Pühapäev, 27. november 2011

? Juhtus

Oli sünnipäev

Madam istus tualettlaua kaldus peegli ees ja vaatas oma rahulikku nägu.

- on see võimalik, et ma täna näen välja samasugune kui eile?-
-Emand, te ei ole vähimadki muutunud nende aastate jooksul!-

Kogu aja mõju temale oli pigemini rafineerimine ja ülendamine kui millegi kaotamine.

Jätkub...

maha kirjutatud Malle kaardilt

Neljapäev, 24. november 2011

Korjanduskarbi kandjad

Järgnev lugu toob ilmselt mulle palju miinuspunkte, aga vaikida ka ei taha.

Jõulude lähenedes hakkab peale..
Saamatu sotsiaalpoliitika ja nõuka aegse pärandi ristsugutis on loonud lapsevanemad, kelle järeltulijatel tuleb üles kasvada oma kodu asemel lastekodus.
Kaheksakümnest Kohtla Järve lastekodu lapsest on orvud viis. Ülejäänud seitsekümmend viis on vanemlike ja sugulaste hoolitsuseta riigi hooldada. Aga riik - see oleme ju meie. Nii et kaudselt on need lapsed kõik meie omad.
Kahjuks ma ei leidnud andmeid lastekodude arvu kohta, olgu nende nimed uue seaduse järgi pealegi asenduskodud ja sealsed elanikud asenduskodu teenuse kasutajad ehk kliendid.

Ma pole kunagi tulnud selle peale, et meie pere lapsed olid meie pere teenuse kasutajad, aga olgu selle nimetamisega kuidas on.

Eestis elab asenduskodudes ligikaudu 1300 last ja lastekodudele eraldatakse aastas 12 miljonit eurot. Loomulikult kaudselt meie kõigi rahakotist. Väike arvutus ja tulemus - 9000 euri aastas paneb mõtlema. Ja võrdlema. Kodupere klientidega. Võite nüüd vaielda, et palju lastekodulapsi on füüsilise või vaimse või liitpuudega ja nende vajadused on suuremad. Seda küll, kuid ka koduperede laste hulgas on erivajadustega lapsi.

Millegipärast on müüti, et lastekodulaps elab materiaalses vaesuses, kellelegi kasulik toita. Töötavad ju selle lapse heaks kasvatajad, koristajad, kokad, köögitöölised, majandajad ja juhatajad.
Praegu me räägime ju ikka ainult rahast.

Niinimetatud korjanduskarbiga käijad ajavad segi laste füüsilised ja emotsionaalsed vajadused. Millegipärast arvatakse, et suurem raha hulk ja selle eest ostetav, aitab neil lastel täita vanemliku hoole ja armastuse puudumist. Oi kuidas mulle meenutab see laste äraostmist
stiilis: Ostan sulle kalli jalgratta ja siis ma ei pea sulle täna enam oma kallist aega kulutama ja üldse, mine ja sõida nüüd oma rattaga.


Miks Rootsis pole juba ammu lastekodusid? Aga vaat sellepärast, et sealne sotsiaalpoliitika panustab kasuperede rahastamisse, mitte lastekodudesse.
Aga meil makstakse kasuperele vähem kui 200 euri kuus lapse pealt. Ausõna! Pole ime, et kasuperedes ei ela neljasadant lastki.
Kasuperes kasvav laps kasvab nagu ikka perelaps: ta teab, mis tähendab vanemate töö ja enda töö ja kohustused ja valikud ja võimalused.
Aga lastekodulaps elab tihti nagu helesinises mullis.

Omavalitsustel on kasulikum anda lapsed lastekodudesse, sest siis jäävad nad tervenisti riigi hoolele. Aga hooldusperesid tuleb toetada ja võimalusel abistada. Enda pealt ära veeretada - mis veel lihtsam.
Ja veel, eks lastekodud võitle jälle laste arvu st. pearaha pärast.


Nüüd siis jutu algusesse, ehk annetuste korjamise juurde. Kui ma teaksin paremaid lahendusi, siis ei istuks ma kodus arvuti taga, vaid ministeeriumis.
Kuid ka sealt pole erilisi mõttepoegi tulnud. Mis siis minagi muud saan pakkuda kui ainult jututasandi.

Mida siis teha? Kas annetada ja teha oma südametunnistusele "kussu kussu" ja minna rahuliku südamega magama?






Teisipäev, 22. november 2011

Remondi-eri

Minu kodust ära olles hiilis sujuvalt korterisse tegelane nimega Remont.
Ta passis võimalust ja nagu uks minu tagant sulgus ja lennuk õhku tõusis, oli ta kohal ja kukkus laiutama.

