esmaspäev, 30. detsember 2024

Luuletust ei tulegi

 

Aeg on aasta kokku sõlmida. On kuidagi ärev olemine kuigi tulemas ei ole mitte midagi.

Täna külastasin pangaarvet. Neli, ilma palgapäevata kuud olid päris põnevad. Kui september ja oktoober mahtusid pensioni piiridesse, siis november ületas pensioni 200-ga (sünnipäev), aga see oli ette teada.

Detsembrisse plaanisin suure väljamineku ja kasutasin sääste, mis reisiks korjatud. Ega eriti peale 500 reisikulu (söök-jook saarel muidugi peale selle) ei  hammustanud. 

Säästudest ostsin uue telefoni ja jõulukingid olid ju ette teada väljaminek.Kokkuvõttes ületasin pensioni 700.- võrra.

Niipalju siis elu varjupoolest ehk kuidas rahaliselt toime tulla.

Eks südame rahule kussutamiseks peaks jaanuaris jälle sügisese piirangu sisse seadma. Ainuke, millel rõhuasetus on Aqva kuukaart,  muidu lähen arengus tagasi. Toiduvärgi võiks uuesti läbi mõelda, aga armastan nii väga head süüa...juua. Miks mitte koguseid vähendada :)


Kõige tähtsam: ma ei igatse enam tööle, ei igatse vanu kolleege ega midagi. Krõps käinud ja mis läinud see läinud.

Kõige tähtsam: mida teha emaga? Eile helistas isa klassiõe tütar, minust mõne aastakese noorem, kes teatas, et tema ema lahkus  taevastele radadele. Rahulikult, oma voodist. Minu lugupidamine, proovin kõike teha niisamuti. mingu või x aastat. Luban, kasvõi kõrvalise abiga, et ema ei pea tuima näoga lakke vahtima.

DETSEMBER

Kodupidu ema juures täitis rõõmuga kogu toa. Kiirkülas käis vennapoeg kaasa ja Dantega, kes on koer. Pikal peol sai kokku lugeda kaheksa suurt ja neli teismelist. Lauake kattis, itimehed-naised vestlesid süsteemidest ja oli üks meeleolukas olemine. Ei räägitud rahast, haigustest ega poliitikast nagu üks korralik pere...

Päike ja ookean, mu arm. Tulin toime! Egas see üksi lendamine pole bussisõit. Kui ikka aru saad, et neli tundi lennatud ja jäänud veel kolm ning lennukist ei pääse kuhugi.

Veel mahtus detsembrisse noori ooperisoliste ja Kalamaja Branne külastus.Hästi oli. Kultuuri oli veelgi.

NÓVEMBER

Järjkordne vanaks saamise rituaal möödus Väikeses Maarjas. Rõõmsalt. Eelnevalt surusin kätt Märt Treieriga. Olin tähtis.

Nalja sai ka, sest mind ja KB-d kutsuti psedopulma. Oli alles pidu!

Mustad augud olid ka. Mõnikord. Nagu ikka novembris. Siis sõitsin pealinna. Kirikusse ja restorani.

OKTOOBER

Tutvusin Valter Soosalu loominguga, põgusalt. osalesin kodukandi ajalookonverentsil, mis koputas mulle pähe: kuidas sa küll unustasid kelleks tahtsid neljandas klassis saada. Loomulikult ajaloolaseks või krimnaaluurijaks.

Estonias toimus Kaheksa meeskoori kontsert. Kirjeldamatu! Tüdruklaps-Lapselaps hakkab suureks saama ja on ikka sama armas, kui varem. Teiste kolmega püüan mitte võõraks jääda. Iga paitus loeb! Kohtun õpilasega, kes ütleb: millal sa tagasi tuled, meil kõigil on sind nii vaja. See on juba mitmes laps.

SEPTEMBER

Esimene ja ilma koolita. Vaevatasuks saan kunstinäituse kuraatori ameti. Kodus teen riidekapituulutust ja ampsan kultuuri igast hetkest! 

AUGUST

Alustan uuesti blogimist. Kartlikult. Püüan olla võimalikult palju mere ääres. Käsmus. Autoga ei vii mind enam keegi sõitma. Aga mille jaoks siis bussid on? Võtan vastu kaks Eestimaa reisi.

