15.05
LÕPPU HEAD
Emmeliina ja Ökuliina soovivad
Naine metsast linna äärest
Kogu elu on tee
Üle ja läbi sust käib
Kogu elu on tee
Peatuste riiv on nälg
Kogu elu on tee
Kulgeb surmani sünd
Kogu elu on tee
Külv ja lõikus ja künd
Kogu elu on tee
Edasi viib nagu kell
Pärleid päevade keest
Hea ja halva karusell
Paigal seista ei või
Palju leida on veel
Rahu kindlustab võit
Võites raskusi teel
Harjuda jõuad sa vaid
Jumal januneb uut
Teada midagi said
Ikka ei teagi sa suurt.
On 24 detsembri öö… Kütmata, täissuitsetatud korteris istuvad laua taga jopedes mehepojad. Laud linata, pudelite all lookas. Salaviin ja kange õlu, sekka konid ja vorstinahad. Tagumises toas norskab isa mingi uue tänavanaisega viinaund. Lohkuvajunud kušett on määrdunud, räbaldunud linadega, naise koristuskätt pole ka see tuba tunda saanud. Siis minnakse. Üksteise õhutusel ja viina toel. Mis kuradi jõulud, mis kuradi küünlad ja mis kuradi kuusk. Mehed, teeme ära, näitame neile, kes siin peremees on. Juba tiritakse maha esimesed pirnid…
/kirjutatud 25 dets. 2004/
KUIDAS ÜLEKOHUS MIND KOOLI AJAS
Olin kodune laps kui 1960-ndal aastal alevisse mugavustega korteri saime: veega kemps, vann, telefon. Ja majas palju enam-vähem ühevanuseid lapsi. Üleval korrusel elas lasteaia juhataja kahe minuvanuse tütrega. Ütlesin siis emale, et ka mina kavatsen lasteaeda minna, sest teised käivad. Ema ei teinud kuulmagi, aga mina mõtet ei jätnud. Nii settisingi ühel hommikul, pärast seda kui ema oli tööle läinud, endale omast arust kõige ilusama helesinise kapronkleidi selga ja läksin lasteaeda. Kasvataja oli tark naine, minema mind ei kupatanud, eks pärast räägiti asjad sirgeks. Oma viieaastase arunatukesega olin taibanud, et kui midagi konkreetset tahad läbi viia, siis on seda targem teha ise ja ilma täiskasvanuteta. Terve aasta sain toredas Väike-Maarja lasteaias käia kuni kätte jõudis viimane augustikuu päev. Siis korraldati pidu kooliminejatele, söödi torti, kingiti lilli ja peeti kõnesid.
Mulle tundus, et midagi väga ebaõiglast on jälle toimumas, sest kuueaastast „mind“ kooliminejaks ei tituleeritud. Õhtul kodus mõtlesin selle üle järele, poetasin mõne pisaragi ja otsustasin asjale anda omapoolse lahenduse.
See toimus järgmisel hommikul, kui ema oli tööle läinud. Panin selga oma teise ilusa kleidi, roosalillelise, sikutasin jalga vastikud valged põlvikud ja asusin üle tee olevasse koolimajja asja uurima. Saalis olid vanad lasteaiakaaslased, poetasin ennast nende kõrvale pingile. See, et mulle keegi Aabitsat ei andnud, mind ei seganud. Kui õpetaja lapsed sappa võttis astusin nende järel klassi. Kõik hakkasid ennast pinkidesse paigutama ja siis küsis õpetaja minult, et kas tulin vanemat venda või õde kooli saatma. Vaatasin teda kui suurt arusaamatust, sest olin üksik laps ja vastasin, et ei, ma tulin ikka ise kooli. Päev oli huvitav, joonistasime ja kirjutasime. Lõpuks läksime koju.
Igaks juhuks ma emale-isale ei rääkinud, et käin nüüd koolis. Aga alev oli väike ja hommikuks oli emal lugu teada.
