reede, 23. detsember 2022

Ühel pool

 

Kribasin kolleegidele luuletuse, mille sain kuuse all ette kanda. Et paberilipik võib kaduma minna (mulluse ja tunamullusega on nii juhtunud), siis kannan siia üle.

Viis aastat selles koolis olen käinud

ja palju sekeldusi sellel ajal näinud.

Kui muremõtteis vajan veidi varju,

siis on mul palju sõpru hoidmas vihmavarju.

Just jõuluaeg on sobiv kiituseks -

aitäh ja kummardus on minu riituseks!


Meil on koolis traditsiooniks kaks pidu. Esimene on väljasõit omaosalusega, mille rõhk on kontserdil ja heal toidul. Seekord oli valitud Vihula mõis, Kavala Antsu restoran ja kontsert "Rõõmsad jõulud üheskoos" aidahoonesse ehitatud saalis. Olin seal esimest korda. Kõik sujus nii kiiresti, et isegi pilte ei klõpsanud. Toidud olid minu jaoks nii gurmee, mis gurmee. Saime ise valida. Pisikeses kirjas oli siltide peale kirjutatud. Meelde jäi metsaseeneorsoto ja siga kadakaseemnetega  suitsuahjus. Ruum oli küllalt hämar ja kõike lugeda ei näinud. Kindel, et üks oli siiakala sobiva salatiga ja teine vaagen oli kanaga. Kõige parema tahtmise juures koogid ei mahtunud. 

Aga nüüd kontserdi pool. Esimene ehmatus üllatas mind nn. garderoobis. Arvan, et u. 100-le kujundatud riidepuudega nagid pidid mahutama vähemalt 200 inimese talveriided. Olin vaeva näinud ja kasuka koirohust puhtaks tuulutanud :) Viska või maha. Õnneks noor kolleeg praktiliselt viskas selle kõrgele üles riiulile, kuhu pikad saavad näiteks mütse panna. Saalis ülerahvastamine jätkus. Toolid olid nii tihedatesse ridadesse paigutatud, et Ivo Linna kinganinad praktiliselt esimeses reas istuja jalge ees ja Jassi Zaharovi sümpaatne bariton sundis käsi kõrvadele. Õnneks ei istunud ma esireas. Ja siis... C-Jam alustas ning mis juhtuma hakkas. Igast nurgast hakkas kostma küll mahasurutud köhatusi, küll lausa paukuvat köha. Neid ei saanud kuidagi miksida tšellode helinatega. Kolleeg küsis vaikselt: ei tea, kas nad veel püüavad mõne looga välja tulla. Ma ei saanud aru, kas asi oli ventilatsioonis või selle puudumises või milleski muus. Pikkamööda siiski rahuneti. ka mina pidin Myntoni suhu pistma. Kontsert ise oli hea. Olen alati skeptik olnud jõuluajaks kokkumiksitule, aga nüüd sain mitme loo ajal pisara silmanurka. Ivo Linna mälestas Riho Sibulat looga "Sinus endas talv" , Jassi Zaharov "Panis Angelicus" ja C-Jami esituses Taevatrepp...

Ühesõnaga, üksinda poleks läinud, aga kui buss koolimaja eest viib ja toob -miks mitte. Pluss suurepärased kolleegid. Mis sest et olen kõige vanem.

Teine pidu algas Jõuluhommikuga kooli saalis. Seekordne Vana oli minu jaoks veidike hall ja karvane. Aga väga sõbralik. Meie 4 liikmeline poistegäng oli terveks saanud ja suhtles täitsa vabalt. 




Hiljem, kui lapsed kommikottidega koju kupatatud sai veel kolleegidega kohvitada ja muljetada ning soove vahetada. Selleks ka see esimene luuletus. 

Eriti meeldis mulle koka-Ave (ta on meil über) soov: vähem närvi ja rohkem värvi. 

Nii et elagu minu värvilised sallid, saapad ja sukad! 

Armsatele lugejatele soovin kena jõuluaega! 

 

neljapäev, 22. detsember 2022

Kohe, teised oodaku veidi

 Oli see alles film!

Libedaga kinno minna pole just meeldiv. Eriti, kui kõikjalt antakse ähvardusi. Aga see käik oli seda väärt.