JUULI

7.07. sain olla tõeline ämm. Pulmadele järgnes paitusperiood Kasside Hotellis. Nii palju tarkvara, nii palju muuseume! Suurepärane kuu.

JUUNI

Harjutan ja õpin.

MAI

Õpin uuesti kahel jalal kõndima. Maabranne abiga Narva Jõesuu SPA-s Kade juuksur saab käärid ja juhtimise enda kätte ning kõrvaldab mu väärikuse. Sellest ajast kannan kübaraid. Neid on nüüd kokku 12.

APRILL

Noor kolleeg võtab hoobi andmiseks aega. Vahest ei pea olema kõige parem, aga saab olla kõige kavalam. See oli üks ütlemata õpetlik juhtum. Kõigepealt rääkis ta mulle, et võib mõne mu asendustunni enda kanda võtta (lapsed olid õnnetud) no et ma olen juba vana ja väsinud ja nii pikkamööda tilgutas minu enesekindlusele ja rõõmsale meelele vett peale. 

Niikaua, kui mu rõõmus meel pragunes ja väike plõks ära käis. Perearst oli enda raha tagaajamise otsingutel ja vaidlustel, et EMO pildi kohta arvas: Ei kinnita ega lükka ümber. 

VEEBRUAR, MÄRTS

Kunstitundides on kurvalt raske. Lapsed ei saa aru, miks ma vahepeal selga toetan. Asendustunnid pisiklassis on puhas rõõm, sest õpetaja Katrin teab, mida ma teen ja suudan.  Pärisklassi Kristel toetab ja sõbrapäeval saan kauneid kaarte. Tean, et liikuma kutsuv kool kaugeneb minust ja kuklas tunnen kella tiksumist. Ikka veel armastan enda erilisi.

JAANUAR

Meil on väga hea VEPA koolitaja. Pühendun täiega ja õpetaja kiitus ei lase ennast oodata. Ega siin muud olegi kui nädala lõpus seljakoti ja kõnnikeppidega Väikesesse Maarjasse, siis poodi, siis sööki ja pühapäeval jälle koju tagasi. Ei ole raske, rutiinselt tüütu on. Nu vahest on kott veisi raskem, kui peaks, siis käin kaks korda päevas.


MAAILM ON MUUTUNUD

loen Ritsiku viimast postitust ja pean nentima. õnneks ei ole mul pea ühtegi temavanust tuttavat, ei mingit gen x-i. 

Minu kallid suured mahuvad sünniaastate järgi 1999 (kõikse noorem MI) kuni 1977 (kõikse vanem poeg)

Ja pudinad 2000 kuni 2013

Sebrannadest on noorim Linnabranne s.1967 ja vanim ema naabrinna, kes sai 75 Teised heljuvad õnnelikult seal vahepeal.

HOMSEKS ostsin kala kahele ja sõidan loomulikult tagasi Väikesse Maarjasse. Kuhu siis veel?



veel mõni edevusega eputamiseks


ja teemasse stiilsed vanainimesed

prillid, prillid on mu tugevus ja nõrkus


värvid, mis pole must

taaskasutusest leiab alati
Suvine vana inimene võib isegi tuunimata rõõmus olla. Teemasse. enda saba kergitades.


Kokkuvõttes: Luban rohkem kiita enda lähikondlasi ja vähem taga rääkida ehk muljeid avaldada brannede aadressil. 

teisipäev, 24. detsember 2024

Lumenatuke kriuksus ikka jalge all kui ma keppide krõbinal bussile läksin



Enne 

Öösel, kolme paiku Rasmuse soojas autos, kauni džässi saatel autos koju saabudes/ maabudes mõtlesin:

on inimesi, kes kiirelt hõljuvad ühelt oksalt teisele, aga mina see linnuke pole. Nu linnud ilmselt ei hõlju.


Täna, tududes kaks und, otsustasin õhtu omaette veeta. Lülitasin sisse teleka, helistasin Kalamaja Brannele, kel polnud minust nende päevade kaupa eriti midagi, sest kahjuks on ta päevade kaupa väsinud ja väsinud.

Mina ei ole. Loomulikult oli vaja poodi minna. Pühadebusside graafik ja nii edasi. 

