Kas te teate Jumala telefoninumbrit?

Sellise intrigeeriva küsimuse esitas soomlasest ettekandja laupäevasel kirikuseminaril Simunas. Meie kogudusel oli järjekordselt külas Misjoniühing Rahu Sõna, kellega on lävitud rohkem kui paarkümmend aastat.

Seekordseks teemaks oli  10 käsku. Ettekandjateks kolm meest Soomest.
Miks Jumal andis käske?
Ettekandja alustas väga huvitavalt. Kui me ostame ükskõik millise masina, siis on sellega kaasas kasutusjuhend. Aga kus ja milline on Inimese kasutusjuhend. Need ongi 10 käsku.
Nagu ikka noppisin kõigist loengutest midagi enda jaoks.

• Jumal ei ole käske andnud meile koormaks, vaid on andnud armastamiseks, et me enda elu ära ei rikuks
• Kui me teeme midagi Jumala käskude vastu, ehk ei täida inimese kasutusjuhendit, siis inimene läheb katki.
• käskude eesmärk on edendada headust ja piirata kurjust.
• Piibel on kui standart, mida tuleb täita
• Jumal andis oma käsud selleks, et meid panna otsa vaatama absoluutsele kohtumõistmisele
• Asjad, mis elus on katki läinud tahab Jumal korda teha

Esimesed kolm käsku on Inimese ja Jumala suhe, käsud neljast kümneni õpetavad kuidas käituda ligimestega.

 

Jumal ei konkureeri sinu perekonna, töö, hobide jne. Armasta ja kuula oma südant

Sa ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta. Olulisem, kui Jumalast rääkida on Jumalaga rääkida

Sa pead pühapäeva pühitsema. Mulle nii meeldib, et pühapäev on soome keeles Lebopäev :)

Kuidas sa lebotad, kui turumajandus suunab meie vabadusi ja kui tarbid, siis saad õnnelikuks

Austa oma vanemaid. Kui lapsed kasvavad oma vanemate kaitse all, siis nad õpivad ise ennast kaitsma. Kõige aluseks on turvaline kodu.

Tapmine ei tähenda ainult otsest teise mõrvamist. Ka sõnaga võib tappa. Isegi see, kes sõimab teist "lolliks" on seda käsku rikkunud. Teiste eneseväärikustunde rikkumine on selle käsu vastu. 

Keel on pisike, aga väga tähtis kehaosa, aga tema mõjujõud on suur.

Püha abielu on Jumala ja inimese vahelise lepingu eelpilt.

Pattu langemisele eelneb alati himu ehk raseduse aeg.

Jumal maksab tagasi protsentidega. Anna ja sulle antakse.

Vandumisega kutsume me kuradit appi

10 käsku oleks nagu kiriku eetikakoodeks lõpetas seminari Rakvere kirikuõpetaja. Tegelikult me ei mõtle ju iga päev nendele käskudele. Me ei mõtle igapäevaselt vaprusele, isamaa kaitsmisele ja teistele põhiväärtustele. Need lihtsalt on meie kui inimese tegelik olemus.

Tassi täitmas

Sissejuhatus, ehk kuidas sisustada koolivaheaega
Andsin endale lubaduse, et ei tari Humanast ega kusagilt mujalt koju ühtegi hilpu enne, kui vanad sorteeritud, kõlblikud kotti topitud ja uuesti ringlusse antud. Tingimuseks seadsin, et  neljas kapis peab tekkima vähemalt pool tühja õhu ja uute lootustega täidetud ruumi.
Nagu te aru saate olen šopahoolik. Kuid minu šoppamine piirdub taaskasutusega. Ainult teise ringi poodidest leian ma hinna ja kvaliteedi suhtes sobivaid kehakatteid.
Miks? Sest tänapäeva kiirmoe materjalid ei kõlba valdavalt niitide ja õmblustega kokku: kisub siit, lokib sealt ja hargeneb ka. Aga uute pärisasjade hinnad tunduvad mulle kõrged ning minu atraktiivsust ihkav hing ei suuda valdavalt pikka aega ühte ja sama ürpi kanda. Värvide ja materjali suhtes olen ülitundlik ja võin lausa tund enne väljaminekut kogu garderoobi ümber mängida.
Nii ma siis tekitan täna seda ruumi. Kergelt tulevad need riided, aga raskelt lähevad.

Õppida õppida õppida
Valisin väga hea koolituse, sest olen juba nii vana, et kehva peale pole mõtet tagumikutunde kulutada.  Konspekt on veel ümber töötamata, tegelikult peaks ka koolitaja kahe eelmise koolituse pärlid kokku koguma. Seekordne teema: Suhted ja sõltuvused ja väikses kirjas lisatud: Kuidas saada paremaks suhtesõltlaseks? Kutsub ju kuulama? Esimese lausena panin kirja:
P (koolitaja ehk Ärataja nagu ta ennast nimetab): Miks ma olen rõõmus? Sellepärast, et ma toitun teist. Mulle lihtsalt nii väga meeldivad  inimesed.
M (mina endale): kellest ta räägib? Kust ta teab?
P: minu koolitusel jätke oma telefonid välja lülitamata, võite ringi kõndida, võite ära kõndida, jooge vett, see on aju toit ja haigutage ning vastake alati "jaa" kui ma küsin.
Edasi rääkisime lastest, nende hirmudest ja virtuaalmaailmast ja jõudsime üheskoos tõdemuseni, et sõltuvust ei ole olemas. Positiivne e. vastand sellele on ühendus. Ma loon kontakti arvutiga-telekaga, nutikaga-toiduga-joogiga...Ühendust pole vaja kurjalt katkestada, vaid asendada. Kui lastel on hirme ja üksindust (ja tänapäeva lastel on seda palju) , siis need tekitavad ajus tühjad kohad, mida ei saa täita. Jaa!

