reede, 27. jaanuar 2012
Sina oled "1"
kolmapäev, 25. jaanuar 2012
Talvised hetked
neljapäev, 19. jaanuar 2012
Hvostovist, Saaremäest ja minust ka.
teisipäev, 17. jaanuar 2012
Aunastest, Kersnast ja minust ka
- Halvad mälestused kirjuta liivale, head mälestused raiu marmorisse (Hiina vanasõna)
- Kirjutada nii, et sõnadel oleks kitsas, mõtetel avar. Pikka halli teksti ei viitsi keegi läbi lugeda.
- Väga vähesed kurdavad mõistuse puudumise üle.
- Sa ei saa teha 50 aastasena neid asju samamoodi kui oled teinud 20 aastasena.
- Ma ei ole jumala tüüpi kes ütleb, et tehke nii, see on õige.
- Kui kokku saavad ühe inimese elus iseenesest mõistetav õnn ja täiesti mõistetamatu õnnetus, siis toimub midagi loovat, juhtub uus kvaliteet.
- Minu eest otsustati ära, et minu elu vajab muutust.
- Tuleb säilitada mõtteaktiivsus ja endalt küsida: mida mulle tahetakse õpetada
- Inimesed kes on üksteisele loodud ühel päeval nad saavad teineteise, kui nad seda väärivad
- Armastus pole see, mis liigub objektilt objektile, ta kas paisub või kahaneb. Armastus on see, kuidas sa suhtud ülejäänud maailma, mitte ainult inimestesse, kes sulle meeldivad.
- Armastus on laiem ta ei puuduta ühte inimest.
- Üks osa on meie tervenemisel tavameditsiinil, teine on inimesed, kes on läbirääkimisi pidanud vaimumaailmaga ja kolmas on lähedased, kes on raskel ajal sinuga. Kui suudad kõik kolm panna ühe ülesandega tegelema, on võit sinuga.
- Raamat on raamat, see pole kogu elu tema täiuses.
- Milleks minna tagasi, kui on võimalik minna edasi
- Iga inimene peaks hakkama oma elu jooksul tegema märkmeid ja võimalusel kirjutama ühe raamatu, et lastel oleks võimalik oma vanematest lugeda.
- Kui sa pead nendest inimestest, kes tulevad sinu järel ja sa tahad neid aidata, siiralt neil ennast leida, siis raamat või tekst ükskõik mis kujul,minupärast kasvõi luuletused, või sümfoonia ...midagi mis räägiks sellest, mis on selle inimese esivanemate hinges või maailmas toimunud - sellest on niipalju abi ja see on nii tähtis.
esmaspäev, 16. jaanuar 2012
Mittetöökas seeniorblogija
Tänasest Õhtulehest saab lugeda, et Eestis on Euroopa ühed töökamad seeniorid
Ajal, mil Euroopa Liidu riikide rahvastik vananeb suisa kosmilisel kiirusel, on muutunud võtmesõnaks eakate tööga hõivatus. Siinkohal pole Eestil midagi häbeneda, kuna meie seeniorid on Euroopa ühed töökamad.
Euroopa Liidu 27 liikmesriigis moodustas üle 55 aastaste inimeste osakaal 2010. aastal 30 protsenti, kusjuures paarkümmend aastat varem oli see veel 25 protsenti, edastas Eurostat.
Seetõttu on viimse kümnendil seetõttu jõuliselt kasvanud ka tööga hõivatud seenioride osakaal. Kui veel 2000. aastal oli vanuses 55-59 aastat tööga hõivatud 50,3 protsenti EL-i elanikest, siis 2010. aastal oli see 60,9 protsenti. Vanusegrupis 60-64 aastat kasvas tööga hõivatud inimest osakaal 23 protsendilt 2000. aastal 30,5 protsendini 2010. aastal.
Kõige töökamad seeniorid on Rootsis, kus vanusegrupis 55-59 olid tööga hõivatud 80,7 protsenti inimestest. Taanis ja Soomes olid vastavad näitajad 75,9 ja 72,5 protsenti. Eestis oli vastav näitaja 63,1 protsenti.
Vanusegrupis 60-64 eluaastast oli kõige töökamad inimesed samuti Rootsis, kus selles vanusegrupis oli tööga hõivatud 61 protsenti, Suurbritannias (44 protsenti) ja Eestis (42,8 protsenti).
Vanusegrupis 65+ on Eestis tööga hõivatud aga 8,3 protsenti elanikkonnast, mis on ligi kaks korda enam kui EL-i keskmine näitaja (4,7 protsenti).
Imestama panev!
Kui Eestis töötas 2010 aastal 55-59 aastaste hulgast 63 protsenti, siis mida tegid ülejäänud 37 protsenti?
Vanaduspensionärid nad olla ei saanud, välja arvatud mõni eripensionile jäänu.
Jääb üle töövõimetuspension, eelpension, töötuna või pikaajalise töötuna arvel olemine.
Või lihtsalt pensioniea ootamine ilma ravikindlustuseta.
