reede, 16. september 2011

16. september , kell 9. 45

Üks helevalge tuvi
lendas üle Inglismaa...
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud...

Mitu seppa seda peavad parandama?

Seda ütled sina,
väike tatinina

Lapsemaa liisusalm on tõeks saanud. Kell siinse aja järgi hakkab viis saama. Aastaaeg on niipalju sügisesse kõndinud, et väljas on kottpime. Küla magab veel, perenaine läks peremeest tööle viima. Pool viis hommikul, nagu iga tööpäev. Selle vahega, et täna tuleb ta tagasi, sest
kell kuus asume Lutoni poole teele, et ÕIGEL ajal kohal olla.
Eile oli imesoe ilm. Nagu tellimise peale. Mõtted on hajevil. Varsti olen kahe maailma vahel ja punase postkasti lood hakkavad peas piire võtma. Mitte enam päriselt.

Täna lendan üksi. Saatjateta. Esimest korda elus.

Maha jääb tükike mind. Nagu ikka kohta, kus on oldud, elatud, hingatud, naerdud ja nutetud.


kolmapäev, 14. september 2011

Oodatud Oxford



Ega ma ei tea, kas just see on ülikool, aga sambad on küll!




Auto parkisime linna serva. Sest parkimistund linna parklates maksab kuus naela. Sellepärast on tööle rakendatud ühistransport, et hoida linn võimalikult autodevaba. Meie läksime jalgsi. Kuna aeg laupäeva hommikune, siis äärelinn vaikne. Ridamajad, koos meetrisuuruste eesaedadega, palistasid teed. Mitmel silt To Let või Sale, aed ja aknad räpased.
Üks üllatus oli peidus võre taga: meie mõistes "daatšad", ehk kapsamaa laius kenasti suurel alal, mõnel pisuke kasvuhoone, mõnel isegi laste mängumaja.

Läksime üle silla. Eemalt paistis linn. See tähendab kiriku torn ja veel teisigi kõrgemaid maju. Rahvast hakkas vastu tulema. Mitte palju, aga siiski. Mööda vurasid punased ja rohelised kahekorruselised bussid. Mõned neist lahtised. Paar tundi sõitu mööda linna 12 naela eest. Ei, ma ei hoolinud. Tahtsin ise näha.
Paremat kätt jäi muistne linnus. Kuna meie aeg käis ümber põnni, siis ei tulnud selle külastamine kõne allagi.
Läbides kokku umbes paar kilomeetrit ,olimegi jõudnud Oxfordi kaubatänavatele. Jalgrattad ja jalgrattad olid selle linna märksõna. Ja palju noori inimesi. Nii välimuselt kui hingelt.
Kell näitas üheteistkümnendat tundi. Ei mingit suurt tungi ega rabelemist. Linn hingas omas laupäevahommikus.

Suundusime kinnisele turule. Katusealused pikad koridorid palistatud kaubaboksidega. Teades inglise ilma, siis vägagi tervitatav see kauba katuse alla viimine.
Nautisin toidukaupade osa. Tordid ja maiused valmisid otse klientide ja muiduuudistajate silme all. Juustuletid panid suu vett jooksma. Lihavalik oli täiuslik - kõik kiletatud.
Kaubal, mida selga ja jalga panna, oli paljudel silt ale. Mida see tähendab, sellest sain sotti lähemal uurimisel, kui 270 naelane saapapaar oli 30 naela ale. Ja nii edasi.
Põnnile telliti lemmikjook - jäätisekokteil värsketest maasikatest. Sain ka mekkida, maitses täpselt nagu lapsepõlvesuvi vanaema juures, maasikad piimaga.

Aga mina ei jõudnud ära oodata. Kuni näen .. teadagi mida. Ikka kuulsat ülikooli. Kõrgem vägi oli meiega. Mingil müstilisel moel olid väravad valla ja iidse raamatukogu piletiputka klaasi taga polnud kedagi. Kas lihtsalt juhus või septembri esimese laupäeva puhul - seda ei saa ma iial teada. Rahvast oli palju. peamiselt giidiga ja grupiti. Millegipärast võttis silma märjaks. Emotsioonid. Püüdsin tempot hoida ja pilte klõpsida. Aega anti vähe. Nagu turistile ikka.