Pood. Paljud peavad mind veidi snoobiks, aga bussivahe st. 20 minuti jooksul ostsin kõike head ja paremat, mida jõuluõhtul igatsesin.

Grossilt grillpeekonit, õnneks oli saada,  3 raha

Grossilt peenikesi verivorste veidi üle ühe raha

Rukkipala 

Või 

ja siis loomulikult pühade õlut ja topka jagu pipraviina.

Imeline jõululaud. Ei saa aru, mis inimestel viga on, et kõik on nälgas. (ma ei pea silmas lastega peresid, kus majandamine nihkes jne.)

Pohlamoos oli endal ja pähklid ka ja mesi.

Telekas on ikka palju asju juhtunud.

Aga peegli ees vaatan enda jumet ning arutlen: ilus on ilus olla. 

Nüüd süüvin jõuluöösse ning kindlasti tulebkolmas uni.

Et ikka jätkuks ...




esmaspäev, 23. detsember 2024

See oli ütlemata tore seiklus

  Kui ei oleks olnud Rasmust st. PO 2, siis oleksin ma Maabranne ettepanekuit utoopiliseks pidanud. Poeg oli hooandjaks ja nii ma Tenerifele maabusin. 

Praegu pakin viimaseid riismeid, siin on kell 7.30 ja väljas tõeline pimedus. Aga loomulikult soe. Väikesed kingikesed kohaliku magusa näol on kohvris, paar odavveini ka kenasti turvatud ja kui toapapud peale hommikukohvi kohvrisse saavad, siis peaks kõik olema. Telefoni panin laadima. Hea, et suurema kohvri saan pagasisse anda.

Teine, st. äri/lennukikohver (loomulikult pojalt, hiigla peen ja mugav)sisaldab mütsi ja pleedi (maabun arvatavasti talvises Eestis), natuke näksimist (ikkagi seitse tundi). Vee ostan lennujaamast, siis pole neil midagi vinguda.

Eile lõpetasime Maabranne ja tema kliimapagulasest õega tänusöögiga. Kuna ilm läks vihmaseks, tuuliseks ja külma, vabandust sooja alla 20, siis valisime lähedaloleva hotelli buffee söögi (kõik hinnas ja kolm tundi) Noored tassisid ette ja mina muudkui sõin/ jõin. Teised muidugi ka. 

Õhtune ajavahe ja reisiärevus ei lasknud unel tulla. Olen täheldanud, et kui reisin saatjaskonnaga nagu täna, siis on ärevus suurem. Mina oleksin muidugi taksoga kohalikku bussijaama läinud, mitte kilomeetrit mäkke, aga MB kokkuhoid kaunistab. Võib olla saan ta veel kohvitamise ajal ümber näpu mähkida. Sõita lennujaama tuleb nii või teisiti kahe kohaliku bussiga, kokku kindlasti tunnike.

Siinsed turvajad võivad olla karmimad, kui Tallinnas. Peale läpaka ja kaabu ei peaks miski nende tähelepanu äratama, aga mine tea.

Öösel ühe paiku peaksin Tallinnas maanduma, kui ikka jumal annab. Seal ootab mind Rasmus ja siis algab muidugi teine elu.

Kui ma enda ütlemata edevad pildid ükskord arvutisse saan, siis ei jäta neid näitamata. Soe kliima teeb imet. Lisaks iga päev 10 000 sammu paneb enda üle uhkust tundma. 

MB jääb märtsi lõpuni. Kindlasti tuleb talle veel Päevakülalisi. Mart Normet muidugi mitte :))))kuigi võiks. 

Nüüd lõpetan, kell hakkab kaheksa saama, turvakodust väljumiseni on jäänud neli tundi.


pühapäev, 22. detsember 2024

Üheksas päev

 Kurtsin interneti üle ja seega on postitused nii nagu on. 

Lugesin, et Mart Normet koos kaasaga ostsid Tenerifele korteri, et seal kaks kuud aastas elada ja ülejäänu aja välja üürida. Mängisin selle mõttega, et kui minul oleks siin korter, mida kasutaksin mitte kaks kuud, aga ütleme kuus kuud aastas. Ilmselt peaks korter kindlasti olema kellegagi kahasse ja kindlasti mõlemal oma tuba. Ja kindlasti välibassein. Ja kindlasti ookeani lähedal. Ja kindlasti normaalse rannaga.