"Teekond emaga"

Pimedate ööde festivali peaauhinna võitis esimest korda film, mille on aidanud ekraanile tuua eestlased. Islandi režissööri must komöödia räägib sellest kuidas keskeas vanapoiss on veetnud kogu oma elu ema nn. kaitsva tiiva all: usaldades ning käske täites. Loomulikult ei tule sellest midagi head. Pärast ema surma seab ta ema ilusaks: grimm ja kübar ning toimetab päevinäinud auto tagaistmele, veidike küll köiega kaasa aidates. On vaja jõuda läbi kogu maa võimuka ema unistuste riiki- lapsepõlvemaale.

Rohkem ei jutusta. Kes soovib filmielamust, minge vaatama, Helilooja Tõnu Kõrvitsa auhind parima filmimuusika eest kajab seal lahti. Must huumor oli kunagi mu tugev külg. Nüüd harjutan ja leian üles.


teisipäev, 20. detsember 2022

Alati on Esimene

 



Erilisus või mingisugune diagnoos ei tohiks inimest liiga palju kurvastada. Teeks sellest parima! tavaliselt, kui kusagilt on midagi ära võetud siis on kindlasti kusagile väga palju juurde antud. Inimeste erilisused ja anded võiks üles leida ja neile võimaluse anda.  (Anu Tali väljaütlemine saates Plekktrumm)

Käisime oma erilistega teatris. Kogu poistebänd (2 meilt ja 2 muinasjuttude kodumaalt) käitusid kui puhtad viielised. Kõik 4 olid teatris esimest korda. Etendus kandis pealkirja "Lohe linna all". Ukraina muinasjuttude motiividel. Seitsme maa ja metsa taga asub suursugune linn. Linn ja selle elanikud võiksid olla rõõmsad ja rahul, kui vaid asukaid ei painaks pahur lohe, kes nõuab andameid ja ohvreid. Kohalikud on mures - paljud neist on juba lahkunud, kuid on ka neid, kes keelduvad minemast ja ootavad tuulte pöördumist, jutustades üksteisele iidseid muinasjutte vaprusest, sõprusest ja õiglusest. Muusikaline koguperelavastus põhineb Ukraina muinasjuttude motiividel. lavaastuses kasutatakse visuaalse teatri mänguvahendeid ja võtteid: Varju, maski, objekti ja füüsilise teatri varalaekast. (rakvereteater.ee) piletid olid koolidele välja müüdud (meie algklassid tellisid septembri alguses) Pärastine tegevus jätkus järjekorraga kolme jõuluvana ümber ja igasugu tegevustega ja vaatlemistega fuajees. Vapustavalt mõjus poistele (piilusin vetsu ukselt) ühes kabiinis möirgav lohe, kelle saba ukse alt väljas. Kaks nendest unustasid pissihäda sootuks :) 

Kõik oli väga hästi õnnestund...Ainult ma ei saa aru, miks ma kella kahe paiku koju jõudes olin  kui tühjaks pigistatud sidrun. On ju tugiõpetaja töö puhas naer ja rõõm - saab isegi teatris käia!

Meenutasin, et alates 2012 aastast olen ära käinud ja näinud kõik jõululavastused ja teatris asuvad jõulumaad.  Võiks teha nimekirja, aga kavalehed kõrgel kapi otsas. 

Ja 2010 (täpselt torm Monika ajal) etendati Väikest Mukki, kus Jõulumaal oli nii palju idamaale omast kulda ja karda. Käisin koos kahe vanema lapselapsega, kes olid pea kümnesed ja nüüd... 

Leidsin veel ühe mälestuse, mis pole küll jõuluetendusega seotud (algselt arvasin, et oli) 

http://emmeliina.blogspot.com/2012/04/esimene.html

esmaspäev, 12. detsember 2022

12.12

 Jätame meelde. Päev, mil meie õuele saabus Birgit. Pidi maagiline kuupäev olema. Tont seda maagiat võtaks.

isegi tellingud püsivad!

laupäev, 10. detsember 2022

Reedene rõõm

 

Otsin kodust põgenemise võimalusi. Muudkui puurivad ja käristavad seina taga. Teatrisse pole vist sel aastal (minu aasta algab septembrist) sattunud. Õnneks kinno paar korda küll, ühe korra isegi pealinnas. Millegipärast olen juba pikemat aega vahetanud sõnalavastused kontsertide vastu.