Kultuuri kah
Seitse nädalat polnud Kalamajabrannet silmast silma näinud. Pikad telefonivestlused hakkasid lühikeseks jääma, kaugeneda on kerge, kui kumbki ajab oma rida.
Sellepärast võtsin tänuga vastu pileti ainulaadsele etendusele Tondiraba Jäähallis. "Ballett for Life" - kummardus Freddy Mercuryle ja ansamblile Queen. Bejart Ballet Lausanne. Balletietendust reklaamiti kui sensatsiooni eesti kultuurielus, mis on maiuspalakas kõigile balleti -  ja kaasaegse tantsu austajatele. Tutvustusest sain teada, et Queeni hitid on ootamatult sobitatud Mozarti teostega, kes oli samuti oma aja rockstaar ja suri noorelt!
Minu jaoks oli see maailmaklass. Kui midagi endale ette heita, siis laulusõnade mittemõistmist, umbingliskeelne nagu ma olen. Huvitav, kas keegi on üldse Queeni laule püüdnud eesti keelde tõlkida või vähemalt mõtestada?

Tänureis Riiga 
Poeg 2 ja Mini haarasid mu kaasa. Muidugi koos lapselapsega. Auto oli edasi-tagasi sõidu aja nutivaba. Kumbki ots 4,5 tundi. Mõtlesime igasuguseid mänge, et 10 aastast köita. naljatasime, et läti keeles on iga sõna lõpus "S". Tagasiteel küsis 10,5 a. Mariann: kas me oleme ikka veel Lätias?

 Riias oli Minil silmade kontroll ja meil lihtsalt lõbus. Pärast kontrolli oli Minil ka lõbus. Alustasime pisikesest "heatuju" kohvikust, kust pääses otse pargis asuvale mänguväljakule. No tekitab ju tuju, vaadake ise!

Ja muidugi hinnad! Ei hakka mitte võrdlema.

Laua all sai isegi pedaalitada ning sõnumi kaasa võtta.

Kuna Poeg sammus mööda vanalinna nagu koduse provintsilinna tänavatel, siis meie kolm ainult järgnesime talle suud ja silmad pärani. Nii väga meeldis!

Üks lemmik-kuju ehk "Bremeni linna moosekandid" andis naeruainet, et kes meist on kes?

....

Kuus aastat tagasi arvasin teadvat, et kes  olen. Nüüd upitaks pigem ülespoole.

Ilm toetas päeva, sooja 15 kraadi. Värvide plejaad oli juba veidi kuhtunud, kuid ikka veel kaunis. Mariann soovis väga laevale, aga siis leppis 5D kinoga. 

Piduliku söömaaja sooritasime "õiglaste hindade restoranis"

Huvitav paik, noored teadsid. Kohamaks 3 euroraha ja tuunikala filee 7.- Pole peente kohtade külastaja, aga Mini ütles, et meil provintsilinn kõige kallimas kohas maksaks see praad 20. Meie aga viibisime Riia vanalinnas.
Südaööks jõudsime koju. Rekaid oli alguses teel palju, aga pärast Pärnut liiklus vaibus olematuks. Ikkagi esmaspäeva hilisõhtu. Olen tänulik, kallid sellise päeva eest!

Vaheaeg kestab veel !

...kesksügisesse kokku

Tegelikuses olin teadlik, et põhimõtteliselt sügiseks midagi ei muutu.
Kool on kool, õpilased on õpilased, õpetajad on õpetajad.
Kodu on kodu, lapsed on lapsed, lapselapsed on lapselapsed, ema on ema.
Ja mina olen mina.

Petukaup. Me kõik oleme muutunud. Kes (mis) harjumuspäraseks, kes vanemaks, kes pikemaks, kes väsinumaks ja kes õnnelikumaks.

SEPTEMBER lõi kuklasse väikese võmmu. Kooli tuli uus poiss. Võta omaks või tee nägu nagu ei näeks. Teine uus poiss tuli ka. Nimetame neid Karladeks. Karla 1 oli pisike ja nunnu, Karla 2 on pehmelt öeldes häälekas ja tegus. Tänaseks on K1-st saanud häälekas ja tegus ja K2 jätkab tegusid.
Paganapagana raske on, paganapagana raske on. Sisimas tean, et lahendused tulevad, alati on tulnud.

