Esmaspäev, 28. detsember 2015

Järelkaja II

1.01.2011
ehk meeste pidu

sel ajal meie hoopis sõidame lähikonnas ringi
ja otsime müstikat
ja aasta lõpp 2011 sellisena
......
17.dets. ei mingit lund

ajal, mil mina naudin kaunist jõulumuusikat käivad kodus sahvrisauna ehitustööd
......
jõululaupäev ei jäänud siiski toiduta
ja uusaasta ilustik helkis  mustale maale.....

selle aasta märksõnad: talvine igavus, kevadine otsus jätta maha pere ja minna välismaale õnne otsima ja ennast teostama. Õnne ei leidnud, aga nägin palju. Tagasi tulles ootasid ees uuendused. Ma polnud valmis, aga tulin toime.


Reede, 25. detsember 2015

Järelkaja

2012
 

ehh, midagi kokkuhoiuteemal
 
muinasjuttu ja ruttu tuttu

tüdrukud ja piparkoogid

selline see saigi: rõõmus lastelaste kasvamise aeg - ilus aeg



Neljapäev, 24. detsember 2015

Midagi on pahupidi


olen Jõulust palju kirjutanud. Täna tekkis soov vanu pilte sirvida. Ilma pärast on ka huvitav ja toitude pärast... ja enda pärast. Eelkõige.



2014
.......
rõdult
õuelõke
toailu
söök enne surnuaeda minemist

ja hiljem jõululaupäeva söömaaeg

Selle aasta märksõnad: raskus nii tööl kui peres, venna kaotus, suvesegadus, sügisene toibumine ja üksi jäämine.

2013
vanaisa tõi kuuse
ja lapselapsed ehtisid
see valge ja tähtis olen mina (Johannes Rudolfi (4,8) ja Laur Jakobi (2,8) ühisel kokkuleppel


koduilu

ja Johanna köögis

nii lihtne
ja valmis ta saigi - vanaisale ja vanaemale
noh järgmisel päeval jätkus sööma...
ning lõpuks peab kuused põletama ning aasta ongi uus

Märksõnad: töö, lapselapsed, lapselapsed, lapselapsed...ristilaps, ohumärgid...midagi on pahempidi...

eelneb....

Kolmapäev, 16. detsember 2015

Persona (algselt teatrimask)

 ...ja seejärel roll, mida näitleja teatris etendab.

Maailm on lava ja mehed - naised
kõik vaid näitlejad.
Nad ilmuvad ja kaovad.
Inimlapsel on elus palju osi....
(William Shakespeare)


Siin ta on, minu sünnipäevatort
Teisel pildil aitas nuga mustvalget müüti purustada. Isegi maskid veritsevad....




Pühapäev, 13. detsember 2015

Harmoonia ja disharmoonia



Pärast sünnipäeva on sees tühi tunne.

Otsin harmooniat - kokkusobivust mõtete, tunnete ja tegude vahel. Alustan do-st ja ronin mööda heliredelit. Saan juba mingi tooni kätte, kui käääks ja välja kukub täielik disharmoonia. Ebakõla.

Sellepärast ongi kirjutamine tahaplaanile jäänud. Loen ridu, aga mitte mõtteid. Filmid tulevad kergemini kätte. Eile vaatasin filmi Aino ja Oskar Kallasest pealkirjaga "Põletav armastus"(1997)
Ei tea kuidas see minust mööda on läinud. Film muidugi. Elagu järelvaatamine!

DETSEMBER ON LASTEAIAS TÖÖROHKEIM KUU

Esmaspäeval käisime lasteaiarühmaga teatris Hansukest ja Gretekest vaatamas. Mulle meeldis. Vaese puuraiduri pere oli nii ehe. Ja nõid läks sujuvalt ahju ja väljus sealt Haldjana. Kunstnikutööd lausa nautisin ja muusikat ka. Tore jõuluetendus. Õrnematele küll veidi liiga ehe.
Hiljem lustisime jõuluvana juures, kondasime võlumetsas ja nõiakoopas ning jälgisime kassipoegade puuritrikke.

Tore tabamine oli Avinurme jõulumaa. Elulaadikeskuses, mis ka erivajadustega inimeste päevakeskus. Nii ümbritses meie lasteaiarühma kari päkapikke- nii erilisi, kui tavalisi. Huvitav, et need nn. imelikud päkapikud olidki nagu päkapikumad. Teised seevastu pidid olema töömesilased, kes koos lastega kleepisid, kaunistasid, laule ja tantse õpetasid. Ning märkamatult jõululauda katsid. Kardemoni ja rosinatega kodumunakollast kringlit polnud aastaid saanud. Sobivad ruumid ja küünlatuli - ei mingit kommertsnänni ega vilkursinist.
Liina, see oli parem kui lõbustuspark! No mis võib veel suurem tänapäevakiitus olla.
Hobu vedas vankrit kirikumäele. Heinad lõhnasid. Äkki hakkasid kajama kirikukellad. Hobu langetas pea ja napsas kahutanud rohust mõned sügisesed õunad.