Mööda poole meetri kitsust tänavat surusime ennast iidse pubini. Vihmasabin segas pildistamist. Perenaine rühkis, seljakott seljas ja rabelev põnn süles, talle järgnesin mina lükates ees käru, hoides ühe käega fotokat ja pobisedes lakkamatult sorry sorry sorry. Päris naljakas, kui mitte öelda napakas. Aga rahvas oli viisakas ja naeratav. Mõnus. Õhus oli tarkust ja teadmisi. Ausalt.




Lõpuks maabusime oaasi keset linna.
Raha eest sai iidsesse botaanikaaeda pingile piknikku pidama. Tegelikult oli piknik plaanis platsil, aga niiskele murule eelistasime pingikesi rohelises. Ja me polnud ainukesed. Ühel pingil oli härra avanud kohvitermose, teisel söötis perekond rinnalast.
Peaaegu jalgade juurest voolas jõgi. Paatides istusid noored, hingasid ja lõbutsesid noorelt.
Mul oli noor tunne. Peaaegu nagu Tartus.

Perenaine rääkis, et iidsetel aegadel oli see aed olnud meditsiinitudengite ravimtaimede paradiis ja õppekoht. Seda jätkus tänapäevagi. Sildid viitasid küll südame küll verehaigustele.

Mina ei tulnud teadust tegema. Tulin vaba päeva nautima. Silmadega ja meeltega.

Kiirelt sai ainult otsa. Tagasi minnes, kella poole kolme paiku, oli linn ärganud. Rahvast ja rahvast jätkus. Kujutlusvõime ütles, et mida tund edasi, seda elavamaks läheb.
Mitte nii nagu teistes kohtades, mida olin külastanud, et õhtuks suubuvad kõik korralikud kodanlased oma pesadesse sööki jooki nautima.
Ei, siin hakkas kindlasti linn noorte elu elama.

Ja meie sõitsime ära.

Aga siin lihtsalt valik linnapilte:
Rattad
ja lemmikbuss reisisaatjaga :)
pealelõunane linn
sambakultust neil pole

Alles pärast sain teada, et kümme aastat tagasi oli linna peakirikus laulnud mu poeg.




Kui keegi oleks siis mulle öelnud, et kümne aasta pärast käin ise mööda Oxfordi tänavaid, oleksin seda ja teda ebanormaalseks pidanud. Õnneks ei öelnud ka.

Midagi ei maksa oodata. Sest see, mis on määratud tulema, see tuleb. Meie võimuses on ainult valida, kas võtta vastu või mitte.

Lugu järgneb, põhjalikum...pildid ka

esmaspäev, 12. september 2011

Vanaemade päev


See päev nii uus, aga mina juba nii vana.
Tänu lastele, sest nemad ju vanaemasid teevad.
Õnneks järjepannu.
Neli korda on välja tulnud, lisaks üks kord on omaks võetud.

Laste lapsed ritta:
11 aastane
peaaegu 10 aastane
kahe aastane
kahe aastane
kolme nädalane

jätkuuub...ma loodan


Aitäh!

pühapäev, 11. september 2011

Pildikesi laadalt

...järjejutu viimane

Ikka veel muljetega Moretonis ja kuidagi ei saa neid vahvaid pilte teile näitamata jätta.

Lemmikpilt. Niinimetatud sekondtomatid olid mu pisikese sõrme otsa suurused


Kui käsitöö tegijaid nappis, siis muid tegemisi ei jõudnud ära vaadata - pildistada.

Silme ette tulid Middsommeri mõrvalugude küla nunnukonkursid. Ainult siin oli ilma muutuste kartusel kõik see staff telkide alla kogundatud.