Minu armsad asjad, mis olid ennast nii turvaliselt tundnud, pidid ennast tema eest paanilise põgenemisega päästma ja taanduma tagumistesse tubadesse. Hunnikutesse ja karpidesse.
Nii olid sunnitud raamatud elama oma edasist elu kõrvuti supitirinaga, raamitud fotod viski- ja veiniklaaside naabruses, šampoonid ja muud kreemid peitsid ennast koguni voodi alla.
Paljud asjad hakkasid end varjama ja mõni pole julgenud veel praegugi välja tulla.

Vann, mis oli meid 21 aastat truult teeninud solvus niivõrd ja lahkus mitte just päris vabatahtlikult oma endisest elupaigast.
Inglismaale kostusid seina karjatused, kui teda raiuti ja olematuks muudeti.

Elektripliit, naiivitar lootis, et kui minu tagasi tulles annab oma panuse ja aitab purkidesse jõuda kahesajal liitril õunamahlal, eksis sügavalt. Miks nii? Aga sellepärast, et ta keeldus isepuhastamise teel ennast ja praeahju uueks muutmast. Nii pidi temagi lahkuma.
Uus õnneks ei tea, et pesitseb endises vannitoas. Muidu äkki hakkab ennast veel pesumasinaks pidama.

Asja tulem on see, et kokkan nüüd täiesti avalikult ja kõik mu köögisaladused on seltskonnale paljastatud. Õnneks ainult ülemine pool.

Elutoa suurim muutus oli see, et naabrid saavad nüüd rahulikult magada. Klaver, õieti pianiino, sõitis selle juurde, kelle jaoks ta osteti. Nujah, üks koht vähem, mille peale küünlad põlema panna ja kuhu fotosid settida. Sehr kurblich, aga ehk saavad lapselapsed tema soojusest rõõmu ning mine tea...

Asemele tuli tükk tühja ruumi. Millega ma seda täidan, pole küsimus. Õieti kellega.
Elu on lihtsalt juurde toonud peale nelja lapse veel viis lastelast ja naised peale selle. Mis sellest, et pühade ja pidustuste ajal. Neidki jätkub piisavalt.

Koju jõudes õnnestus mul päästa aken. Õieti kaks. Tänu osavale brannele ja tema kaasale, kes oskasid puitraamidega rääkida käte keeles ja lihvisid ja silusid ja värvisid ning tegid pakettidele ruumi. Ja nii jäid plastikud ukse taha.

Kuna mu tähelepanelikud blogilugejad on peamiselt naised, siis kindlasti mõni on varmas küsima nagu lastekaitsetöötaja: kuidas teil siis peres pesemisvõimalustega on?
OO, võimalused on head. Nagu vanas talutares, harime enda ihu nüüd köögis. Endises köögis. Ja sahvris on saun. See tähendab esialgu ainult saunaprojekt ja läbi klaasukse võib silm märgata värvist treppredelit.

Ainult väga suure kujutlusvõimega mees võib midagi sellist ette võtta. Naabrinaine meenutas õudusega möödunud suve, mil meie korteris mürises segumasin.

Täiesti mõttetu pind on rõdu. Kui just mullivann ....ja palmid ja liugtoru maja ette. Või post. Nagu tuletõrjujatel.

Sõbranned ütlesid, et ma olen selle ära teeninud. Jajah, eks ta olegi parem, nii nagu ta on, ütles mees, kui tal juuksed peas põlema läksid.

Kallis AK, ma luban, et ei lähe enam kunagi nii kauaks kodust ära, no et viieks kuuks.
Kuid ära iial ütle iial. Tagumised neli tuba on ju uuesti sündimata. Teades sinu mastaape, miks mitte raamatukogu ja jõusaal????

Teisipäev, 15. november 2011

Oh rõõmu!


Sõbranna tuletas meelde, et olen sellest kirjutanud.

Aga see toimus jälle! Kuna sündmus küllaltki ebatavaline, siis tahan nii väga jagada.

Kutse kutsus kogunema kaunisse Virumaa lossi, kus väike mõisakool pesa teinud.

Et pere saaks headele sugulastele ja sõpradele uut liiget tutvustada.
Plaanis oli tervitus ja kohanemine, kehakinnitus ja majas ringi vaatamine.

Järgnes päeva tähtsam osa ehk VARRUD. Vadereid oli ohtrasti. Nagu ühel õnnelikul lapsel olema peab. Kahekuune peaosaline ei nutnud ühtegi nuttu. Isegi siis, kui ta läbi rahvariideseeliku tõmmati. Ju sai kõik head soovid endasse.