Edasine jutt on juba ema jutusalvest: 1962 aastal olid ette nähtud kindlate õpilaste arvuga klassid. Kahjuks oli kaks last puudu, et saaks moodustada kaks klassikomplekti. Nüüd andis minu käitumine mõtte otsida veel üks kuueaastane lasteaialaps, et moodustuksid nii A kui B klass. Selleks tüdrukuks sai sõbranna Aive. Kust emmed koolivormi hankisid oli juba nende mure, aga nädala pärast istusime oma sinisetriibulistes pluusides, mustades seelikutes ja põllekestega, rõõmsalt jalgu kõigutades, koos koolipingis.
Kahjuks kahe nädala pärast lõppes lugu sellega, et Aive oli hommikul koolivormi asemel lasteaiakleidi selga pannud ja sinna tagasi mängima läinud.
Aga sellest polnud midagi, A ja B klass olid moodustatud ja eks käis normaalne laste kadu selle ajaga kaasas.
Kõige rohkem olin hädas igasugu käeliste tegevustega. Mulle kohe mitte üks raas ei meeldinud joonistamine ja kleepimine. Millegipärast pidas ka joonistusõpetaja mind lootusetuks. Küll ei meeldinud talle minu ploki valge kriitpaber, kuhu tema arvates pliiatsid peale ei hakanud, küll midagi muud. Sellest ajast ei oska ma pliiatsit ja värve kätte võttes loominguline olla. Kirjatehnika oli ka igavene ikaldus. Lahtise sule ja pingi küljes oleva tindipoti abiga pidime kauneid tähti maalima. Näpud pidevalt tindised, kuivatuspaber abiks, nii see kalligraafia käis. Hoopis huvitavam oli matemaatika. Kuna lugesin sel ajal juba pakse muinasjuturaamatuid, pandi mind nii nagu lasteaiaski teistele ette lugema. Siis oli uhke tunne, aga praegu mõtlen: oi seda õpetaja kavalust, tema sai puhata.
KUIDAS ME VANAEMAGA PABERIST LILLI TEGIME
Olin suur luuletuste lugeja ja edev pealekauba. Kuna mulle jäi loetu kergelt pähe ja vist ilmekust oli ka parasjagu, otsustas klassijuhataja mind kooli kevadpeol suurele rahvamaja lavale saata. Olin edukalt lõpetanud esimese klassi, üks joonistamise neli viite seas ja rõõmustasin selle üle oma pisikeste patsiotsteni. Luuletus algas nii:
Kes tippis luha lilli täis?
Kes nurmel külvamas neid käis?
Kes palistas neist põllutee?
Kes oli see? Kes oli see?
See oli kevadpäikene!
Et mitte ühekülgne ja igav näida otsustasid õpetajad asja omalt poolt huvitavamaks muuta. Puust lavalaudade vahele tuli pista kümneid traadi otsas paberlilli, mida ma siis korjaksin ja samal ajal etleksin:
Lööd imestusest kokku käed,
kõik puud kui valged vahumäed.
Kes on nad ära nõidunud?
Ei keegi muu, ei keegi muu,
Kui kevadine õiekuu!
Selles Juta Kaidla raamatus oli küll luuletuse juurde joonistatud musta peaga lokkisjuukseline tüdruk, aga see mind eriti kurvaks ei teinud. Lokkide puudumine küll. Aga seda puudujääki püüdsin korvata valju ja selge häälega. Kuna luuletus koosnes valdavalt hüüumärkidest polnud see raske:
Küll nüüd on luhal joosta lust!
Kõik kohad täis on kirevust.
Siin roosa õis, seal sinine!
Kas võtta see või järgmine?
Ah, nopi kõik ja pärjaks tee!
Nende sõnadega pidin siis neid lilli noppima paberlilledest pärg peas ja teine kaelas. Kujutan ette, et nägin välja jube nagu need praeguse aja lõunamaad külastavad turistid, aga seitsme aastasena olin õnne tipul ja omast arust kõige ilusam tütarlaps.
Kimp kollaseid, kimp siniseid!
Kuis hoida saad küll kõiki neid?!
Üks pärg sul kaelas, teine peas,
sa nagu õis käid õite seas.
Oi, küll see õiekuu on hea.
