pühapäev, 31. juuli 2011

Agathast, Paddingtoni rongist, bussisõidust ja muust


.Kui viis päeva piirdub maailmavaade 43 maja (millest vähemalt kümme tuvastamata), kolme külavahetee (millest üks ei vii kuskile) ja päris pikkade päevadega, siis on laupäev see kompvek, mille kätte saamiseks on mõtet pingutada.

Olen oma teadmistes jõudnud niikaugele, et julgesin ette võtta kaks eesmärki:
sõita bussiga võimalikult oma küla ligidale
üle vaadata üks raudteejaam

Näpuga kaardilt jälgi ajades , õieti musta Railwai line joont liikudes sai selgeks, et lähim koht kuhu suunduda, on Moreton in March. Koos raudteejaamaga.
Õnneks oli perenaisel sinna kanti asja ja nii autotasime laupäeva hommikul mööda A4 29 minema.
15 miili umbes. Olin turistile sobivad objektid valmis peilinud, kuid seekord õnnetult. Nii jaapani aiad kui Chastleton House asusid piisavalt kaugel et jalgsi Moretoni tagasi tulek oleks võtnud palju aega.

Niisiis piirdusin eesmärkidega.

Kui mind kesk Moretoni väljakut autost maha lasti, siis alguses olin nati ehmunud. Liiga palju autosid laupäeva ennelõuna kohta.
Kuigi teadsin allikatest, et tegemist nelja krahvkonna kohtumispaigaga: Oxfordshire, Cloucester, Worchester ja Warwick.
Kohalikust Co - cooperatiivist joogipoolist varunud hakkasin lihtsalt mööda üht teed minema. Ruttu sai otsa, sest vastu tulid lambad. Ümber pöörd ja tagasi.
Kuna ma ei suutnud tuvastada mida see äriküla endast kujutab, siis hakkasin lihtsalt poode ja galeriisid kammima ja vanu maju otsima.
Ikka veel ei saa küll.
Kui ükskord linnakese i punkti jõudsin leidsin selle suletud oleva. See on küll naljakas, et suvisel rännuajal nii tähtis koht kinni. Kaart poe ees polnud ka esimeses nooruses.

Ostu tegin ka. Selllise õrna, mille paigutamiseks pidin kirikupoest jutest koti ostma. Antikvaarilaada tädi oli õnnelik. Mina ka.
Kirikupood asus linnakese kõige vanemas majas. Selle olin varem märkmikusse kirja pannud. Ja ühe maja leidsin veel, Charles I olevat seal peatunud. Loodetavasti.
Näed, meil vaesel Eestimaal pole muud kui Kalevipoja künnivaod ja hobuse asemed. Sekka mõni Karl XII istutatud tamm. Aga siin üks kuningas teise otsa.

Valmistusin raudteejaama kõmpimiseks aga üllatus tabas mind kohe. Jaam oli lihtsalt ühel pool küla servas. Nii lihtne see oligi.
Ma pole otseselt raudtee äärses majas kasvanud, mõned kilomeetrid ikka, kuid rong oli minu aegse lapse - ja koolipõlve lahutamatu vahend.

See aga siin pidi olema teadupärast üks Inglismaa vanimaid raudteejaamu. Vana hoone oli suletud. Pinkidel istusid inimesed, mis oli hea märk. No et mis nad muidu ikka istuvad...

Ja siis, poole kolme paiku teadustati: Rong London Paddington ilmub teisele teele. See oli ilus, nagu muusika. Loomulikult tekkis hetkeks kiusatus. Mis saab, kui minna ja lihtsalt istuda rongi. Kas toimub siis vastasrongis mõrv? Oh Agathe, oled mu päris ära rikkunud. Parem juba pildistada vana ja vaadata uut.
Ja kindlasti ronida vanale sillale.
Sest bussi väljumiseni oli veel aega.













Busse tuli poole viie paiku koguni kaks, mis tekitas mõttelist segadust. Mitte ei saa aru miks lahked inimesed keeleoskamatule nii pikalt seletavad. On ju kaks sõna: yes tähendab, et sõidab küsitud sihtkohta ja nõu tähendab, et ei sõida.
Aga nemad ikka iidamast aadamast ja pikalt ja laialt :)




Olin valmis palju raha välja käima. Jummel, poole tunnise sõidu eest 1.60. Poes saaks selle eest sändvitši või väikse Guinessi õlle. Suurt röstsaia ei saaks. Aga oleneb poest.

