neljapäev, 29. september 2022

Vaimse tervise esmaabi jätkub


 Kes see on? Ja neid on palju? Kohtasime neid teel. Kes teab, palume abi tuvastamiseks.



Eile, päiksega, jätkasime vaimse tervise esmaabi. Autojuht oli uudishimulikuna juba ammu avastanud mitte kaugel maakonnalinnast mingid varemed. Kõigepealt lähenesime, oletasime ja tegime mõned fotod. Keelavaid silte polnud. Olime juba valmis Tapa muuseumi poole pöörduma, mitte ei saanud rahule jääda, aga saatus saatis meie teele veel palju toredaid inimesi. Infominutit saabusid kodus läbi neti. 


...

...

Päike oli ere, "üllas juht" vaid aimatav. Hooneid oli mitu, aga elus loodus tungis peale ja ega ma eriti innukas polnud.

Põima (Ridaküla, Riistamäe) Tapa hävituslennuväepolgu komandopunkt ja radarijaam. Või noh see, mis järgi on jäänud. Netti lapates tuli välja, et monstrumid ehitati juba 60-ndate aastate alguses ja likvideeriti 1993-ndal. Minus pole kübetki sõjardit, aga ajalugu ei saa eirata ega peita. Nüüd vähemalt teame teeäärsete hoonete päritolu.

Vurasime edasi ja lugesime silte. Vanamõisa kõlas tuttavalt, sest igas maakonnas vähemalt üks Vanamõisa. Loomulikult pöörasime sisse. Milline kontrast eelnevaga. Kui olime veidi uudistanud ilmus uksele põllega perenaine ja peale väikest ebalust astusime sisse. Selgus, et tegemist Ridaküla Seltsimajaga hoones, kus väga ammu pesitses kool. Prouadel oli parajasti savitöö pooleli. Sellele vaatamata korraldas perenaine meile kiire ja informatiivse tutvumisreisi mööda maja. Oli seal alles ruume - nii noortele, kui vanadele. Tundsin huvi, et küla nagu ei olegi ja selline vilgas tegevus! 

..


Külas on rohkem kui 150 inimest. Nii et ...jälle pean nentima, et elu maal käib seinast seina. Ühed on teatud telekakanali esmaspäevaõhtuses huviorbiidis ja mustas nimekirjas, teised aga kuuluvad Maahommiku ja Prillitoosi saatesse. 

Auväärsel majal on auväärne iga ja ajalugu. Esimene kooliosa, mille palgid puhastati, valmis 1863 aastal. Kooli olevat külalastele ehitanud Imastu mõisnik. 



 Otsisin veidi, aga päris kooli ajalugu ei leidnud. Ainult niipalju, et Ridaküla nime sai küla alles 1977.a. ja kool kandis mingil ajal nime Põima algkool. 

Vabandan, kuid minu väikesed faktiteadmised tuginevad vaid netis pärinevast kirjasõnast ja meie otsisime oma pisiseiklusel emotsiooni. Selle me ka saime. Proua saviringist ütles, et tema meelest suleti kool 1965? aastal. 

Üks nimi kõlas veel läbi tutvustaja loo. Kirjanik Aarne Biin (1942-2022), kes sündis Vanamõisa külas ja õppis Põima algkoolis, kus tema vanemad olid õpetajad.

Kui omaaegsest kaunist majast olid ainult riismed alles jäänud ja viimased elanikud lahkunud hakati maja uuesti elule äratama vist aastal 2007. Nüüd on maja nii ilus ja suur, et ei mahu ühele pildile.





Kuna ilm jätkuvalt ilus põikasime korraks Jäneda keskusesse ja ostsime Coopist veidi kehakinnitust. Mõisa ümber seekord ei kolanud, eks ole seal käidud ka.

Autojuhti huvitas hoopistükkis kohanimi Käravete, ei tea, kas kõla pärast. Alevik Järva maakonnas, elanikke paarisaja ümber. Meie muidugi ikka mõisa otsima. Õnnestus, aga peaaegu juhuslikult. 

Kurvalt ilus. 




...Nõuka aegne kultuurimaja...

Kohustuslik Mina olin siin!