Kust aga saada neid paberlilli? Appi tuli minu vanaema, kes, kujutage ette, oskas krepppaberist roosi moodi lilli teha. See käis niimoodi, et õielehe kujulised tükid lõigati välja ja keerutati ümber sukavarda. Ja traadist varre ümber pandi roheline paber. Nii istuski mu kallis vanaemake lilli meisterdama. Kahju, et nendest ühtegi alles pole.
Etteaste õnnestus sellele vaatamata, et kodus harjutades narris isa:
Kes tippis liha lilli täis...Ja lugedes tuli see mulle meelde ja ajas naerma.
On hommikul punased kardinad ees,
Nende taga on varjul üks hoovus.
On hommikul tuhanded kaelakeed,
iga pärl, kus kord on kellegi noorus.
Su ümber on võõras ja unistav linn,
Oled sündinud siin, kuid mitte siin loodud.
Mis sellest, et särab ja lohutab ilm,
Vanalt sirgu ei saa, kui noorena kooldud.
Rikkad võivad kolusid ja riistu liigitada eraldi tubade vahel. Tuginedes nähtud kogemustele toimis asi nõnna: ühes toas oli tühi taara, teises toas oli riidekraam nurki mööda ja kolmas jäi veel elamiseks. Olles ise elanud nõuka aegses kitsikuses (ilma pööningu ja riideaidata) olen pidanud selleks, et kogu lastekarjaga põrandaruumile ära mahtuda, kasutama panipaiku. Olgu siis nendeks kapid, kastid või kohvrid.
Otsimiseaduse järgi toimub asi nii, et vajalik on ikka kõige all ja selle leidmiseks peab põhjalikku puistetööd tegema. Teine seadus ütleb, et kolu, mis prügikasti tee leidis oleks järgmisel päeval kasutusse läinud. Selle üle võib filosofeerida lõpmatult, kuid kuhu ikka asetada kasutute ja hetkel kasulike asjade piir?
Hakkame siis kehakatetest peale. Abi kaasa väikevend oli selline sell, kes pärast iga saunapäeva pani puhta paari dressipükse vanadele peale. Kuni lõpuks tema suurus kodus otsas (kujutan, et mingi kolm paari per poiss ikka jätkus), asus ema asja uurimise kallale. Hetkeline lahendus tuli, aga ega sellest poisist hoolikut meest kasvanud. Lugu võiks olla anekdoot, kuid rääkijaid tundes on karm reaalsus.
Nii et kokkuvõttev moraal ütleb: inimsel peab ikka kapis riidetagavaranatuke olema.
Eriti kui oled pärit õitsvast sotsialismiajastu alevist, kus universaalkaupluse kaubapäeval tuli kotti haarata kõik see saak, jätkus siis rahanatukest palgapäevani või ei. Siis sai hakata tegelema vahetuskaubandusega, eriti lasteriiete osas. Et ikka lõpuks saaks tütarlaps roosa kombeka ja poiss sinise, mitte vastupidi. Palju ei olnud kunagi ja järgi ei jäänud, vähemalt rohkearvuliste kandjate olemasolul midagi, sest veninu ja värvituks pestu läks kaltsuks, kellel põrandariietesse, kellel tolmulapiks, vastavalt vajadusele.
Teine tera oli selle peene peoriidevärgiga. Vanaema kuus bembergkleiti ja kaks poolvillast pidasid terve tema eluaja kapis vastu, sest tema kasv ja kogu ei muutunud selle aja jooksul, mis ta minu meeles püsib. Igapäeva kitlitest, pihikseelikutest ja põlledest ei jäänud muidugi (lõpuks lapp lapi peal) midagi järele. Küll aga kutsusid vaatama ja katsuma rikka päälinna õe vaesele maasugulasele saadetud siidisegused kleidid.