Bussi juhtis sõbralik naisterahvas. Kui juba tuttavas kohas Stows peatusime, tuli natuke kodust tunnet, aga Bourtonisse jõudes veel enam.

Ikkagi kolm kuud täis (kui vahepealne 12 päevane koduskäik välja arvata) ja neljas jookseb.

Küsimus: mis on kõige vajalikum asi, et veeta päev uues võõras kohas?
Vastus: 20 pennine, loomulikult

reede, 29. juuli 2011

Vaikelu - Külaelu

Juba kolm päeva ja tüki ööhakust toimetasid Meiekülanaised kiriku sees ja ümber. Sekka mehed ka, mõni küll tudises kepi najal, kuid abiks ikka.
Pügati muru, istutati lilli, tolmutati lappide ja harjadega. Jäi mulje, et tulemas on mingi suur pidu või püha. Juhiks oli proua halli suure BMW-ga kes jagas käske ja lõi ise kaasa.
Kolmapäeva õhtupoolikul tekkis väiksele külatänavale paar autot, millest väljusid jaapanlaste moodi inimesed, fototehnika kaasas. Müüri tagant piidlejana tegin järelduse, et mingi filmi jaoks see kõik vajalik. Kuid kui õhtuhämus tuled ikka ei kustunud, siis jäin neljapäeva ootama.
Hommikul ilmusid töömesilased platsile. Mõisast tassiti plastist aiatoole ja laudu rahuplatsile. Pisikesed tüdrukud olid lappidega platsis ja nühkisid neid hoolega. Kõige tipuks toimetas tagumise maja proua kohale suure valge pitsidega laudlina. BMW proua tassis suurt kohvitermost.

Enne kella kaht hakkasid kitsale tänavale tekkima autot millest väljusid pidulikult riietatud vanemat sorti inimesed. Lihtsad, prouad suvekleitides ja kübarateta. Noor mees, kitarrikott kaenlas võttis rahupaigas istet, harutas pilli kotist ja hakkas sõrmitsema. Kell kaks punkt hakkasid kiriku kellad lööma. Tumedast, lintidega autost väljus kaunis beežis pikas kleidis tütarlaps ja ontlik jaapani noormees (ma ikka arvan, et jaapani) ja suundusid kirikusse. Rahuplatsilt kostis endiselt vaikne kitarrimäng. Uudistajaid ei olnud (peale minu)

Pisike britt lõpetas oma une. Manitsesin teda ontlikult käituma, sest olla osaline rahvusvahelisel laulatusel, mis sest et oma aias, pole igapäevane asi. Kirikust kostis laulu millele sekundeerisid kas mõisa labradori.

Kell kolm hakkasid kellad uuesti lööma. Kõigepealt väljus aastates härrasmees fototehnika kaelas. Siis noorpaar ja veel paarkümmend rahvast. Algas fotosessioon. Oli huvitav, sest härrasmees piilus vahepeal manuaali ja kutsus selle järgi erinevaid gruppe moodustama ümber pruutpaari. Mulle hakkas see mõte lausa meeldima. Alati on häda, et kes jääb ja kes saab - pildile. Miks mitte siis viia sündmus läbi nagu vanasti, mille käigus valmisid tõeliselt kunstipärased pildid.
See protsess võttis omajagu aega ja tasahilju suunduti kiriku kõrval olevale platsile. Prouad suupistevaagnatega ja koogikorvidega ja noored mehed joogiklaaside kandikutega. Müüri taha mõisa poole olid ilmunud paar teksades näitsikut, kes pruuti teadsid - tundsid ja seebikarbiga pilte klõpsasid. Ju neid ei peetud pereringi kuuluvaks. Tahtsin nii väga üht härrasmeest pildile saada, aga ei õnnestunud. Nimelt moodustus tema pidurõivakomplekt valgest triiksärgist, mustast kuuest, erkrohelistest põlvpükstest ja tumedatest põlvikutest. On minu vanad silmad kõike näinud, aga sellist rahvariiet mitte.

Kõik toimus väljapeetult juteldes. Kui meie aeda lendas šampusekork olin osalusest meelitatud. Pisibritti tähtis sündmus ei häirinud. Tema huilgas rõõmsalt aias ja tagus klotse kokku. Transportisin ta igaks juhuks toa poole, sest peoplatsil olevad inimesed olid paremal vaateplatvormil kui meie. Nimelt kõrgemal ja meie aed neile kui peopesal näha. Minu positsioon aga vilets ja madal ja kiviaiaga piiratet.


