevus, kemps õues, puud kuuris. Mööbliks kušett, kušetikapp, riidekapp, laud, kaks tooli, oma jooniste järgi raamaturiiul



Tähtsad esemed: lindimakk Jauza, lindid, VEF-raadio, tuhatoos, elektrikann, küünlajalg, kell...

Aastast oli kahju ja kasu. Lisaks kõigele muule sain endale eluaegse sõbranna. Juba 35 aastat tagasi...




Ja lõpuks midagi Rimmelilt selle ajastu märgiks (Haldjasaar, 1974)

***
millal see oli kui maailm
umbusust läbi imbus?
Maakera kohal umbusk
nagu surija kohal nimbus.

Kes olid mõrvarid,
kes õilsa usalduse meis tapsid?
Lapsed ei usalda vanemaid,
sest need ei usalda lapsi.

Kõigi aegade suurim traagika,
õilsuse ahervare:
vanemate umbusk alati
sünnib laste umbusust varem.

Ja ometi oleks nii lihtne
dešifreerida usaldamatus:
sina kägista usaldus,
minu hooleks usalda matus...

Kallis, enne meid see oli,
kui maailma umbusk ilmus;
nüüd ripub see meiegi kohal
nagu hukatava kohal silmus.

kas oleme aja ohvrid
ja teiseks meid miski ei muuda,
kallis, ja meiegi usaldus
maailmas miskit ei suuda?

Lapsed ei usalda vanemaid,
sest need ei usalda lapsi.
Olid ehk vanemad mõrvareiks,
kes usalduse meis tapsid?

Kordub kõik, aga selleski
pole alati mõttekat korda.
Kas mõrtsukateks meiegi
saame kunagi omakorda?
***

Tagasivaated

Tuul
sügab nina vastu laternaposti
Küllap tal on nohu
Aevastusest ehmuvad kaselehed kollaseks
ja langevad minestunult poriloiku
Haavad punastavad vaid
ja vanad vahtrad kohisevad etteheitvalt
Mina
kõnnin vihmavarjuga
ega lase ennast segada tobedatest ümberkorraldustest
Minu väikest tuba
tuul aevastusega ei kõiguta
ta võib selle ainult rõskeks puhuda
Siis tulevad hallitusplekid
peegli taha nurka
lauale raamatute alla
ja õunte peale riidekapi põhjas
koti sees
Mina
poen teki alla ja kuulan
kuidas vihm tahab katusest
auku läbi närida
Kui hea et see tal ei õnnestu
muidu saaksid varbad märjaks



17. oktoober, 1975

Vana naine vananaiste suvel

Vaatan, et kuidagi hall on see ilusa ilma blogi. Vaja korrektuure teha. Ega ma isiklikult ilufotograaf pole, rohkem paeluvad mind Vanad - Kulunud- Ajahambast Puretud - Hiirtest Näritud- Unustusse Jäetud - Mälestustega Seotud Asjad, aga eilne maja ümbrus oli just selline

Üles vuntsitud ja Üle värvitud Sügise marjaline - lilleline - liblikaline - mesilasene. Osa saab siia, teised lähevad Emmeliina pildistab juurde.

See Pihlakas kasvab meie kortermaja akende all. Tänud istutajale!


Tahaksin pihlapuu rüppe,
Okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
Puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
Nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju
Lõkendav sügise puu!

Sinule laulan ja sina saad aru,
Oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru
Toetan su tüvele pea. /Viivi Luik, Urmas Alender/





Selline Vaade avaneb maja eest metsa poole. Tegelikult on kasekollane veel kollasem ja männiroheline veel rohelisem. Loodan, et Juhan ei pahanda:

Igav linn ja tühi väli,
Viaduktialune;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb rajake.

Männi roheline samet,
käidav autotee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane.

Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Olen jälle sügisele
langend kaenlasse.





Ja mis siis siin toimub? Linnud linnas?



Hõbepajud on minu istutatud, metsviinapuu mitte. Ja minu hommikul on sinised kardinad ees

Punased kardinad (InBoil)

On hommikul punased kardinad ees,
Nende taga on varjul üks hoovus.
On hommikul tuhanded kaelakeed,
iga pärl, kus kord on kellegi noorus.

Su ümber on võõras ja unistav linn,
Oled sündinud siin, kuid mitte siin loodud.
Mis sellest, et särab ja lohutab ilm,
Vanalt sirgu ei saa, kui noorena kooldud.

