Reede, 27. jaanuar 2012

Sina oled "1"

Vahepealne jäi kajastamata

...ehk väike lugu sellest, kuidas kitsetall saaks oma sõbrad niimoodi üle lugeda, et keegi tema peale ei vihastaks. Mäletate ju seda muinasjuttu kitsekesest, kes luges kümneni?

Suures raamatukogus vestles rahva ülelugemise teemal meiega emeriitprofessor Ene Margit Tiit
ning tutvustas äsjailmunud raamatut " Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust". Loeng oli haarav ja hariv. Puudutasid ju vanemad rahvaloendused meie esiisasid ja esiemasid. Kuna olen hingerevisjonidest st. netis avaldatud arhiveeritud kirikuraamatuid pidi oma eellasi taga ajanud ja nii mõndagi avastanud tunnen, et minu jaoks on rahva üles märkimine tähtis.
Esimene loendus toimus 1881 aastal. Kuna ma raamatut ei ostnud, siis ei saa selle sisu ümber jutustada ja meelde ka ei jäänud. Kui, siis see, et lesknaisi oli tunduvalt rohkem kui leseks jäänud mehi, sest mehed abiellusid uuesti. Selle tõenduseks näiteks mehe vanaisa, kellel kolme naisega kokku 13 last. Kui olin veel päris algaja sugupuu uurija, siis mõtlesin, et kirikukirjades viga, kuna minu vanaema vanaisa naine May äkki Anneks muutus. Ei kujuta aga ette, mis loendust saab teha praeguses kärgperede ja elukaaslaste virrvarris!
1934 aasta loenduses oli rahvastikupüramiid tugevasti naiste kasuks, sest sõda oli oma töö teinud. ja 1941 aasta loendusel oli rahvastiku arv vähenenud 100 000 võrra.
Nõukogude korra ajal toimus kokku neli rahvaloendust. Neist viimaseid isegi mingil moel mäletan, kus ülelugejaks kohaliku külanõukogu sekretär.

Registrite pidajad tundsid huvi miks üldse tehakse rahvaloendust, kui olemas on registrid. Vastus kõlas umbes sääraselt, et meie registrid pole veel nii korras nagu näiteks Soomes, et mingi osa elanikkonnast ei ela aadressil, mis on rahvastikuregistris ja neid andmeid ei saa võtta arvesse edasise regionaalpoliitika kavandamisel.
Rahvastikuregister ei anna pilti sellest, millised on eesti pered, milline leibkondade suurus ja kas neil üldse leiba jätkub. Ega see tähenda, et küsitakse pere sissetulekuid ja palganumbrit, vaid saadus andmete põhjal saab selgeks, kus kandis elavad kõige vaesemad.
Küsimused töökoha kohta annavad teavet just nimelt sellest paigast, kus inimene töötab, mitte asutuse äriregistri aadressist.

Nii rääkis see auväärne professor , kellele peaks tegelikult vanuse järgi vanaproua ütlema.

Oi kuidas mulle meeldivad vanad targad naised! Eesti rahva ajalugu meeldib ka.




Kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Talvised hetked

Üha enam taban end akna all seismas ja metsa poole vaatamas. Nagu peaks sealt keegi tulema.
Ikka veel ei harju, et juba aasta aega pole igapäevaselt kedagi oodata, sest ükski laps ei ela enam meie juures. Kuidas see aeg küll nii ruttu möödus, et laste põli otsa sai? Ja mida mina kogu selle õndsa aja tegin, et nagu ei märganudki? Miks on nii, et kui peaks olema aega lastega koos tegusid teha, teeme kõike muud. Ja vist ikka rohkem seda muud.

Eile tarisin välja mälestuste karbi. Tegelikult on neid mitu, aga ühes on Erilised Asjad. Need on laste kirjad ja kaardid. Tahtsin, et need teeksid mind rõõmsamaks.
Uue karbi tegin ka. Lapselastele.

Õhtul saabus pool toorjuustukooki. Poeg 2 tõi ja mini tegi.

Täna sain sõnumi: vaata täna õhtul ETV saadet Foorum. Seal on juttu pingeid tekitavast olukorrast st. kaubandusleppest lühendatult ACTA , mis ohustab avalikult iga eraisiku privaatsust nii Internetis kui väljaspool. Sa ei taha ju ometi, et su e-maile lugema hakataks või su Internetiliiklust jälgitakse. Sinu poeg 4.

Hoolivad ja kuidas veel. Ega ma selles kahtlegi, lihtsalt...

Aga mina vaatan ikka metsa poole, et kas mõni peanupp juba paistab. Olen tagasiminemise ajas. Tunnen kuidas vananen. Minutitega.

Neljapäev, 19. jaanuar 2012

Hvostovist, Saaremäest ja minust ka.

