Reede, 15. august 2008

Lapselapse ja vanaema oma raamatukogu

Uus postkast värskelt värvitud koridori seina peal tõi saadetise. Tegelikult juba kolmanda. Igaüks nendest on eriline, kuid seekordne minu jaoks väga kaunis. Ega ma seda oleks tohtinudki kilest välja võtta, pole ju sihtgrupp vanaema ise, vaid hoopiski kuue aastane lapselaps - tüdruklaps, kellele vanaisa Tea kirjastusest tellis "Lapse oma raamatukogu". Aga et lapselaps kaugel pealinnas oma koduasju asjatab, siis võttis vanaema vaevaks luuletused aastaegadest avada. Pealkiri on "Neli kaunist kleiti". Ma ei tea, kas peab olema viiekümnene, et kohe meenuks: kellel neli kaunist kleiti? Nurmel neli kaunist kleiti...Luuletused on head, eestimaised, kooliaegsed ja pildid minu meelest väga head. Esileht ütleb, et need on joonistanud Regina Lukk - Toompere. Kuna meil on õnn elada maal, kus neli aastaaega, siis on rõõm vaadata riidepuul rippuvat nelja tüdrukukleiti: rohelist sinilillega, kollast maasikaga, pruuni seenega ja lumevärvi lumememmega. Iga lehega läheb asi põnevamaks ja tüdrukud aastaaegade nägu - tegu:
Esimesel lendab neiu juuste lehvides talvest kevadesse, ta ei tea veel täpselt, mis teda ees ootab, aga näost ja kleidist on näha, et see, mis tuleb, on ilus.
Kuula, laanes lumises
vaikne kutse kumises:
Sinilill ju süütas leegi.
Usaldagem kevadet,
noort kevadet!
(Kersti Merilaas)
Väikesel kevade piigal on sinilille patsikummid ja rohelised kummikud tantsivad lillevaibal. Suvepreili on üleni sukeldunud marjamaale, rõõmsad kollased tennised taeva poole ja päikeseprillid ninal. Teine, pere noorem võsu, loeb paljaste varvaste toel rohu sees lepatriinusid kokku, õlal rohutirts. Kaunilt sõnab selle peale Jaanus Tamm:
Paljapäki on parem
astuda rohu pääl.
Rohi kahiseb tasa.
Tal on sõbralik hääl.
Järgmisele lehele on tabatud minu jaoks just praegust hetke:
Mida need sirtsud saevad?
Saevad suve lühemaks,
suveaega vähemaks,
kooliaega lähemaks.
(Ain Väät)
Ning pildil läheb piiga, mõtted, sirtsuseelik ja kübar veel suves, kuid käes koolikott. Meie ajal (ammu) tuli paar nädalat enne kooli minna raamatute järele. See oli asjalikkuse märk, esimese septembri meeldetuletus. Täpselt selline see pikasammuline tähtis piiga on.
Ja järgmisel lehel istub väike õde veel sügisandides. Temal pole kooli ja hoolemuret, sealt paistab puhas rõõm: seened, pohlad, punapeedid...
Ühest sügisetüdrukust on saanud kastanipuu, kelle väike vend uudishimust oksa küljest lahti laskis ja asfaldile potsatas, ja teisest pohlakleidiga oktoober.
Uus leht on pitslumeseelikus tita puistanud kelgumäele nagu mustrilise lumehelbe. Mäletate, kui lõikasime neid paberist. Nüüd oskavad vanaemad neid heegeldada linikuks. See ongi talv:
Jäälillekesi kohtle õrnalt,
neid ära katsu, vaata kõrvalt.
Su väikse sooja näpu all
vaid tilgaks veeks saab jääkristall.
(Ott Arder)
Targaks teeb raamatu kokkuvõte, kus kõik üheksateist autorit ja nende väljaantu kirjas. Hariv ja vajalik. Aitäh!

Esmaspäev, 11. august 2008

Sügise lõhnad


Sügise lõhnad teevad haiget.
Miks tänavu nii vara? Juba augustikuu keskel? Need on nii „äraseletatult elatud ja oleks võinud olla“ elu aimdused, lausa käega kombatavad. Kogu mu korter on neid täis. Kui ma kurke sisse teen, tulevad nad mustsõstralehtedest ja tilli- vartest, kui õunu, siis on nad isegi tuppa lennanud herilaste küljes. Kuivama pandud pärnaõitest ja piparmündist ei maksa üldse rääkidagi. Ja kummel... Igatahes on kummelimuru lõhn kindlasti mu esimene lapsepõlvelõhn. Kummelimuru ja leivakapi lõhn. Need on kõige turavalisemad ja rahustavamad lõhnad maailmas.

Kui palju kodusid peab inimene läbi pidama ja ikka veel mitte seda õiget?