Nüüd jõuamegi selle kurikaela "Mood" juurde. Kas läheksin tänasel päeval teatrisse 1985 aastal kuupalga eest ostetud nn. "soome kleidiga", millel nahkhiirevarrukad, patšokid ja materjaliks selline trikotaaž, mis kiskus kohe sukkpükste külge ja seljast tõmmates pritsis sädemeid? Ega ikka ei läheks küll. Niisamuti ei lähe minu 80 aastane ema 1970 aastal eraõmbleja juures tehtud kirju krimpleenkleidiga, mille riie saadi tutvuse kaudu. Ei läheks, sest esiteks, ei mahuks see talle enam selga ja teiseks, iga endast lugupidav eakas on vaat et rohkem moeteadlik, kui keskealine. Ühtegi „vaest” sugulast ka pole ja ega maainimesed mõttetut kraami kanna. Tänapäeval rohkem ikka see teksa-jopevärk. Pole enam need ajad, kus igaks lõikuspeoks pidi tingimata uus kleit olema.
Ja nii see kapisisu paisub. Õnnelikud on need, kes kolivad ühest eluruumist teise. Siis on julgust ja jõudu vana hävitada, et uuele ruumi teha. Kuid kui ikka kolmkümmend aastat ühes toas koos ühe kapiga, siis on nii, et mida vanemaks lähed, seda raskem see äravise on.
Muidugi võib kolimisega seotult juhtuda ka nii nagu Rosamunde Pilcheri „Merikarbiotsijate” peategelane kirjeldab: kergem on kolimisel asjad kiiresti konteinerisse toppida ja uude kohta kärutada mõeldes, et küll hiljem sorteerin.
Vaat siis võib juhtuda nii , et lisaks igasugu riistadele vallutavad meie kodud igasugu kolud.
Olles suvel Lõuna-Eestis nägin korraliku maja hoovil ülisuurt olmekolu hunnikut. Kui avaldasin imestust sain vastuseks, et vana maja oli lihtsalt kolu ja kaltsu pealt ära lagunenud – lammutatud.
Loomulikult on igal meist oma mälestusasjad, mida tahame säilitada ja mille väärtust teame ainult meie. Kuid kui nad ikka hallitavad ühismaja keldrinurgas, kas siis on neil väärtus. Pigem ikka väärtusetus lisaks tuleohutusele ja hallitusseenele. Parem kui nad ilusasti kirstus või kohvris, siis saab vajadusel välja võtte ja minia ees uhkustada: vaata kui peenike ma pulmade ajal olin.
Lõppematult ei kogu, muidu ei mahu uus peale. Vaaremadelt pärit tarkus istub sees. Kuidas sa ikka viskad terve asja ära. See vanade tarkus lõppes koos kapitalismi üleküllusega. Nii tuleb kaine mõistus appi võtta. Kui kaltsuks ei kõlba ja tubli käsitöösõbranna lapiteki sisse ka mitte, siis kotti ja minema. Kellel taaskasutuskeskus kodu ligidal võib pakkuda sinna, vähemalt maal ollakse küll väga rõõmsad, eriti laste riiete üle.
Lugu ei puuduta ainult kehakatteid vaid igasugu muud, tihti ka koitanud riidekraami: küll augulisi pitskardinaid, küll äramagatud vatitekke, küll katkikulunud voodipesu. Lisaks mittevajalikkusele võtavad need veel palju ruumi ja on kenaks koduks putukatele mutukatele. Missugusele lapsele ikka meeldib külla tulla, kui hiljem saad kaasa mõne kirbu, täi või koi.
Eriline nähtus saabus meile koos „kaltsukatega”. Vähese raha eest sai äkki kohe mitu asja. Alguses oli see tõeline hullus, kuid varsti pidid kasutatud riiete maaletoojad nentima, et klientuur kuivab kokku. Tõsteti hindu ja mitmedki kliendid hakkasid „kaltsukatele” nn. „poola kaupa” eelistama.. Ikkagi uus, mitte peetud. Ise olen kasutatud asjade poodidele klienditruu pea viisteist aastat.
Siiski tahaksin manitseda ettevaatusele. Et mitte ükskord kaltsude sisse ära uppuda võiks järgmisel kaltsupoe ringil ikka mõelda: on mul seda asja vaja või mitte ja kas viskan siis vanast midagi minema.