Eile käisime esimest korda minu jaoks normaalses rannas. See oli see, et sain ilma Branne abita vette minna ja välja tulla. Rand oli liivane ja põhi ka. Ühesõnaga mängisin mõttega edasi ja leidsin 46 ruuduse, basseiniga jne. maksumusega 150 000. Las Americas.

Tulime eile esimest korda hilja koju. Kell hakkas juba üheksale lähenema. Käisime just seal. Poeg 2 aitas meelde tuletada, et möödunud aastal olin seal käinud. Kahjuks läksime liiga hilja. Minu palvel pikamaa bussiga, mis sõitis poolteist tundi. Aga nägin aknast palju. Teidet ja puha. Pileti süsteem on siin sama, mis meil, kaardiga, aga summa saad teada alles siis kui bussist väljudes kaardi valideerid. Siis näed, millise tüki rahast sõit hammustas. Siseneda saab juhi poolt, ütled sihtkoha ja paned samuti kaardi massina vastu. Tagasisõit maksis kolm raha, see kestis kolmveerand tundi. Oleme kahekesi maha sõitnud 50 raha ümber. Kõige odavam 1,20 inimene.

Ühesõnaga kohta peetakse tohutuks turistikaks, aga mulle sobis. Suplusel olin kella kuue ajal ainuke. Keegi ära ka ei ajanud. 

Kui kunagi veel peaksin tulema, siis ikka just sinna linna. 

Tänasel hommikul laiub üle taeva hüvastijätu vikerkaar. Kas tõesti juba homme...

Ärevus hakkab sisse pugema.


neljapäev, 19. detsember 2024

Seitsmes päev

 

Kõigil on vist  kiire, sest lugejaskond aina kahaneb. 

Mõned tähelepanekud:

Hästi huvitav on elada rahva hulgas, sõita bussidega ja kohata ootamatult eesti keelt rääkivaid rõõmsaid inimesi. 

Odav kohv 1.50-1.80, odav õlu 2.00-2.20

Öine hotellimuusika (õudust)

Öine Route 66 muusika (parem, aga miksitud hotelli omaga moodustab kohaliku kella järgi kella kaheni öösel tõelise kakofoonia.

Täna otsustasin peale sööki maja juurde õue minna. Eks näe, mis saab.

Olen külastanud kolme randa, üks neist teises linnas. 

Olen supelnud ookeanis!

Ja nii ongi.

teisipäev, 17. detsember 2024

ÖÖ, üks kuueteistkümnest miljonist turistist

 

Päev

Lähenesime rannale nagu vaenlasele- hiilides ja peaaegu käpukil. Kell juba lõunas ja Dorothea ei andnud alla. 

Saime kuidagi kividele kügelema. Päike paitas, ookean saatis valgeid laineid musta randa. Päevitajaid oli ka. Korraga otsustasid neli neidist vette minna. Topless ja puha. Küll oli kaunis! Kahju, et mina pole kunagi noor ja ilus olnud. Või vähemalt ei mäleta.

Päike küttis. Kaks noort noormeest, suured kummirõngad ümber lubasid ennast lainetel kanda. Neil oli lõbus. Meil ka. 

Kaunis vanapaar sättis rätiku proua valgete pükste alla. Veidikese aja pärast suundus härra lainetega võitlust sooritama. Minu armas MB (maabranne, kes aastaid arstinduses abi andnud) oli paanikas. Et kas tuleb või ei tule uue lainega välja. Tuli. Muidugi härra võitis selle kahvatu Dorothea ja maabus veidi aja pärast ona kauni kaaasa kõrval. Oehh, kadedus on mu nimi.

Mb küsis, et kas tahaksin proovida tantsida tuules mustadel laavakividel lainetega võidu. Õnneks on tal huumorimeel säilinud. Korraks tundus, et võtabki seda tõsiselt. Otsis mulle laugjamat ja mugavamat teed ookeani -umbes nii, et viiskümmend kivi ruutmeetri kohta. Oi kuidas ma armastan ookeani!

Imeilus oli. Ookean loksub teistmoodi kui kodumeri. Salakavalamalt. Tule tagasi, tule tagasi...