Kuna midagi ei juhtunud otsustasime väravast välja kulgeda ja kanu söötma minna. Pisike, nii viie aastane jaapani poiss pissis maja ääres. Huvitav kuidas need teised selle probleemi lahendavad?
Küla oli endiselt vaikne.

Ja siis juhtus teine ime. Saime oma saiaraasud kanaaeda puistatud kui kanade omanik, kodumajutuse perenaine viipas meid ja kutsus teed jooma. Oma terrassile. Mulle toodi kaunis maalitud kruus piimaga inglise teed. Arendasime vestlust. Kui teil on vähegi kujutlusvõimet, siis andke minna. Mina oma kümne ingliskeelse sõnaga ja lahke keskealine paar. Kõik sain teada. Naine Julia, mees Mark, lapselaps tüdruk ja kolme aastane. Koerad labradorid Ben ja Bel (vist)
Majutuses praegu kaks perekonda. Ise rääkisin, et holidei läks bjuutifuul ja nende aed on bjuutifuul ja vaade veri guut ja tee ka veri guut.
Kiitsin roose, mille sordi nimi rubiin (Julia näitas sõrmuse kivi peale)

Kui kombeid uskuda, siis olen vähemalt ühte peresse omaks võetud.

Küll oleks rääkinud, kui oleksin osanud!










kolmapäev, 27. juuli 2011

Kõik Mutid sõidavad

...siin autodega. Mutt pole minu kõnepruugis halvustav sõna. Mina ei sõida. Olen vahest mõelnud, et miks on see nii läinud? Lisaks endale mul veel mitumitu juhilubadeta brannet. Kas oleme nõuka aegne jäänuk?
Mõneti küll. Kogu aeg katki minevate ja remonti vajavate zigullide ja mosude ja sapikate põlvkond.
No et las mehed "mondivad" ja tunnevad asja. Ja ega autosid ka polnud. Minu vanematel mitte. Ise saime sõiduriista 1986. Siis tundus, et aega küll nende lubadega ja korraga olid teed autosid täis.
Siis oligi tuligi hirm ja kartus, et ei oska ja siis tunne, et viinamarjad hapud. Ning ega seda rahakest ka polnud, et kaht autot ja ...põhjusi enda saamatuse otsimiseks leiab alati.

Kuigi autod vähemalt meie peres, on endiselt kogu aeg katki. AK kohe oskab nad sõidukõlbmatuks tuunida. Kui kodusolekuviivul tahtsime sõitjabrannega ühe tiiru teha ja autot laenata, siis saime vastuseks: pole nii korras...Tüüpiline, mehelik, vastutustundlik vastus.


Õnneks on mul kodus salarelv - oma maja autoga branne. Tema ületas keskea autokartuskriisi ja ...tuli toime. Autot hooldavad pojad. Varsti aasta täis. Oleme mitmeid sõite teinud. Lõbusõite. Varem käisime rongiga või bussiga. Autoga on lõbusam. Tema sõidab ja mina pildistan. Hiljem teen loo ka. Mitu lugu praegugi ootamas.

Tegelikult tahtsin ma siinsetest oludest rääkida.

Külas, kus resideerun, ei ole võimalik autota elada. Mu meelest. Buss sõidab küll ka. Kaks korda nädalas. Esmaspäeval ja reedel. Kuna need mul vabad pole, siis ei saa ma kunagi teada, kuhu see buss sõidab. Ja kas keegi sellega sõidab. Lapsi transpordib koolibuss.
Lähim pood on kolme miili kaugusel. Pole siin veedetud aja jooksul näinud ühtegi poekottidega jalakäijat. Küll seisavad iga maja ees autod. Üks või kaks. Noored ja keskealised sõidavad tööle. Ma ei tea kuhu ja ei saa kunagi teada. Võin vaid oletada. Näiteks tumeda BMW-ga noor mees, kes kannab ülikonda võib töötada pangas. Politseivormis mees, kes sõidab koju alati täpselt kell kuus võib töötada politseis. Mees, kes iga päev sõidab traktorig, töötab ilmselt farmis või on omanik. Vanem proua, suure BMW-ga kes kiriku juures askeldab ja alati väga tähtis on ...ilmselt ei tööta, vaid on samuti omanik.
Kodumajutust pakkuv emand töötab oma kodus ja tema mees peab kanu ja põldu. Naine sõidab tihedamini autoga ja mees traktoriga. Kena sale naine sõidab, õieti ratsutab hobusega, varss kõrval. Kaunis ja lahke tibi sõidab punase kabrioletiga. Seal on maja ees kolm autot. Ilmselt elab koos vanematega. Meie kõrvale trepikotta sõidab nädalas korra auto, millest väljuvad luudade ja lappidega noorikud. Selge, agentuurile välja üüritud pinnale saabuvad järjekordsed uued suvitajad. Enne puhastatakse maja korralikult.
Mõisa juurde sõidavad rikkad vanaprouad. Vaikust nautima ja sõitma. Ilmselt tutvuma maakonna kaubanduse ja muude vaatamisväärsustega.