Selles linnas on tornid ja jõgi ja aeg,
Tema ongi see, mis uhub kõik randa.
Su juttu ei mõistetud andesta see,
Lõpuks ometi võid sa ära kõik anda



Aga mis toimub akna taga?Ämblikud on väga head loomad, neid hoidma peab, nad meile õnne toovad...





Vanaproua Laine daaliad. Minule ei olnud 2008 ei kollase, ei valge, ei kirju liblika suvi.

siiski, miks mitte
...Lõppend valge liblika suvi
saabund tuhande aastane talv
Elasime suve üle elame ka talve
Talve mis kirjuid liblikaid täis
Lõppend valge liblika suvi
Uue maailma algus on see
Elasime suve üle elame ka talve
Elame kevadet oodates
/Villu Tamme/

Isa ja mina

Isa ja mina
ehk kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest 2

Eile ma rääkisin oma isaga. Miks mitte, iga tütar võib oma isaga rääkida. Ainult et minu isa lõpetas oma maise matka 36 aastat tagasi. Tegelikult rääkis isa minuga ja tegi seda kahe kirja läbi. Need kaks, 50 aastat tagasi kirjutatud kirja olid emal alles ja on juba mitmeid aastaid minu valduses. Olin nad unustanud. Eile aga otsustasin, et minu lapseea haiglapiltide juurde peavad tingimata kuuluma isa kirjad haiglasse. Ja õigesti otsustasin.

Kui isa siit ilmast läks olin 17 ja polnud selleks valmis. Ega me keegi olnud, sest sõraline kopsus võttis 40 aastase mehe kahe kuuga. Mäletan, et isa ei tahtnud enne haiglasse minna kui kartul võetud. Tema tahtmine sündiski ja nii pandi ta kohalikku haiglasse just minu lõpuklassi sügisel. Käisin teda mõned korrad vaatamas. Isa oli traadist teinud kavala konstruktsiooni, kus oskuslikult toimetades sai südamekujulise traaditüki niimoodi välja, et kusagil pragu polnud. Pole seda enne näinud ja pärast ka mitte ja kuni eilseni oli see kõik mul meelest läinud.

Kahes sügisekirjas räägitakse niisamuti kartulivõtmisest ja hiirte krabinast tühjas toas, liha ja kartulite praadimisest, topeltakende panekust ja kinno ja teatrisse minekust. Veel kirjutab isa masinatraktorijaama argipäevast ja veidike kodustest. Tervitab ja ootab meid koju. Kuid kogu selle väga ilusa käekirjaga, tindipliiatsiga kirjapaberile pandu taga nägin reaalset inimest. Nägin 26 aastast noort abielumeest, hiljuti Helme põllutöökooli lõpetanud traktorijaama mehhaanikut, kellest haritud isa soovis koolitada kaupmeest, et saaks ikka linna puhtama töö peale. Ei saanud isast poemüüjat, hädaga passis ema leti taga kui isa põllul meestega traktorit putitas. Mind siis veel polnud.

Nende kahe kirja kaudu, vigadeta ja ladusa keelega, olen oma isa rohkem tundma õppinud kui meie lühikese kooselu jooksul, millest ta veel kolm aastat (1965 - 1968) järjekordses koolis käis.
Vaat mida tähendavad kaks kirja! Olime isaga minu arvates hingesugulased. Ka minu eesnimi on tema pandud. Kümme aastat tagasi, küll koolis õpitu sunnil (Mina ja inimsuhted) kirjutasin isast mälestuse. Trükin siiagi, muidu läheb veel kaotsi

Isa oli noor
Isal oli nahkjope
Isal oli mootorratas - ma armastasin seda ratast
Isa sõitis rallit - mina ka kaasas
Isa armastas ujuda - mina ujusin kaasa
Isa armastas loodust - mina armastan loodust
Isa armastas seenil käia - mina armastan seenil käia
Isa armastas lugeda - mina armastan lugeda
Isa armastas rännata - mina armastan rännata
Isa armastas muusikat, ooperit ja operetti - mina armastan muusikat
Isal olid head sõbrad- minul on head sõbrad
Isa tänas alati vanaema kui see ta riideid parandas ja süüa tegi
Isa suitsetas palju
Isa jõi viina, aga ei olnud kunagi vastikult purjus
Isa tegi oma tööd südamega ja väga hästi
Isa õppis kogu aeg ja ei aidanud ema
Isal polnud kunagi raha
Isa tõusis alati öösel kui helistati ja läks tööle
Isa ei tahtnud olla mõisniku tütrepoeg, vaid oli sotsialist
Isa ei tahtnud olla kaupmees, vaid masinate putitaja
Isa unistas autost ja paremast elust
Isa suri 40-selt ja parem elu ei tulnudki
Isa matusel oli vähemalt sada sõpra
Isa ütles emale, et selle lapsega st. minuga saad veel vaeva näha
Ma armastasin oma isa