Õnneks on minuga juba ammu nii, et kui mõni küsimus ajus koputab, siis vastus või vähemalt vastuse pisipoeg ei lase ennast kaua oodata. Nii eilegi, kui käisin kohtumas Andrei Hvostoviga ja Üllar Saaremäega. Lääne Virumaa raamatukogu kirjandusklubis.
Huvitav oli, väga. Esiteks, on Hvostov mu venna eakaaslane. Teiseks, kant, millest ta oma "Sillamäe passioonis" kirjutab, pole mulle võõras. Sai ju nõuka ajal mitmeid kordi Sillamäele hiilitud- kaubareisile. Pluss sõidud Lenskasse (Peterburgi) pesupulbri jahile. Rääkimata Slantsest, mis alevinaise tõeline ostuparadiis. Näed nüüd seda naist, millest tema ja veel 50 külalist-eakaaslast....mõtleb - ikka nõuka aja defitsiidist.
Tegelik ühisosa idablokiga (minu sarkasm) sai olelusvõitluse tänu abikaasa sünnipaigale ja äia ämma elupaigale. Sompa (samaja opasnaja mesto posle ameriki) kui Üllar Saaremäed uskuda. Tema ise elas Kohtla Nõmmel, mis kui eestlaste oaas õilmitses.
Lääne Virumaa, ehk Rakvere rajooni tüdrukule, sest see ma olin, avanes hoopis teistlaadi elu.
Minu kodu- Eestimaa, versus mehe kodu - Venemaa. Selle teema juurde võiks hiljem tagasi tulla ja sobiva pildimaterjaliga näitlikustada. Pealkiri võiks näiteks olla : Koleruumi mõju inimeseks kasvamisel.

Aga sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid mõtetest, millele sain vastuse.
Esimene kõlas umbes nii. Kirjutaja peab valima, kas olla hea kirjanik, või hea inimene. Mõlemat ei saa.
Vägivaldselt võin ju selle blogimaailma üle kanda. Kirjutame ju oma lähimast ümbrusest ja ka lähedastest ja kommenteerime teisi kirjutajaid.
Nüüd on kaks võimalust: me võime ilustada, meikida oma ja lähedaste tegevused, mõtted ja teod - ühesõnaga retušeerida üks kaunis pilt, aga ükski meie lugejatest ei pruugi näha pildi sisse ja taha. Kui me ei taha. Sageli ei taha.
Teine võimalus on tekitada pildiklaasi mõra, rebida mõni mittesobiv inimene välja, lüüa mõnel silm siniseks ja näidata elu kogu elulisuses. Ikkagi ükski meie lugejatest ei tea, kas me mitte vingerpussi ei mängi ja seda kõike välja ei mõtle. Kui me tahame. Sageli tahame.

Teine sõnum tuli veel: Head kirjanikud olevat kehvad jutumehed. Nii maailma mastaabis, kui kohalikul kapsamaal.
Mina isiklikult olen vägagi jutukas.
Järeldused teen ise.

Teisipäev, 17. jaanuar 2012

Aunastest, Kersnast ja minust ka

Kui tihti te loete enda vanu blogilugusid?
Või kas üldse loete?

Mulle andis selleks tõuke Vahur Kersna intervjuu, mille tegi Maire Aunaste. (Pean tõdema, et neile mõlemale kuulub minu sümpaatia. Olen isegi vaimus mänginud muutumismängu teemal: kui ma oleksin Maire Aunaste ja mõttes talle mitu kirja kirjutanud. Miks? Jäägu see minu saladuseks).

Olen tihti kahevahel: kas jätkata kirjutamist ja risustada ruumi või lõpetada. Nii mõttetu tundub mõnikord, et mõtled enda napakaks. Milleks? Noorena muidugi oleks päevik olnud omal kohal, sest põhiteemad olid poisid, armumised ja maailmavalu.

Mina ei pidanud päevapäevikut. Märkmikuid, kus igasugu mõtteterasid ja luuletusi, küll. Mingil ajajärgul kronologiseerisin mõningaid tegevusi ja abielu algusjärgust on pärit mõned rahapäevikud. Ah, jaa, garderoobi olen ka üles tähendanud. No et mis millega käib ja mida juurde vaja. Nõuka aeg oli ju. Noorena ja ammuuu täheldasin üles vallasvara, no siis kui asju vähe oli. Mäletan miks ma seda tegin. Olin AK (Abi Kaasa) peale lootusetult tige ja arvasin, et kui mustvalgel ja paberil, siis suudan üht koma teist puust ja punaseks teha. Oi lapsnaise naiivsust. Ta lihtsalt pissis mu paberi peale (jutumärkides) ja nii see üllitis abieluloo prügikasti lendas.