Kuna meie küla üks tee lõpeb tupikuga on äge vaadata kuidas märki eirates äkki tee lõpp saabub ja siis tädikesed autot ümber pöörata püüavad. Mõnd jälgides on küll selline tunne, et keegi toimetab auto nina sõidusuunda siis istub tädike sisse ja liigub sujuvalt otse edasi . Sellega ta sõiduoskused piirduvad. Aga ise on nad pagana rõõmsad. isegi siis, kui veidike värvi jääb kivimüüri kaunistama.

Ei hakka siia kadedusautode pilte panema, neid võite ajakirjadest vaadata.

Hoopiski Bourtonis tabas kaamera sellise sõiduki.
Ja tõestuseks pilt, et mina ka sõidan. Vastavalt kvalifikatsioonile.

esmaspäev, 25. juuli 2011

Kirbuturg - kirpudeta

Nüüd võin teile täie tõsidusega väita, et olen Oxfordis käinud. Mis sest, et ainult kirbuturul ja mitte ülikoolis. Väike naerukoht.

Tegelikult ma ei tea, miks seda kohta niimoodi kutsutakse. Kirbuturg või täika. Kas sellepärast, et vanadest asjadest võib kirbud saada. Ja täid?

Kuna igas väikeste lastega peres tekkib asjade ülejääk otsustas perenaine suurpuhastuse korraldada. Sõitma hakkasime pühapäeva varahommikul. mahtusin lahedalt esiistmele, sest taga troonis ratastega Pluuto, laulev Miki Hiir, titetool ja käru ning veel tuhat pisiasja.

Kohale jõudes võttis meie auto vastu vestiga ametimees, kasseeris 10 naela ja juhatas platsil väga hea koha. Servmise. Olime ka väga varajased. Siis käis kõik nagu proffidel!
Kokkukäiv laud välja, asjad peale, riidestange kokku, riided riidepuudega peale, aja äraelanud muusikakeskus auto katusele ja neljarattaveokid kõrvale.

Need läksid kohe kaubaks. Lepatriinumotorratast ei võetud isegi karbist välja. Muidugi hind oli ütlemata odav. Aga ostja-vanem mees otsustas ikka kaubelda. Lõpetas siis, kui teine ostja välja ilmus.
Noored, tumedanahalised poisid said oma kollektsiooni täiendada jalgpallisärkidega ja jalanõudega.

Lõpuks tuli paus ja võisin ringi vaadata.

Milline meeldiv rahvaste paabel! Polnud ma ju kunagi ühelgi täikal peale Balti jaama oma käinud. See polnud just meeldivaim paik just oma haisvate putkade poolest. Aga siin toimus kõik värskes õhus. Vaatlemise tulemusena olin varsti kogemusrikkam.

Kui midagi meeldivat näed, siis osta kohe, muidu jääd ilma.
Riideid osta neid, mis stangedel ja valdavalt jälgi müüja suurust ja vanust ja stiili. Siis saad kiiremini. Muidu lihtsalt mattud selle laviini alla ja kaotad huvi.
Palju pole mõtet ühesugust krabada.
Kõnni süsteemselt ja mitu korda, ära torma ühe leti juurest teise juurde.

Kuna väljas valitses briti suvi, oli valdav kaup suvine. Peale suurt vaevategu õnnestus leida paksem pullover, sest mis parata kui mul on kogu aeg külm!
Stangedel rippuvate riiete hinnad olid üks või 2 nael. Tublimad kodus hinnakleepsud külge pannud. Oli ka kallimaid rõivaid.
Kastides või maas sobrades võis leida 50 penniseid asju.
Aga siiski peamise pehme kauba moodustasid laste riided ja jalanõud.