Kuna isa suri kui olin 17, olen hakanud tema olemust pikkamööda kokku lappima. Mida vanemaks ma saan, seda selgemaks pilt muutub. Olen juba kolm aastat vanem kui mu isa (1998)

Asjad on üle kõige

Asjade normaalne kulgemine on mind viimasel ajal viinud majadesse millede sisseseade moodustavad sõna otseses mõttes "riistad ja kolud" kui riideesemeid riistade hulka liigitada. On ju süstematiseerimata riie peaaegu et kasutu, kuigi kasutatakse küll. Võetakse ühest hunnikust ja pannakse teise. Ometi on keegi mõelnud välja riidekirstud, milledest hiljem püsti pannes riiete kapid said. Veel on välja mõeldud igasugu varnasid, nagisid (mõlema tähendust ei oska sõnastada) ja lisaks veel pisipanipaiku.

Rikkad võivad kolusid ja riistu liigitada eraldi tubade vahel. Tuginedes nähtud kogemustele toimis asi nõnna: ühes toas oli tühi taara, teises toas oli riidekraam nurki mööda ja kolmas jäi veel elamiseks. Olles ise elanud nõuka aegses kitsikuses (ilma pööningu ja riideaidata) olen pidanud selleks, et kogu lastekarjaga põrandaruumile ära mahtuda, kasutama panipaiku. Olgu siis nendeks kapid, kastid või kohvrid.

Otsimiseaduse järgi toimub asi nii, et vajalik on ikka kõige all ja selle leidmiseks peab põhjalikku puistetööd tegema. Teine seadus ütleb, et kolu, mis prügikasti tee leidis oleks järgmisel päeval kasutusse läinud. Selle üle võib filosofeerida lõpmatult, kuid kuhu ikka asetada kasutute ja hetkel kasulike asjade piir?

Hakkame siis kehakatetest peale. Abi kaasa väikevend oli selline sell, kes pärast iga saunapäeva pani puhta paari dressipükse vanadele peale. Kuni lõpuks tema suurus kodus otsas (kujutan, et mingi kolm paari per poiss ikka jätkus), asus ema asja uurimise kallale. Hetkeline lahendus tuli, aga ega sellest poisist hoolikut meest kasvanud. Lugu võiks olla anekdoot, kuid rääkijaid tundes on karm reaalsus.

Nii et kokkuvõttev moraal ütleb: inimsel peab ikka kapis riidetagavaranatuke olema.
Eriti kui oled pärit õitsvast sotsialismiajastu alevist, kus universaalkaupluse kaubapäeval tuli kotti haarata kõik see saak, jätkus siis rahanatukest palgapäevani või ei. Siis sai hakata tegelema vahetuskaubandusega, eriti lasteriiete osas. Et ikka lõpuks saaks tütarlaps roosa kombeka ja poiss sinise, mitte vastupidi. Palju ei olnud kunagi ja järgi ei jäänud, vähemalt rohkearvuliste kandjate olemasolul midagi, sest veninu ja värvituks pestu läks kaltsuks, kellel põrandariietesse, kellel tolmulapiks, vastavalt vajadusele.

Teine tera oli selle peene peoriidevärgiga. Vanaema kuus bembergkleiti ja kaks poolvillast pidasid terve tema eluaja kapis vastu, sest tema kasv ja kogu ei muutunud selle aja jooksul, mis ta minu meeles püsib. Igapäeva kitlitest, pihikseelikutest ja põlledest ei jäänud muidugi (lõpuks lapp lapi peal) midagi järele. Küll aga kutsusid vaatama ja katsuma rikka päälinna õe vaesele maasugulasele saadetud siidisegused kleidid.