Samasuguse efektdefekti võivad anda kirikute juures olevad heategevusväljamüügid. Olen ise seal asjataja olnud ja tean, et ülisuurte kottidega lahkuvad alati ühed ja samad näod. Selliste hetkedel olen endalt küsinud: küll peab neil ikka palju ruumi olema ja kas nad neid riideid üldse pesevadki või viskavad kohe minema?
Ühesõnaga ärge lükake „inventuuri” tulevikku, sest mida vanemaks te saate, seda raskem on millestki loobuda. Lõpuks peab ju ikkagi keegi selle töö teie eest ära tegema. Miks siis peaks seda tegema kummikinnastega?
Seekord laul Henry Laksilt
"Asjad"
Asjaarmastajaks saad,
kui peale põhitööd veel
asju armastad,
asju armastad.
Aeg tuleb muuta asjadeks
ja asjandused kultuseks
ja orjata,
ja orjata
Asja käigus asjalikuks
orjaks tuleb muutuda
ja korjata,
ja korjata
Lahti öelda asjadest
võib tahta, kuid ei saa
kõik vaev on asjata,
on asjata.
Refr:
Asjad on üle kõige,
asjad on hinnas,
asju kes põlgab
see võib asjale minna.
Asjatu ongi mõelda
vaimust ja aatest,
asjata ausast silmavaatest...
Asjal pole mehesõnast
tühja õhku,
sõna kõlab asjata,
täitsa asjata.
Loll võib uskuda ausõna,
au on aur ja sõnas mõra
Asju peab
uskuma.
Asjad ilma täidavad
ja vaimuvalgust varjavad
Nad seinana
seisavad.
Ei lähe korda neile sõim,
on kõikumatu asja võim
kuid sõiman ma,
sõiman ma.
Sügise lõhnad teevad haiget.
Miks tänavu nii vara? Juba augustikuu keskel? Need on nii „äraseletatult elatud ja oleks võinud olla“ elu aimdused, lausa käega kombatavad. Kogu mu korter on neid täis. Kui ma kurke sisse teen, tulevad nad mustsõstralehtedest ja tilli- vartest, kui õunu, siis on nad isegi tuppa lennanud herilaste küljes. Kuivama pandud pärnaõitest ja piparmündist ei maksa üldse rääkidagi. Ja kummel... Igatahes on kummelimuru lõhn kindlasti mu esimene lapsepõlvelõhn. Kummelimuru ja leivakapi lõhn. Need on kõige turavalisemad ja rahustavamad lõhnad maailmas.
Kui palju kodusid peab inimene läbi pidama ja ikka veel mitte seda õiget?
Edasi köök.
Köögikapi kõrval seisab raudjalgadel pesukauss. Hea seebi lõhnaga. See on käte pesemiseks. Teisel kapil on nõudepesukauss. See lõhn ja pesulapilõhn ei meeldi üldse. Rätikunagi rätikutel on ka omad lõhnad. Kõige parem neist valgel karelinasel, mille nurgas vanaema neiupõlve nimetähed, punasega tikikitud A.R.
Kaevuvee ämbritel on külm lõhn, kopsikul ka. Ämbrite all on selline väike kapp, kus virnas koduseebid. Teate kodukeedetud seebi lõhna? Mina tean.
Nüüd suur pliit, mis ajab välja nii palju erinevaid lõhnu. Seasöögi kartulite lõhna teate? On meeles. Pannkoogilõhna teate? Ikka meeles. Aga praeliha ja muna? Võimatu unustada. Moosikeetmise lõhn? Vaarikas, murakas, maasikas... Aga kas te mäletate lõngavärvimise lõhna? Selline imelik hapukas. Pliidi praeahjus on seal soojas hoitud toidu lõhn. Peamiselt ikka liha – kartul.
Puukastis pliidi ees on puude lõhn ja puupakul samuti. Veel tuleb meelde söetriikraua lõhn ja triikimisteki lõhn ja tuppa toodud puhaste linade lõhn, kui neid kokku löödi. Tagatoa ukse küljes on ajalehtede hoidja. Sel on vanade ajalehtede lõhn, hoidja ise on tikitud kass, punane lips kaelas.
Köögi aknalaual ei ole lilli. Akna all aias see eest on. Lükkad aknapooled lahti ja lased lõhna tuppa. Need on vist floksid.