Ainult üksikutest eestlastest on mõisa ülesehitajat, ammu siis pidajat. Kümme aastat tagasi loodeti, et ehk saab veel päästa. 

Seekord siis selline lugu. 



teisipäev, 27. september 2022

Kuidas parandada vaimset ja füüsilist tervist

 

Sellise lambivarju all võiks tunduda turvaline. Fotol: Avinurme Puiduait ja äge sisekujundus.


Kui maja ümber väriseb traktor sahaga, mis vägisi tahab sirelilillat ja valget sirelit tabada, siis on aeg kodust põgeneda. Kasvõi mõneks tunniks. Avinurme, see alevite pärl, tundus hea valik. Muidugi kulgeb iga tee kuhugi, aga kui sa ei tea, kuhu tahad minna, siis polegi vahet - ikka jõuad kuhugi. 

Minu totaalne üllatus. Olen ennast virukaks pidanud emapiimast ja  isa hoolest peale (isa poolt kirikuraamatute algusse), aga Anneli suutis järjekordselt üllatada: Paasvere polegi pelgalt minu hilisõhtune bussipeatus, vaid jälle KOHT. Piisab vaid sissesõiduteelt kaugemale minna. Eks need "vere" lõpulised jäävadki kummitama. Loomulikult järgnes Paasverele Venevere. 

Päikesest võõbatud loodus oli hunnitu. Täna õppisime esimeses klassis eluta ja elutut loodust. Tekkisid küsimused:

Kes on puu järglased st.lapsed?

Kas kivid ei kasvagi kunagi, kas nad sündisid suurtena?

Kuidas seened sünnitavad?

Vaat vaat sedamoodi, vaat vat sedamoodi pead sina ilmas elama :D

Avinurme bussijaam kiriku kõrval oli kärarikkaid pudinaid täis. Tunnid olid lõppenud. Küll mulle meeldib, kui küla (alev) lapsi täis! Tundub, et Avinurmes neid kooli jätkub. Vaade kooli netilehele on paljutõotav: Rakvere Teatri külastus, kirjanik Epp Petrone, keeltepäev, teadlaste öö....Eriti meeldis mulle oktoobris toimuv kastanimunade koksimise võistlus.

Meie jõime Puiduaias magusa kohvi, jutustasime veidi kauni teenindajannaga ning settisime autonina üle Avijõe Lohusuu poole. Miks Lohusuu? Aga miks mitte? 

Lohusuu on põline kaluriküla. Täpselt ei määratle, aga saan aru, et oli Vene- Lohusuu ja Eesti-Lohusuu. Rahvas enam- vähem pooleks. Vanausuliste pool ja eestlaste pool. Uskuge, just sinna paika sündis 1763 aastal õ-tähe kasutuselevõtja Otto Wilhelm Masing. Mitte  Tartusse, mitte Tallinnasse. Müstika.

Lohusuu kirikus teenis aastaid pastor Eenok Haamer. Olime seal mitu aastat tagasi lõikustänupüha jumalateenistusel käinud. 

Ilm oli üha ja rohkem tänulikuks muutunud. Kui kodus puistas taevas veidi tumedamat, siis Peipsi veerel säras päike. Ei oska kirjeldada metsade ja põldude sügisvärve, hallide ja ajast puretud talumajade kokku kukkunud katuseid, kauneid põllukividest vundamente, aga ka uuele äratatud eluasemeid - ainult mine ja vaata! Jäta igasugu jamad seljataha ning ette ning usu ja looda. Või lihtsalt imetle. 

Peipsi poole autonina ei pööranud. Hoopis Iisaku poole. Jälle üks paik, mida aastaid tagasi väisasime. Kuhu küll see rahvas kaob? (andmed andmed) Kas on veel kaunimat loodust, rahulikumat keskkonda, tegusat kooli? Näed, ikka hakkan targutama. 

Tudulinna müstiline kirik mäe peal on nagu maamärk, et õhtuks tuleb koju veereda. Hetkeks isegi tundus, et olen teederägastikku eksinud, aga ei. Oonurme ja Tudu olid kaljukindlalt oma kohtadel. Anneli soovil põikasime sisse Tudu kalmistule, kus ta käinud polnud. Sügislehtede sahinal puhkasid  sealsed kalmulised oma viimses paigas. Maal on veel ruumi. 