Nüüd jõuamegi selle kurikaela "Mood" juurde. Kas läheksin tänasel päeval teatrisse 1985 aastal kuupalga eest ostetud nn. "soome kleidiga", millel nahkhiirevarrukad, patšokid ja materjaliks selline trikotaaž, mis kiskus kohe sukkpükste külge ja seljast tõmmates pritsis sädemeid? Ega ikka ei läheks küll. Niisamuti ei lähe minu 80 aastane ema 1970 aastal eraõmbleja juures tehtud kirju krimpleenkleidiga, mille riie saadi tutvuse kaudu. Ei läheks, sest esiteks, ei mahuks see talle enam selga ja teiseks, iga endast lugupidav eakas on vaat et rohkem moeteadlik, kui keskealine. Ühtegi „vaest” sugulast ka pole ja ega maainimesed mõttetut kraami kanna. Tänapäeval rohkem ikka see teksa-jopevärk. Pole enam need ajad, kus igaks lõikuspeoks pidi tingimata uus kleit olema.

Ja nii see kapisisu paisub. Õnnelikud on need, kes kolivad ühest eluruumist teise. Siis on julgust ja jõudu vana hävitada, et uuele ruumi teha. Kuid kui ikka kolmkümmend aastat ühes toas koos ühe kapiga, siis on nii, et mida vanemaks lähed, seda raskem see äravise on.

Muidugi võib kolimisega seotult juhtuda ka nii nagu Rosamunde Pilcheri „Merikarbiotsijate” peategelane kirjeldab: kergem on kolimisel asjad kiiresti konteinerisse toppida ja uude kohta kärutada mõeldes, et küll hiljem sorteerin.

Vaat siis võib juhtuda nii , et lisaks igasugu riistadele vallutavad meie kodud igasugu kolud.

Olles suvel Lõuna-Eestis nägin korraliku maja hoovil ülisuurt olmekolu hunnikut. Kui avaldasin imestust sain vastuseks, et vana maja oli lihtsalt kolu ja kaltsu pealt ära lagunenud – lammutatud.

Loomulikult on igal meist oma mälestusasjad, mida tahame säilitada ja mille väärtust teame ainult meie. Kuid kui nad ikka hallitavad ühismaja keldrinurgas, kas siis on neil väärtus. Pigem ikka väärtusetus lisaks tuleohutusele ja hallitusseenele. Parem kui nad ilusasti kirstus või kohvris, siis saab vajadusel välja võtte ja minia ees uhkustada: vaata kui peenike ma pulmade ajal olin.

Lõppematult ei kogu, muidu ei mahu uus peale. Vaaremadelt pärit tarkus istub sees. Kuidas sa ikka viskad terve asja ära. See vanade tarkus lõppes koos kapitalismi üleküllusega. Nii tuleb kaine mõistus appi võtta. Kui kaltsuks ei kõlba ja tubli käsitöösõbranna lapiteki sisse ka mitte, siis kotti ja minema. Kellel taaskasutuskeskus kodu ligidal võib pakkuda sinna, vähemalt maal ollakse küll väga rõõmsad, eriti laste riiete üle.

Lugu ei puuduta ainult kehakatteid vaid igasugu muud, tihti ka koitanud riidekraami: küll augulisi pitskardinaid, küll äramagatud vatitekke, küll katkikulunud voodipesu. Lisaks mittevajalikkusele võtavad need veel palju ruumi ja on kenaks koduks putukatele mutukatele. Missugusele lapsele ikka meeldib külla tulla, kui hiljem saad kaasa mõne kirbu, täi või koi.

Eriline nähtus saabus meile koos „kaltsukatega”. Vähese raha eest sai äkki kohe mitu asja. Alguses oli see tõeline hullus, kuid varsti pidid kasutatud riiete maaletoojad nentima, et klientuur kuivab kokku. Tõsteti hindu ja mitmedki kliendid hakkasid „kaltsukatele” nn. „poola kaupa” eelistama.. Ikkagi uus, mitte peetud. Ise olen kasutatud asjade poodidele klienditruu pea viisteist aastat.

Siiski tahaksin manitseda ettevaatusele. Et mitte ükskord kaltsude sisse ära uppuda võiks järgmisel kaltsupoe ringil ikka mõelda: on mul seda asja vaja või mitte ja kas viskan siis vanast midagi minema.

Samasuguse efektdefekti võivad anda kirikute juures olevad heategevusväljamüügid. Olen ise seal asjataja olnud ja tean, et ülisuurte kottidega lahkuvad alati ühed ja samad näod. Selliste hetkedel olen endalt küsinud: küll peab neil ikka palju ruumi olema ja kas nad neid riideid üldse pesevadki või viskavad kohe minema?

Ühesõnaga ärge lükake „inventuuri” tulevikku, sest mida vanemaks te saate, seda raskem on millestki loobuda. Lõpuks peab ju ikkagi keegi selle töö teie eest ära tegema. Miks siis peaks seda tegema kummikinnastega?