Minu meelest on see mõtlemapanev, sest praegune pensioniiga naistel algab 61,5 aastaselt. Meestel kindlasti veelgi hiljem, vähemalt 63-selt
Ja 60-64 aastaste seeniorite hulgas oli tööga hõivatud 42,8 protsenti.
Aga öelda tahan, et otsustatagu vanuseliselt ära, kas tegemist on pensionieas inimestega või töövõimelistega, kellede palgatöös pole mõtet mingit erilist töökust näha. Hoopis sulaselge vajadus.
Mis aga puutub sellesse 8,3 protsenti, kes pensionieas st. 65 pluss ennast ametlikult tööle on möllinud - arvan, et nende hulk on suurem. Mis mõtet on tööle vormistamisel, kui vanaduspension kindlustab.
esmaspäev, 9. jaanuar 2012
Pildikesi Väikesest Maarjast
Väike- Maarja oli mu kodukant elu esimesed 25 aastat. Laupäeval õnnestus korraks fotokaga läbi põigata.
Gavronski viimaseks monumendiks jäi kaarmaja. Ilus ja omapärane. Meelde tuli mehest räägitud lugu: Gavronski tuleb hommikul kontorisse, vaatab lilleriiulit ja küsib muiates: no naised, kuidas see juudihabe siis meil kasvab? Nagu mühiseb, mis?
pühapäev, 8. jaanuar 2012
Mosaiik
kolmapäev, 4. jaanuar 2012
Vana aasta viimane kolamine
Neeruti mõis
teisipäev, 3. jaanuar 2012
Lauluisa jälgi ajamas
Kuna vana aasta lõpuilm meiega eriti ei eputanud otsustasime kätte võtta lühema autosõidu.
Tal kant peas idanemas ja kord suvel käidudki.
Miks mitte täiendada oma nigelaid teadmisvarusid.
Graniidist monument on J. Raudsepa looming ja püstitatud 1953 a. st. lauluisa 150 sünniaastapäeval.
Kivi küll sammaldunud, kuid nigelas päevavalguses tähed kokku veeritavad.
Kui Friedrich oli poole aastane koliti Rakvere külje alla Kaarlisse, mis jääb meie kodust linnulennul mõne kilomeetri kaugusele. Kaarlist alustas poiss kooliteed Rakverre kusjuures tee viis ilmselt läbi tuttava metsa. Narva Tallinn raudteed siis veel polnud, see valmis umbes 1860.
Oleksime oma küünlaga justkui sünnipäevale sattunud.
Ma ei hakka siia üles tähendama kuivi eluloolisi fakte, vaid tahan kirjutada midagi hoopis huvitavamat, mille sain teada tänu Virumaa genealoogia seltsi liikmele Malle Nuka uurimustööle, kes on ise Kreutzwaldite suguvõsast.
Nimelt olevat meie karskel ja kasinal lauluisal olnud poeg.
SUURE MEHE TUNDMATU POEG
(Rahvaleht nr 47 19. aprill 1935)
Meie Lauluisal Kreutzwaldil on kindel koht kirjandusloos kui 19. sajandi tähtsamal kirjanikul ja folkloristil. Tema elulugu on uurinud mitmed meie tuntud kirjandusloolased, kuid kõigest sellest pole peaaegu sugugi avalikkusele pudenenud, et Viru laulikul oli poeg, kes elas aastaid Tallinnas ja kelle lesk suri alles 1931. aastal. Nüüd on lõpuks Tartusse E. Kultuuriloolisele arhiivile saabunud materjalid suure mehe pojast. Nimelt elab Tallinnas inimene, kes on 40 aastat teeninud Kreutzwaldi poja Aleksei juures teenijana. See on Marie Kanter, kes jutustab üht-teist seni meile kirjaniku täiesti teadmata ja tundmatuks jäänud pojast.
Aleksis Kreutzwald sündis 22. septembril 1845. aastal, ta isa oli tol ajal juba mõni aasta üle 40. Kümneaastaselt pandi poiss kooli Peterburgi. Ja sellest ajast ongi Aleksis jäänud avalikkusele täiesti tundmatuks. Kirjaniku ja arsti pojast sai raudteeametnik, kes töötas mitmel pool Venemaal. Ta ise on rääkinud, et ülikooli minekust pole midagi välja tulnud, ta pole olnud just innukas raamatute taga istuja.
1871. aastal abiellus Kreutzwald Balti saksa soost neiuga von Huseniga; sel ajal oli ta juba Kadrina jaamaülemaks. Sellel kohal teenis Aleksis 17 aastat ja tuli siis Tallinna, kus jäi ikkagi raudteele ametisse kontrolörina. Kuid siin tabas meest raske löök, mis muutis elujõulise mehe ülejäänud aastad traagilisemaks elusaatuseks. Influensa tagajärjel hakkas tal selgrooüdi kuivama, järgnes ühepoolne halvatus ja Aleksis Kreutzwald elas 19 viimast eluaastat töövõimetuna, olles alles 55 aastane, kui tuli surm, see oli 29. mail 1910. a (vana kalendri järele).