Homme on aiapidu. Eks ma kardan veidi. Jõulud talutares pole just Maingraft või Machinarium. Kui kuueselt noormehelt küsisin kuidas tal jõulutundega on, sain vastuseks: pole siin mingit jõulutunnelit! Vot nii. Iiigav ja titekas pidi kõik olema.

Ise tegin homsele vanale luuletuse. Ehk ta näeb läbi neti ja toob kingiks midagi valget. Näiteks valget und. Luuletus kukkus välja selline:

Talulastel polnud lasteaeda
nendel oli hästi palju OMA aega
kasvatajaks enamasti vanaema
palgatööl ei pidand käima tema

Nõuka ajal aiad tehti suured
lapsed kaotasid seal oma juured
hommikuti tihti karjusid
aga hiljem vaikseks harjusid

Nüüd on sootuks teised ajad
sõbralikud lasteaia majad
õnn on tulnud õuele,
otsi ainult ülesse.


Panen mulluse luuletuse ka kirja, see oli hellem:

Kui ikka usud jõulumuinasjuttu
ja päkapikusussiga sa lähed õhtul tuttu
kui ühe käega paitad
ja teise käega aitad...
kui keksukastis keksimist sa oled treeninud
siis arvan
oled kingi ära teeninud



Neljapäev, 26. november 2015

Aknad on kodu silmad

.......



Oma kuulmise ja nägemise kohta ütles 100 aastane naine: kuulen ja näen ainult seda, mida tahan...

Kuigi müstiline 100 terendab homme 40 aasta kaugusel, pani see mind mõtlema. Miks vajan rasketel valikuhetkedel meelelahutamise filme ja raamatuid? Ma eemaldun. Et ellu jääda. Muidugi ülekantud mõttes. Alakantult tähendab see, et säilitan tervet mõistust.

Täna tegin ma midagi tavatut. Vahetati meie 25 aastat vana kodu kaks akent. No selles pole midagi imelikku? On. Sest otsustajaks olin mina üksi. Esimest korda. See polnud kardinate, põrandalambi, vaipade ja muu pehme teema. Täitsa korteriomaniku otsus. Minul, kes ma pole kunagi elus lambi pirni vahetanud. Ega ühtegi naela seina löönud. Võib olla oleks pidanud? Igatahes suutsin ühel päeval, kui kööginurga pauguga läbipõlenud pirn mulle sõna otseses mõttes pähe sadas, leida ukse tagant elektrikilbi ja ühe vidina, mis polnud teistega samal trajektooril. Valgus tuli tagasi.

Aknad olid päiksepoole ja raamid päris mädad. Aeg oli nende kallal oma töö teinud. Puidufirmas töötav branne soovitas küll puitaknaid, aga ma ei ole see, kes paari aasta tagant raame värvin ja peitsin. Seepärast siis plastikud.

Miks ma sellest põhjalikult kirjutan. Minu jaoks on aken tähtis, Sümbol. Vaade. Tore, et see läheb kokku kreisilinna kuusepuu installatsiooniga. Märk seegi.

Selle installatsiooni avamisel olen ma astunud uude kümnesse. Kas vaatan rohkem sisse või välja? Elame - näeme.

Ja kas näen edaspidi ainult seda, mida tahan?

ega ma saa oma lemmikut unustada:
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö.
Sügav, valgemeelne, vaikne,
kodu imelisem töö.
Ernst Enno

Teisipäev, 17. november 2015

Mättast, mäletsemisest ja paljust muust



TERVIS
Minu isiklik mätas
Ehk on alljärgnev kokkuvõte mõnele kasuks, mine tea.

Juba ammu on teadjad tädid tänavalt minult küsinud, et miks mul reha plaani pole. Ja seletanud, et kuipalju nemad ikka sellega enda elukvaliteeti parandanud on. See tähendab ilmselt nende puhul, et kui palju nad midagi on odavamalt saanud.
Nii läksin minagi endakirutud ametisse rehaplaani nõudma. Korrektselt väljendades on tegemist Sotsiaalkindlustusametis suunamiskirja väljastamisega rehabilitatsiooniteenuste saamiseks. Teenus on määratud puudega inimese aitamiseks.
Et kõik oleks korrektne tuleb koostada reh. plaan. Plaani koos teenustega tehakse päris mitmetes haiglates. Nõutavamates järjekord 2017 aastani. Mina aga tahtsin veel sel aastal asjaga ühele poole saada.