Seekord laul Henry Laksilt

"Asjad"

Asjaarmastajaks saad,

kui peale põhitööd veel

asju armastad,

asju armastad.

Aeg tuleb muuta asjadeks

ja asjandused kultuseks

ja orjata,

ja orjata

Asja käigus asjalikuks

orjaks tuleb muutuda

ja korjata,

ja korjata

Lahti öelda asjadest

võib tahta, kuid ei saa

kõik vaev on asjata,

on asjata.

Refr:

Asjad on üle kõige,

asjad on hinnas,

asju kes põlgab

see võib asjale minna.

Asjatu ongi mõelda

vaimust ja aatest,

asjata ausast silmavaatest...

Asjal pole mehesõnast

tühja õhku,

sõna kõlab asjata,

täitsa asjata.

Loll võib uskuda ausõna,

au on aur ja sõnas mõra

Asju peab

uskuma.

Asjad ilma täidavad

ja vaimuvalgust varjavad

Nad seinana

seisavad.

Ei lähe korda neile sõim,

on kõikumatu asja võim

kuid sõiman ma,

sõiman ma.

Nuhtlemised

1. septembril 2008 esitleti raamatut Simuna Koolid. Leidsin sealt üht teist õpetlikku ja huvitavat.

Avanduse kooli protokolli raamatust 1880-1922
23. oktoobril 188o.a. Seitse õpilast õpivad piiblilugu ühe tunni lõuna ajal.
19. jaanuaril. Viis poissi on koeruse pärast nurka pandud.

Nuhtlused ropu sõnade ja toorete elukommete eest:
1. Sõimamise ja löömise eest -
a. üleannetud noomitakse
b. laidetakse päevaraamatus
d. pannakse vangi
c.lastakse vanematel kodus peksa anda

2. Roppude juttude ja sõnade eest -
a. manitsus
b. nuhtlus vanemate poolt
c. koolist ära ajamine

3.Kooliasjade rikkumise eest-
on akna klaasid ülesannetuse läbi purustatud - ostku uued
on pink koerusega katki tehtud - lasku parandada
on põrand hoolimata kombel määritud -pesku puhtaks
Kõige selle eest laitus ja noomitus anda.

Nuhtlused vale eest:
vale vaim, vale armastus võib ennast seitsmel viisil avaldada:
1. petab koolmeistrit õppimise asjus, laseb teistel oma ülesandeid teha, vaatab raamatust ja eitab seda.
2. otsib oma valele vabandust, vassib tõde
3. räägib teiste peale laimu
4. varjab kirjalikke laitusi vanemate eest
5. valetab oma sandi olukorra paremaks
6. kirjutab ise vanemate nime märkusele alla
7. vedeleb koolitunnid tänaval ja kõneleb ise, et oli koolis

Nuhtlused on järgmised:
1. sõbralik noomimine ja seletus kui hirmus on valetamine
2. kõva, väga tõsine noomimine
3.kirjalik laitus
4. vanematele teada andmine
5. kodus nuhtlemine, peksa andmine
6. usalduse kaotamine
7. mõneks ajaks koolist ära ajamine
8. hoopis koolis ära ajamine, kui vale mitmel korral on esinenud

Nuhtlused varguse pärast:
1. Kõva, väga tõsine noomimine
2. peks
3. koolis ära ajamine

Nuhtlused:
Kes teise üle naerab, kui ta eksib vastamisel, jääb tunniks ajaks püsti seisma.
Teeb keegi teist korda seda, siis läheb tunniks koolitoast välja.
Kes teist ei lase õppida, kui ta kinni on, see saab karistada.
Kes käratseb tunni ajal, ei tohi nädal aega teisega välja mängima minna.
Kes koduteel teise lumme lükkab või teisele häda teeb, jääb nädal aega pärast teisi koju minema. Teisel korral kuu aega.

1897
15. novembril määras kooli kohus 14 koolis mitte käiale 3 kopikat puudumise päeva eest

1919
kuna oli sõja aeg siis jagati 35-le õpilasele tallanahka ja kolmele õpilasele pluusiriiet.

Kõige suurem õpilaste arv 71
Õppeaastal pole koolis käinud 29
vabastatud 11
karjaskäimise pärast 8
vanuse ületanud 5
tõrkujad 2
hooletuse pärast 3

Kõige rohkem puudusid mõisatööliste lapsed
Trahvitud kuus õpilast 598 margaga
Neli puudust kannatajat, kokku toetust 368 marka
Toetus võimaldas koolist käimist neljal õpilasel
Takistas jalanõude ja riiete puudus.