PIDUPÄEV
Kirjeldused jäävad napiks, õpetajate päeva lummuses võib ema ennast soojendada ja õhtune küünlatuli kuulub asja juurde. Poeg 4 alustas sellest sügisest õpetajatööd ja  poeg 2  tegi pere jaoks ajalugu.  Kes teab, see teab. Võib olla lingitan mõne loo. Rõõmu, sulaselget rõõmu tegid õnnesoovid nendelt, kes märkasid. https://virumaateataja.postimees.ee/6795758/rakverlane-rasmus-kits-palvis-aasta-pohikooli-aineopetaja-aunimetuse

NALJANURK
Õpilasomavalitsus ei lase õpsisid õpetajate päeval patjadel vedeleda.

 Pilt selleset, kuidas Dunja ja Vanja eesti kooli lõimuvad.

"Õe ja vennaga" liitub Ljuda Valgevenest

Teemasse: rebjata, budem žit družno. Ivan alias Vanja: Papa govorit, sto ja tsut tsut durak, ne umeju tsitat - a ja umeju karmošku igrat ehk igaühelt tema võimete järgi...

Õpetajate päeva teema meie koolis:

 kogu maailmast kogunevad lapsed väiksesse maakooli õppima.

TÄNU
Kolm aastat koostööd

TÄHELEPANEKUD

Õpetajate päeva eri: Neljapäevane Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi projektipäev koos suurepärase retkejuhi Tõnu Paniga. Kaardid, kompassid, vihmane Toomemägi ja 11 varsaeas poissi (nunnud tüdrukud muidugi ka). Kui olukord pinevaks kipub minema ütlen poistele: ma näen teid läbi, sest mul on neli täiskasvanud poega, kellest kolm on nüüd õpetajad. Renek, 11,5 aastane, mõtlikult: siis pidi teil kodus küll väga range kord olema. Teemasse: kas tõesti ainult rangest kodust kasvavad õpetajad 

Sõbralik ja helge

Pandivere talude päeval tõi Poeg 3 Marju õue kokku kõik mu neli poega ja viis lapselast. Olin nii suures ärevuses, et pildistamine jäi tahaplaanile. Millega siis Günter hakkama sai.

Väljanope Marju tutvustuslehelt:

Täna on Pandivere Peretalude Päev. Meie Kruusiaugu talus on võimalus osa saada ainulaadsest akustilisest installatsioonist, mille on loonud huvitavaid helimaastikke otsivale inimesele juba tuntud Günter Kits.
Akustilise installatsiooni „Rehetuba“ mõte on tänapäevases digitaliseerunud maailmas näidata, kust tuleb heli päriselt. Helid jõuavad kuulajani analoogi kujul ja on niiöelda „vanakooli värk“. 
Kokku kleebitud ja ringlema pandud kassetilindid tekitavad lõpmatuse efekti, eestipäraselt öeldes - luubi.
Reheahjus põleva tule heli, sauna hääled ja rehepeksukootide kõminad sobitatuna autentsesse keskkonda kasutades üht võimsamat sümbolit - kaheksakanda ...
Siinset loomingut võib oma olemuselt tabavalt puuluubiks kutsuda.
Säärase akustilise installatsiooni mõte ei ole maailmas uus, kuid see on Günteril esimene kord midagi seesugust luua. Kui idee ei ole uus, siis kindel võib olla selles, et uus on see rehetoas ja midagi seesugust ühegi rehetoa tarvis ei ole varem sündinud.

Aga enne seda tahaks mõne virisemise kirja panna. No et saaks kaelast ära.
Talude päeval oli avatud taluturg bussijaamas, kinnises ruumis. Seal, kus nädala lõppudel alati. Lootsin, et mind üllatatakse. Ei midagist. Isegi kardulad ei olnud apetiitsed vaid suured ja lõhkikasvanud. Ei tohiks ju viriseda, sest emake maa on need andnud, aga ostma ei kippunud. Kui ikka voldikus on reklaamitud, et tegemist taluturuga, siis oleks vinud valitseda pigem kauba üleküllus. Kuid mine tea, võib olla maalased on talutoidust üleküllastunud.

Teine ettepanek  tuleb muuseumi kohta. Kuna vihma tibas ja tibas, siis magava muuseumi asemel oleks nutikas üks pisike kohvinurk kuhu oleks saanud veidi raha jätta ja midagi suhu pista.
Mõnus seik ka: Muuseumitädi räägib seitsme-aastasele mehepojale Lurichist, no et kas poiss teab, kes Lurich on jne. Vastus kõlas umbes nii: vabandage, aga minu huvitab ainult Vabadussõda ja see teine sõda ning Kuperjanov. Tädi oli pehmelt öeldes tumm. Ja mulle tuli meelde noormees kolme aastasena: kas sa vanaema ikka tead, kes see "Kuperjaan" on?

Võivere tuuliku juures suutis mind üllatada Poeg 4. Õieti suutsin teda üllatada mina. Tuli välja, et ta polnud seda Struve kaare punkti külastanud. Kel huvi, otsige üles. Pererahvas teab, millest räägib.