VIIMSI
Kodulinnast ära - loomulikult. Tallinnas turvasõbranna hakkamas - see tundus kõige loogilisem. Pealegi huvitas mind endise Kirovi kalurikolhoosi totaalne muutumine. Olgu või bussi ja palatiaknast. 13 aastat tagasi olin kiirkäigul Viimsi SPA-sse sisse põiganud. Ümbrust märkamata.
Seekord hommikuhämaruses Viru keskusest linnaliini bussiga Viimsisse vurades oli lugu peaaegu sama. Kadriorg, Lauluväljak, Pirita tuttavamad, Meriväljale mingi tuledes kaubandus kerkinud.
Ja siis ta ilmus - Viimsi. Buss oli rahvast täis.  Kaubanduste tuled peegeldusid akendes: ikka Selver ja market ja veel muudki. Koolimaja oli tõtt öeldes suur. Aga mitte taevani kõrge, vaid maadligi madalam. Pruun. SPA ja see teine kurikuulus veekeskus olid nagu ikka - torulised ja kandilised.
Ja teisel pool teed nad seisidki - omaaegne hiilgus kolmes kahekordses hoones. Ühte st. haiglasse suundusin. Kohvrirattad ei veerenud, sest kõnnitee oli auklik ja tükati olematu. Nojah, elupaik ainult autodele. Ja haigla ainult tervetele - ironiseerisin.
Intuitsiooni usaldades valisin vale ukse. Tuli välja, et see oli rikaste uks. Ärge nüüd krimpsutage siin midagi nägu. Sellest uksest sisenesid Fertilitase kliendid. Mina pidin minema  teisest, sest mina olin patsient.


SEES
Tegelikult oldi väga viisakad ja väga hoolivad. Mis sest, et ma eriti tulus patsient polnud. Viis päeva ja neli ööd, hommikusöök ja kahene palat, dušš ja vets viie muti peale. Rehabilitatsioonikorraldaja oli tasemel, külastas mind iga päev - uuris ja puuris, hiljem pani kirja ka. Mina allkirjastasin.
Oehh, meesarsti ei teadnud karta. Viskas kohe vererõhu lakke. Minul, vedelaverelisel. Arst jäigi käima. Lisaks palatile jälitas ta mind ka võimlemisel. See oli minu praktikas esimene kord, kui Doktoril minu jaoks ülearu aega. Nime ei trüki, mine tea. Guugeldasin isegi liiga palju.
Määrati mulle füsioterapii ja tegevusterapii - mõlemaid pool tunnikest päevas. Ülejäänud terapiid tuli ise leiutada. Ütlen ainult, et sinna ei kuulunud telekatoas puldi pärast võitlemine. See oli väga naljakas. Kuna osadest tubadest kostis valjut venekeelset laulu segamini kõnega arvasin õigesti - mõnel oli lihtsalt telekas toas. Oli jah, ma hiljem õuest nägin. Piiluja nagu ma olen. Minu kaaslane arvut sai kogu neti kätte. Veidi ainult hakkis ja muusikat ei saanud eriti nautida. Hea oligi - inimeste jälgimine oli palju huvitavam. Meid st. taastusravilisi ja rehabilitatsiooni saajaid oli 20 ringis.
Mõlemad on teenused ainult taastust rahastab haigekassa. Nendele patsientidele tuuakse ravimeid vastavalt tohtrite kirjutatule ja neid parafiinitatakse ja antakse elektrit kui vaja. Mind see eest sunniti nagu galeeriorja ilma elektrita igasugu venitusi tegema. Peegli ees. Ilustamata. Mingit imelist muutumist ei toimunud. Sain järjekordse sokiterapii. Abiks ikka. Aga kui nali kõrvale jätta, siis olid teraapiatüdrukud ütlemata tublid ja kompetentsed. Olen neile tõesti tänulik.
Oo, ühe teenuse oleksin peaaegu unustanud. Nimelt külastas mind neli minutit psühholoog. Ilmselt oma ala professionaal, sest meiel vestluse võttis ta kokku: kontaktialdis, on leinaga hästi toime tulnud, kohanenud. Kokkuvõtlikult-selle teenuse pealt saab tulevikus sots. kindlustuse  raha kokku hoida. Aga ikka see rumineerimine. Nagu lehm mäletsen enda ängi - ikka ja jälle. Mis sest, et kohanenult. Äkki peaks selle muretsemisega asendama. Muretseks lihtsalt mingid mured veel. Ja järgmise psühholoogi külastuseks muretseks taskurätikuid. Mitu.
Aa, kunsti oli ka. Nõukogude eesti graafikat seinad täis. Vindid ja Olga Terri jvm. Ikka kolhoosiajast. All kohves andsid terapiile särtsu Ellen Kolgi pronksfiguurid lillede ja veevulina keskel. Üldse kogu talveaia interjööri pärast tasuks sisse astuda.