Mõned kohustuslikud kõned tegin ka. Kahjuks on kaduma läinud lõpusõnad oma lasteaialastele 1978.ndal aastal. Oleks tahtnud selleaegseid mõtteid üle mõelda.

Aga mis valu nüüd taga ajab?
Tegelikult algas kõik rohkem kui kümme aastat tagasi, mil uuesti koolilapseks moondusin. Ja minu tuppa tungis internett. Koos Proua Psühholoogiga ja muude õppejõududega, kes muudkui pressisid sinust sõnu välja. Kõige hullem oli, kui nõuti üles kirjutada oma elukaar. Ja põhjendada Eriksoni järgi, miks ja millal ja mida tegid, tundsid ja mõtlesid. See 1999 aasta üllitis lebab käsitsi kirjutatuna sahtlipõhjas ja ootab...

2003-ndal, kui minust palgatööpõlgur sai, muutusin mõttelaiskuse likvideerimise kartuses kommentaatorgrafomaaniks. Ja veidi, oot oot, kuidas seda nõuka ajal nimetati - rajoonilehe kirjasaatjaks. Sest kui keha alumine osa alati ei allu käskudele, siis peab ülemisele poolele säru tegema.

Mõne asja üle olen uhke ka. Veidi on kirja pandud emapoolset suguvõsa või puu kasvamist ja elulugusid. Siin andis torke genealoogia kursus. Seda asja nökerdan pikkamööda edasi, vahest, kui hasarti lähen, siis ägedamalt, aga on aegu, kus esivanemad pikaks ajaks unustusse jätan.

2007 aasta kevadest algas delfis blogiaeg. Ja kestab tänaseni. Sellest pea neli aastat siin.

Ja jõudsingi Kersna sõnadeni tagasi. Noppisin enda jaoks ja et vägi tugevam, siis panen siia kirja:
  • Halvad mälestused kirjuta liivale, head mälestused raiu marmorisse (Hiina vanasõna)
  • Kirjutada nii, et sõnadel oleks kitsas, mõtetel avar. Pikka halli teksti ei viitsi keegi läbi lugeda.
  • Väga vähesed kurdavad mõistuse puudumise üle.
  • Sa ei saa teha 50 aastasena neid asju samamoodi kui oled teinud 20 aastasena.
  • Ma ei ole jumala tüüpi kes ütleb, et tehke nii, see on õige.
  • Kui kokku saavad ühe inimese elus iseenesest mõistetav õnn ja täiesti mõistetamatu õnnetus, siis toimub midagi loovat, juhtub uus kvaliteet.
  • Minu eest otsustati ära, et minu elu vajab muutust.
  • Tuleb säilitada mõtteaktiivsus ja endalt küsida: mida mulle tahetakse õpetada
  • Inimesed kes on üksteisele loodud ühel päeval nad saavad teineteise, kui nad seda väärivad
  • Armastus pole see, mis liigub objektilt objektile, ta kas paisub või kahaneb. Armastus on see, kuidas sa suhtud ülejäänud maailma, mitte ainult inimestesse, kes sulle meeldivad.
  • Armastus on laiem ta ei puuduta ühte inimest.
  • Üks osa on meie tervenemisel tavameditsiinil, teine on inimesed, kes on läbirääkimisi pidanud vaimumaailmaga ja kolmas on lähedased, kes on raskel ajal sinuga. Kui suudad kõik kolm panna ühe ülesandega tegelema, on võit sinuga.
  • Raamat on raamat, see pole kogu elu tema täiuses.
  • Milleks minna tagasi, kui on võimalik minna edasi
  • Iga inimene peaks hakkama oma elu jooksul tegema märkmeid ja võimalusel kirjutama ühe raamatu, et lastel oleks võimalik oma vanematest lugeda.
  • Kui sa pead nendest inimestest, kes tulevad sinu järel ja sa tahad neid aidata, siiralt neil ennast leida, siis raamat või tekst ükskõik mis kujul,minupärast kasvõi luuletused, või sümfoonia ...midagi mis räägiks sellest, mis on selle inimese esivanemate hinges või maailmas toimunud - sellest on niipalju abi ja see on nii tähtis.
Mina igatahes jätkan.


Esmaspäev, 16. jaanuar 2012

Mittetöökas seeniorblogija



Tänasest Õhtulehest saab lugeda, et Eestis on Euroopa ühed töökamad seeniorid


Ajal, mil Euroopa Liidu riikide rahvastik vananeb suisa kosmilisel kiirusel, on muutunud võtmesõnaks eakate tööga hõivatus. Siinkohal pole Eestil midagi häbeneda, kuna meie seeniorid on Euroopa ühed töökamad.