Nõjatan pea kätele ja meenutan. Lapsepõlve maakodu...Kojalõhn kohe uksest sisse minnes. See on samblaga seinapalgid ja natuke laudariideid nagis ja mõni valmispandud seasöögipang nurgas. Siis sahvrilõhn, juba keerulisem. Jahutünnidel oma, lihatünnil oma ja meekärgedel kõige parem.

Edasi köök. Leivakapilõhn juba oli. Kardinaga riiul kapi kohal. Seal on igas topsikus oma lõhn peidus, tuleb ainult kaaned lahti teha ja lõhnad välja lasta. Kohvilõhn ja köömnelöhn, teelõhn ja veel ja veel... Ikka suured totsid all, keskmised nende peal ja päris tillukesed kõige otsas. Siis veel igasugused kimbud kuivatatud lõhnu. Ja veel üks imeliku kujuga pudel, kus kirsid ujusid läbipaistva kibeda vedeliku sees ja mida vanaema kirsiviinaks nimetas. Kapi peal on vakstu lõhn, mis on üks kõige vastikumaid. Selle peletamiseks tuleb kapi seest välja tõmmata leivalõikamise laud ja seda nuusutada. Kole vakstu lõhn kaob kohe.

Köögikapi kõrval seisab raudjalgadel pesukauss. Hea seebi lõhnaga. See on käte pesemiseks. Teisel kapil on nõudepesukauss. See lõhn ja pesulapilõhn ei meeldi üldse. Rätikunagi rätikutel on ka omad lõhnad. Kõige parem neist valgel karelinasel, mille nurgas vanaema neiupõlve nimetähed, punasega tikikitud A.R.


Kaevuvee ämbritel on külm lõhn, kopsikul ka. Ämbrite all on selline väike kapp, kus virnas koduseebid. Teate kodukeedetud seebi lõhna? Mina tean.

Nüüd suur pliit, mis ajab välja nii palju erinevaid lõhnu. Seasöögi kartulite lõhna teate? On meeles. Pannkoogilõhna teate? Ikka meeles. Aga praeliha ja muna? Võimatu unustada. Moosikeetmise lõhn? Vaarikas, murakas, maasikas... Aga kas te mäletate lõngavärvimise lõhna? Selline imelik hapukas. Pliidi praeahjus on seal soojas hoitud toidu lõhn. Peamiselt ikka liha – kartul.

Puukastis pliidi ees on puude lõhn ja puupakul samuti. Veel tuleb meelde söetriikraua lõhn ja triikimisteki lõhn ja tuppa toodud puhaste linade lõhn, kui neid kokku löödi. Tagatoa ukse küljes on ajalehtede hoidja. Sel on vanade ajalehtede lõhn, hoidja ise on tikitud kass, punane lips kaelas.

Siis tuleb koiku. Koiku peal õlekott, jälle lõhn. Teki peal padjad, igaühel oma lõhn. Koiku kohal vanade raamatute riiul raamatulõhnaga. Siis söögilaud. Küll oleks hea, kui seda vakstut poleks. Et sellest pääseda, lauasahtel lahti. Vot see on alles lõhn. Nimetan seda vanaisa lõhnaks, kuigi vanaisa on ammu siit ilmast läinud. See on vist sisseimbunud tubaka lõhn. Sahtlis on imelik väike nuga ja naaskel, käärid, niit – nõel, väike haamer, naelad ja igasugust nimeta modru.

Köögi aknalaual ei ole lilli. Akna all aias see eest on. Lükkad aknapooled lahti ja lased lõhna tuppa. Need on vist floksid.

Nagi seinal lõhnab kuidas kunagi. Kui isa tuleb siis nahkjope ja bensiin. Kui ema tuleb, siis lõhnaõli.

Tagatoa nurgas on kardin ja kardina taga lõhnab vanaisa maani saanikasukas. Selle all on puukast, kus sees talvesaabaste talvelõhnad.

Vanaema pruunis kapis sorimine on rangelt keelatud. Kui vaene oli ikka ühe talunaise kapp! Üleval riiulil lõhnavad ajalehtede sisse pakitud villased sokid – kindad. Küll tahaks praegu teada kui mitu paari, sada või tuhat vanaema neid eluajal valmis kudus. Ja need värvid ja mustrid! Ei ühtegi ühevärvilist. Isegi isa töösokid olid ikka rõõmsalt triibulised. Ja minu omad muidugi kõige ilusamad. Ei tea, kes mõtles selle kudumise kunsti välja, kus viie terava orgiga fantastilisi asju võib teha. Lõhnab. Puhas pesu lõhnab eriliselt, puhas valge kodukootud linane, veel erilisemalt.