VÄLJAS
Õues kõndides tegin endale kohe selgeks. Ongi kaks Viimsit. Vähemalt. Endises kolhoosi keskusehoones odavate asjade pood ja kohvik. Ning palju tühja ruumi pimedate akende taga. Endises teenindushoones roosamannavahune ilutuba, veel mõni odavpood (mis tegelikult pole üldse odav) ja ...üllatus üllatus! Grossi toidupood. Koos õues paiknevate õlleste meeste lisandiga. Nigu kodulinna oleks sattunud! Süda läks kohe soojaks. Ostsin sealt grillkana tiibasid. Müüja oli üle keskmise viisakas. Tiivad tuntud headuses.
Ühel päeval palatiaknast välja vaadates nägin haljasalal, mis kunagi maailmakuulus, põõsa tagant maast jalgu paistmas. Tossud jalas ja puha. Pea tundus olevat põõsas. Hiilisin vaatama, kuid lähedale ei julgenud minna. Hiljem, pimenedes, jalad kadusid. Võib olla pimedusse?
Huvi viis lasteaia juurde. Endise. Vist nõukogude liidu uhkema. Nüüd seisab kurbade tühjade aknasilmadega. Ja loss ootab printsesse ning printse. Mis toimub? Kas laste puudus?
Pansionaadi akende taga mängisid telekad ja toimetasid eakad. Loodan, et neil on võimalus väärikalt vananeda. Raamatukogus pidi varsti tulema Adik Levini loeng. Meil sees oodati õhtust Tallinna TV-d ja Viktor Vassiljevit.
Ega ma seda teist Viimsit näinudki. Viie päeva pärast linna sõites olid koolilapsed liinibussi vallutanud. Keegi ei tõusnud püsti. Äkki see ongi? Kõikusin koos kohvriga. Merevaade kompenseeris. Õnneks sõitis Hobujaamast bussijaama mitte hobuvanker, vaid uus tramm. Madal. Mitte vana, nagu Koplisse.

Oh mu Tallinn, sa ei väsi üllatamast. Estonia puhvetis segas jooke Hirvo Surva, garderoobis toimetasid noored lavanäod. Ja "Bajadeeris" tantsis Toomas Edur. Muidu oli kõik endine. Pitsike Vana Tallinnat ja kohv maksid 4.50. Soomlased olid endiselt teksades ja pusadega. Ballett oli hunnitu. Olin rahul.

KODUS
Kodus oli ütlemata igav. Provints, mis me räägime. Igav niikaua kui sain teada kreisilinna kuuseinstallatsioonist. Ei väsi ka nemad üllatamast.

Laupäeval murdsin igavuse ja sain kaks kaunist tundi meeste ja poistelaulu. Ning õhtul Bonzo uue plaadi esitluse.

Need sõnad....no on ikka:
On sügis käes
loen kollast lehte
vaatan endast välja
kõik mis ma olen varjanud
on varjuna mu sees
kui lamp mis särab kõigile
jään vooluringist välja...
.....
on valu vastu vaigisti
ja rõõmu jaoks on kaalud
kui saaks kõik lukud vahetaks
ja ootaks elu eest
mis viga tõusta lendu siis
kui tead et kergelt maandud
.....

Hea, et need minust pole. Lauljad kirjutavad ikka endast. Eks.





Teisipäev, 10. november 2015

Sahisevad surnuaialehed




Ausõna, sahisevad hoopis teisiti kui pargis. Või metsas. Igavikuliselt.
Kas teadsite, et surnuaias on ka tänavanumbrid. Ja korterinumbrid. Ärge siin muiake midagi. Kui võtta lahti kalmistute andmebaas HAUDI, siis leiate sealt registrisse kantu. Näiteks minu isa aadress on Simuna kalmistu 3, 8-4. Vaat nii.

Hingedepäeva eel saime vastiku teo kaasosaliseks. Nimelt leidsime eest pooltühjad kalmuvaasid. Ilusamad kanarbikud olid välja tõmmatud ja pisemad alles jäetud. Nagu korterites, nii  ka surnuaias valivad vargad parimat.
Ema poetas pisara ja mina tundsin ennast kuidagi määrituna. Meilt pole kunagi haudadelt midagi viidud.