Edasi tulid laulud, mängud-tantsud osalejate pilli järgi ja uus, veel põhjalikum kehakinnitus.
Põnev oli mitterahaline oksjon, kus "mina - vanaema" võitsin kõrvitsa, kuna lubasin sellest perele jõulusupi keeta, peretuttav sai kausitäie trühvlite omanikuks, kuna lubas perele kuuse tuua, vanaisa sai halastuseks leivajuuretise, kuna oli suvel MI 2 külmkapist juuretise vana ja kõva pasteedi pähe prügikasti lennutanud.
Vahepeal mõistatasime mõistatusi ja kinnitasime aga kogu aeg keha.
Kõigil oli võimalus suupärast kaasa võtta. Oi, mis head ja paremat kõik oli kokku keeratud!
Loomulikult tantsisime mänge ja laulsime. Minu lemmik oli "Rikas ja vaene", kus vaene läks rikkalt lindusid laenama ja keeldumise korral haaras ikka paksema ja suurema.
Koduõlu oli vahune. Meistrite pruulitud.
Pudinaid st. lapsi oli pihutäis. Noori oli rohkem. Keskmiseid ka. Vanu aga vähevõitu.
Lapsed hirmutasid üksteist lossikeldrites. Õnneks oli pööningu uks suletud.


Väikemees sai meie suguvõsa vaderilt Vanakaru valmistatud hõbesõle. Väega. Hundihamba mustriga. Vanakaru valukojast oli juttu viimases "Sõida maale" saates.

Kella kaheksaks oli ette nähtud lehvitus. Need, kes veel alles, tegid seda põhjalikult.
Aitäh mu kallis pere!

(loodan, et saan edaspidi rohkemate piltidega ennast ja teid rõõmustada)




Teisipäev, 8. november 2011

Toidueri

Pole enam need ajad ja juba ammu mitte, kui söögilaua keskel suur kauss, mille ümber kari näljaste suude ja puulusikatega vehkivad pereliikmed. Ühe molli toidud on ajast ja arust, sest erinevatel inimestel on erinev toitumisstiil ja erinevad maitsed.
Lugedes Õhtulehest Evelin Ilvese Supermarketi ostukäiku, tuli mul selline vana aja perepilt silme ette. Humoorikas millegipärast.

Jutt ise naljakas polnud. Lausa duelliks kiskus, kus üheks osapooleks viinerid ja vastaseks toores lihakäntsakas. Lisaks kaalukausil hind ja tervislik toitumine.
Isiklikult olen tervisliku toitumisega püüdnud mõned aastad tegeleda ja ütlen kohe, et ei söö marketite vorste, viinereid, pihve jne. valmistoodangut. Miks? Sellepärast et ei taha. Ei maitse.
Aga talupoes hakkab juba lõhnast suu vett jooksma. Singid, lihad, vorstid...Ka neid ma ei söö. Miks? Aga sellepärast , et suu peab settima sekki mööda. Ühesõnaga rahvakeeli "liiga kallis".

Presidendiproua soovitab osta liha, millest siis toitu valmistada. Ja tõmbab paralleele väikese lihasisalduse ja suure pahnasisaldusega nn. lihalaadsete toodetega.
Proua küll kokaraamatu välja andnud, kuid kaks asja unustanud.

Ostes sealtsamast marketist lihatüki kilohinnaga 5.50 võid sattuda vihma käest räästa alla. Esiteks võib kokkaja liha pannile särisema pannes varsti köögist välja joosta, sest koduse praeliha lõhna asemel võib köögi vallutada vastik lehk. Meie toidutare kokk ütles selle kohta "kuldihais". No umbes selline nagu peseks pissipotti sooja veega. See ei pruugi ainult raielihatükist tulla, vaid ka karpi pakendatud toorest toodangust, mida on tihti punast värvi maitsetugevdajatega või minu keeles maitserikkujatega, vürtsitatud.

Nii et poest ostetud liha pole alati SEE LIHA, mida me soovime.

Vahepalaks ja enda hellitamise minevikumeenutuseks sobran ajas, kus poole sea ost tuttavatelt talunikelt ja siis sügavkülmast vajaliku välja sortimine, oli suure meesperega kodus toidutegemise kaasosa. Isevalmistatud hakkliha samuti.

Seda veidram on nüüd ainult ühele ja seegi omnivoor, tervisliku toidu ettesöötmine. Vanamees vilistab mu lihtsalt välja stiilis "tema maltsa ei söö".

Teine unustamine puudutab otseselt toote hinda. Oletame, et saame valmis raieliha kilohinnaga 5.50. Seejuures on unustatud kuumtöötlemiskadu ehk maakeeli "liha kokkuminek". Ja kaod on suured. Keskmiselt 30 prossi. Nii et ikka kilosest ahju pandud praetükist 10 inimest praadi ei saa. Kui just imeskalpelliga tüki kallale ei asu.
Poest ostetud hakklihast ei hakka mitte rääkimagi. Sulab teine, aga mitte suus, vaid pannil.

Nii et kokkuvõttes soovitan: kuna siga ja kortermaja kokku ei klapi, siis võiks kasutada varianti: igale inimesele maal oma siga!

Mitte niisama "et pean looma", vaid päriselt.