Pühapäev, 26. aprill 2015

Tuhalinnud


Kui eile veel vajalikest paberitest ja asjadest saavad lõkkeasemelt tõustes tuhalinnud, siis võib ühe etapi lõppenuks pidada.

40-selt rääkis psühholoogist õppejõud  elukaarest Eriksoni järgi, seitsme aasta tsüklitest ja kaldumistest ühest kriisist teise. Mingi korrapära tundus tagasivaates küll, aga sel ajal oli see minu jaoks lihtsalt üks teooria. Päriselu toimus kusagil mujal. Muidugi võib tagasi vaadata:
7 - mulle sündis vend
14 - hakkasin luuletusi lugema
21 - abikaasa ja laps
28 - sain aru, et ilmas on veel mehi
35 - neli last ja oma toidutare
42 - uus koolitee ja uued õppimised, seekord mitte  õpetajale
49 - Jumal ja kõrvalkõndimine
56 - Inglismaa ehk ühe unistuse täitumine
63 - ???

Need on vaid mõned märksõnad. Tegelik elu on ikka seal vahepeal.

Reede õhtul laulis Jaan Sööt, õigemini mõtiskles kitarri saatel:

Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.

Kõike näen:
kuidas valmivad viljad, -
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda – jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.

Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.

Sina oled mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark – ja vaid veidike hull.

Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun Su käest:
Ära iial mind minema aja,
Minu viimaseks laevaks jää.


Juhan Smuul "Viimne laev" 1971

Tundus nagu räägiksid meiega mõlemad Andresed. Juhani ja Jaani  suu läbi



Tegelikult algas kõik hoopis varem. Piltidel põleb meie abielu esimene mööbel. (25.detsember 2014 16.44)

Laupäeva õhtul jätsime jumalaga venna maja ja saunaga. Hiljem sain D-lt sõnumi: Sa ei kujuta ise vist ettegi kuivõrd kallis ja tõeline tugi sa minule oled. 
Minule, ikka minule ka.

Millest on tehtud väikesed lesed?

Hetkel on öö
Rebased kõik juba magavad
Võib olla ei maga ka
Aga lesed juba kindlasti magavad,
ja vanatüdrukud
oma väikestes tillukestes voodites
lõhnavad vanade meeste järele
nagu sirelid
/Andrus Kasemaa)




Laupäev, 18. aprill 2015

Kevadränded naabervalda


Reede õhtupoolik. Keerame autonina Mõedaka suunas. On kenasid ja korras majapidamisi. Kahjuks ei saa kuidagi mööda minna meie valla õudusest - endisest Vaeküla koolist. Oot oot, kes see minister küll sel ajal ametis oli ja otsuseid tegi, mis terve koolikompleksi hävitas. Ei hakka isegi pildistama, ka päise päeva ajal on klaasideta aknaaugud masendav vaatepilt.

Nagu pilkeks viib tee mööda Võlumäele püstitatud Tobeduse monumendist. Mõni otsustetegija oleks sobinud siia kõrvale poseerima.







ja teiselt poolt



See eest Põlula mõisa ehk kooli juures paistab kõik äärmiselt korras olema. Meie aga otsime vana. Tee viibki vesiveski varemeteni.

....




mahajäetus...



Ekstreemsus




Mida kõike peaksime siit leidma: saapatikuvabriku ja vesiveski varemed, tõrva ja tärpentiinivabriku korsten ja varemed, Põlula mõisa piiritusevabriku varemed. Kuskil peavad veel olema poti ja telliskivivabriku jäänused ning ketrusvabrik, lauatehas ja kokku kolm vesiveskit. No et kui need 1923 aastal olid, siis pole see ju väga kaua tagasi, eks? Ja üheksa kooli praeguse ühe asemel.

Tänu tubli noore inimese Juhan Kormiku uurimistööle (2012) sain teada, et tõrvaahi ja tärpentiinivabriku jäänused asuvad hoopiski Sae külas.
Siit edasi olengi kasutanud äsjasaadud teadmisi tema kodu-uurimustööst.

Meie peatuspaigas olev kõrge korsten oligi  endise tellisevabriku oma. Ju seal siis ka potte tehti. Tellisetööstusele pani aluse mõisnike viinavabrikute üha suurenev tähtsus. Põlula tellisetööstuse algusaastateks võiks lugeda 19 saj.keskpaika, kus telliseid tehti isegi Rakvere linna jaoks. Tehas kuulus mõisnikule.Selles kandis oli olnud hea savi ning sealseid telliseid on veel praegugi käigus. Potte jm. nõusid eksporditi isegi Saksamaale.