Kuigi rahvakalendris peetakse hingedeaega Mihklipäevast Mardipäevani, on minu hingedekuu ikkagi november. Algab Pühakute päevaga ja lõppeb esimese advendiga. Sellepärast pole minu maailma sobitunud novembrikuu jõulunännid ega muu tilu lilu. Küünlatuli aga küll.

Üldse on elamise jõgi muutunud väga tasavooluliseks. Sageli vastan küsimusele: mida sa teed?
- MÕTLEN-

Voolan. Tasa.
Aqva välibasseinis koos vahtralehtedega. Ilus. See on minu jooga, meditatsioon ja füsioteraapia. Laukasse ei lähe. Mugavam on soojas ja inimeste keskel. Lapse suust pead sa tõde kuulma.
Vedeleb mu kuue aastane ristipoeg basseinis, jäätisekokteil ees ja lausub: vaata Liina, see on juba tõeline elu!!! Mugavuse veri voolab meis mõlemas.

Ühe toreda tegevuse olen tänu poegadele leidnud. Kahel korral geopeituse mängus osalenud. Kuna paar brannet huvitatud, siis kirjutan lühidalt: geopeitus on õues mängitav aardeotsimismäng milles osalejad kasutavad GPS.i või maakaarte, et otsida spetsiaalselt geopeituse aardeid.
Aarde leidmiseks on internetilehel antud koordinaadid. Aarde peidukoht on maskeeritud ja see on paigutatud konteinerisse st. veekindlasse karpi või topsikusse. Oleme leidnud pisikesi mänguasju, pileteid jm. Tähtis on väike märkmik või paber, kuhu aardeleidja kirjutab enda nime ja kuupäeva.
Ja paneb aarde tagasi. Huvitavamaks tegemiseks tohib võtta karbist midagi ja ise juurde lisada. See "midagi" tuleb viia järgmisse karpi. Selline vahetus on põnev eelkõige lastele.
Aarde otsimisjuhendis võib peituda mõistatusi, mis teeb asja põnevamaks. No ja neid huvitavaid peidukohti!!!! Aarde peitjad on tõelised oma ala meistrid.


Panen mõned pildid kus koht jääb tuvastamata. Muidu poleks aus ja rikuksin reegleid. Kuigi nii väga tahaks.

.......
......

Pühapäev, 25. oktoober 2015

Loll saab riigilt ikka peksta

...ehk seaduse mittetundmine.
Vana lugu, aga kurjaks teeb ikkagi. Sellepärast kirjutangi, et saaks peast ära.

LUGU ALGAS
tegelikult hulga varem, aga seda ma siis veel ei teadnud.
Möödunud aasta 29. dets. sai töökohal surma ÜKS MEES. Minu mees.  57 aastane ja 2003 aastast saati osalise töövõimega st. töövõimetuspensionit saav.
Surma aeg ei sobitunud meie tublisse sotsiaalsüsteemi. Nimelt oli jaanuari pension kenasti pangaarvele teele saadetud. Huvitatutele ütlen, et summa veidi üle  kahesaja euro. Mina loomulikult sellest kandest ei teadnud. Kuna politsei ID kaardi konfiskeeris jäi  sissepääs mehe pangaarvele suletuks. Koodikaarti ta põhimõtteliselt ei kasutanud. Teadsime, et pärimisasjade ajamiseks on aega küll ja lubasime endale luksust st. leinamist.

ESIMENE KIRI ehk asjaajamine Sotsiaalkindlustusameti moodi.
13 päeva pärast mehe surma leidsin postkastist ümbriku ja selle seest konkreetse kirja. Minule ja koopiad kõigile neljale pojale. Sotsiaalkindlustusamet andis teada pealkirja all Pensioni tagasinõue, et antud amet on 29. dets. 2014 surnud inimese pensioni kenasti 5 jaanuaril 2015 tema pangaarvele kandnud ja nõuab seda 16.veebruariks tagasi. Veel pakuti võimalust kokkuleppeks, et tasuda see 224,32 eurot kasvõi osade kaupa. Kuna pärimisprotsess pooleli ei tohtinud mingeid tehinguid teha. Nii ütles jurist. st. mina poleksin enda pangaarvelt mingit surnud mehe pensionit tohtinud ära maksta.
Seda millegipärast ei teadnud haritud või üleharitud ametnikud. Ju nad mõtlesid, et jooksen nende pensionirahaga poodi või spasse  Milleks muidu ähvardus: Kui kokkulepet ei saavutata, siis algatab Sotsiaalkindlustusameti Finants ja varahaldusüksus menetluse enammakstud töövõimetuspensioni tagasinõudmiseks.
(pagan võtaks, ise nad ju toppisid selle pensioni surnu pangaarvele, mitte mina)

PASSIMINE
Poeg 1 saatis kenasti ministeeriumile e-kirja milles valgustas olukorda. 7 aprilliks saime kõigi toimingutega ühele poole.
Asi viibis, kuna tegemist võis olla ka tööõnnetusega.