Võib olla need, kes Palamuse laadal igasügisesed külalised, nende jaoks pole see elamus, aga mina kodumaa laadahoolik pole olnud. Ainult ühe korra Türil ja sealgi oli raske orienteeruda, sest odav turukaup tungis peale.
Siin oli ka mõnedes telkides plastmassi võidukäiku, aga jäi muude muljete varju.

See on alles riiul! Tegelikult müüd vähemalt kahes telgis omavalmistatud siidreid ja õllesid.
Ühel perel oli isegi kraan kaasas. Hinnad olid minu mõistes kobedad. Pisisiidri sai 1,5 naela eest ja suure 3 eest. Nagu oma maitset usaldades olen öelnud, et nn. õige õunasiider meenutab mulle vanaema kodust õunaveini. Paar lonksu teevad kohe hea tuju ja mekk, mis suhu jääb, on kuiv. Sellepärast ta kõikidele naistele ei sobi ja enamus inglannasid pidavat eelistama magusat pirnisiidrit.

Toidupakkujaid oli palju - juustud, vorstid, kastmed, lihad ja pirukad koogid - aga millised hinnad! Pisike piruk 2 naela.

Kuna tavalist laadatoitu ei tahtnud, siis tuli kas süda kõvaks teha, või osta.
Mul vedas. Ringi kolistades leidsin kirikutelgi, kus vaba annetuse toel toimis kohvik. Need koogid ja pirukad olid sama head, kui põhukirikus, kohv parajalt kange ja suhtumine inimeselik. Ei vaadatud, et mis sa vaene väljamaalane oma kahe naela eest nüüd nii palju ahnitsed. Hoopis juurde pakuti.
Putkas oleks selle eest saanud pisikese friikartuli portsu.


Kahjuks või õnneks olid küpsetised looriga kaetud ja nii nad jäidki. Ju ka siin maal tervisekaitse nõuded au sees.
Lilleseadetest on mul kümme pilti vähemalt, aga see tilluke võitis mu südame


Krüsanteemid olid beebipea suurused

Minu laadalemmik, kes spetsiaalselt minule poseeris!

võib esineda nii ja naa

Sain hiljem teada, et mitte just esimeses nooruses paar pidi oma uunikumidega mööda laatasid sõitma ja mina vaatasinet mis śee tädi seal nüüd selle traktoriga teeb
Müüjanoormehele sai kiitust avaldatud stiilse riietuse eest. šoti kaubast ei saa ma millegipärast tuimalt mööda minna. Õnneks on kõik kallis.

Laste lemmik tegi mindki hetkeks lapsemeelseks
rüütliturniiri kuulutaja
Kui suurel väljakul rüütlid olid kõhtu kinnitama läinud, siis toimus seal kogu aeg hobustega seonduvat: küll võidusõiduratsude demonstratsioon, küll pisikeste ponipiigade etteaste , mis pani emad ohkama ja isad oma sissetulekuid inventeerima, sest ilmselt see väga kallis lõbu on




Kahjuks ei jõudnud õigel ajal fotokat välja, kui rebasejahti imiteeriv mõisnik koos vähemalt kahekümne jahikoeraga platsilt läbi vuhises. Film, täitsa film!

Teistel platsidel toimus tagasihoidlikumaid ja intiimsemaid klounide etendusi ja kaugemal laval vahetusid noored muusikud.

Nagu juba eelmistes postitustes ütlesin oli rahvast ja koeri palju, aga mitte nii palju, et oleks tüütavaks muutunud. Ikka nägi ka.