Kuna sõidutee pani kokku Poeg 1, siis jäi minule vaid nautimine. Vaasi hobutalus logistasime noormehega hobuvankril mööda kruusateed. Kui palju kulus ikka inimestel aega. Vanasti. Ja samas, kui süsteemselt ja läbimõeldult talus toimetati.
Kõik oli kuidagi sõbralik ja helge.
Seda näitas ka järgmine, Toomihkli talu. Hommikupoole olid nad koos talurahvamuuseumi inimestega sirbiga vilja lõiganud ja rukkihaki meisterdanud. ...

Noormees sai ka proovida

..

Nii ta valmib

Meile pakuti putru ja võimalust pudrumaterjali koju kaasa osta.

...

Nii keetsimegi emaga järgmisel hommikul rukkijahuputru. Maitses hää.
Lapsed lustisid kombainil turnides. Meie vaatasime kaunist käsitööd.
Kõik oli kuidagi sõbralik ja helge.
Minu ema, kohekohe 92 ja Perenaine

Kes teeb, see jõuab. Isegi muuseumi teha. Rehepeksumasin aitas meelde tuletada üht lemmikfilmi (raamatut ka) Tants aurukatla ümber.

 Lapselapsed kiikusid külakiigega. Neid ajas sõna "rehepeksumasin" täielikku mõistatusse.
Emumäel polnud ammu käinud. Palju uusi kujusid ja lastele seiklusrada.
Õnneks oli minu vana tuttav alles. Aitäh, Hando Kuntro!

Torni ronisime ka. Küll kõigutas, aga alla saime.

Selline päev!

Aga mõnel on järv, päris isiklik järv...

Kuumalaine möödas kui unenägu. Juuli ka.
Möödunud laupäeval keerasime autonina Peipsi poole. Mina ja Peipsi - kes neid jõuaks lahuta!
Ranna-Pungerjalt Kauksi poole sõites valdas mind tuttav ärevus. Kahjuks olin selle käigus unustanud ettevaatusabinõud. Ja siis see juhtuski!
Auto autos kinni. Anneli küsis: kas siin toimub mingi laat või?
Ja siis tuli mul meelde  mõne aasta tagune. AK elas veel.

https://emmeliina.blogspot.com/2012/07/pildikesi-peipsi-aarest.html

Nüüd juhtus see jälle! Kauksist Alajõe poole viis kilomeetrit autosid mõlemal teepoolel. Pauside ehk parkimisvõimaluseta.
Loomulikult ei saanud ka ümber pöörata. Pärast Kuru, enne Katelat õnnestus siiski üks auk leida. Mitte sisse kukkumiseks, vaid parkimiseks.
Rannaisu oli nii suur, et ronisin praktiliselt käpuli kraavist metsa alla ja panin Peipsi poole punuma. Kuuma liiva tuttav tunne kõrvetas jalataldu ja käbid ning männiokkad lõhnasid lapsepõlveselt.
Põhi oli täpselt selline nagu lained olid selle voolinud. Surusin varbad põhja. Nutt tuli peale. Hakkan tudiks ja tundlikuks jääma.

Tagasi me kadalipust läbi ei sõitnud. Leidsime südasuvise tee, mis viis suurele maanteele. Otsustasime veidi Mustveega tutvuda. Ei kahetsenud. Kuigi järv oli linnast ära taganenud oli jõe ääres midagi uut vaadata.

MUSTVEE - musta veega Peipsi pealinn. Elanikke 1286, umbes nagu meie kodualevis. Ainult et meil mahutavad nad korteritesse ja põllu peale. Siin aga rohkem kui 5 ruutkilomeetrile. Koos kahe kooliga, muusikakool veel otsa. Koos viie kirikuga - no mis me räägime. Tekkis kohe huvi, et miks nii palju. Usku jätkub luterlastele, õigeusklikele, vanausulistele ja halastuselistele.
Ajaloost sain teada, et 1866 oli Mustvees suur tulekahju, mis hävitas eestlaste külaosa pea täielikult. 1897 oli seal aga juba 40o puust ja 8 kivimaja, kus elas 3215 inimest.
1926 valmis Mustvee Sonda raudtee (ühisosa Tuduga), mis lõpetas 70-ndate alguses. Kuna elanikest üle poole venelased, siis meie kandis peeti Mustveed ikka vene linnaks (nagu Kohtla Järvedki). Käisin seal loetud kordi - seal kandis tuttavaid ei olnud, sugulasi ka mitte.

Nälg tahtis silmanägemist võtta - ometi ei jäänud me uude sadamahoonesse. Ülerahvastatus ei sobinud, linna keskele ehitatud Coopi pood samuti mitte. Üleautostatud. Nii sõitsime lihtsalt mööda tänavaid.

Tagasitulekule mõeldes huvitas veel Lohusuu. Olime seal mõne aasta tagasi tänupühajumalateenistusel käinud. Seekord pöörasime kõigepealt õigeusu kiriku poole. Ehitatakse, mis on iseenesest rõõmustav. kalmistu oli väike, hauad korras.
Elanike arvuks näidatakse veidi üle 300, kelledest pooled vene rahvusest. Põhikool on alles, pood ka. Elada võib. Eriti need, kes Peipsit armastavad. Aastaringselt, mitte ainult suvel ja kuumaga.