Marie Kanter astus Kreutzwaldi perekonda teenima 1890. aastal. Nii siis sel ajal, kui leivaisa tabas ränk saatuselöök.
Perekond elas kõigele vaatamata siiski lahedalt, kasutada oli 4-5 toaline korter. Seda ei võimaldanud aga mitte Kreutzwaldi enda varandus, vaid head inglit mängis siin abikaasa jõukas ristiema Sofie Kolb, kes toetas perekonda rahaliselt ja jättis surres ka kaunis suure varanduse.
Osalt elukutse ja peamiselt haiguse tagajärjel tuli siis, et nimeka kirjaniku poeg jäi avalikkuse ees täiesti tundmatuks. Läbi käidi peamiselt saksa seltskonnaga, kuid Kreutzwald jäi alati eestlaseks. Haiguse ajal viis ta perekonnas isegi selle läbi, et omavahel kõneldi eesti keelt. Alaline perekonna sõber oli dr Hoffmann, praeguse samanimelise arsti isa, kes oli Kreutzwaldi perekonnaarst.
Perekond oli lastetu, kuid läbisaamine eeskujulik. Mees olevat rääkinud, et nähes oma vanemate elu, teinud ta kindla otsuse, et tema perekonnas peab kõik olema teisiti kui isakodus.
Selle kohta olnud tal jutustada isegi üks mällujäänud juhtum Võrust, isakodust. Perekond on tihti lõunatanud aias, suure kastani all.
Ühel päeval hakanud Fr. Kreutzwald nurisema, et lauale toodud õllepudel on vajaka. Tarvis oleks see viia tagasi või anda võimudele teada, sest sarnane asi on lausa tüssamine. Et neid igapäiseid tülisid ja sekeldusi vältida, oli naine võtnud pudeli ja visanud vastu puutüve. Pudel pole aga purunenud ja nüüd tahtnud mõlemad pudelit oma kätte; kummardudes korraga selle järgi, on mõlemad kukkunud kobarasse maha. Tütar (abiellus hiljem Blumbergiga) aga seda nähes langenud minestusse, sest tal olnud üldse sarnane kalduvus. Ehmatus oli nüüd suur ja tüli ununes ning lauluisa jõi hiljem õllepudeli sõnalausumata tühjaks.
See on pildike kuulsa mehe eraelust. Aleksis Kreutzwald oli aga rahulik inimene. Enam oli tal aga teravmeelseid väljendusi ja "kõveraid kõnesid". Kanter mäletab, et ta annud kord leivaisale suppi. See olnud juba siis, kui see halvatuse tõttu omal jõul ei saanud ise süüa. Korraga öelnud A.: "Küll kurjavaimud võivad praegu su peale olla vihased!" Miks, pärinud teenija. "Sa võtad nende töö ära, põletad mind seestpoolt ära!" Supp oli tuline, sellest siis tuli see kõnelus.
Aleksis Kreutzwaldil olid mitmesugused huvid. Põhiolemuselt oli ta omaette nokitseja mees, ta öelnud, et käsitöödest meeldib talle kõige rohkem kullasepa kutse. Arvanud koguni, et oleks võinud selle ameti ära õppida. Ajaviiteks nokitses Aleksis aga mitmeid peentöid. Nii armastas ta joonistada postkaarte, tarvitades teravat pliiatsit, mille tõttu pildid ei paku küll rohkem, kui ainult tõendavad inimese kannatlikkust pisiasjade, oksakeste ja puukoore krobelisuse väljajoonistamisel. Ka armastas Kreutzwald palju lugeda, muretsedes omale ka väikese raamatukogukese.
1903. aastal pühitseti lauluisa Kreutzwaldi 100 aastast sünnipäeva. Poeg aga oli sel ajal haige ega saanud pidustustest osa võtta. Vaevalt aga temast sel ajal midagi ka teati. Kohapeale aga sõitis Marie Kanter, kes viis Aleksis Kreutzwaldi poolt pärja, kuid viimane oli ilma lindita; hiljem kirjutasid ajalehed, et arvukate pärgade hulgas oli ka üks ilma lindita, nähtavasti mõnelt lauluisa austajalt. Ei teatud, et see oli suure isa tundmatu poeg.
Kreutzwaldi abikaasa elas peale mehe surma Tallinnas ja suri, nagu öeldud, neli aastat tagasi; ta oli siis juba 79 aastane rauk. Pöördeaastad olid teinud rahast väärtusetu paberihulga. Kuid vanake ühes kauaaegse teenijaga üürisid tube välja ja elatasid endid ära.
Praegu ei ole Kreutzwaldist rohkem järeltulijaid kui tütretütar, Blumberg, kes on ka aastatelt raugaeas. Tema lõpetab lauluisa suguvõsa.
Lisan siia veelkord igaks juhuks artikli ilmumise aasta, mis oli 1935.
- - -