1922
Hoolekogu otsustas korraldada koolimajas perekonna õhtu, kus lapsed esinevad lauludega, ilulugemiste ja näitemänguga "Hispaania haigus". Kool oli neljaklassiline.
Avanduse kool suleti 1922, lapsed läksid Simuna kooli

Kahjuks pole Avanduse koolihoone säilinud ja fotot ka mitte.

Panen siis siia oma kooli pildi 1924 aastast. Maja hävis 1970 põlengus ja selle asemele ehitati uus, kus töötab Väike-Maarja kool praeguse ajani.

Lapselapse ja vanaema oma raamatukogu

Uus postkast värskelt värvitud koridori seina peal tõi saadetise. Tegelikult juba kolmanda. Igaüks nendest on eriline, kuid seekordne minu jaoks väga kaunis. Ega ma seda oleks tohtinudki kilest välja võtta, pole ju sihtgrupp vanaema ise, vaid hoopiski kuue aastane lapselaps - tüdruklaps, kellele vanaisa Tea kirjastusest tellis "Lapse oma raamatukogu". Aga et lapselaps kaugel pealinnas oma koduasju asjatab, siis võttis vanaema vaevaks luuletused aastaegadest avada. Pealkiri on "Neli kaunist kleiti". Ma ei tea, kas peab olema viiekümnene, et kohe meenuks: kellel neli kaunist kleiti? Nurmel neli kaunist kleiti...Luuletused on head, eestimaised, kooliaegsed ja pildid minu meelest väga head. Esileht ütleb, et need on joonistanud Regina Lukk - Toompere. Kuna meil on õnn elada maal, kus neli aastaaega, siis on rõõm vaadata riidepuul rippuvat nelja tüdrukukleiti: rohelist sinilillega, kollast maasikaga, pruuni seenega ja lumevärvi lumememmega. Iga lehega läheb asi põnevamaks ja tüdrukud aastaaegade nägu - tegu:
Esimesel lendab neiu juuste lehvides talvest kevadesse, ta ei tea veel täpselt, mis teda ees ootab, aga näost ja kleidist on näha, et see, mis tuleb, on ilus.
Kuula, laanes lumises
vaikne kutse kumises:
Sinilill ju süütas leegi.
Usaldagem kevadet,
noort kevadet!
(Kersti Merilaas)
Väikesel kevade piigal on sinilille patsikummid ja rohelised kummikud tantsivad lillevaibal. Suvepreili on üleni sukeldunud marjamaale, rõõmsad kollased tennised taeva poole ja päikeseprillid ninal. Teine, pere noorem võsu, loeb paljaste varvaste toel rohu sees lepatriinusid kokku, õlal rohutirts. Kaunilt sõnab selle peale Jaanus Tamm:
Paljapäki on parem
astuda rohu pääl.
Rohi kahiseb tasa.
Tal on sõbralik hääl.
Järgmisele lehele on tabatud minu jaoks just praegust hetke:
Mida need sirtsud saevad?
Saevad suve lühemaks,
suveaega vähemaks,
kooliaega lähemaks.
(Ain Väät)
Ning pildil läheb piiga, mõtted, sirtsuseelik ja kübar veel suves, kuid käes koolikott. Meie ajal (ammu) tuli paar nädalat enne kooli minna raamatute järele. See oli asjalikkuse märk, esimese septembri meeldetuletus. Täpselt selline see pikasammuline tähtis piiga on.
Ja järgmisel lehel istub väike õde veel sügisandides. Temal pole kooli ja hoolemuret, sealt paistab puhas rõõm: seened, pohlad, punapeedid...
Ühest sügisetüdrukust on saanud kastanipuu, kelle väike vend uudishimust oksa küljest lahti laskis ja asfaldile potsatas, ja teisest pohlakleidiga oktoober.
Uus leht on pitslumeseelikus tita puistanud kelgumäele nagu mustrilise lumehelbe. Mäletate, kui lõikasime neid paberist. Nüüd oskavad vanaemad neid heegeldada linikuks. See ongi talv:
Jäälillekesi kohtle õrnalt,
neid ära katsu, vaata kõrvalt.
Su väikse sooja näpu all
vaid tilgaks veeks saab jääkristall.
(Ott Arder)
Targaks teeb raamatu kokkuvõte, kus kõik üheksateist autorit ja nende väljaantu kirjas. Hariv ja vajalik. Aitäh!