Koju veeremiseks kasutasime veel ühte  kõrvalteed enne kui suuna Tudu poole võtsime. Kuna tekitasin hommikul poedialoogi küsides ühelt härrasmehelt, et mis kellani see laupäevane trahter avatud on?
Ikka vähemalt kaheni, sain vastuseks
Päeval?
Ei, öösel.
Poole üheksa ajal õhtul oli trahter kinni mis kinni.
Sellest polnud midagi. Kodu peaaegu paistis 40 km. kauguselt.

Kokkuvõtvalt:

Vaat mis juhtus

ehk jälle ratastel
240 kilomeetrit.
Loomulikult autoga, mida teie arvasite?

Kui midagi väga ootad ja soovid, siis jõuad ära oodata. Tudutamise järel (vt. eelmine postitus) selgus, et majabrannel ja minul õnnestus hankida lastelastevaba ühisaeg. Miks mitte seda kasutada. Isegi ühisujumine sel suvel tegemata. 

Suvelinnadest jäi sõelale Põltsamaa (uhke ja hea). Varemgi sealt läbi vuratud, aga põhjalikult pole aega maha võtnud. Roosiaeda jõudsime meelt kosutama tubli tund enne sulgemist. Huvitav tähelepanek: uued sordiroosid ei lõhna nii nagu meie arvates üks roosilõhnaline lõhnama peaks.

Pärast aeda tahtsime veidi keha kinnitada. Selleks siirdusime söögikohta vaatega jõele. Neljapäeva õhtupooliku kohta oli rahvast küll. 

A KUS NEED INIMESED KÕIK ELAVAD?

Et sellisele totakale küsimusele vastust leida sõitsime veidi mööda tänavaid ringi. Kuidagi kaootiline tundus, sest linnasüda puudus. Kodus uurides selgus, et elanikke pea 4 000. Teises maailmasõjas hävis ligi 75% hoonetest. Kokkuvõttes jäi kena mulje, korras majad ja aiad. Ja muidugi jõgi, selles sulistavad lapsed ning tänaval tõuksidega noored. Ilus park ja jälle roosid-roosid! 

Loomulikult käisime linnuses. Kodus lugesin, et loss hävitati 1941 ja varemeid ei ole veel suudetud konserveerida. See ei seganud õhtul toimuvat etenduse proovi, kus meiegi saime õpilastega kaasa laulda kohaliku helilooja Karl August Hermanni Kungla rahvast. Jälle üks tavatu meeldejätmishetk.

NEIL ON JÕGI JA JÄRV

..meil pole kumbagi. ma isegi ei tea selle värskendava järve nime. Põltsamaalt tulime ja Jõgeva poole läheme. Aidu järv ehk Kõpu tiik on tehisjärv. Väga mõnus, isegi lapsed ei lõuanud vaid sulistasid rõõmsaste vanemate valvsa pilgu all. Saime sealt energialaksu ja tunde, et

KOJU VEEL EI LÄE

ehk kuhu suunduvad kümned tsiklimehed? Järele neile! Kuremaa lossi ees tabas meid nöör ja sissesõit keelatud. Kaesime siis mehi ja rattaid aia tagant ning keerasime autonina Laiuse poole. Laiuse kirikuaed ja kogu alevik jättis kurva mulje. Arvan, et umbes Simuna mõõtu ja moodi. Mis küll minuga lahti on? Ma ei ole ju mingi regionaalpoliitilise artikli kirjutaja, vaid viibin kauni kodumaa kaunites paikades. 

Laiuselt suurele teele sõites tahtsin kindlasti vaadata, mis on saanud vanast puukirikust. Tänu kalamajabranne sünnikodule olen selle kiriku lugu teelt jälginud, aga millegipärast pole minu kogudes ühtegi pilti. 

Puust Laiuse Jumalaema Sündimise kirik rajati 1864 ja oli kasutusel 1987 aastani. Väga huvitav, et just seoses uue aja tulekuga suleti kogudus ja algas hoone kurb lagunemine. Eelmisel aastal panid kohalikud ettevõtjad pead ja raha kokku ning päästsid hoone. 

Ja hakkangi jõudma pealkirjani ehk puändini. 

MIKS TE KASSI MAHA JÄTSITE?

Kiriku juures märkasime kõigepealt autot millel tuled peal. Eemal silitas noor naine kassikest. Sellele järgnes seisund, mida Anneli tagantjärgi nimetas "hetk, mil Liina hakkas imelikuks minema". Lihtsalt seal ta seisis, minu minia ja silitas ikka veel kassi. Hüüdsin. Nüüd oli tema kord vaadata mind nagu ilmutist. Juba ilmus nurga tagant lapselaps ja ajas mind nähes silmad pärani ning suu kõrvuni. Ütelge nüüd teie kuidas sellised asjad juhtuvad? Kaks autot hakkavad väikelinnast hommikul sõitma ja saja kilomeetri kaugusel, iidvana kiriku hoovis saavad lihtsalt kokku. Minutite mäng. Juhus? Tegime meeleolupildiklõpsud ja vurasime oma teed. Meil veel käimata linnusevaremed, emme koos tütrega siirdus Jõgeva mõisa otsima. Koju jõudes sain FB-s teada, et mõis sai nende poolt leitud. Suures kirjas küsimus tuli Annelilt kui auto hakkas ära minema. Tema arvas, et tegemist oli nende isikliku lemmikloomaga. 

