Laupäev, 8. detsember 2018

Kes tegi? Ise tegi? Kas tõesti?



Jutt Jõuluhõnguline, ehk kuhu kaob empaatia ja  muu tunnetesse puutuv.

Kes teab, see teab, kes mitte, siis nendele kokkuvõte:

2009.a mais nägi ilmavalgust üks lõpmata armas ja oodatud tütarlaps, emmele teine, issile esimene. Lapsevanemad terved 30-sed, kaunis korter väärikas puumajas ootamas, suur venna üheksane koolipoiss. Jutt on minu, vanuselt kolmandast lapselapsest Annimannist.
Laste ema ehtis tütart nagu nukku, isa töötas töötas töötas- ta oli kasvatatud nii, et mees peab olema mees ja perepea. Kaasavarapoeg oli veidi viltu kasvanud, käinud käest kätte ja tahtis poputamist. Sai vahetud kool ja võimaldatud stabiilne pereelu.
Aga Urr passis nurga taga ning ootas, et saaks jala ukse vahele.
2010 a. jaanuaris tabas pereisa raske haigus, äge müeloidne leukeemia, mis nõudis viivitamatult meditsiinilist sekkumist. Nii oligi selle aasta märksõna Haigla, Haigla ja veelkord Haigla. Tallinnas ja Tartus. Mina olin eesliinil, teised olid tagala.
Aasta lõpuks selgines. Aga mina olin väsinud. Põgenesin iseendasse st. võtsin uuel aastal vastu töökoha Inglismaal, peres.
Kui sügisel tagasi tulin saime ühisel tutvusel 2,5 aastase piiga Waldorflasteaeda. Seal olid käinud meie noorim poeg ja üldse - see tundus parim.
Anni oli jumalikult hea laps. Leidis rõõmu igast hetkest. Mida aeg edasi seda enam hakkasid minuni mööda linna kõnetraate jõudma ohumärgid: vanemad ei käi lapsel järel, alaealine vend peab kogu aeg lapsega tegelema jne. jne. Uskusin ja ei uskunud ka.

Sisemuses ma juba teadsin. Võin olla "pea teki all", aga loll ma pole. Peale viiendat sünnipäeva saabus tõde: Nüüd on mul juba kaks erilist, sama vanad, sõbrad kogu eluks nagu nad vandusid. Andu ja Anni. Äkki oli kõik nii vale.
"see valgete kroksidega tüdruk, kes kõvasti karjub ja klaveri alla peitu läheb" nii iseloomustas aia muusikaõpetaja. Jah, seesama, see, kes aasta tagasi laulustuudios laulmas käis. "Ei pane riidesse, ei võta riidest lahti, ei ei ei. Samal ajal õppis piiga kodus lugema, teadis palju loodusest, aga oli juba rohkem kui häälekas endale mittemugavate olukordade väljendamisel. "ma kaevan endale tunneli, et ei peaks siin esinema" ütles kuuene tüdruk, kes veel viie aasta  künnisel õppis näidendis varese osa ja etles rõõmuga.
Kas meie süstisime talle mingit ainet? kas meie tahtsime, et ta selliseks muutus?
Kasvatamatu??
Ohjeldamatu??
Kuhu kadus minu sametkleidis, lakk-kingadega unistuste tüdruk? Haihtus, nagu unistused ikka. Asemele tuli vahva Printsess Xena, kes vehkis mõõgaga, mängis autodega, oli liikuv looduslaps.
Õnneks jäi lasteaed seljataha.

Armastusest selles peres küll puudust polnud. Me kõik olime toetavaks võrgustikuks.

Siis saabus kooli-aeg.
Kuna ristilaps Andu päälinna eeliitkooli sai , mis muu see Pätsu kool siis on, tasuta ja kõikide võimalustega  - erilistele, said mu mõtted 2016 suvel- sügisel küsimärke.
Kuhu siis panna provintsilinna Anni? Olin valmis pühenduma. 100 protsenti. Alguses lubati meile provintsilinna Vanalinna kooli. Ilmselt andsid head nõustajad nõu ja korraga oli selle erakooli uks meile kinni.
Jäi piirkonna põhikool.
Lubasin peale ristipoja tugiks olemist, et võtan puhkust, vaatan ja mõtlen. Nüüd aga kasutasin juhust ja võtsin vastu töökoha samas koolis, samas klassis. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab.
See oli tagantjärele mõeldes rohkem kui kole.