Teine, levinum artikkel olid muidugi mänguasjad. Tillukesed, suured ja suuremad alates mootorratastest ja lõpetades teiste liikuvpargi sõidukitega. Vähemalt nende hindade juures ei pea küll ostjate lapsed alaväärsuse all kannatama.

Mina piilusin lasteraamatuid. Laulvatel polnud patareisid. Kohe ei osanud osta, hiljem olid tervemad ja paremad läinud.

Hommikused müügiüllatused panid turtsuma: tädikesed müüsid veine. Ausõna, oli punast vermutit ja veel midagi. Kui kujutlusele tiivad anda siis kas see kraam oli ikka aastatega paremaks läinud. Igatahes hiljem ma enam neid ei näinud. Tühje viskipudeleid müüdi ka.

Mul oma salanõrkused. Sinise dekooriga lauanõud ja igasugu romantilised toosikesed ja vaasikesed. Küll on hea, et kaine mõistus võidutses. Kujutasin ennast lennuki poole astumas, supitirin kaenlas ja matsin plaani eos maha.
Teine nõrkus ei lasknud ennast kaua oodata. kaks noormeest olid koos muu trääniga täikale tassinud mitu sahtlit , millede sisu pani ahhetama: igasugu kette, võrusid ja kilinaid kulinaid segi traadijuppide, pesulõksude jm. mittevajalikuga. Kogu asjast jäi mulje, et vanatädi pärandus - varandus toodi sortimata turule. No ma siis harutasin endale ka mõne kulina.

Peksa pidin ka saama. Nimelt müütas meie vastas olnud paar igasugu lasteasju. Kui pildistama hakkasin, et üldmuljet saada ja põnevaid persoone otsida, siis näitas mees minu poole rusikat ja tema kehakeel ütles: katsu sa mind pildistada.
Hiljem kuulsin neid naisega vaidlemas. Tundus poola keel olevat.
Sellepärast olin pildistamisega ettevaatlik.

Muidugi olid siingi mitme meetri pikkusi lette uue kaubaga, mida meil turukaubaks kutsutakse. Need polnud põnevad ja ei kutsunud ostma.

Tagasi läheksin sinna kindlasti veel. Kogemuste võrra rikkamana.

Siin mõned põnevad nn. hõlma alt tehtud pildid:














laupäev, 23. juuli 2011

Õhusõit on ajavõit!


Tere, mu kallid sõbrad
Blogi sai vahepeal ühe korraliku puhkuse, sest kaks nädalat asendasid punase postkasti lugusid kodulood. Ja kodu lugude väike ajamäär tekitas tunde, et parem neid niisama nautida ja virtuaalmaailm paariks nädalaks kõrvale heita.

Eile õhtust saadik tulevad minu kirjad jälle punasest postkastist st. brittide maalt.
Lennusõit oli elamusterikas kuna mul õnnestus hiivata aknaalune koht. Nüüd tean mille poole tagasi tulles püüelda. Seisan kasvõi tunnike varem lahkujate sappa, aga olen esirinnas. Ilus on selle kohta vähe öeldud. Väljavaade oli TAEVALIK.

Kõigepealt tahaksin aga pajatada kojulennust. Õieti läbielamistest. Ma ei tea kui palju on lugejate hulgas neid, kel lendamine elustiil (volber välja arvatud), kuid mina olen teie hulgas roheline, mis roheline, sest need on minu esimesed selle vabariigi aegsed lennud.
Eestist tulek polnud midagi selle kõrval, mida britid oma korralikuses ja hirmus tekitasid.

Algas see kohvri teemaga. Nimelt andis mu 15 aastat vana PO 3 neljanda klassi seljakoti lukk vanadusest otsad. Kallis pere premeeris mind pisikese kohvriga suure tagamõttega, et ikka kahe nädala pärast uuesti rivis oleksin. Koos pisikese kohvriga.
Elamises oma väikseid kingioste kohvrisse paigutades arvestasin, et üks tükk per nase peab mahutama läpaka, fotoka ja suure raske koti naelu :P
Muu tuleb boonuseks kauba peale. Olin kodustele meeleheaks valinud ...raamatuid! Multikalammastega ja auruvedur Toomasega ja kunstiga. Siis veel endale hunniku kirbukalt ostetud kulinaid (sellest tuleb kunagi omaette teema) ja punase telefoniputka kujulisi teetopsikesi. Mõned šokolaadid ka ja ega seda staffi rohkem polnud. Korraliku ja kuuleka lendajana kohvrit margapuu otsa riputades näitas see riist 17. Appiii, jooksin perenaise poole, kes seletas, et tegemist teps mitte kilodega ja arvestas, et kõik OK. Sellega polnud aga päri peremees, kes hommikul pool kuus enne lendu käskis mul kohvrit paari kilo jagu puistata. Jätsin igaks juhuks raamatukesed, mis sisaldasid kunsti, maha. Kunst ju kaalukas.