Euroopa Liidu 27 liikmesriigis moodustas üle 55 aastaste inimeste osakaal 2010. aastal 30 protsenti, kusjuures paarkümmend aastat varem oli see veel 25 protsenti, edastas Eurostat.

Seetõttu on viimse kümnendil seetõttu jõuliselt kasvanud ka tööga hõivatud seenioride osakaal. Kui veel 2000. aastal oli vanuses 55-59 aastat tööga hõivatud 50,3 protsenti EL-i elanikest, siis 2010. aastal oli see 60,9 protsenti. Vanusegrupis 60-64 aastat kasvas tööga hõivatud inimest osakaal 23 protsendilt 2000. aastal 30,5 protsendini 2010. aastal.

Kõige töökamad seeniorid on Rootsis, kus vanusegrupis 55-59 olid tööga hõivatud 80,7 protsenti inimestest. Taanis ja Soomes olid vastavad näitajad 75,9 ja 72,5 protsenti. Eestis oli vastav näitaja 63,1 protsenti.

Vanusegrupis 60-64 eluaastast oli kõige töökamad inimesed samuti Rootsis, kus selles vanusegrupis oli tööga hõivatud 61 protsenti, Suurbritannias (44 protsenti) ja Eestis (42,8 protsenti).

Vanusegrupis 65+ on Eestis tööga hõivatud aga 8,3 protsenti elanikkonnast, mis on ligi kaks korda enam kui EL-i keskmine näitaja (4,7 protsenti).


Imestama panev!

Kui Eestis töötas 2010 aastal 55-59 aastaste hulgast 63 protsenti, siis mida tegid ülejäänud 37 protsenti?

Vanaduspensionärid nad olla ei saanud, välja arvatud mõni eripensionile jäänu.

Jääb üle töövõimetuspension, eelpension, töötuna või pikaajalise töötuna arvel olemine.

Või lihtsalt pensioniea ootamine ilma ravikindlustuseta.

Minu meelest on see mõtlemapanev, sest praegune pensioniiga naistel algab 61,5 aastaselt. Meestel kindlasti veelgi hiljem, vähemalt 63-selt

Ja 60-64 aastaste seeniorite hulgas oli tööga hõivatud 42,8 protsenti.

Aga öelda tahan, et otsustatagu vanuseliselt ära, kas tegemist on pensionieas inimestega või töövõimelistega, kellede palgatöös pole mõtet mingit erilist töökust näha. Hoopis sulaselge vajadus.

Mis aga puutub sellesse 8,3 protsenti, kes pensionieas st. 65 pluss ennast ametlikult tööle on möllinud - arvan, et nende hulk on suurem. Mis mõtet on tööle vormistamisel, kui vanaduspension kindlustab.


Esmaspäev, 9. jaanuar 2012

Pildikesi Väikesest Maarjast




Väike- Maarja oli mu kodukant elu esimesed 25 aastat. Laupäeval õnnestus korraks fotokaga läbi põigata.

Ehe külaelu Eesti moodi.

Üks mutt hõikab teisele nii kümne meetri pealt:
- Kas Grossi poes käisid?-
- Pole veel jõudnud. -
- Mine ruttu, seal müüakse odavat tatart! -
Ostsin minagi.

See polnud veel kõik.
Üks vanamees teisele, samuti kümne meetri pealt:
- Mine ruttu Grossi poodi, seal on sokihinnad! -
Ja vastuseks saab:
- Mul pole sokke vaja, jõuluvana tõi. -

Mulle ei toonud. Läksin ka. Mitte Grossi poodi, vaid kõrvalolevasse. Pealt nagu nukumaja, aga sees...läbisegi lillepotid, lõikelilled, pärjad, küünlad, sokid, sukkpüksid, kudumid, teise ringi rõivad...Heldeke, mida üks ebasõbraliku müüjaga pudupood kõik mahutab. Külm nagu hundilaut. Müüja luges sente ja kauples sigarettidega. Leti alt. Ostsin ka. Suva etnosukkpüksid. Olin ammu sellise mustriga otsinud ja nüüd nad ootasid siin mind. Kaks euri odavamad, kui Selveris. Ulme. Pilti teha ei julgenud. Ennegi Maarjas võõrastele kitli peale antud.

Sellist pilti näeb ainult Väike Maarjas Grossi poe ees.

Maarja sümbol: soome kelgud



Ulmeline seisund jätkus. Kas tõesti lumelinna alustamine on pooleli jäänud? Pärisin postiljonilt, kes kõike teab. Ei, see on see puuduolev osa, mille torm 2010 augustis küljest naksas. Ootab külge monteerimist.



Kahjuks keskelt kaugemale ei jõudnud. Ja pildistada oli väga külm. Sellele vaatamata kultuuri ka.