Koju jõudes nentisime, et need kaevatööd ei tundugi nii hirmsad, sest meie maa on ikka meie maa ja kui on Usk Lootus ja Armastus, siis nii ongi.


Pildil Iisaku kirik

reede, 23. september 2022

Tänane päev

 

Koristasime veidike maailma. Viisin oma kolm hoolealust kooli lähedale tuttavale territooriumile, kus avaram väljavaade. No et kui kellegi neist tuleb tahtmine metsa põigata. Ei, me oleme metsarajal käinud, seeni korjanud ja pähkleid ka. Aga täna oli prügipäev. Kinnastega varustatud kaks noormeest sattusid hasarti, kolmas ei puudu maast mitte midagi. Saimegi leivakoti täie igasugu staffi, erilist elevust tekitasid "nerfi kuulid". 

Jõudsime minu kortermajani. Renoveeritakse. Maja ümber mullavallid, kraavid, piirdeaiad jm. ehituseks vajalik. Ei hakka vene keelt purssima. Kokkuvõttes sõnas Mykailo (hellitusnimega Miša, 7aastane): kas teil tuleb siin ka sõda ja need on kaevikud kuhu varjuda. Näitasin talle kenasti korda tehtud kõrvalmaja ja püüdsin seletada. 

Ütlesin poistele, et elan selles majas. Kuna maja ees ilusaid ja vähem ilusaid autosid, kerkis neil kohe küsimus: aga milline sinu auto on? 

Mnjahh, tundub, et minu autoriteet langes veel vähemalt viis palli. Elab kraavidega ümbritsetud majas ja autot tal ka pole. 

Üks sõjapõgenikest - poistest,  elab maakonnalinnas koos emaga kahe toalises renoveeritud ja kõikide mugavustega korteris. Ema sõidutab teda kooli ja koju  autoga. Ema on kodune. Teine elab  vallakeskuses mugavustega, renoveeritud majas. Ema on kodune, väikevend käib lasteaias.

Lihtsalt lood elust enesest.


kolmapäev, 21. september 2022

Ja nikagda ne utsju estonski jazõk


 Seitsme aastase rusikas kerkib ja taob koolipinki. Sellele järgneb "Nõu nõu nõu (peaks nagu olema ingliskeelne eitus), aga inglise keele sõnavara o.

Pealkirja jaoks ei osanud ega tahtnud teisi tähti otsida. Vot tak. 

Ja paprobuvai gavarit, sellele järgneb kallistus, soov meeldida ja saada kindlustunnet ning rääkida rääkida... (tõlgin enam vähem) Teate, õpetaja, meil olid kanad, sada kana ja neil sündisid tibud, sada tibu. Siis need tibud peitsid ennast põõsaste alla ja meie otsisime neid. Siis oli meil veel tige ja suur kukk. Aga üks kana munes kümme muna. (teietab mind ja kallistab)

Kaks erilist, kuigi ühevanust poissi. Taustainfot meile ei jagata. Emad on väga hoolivad, poisid puhtad, riided ilusad, õppevahendid olemas.

Ja minu russki on täiesti roostes. Õppekava järgi peaksime õpetama täis-ja kaashäälikuid ning lühikest ja pikka tähte. Peaksime õpetama mis on täht, mis häälik, mis on sõna, mis on lause.

Eta škola kak tjürma - vaat selline kolm nädalat. Ne mošet tantsõvat, nada pisõvat. Heidab pusa seljast ja vehib ilma muusikata maika väel. Meenutab mulle kuulsa ansambli liidrit :))))

Õhtuti on mul nendest kahju, päeval panen kahtluse alla enda ja süsteemi pädevuse. Õnneks on matemaatika, kus numbrid ...

Homme hommikul alustan jälle lauluga: A B C D EF G HIJ KLMNOP...jne. 

Sõbralikum poiss on värvid selgeks saanud. (oskab punast pliiatsit valida) Kuna vahetunnis jagatakse juurikaid, siis tundub, et "porgand" tuleb ka meelde ja "vihm". 

Homme algab kõik, algab uuesti...