Siis vanaema riiul. Pearätikute kollektsioon. See oli ka ainus uhkustamise asi. Pearätid ja põlled ja üks surnuaiapühale mineku käekott. Kuidas sai inimene nii väheste asjadega peaaegu saja aastaseks elada? Teisel pool kümmekond kleiti. Ikka, et selle tegin selle pulmadeks ja selle tolle sünnipäevaks. Argipäeval kandis vanaema tumedaid pihikseelikuid heledama pluusiga ja alati põlle. Ei kunagi mingit määrdunud kitlit. Ei ühtegi eest ära nööpi ega sukaauku. Mis sest, et peale piimamehe ei käinud päevade kaupa ühtegi võõrast.

Teises nurgas õmblusmasin, õmblusmasina õli lõhnaga, väike kaval õlikannuke juures. Suur ümmargune laud, tikitud lina ja lillevaasiga. Vaasis sügise hakul kindlasti need kollased nimeta lilled.

Nurgas salakapp. Lukus. Kapis vasktoru ja vanade paberite lõhn. Arvutult ilusaid nööbikarpe, paksude kaantega roheline album. Pilte ja postkaarte täis.

Ja korralikult tehtud voodi. Päevatekiga ja padjad virnas. Mis sest, et suvel toas keegi ei käinud.

Meenub laupäeva lõhn. Puhtad põrandad pühitud märja kasevihaga. Ja triibuliste omakootud põrandariiete lõhn, mis oli juba tagumise toa kangastelgede küljes. Akna ees valgete pitskardinate lõhn ja akna peal pillergroonid, pillergrooni lõhnaga....

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht....ümisen ja tõstan pea. Kus ma siis käisin sellel mõtterännakul? Tegelikult jalutasin läbi lõhnade lapsepõlve, sain hetkeks väikeseks tüdrukuks. Millal see tüdruk suureks sai? Kas sündis see siis, kui seitsmekümnendatel sai külast jumalate ja inimeste poolt unustatud paik? Või hoopis siis, kui kauge linna tuled paistsid nii ahvatlevad ja soojas vannis lobistamisest sai mugavuse iidol. Kui ilma elektrita ei olnud elu ja ilma televiisorita polnud sind olemaski.

Globaalne urbaniseerumine, globaalne....urbanise... Loll on see, kes vabandust ei leia. Ja nii see algaski. Ikka korterist korterisse, alguses isa-emaga, hiljem mehe ja lastega nõuka aegsel põhimõttel: üks laps juures, üks tuba juures. Asfaldimuru akna all, autode müra hommikuseks linnulauluks ja õhtuseks unelauluks. Sain ju oma otsitud mugavdatud mugavused, mis on minu tempokas elus igapäevasaatjad: masinad pesevad pesu ja taldrikuid, röster viskab saiu, grill annab kana, televiisor ja raadio söödavad uudiseid, arvutita lähen närvi jne.jne.

Miks siis vahel mu mina sinna mugavuste sisse ära ei mahu?

Kõik me tuleme kord taas oma sünnipaika. Mis sest, et mõned meist mõttes. (2005)


Laupäev, 2. august 2008

Kodukootud villane?

Üks asi tahab ära ajamist. Nimelt peast ära. See on see mõttetöö, algarvu antud kodutöö. Muidu saan hindeks mitterahuldava ja hoidku keset suve suvetöö eest.

Millest ei kirjuta?
/kui 2007 mais delfis algasin, siis võtsin kriteeriumiks, et ei raiska ruumi niivõrd oma tagasihoidliku isiku peale, vaid puudutan neid teemasid, mis mind puudutavad, noh et kirjutan nagu ajakirja arvamusplatsile või nii. Kuid varsti hakkas lahti rulluma edeva mina lugu.
Raske oli kirjutamata jätta oma tegemistest ja perest, kuigi algselt polnud nii plaanis/

Ja tõesti võin öelda, et kirjutan sellest, mis minust välja tulla tahab.
*kuna olen krahvo maan, pean olema ettevaatlik, sest liiga suur mölapidamatus maksab kätte nii sõnas kui pildis
*kuna kirjutan otse eetrisse, olen mõnda juttu hiljem essee tasandile korrigeerinud
(see blogi on veel välja kujunemata, eellaste lood jm. staff ootab pimedaid öid, mil öödes on asju, ilmselt ka isiklikku läpakat)
*kirjutades pole ma üdini paljastav ja aus, ma rohkem selline ILU ja ELU kirjanik, lisan maitsetaimi ja värve halli triiburiidesse
*stiil on mul siuhke, et mu korralikud kirjandusõpetajad keeraksid hauas ringi, kuid see mu oma asi. Sellepärast mind siin ilmselt nii vähe loetaksegi ja sopaga ei kallata.
***ja nüüd kõige tähtsam, ehk vastus: ei kirjuta teemadest, mida ei valda (tehnika, autod, väljamaa modellid - tähed - lauljad, üldse see ingliskeelne staff) Õnneks olen küllalt vana ja tean, mida jõuan õppida-uurida ja mida enam mitte.
*olen kodukootud villane eestimaine naine