Jakob Liiva kuju pargis, mida sai koolipõlves riisutud ja riisutud. Nüüd pigem plats, kui park.


Igas linnas, külas ja alevis on elanud ja õppinud keegi, kelle tegusid tuleks teada



Vanas kihelkonnakoolimajas, kus käis leeris 1913 aastal minu vanaema, on juba nõuka ajast muuseum. Kolhoosi esimees Gavronski rajatud. See oli aeg, mil selle aja vägevad rajasid saunsuvilaid, grillbaare, õllesaale ja paigaldasid kihlveo peale valgusfoore.

Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel tundsid kõik kõiki. Sellepärast teretan igaks juhuks iga minust vähegi vanemat inimest.
Kaheksakümnendatel olud muutusid. Suured uued majad ootasid uut rahvast. Suure kodumaa migrandid polnud kolhoosi oodatud. Tiblad on laisad ja joodikud, konstateeris esimees.
Kuigi varsti tuli temalgi tõdeda: ma tean oma rahvast küll, kes kus majas elab, aga kes kellega elab, seda ma ei jõua jälgida. Meie olime siis juba läinud. Uut otsima.

Gavronski viimaseks monumendiks jäi kaarmaja. Ilus ja omapärane. Meelde tuli mehest räägitud lugu: Gavronski tuleb hommikul kontorisse, vaatab lilleriiulit ja küsib muiates: no naised, kuidas see juudihabe siis meil kasvab? Nagu mühiseb, mis?
Mina kolhoosis ei töötanud. Küll lastevanemate heaks.





See on maja, mille endale ise koduks valisin. Kahjuks tahtsid sel ajal mugavusteta elamise naabriteks olla lohakad ja joodikud. Ei soovinud enda lastele sellist lapsepõlve, kus ühiskoridoris naabrimees mu uksematile magama heitis ja enne seda tule ära kustutas nagu korralik pereisa ikka. Praeguseks on pool maja tühi. Ei tea, mis saatus seda ees ootab?


Minu lapsepõlvekodu oli sõbralikus paigas. Naabriks raamatupood, millest nüüd järgi ainult koht. See kauni puitarhitektuuri hoone jäi ajale jalgu ja käis pärijatele üle jõu.

Lagunemismärkidega puitmaju on teisigi. Vana sidekontor ja vana aja põhipood.


Ilusat on ka
...ja naljakat
Õnneks pole midagi kindlamat kui aeg. Seekord jäi aega väheks.
Järgmise korrani!

Pühapäev, 8. jaanuar 2012

Mosaiik

Kingitus Vanaemmeliinale
aastal 2009
Praeguseks täienenud Ühe võrra.



Mosaiik - kompositsiooniline kaunistus kivi- klaasi või lapselaste ja ristilapse piltide tükkidest (väike vägivaldne tõlgendamine)


Kolmapäev, 4. jaanuar 2012

Vana aasta viimane kolamine

Kuna Kreutzvaldi juurde tuleb sõita  mööda  teed, siis jääb sinna äärde

Neeruti mõis
Lääne Virumaa
Kadrina vald

Olen vanade asjade ja hoonete usku. Sellest ei saa ma üle ega ümber ja seda kiiksu ei pese maha ei seebiga ega šampooniga.
Tänavu otsustasin oma varamu üle vaadata ja veidi otsi kokku tõmmata.

Minu mõisakiiks sai vist alguse miskit aastast 1988, kui Horisondi tagakaanel hakkasid ilmuma pildid Eesti mõisatest. Siis otsustasime alustada Virumaast ja otsida üles võimalikult paljud häärberid ja allesjäänud kõrvalhooned. Poeg 1, kes oli siis 11 aastane tekitas isegi kartoteegi, mis praeguseni alles.
Hiljem hakkasid ilmuma nn. mõisaraamatud ja üha rohkem läks hooneid eravaldusse.
Kui netti tekkis Praosti koostatud portaal mois. ee olin jõudnud palju unustada, sest puudus oluline st. fotoaparaat.
Ja hooned muutusid väga kiiresti. Mõned neist vuntsiti üles ja nendest said hotellid; mõned lagunesid või jäi ehitamine pooleli.

Aga nüüd alustan möödunud aasta viimasest vaatest ja külastusest.





Pärast Liivi sõda oli mõis Nierothide valduses, millest ka eestikeelne nimi Neeruti.

Mõisa uus, ühekorruseline peahoone valmis 1878 aastal vanade hoonete ümberehitamisel telliskiviehitusena, mil mõis, nagu sageli paljud selle aja omandid, oli jõudnud ostutehingu kaudu Rehbinderite kätte, kes omakorda müüsid mõisa 1902 a. Peterburi suurkaupmehele ja kummivabrikandile Kirschtenile.
Uus omanik alustas peahoone kapitaalset ja rikkalikku ümberehitust ning kaunistas mõisa harukordse 30 meetri kõrguse torniga.