1. septembri hommikul seisis ta, pilk selge, silmis hirm ja lohutas vanemaid: ärge kartke, ma tulen toime! Siis vist uskus ta seda ise.
Klassis oli 26 last, vähemalt kolm neist tugevalt erilised. Mina pidin tegelema nn. enda omaga, enda tööülesandega või nagu mulle sotsiaalpedagoogi poolt öeldi: sinu oma kakleb -kisab- karjub-taob jälle. Anni oli jäetud omapäi. Klassi õpetaja püüdis tõesti, aga kui ikka juhtkonnast kedagi ei huvitanud, siis ei huvitanud. Kehalise tundi minnes praktiliselt vedasin kolme ees ja lükkasin järel. Palusin, et ka Anni saaks pikapäevarühmas olla, et siis saan temaga hiljem koos koju minna. Selle peale tuli jutkonnalt sõnum: SELLISTE jaoks on omad kohad. Jaa muidugi, kallid eripedagoogid juhtkonnast. SELLISTE jaoks ei olnudki teie meelest kohta meie ühiskonnas.  Kaasav haridus oli mulle sellest saadik sõimusõna ja mõnitamise koht.
Pärast uut aastat visati Anni otseselt esimesest klassist välja. Ma ei unusta kunagi seda hommikut kui seitsmene nuttis põlvili maas enda klassi ukse taga: ma tahan oma pinki, oma lillade seintega klassi. Kedagi see ei huvitanud. Nii hakkas tüdruk, kott seljas käima ühe õpetaja juurest teise juurde - ühest ruumist teise.
Õnneks olid üks väga tore õpetaja, kel ikka jätkus kannatust. Aitäh Vilja!  Kevadeks saime endale tugiisikuks Kadri. Ta tuli kui värske tuuleõhk. Koolist oodati, et ma juba läheksin. Nägin liiga palju, kuulsin liiga palju, tundsin liiga palju ja mõtlesin samuti liiga palju. Loomulikult läksin. Meil oli ju Kadri!

Kuna diagnoosilapsele oli ette nähtud lapsehoiuteenus, siis tegi pere ettepaneku mulle. Jah, kes siis veel. Ma ju niikuinii...
Mõnikord mõtlen, et hea, et vanaisa Andres sai kirstu lapsekätest hoitud pisikese  ingli ja 13 aastase poisslapse lohutamatu nutu. Järgnevaga oleks temal olnud väga raske toime tulla. Mina olen sitkem.
Ma ei murdunud isegi siis kui mu sõbranna meil külas käies ütles: mõtlesin, et ta on hull, aga et nii hull, seda ma ei arvanud. Anni lihtsalt ei tahtnud tema toodud komme.

Mina pusin edasi. Mis sest, et nüüd on juba Kadri läinud parematele rahamaadele. Mitte päris omal tahtel, sest arvati, et kui on individuaalõpe, siis pole ju koolis toetavat tuge vaja. Anni on ikka selles samas koolis. Individuaalõppel, mis tähendab kuut erinevat õpetajat. Tegelikult on see lubamatu. Aga eks igaüks tahab teenida. Mina ka.

Lapsehoiuteenust rahastas linn piiratud ajas. Töötasu 2.30 tund. Kuus tuli ikka 80-90 raha kätte. Nüüd leiti, et põhjendamatult. Milleks lapsele hoidja?
Kuidas üheksane ei saa üksi hakkama? Koolist koju kilomeetri jagu - no mis see siis on. Astub ja kõik. Kui kukub tiiki - no kukub ja kõik. Kui jääb auto alla- no siis jääb ja kõik. Kui läheb kaduma - no eks me siis lahendame olukorra. No paneb kodus maja põlema - mis siis ikka, kustutame ära.

Tundub, et kõigile oleks kasulikum - eriline laps püsigu üldse kodus, tema ema püsigu kodus, tema isa püsigu kodus ja tema vanaema olgu üldse vait ja vaadaku pangaarvel enda pensionit.

 Meie ju hoolime!