Seda kohta, kuhu tee meid tõi nimetati Alumise.

Pärast Vabadussõda pani uus ja hakkaja ettevõtja  Alumisel tööle kasti ja lauaveski, samuti villaveski koos kangaste kudumise ja värvimisega. Töölisi oli üle 40-ne. ja neile hakati ehitama uusi maju.
Kahjuks tõi uus valitsus uued tuuled.endine omanik Kiisk pidi põgenema ja tellisetööstus anti üle Ahtme ehitusmaterjalide kombinaadile. Sündis "Artell Põlula". Töö käis laial rindel: tehti telliseid ja potte, saeti laudu ja klopsiti kaste. Nagu ikka hakati tasapisi ettevõtmist koomale tõmbama. Kõigepealt villavabrik ja värvimistöökoda. 1963 läks hingusele tellisevabrik. Ei aidanud klubi, kus õhtuti filme näidati, ei pood, ei saun.
Saeveski oli ainus, mis vastu pidas ja töötab tänapäevani
isegi nii ägedalt, et meil oli tegu tagasi teele saamisega.




vett oli palju meil kodu juures pole, sellepärast pildistasin

 veel vett ja sildasid ka


 huvitav maja, mille hiilgeajad minevikku vajunud




Põlula kalakasvatuse vaatasime ka üle. st. selle, mis aiast väljapool ja kuulub RMK-le. Ajalugu räägib, et ammustel aegadel oli kõigepealt allikas, millest sai alguse lavi oja, mis oli olnud nii veerohke, et toitis kolme vesiveskit. 1895 a. rajati selgeveelisele ojale forellikasvatus. Elusforellid viidi hiljem Kabala jaama ja küllap nad siis rongiga peenematesse kohtadesse sattusid. Muidugi reisisd forellid vaadis ja vees. Hommikuks olid kõik forellid elusana ja koos neil silma peal hoidvate saatjatega Peterburgis. forellidele söödeti hobuseliha. Pärast sõda oli kasvandus lagunenud ja forellid oma teed läinud. Kundasse, kui jõge uskuda.
1948 a käivitati Baltimaade ainulaadne riiklik forellimajand. Alluvuslikult käidi käest kätte, aga see ei takistanud inimestel oma tööde tegemist ja kaladel kasvamist.
Kuni...ilmus uus koll- turumajandus. kes kala tahab, see peab ka maksma, aga...Küll RMK toime tuleb.



Lavi allikas

 
see tegelik sihtmärk. Veevõtukoht ja ohvriallikas pole ka kõige kuumemate  suvedega kuivanud. Ilus igal aastaajal.
Veenõud autos, keerasime loomulikult teisele teele. Anneli lihtsalt ei saa lihtsalt. Arutlesime, et kuhu me välja jõuame. Kui Viru Jaagupi kiriku torn paistma hakkas, teadsime, et eksida pole võimalik.
Kõik teed viivad koju.
.

Pühapäev, 5. aprill 2015

Hõbedased hetked


Täna, õieti öösel, 38 aastat tagasi said noored lapse. Praegused noored, kes meie nõuka-aegset elu imestavad ei saa vist täpselt aru kui palju erineb see tänapäevast. Nüüdsel ajal planeeritakse lapsi, siis lihtsalt saadi lapsi. Vähemalt nii juhtus meiega. Keegi ei pannud kahtluse alla, et vaevu 20-seks saanud, suvel tehnikumi lõpetanud  mees isaks noor. Ja 21-ne töötav naine oli esiklapse sünnitamiseks valmis mis valmis. Mida meie tundsime, seda ei mäleta  ja mis meid ees ootas, seda me jumal tänatud, ei teadnud.

MITTE NII VÄGA HÕBEDANE ALGUS
Pulmad olid suures armutuhinas peetud, et kõik oleks "täpselt nii kui peab". Külamutid mõõtsid küll kahtlasel pilgul lasteaiakasvataja keskkohta ja lugesid kuid. Häbi, mis häbi, üks kuu jäi puudu. Mis sellest, et avaldused perbüroosse juba pärast maipühi sisse antud ja poiss koduväiks kolinud.

Naine oli üldse selle armastuse ajal muutunud leebeks. Juba aasta aega kuulas ta ABBAT ja Demis Russost Black Sabbathi Ja Uriah Heepi asemel. Ta nuttis sageli. Nüüd öeldakse - hormoonid. Siis öeldi - rumal ja saamatu. Vähemalt nii tituleeris Naist tema ema. Mugavusest elas  Naine emaga koos.  Ja mitte ainult. neljatoalises ridaelamuboksis elasid Naise 80 aastane vanaema, 50 aastane ema, keda nädala lõppudel külastas üks mees ja Naise 13 aastane vend.  Selline segapuder.