Seepärast tundus kolleeg Liia ettepanek nautida Nipernaaditalve koduteatri väikeses majas, pehmelt öeldes rõõmustav. Eriti veel  kui lisaks pakutakse autoteenust, mis praeguse lumerohkuse ja kahtlase libedusega on boonus omaette. 

"Nipernaaditalve" autoreid on kaks. Loomulikult August Gailit, aga ka Urmas Lennuk. Mulle meeldis! Nii osatäitjad kui lavakujundus. Kuna eile valitses meid täiskuu, siis kõnetas eriti. Lumine talv ja minu enda vanus kõlas kenasti kaasa. Võib öelda, et isegi tagasi vaatavalt. Koos jumalasõnaga või ilma - kuidas võtta. 

Inimene peab tagasi vaatama. Kui ta enam tagasi ei vaata, siis polegi ta inimene. 

Pilt ka, sest tähistasime ühtlasi meie sünnipäevi. Ei mäleta enam, kes ütles, et teater algab puhvetist.


neljapäev, 8. detsember 2022

Elekter


 Otsin siis pooleldi pimedas toas telekapulti. Kell juba uudiseid saamas, aga mina ikka veel telefonilainel. Hommikul jäi ta peaaegu padja serva alla. Ei ole. Arvuti laua peal ka ei ole. Kas panna kõik tuled põlema, et tuvastada kadunud puldi saladus? Kobistan siiski tuntud radadel. Lootusetu. Kuna just täna kaunid tüdrukud lõpetasid kolme akna saaga (kes loeb, see teab), siis pühendusin viis tundi pausidega, suurte pausidega  (kuradi seljavalu) ühe toa normaalsusse viimiseni. 

See uus toa aken on nii ilus! Mul pole juba pärast AK surma olnudki nii ilusat plastikust ja klaasist kooslust. Muidugi, kes meist ei tahaks muud, aga kui elad kortermajas, siis pead vastu võtma selle, mida antakse. Muuseas P 2 ütles, et nii kole viimistlus ja raamid nagu nõukogude. Ta meil jah selline voolujooneline kulgeja.

Aga teema algusesse - pult, see kurivaim, ei hakka ikka kätte. OP  juba möödas, järele vaatamine hammustab unest tunni. Aitab jamast. Panen tuled põlema. Laelambi ja igaks juhuks vetsulambi ja köögi lambi ja loomulikult koridori oma. 

Loomulikult leitud. Oli end kukutanud tumeda diivani teisele poole. Valgust on ikka vaja. Kui pirruvalgel asju aeti, siis ilmselt osati ikka käsikaudu tuntud teid ja toimetusi teha. Õpime veel.

pühapäev, 4. detsember 2022

Täna

 Öö pole veel saabunud. olin veidi väsinud ja kodus oli külm. homne tööpäev ei tekitanud erilisi emotsioone ega rõõmuilminguid. ja siis äkki... meenus mulle see, mille jaoks ma seda tööd teen. Otsisin riiulist raamatu, hall kaanepaber oli päriselt kannatada saanud. aga kaaned ju ei loe, loeb, see, mis sees. Kas tõesti pikka aega lugemata raamatud saavad riiulis lihtsalt kurvastusest laguneda, kui neid ei loeta. 

1973, maksis see raamat 1rubla 89. kopikat. Lõpetasin sel aastal keskkooli, isa oli pool aastat tagasi surnud, väikevend oli üheksa. Aga ikkagi on mul see raamat ja palju teisi veel. 

...Saada valvuriks, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva ei kukuks. 

Ei tea, miks see täna minu juurde tuli. J, D, Salinger Kuristik Rukkis

Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad...

neljapäev, 1. detsember 2022

Neljapäeval, 1. detsembril

 

Toredad ja rõõmsad tüdrukud viimistlevad möödunud nädalal ette pandud aknaid. Oehh, nende töövahendid tunduvad mulle nagu vehiksin tahvli ees kaardikepiga ja püüaksin näiteks maakaardilt Eestit leida. Isegi see nn. pukk on värvi-ja pahtliküllane ning seisab vaevalt koos. Õnneks on piigad kerget kaalu. 

Aknaid paigutab sõnum autoküljel :Odav aken. Mina kaotasin enda kaunite liistudega puust akna, kolmekordsete klaasidega, mis viis rõdule. Nüüd on selle asemel täielik maast laeni ulatuv kasvuhoone uks. 