Muidugi fiskultura võimlas (ooo kakaja škola!) käib koos suure klassiga.  Ühel neist juba nitševoo, aga teine on üksikmängija) ja ei ole populaarne. Viskan siis enne tundi T särgi selga ja harjutan koos temaga palliviset. Kaameras oleks see ikka päris naljakas. Isegi kooli majavaim Liia tuleb appi. 

Muusika ja noodiõpetus - anna armu.

Kunst ja käsitöö jätavad mängumaad. Pintslivajutused saime rõõmsalt tehtud. Homme tutvume plastiliiniga. 

Lisaks on meie toredas esimeses klassi kaks erilist eesti poissi. Teeme  tööd põhiõpetajaga kahekesi. Mina abina.

Jätsin märkimata, et lisaks sõjapõgenikele on tegemist eriliste ukraina lastega. 

Ja jälle kokkuvõtteks: veel praegu ei vahetaks ma oma tööd millegi vastu.

See oli lihtsalt kirjeldus. Sügis ja maailm on erilisi värve täis!

pühapäev, 18. september 2022

Hakkab peale see kurtmine

 

Kui täna Poeg kahele üksindust kurtsin, siis ta (telefonis ) vastas umbes niimoodi: sa oledki sarisuhtleja. Äää... kõlab nagu sarimõrvar. See oli ikka nuga selga (oleks öelnud reedel Tõnis Niinemets) Muide, kui sellest prominendist rääkida, siis olid tema tulevased vanemad, eriti Andres, meie kodus sagedased külalised. Lihtsalt, kant ja kool olid sellised. 

Mis ma siis selle üksindusega peale hakkan? 

vaatan ja sirvin vanu fotosid 

loen ja sukeldun jälle sugupuude uurimisse ja teravdan silmi kirikuraamatutes

ooo, meine liebe Rosamunde Pilcher

ja Vera loomulikult


Õues on juba nädala aega piiksunud üks pisitraktor. Murukamarat on küntud ja Sabiina kadakas välja juuritud (pidigi teine mürgine olevat)

Meie keldrimehed olid ärevil ja ennast appi pakkudes rändasid konteinerisse ja lõkkesse just need asjad, mis ma uksest paremale tõstsin. Vasemad jäid alles. Noh, need ju ainult asjad.

Pojaga ja lapselapsega külastasin jäätmejaama (ausalt, esimest korda elus), sest varem oli selle koha nimi prügimägi.

Reede õhtu on hea, laupäeva saab veel kuidagi venitada, aga pühapäeva pärastlõuna vajaks sõpra. Eks ma siis teen teleka lahti.

kolmapäev, 14. september 2022

Paks, paks, paks

 Vihapostitus

Minu väga sale sõbranna paiskas üle emotsionaalse teema, et ma tundsin, et olengi tõeliselt paks. Tegelikult olengi. Paks?

 nagu sõimusõna. Teemasse arendati veel mõned eriti saledad taimetoitlased, tema suguvõsa liikmed ja teemast sai tüli. Kui lähenda poliitilisest vaatenurgast, siis me sööme palju ja väga palju (vaesed söövad ka ja veel rohkem) Sõbranna arvas, et kuna tema lähikondlased on taimetoitlased, siis pole ja ilmselt polegi neil ülekaaluga probleeme. 

Nüüd ma lähen kurvaks. Ülekaalukalt kurvaks. Mul mitu sõbrannat , tänane kaasa arvatu, õpetamaks, mida siis pean oma saja kiloga peale hakkama.

kas tohin üldse siin teie ilumaailma hulgas ringi liikuda?

ilmselt ei sobi ma tänavatele, parkidesse, randa?

Autosse ei mahu ja ühisbussis  suure kaliibri pärast koos kottidega hõivaksin kahelise pingi. Kusjuures minu piitspeen, vanade aegade tuttav, kõigub püsti istmete vahel ja laseb ennast imetleda. Olen küll kortsus, aga vaadake kui hea ma välja näen (minu interpreteering)

Selline Kurb õhtu teemasse: kuigi sa ei taha enda näkku ilusüste teha lasta peaksid sa olema atraktiivselt vaadatav.

Tore, et sellest täna tead sain. Homme toimub koolis pildistamine. Eks ma siis kükitan.