Nagi seinal lõhnab kuidas kunagi. Kui isa tuleb siis nahkjope ja bensiin. Kui ema tuleb, siis lõhnaõli.
Tagatoa nurgas on kardin ja kardina taga lõhnab vanaisa maani saanikasukas. Selle all on puukast, kus sees talvesaabaste talvelõhnad.
Vanaema pruunis kapis sorimine on rangelt keelatud. Kui vaene oli ikka ühe talunaise kapp! Üleval riiulil lõhnavad ajalehtede sisse pakitud villased sokid – kindad. Küll tahaks praegu teada kui mitu paari, sada või tuhat vanaema neid eluajal valmis kudus. Ja need värvid ja mustrid! Ei ühtegi ühevärvilist. Isegi isa töösokid olid ikka rõõmsalt triibulised. Ja minu omad muidugi kõige ilusamad. Ei tea, kes mõtles selle kudumise kunsti välja, kus viie terava orgiga fantastilisi asju võib teha. Lõhnab. Puhas pesu lõhnab eriliselt, puhas valge kodukootud linane, veel erilisemalt.
Siis vanaema riiul. Pearätikute kollektsioon. See oli ka ainus uhkustamise asi. Pearätid ja põlled ja üks surnuaiapühale mineku käekott. Kuidas sai inimene nii väheste asjadega peaaegu saja aastaseks elada? Teisel pool kümmekond kleiti. Ikka, et selle tegin selle pulmadeks ja selle tolle sünnipäevaks. Argipäeval kandis vanaema tumedaid pihikseelikuid heledama pluusiga ja alati põlle. Ei kunagi mingit määrdunud kitlit. Ei ühtegi eest ära nööpi ega sukaauku. Mis sest, et peale piimamehe ei käinud päevade kaupa ühtegi võõrast.
Teises nurgas õmblusmasin, õmblusmasina õli lõhnaga, väike kaval õlikannuke juures. Suur ümmargune laud, tikitud lina ja lillevaasiga. Vaasis sügise hakul kindlasti need kollased nimeta lilled.
Nurgas salakapp. Lukus. Kapis vasktoru ja vanade paberite lõhn. Arvutult ilusaid nööbikarpe, paksude kaantega roheline album. Pilte ja postkaarte täis.
Ja korralikult tehtud voodi. Päevatekiga ja padjad virnas. Mis sest, et suvel toas keegi ei käinud.
Meenub laupäeva lõhn. Puhtad põrandad pühitud märja kasevihaga. Ja triibuliste omakootud põrandariiete lõhn, mis oli juba tagumise toa kangastelgede küljes. Akna ees valgete pitskardinate lõhn ja akna peal pillergroonid, pillergrooni lõhnaga....
Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht....ümisen ja tõstan pea. Kus ma siis käisin sellel mõtterännakul? Tegelikult jalutasin läbi lõhnade lapsepõlve, sain hetkeks väikeseks tüdrukuks. Millal see tüdruk suureks sai? Kas sündis see siis, kui seitsmekümnendatel sai külast jumalate ja inimeste poolt unustatud paik? Või hoopis siis, kui kauge linna tuled paistsid nii ahvatlevad ja soojas vannis lobistamisest sai mugavuse iidol. Kui ilma elektrita ei olnud elu ja ilma televiisorita polnud sind olemaski.
Globaalne urbaniseerumine, globaalne....urbanise... Loll on see, kes vabandust ei leia. Ja nii see algaski. Ikka korterist korterisse, alguses isa-emaga, hiljem mehe ja lastega nõuka aegsel põhimõttel: üks laps juures, üks tuba juures. Asfaldimuru akna all, autode müra hommikuseks linnulauluks ja õhtuseks unelauluks. Sain ju oma otsitud mugavdatud mugavused, mis on minu tempokas elus igapäevasaatjad: masinad pesevad pesu ja taldrikuid, röster viskab saiu, grill annab kana, televiisor ja raadio söödavad uudiseid, arvutita lähen närvi jne.jne.
Miks siis vahel mu mina sinna mugavuste sisse ära ei mahu?