Ah jaa, käisime vaatamas minu palvel mida saab 35 raha eest päevas õnnelike hotellis. Basseini koos lõunaga. Iigav, aga hetkeks sai snoob minus võidu. Kaotas loomulikult.

Saime 5000 sammu ja koju õllele. Palmid kaardusid ikka veel nii paremale kui vasemale nigu rahvatantsijad.  MB oli sihikindel, et päevaplaan näeb ette

LIDEL-i pood. Nu mina ei tea, aga teine lähivaatlus tähendas , et temal, kes pea 10 aastat saarel saaretab, on jummala õigus .Odav jah. Võtsime siis minu suure reiskohvri, sest ega head kaupa saa kaotsi minna. Algas tee mäkke. 

Ausalt, ma ei vahetaks seda käiku mingi taksosõidu vastu. Nii raske oli, aga ma nägin rahvast ja kogu olustikku. Muuseas küsis branne nagu mu lemmikanektoodis: kaks kirpu arutlevad, kas sõidame koeraga või ilma. Ühesõnaga ta küsis, et kas lähem liftiga või jalgsi. Oligi, lift alt linnast üles. Oleks nad suutnud loodusbasseini äärde ka lifti või kasvõi koopia treppide näol teha, siis kingiksin kirikule kroonlühtri.

Vahelepõige

Praegu on all baaris suurepäranemuusika.  Isegi liiga hea. Tahaksin seal olla, aga olen kolm korrust ülalpool. Ma pean sinna kindlasti minema, kasvõi ---lihtsalt minema. Tegin akna lahti.

Oh s pagan, aga kus me (ma ka natuke) ikka tirisime minu reisikohvrit, sest suurema mõõdustiku   moodustas vesi, 8 liitrit korda kaks  ja ülejäänu õlu mingi iks liitrit pisikestes topsikutes.


Minu kell on alles üks. Kodune aeg. Siin 11. Õnneks jätab MB mulle piisavalt jala- ja muud ruumi. 

Täna ma tantsin selle muusikaga taevatuules. Huvitav, kuidas see pisike Rounde 99 suutis minu muusikamaitsele ligi tulla.

Olen imelises kohas.

esmaspäev, 16. detsember 2024

Tormituuled, tormituuled...

 

Hotelli Wifi (suur hotell meie majutuse kõrval) tuleb ja läheb nagu tahab. Praegu st. esmaspäeva hommikul on olemas. Mis sest, et tormab ja tuulab palmid kõveraks ja vahepeal oli elekter ära.

Eile (14.12) jõudis Kanaari saartele torm Dorothea ja sellest alates on ka Tenerifel vahelduvalt sadanud vihma ning esinenud äikest. Äike, mis saarte kohal ei ole kuigi tavaline ja pigem harv nähtus, üllatas meteoroloogiaameti AEMET-i andmetel eile kuue tunni jooksul enam kui tuhande sähvatusega ja tänaseks on registreeritud saarte kohal kokku 5293 pikselööki. On ka tuuline ning paiguti ulatuvad tugevamad puhangud kuni 60 km/h ja kõrgematel aladel enamgi. Eile registreeriti El Hierro saarel tuule kiiruseks 105 km/h. Torm Dorothea on kaasa toonud ka õhutemperatuuri tõusu ja eile mõõdeti El Hierro saarel kogu riigi kuumarekordiks 28,2 kraadi. Tänagi on La Palma saarel näidanud termomeeter juba 27 soojakraadi.
Tugevad tuulepuhangud ja vihmasadu on tekitanud teedel varinguid ning paiguti ka elektrikatkestusi. Tuul on murdnud puid ja lükanud ümber müüre.
Tenerifel jääb püsima tugeva tuule tõttu oranž hoiatus.

Meil ei olnud laupäeval midagi häda peale ühe kärgatuse mille peale mul pidi söögikohas penne põigiti kurku kinni jääma.

Seevastu pühapäeva lõunaks tõusis tuul, taevas oli ähvardav ning otsustasime mitte väljuda. Õnneks külastas meid Maabranne õde K (põline kliimapagulane) ja hakkasime kunsti tegema st. kividele maalima. Muidugi väikestele, suurt ei saa ju lennukisse kaasa võtta. Oli väga meeleolukas kunstniku käe ja pilgu all töötada.