Kultuurimälestus - kelder

Mõisa peahoone on täiesti ebasümeetriline. Nagu oleks keegi tahtnud pidevalt enda unistusi täide viia. Branne ütles, et arvas selle kunagi pühakoja olevat. Torniga, seepärast ju.



Kõrvalhoonetest on säilinud kurb ja tühi valitsejamaja ja ait ning teenijatemaja - pesuköök
Loobu jõe ääres.

Kultuurimälestis - valitsejamaja




Veel huvitavat viimasest mõisnikust Eduard Kirschtenist ja mõisamajast valikuliselt Neeruti Seltsi kodulehelt:

1902. aastal isalt kingituseks mõisa saanud, kolis Eduard Kirschten oma proua koos väikeste lastega häärberisse, ise jäi esialgu Peterburi, hakates pealinnast intensiivselt mõisa­majandust juhtima.

Nutika mehe juhatusel said uue tuule sisse metsandus, põllundus ja karjakasvatus. Üha moodsamaks muudeti pargist läbi voolaval Loobu jõel asunud vesiveski (põles maha 1949). Mõisa hoonestus aina tihenes, töölistega oli sisse seatud kindlad palgasuhted, süsteem töötas edukalt.
Härrastemaja ehitati põhjalikult ümber (1903-1906). Pikale hoonele lisati mansardkorrus ja võimas torn.
Ümberehituse ajal rajati mõisa vesivarustus. Torni paigutati veepaak, kuhu pumbati vesi veskist vesiratta abil, mis oli seal juba vanemast ajast tõstemehhanismina töötanud. Ühtlasi käivitas see dünamo, mis mõisale valgustusvoolu tootis.
Lõunaseina rajati klaasist talveaed, kus kasvatati palme. Kadrina raudteejaamast veeti mõisa telefoniliin.
Pargi kõrval tegeldi maastikukujundusega ka Neeruti mägedes ja järvede ääres - "Kalevipoja künnivagudes" ehk "jääaja muuseumis".
Looduse nautimiseks rajati kõnniteid, paigaldati vaatekohtadesse pinke ning püstitati kergeid pilpakatusega lusthooneid, üks parki, teine Tagajärve äärde künkale (1907).
Ka järvekaldale tehti iluravi - talvel jääle veetud liiv muutis mudase kalda kultuurseks liivarannaks. Ja et lõbujanused Peterburi külalised saaks paadiga sõita mõlemal järvel, lasti järvede vahele kanalid kaevata.
Lõputult ­eemal viibiva härra armukadeduse tõttu läks proua Saksamaale isakoju tagasi.
Peretütar Emmy jäi aga Neerutisse, kuhu nüüd kolis ka tema isa (1913). Kuid juba aasta pärast kutsuti härra ohvitser sõtta...
Järgnevate sündmuste kohta liigub rahvasuus mitu versiooni, selge on vaid see, et järgnes noore mehe äkiline surm. Testamendis palunud ta end matta oma mõisa maadele ja pikapeale saadi selleks ka luba.
Pärast Vabadussõda abiellus Emmy Valter Bohmiga ja nad kolisid Tallinna.
Äsja oli maareform mõisnike tuluallikaid kärpinud, riik jättis Emmyle alles härrastemaja ja isa hauaplatsi.
Noorpaar üritas mõisal ja talul siiski elu sees hoida, palgates sinna töölisi ja sulaseid. Et härrastemajal eluhõng sees püsiks, koliti sinna aedniku ja metsavahi pered.
Aga mis sai edasi?
Andmete vähesus ja minu saamatus annab teada, et pärast mõisa võõrandamist 1921 kolis valitsejamajja ja teenijatemajja Neeruti kool, sest laste arv oli märkimisväärselt suurenenud.
Kool lõpetas tegevuse 1971 aastal
Aga milline saatus tabas häärberit?

Millegipärast oleks nagu vahepealsed aastad kuhugi peidetud. Mida tähendab lause "pikki aastaid tühjana seisev hoone"
Kui pikad on need pikad aastad - kas kümme, kakskümmend, kolmkümmend...
Peaasi, et see hoone kuulub kultuurimälestiste registrisse ja on omavalitsuse poolt mitu aastat tagasi kaelast ära müüdud. Ärimees Ander Ildile ja tema abikaasale Hannahile.









Teisipäev, 3. jaanuar 2012

Lauluisa jälgi ajamas


Kuna vana aasta lõpuilm meiega eriti ei eputanud otsustasime kätte võtta lühema autosõidu.
Ah mis mina, ikka Anneli kutsus.
Tal kant peas idanemas ja kord suvel käidudki.
Miks mitte täiendada oma nigelaid teadmisvarusid.