KUIDAS NOOR MEES OMA LAPSEOOTEL NAIST HOIDIS
Väga. Ta oskas sisendada julgust ja tunnet, et kõik on võimalik ja kõik läheb hästi. Nad käisid rahvamajas teatris ja kinos ning tantsimas. Kuna Naine kartis paaniliselt külma ja kukkumist, siis saatis Mees varasel tööhommikul naist lasteaia väravasse. Naisel oli uni, ta peaaegu tukkus mehe käevangus. Ainult sõnadega jäi Mees hätta. See oli ta nõrgem lüli. Kahjuks. Ja sai ka hiljem tülide suurpõhjuseks.

Nii möödus talv ja saabus kodus olemise aeg. Naine kudus ja õmbles. Vanaema Singeriga. Lapsele vatiteki, mehele nahktagi...Arvan, et ta oli õnnelik. Ja lõikas maha oma pikad juuksed. Noorusaeg oli möödas. Tuli naiseks olemise aeg.

SÜNNITAMA sünnitama..
Ühel tuisusel aprillialguse õhtul tuli minna. Naine kartis paaniliselt. Tundmatut. Ja Naise ema tegi järjekordse vea. Ta tahtis osaline olla. ja trügis kaasa. Onu žiguli eesistmel ämmaemand, taga Naine, kes vargsi lootis, et sünnitus võiks autos juhtuda, et siis saaks Mees tema kõrval olla. Kahjuks või kasuks polnud tee nii pikk. Naine anti üle võõrasse olukorda ja võõrastesse kätesse. Kui palju hirmu, kui palju jubedust sisaldas nõuka aegne sünnitushaigla. Kui palju üksindust enne ja pärast. Naine, kes enda arust suure kangelasteoga hakkama oli saanud jäeti terveks ööks üksi enda mõtetega. Kellegi polnud temaga asja. Alles hommikul sai ta teada, et lapsega on kõik korras. Ja ilmselt temaga ka. Varahommikul ajas ämmaemand Naise voodist välja. Millegipärast Naine kukkus.
- Ah, et njuud kipub pillama? Kjas mjehe kõrval ka pillama kippus ?  - mõnitas ohvitseriprouast ämmaemand.
Hädaga lubati teha paar telefonikõnet. Isegi Mehe ja ema toodud lilled pidid koridori aknalaual olema. Naine käis neid vargsi silitamas. Ühel hommikul olid lilled kadunud. Koristajamutt ütles, et need närtsisid ära. Vanemad olijad teadsid rääkida, et sanitaril oli kombeks enda kodu ehtida.
Pole viga, lohutas Mees telefonis. . Kui koju tuled ostan sulle uued.
Lihavõttepühad tuligi haiglas vastu võtta. Kord nägi ette. Seitse päeva ja ei mingit vasturääkimist.

KOHTUMINE UUEKESEGA
Tekki mässitud pambust paistis kena ja klaar näoke. Kuidas saab üks väike inimene nii täiuslik olla. Uhke ema oleks tahtnud seda nii väga Mehega jagada.
Esmaspäeval saigi see teoks. Roheliselillelisse vatitekki mähitud poeg ulatati Noorele Isale. Ja Naine nägi esimest korda, kuidas Mees õnnest nuttis.
Kodu oli vahepeal kolinud suuremasse tuppa. Mees oli aknalaua ära värvinud. Kollaseks, Naise lemmikuks. Aknalaual olid vaasis pajuurvad ja kaks kollast nartsissi. Detailid süvenesid igavesti mällu. Sellega oli siis Mees seitse päeva tegelenud. See oli suur hoolimine. Poeg sai pesa satsidega pesukorvi. Ta oli ju nii väike.

Ja naine otsis kuulamiseks Stevie Wonderi loo "Isn t She Lovely.
Algas argipäev



Reede, 3. aprill 2015

ei teadnud, et olen luksusteenus



Lihtsalt TV 3 seitsmestes uudistes sain teada, Õnneks meie linn nii  ei mõtle. Autistliku lapse tugiisik olla  pole midagi eripärast. Tuleb lihtsalt tahta. Nii lihtne see ongi.
aga olla üks seitsmekümnest lapsest on ikka ....ERILINE

kuidas Salingeril oligi: kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad...(Kuristik rukkis), siis ta ju ei kuku üle serva.
ja kui mina kukun, siis kindlasti ulatab minu väike asperger mulle toetuskäe, kui ta just uusi süsteeme välja ei mõtle.

allikas: 2.aprill  - Rahvusvaheline autismipäev