Võõrkeelsed "minionid" toimetavad jälle rõdul. Esimese kohtumise nendega sooritasin paar nädalat tagasi esmaspäeva hommikul, kui seitsme paiku pesema minnes leidsin neid koguni kolm. Õndsaks ei saanud. Küll aga perearsti poolt soovitatud palderjani.

Pealinna Branne väisas mind reedel ja minu "Hei, aidake mind" kodukest. Laupäe hommukul olid mehed jälle rõdul, kui branne pessu tahtis minna. Kahtlustan, et maja24-le rõdule neid kolme kaupa küll ei jätku. 

Kultura platsil on olematu. Kui panin kahtluse alla kiirabi ja tuletõrje ligipääsu korterite välisustele, siis soovitas Haldur (äkki on see tema eesnimi) lihtsalt renoveerimise ajaks ära kolida. Tegin arvestuse: renoveerimine kuus 200, muud kulud vähemalt 100.-. Üürikas mingis pisipunkris koos kommunaalidega vähemalt 200.- Võiksin direktori nõusolekul kaaluda variante koolimajas ööbimiseks. Valikuid on: võimla matiruum, enda kambrikese kott-tool, saalis klaveri all jne. 

Koosolekul meeldis mulle eriti lause: kui kõik hästi läheb ja materjalid tulevad, siis peaksime jaanuari lõpus hakkama  küttesüsteemidega tegelema. Nii kurb on olla loll naine. Kuna renoveerimist alustati lepingu järgi augustis lootsime, et vähemalt jõuluks on radikad seinas ja soe majas. Praegu tiritakse eest korralikke koridori aknaid, mida me enda laenuraha eest paigutada  lasksime. Milline raiskamine. Kuna teisel pool maja pole veel tellinguid, siis kolm akent jäävad määramatust ootama.

Ema võttis asja lühidalt kokku. Kui sa oleksid elanud kogu elu selle segadiku keskel, siis tuleksid toime. Nüüd ei tule. Õppetunnid kogu eluks. 

KAUNID KONTSERDID

Õnneks on mul veel midagi iseenda seest alles.. Kõik algas sellest, kui Poeg 4 pealinna koori laulma läks. Üle mitme-setme aasta Estonia laval. Jeerum, elasin seda ikka üle. Kontsert oli pühendet Mart Saare 140 aasta juubelile ja sisaldas vähemalt kaks tundi kaunist koorimuusikat. Ah jaa, Rasmus Puur koos VHK keelpilliorkestriga oli ka. Milline muusika paljusus ja enda poega selle keskel! Aitäh. aitäh Poeg ja Minia!  Hiljem pikendasime pidulikkust ja siis suundusin esmakordselt pühapäeva hilisõhtusele maakonnalinna rongile. Kartsin, aga põnev oli ka. Kaheteistkümneks sain ühes tükis taksoga koju. 

Läks ainult nädal, kui toimus teine etteaste. Seekord Poeg 2 ja jälle üle mitme-setme aasta. Seekord läksime kolmekesi: Minia ja 13 aastane lapselaps. Meie armas tütarlaps nägi niimoodi välja nagu oleksime Nataša Rostova elu esimesele ballile toonud. Ma veidi ikka pabistasin ka. Solare koori repertuaar sisaldab palju vaimulikku muusikat ja kuna oli tegemist 45 aastapäevaga,  oli oodata rohkem pidulikkust ja kõnesid. Palusin ja kõik läks korda .Eriline tütarlapse oligi täiesti eriline.  Poeg ütles, et vahepeal ikka tahtis pilt ära minna...Aitäh, aitäh, Poeg, Minia ja Lapselaps, olen tänulik! Hiljem, kui Poeg pidule suundus läksime meie st. naised kolmekesi õhtust sööma. 

Ärge mind sarikuulajaks tembeldage, kuid möödunud reedel esines Anna Liina Võsa koos keelpillikvartetiga  Prezioso. See oli Pealinnabranne idee ja ei kahetsenud. Ainult, et mina ei ole nii kiirete  üleminekutega  ühelt muusikažanrilt teiseni harjunud. Ma rohkem see "paus kannab" inimene. 

See polnud veel kõik. Laupäeval võtsime ette bussitee Väikesse Maarjase, kuis toimus kahel päeval...

Järgneb