Kuigi see silt tekitas hämmingut.

Edasine oli tunduvalt parem.
Teadsin Kreutzwaldi sünnikohaks olevat Jõepere mõis, kuid mitte seda, et koht ausambaga märgistatud on.

Graniidist monument on J. Raudsepa looming ja püstitatud 1953 a. st. lauluisa 150 sünniaastapäeval.
Kivi küll sammaldunud, kuid nigelas päevavalguses tähed kokku veeritavad.

Sünnimaja nurkadesse on istutatud neli kaske ja koht ümbritsetud aiaga.
Tükike peas olevast Kalevipojast

Maastikut ilmestab park, mida hakati rajama juba EW ajal, kuid vahepeal asi hääbus. 1960 aastal otsustati see tava uuesti ellu kutsuda. Mu branne rääkis, et nemad käisid intrakooli ajal seal igakevadist koristust tegemas. Ja mina ei teadnud sellest paigast midagi.

Niisiis Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis 26. detsembril 1803 aastal Virumaal, Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa pojana.
Kui Friedrich oli poole aastane koliti Rakvere külje alla Kaarlisse, mis jääb meie kodust linnulennul mõne kilomeetri kaugusele. Kaarlist alustas poiss kooliteed Rakverre kusjuures tee viis ilmselt läbi tuttava metsa. Narva Tallinn raudteed siis veel polnud, see valmis umbes 1860.


Oleksime oma küünlaga justkui sünnipäevale sattunud.

Ma ei hakka siia üles tähendama kuivi eluloolisi fakte, vaid tahan kirjutada midagi hoopis huvitavamat, mille sain teada tänu Virumaa genealoogia seltsi liikmele Malle Nuka uurimustööle, kes on ise Kreutzwaldite suguvõsast.

Nimelt olevat meie karskel ja kasinal lauluisal olnud poeg.


SUURE MEHE TUNDMATU POEG
(Rahvaleht nr 47 19. aprill 1935)

Meie Lauluisal Kreutzwaldil on kindel koht kirjandusloos kui 19. sajandi tähtsamal kirjanikul ja folkloristil. Tema elulugu on uurinud mitmed meie tuntud kirjandusloolased, kuid kõigest sellest pole peaaegu sugugi avalikkusele pudenenud, et Viru laulikul oli poeg, kes elas aastaid Tallinnas ja kelle lesk suri alles 1931. aastal. Nüüd on lõpuks Tartusse E. Kultuuriloolisele arhiivile saabunud materjalid suure mehe pojast. Nimelt elab Tallinnas inimene, kes on 40 aastat teeninud Kreutzwaldi poja Aleksei juures teenijana. See on Marie Kanter, kes jutustab üht-teist seni meile kirjaniku täiesti teadmata ja tundmatuks jäänud pojast.

Aleksis Kreutzwald sündis 22. septembril 1845. aastal, ta isa oli tol ajal juba mõni aasta üle 40. Kümneaastaselt pandi poiss kooli Peterburgi. Ja sellest ajast ongi Aleksis jäänud avalikkusele täiesti tundmatuks. Kirjaniku ja arsti pojast sai raudteeametnik, kes töötas mitmel pool Venemaal. Ta ise on rääkinud, et ülikooli minekust pole midagi välja tulnud, ta pole olnud just innukas raamatute taga istuja.

1871. aastal abiellus Kreutzwald Balti saksa soost neiuga von Huseniga; sel ajal oli ta juba Kadrina jaamaülemaks. Sellel kohal teenis Aleksis 17 aastat ja tuli siis Tallinna, kus jäi ikkagi raudteele ametisse kontrolörina. Kuid siin tabas meest raske löök, mis muutis elujõulise mehe ülejäänud aastad traagilisemaks elusaatuseks. Influensa tagajärjel hakkas tal selgrooüdi kuivama, järgnes ühepoolne halvatus ja Aleksis Kreutzwald elas 19 viimast eluaastat töövõimetuna, olles alles 55 aastane, kui tuli surm, see oli 29. mail 1910. a (vana kalendri järele).


Marie Kanter astus Kreutzwaldi perekonda teenima 1890. aastal. Nii siis sel ajal, kui leivaisa tabas ränk saatuselöök.

Perekond elas kõigele vaatamata siiski lahedalt, kasutada oli 4-5 toaline korter. Seda ei võimaldanud aga mitte Kreutzwaldi enda varandus, vaid head inglit mängis siin abikaasa jõukas ristiema Sofie Kolb, kes toetas perekonda rahaliselt ja jättis surres ka kaunis suure varanduse.