Seitse tundi möödus tuhisedes. Hobused pakiti kaubikutesse ja rahvajuga hakkas autode poole suunduma. Kell hakkas kuus saama. Perenaine, kes peale lõunat laadaga liitus väitis, et nägi üksjagu joviaalseid inimesi. Mina mitte. Eks see sellepärast, et olen kodus harjunud.



teisipäev, 6. september 2011

Käsitsitöö eri

järg eelmisele postitusele

Ühesõnaga, laupäeval kogusin järjekordselt oma julgused kokku ja padavai õiget bussi otsima. Jälle tabas mind eelmise korra ebaedu: keeleoskamatule tuleks vastata ainult kahe sõnaga yes ja nõu. Või veel parem, viia peatusposti juurde ja osutada näpuga. Asi lõppes sellega, et lugemisoskajana leidsin ise õige bussi (kaks neid korraga oligi- siia sobib irvikkassi irve)

Aga pabistama võttis küll. Nii et "...õpi keeli, neist on ikka kasu" (Doris Kareva)

Moretoni jõudes oskasin rahvamassidele järgnedes õige koha leida. Ilm oli ... Inglismaa, kuid mida päev edasi, seda paremaks.
Esimene üllatus tabas mind, kui leidsin kitsad väravad ja piletisaba. Arvasin, et sellised üritused niisama läbikõndimiseks, aga ei mitte. Perenaine ütles, et kobe hind korrigeerib veidi rahvamasse, keda oli tõesti palju. Kuid ruumi oli ka. Kilomeeter telgiridasid ja esinemisplatse, lisaks suur ala hobustele, teine tõutõpratele, kolmas põllutöömasinatele, neljas lastele, viies toidualale...
alguses lihtsalt vaatasin - rahvast ja melu. Kogu aeg pidi ka jalgade ette vaatama. No et koertele peale ei astu.
Siis asusin sihti otsima, kohalikku käsitööd nimelt.
Ja võrreldes meie laatadega oli käsitöö müük olematu. Midagi siiski leidsin.







Mõned (!) ütlemata tarvilised käsitööd


Meeste pärusmaa
Poisid ei saanud aru miks ma mitme tunni möödudes tagasi tulin. Lõpptulemust pildistama, loomulikult. Jätsin neile vist väga totaka mulje. Tõelise turisti.






...aga see ma ju olingi.

järgneb

pühapäev, 4. september 2011

The Moreton-in-Marsh Show


Rüütlite eri

Eile õnnestus mul külastada siinviibimise aja kõige suursugusemat kohalikku ettevõtmist.
Kõige kallimat ka, väravas jäin 16.50 naela võrra vaesemaks, pluss bussipilet 1.60
Kuna pilte kogunes, siis kõigepealt räägin elamusest, mille sain, vaadates suurel väljakul toimuvat hobuste ja ratsanike suurepärast etendust.
Nagu hiljem lugedes aru sain, siis imiteeriti tegevust 1348 aastal , mil omavahel klaarisid arveid Black Knight ja krahv Warwick oma kaaskondadega.
Ühesõnaga head ja pahad. Nagu elus ikka.
Minu said muusika ja kappavad hobused enda võimusse, kostüümid ja võitluskunst oli nii täiuslik.
Etendust mängiti päeva jooksul kaks korda ja mul õnnestus vaadata nii ühelt kui teiselt poolt. Muidugi oli rahvast palju ja pildistamisega raskusi, aga mina sain oma teatri kätte.
Peale etendust järgnesin ratsanikele ja nägin kuidas nad hobuste eest hoolitsesid, neid kuivatasid ja teki alla panid. Alles pärast seda vabastati ennast rasketest rüüdest. Nähtavale tulid sirged ja sihvakad noored mehed, aga ka paar keskealist. Ühel ootasid naine ja poeg värava taga ja siis tõsteti pojake hobuse turjale. Armas.
Suur üllatus oli, kui nn. põrgurüütli või paha kooriku alt ilmus pika patsiga kongusninaline rumeenlane või mustlane või ...no igatahes mitte kohalik. Pere oli tal ka, naine ja pisike poiss.
Väga põnev oli jälgida kogu seda nn. lavatagust elu. Siis ma veel ei teadnud, et mõne tunni pärast toimub uus läbimäng.









See oli ainult väike osa 8 tunnisest päevast. Teised järgnevad...