Õhtupoole ületasin iseenda ja lausa nõudsin toast välja. Polnudki nii hull. Tohutult soe. Kõndisime ookeani promenaadi mööda väikesesse randa. Seal oli palju vaiksem. Paar hullu ujus ka. Tegelikult mulle meeldis. Tuled ja viled ja puha. Kui laupäeval sain 11 000 sammu, neist ikka mitmed sajad rannaliival (vabandust laaval) ja vees sumbates, siis eile pigistas 6000 kanti (trepid ka)

Ajavahega on mul jama. Kaks tundi sissepoole. Nii, et pigistan ikka kuidagimoodi kuus tundi öösel välja.

Nii me elame.

Pilte ei saa laadida, sest gallerii ei tööta. hiljem proovin telefonist.

pühapäev, 15. detsember 2024

Vaadake, suvi!

 


Niimoodi hüüdis Tenerifele maanduvas lennukis üks väike põnn. See ta on, igavene suvi. Reis läks ülihästi. Arvestades, et sain käispagasi pileti hinna sees ära anda. See vabastas mind 8 kg koormast ja marssisin ainult väga väikese äärmiselt popi reisikohver-seljakotiga. 

Po2 oli hommikul viie ajal ukse taga ja ei jäänud enne rahule kuni olin turvaväravatest sees. Nii hea reis oili, et sain mööda tunnelit otse. Loomulikult on pea 7 tundi eneseületus, aga ikkagi otse! reisijaid u.130, oli kuulda nii eesti kui ka vene keelt.

Maabranne oli kenasti vastas ja meie tee läks bussi peale. Bussipilet on kaardiga ja olenevalt bussist 1,20 raha. Näed, ongi hommikuks linna nimi meelest, aga ümber me seal istusime. Mulle meeldib bussi aknast välja vaadata ja eriti kui on, mida vaadata. Maabranne kodulinnas aläksime Lidelisse (no kui juba kohvrid on, siis miks mitte :) Kauplus oli suur, liftiga. Ja ikka odav küll! Ning muidugi kiusatused. Muuseas, neil ei ole panditaarat.

Kolgata tee oli mäest üles ja veel mäest üles, sekka treppe ka.  Imelik, et ei võtnud niimoodi võhmale nagu  kodus.

Elamine on hea, tuba kahe aknaga, suur duššikabiin. 

Eile käisime musta liivaga rannas. Laine oli kõrge, sellega mina kaelani vette ei lähe. Järgmine kord proovime minna looduslikku basseini. Seal olen rohkem turvatud. Sinna on alguses langused ja hiljem tõus. 

Kokku saime eile 11 000 sammu. Preemerisime ennast õhtusöögiga, aga astusime ämbrisse. Vaatasin koha selle järgi, et oli rahvast. tegelikult mingi aasiapärane perepubi, terve pere koos lastega lõugasid üle keskmise kõvasti. Pasta mereandidega 10.45, liiga vürtsine, aga õlu 2.40 leevendas.

Hilja õhtul sain arvutisse neti. Peremehe poeg pani. 

Ajavahe kummitab. Kell kaks koduaja järgi olin veel üleval (siin 12), sest kõrvalolevas hotellis käis tants ja tagaajamine.

Nii. Kell siin üheksa. Naabrinna ehk Virtin hakkas mind söötma. On ikka elu!

teisipäev, 10. detsember 2024

Kui väljas lõõtsumas on tuuled...


 Oh, see oli juba ammu, aga lubasin endale

30.november, laupäev. 

Magasin ema juures halvasti, kuna KB (kalamaja branne) ei suutnud otsustada maabumise kellaaega. Hommikul kell seitse sain sõnumi: olen rongis. Tallinna pensionär on ikka teokam, kui mina maal. Vastasin: magan. aga siis hakkas süda valutama ja lisasin: omlett, kohv ja soojad kaneelikuklid kell kümme. Palun mitte hilineda.

Jäin veidi hiljaks, aga nu peaaegu. Traditsiooniline alpikann oli ja kook. 