Püüdsin fotodele anda veidi müstilist hõngu

Kell hakkas kümme saama kui linnuses kolasime. Taamal loojus päike. Varsti jätsime Vooremaa seljataha. Lahtijäetud autoaknast tundsime südasuviseid lõhnu. Kitseke jooksis üle tee ja autotuled äratasid piraka jänese, kes õnneks kalpsas õigele poole. Voored olid juba ammu asendunud soise Käru metsavahega. Kui erinev on loodus 100 kilomeetri raadiuses. 

https://emmeliina.blogspot.com/2013/06/vooremaale.html
https://emmeliina.blogspot.com/2013/06/vooremaa-ii.html

Äärestunud maa

ehk miks peaksid inimesed maale kolima?

Viimati läksin Tuttu 2016 aasta suvel. Olen sellest kirjutanud

https://emmeliina.blogspot.com/2016/08/avalikud-majad-ja-aiad.html

enne seda ja üldse esimest korda
https://emmeliina.blogspot.com/2013/08/ruttu-tuttu-3.html

https://emmeliina.blogspot.com/2013/08/ruttu-tuttu-2.html

https://emmeliina.blogspot.com/2013/08/ruttu-tuttu.html

Keda huvitab, siis lugemist
https://www.vinnivald.ee/documents/1431677/2196217/tudu_ajalugu.pdf/8f209b31-e300-4d72-adcd-f0b863b3fac0

Nüüd siis tegime seda jälle! Palava ilma buss väljus Rakverest 13.30 . Üks, õhtune on veel. Ja kõik. Tagasi linna saab hommikul ja 14. 20. Elementaarne sõit 40 km. kaugusele maakonnalinna on kindlustatud.

SÕNA SIIT JA TEINE SEALT
Vinni valla koduleht (2014) ütleb, et elanikke 328. Sügavamal süvenemisel 2019 oli rahvastikku 268 Noppeid:
Alevikku läbivad Rakvere- Rannapungerja maantee, mis väga heas korras ja Tudu-Lüganuse maantee.
Alutaguse laante keskel asuv Tudu on põline metsameeste küla.
Suuremad tööandjad AS Tender Ehitus, Aldari kauplus, OÜ Helmi, Virumaa Metsatööstus
96,4% eestlasi
Infrastruktuur suhteliselt hästi välja kujunenud: kool, lasteaed, rahvamaja, kirik, kauplus, "Jaama Trahter", käsitöötare-muuseum, kaks staadionit, terviserada, jõusaal, arsti vastuvõturuumid, saun ja kalmistu.

Tundub väga tore! Parajalt suur (väike) kogukond, alevi ümbruses viljapõllud ja toimivad talud.
Suur ja kaunis koolimaja koos lasteaia õuealaga.
Kui vaadata kooli vilistlasi al. 1960, siis lõpetajate arv viieteistkümne ümber. Vähenema hakkab see al. 1980-ndatest ja enam kümne piiri ei ületa. Vabariigi taastamise algusaastatel ja sellele järgneval muutub pilt eriti kurvaks. Mingitel aastatel lõpetajaid ainult 3. Sajandivahetuseks viskas arvu 10-ni kuni koolist sai 2015. 6-klassiline. Sellel õppeaastal töötas koolis 3 õpetajat ja nad õpetasid 12 õpilast. Mis juhtus?
Mida sellest järeldada kui 300-st elanikust on 12 7-13 aastased?
Kahjuks ei osanud leida valla kodukalt rahvastiku vanuselist jaotust.

Valged, krohvimattidega kaetud laudisega puitmajad on enamuses tühjad. Vett ja kanalisatsiooni pole. Hooned ehitati 50-ndatel, ikka metsapunkti poolt, sest kolhoosid olid vaesed ja punktis maksti palka. Tuldi kaevandustest, kust täies tööjõus mehed said 50-selt pensionile. Kui valmis uus ja moodne koolimaja hakksid tulema ka nooremad inimesed.

Vahva lause leidsin 2008.a. Virumaa teatajast: vanasti oli Tudus 40 lehma ja 4 sõiduautot, nüüd on 4 lehm ja 40 autot. Arvan, et tänaseks on 0 lehma.

ÜLLATAJA
Alati leidub, vähemalt üks. Seekord Jaama Trahter suurepäraste toitudega. Skeptikmina olin valmis, et kolkas pakutakse ühte suppi, kahte praadi ja kartulisalatit. Tegelikus on hoopis midagi muud. Teenindajanäitsik niisamuti. Mul selline võrdlemise taktika seepärast võrdlen Väikese Maarja pubiga, kus nii toit kui teenindus nõrk 3, aga Tudus 5 pluss.