ETTEKIRJUTUS JA HOIATUS
ei jõudnud veel pangaga asju lõpuni ajada, ega ka ebaõiglaseselt saadud surnud mehe pensionirahaga  Kanaaridele puhkama sõita (ikkagi 224,32) kui saabus tige ähvardav kiri. No et hakatakse enda tehtud viga sundmenetlema.
(Jätsin siis sõidu ära :D no ega selle rahaga Gotlandist kaugemale ei jõua ja otsustasin enam mitte riigivaras olla. )
Loomulikut tagastasin raha kohe, kui pank asjad korda ajas.

VASTIK
oli see, et ei mingit vabandust nende süsteemivea tõttu meile leina ajal tekitatud ebameeldivuste pärast.


"TORE sotsiaalkindlustusAMET" ehk UUS LUGU

alustan jälle algusest.  Kes mu blogi lugenud teavad, et kaks viimast aastat mu elus pehmelt öeldes hirmsad. Venna haigus ja surm, väikse venna(risti)poja eriliseks lapseks tunnistamine, mehe ootamatu surm tööõnnetuse läbi, ema vanaduspõlveks määratud kodu müük ja kolimine minu juurde, töökoha ümber mängimine....ehk aitab kuigi võiks veel jätkata. Ühesõnaga - elasin ühe päeva korraga ja öö ka.

Pärast kosutavat suvepuhkust läksin loomulikult tööle. Kuna me "kõik saame vanaks" olukord ohtlikult  lähenes siirdusin mainitud ametisse. Uurima, et kui olukord kätte jõuab, siis kuidas käituda. Ametnik uuris, et olukorrani pole enam palju aega. Küsisin siis, et millise summaga vananema tuleb hakata. Vastus ei rõõmustanud. Küsisin, et kas ikka nn. laste eest saadud aastad ka arvestatud.
????
Ja tuli välja, et pole mul lapsi. Lapsed olid ikka veel 10 kuud tagasi surnud mehe omad. Säh sulle e-riiki. Seda nende süsteem ei võtnud vaevaks mulle meelde tuletada, et loovutasin neli last vabatahtlikult 2003 aastal mehele. Kuna surnu neid ise ei tagastanud, siis üleüldine süsteem ammugi mitte. Nii kaotasin 10 kuu töövõimetuspensioni lisa 300 euri ulatuses. Polnud kellegi karmi kirja esitada ja kedagi ähvardada. Õigesti arvavad need, kes teavad, et midagi ei tagastatud.

Hea, et lapsedki tagasi sain.



Kolmapäev, 23. september 2015

Tuul sügab nina




Tuul sügab nina
vastu laternaposti
küllap tal on nohu
ehmatusest ehmuvad kaselehed kollaseks
ja langevad minestanult poriloiku
haavad punastavad vaid
ja vanad vahtrad
kahisevad etteheitvalt.

Mina kõnnin vihmavarjuga
ega lase ennast segada
tobedatest ümberkorraldustest
minu väikest tuba tuul
aevastusega ei kõiguta
Ta võib selle ainult rõskeks puhuda

Siis tulevad hallitusplekid
peegli taha nurka
ja õunte peale
riidekapi põhjas koti sees

Mina poen teki alla
ja kuulan
kuidas vihm tahab katusest
auku läbi närida
kui hea
et see tal ei õnnestu
muidu saaksid varbad märjaks
(kirjutatud 19 aastaselt)

pildid kaks aastat tagasi, Riia turult












Palju õnne sügisese pööripäeva puhul!

Tööinimese aeg möödub kiiresti. Alles oli Pärdi pidunädal koos meeli korrastava kontsertiga. Koguni kahega. Ning filmi Arvo Pärdist käisime vaatamas. Ja tegime jalutuskäigu tema noorpõlveradadel.
Pärdi muusika ja elufilosoofia on mulle väga oluline. Tähistasime tema sünnipäeva kodus vahuveini ja silmudega. "Aadama passiooni" vaadates kuulates. Telekast. Selline omamoodi naine olen.

Ilusad ilmad on toetanud töölkäimist. Kuigi hommikuti on uni mis uni. Õhtul ka. Päeval ka. Naljakas, kas selle nimi on unehaigus?
Tegelikult ma vist ikka armastan oma tööd. Kuigi vahest on tunne, et sõidan "ameerika mägedel". Ikka üles ja siis jälle südame värinal alla. Ega ma tegelikult pole sõitnud. Kujutlen, et olen.