Osalt elukutse ja peamiselt haiguse tagajärjel tuli siis, et nimeka kirjaniku poeg jäi avalikkuse ees täiesti tundmatuks. Läbi käidi peamiselt saksa seltskonnaga, kuid Kreutzwald jäi alati eestlaseks. Haiguse ajal viis ta perekonnas isegi selle läbi, et omavahel kõneldi eesti keelt. Alaline perekonna sõber oli dr Hoffmann, praeguse samanimelise arsti isa, kes oli Kreutzwaldi perekonnaarst.

Perekond oli lastetu, kuid läbisaamine eeskujulik. Mees olevat rääkinud, et nähes oma vanemate elu, teinud ta kindla otsuse, et tema perekonnas peab kõik olema teisiti kui isakodus.

Selle kohta olnud tal jutustada isegi üks mällujäänud juhtum Võrust, isakodust. Perekond on tihti lõunatanud aias, suure kastani all.

Ühel päeval hakanud Fr. Kreutzwald nurisema, et lauale toodud õllepudel on vajaka. Tarvis oleks see viia tagasi või anda võimudele teada, sest sarnane asi on lausa tüssamine. Et neid igapäiseid tülisid ja sekeldusi vältida, oli naine võtnud pudeli ja visanud vastu puutüve. Pudel pole aga purunenud ja nüüd tahtnud mõlemad pudelit oma kätte; kummardudes korraga selle järgi, on mõlemad kukkunud kobarasse maha. Tütar (abiellus hiljem Blumbergiga) aga seda nähes langenud minestusse, sest tal olnud üldse sarnane kalduvus. Ehmatus oli nüüd suur ja tüli ununes ning lauluisa jõi hiljem õllepudeli sõnalausumata tühjaks.

See on pildike kuulsa mehe eraelust. Aleksis Kreutzwald oli aga rahulik inimene. Enam oli tal aga teravmeelseid väljendusi ja "kõveraid kõnesid". Kanter mäletab, et ta annud kord leivaisale suppi. See olnud juba siis, kui see halvatuse tõttu omal jõul ei saanud ise süüa. Korraga öelnud A.: "Küll kurjavaimud võivad praegu su peale olla vihased!" Miks, pärinud teenija. "Sa võtad nende töö ära, põletad mind seestpoolt ära!" Supp oli tuline, sellest siis tuli see kõnelus.

Aleksis Kreutzwaldil olid mitmesugused huvid. Põhiolemuselt oli ta omaette nokitseja mees, ta öelnud, et käsitöödest meeldib talle kõige rohkem kullasepa kutse. Arvanud koguni, et oleks võinud selle ameti ära õppida. Ajaviiteks nokitses Aleksis aga mitmeid peentöid. Nii armastas ta joonistada postkaarte, tarvitades teravat pliiatsit, mille tõttu pildid ei paku küll rohkem, kui ainult tõendavad inimese kannatlikkust pisiasjade, oksakeste ja puukoore krobelisuse väljajoonistamisel. Ka armastas Kreutzwald palju lugeda, muretsedes omale ka väikese raamatukogukese.

1903. aastal pühitseti lauluisa Kreutzwaldi 100 aastast sünnipäeva. Poeg aga oli sel ajal haige ega saanud pidustustest osa võtta. Vaevalt aga temast sel ajal midagi ka teati. Kohapeale aga sõitis Marie Kanter, kes viis Aleksis Kreutzwaldi poolt pärja, kuid viimane oli ilma lindita; hiljem kirjutasid ajalehed, et arvukate pärgade hulgas oli ka üks ilma lindita, nähtavasti mõnelt lauluisa austajalt. Ei teatud, et see oli suure isa tundmatu poeg.

Kreutzwaldi abikaasa elas peale mehe surma Tallinnas ja suri, nagu öeldud, neli aastat tagasi; ta oli siis juba 79 aastane rauk. Pöördeaastad olid teinud rahast väärtusetu paberihulga. Kuid vanake ühes kauaaegse teenijaga üürisid tube välja ja elatasid endid ära.

Praegu ei ole Kreutzwaldist rohkem järeltulijaid kui tütretütar, Blumberg, kes on ka aastatelt raugaeas. Tema lõpetab lauluisa suguvõsa.

Lisan siia veelkord igaks juhuks artikli ilmumise aasta, mis oli 1935.



- - -





Pühapäev, 1. jaanuar 2012

Minu triiburiie 2012

Kudugem!

Esimene triip on ere.

Läinud, mis läinud


aasta viimane
toimetusi ja toimetusi ja toimetusi
....

MÕTTEHETKED
Lauluisa Kreutzwaldi sünnikohas
ja retk Neeruti mõisa

küünlad Tõrma surnuaeda

saunaliina

ja Rakvere ilustik

nii see läks
sedapuhku