MÄLESTAMINE
Ma täpselt ei teadnud, aga olin selle kandi mehega luuletpidi seotud. Kalju Enniko (1952-2012) Päevalille klassivend. Värsikogu "Roheline süda" ilmus 1980.  Hiljem pseodonüümi Mart Murde all avaldas väga häid luuletusi. Tal on isegi FB veel alles. Kaheksa sõbraga. Otsin luuleridu. Raamatukest ei leia, praegu.
Aga see, see ei ole suvine:
Ei taha minna magama
öö pikk öö pikk öö pikk
päev kätlest pani plagama
kustus kui tuletikk


ALGUSESSE TAGASI, ehk miks peaks maale kolima?
Arvan veidi läbi huumori, et igavusest. No et kui kellelgi jääb korter kitsaks ja raha üle, siis ju võiks.

Imeline on suveõhtul kauni terrassil istuda, veinikese ja maasikatega. Aga et sõstraid korjata? ...eee...eks neid ole omal ajal ka ikka korjatud.
Imeline on suvehommikul lehtlas äsja praetud rääbiseid nosida. Aga et see valmis ehitada, muru kasvatada, veevärk tänapäevastada, lilli ja taimi elule poputada...eee...appikene, selleks peab ju iga päev lisaks palgatööle tööd tegema.
Talv ei olekski maal aastaaeg - see oleks seisund.
Aga suvi sisaldab kõike - isegi lapsepõlve.

Seekord polnud mul fotokat, eks neid pilte ole tehtud küll.

Mõned telefoniklõpsud ikka
kes teab, see teab: kauni kodu ja aia omanik -  minu blogi jälgija ning stammkommentaator

minu unistuste suvine garaažikorter

vesistage

kolm aastat hiljem

AITÄH võõrustamast !

Üksi pole keegi 2

Kuigi väga koledad sündmused (kahe lapse vägivaldsed,seletamatud surmad) on mu meeltes nii ööl kui päeval, tahaksin heade mõtetega õudusi trotsida.
Sellepärast  on laulupeomeenutused palsamiks hingele

Pensionäriviginaid lugedes paigutasin ennast nn. nooremapoolsete eakate vaatajate hulka.
Laupäevasest pingipiletist ma juba eelmises jutus rääkisin.

PIDU, OLME JA ULME

Pühapäeval ootas ees hoopis teistmoodi päev. Asusin varakult teele ja olin nagu naksti eribussiga poole kaheteistkümne ajal Oru väravas. Nähes pikka saba väravate taga ma küll vihastasin. Miks ei võidud rahvast lauluväljakule lasta, miks jälle oli vaja kunstlikult inimmassi suurendada. Rahvas oleks kenasti sisse saanud, toidu-ja kaubandusaladel jalutanud, vetsus käinud ja kuulamiskohad valinud. Nüüd aga avati väravad pool üks. Piletikassasid oli kolm, veerand ühe paiku hakati müüma. Loomulikult kahest kassast, et oleks ikka pikem saba. Kuna minu saatjapilet toimetas veel kodulinnas, siis ostsin sissepääsuks 10 rahase üldpileti. Ja vot siis ma olin häbematu. Ei läinud saba lõppu, vaid tegin tähtsa näo ning marssisin otse väravast läbi.

Nüüd oli aega teha teoks ammugi kokkulepitud kohtumine. Eesti toidu ala oli võrratu! Ilus, esteetiline, sõbralik ja maitsev. Kohtumist jäi meenutama kohapeal tehtud foto, mis originaalis muidugi kvaliteetsem, kui ülepildistatuna

Kõhud setu toitu täis siirdusime loomulikult kohta, kus keiser jala käib. Kerekana valin alati vetsumaja, mis juba vähemalt teist suurt pidu korda tehtud: jätkub nii seepi kui paberit. Muidugi pärast suurt pidu hilisõhtul oli sealgi tegemist ülekasutusega ning koristajast võis vaid unistada. 

Lastekooride ajaks sättisime ennast ekraani ette. Ruumi oli tõesti vähe. Kuna Krista imbus varsti lava alla enda sümfoonikute manu oli mul aeg kohustuste juurde asuda. Inva-alas ootasid mind kaks kallist inimest - poeg ja lapselaps. Settisin ennast pingile, piiga sai igaks juhuks klapid poolenisti pähe ja nautimine algas. Silmaga piilusin millist tööd tegid vaegkuuljate tõlgid. Muljetavaldav. Kuna inva-alas oli suht kitsas ja sektori pinkidel küllaldaselt ruumi, siis kolisime sinna. Ja jällegi ümbritsesid meid peamiselt välismaalased. Sõbralikud, hoolivad, naeratavad. Kaks täiskasvanut ühe erilise peale oli paras. Kui üks käis friikaid toomas, siis teine turvas. 

Hiljem hakkas pinkidele imbuma nn. tutvuserahvast st. kaasmaalasi. Vot on ikka vahe viisakusel: küll pole endal ruumi, küll pole jalgadel ruumi jne. Kurvaks tegi peo mõtte see, et esinemise ajal patrati ja pladiseti omavahel. Saan aru nendest, kes ostes kalli pileti loodavad rahus kuulata, aga ei saa. 