Lapsed aias ja lapselapsed kodus. Ühe ja mitmekaupa. Vahetud ja siirad. Ilma MMS-ita. Ma loodan. See, mis toimub meist väljaspool pole enam üldse naljakas, et laulda
maailm on imeline
kui elad oma õue all
ei tea, mis sünnib kaugemal
oh sa pime, pime, pime...
(klassika, Vandersellid)

Korruptsioon ja altkäemaks, kaevandused ja petuskeemid. Vaesus ja rikkus. President ja pagulased. Pedofiilid ja pederastid. Eutanaasia ja õnne valem. ...mina ei oska enam selle kambaga ei ühineda ega samastuda. Pigem passin.


 pilt aastatagune. Mustjärve, Lääne- Virumaa



Neljapäev, 10. september 2015

Õhus on õunalõhna ja juba veidi sügist


Armastan teid
 mu vanad raamatud
pööningulõhnased
kopitand kollased
ajast näritud
hiirtest puretud
unustusse jäetud
uuesti leitud
lapsepõlvega seotud
(kirjutatud 17 aastaselt)


Imelikud tagasivaatelised tunded valdavad mind kui otsin kuue aastasele vennapojale õhtujutu raamatut. Viplalaga sai proovitud, aga polnud päris see. Hulkur Rasmus sai juba läbi....Lappan riiulilt üha rohkem kulunud raamatuselgasid. Meie lapsepõlveraamatud on läbi ja lõhki "kapsaks" loetud.
Loetud nii alevis kui maal vanaema juures, küll köögilaua taga, küll voodis, küll põrandal ja isegi vannis.

Valin teistkordseks katseks Kukeleegua linna lood. See töötab, nagu tänapäeval öeldakse. Eriti joonistused. Mitu korda peab näpuga katsuma arvates, et küllap isa need lihtsalt ise sinna joonistanud on. Või mõni minu laps. Näiteks Rasmus. Tegelikult ongi mingil imeväel ühele lehele ilmunud pisike roheline viltpliiatsiauto. No see peab küll keegi minu poistest olema. 1969-ndal meie peres lihtsalt vildikaid polnud. Kui üldse oli. Ainult tergid ja nürinaadid.

Tegelikult hakkas kuuene suvel ise lugema. Koomiksid olid need, mis huvi äratasid. Siiski on ettelugemisel oma võlu. Nii nagu 13 aastane "mina" seda tegin enda kuue aastasele vennale. No mida me muud siis vihmaga teinud oleksime. Suvel vanaema juures, kus teisi lapsi polnud.
 ......

Üleeile sain näha ehedat rõõmu.
 Kuuene võttis lasteaias paberi, joonistas sinna FB märgi, poisi pildi ja hakkas kirjutama: KASSUKASSI ELU LÄHEB HÄSTI JA SINU ELU LÄHEB VIST KA HÄSTI

Liina, ma kirjutan, vaata, ma kirjutan!!!! Avastus, et enda mõtteid saab tähtede abil arusaadavaks teha võtab ikka väikese hinge kinni küll.

Siis joonistati teine pilt, allkirjaks enda nimi ja kirjutati vastus: JAH LÄHEB HÄSTI MINU SÕBER ATOA.

Küsisin, et kes on Atoa. Ah, see on üks mu sõber, kes praegu puhkab Indias. Me lihtsalt feisbukis kirjutame üksteisele. Vaat nii.

Meie vennaga saatsime teineteisele salakirju. Alguses joonistused, siis trükitähed, hiljem juba igasugused kodeeritud sõnumid.

Praegu on öö. Kisub sügiseks. Ajaks, mil üha rohkem hakkan pimedasse taevasse vaatama ja vastuseid küsima. Kas olen enda Pärandiga toime tulnud, hoidnud ja kaitsnud, hoolitsenud ja õpetanud. Peaaegu et "jah"

Ega muidu toodud mulle tarkusepäeval  kaunis kaart sõnumiga: Võta vastu meie tervitused Sulle. Me hoiame ja armastame Sind alati. Sinu kaitseinglid.





Esmaspäev, 31. august 2015

Ise tahtsin, missealsiisikka




Viimane sellesuvine saaresaaga ehk miks ma üldse otsustasin Gotlandi sõidu kasuks?

Juuni esimesel poolel puhkuseplaane tehes tundsin, et olen täiesti üksi jäetud ja omadega päris puntras. Äkki selgus, et kellelgi polnud minu jaoks aega. Kõik olid kas kahe-, kolme, nelja või rohkemkaupa. Kõik olid ennast planeerinud, mobiliseerinud ja motoriseerinud samuti.