11.45 kappasime ülejala Seltsimajja, kus toimus Vello Jürna muuskafestivali II voor. Üheksa noort esitasid igaüks ooperiaaria ja laulu. Küll oli kaunis. Kahjuks ainult kaks meesterahvast, aga mis teha. Ooperiaariaid pean näpuga kavast jälgima, muudega läks veidi paremini. Eriti sõnade autoritega, mis mul veidi tugevam pool. Mõned laulsid Mart Saare loomingut. 

Vello Jürna (1959-2007) oli Estonia ooperisolist, varasemas elus koolivend ja meie alevi poiss. Liiga vara murdis segane aeg ta maha,

Vaheajal tutvusin Mart Mikuga, kes leidis mind imepisikese konjakiklaasi tagant. Palju aariaid oli ikka palju aariaid. Tal oli mulle küsimusi. Kahjuks andsin vähem vastuseid, kui oleksin tahtnud.

15.15 oli selle päeva lõpp ja 20 Maarja pensionäri ja peaaegu pensionäri võisid koju minna. Kuus esinejat said lõppvooru st. homsesse.

Siirdusime Konsumisse vaagnaid ostma. Toiduga vaagnaid. Midagi leidsime ka. 

Helistas Poeg 4: kas abi on tarvis? Jõudsime vaevalt ema juures jalgu sirutada kui juba nad tulidki. Mi 4 oli väga kauni ja suure tordi teinud. Oma väikeste kätega nagu mul tavaks öelda. Saatsin nad kohe mulli ostma (eks ma ka olen noortepärane)

Ema oli juba laua kauniks teinud. Tean, et me niikuinii ei mahu kõik laua ümber, aga kui Maarjas ikka lauldakse ooperit, siis mina alla ei anna. 

Mi 4 tegutses, sest mõned vorstid ja juustud tahtsid vaagnatele saada. 

16.30 helistasid ennast tuppa Poeg 2, Mi 2 ja Mariann. Palusin Mi 2 kalad ahju panna, sest ausalt-ausalt selg valutas nii, et viskasin korraks tahatuppa pikali. 

Õnnitlused ja kingid olid minu väärilised: Luste kalender, mille pildid meenutavad mulle Malle Leisi, Mi 2 poolt heegeldatud (või kootud) andke andeks mu käsitööst võõrdumist säravvalge vest. Tsiteerin Po2: ja vaata, et sa seda kalamaja hipsteri kleiti enam selga ei pane :) Kasside hotelli kass Pätu (mitte originaal) aga väga kaunis ehe ja üllatuseks raamat Raivo Järvist (me vaatasime, et seal pildid ka sees :)  raamatust niipalju, et lugesin nelja ööga läbi ja jätsin nüüd emale ja tema naabrinnale lugeda.

Poeg 3 jõudis kohale vähendatud koosseisuga. Mi 3 teine koos koertega jäi linna, sest tal oli massaažikool. Mitte koertele, ikka inimestele. Aga pudinad olid kohal, üks naases maadlusvõistluselt.

Oli harras tunne mitmehäälset sünnipäevalaulu kuulata. ja sellest polnud midagi, et "VõluMull"Tarbeklaasi morsiklaasides (minu nimetet lillevaasides) ja et mu päriskodus laud 12-le ning serviis ning lauahõbe. ;) Korraks mõtlesin Andri Ervaldile, kes õpetas mind tundma mõisteid "hardus " ja "härdus", tema vaatenurgast loomulikult.

Teismeelised ( 15, 15, 13, 11) sõid vähe. Järgmisel korral ostan rohkem salatilehti.

21 või midagi sellesarnast hakkasid nad minema. Po4 ja Mi 4 langude juurde sauna ja tünni, siinsamas Maarjas, PO 2 ja Mi 2 ning Mariann maakonnalinna koju ning Po 3 koos 3 pudinaga pealinna poole. 

Aga enne seda lõhkes uudis. Mu Maabranne, kes sujuvalt Tenerifele oli maandunud suutis Po2 ümber sõrme mässida. ja nüüd on mul ilmselt pilet soolas.Tagasi ka. Kõik rõõmustasid, mina küll ei saanud aru mille üle.Kogu aeg tahavad mind kuhugi ära saata. Maeisaaarumiks?