Tähtsate tumedanahaliste ja tumedapilguliste naiste ette kohta oma kohvrit veeretades paluti mul kohvrist eemaldada läpakas, mis koos minu saladokumentidega läks eraldi valgustusse. Nii et nüüd on kõik teada.
Läpaka kotist eraldamisele järgnes minu kampsunist, kingadest, päikseprillidest eraldamine ja enda kiitmine, et püksid seisavad mul üleval kõhu, mitte rihma abil. Õnneks oli mu kohvrike teadliku reisija mõõtu ja ei läinud teatud atripuuti toppimisele. Seega pääsesin hullemast. Samal ajal sõi mu perenaine kenasti lastepüreesid ja rüüpas pisipõnni lutist seaduskuulekalt piima peale, mõttejõul pükse üleval hoides. Õnneks ei palutud põnni mähkmest vabastada. Ju neil kogemusi, et mida üks pooleteise aastase lapse mähe sisaldada võib.
Peremees toppis oma reisikotti atribuuti. Hoidsin hinge kinni, sest kuulsin kuulvat praksatusi - diiviidii mängija ja kaamera omi. Ei mitte, selgus pärast, kui kott oli välja tiritud. Muuseas, sama kott mahtus pagasiauku lendajate pea kohal hoopis lahedamalt ära. Müstika.

Saba kuulekas kulgemises oli tekkinud väike paanika. Üks kaunis blond naisterrorist ei tulnud oma koti atripuuti toppimisega toime ja otsis kiirelt ja meeleheitlikult ohvreid kelle pagasisse oma ülejääkstaffi sokutada, et see õhemeks moonduks. Asjata. Läkski tema täissöönud põrsake koti näol erisoodustuse st. kalli pagasimaksu alla. Ole sa tänatud, tark peremees, raha oli võrdne minu ühe otsa piletiga. Hiljem juhtusime piigaga kõrvuti istmetele. Ta näitas oma väljaväänatud pöialt, mis sai ilmaaegseid kannatusi ja arvutas, et koos 50 kilo pagasiga, mis tal eelnevalt maksu all ja enda maksuga ja nüüd selle paksu koti maksuga oleks ta saanud veel ühe edasi tagasi odavreisi. Lisaks sellele kandis see kleenuke tütarlaps kolmekordset rõivastust, mida troonis shetlandi villast mantel. No aga ta oli kodust eemal olnud terve aasta minu 73 päeva vastu.
Ootame ära, millised on minu lõplikud kodumaale naasmise tulemused. Kunagi....kauges tulevikus.

Ilmateade ka: Lutonis oli temperatuur 18, mis koos elamispaiga lähendes ja sujuvalt vihma suurenedes moondus 14-ks. Kadestage kodused, higistades seal oma kolmekümne kraadiga ja päiksega. Seljariided toas on nii niisked, et võiks toimuda märja T särgi läbimäng.

Kirjutamiseni!

pühapäev, 10. juuli 2011

Railway museum

Kuna kiirustasin lossist küla peale, et ikka täie aja eest nautida, siis loomulikult kõigepealt kiriku juurde. Loomulikult pulmad. Oo nõu, ei taha enam!

Andke midagi ...maisemat. Sain ka kahe naela eest. Koduaia muuseumi koos koera ja kanadega.
Midagi sellist pole mu silmad veel näinud.
Kui siis kodus, kus rehe alla ja hoonete ümbrusse uskumatult palju vanavara korjatud.

Tädi istus laua taga ja koer rõõmustas nii väga minu üle, et tõi kohe oma palli ja ootas sportlikku tegevust. Mina aga tulin omast arust muuseumisse.

Kogu täpp oli selles, et territoorium nii kitsuke, et nõgeste vahel vaevu mahtusin. Koos kanade, partide ja kasvuhoonetega. ega te muidu asjast aimu saa, kui pilte vaatate.























Noh nägite, pole sõnu, eks. siin on ainult osa piltidest.

Ja tegelikult oli nii huvitav, et kuidagi ei tahtnud sulgemise ajaks ära tulla.