Naiivsusest arvasin, et koht kuhu mälestusi heietama lähen on Värska. Oli just Värska see, kus AK ja vanemate poegadega, kes siis  laps-pojad olid, mõnusa suvepuhkuse veetsime. Umbes aastal 1984 kui sanatooriumi ehitus pooleli, ravi veel ei saanud, kuid puhketuusikuid jagati. Ehitajatele st. meile.
Üle kõige oli järv ja varahommikune paadipüüdmine. Et kes ees, see sees. Nii võis aerutada väiksele saarele või suisa Värskasse. Praegugi tunnen nahal veepritsmeid ja paadi taga ujumise mõnu.
Niisiis Värska. Juulikuine kuumus, järv, Värska vesi, männimets - kujutluses loomulikult. Tegelikult sanatooriumis vabu kohti polnud. Hinnad hammustasid, veekeskuse eest oleks tulnud eraldi maksta ja keegi teadja hoiatas: toidud on nii nõukogude kui nõukogude. Minu kõige kurvemas kujutluses soust ja kartul ning hommikune piimasupp.
Nii et tegelikult tähendas ebaõnnestumine õnnestumist. Ka kõige hirmsamas unenäos poleks juuli kuud selliseks mõelda suutnud: niisked ja vihmased päevad, külmad ööd, kanged tuuled.

Ja siis ta vahtis ajalehesabas vastu. Kutse seenioritele. Astu laiva ja sõida saarele. Et rahast kahju ei hakkaks, jõin ära purgi siidrit ning tegin kähku pangaülekande. Ei mingit ümbermõtlemist.

Sõiduks ettevalmistus eeldas nn. külma ilma garderoobi. Ja varast kohalolekut sadamas. Nii öeldi. Branne oli nõus lahkuvale laevale lehvitama. Aga enne seda piidlesime terminalis oletetavaid seeniore. Appppi, vähemalt viiendik sajast olid kodulinnast. Milline ebaedu, et ka nendel ajaleht käis. Ei mingit anonüümsust ega varjumist.

Õnneks selgus, et hargneme mitmesse gruppi. Missealsikka. Ise tahtsin. Laeva suhtluskeel oli "soome". st. nii pianobaaris kui suures saalis musitseerisid soome pojad. Ja üleval diskos toimetas vaid mõni paar. Iiiiiiiigav. Seeniorilik. Ülemises kajutis kõigutas veidi.

Hommikul äratas kajutinaaber meid kuue paiku. Missealsiisikka. Ise tahtsin. See eest saime aknaaluse laua.Toit oli nauditav ja aknavaade ka. Kümne paiku võeti meid kokku. Ja kokku me jäime.
.....

.......
.....

Siis see algas. Turismiralli seenioritele. Ikka laevast välja mööda hiidpikka silda. Kogunemine, tutvumine giidiga, tutvumine Visbyga, mäest üles ja alla, trepist üles ja alla, ikka kümme minutit ja kirik ja viis minutit ning vaade. Püüdsin pilte teha, käigu pealt. Üldises plaanis jäid kehvemad, kui oleksin tahtnud.
.......
......

Giid arvas, et viis minutit ja suveniiripood. mina ei arvanud ja ei läinud sisse. Ega 55-kesi poleks niikuinii mahtunud.

.....

Pärast kaht maratontundi ootas meid buss. ......



Oehh, saime ometi hinge tõmmata. Reisijuht oli väga tasemel. Endine aukonsul, eesti-rootsi juurtega.
Ma teile lugusid jutustama ei hakka. Kui tahate, käige ise st. sõitke.

....


Kella viieks pidime sööma jõudma. Laevale, Noor reisijuht arvas, et läbime vahemaa sadam-laev kümne minutiga. Meil kulus kakskümmend.Kiire käiguga.
Enne seda ilmus sadamasse käiamees. Õieti luisumees. Nüüd ma siis luiskan gotlandi luisuga.

Sööki jätkus sellele vaatamata. Mina olin rahul. Meele lahutamisel polnud ka viga. Veidi iiiiigav, aga ise tahtsin.
Õppetunni sain ka, et päris üksi ei tasu ikka rännata.   Võib unistama unustada...


 Branne oli sadamas vastas. Tema oli just Ahvenamaalt jõudnud.

Puhkusesse mahtusid veel Viru Folk ja Punkalulupidu linna päevad ja mõned rannapäevad. Juuli oli ikka jummala kehva ilma kuu.

 Seevastu august hellitas ja valmistas tööks ette.