KUIDAS MEES MULLE SELGA VAJUS

Nii äkki see tuligi. Istusin pingil, piiga minu ees murul ja ootasin segakooride lavale minekut. Äkki tundsin seljas raskust. Arvasin, et tagant hakkab keegi välja minema (pinkide vahed olid küllalt kitsas) ja toetab minu vastu. Sekundite pärast sain aru, et SEE ei kao kuhugi. Püüdsin ettevaatlikult liigutada, aga seljal lasuv raskus oli ikka väga suur. Sain aru, et tagapingil istunud rohkem kui saja kilone nooremapoolne mees-eakas on kokku kukkunud minu seljale. Hüüdsin võimalikult normaalset häält välja pressides, et mitte piigat ehmatada pojale, et tagapingi mehel hakkas paha (mees endiselt seljas). Imelik, et tema naabrid st. teine pere, kellega nad koos istusid ei upitanud meest üles. Sain siis selga sirutades mehe sirgu paludes tal hingata ja hingata. Mees vaatas mind tardunud pilgul ja hakkas uuesti vajuma. Siis tuli üle pingi noorem mees, kes ta kinni püüdis ja vett andis. Tegime ruttu ruumi, tõstsime asjad eemale ja tekitasime  pinkidele vahe, et meedikud saaksid võimalikult kohe ligi. Mees nagu oleks olnud teadvusel, sest kui ma ütlesin, et võtke müts ära, tal oli väga palav, siis ta võttis ise mütsi peast. Ratastooli sai ta abiga ja nii oli hea teda minema transportida. Siis sain küll aru, et kui selline seik oleks juhtunud keset platsi- kuidas oleks med. töötajad sinna tooliga või kanderaamiga lähedale saanud.

KÕRVADELE 

Minu selle peo üllatajad olid naiskoorid. Olen üldiselt mehise laulu kuulaja, aga seekord nautisin just naiste laulu. 

Teine suur üllataja oli sümfooniaorkestrite repertuaar. Hiljem branne juures ei jõudnud koorilaulja ära imestada minu suutlikust kuulata vabas õhus orkestrimuusikat. Mulle sobis. Järelvaatamist pole veel teostanud, ainult veidi lugenud noore USA -Eesti helilooja Joonas Tarmi kohta. Muljetavaldav.

Ühislugude toetajateks olid kaks poega. Mõlemate tugevad hääled, seekord pealtvaatajate hulgas, segunesid pisaraneelamise ja lapselapse lipulehvitamisega. Vanima poja pere jäi küll Maarjamäe lossi ekraani ette, aga ei kurtnud. Eks nad sisimas teadsid, et jäid ise piletite ostmisega viimasele minutile. 

Veel viimased laulud ja tuli kustus. Nagu mitmendaid kordi. Ka viis aastat tagasi olin pingil nautimas. Seekord hoolitses pileti eest Poeg neli. 

MEIE PANUS

FB Kõnelus enne pidu.

Johanna: no ja mina ikka laulukaare all laulmas

Mina: oi kui tore, mis kooriga sa oled?

Johanna; segakooriga

Mina: kas kooli koor?

Johanna: ei kaunitega

Rasmus: kaunite segakoor? kas see on eeldus seal kooris laulmiseks :)

Johanna: ja just

Rasmus: no selge

Veidi selgitust: Kaunite koor tähendab Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide kooli koori

NOOREMAD EAKAD LAULJAD

lava ees ja hiljem minuga koos bussi (trammi ) oodates: tänavune ühendkooride esinemine oli üliraske. Kaare all ei olnud ruumi ja nooremad lauljad ei liikunud ülespoole kuigi paluti. Nii jäi seadusekuulekatel noorematel eakatel ainuke võimalus kõige palavamasse ja tihedamasse massi sulanduda. Juua ei julgenud, sest vetsud olid ülerahvastatud nagu alati. See ei olnud vingumine vaid lahenduse otsimine: kuidas saaks paremini.

ÜhisÖöbimiskohta naasmine oli jällegi seotud elamustega: kas buss või tramm. Mõtlesime, et tramm on ikka suurem. Kahjuks laskis üks tarkpea peatuses jutu lahti, et viimane tramm läks kell üheksa. Kõik see mees tormas järjekordselt üle tee bussile, mida polnud. Ainult kaks nr. 60 sõitis Lasnamäe poole. Siis hüüatas keegi: tramm! Ja jälle valgus rahvas trammipeatuse poole. See oli kokku nii koomiline, et isegi pahandamiseks ei jätkunud jõudu - tegelt nr. 3 tramm oli see, mis enam ei väljunud. 

Millegipärast ei olnud öine kodupidu kolmele eriti hoogne. Mis te arvate, kas tegemist võis olla ealiste iseärasustega?

PILDIRATAS

Keerame pildiratta viis aastat tagasi:

siis, kui riietuse valis veel ema ning isa ja onu on stiili-ikoonid enda koori esinemist oodates

Nüüd, 2019 olen muutunud, riided valin ise. 

sellele vaatamata

isa teab, onu Lennart teab

ja vanaema ka teab, et

MU ISAMAA ON

MINU ARM