Lõpuks hakkasin ikka nõusid pesema, sest tänaseida toimetusi ära viska homse varna. Nu ja pesumasin oli ju kodus :)

...lõõtsumas on taevatuuled sügisene maa

osa sulelisi lendab minema

kui vaid nende moodi minna teaks

siis minema peaks..

(Ott Arder, Sülita vaid allatuult)

neljapäev, 5. detsember 2024

Teretädi

 Märt Treieri pandud hüüdnimi, kuna rääkisin kuidas mulle meeldib teretada. 

TERE 

(Lähen üldmustrist välja ja kirjeldan mitte ainult ühte päeva, aga ilmselt ühekaupa)

Reede, 29.november

Sebin hommikupoolikul kodus igapäeva toimetusi ja pakin koti Väikesesse-Maarjasse. Topelt piduriided, igaks juhuks kingad ja ehted ning sallid. Kott saab raskem, kui tohiks.

Korjan kõik ripakil toiduained kokku ja peidan ära. Eelmisel korral leidis Rotthiir kusagilt õuna ja paar kirsstomatit. Näkitses nagu Viplala ja jättis sinna paika. Väga vastik on kui keegi su kodu üle võtma kipub.Korjan prügi kokku ja viin välja. Nendin, et ilm on üsna pask. Udutab mingit ollust, aga vähemalt ei saja.

Teen aega parajaks ja unustan ennast arvuti ette (taha) Vaatan, kas sõbrad on uusi postitusi lisanud.

Söön jääke: kodujuustu ja moosisaia. Ühe kohvi teen ka, sest hommikuti joon sidrunivett.

Nelja ajal tõmban eelseisvtaele pidustustele mõeldes selga pika, korraliku mantli ja pähe edeva musta kübara punase vilditud roosiga. Suur kott on ka loomulikult punane. Kontrollin, kas kaasas rahakott, prillid, kosmeetikakott, sõidukaart.

Kõnnikeppe täna ei võta, sest kott pole seljakott. Kodubussi peatusse on umbes 300m. Hakkan minema.

16.30 tuleb buss. Seitse minutit ja olengi Rakveres. Aega on täpselt nii palju, et osta üks turgutav väikejook. Igaks juhuks ei ütle, mis sorti. Kala ostan ka. Seekord kaks forellifileed. kaks on parem kui üks.

17.00 Väljub buss Väikesesse-Maarjasse. teen otsuse ja helistan lapselapse vastu. Uskumatu. 

17.45 Tuleb nii Juss, (pool kuusteistvana) kui Jass (pool neliteist). Mul ainult üks kott. Jass loobub kergendusega ja jookseb viimase hetke raamatukokku. Õnneks minu lapselapsed loevad raamatuid. Juss haarab koti ja läheb koos sõpradega seda Väikse vanaema juurde viima. Päris kilomeetrit pole, aga minul suur kergendus. Ilm on endiselt rämps. Valin alevitee. Väike koolimaja on juba kaunistatud. kahju, et seal enam keegi minu omadest ei õpi. On hell ja ilus.

18 kopikatega jõuan ema juurde. Seal ootab mind kanasupp. Täpselt selline nagu soovin: Selge leem, porgand, kartul ja palju kanaliha. Võtan söögi alla topka pipraviina, sest selg teeb häda ja põhjust leiab alati.

Siis puhkan veidikene, sirvin ajalehte ja püüan mitte magama jääda. 

Pool kaheksa kõnnin kohalikkuGrossi  poodi ja hakkan oste sooritama. Kuna tulemas on Sündmus, siis ostud ka teistsugused. Punane ja roheline juust ja veel juust ja veel juust. Siis need vorstid, mis näevad välja nagu hallid junnid, kohv, leib, sai, või , mandariinid, hommikupeekon, Tiramisu kook, kolm pakki külmutatud juurikaid, külmutatud kaneelikuklid, alkovaba õlu ja kõik ei tule kohe meelde. Kokku 50 raha.

Kell kaheksa tuleb Poeg 3 autoga vastu. laob kauba ja minu peale ning uuesti vanaema juurde. Seal kaup maha ja ongi kõik. Selleks päevaks. Aktuaalse kaamera ajal olen juba nii väss, et poen tuttu. Niikuinii ärkan poolest ööst. krimireede jääb kunagi järelvaatamiseks

Järgneb